EST: Viimasel ajal olen hakanud tegelema looduskivide ladumisega. Eelmine nädal sain valmis trepiastmetega. Minu jaoks on tegemist suhteliselt uue tööga, seega mul oli teatud ärevustunne sees, et kuidas ma hakkama saan. Aga see oli pigem meeldivat sorti ärevus. Head väljakutsed on ikka toredad.
Kui teatud juhtnööridest kinni pidada, siis saab ikka hakkama. Esimene etapp on pinnase ettevalmistamine, mis sisaldab ka umbrohu ja kivide eemaldamist. Alustada tuleb alt ülespoole, sest kui esimene aste on paigas, on ülemiste astmete serv raskuseks alumisele astmele. See kindlasti abiks, sest trepikivid peavad kõvasti paigal olema. Ühe astme kõrgus ei tohiks olla rohkem, kui 20cm ja laius peaks olema vähemalt oma jala suurune. Kõige keerulisem ongi sobivaid kive leida ja siis neid sobitada. Aga kuna looduslikel kividel puuduvad igasugused tavaehitusele omased sirged servad, siis on kogu tööl mõneti improvisatsiooniline tunnetus.
A work in progress
ENG: I've been getting into building with dry stones. Last week I completed the first set of stone steps. For me it's been a relatively new work, so I did have a slight apprehension as to how I would succeed. But it was a nice apprehension, nice challenges are really good.
If one sticks to certain guidelines, one will still manage. The first stage was the preparation of the ground, which requires the removal of topsoil, weeds and any rocks to be found in the soil. One should start working from bottom up, because once you've laid the first step, it would be good to have the next stones in a step touching the top edge of the lower step. The resulting weight certainly would help, because the stones would have to be as firm as possible. One step should not be higher than 20cm. And it would have to be as wide as the size of one's foot. The most difficult part is indeed finding suitable stones. And then mixing and matching. But because natural stones have their own peculiar shapes far removed from the kind of straight lines prevalent in conventional construction, the whole work gains a bit of an improvisational feel to it, which is lovely.
Täna tulin Iisaku ja Marise talust tulema. Kokku olin seal natuke üle kolme nädala. Hea meelega oleks kauemgi olnud, aga kuna sügis on käes ja parajasti on Iisakul käimas igasugu muid külalisi (kohtusin eile näiteks tema õega), siis eelmine kolmapäev sain halva uudise, et aeg välja kolida. Mis on ilmselt õiglane ja asjade loomulik käik. Kuitahes masendavalt sedasorti halvad uudised esialgu ka ei kõlaks. Sest wwoofimise puhul on mul kummitama jäänud idee, et Sinu boss on ühtlasi ka sinu landlord. Kui Sind lahti lastakse, siis ühtlasi sind ka tõstetakse välja. Seega ma paratamatult eelistan olukordi, kus kontroll lahkumise üle on pigem minu käes.
Kui kontroll on aga wwoof hosti ehk minu bossi-landlordi käes, siis hakkavad paratamatult kummitama igasugu häirivad mõtted. Kes ikka tahab leppida mõttega, et ta pole enam teise inimese jaoks kasulik, eks ole. Kui inimene jõuab olukorda, mida inglise keeles kirjeldatakse kui he's outlived his usefulness, siis tough shit! Aga selline on elu. Wwooferitel on õigus ennetähtaegselt jalga lasta ja vahel on ka hostidel õigus wwooferid ennetähtaegselt ära saata. Been there done that. Iisak ja Maris aga inimestena mulle meeldisid ja väga tore oli muusiku talus käia. Iisak on fantastiline kitarrist, tema mänguvõtted on väga põnevad. Ja teised vabatahtlikud olid ka toredad. Loodan järgmine aasta tagasi olla.
Proovisin taas müüritööd teha. Laduda telliseid penoplasti - mida kanad olid nokkima hakanud - peale. Paraku üks prantsuse vabatahtlik tegi selgeks, et liiva peale ei ole mõtet telliseid laduda ja ma katkestasin projekti teise seina poole pealt täpselt. Seega hetkel on ülejäänud vundamendi peal penot katmas mõned lauajupid. Provisoorselt asi seegi.
Käisime aegajalt pidudel ka. Igasugu etno-bändides mängiv Jalmar avas Põlvamaal oma külamaja ja avamispeol oli nii live-muusikat, sööki, kui ka suitsusauna. Not too shabby. Siin Insta pildil paar belgia muusikut.
Nädal hiljem avati Nedsaja külamaja ning seal esines ka külabänd, kus karmoškat mängis Treffneris õppinud ja hiljem Setumaale kolinud Toomas Valk, siis oli üks kitarrist nimega Paul ja Iisak mängis bassi. Ja jällegi päris hästi.
Tegin pilti lõkkest ka. Võimalik, et see on uue plaadi kaas.
Üks põhjus, miks minu jaoks on hea meel taasavastada oma kitarrimängu poolt, on, et minu kitarrikäigud tulevad paratamatult kuidagi teistmoodi välja võrreldes tavapärase indiroki stiiliga. Kui ma teeks terve kitarrialbumi, siis võimalik, et tulemus oleks palju lähemal "Astral Dance" tiitelpalale, kui Eplik-roki stampidele. Ja see ongi minu jaoks eesmärk olnud. Austan Eplikut endiselt, aga minu jaoks oli teda loominguliseks eeskujuks pidada omamoodi tupiktee, millest üle saamiseks ma otsustasin kitarrid neli aastat tagasi üldse välja jätta. Esimest korda mõtlesingi kitarri avalikkuse ees mängida alles see aasta.
Halvim asi reisimise puhul on, et kui sul autot ei ole, siis on paratamatult väga vähe asju, aga autot ära kasutades kuhjub neid asju kõvasti. Pilt illustreeriv. Kogus, millega Iisaku ja Marise juures käisin, oli isegi tsiviliseeritud, kuna puudusid a) täistrummikomplekt, sest järgimise live ma plaanin teha täiskomplektita ja b) jalgratas, kuna Andrelleritel on mitu ratast, aga Triinu juures elades ma pidin ratta kaasa vedama.
Hetkel olen selleks nädalaks wwoofimisest aja maha võtnud. Järgmine nädal aga uus seiklus.
Juunis Maalehes oli ühest HelpX lokatsioonist artikkel. Mõtlesin, et oo huvitav, ehk ühel päeval oleks huvitav proovida. Toona Tabivere vallas aga ma olin piisavalt rahul sellega, et mul oli kõrvalhoone, kus hea proovi teha ja artiklis kirjutatu põhjal poleks kohe mitte võimalik pilli mängida. Kahjuks vedas mul seal farmis täiega viltu lõpuks ja ma õppisin raskel teel õppetunni: vabatahtlikuks mineku kohta ei saa valida selle põhjal, mida see sulle vaba aja tegemiseks võimaldab. Ehk oleks teinekord huvitav just nimelt valida mõnevõrra piiratumate võimalustega, ent muul viisil põnev koht.
Seega kirjutasingi augusti alguses Jim'ile ja Maarjale.
Maarja vastas laupäeval 8ndal augustil, kõigest kaks päeva enne Triinu majast väljakolimist. Alguses mõtlesin, et ehk lähen telgiga matkama, kuna mul oli täpselt nädalane auk. Aga siis otsustasin ikkagi võtta ette retke Põhja-Eestisse Lahemaa rahvusparki Hara külla Loksa lähedal.
Ja see oli super. Pidin küll telgis magama ja eks iPhone'i akunäitude pärast ka tihti põdesin. Aga nii tore oli kohata mitte ainult Jim'i ja Maarjat, vaid ka teisi selliseid alternatiivsemaid inimesi. Hakkasingi juba mõtlema, et ehk olen hulluks läinud maailmas, kus minuvanustelt eeldatakse pigem pursuikapitalismiga ühilduvamaid "saavutusi". Õnneks ehk siiski mitte.
Pildil kasvuhoone ja kanakuut, mis tegel't majutab hoopis kaht parti. Kanadel kuut mujal territooriumil.
Sain esimest korda cob'imist teha. Ehk siis segada savi ja liiva, purustatud hundinuiasid ja tunde järgi vett. Ja nii me krohvisime paarikese maja seinu. Päris tore tegevus.
Tegin natuke ka puusepatööd. Puit taaskasutatud. Jätkusuutlik ehitus tundub selgelt minu rida ja hea meelega hangiks veel võimalusi. Inimesi liikus üsna palju, teised vabatahtlikud, lihtsalt sõbrad ja ka mõned AirBnB kliendid (Jimil on ka suurem telk, mida nad külalistele öödeks välja rendivad). Meeldiv oli nende inimestega kohtuda. Haral oli hea ja rahulik, aga ei kunagi igav. Just nii, nagu meeldib.
Praegune koht, kus vabatahtlikuks, on üks HelpX lokatsioon Värskamaal. Ehk Põlva maakonnas Petserist mitte väga kaugel. Omanik Iisak muide on muusikat teinud Epifoliumi pseudonüümi all. Iisakul ja Jim'il on olnud päris ühine hulk vabatahtlikke, nüüdseks siis ka Teie Alandlik Teener isiklikult.
Lahkusin täna Juulalt. Hakkan sest majast tõsiselt puudust tundma. Üleval pildil oleva müüritöö lõpetasin juba juulikuus. Viimane töö mul oli puudelõhkumine ja keldrisse uue riida ladumine. Viskasin päris palju puid lõkkeasemele.
Hommikul käisin tõesti majas üsna nostalgilise pilguga läbi. Umbes, et siin ma magasin toona ja seal tollel perioodil, selles nurgas salvestasin Art Disease'i, seal tegin siis proovi jne. A trip down the memory lane. Kindlasti plaanin Triinuga ühendust pidada, loodetavasti tema jaoks maale kolimine laabub.
Aga täna uued seiklused-väljakutsed...
Maja eest sain värvitud. Tagumise vastasseinaga proovisin algust teha eile. Paraku hakkas peale nende tumekollaste "hammaste" kinniteipimist sadama. Siis tuli Triin ja andis uue ülesande: krohvimine. Keegi oli juba alustanud, minu ülesanne oli jätkata. Tegin idapoolse siseseina vannitoast. Mille ma originaalis ladusin üles 2013. juulis ehk täpselt kaks aastat tagasi. Tulemus siin:
Olin hiljuti 10 päeva Lätis. Seejärel olin teinud plaani minna Leetu. Aga, 30. juuni õhtul helistas mulle…
…Triin. Tal oli mulle tööd pakkuda. Ta arvas, et olen endiselt seal Tabivere valla farmis (tegel't meil läks asi lõppkokkuvõttes natuke nässu, nii et olime sunnitud oodatumast varajasema lahkumiskuupäeva kokku leppima, milleks sai 27. juuni), aga ma ütlesin, et olin Lätti lahkunud. Ütlesin siis, et tegel't olen ma Lätis kuni 8. juulini. Pärast seda oleksin saadaval. Esialgne diil oli, et tulen nädalaks tema majja natuke müüritööd tegema.
Täna aga saabusin keskpäeval kohale ja sain teada, et tegel't on siin mehe rammu nõudvat tööd piisavalt, et ma võiksin terve kuu aega siin olla. Aga pärast seda kolib ta lõplikult Juulale. Uudis tegi mulle head meelt. Nii et siin ma siis jälle olen ja plaanin nüüd oma (tõenäoliselt viimasest) visiidist viimast võtta. Pildid ka:
Majale on nüüd osaliselt laudis peale pandud (külgede pealt on vaid ülal pool puudu). Minu esimene töö oligi helekollastele laudadele uus värvikiht peale kanda.
Siin oli eelmisel kahel aastal kööginurk. Nüüd aga soovib Triin selle läbikäigu kinni müürida, sestap mina majas. Tööl käib siin ka pottsepp, kes laob kaminat (nagu laotud punaste telliste järgi järeldada võib).
Kamin hetkeseisuga
Ja see on mul praegune kööginurk. Ehk siis kagupoolsest nurgast edelapoolsesse seekord.
Selline näeb välja magamistuba praegu. Siia kolivad Triinu pojad.
Võrdluseks pilt 9 kuu tagusest ajast, vahetult enne väljakolimist ja Itaaliasse sõitu. Pillid kolisin sinna mäletatavasti pärast puupõranda valmis saamist. Aga enne oli prooviruum...
...vot see tulevane vannituba, mille tellis-seinad olen mina ladunud. Salvestatud sai seal eelmine EP.
Krt, mulle maal isegi meeldib elada. Senise kogemusega Vooremaal olen täitsa rahul. Muude toimetuste seas lõpetasin ka välikäimla ehituse mõnda aega tagasi. Mis alguses nägi välja vot selline:
Ehk siis oksajuppidega on täidetud üks sein. Niimoodi, et kaks vertikaalset puukaigast on kruvitud karkassile ja nende vahele käivad horisontaalsed lühemad kaikad. Samal põhimõttel tegin ka ülejäänud seinad valmis ning ka uksed.
Triin küll arvas, et ehk on tegemist pigem kahe mehe tööga. Siiski, mõtlesin, et ehk saaks ka üksinda tehtud. Põhiidee oli vertikaalsed kaikad juba ära fikseerida ja siis otsida horisontaalseid juppe, mida vahele mahutama. Neid ma leidsin metsast, kus lõikasin maasvedelevatest okstest sobivad jupid. Samuti lõikasin maha mõningaid noori lepapuid või sobivaid oksi nende küljest. Lõpptulemus näha siin:
Taluvaldusel on ka saun ning sauna taha on paigaldatud puiduhoidla. Eelmine nädalavahetus tegin ära järgneva töö: puiduhoidlal on kaheosaline luuk. Ühele oli juba tõrvapapp korralikult fikseeritud. Teisele oli vaja see veel teha. Selleks sain kasutada klammerdajat, mida ma seoses ühe sisetööga majas olin juba kasutanud. Panin tõrvapapile kinni jupi, mis juba provisoorselt teist luuki kattis ning lisasin ülekattega veel ühe jupi pappi.
Järgmiseks oli vaja fikseerida luugid. Selleks kasutasin uksehingesid. Esmalt fikseerisin hingede ühe poole toetava raami külge akudrelli abil.
Järgmiseks toetasin luugi vertikaalselt ühe pikema puuroika abil ja kinnitasin hinge teise osa luugi külge. Pildil on näha parempoolne luuk fikseerituna.
Ja selline näeb välja saun tagantvaates ühe külje pealt.
Hetkel olen part-time wwoof'ija ühes Vooremaa talus, millega teeb algust üks tartlanna nimega Triin. Part-time sellepärast, et kohati käin sealt ära ka. Nagu mõnda aega tagasi Positivuse festivalil. Ja nüüd, seoses ettevalmistusega esinemiseks Intsikurmu festivalil.
Triinu maja on veel ehitusjärgus. Ööbin oma telgis (viimati kasutasin telki 3a tagasi, nüüd on aga telkimist väga tihedalt ette tulnud), vesi tuleb kaevust, olen territooriumil enamasti üksinda. Nii et peaaegu nagu majahoidja mingis mõttes. Ehituse mõttes: õppisin eelmine sügis kutsekas natuke müürsepatööd, kuid kevadel katkestasin õpingud. Mulle küll meeldis idee omandada ehitusalaseid oskusi, ent veendusin, et iga mees ei suuda olla edukas ehitusmeister.
Siiski, teadsin, kuidas see müüriladumine enamvähem käib ja nii paningi Triinule ette, et ma saaksin tema vannitoa seinad valmis laduda.
Töö algusjärgus
Positivuselt tulles hakkasingi tööga pmst pihta. Kasutasin vanu kärgtelliseid, mille Triin kelleltki tuttavalt sebis. Nendega oli ikka üksvahe sekeldamist. Esiteks olid kõrguse ja laiuse mõõdud kohati üsna kõikuvad. Mis tähendas, et päris mõlemalt poolt perfektselt loodis olevat seina on sama hästi kui võimatu laduda. Või vähemalt mul puudus see vilumus. Teiseks oli kividest raske lõigata välja sobivaid juppe, ikka läks arvestatav osa kive puruks.
Lõpuks võttis terve töö mul päris kaua aega. Ladusin kaks seina terve nädalaga valmis, kuigi osav müürsepp peaks ju selle töö suutma ära teha paari päevaga, kui mitte suisa ühe tööpäevaga. Igatahes veendusin, miks õpingute katkestamine oli hea idee. Ehitus on ikka keeruline ala. Üks ehitaja kurtis, et enamik inimesi laseb mõisa kõiel lihtsalt lohiseda, aga pärast tuleb ikka teha kalli raha eest töid ümber. Väga põhjapanev: kui ehitusalal on raske tõmmata mõisa kõis piisavalt pingule, siis ega ei maksa sel alal väga tööturule tungida. WWOOF-kontekstis ehk kannatab asja teha küll: sa ei pea aja peale tegema vähemasti. Ja ehk ei ole ka nii palju muret sellepärast, kas töö on täiuslikult tehtud või ei. Ehitusfirmas palgatöölisena oleks asi kõvasti nõudlikum.
Pärast töö valmimist.
Vähemasti mulle meeldib, et saan teha korralikke meestetöid wwoof-kontekstis. Ma olen alati arvanud, et soovitavamad wwooferid ongi need, kel ka mingeid kasulikke oskusi või vähemasti teadmisi. Tõsi küll, mul see müüritöö värk on pigem vaim-valmis-aga-liha-veids-nõder küsimus: ma võin ju teada, mida ma teen, aga väga suure vilumusega asi siiski ei edene. Ehk teeks kunagi veel wwoof-kontekstis sama asja, kuid tööturule ehitama ma vaevalt et trügiks.
