Tuesday, September 18, 2018

Vaiko uus album ja Epliku mõjudest


Instagrami üks kasutaja laadis klipi Vaikost ja Eliidist Tartus. Katkend loost "Lame maa"


Minu jaoks on üsna huvitav olnud kuulata uut Vaiko Epliku albumit "Uus karjäär uues linnas". Kindlasti teistsuguse saundiga ja nagu Vaiko ka ise on vihjanud, eemaldub veidi epliklikust taagast. Kogu lugupidamise juures kolme esimese ja Varielu suhtes on siiski omamoodi kõige huvitamam Eplik olnud just see Eplik, kes iseennast dekonstrueerib. Ja nagu enamasti instrumentaalse viienda plaadiga, pakub ka "Uus karjäär uues linnas" võimalust kuulata Vaiko Eplikut tegutsemas väljaspool oma tavapärast mugavustsooni.

Kui juba Eplik iseennast dekonstrueerib aegajalt ja nüüdki, siis tema imitaatoritele võiks ka soovitada dekonstruktiivset lähenemist. Teisisõnu iidolitappu. Sest võib nõus olla mõnede kriitikutega, kelle arust kõikvõimalikud väikesed Vaikod ajavad segi osavat jäljendamisoskust muusikalise andekusega. Probleem on selles, et Eplikut on lihtne imiteerida, aga kordades keerulisem võrdväärne olla.

Ja siin võib olla ka probleem selles, et tema mõju alternatiivmuusikale on ikka üüratu. Mõtlen Juhkami peale, kelle teisel täispikal autoriplaadil oli üks kindel naissolistiga vokaalpala üsna lähedal Lennale aastal 2010 (muidu on ta üks väheseid, kes on mõjutatud Eplikust ilma kõlamata derivatiivsena). Mõtlen Ouu peale, kelle väidetav eplikism lahtus alles siis, kui nad hakkasid hoopis inglise keeles laulma. Mõtlen ka enda kunagise Vaiko suhtes pea isikukultusliku käitumise peale ja küsin eneselt, kas tõesti ainus viis vältida Eplikuks muutumist (nagu üks muusikakriitik ironiseeris) oleks tagasiminek oma  juurte juurde (soolotöö enne 2010) ja teha taas täisinstrumentaali? Kas eestikeelset alternatiivpoppi saab teha Epliku mõjutustest iseseisvalt?

Samas on kõik suhteline. Näiteks Niineste sõnul ei olnud Ouu esikplaat "...liiga Vaiko Epliku moodi välja kukkunud, mis kipub olema teine praeguse aja eestikeelsete indie-bändide põhinõrkus." Neli aastat tagasi oli sõber Kika sõnul Ouu lives rohkem Dallas kui Eliit. Isegi enda puhul võrdles üks teine kriitik mu viimast plaati hoopis Tartu Popi ja Roki Instituudiga. Ning Saaremets ütles raadios, et see üks instrumentaalpala sealt kõlas kui "vana Röövel Ööbik". Ehk siis kodumaine ja kas või osaliselt kodukeelne muusika võib tihti olla kui Rorschachi test, igaüks mõtleb oma implitsiitse kallutatuse tasemel.

Kõik on subjektiivne ja suhteline. Aga mis seal salata, ikka küsin enda pihta suunatud kriitika suhtes, et kas see on põhjendatud. Võib-olla mingi tõde on selles, et kui paljud artistid usuvad, et nende endi looming ei kõla niiväga mõjutatud sellest või tollest, siis kõrvalistele kõrvadele kostavad need mõjutused teistmoodi välja. Free Range'i tehes tõesti uskusin, et minu heliloome on metodoloogiliselt Vaiko omast piisavalt teistmoodi, kuni see üks arvustus kainestas.

Ja nii ma mõtlengi, et teen tulevikus vahelduseks instrumentaalplaadi ja vokaalilugusid, kui salvestan, siis pigem produktsioonitrikkidega eksperimenteerimiseks niisama sahtlisse. Võibolla mingi oma kõlapilt vokaalmaterjali osas ka tekib, "A Bit Dark" kõlas ju üsna paljulubavalt. See lugu muide järgib minu puhul keskmisest rohkem põhimõtet, et head artistid imiteerivad, suured artistid varastavad. Kui mõistate, kuhu tüürin.