Talu müügis

Just valmis veebileht talu kohta. Lõpuks ometi pärast veidi tööd maja kallal ja veebilehe kallal nokitsemist (mille eest vastutas üks Guido sõber) on talu põhimõtteliselt müügis. Oleks huvitav näha, kaua aega võtab, enne kui ostja tuleb. Isiklikult eeldan, et vähemalt ühe talve pean siin veel veetma. Aga mulle see sobib. Väljakutse on hoida nii maja kui ka ümbrus võimalikult heas korras. Aga viimasel ajal on ilm nii veider olnud, kord täitsa kuum, aga siis on olnud paar nädalat sajust ja jahedat ilma. Nii et muru endiselt kasvab erinevalt eelmistest aastatest.

Portugalis muide jaanipäev pole riigipüha. Aga nädal aega tagasi olid siinseal pidustusi küll. Käisin Varzea külas toimuval peol. Kus pakuti sardiine, mis maitsesid päris head. Ja isegi väike lõke oli tehtud munakivitee peale, nägin noori üle hüppamas.

Guido muide on ka siin. Tuli 19 juunil ja lahkub tagasi Saksamaale kolmandal juulil. Nii et toimetamist on olnud ehk veidi rohkem. Aga eile tegime tööriistakuuri korda. Näeb parem kui eales varem välja. Pärast tema minekut loodan taas muusika tegemisega pihta hakata. Võimalik, et pärast suht pikka perioodi laulude kirjutamist hakkan jälle (enamasti) instrumentaalmuusikat tegema. Aga eks näis.

Detsembri kokkuvõte

Pärast suht kuiva sügist on detsembris ka rohkem vihma olnud. Mida on maale väga vaja. Aga see muidugi tähendab vähem päikest ja vähem elektrit. Akud on vanad ja ei säilita energiat enam nii hästi. Muidu saab hakkama küll, senikaua kui akusid mitte liiga kurnata. Lasin ka generaatori korda teha, mis oli hakanud jukerdama. Reedel tõmbasin käima ja töötab paremini kui enne.

Kui päikest on, siis ikka teen muusikat. Viimaks ometi otsustasin hakata tegelema Luuperikontserdiga Nr 2. Oleks aeg. Praegu mingi nn. esimene mustand valmis, eks ma vaatan, kuidas ta uuel aastal areneb.

The instruments in the living room for the winter again, as was the case last winter. I'm working on new stuff again, finally started Loop Pedal Concerto No. 2, a follow up to Loop Pedal Concerto No. 1 (2011-12) when I was known as Multiphonic Rodent. A continuous piece of loop pedalling for half an hour and four movements it will be. #prophet08 #drumkit #drummer #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 23, 2017 at 6:46am PST

Pillid on taas üles elutoas, kus ka köök ja seeläbi pidev ahjuküte külmal ajal. Ei taha, et pillid külmetuvad ja niiskust imavad. Ega seda, et mu bassklarneti häälestus kukub veerandtooni võrra allapoole. Panin jõulude ajal kaks klippigi üles oma töösolevast luuperikontserdist järjekorranumbriga kaks:

Loop Pedal Concerto 2 - a work in progress. This is a more minimalist section, loads of repetition and echo. #twelvestring #looppedal #minimalistmusic #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 24, 2017 at 2:23am PST

See on selline minimalistlikum sektsioon. Kõvasti kordust ja kajaefekti.

Loop Pedal Concerto 2. From a work in progress. A jazzier bit. #bassclarinet #avantjazz #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 25, 2017 at 4:59am PST

Siin aga jällegi selline psühhedeelsem jazzisoolo koht. Isegi kui ma ei tee kunagi Meelis Vindile tuult alla, puhkpillide kasutamine tundub asja huvitavaks tegevat. Vähemalt arvestades üldist tagasisidet oma muusikale.

This for lunch yesterday at my neighbours - chanfana, a Portuguese goat stew #food #Portugal #ILovePortugal #xmas

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 26, 2017 at 2:34am PST

Esimesel jõulupühal käisin naabritel külas, kes elavad kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel lähedalolevas külas. Lõunasöögiks oli chanfana, see on portugali kitsehautis.

The book I just got: Steve Hanley's memoir about his time in the mighty Fall. Some would say Mark Smith's score-settling antics in "Renegade" is where it's at, but not me. Ever since I've seen the BBC doc on The Fall and MES I've always found Hanley the one guy with a balanced perspective on the Fall story. So far he doesn't disappoint. #thefallband #stevehanley #markesmith #marcriley #craigscanlon #karlburns #brixsmith #thebigmidweek

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 7, 2017 at 9:18am PST

Detsembris olen ma lugenud ohtralt The Falli kõige tähtsaima bassimehe Steve Hanley memuaare kirjutet kahasse Olivia Piekarskiga, "The Big Midweek". Alates sealtmaalt, mil tsekkasin BBC dokki "The Wonderful and Frightening World of Mark E Smith", tundus mulle Hanley muhe jutt ja suht-tasakaalus perspektiiv täitsa sümpaatne olevat, nii et muidugi tekkis huvi raamatu vastu, liiatigi, et Saaremets mainis Vibratsioonis ennast olevat kuulnud, et raamatus pidavat olema põnevat siseinformatsiooni. Pettuda ei pidanud kummalgi rindel, väga kaasahaarav lugemine ja väga põnev on lugeda bändidest, mille sisekliima on kordades kaootilisem ja düsfunktsionaalsem, kui minu enda bänd aastaid tagasi.

Nüüdseks kõik ja uude aastasse uute väljakutsetega!

Oliivide korjamisest

The olive harvest I've started. Finished the first tree today, will aim to do one per day. #olives #harvest #oliveharvest #farming

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Nov 6, 2017 at 10:52am PST

Hakkasin novembri alguses oliive korjama oliivipuudelt. Mõtlesin, et mingi vähemalt 200kg saan ikka kätte. Paraku muidugi ilmnes kohe, et kuigi osade puude otsast sain vabalt 20kg kätte, teised ei andnud kilogrammigi. Neid väheviljakaid puid töödelda on muidugi maru tüütu tegevus. Ma ronisin enamasti puude otsa ja saagisin oksi maha. Olen nüüd lugenud, et tavaliselt liigutatakse puuoksi kas reha või pika kaikaga ja püütakse langevad oliivid võrgu või presendiga kinni.

Igatahes oli juba novembri keskpaigaks selge, et üle 150kg ma vaevalt, et saan. Kohalik lagar (pt. k. oliivide pressimistehas) on kehtestanud miinimumnõudeks 250kg, et teha eraldi press, muidu tuleb väiksemad kogused loovutada tehasele ja siis arvestatakse sealt teatud liitrid tehaseõli, mis enamasti pressitud kurat teab kelle viljadest. Täna käisin lagar'is ära.

Kui on väiksem kogus, siis on selle võrra lihtsam, et saad kohe kas kottidesse või pangedesse kogutud oliivid kaalul ära kaaluda ja siis tehasest valatakse kohe õli kanistrisse. Paraku unustasin ise mingit nõu kaasa võtta, seega pidin kolme euro eest kolm 5L plastpudelilt välja ostma. Sain 12.5L. Oliive oli umbes 156kg. Ma arvasin, et 140kg, nii et hea, et niigi läits.

Aga mõte, et nüüd olen saanud oliiviõli otse tehasest, on iseenesest tore. Näis, kas kunagi õnnestub korjata omal käel ka niipalju, et saab otse nendest pressitud õli. See on igatahes aga ajakulukam protsess. Pead võtma pileti, ootama oma korda, siis valama oliivid välja konveiersüsteemi ja alles paari päeva pärast, kui veab, saad oma õlile järgi tulla.

Redised

Guido tuli kolmapäeval. Üksi, paariks nädalaks. Ülejäänud pere jäi Saksamaale. Kuni selle momendini olin ma talus omaette olnud täpsent seitse kuud ja kaheksa päeva.

Nüüd teeme majas korralikult koristustöid ja ettevalmistusi osade asjade väljaviskamiseks ja teiste Berliini kolimiseks. Hommikul käisin peenarde juures ja võtsin ühe jaanuaris külvatud redise välja.

Just picked a radish from the garden. They're basically ready to harvest since planting them 2nd half of January. #gardening #vegetables #Portugal #spring

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Apr 10, 2017 at 6:45am PDT

Guidol oli hea meel seda näha. Põhimõtteliselt praegu võibki neid korjata. Kaks-pool kuud mullas täpselt paras aeg. Mul ainult hea meel, et õnnestus täiesti omal käel midagi söödavat kasvatada. Kahjuks herned pole eriti üles tulnud, nii et katse-eksitus jätkub.

Külvasin herneid

Planting peas #spring #peas #mangetout #gardening #ILovePortugal

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Mar 8, 2017 at 9:01am PST

Aiandus on mul siin täiesti iseseisvalt olles olnud puhas katse-eksituse meetod. Sügisel tegin küll katset ühtteise külvamisega, aga kapsastest ei tulnud midagi välja. Oad küll tulid välja, aga talvel nende kasv hoopis aeglustus. Hakkavadki uue hooga kasvama kevade poole. Jaanuaris panin redised mulda. Kerkivad teised küll, eks näis, kuna valmivad.

Nüüd on märksa rohkem põhjust seda ja teist külvata, sest ilmad lähevad soojemaks, päikesevalgust on rohkem. Nii paningi täna herneid mulda. Kuue-seitsme meetri pikkusele peenrale külvasin kaks rida söögiherneid ja siis kaks rida neid herneid, mida saab tervenisti ära süüa. Portugali keeles nimetatakse feijao verde, inglise keeles mangetout peas, eesti keeles paistab lähim asi adekvaatsele vastele olevat salathernes.

Istutada plaanin ühtteist veel. Näiteks spinatit ja salatitaimi. Praegu ongi väga hea aeg õues tööd teha, päikest jagub, temperatuur tõuseb see nädal suisa 25 kraadi paiku. Pole paha.

Trummisessioon

Overdubbing drums #musiciansofinstagram #drums #recordingsession

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Nov 7, 2016 at 9:42am PST

Täna tegin veidi trummide salvestust. Lisaks uutele ideedele, mida ma pole veel seni salvestama hakanudki, on mul mõned asjad, millega tegin algust juba maikuus, kui kolmeks nädalaks Lätti läksin. Seega otsustasin need enne ära teha, kui edasi liigun.

Kolisin just omadega kööktuppa. Ilm on jahedaks läinud ja olen juba köögis pliiti kütma hakanud. Seega madrats on põrandal ja magan seal. Tõhusam oleks ilmselt teha tuld ühes küttekoldes, selmet kütta köögis ja siis kütta wwoofijate magamistoas. Ilmselt kolin varsti ka oma pillid sinna, vaja ainult terve kööktuba ümber organiseerida. Mis ma ikka lasen pillidel külmetada.

Kaks kuud hiljem

Tänaseks juba veidi üle kahe kuu talus elatud. Mulle igal juhul meeldib püsiva elukoha olemasolek. Käia vabatahtlikuna talust tallu omab paratamatult oma väljakutseid. Eelmine aasta näiteks kogesin läbipõlemist. Mul lihtsalt vahest vedas inimestega viltu ja tihti mõtlesin, et ma polegi vist hea wwoofer. Aga siis ütles Guido, et ta on ka teistelt kuulnud üsna sarnaseid õudusjutte, sest osad vabatahtlikke vastuvõtvad inimesed on tema sõnul liiga tundlikud, liiga nõudlikud, veidra mentaliteediga või lihtsalt on tegemist jumala jamade kohtadega.

Eriti jõhker ja ohtlik omamoodi oli terve see wwoofimise rea ajamine oma kodumaal. Erinevus Eesti ja Portugali vahel on minu jaoks selgelt, et kui sa Eestis oled natuke liiga autsaiderlik oma olemuselt, siis sa oledki imelik ja justnagu mitte tõeline eestlane (mida iganes "tõeline eestlane" muidugi tähendab). Portugalis aga on nii palju inimesi elama tulnud nii Lääne- kui ka Ida-Euroopast, rääkimata muudest riikidest. Seega siin on igati ootuspärane, et välismaalane oleks autsaider. See võtab survet maha.

Just finished chain sawing wood for winter heating here in Portugal #chainsaw #timber

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 5, 2016 at 8:46am PDT

Nagu võib näha siinsest Instagrami pildilt, olen küttepuitu lõiganud mootorsaega. Sain oktoobri alguses tehtud. Kuigi hiljem olen näinud veel üht mahakukkunud puud ja võimalik, et ajan selle jaoks sae uuesti tööle. See on igatahes hea, et mul õnnestus küttepuud ära lõigata, enne kui sadama hakkas. Alates 12. oktoobrist sadas korralikult. Mis muidugi teeb maale head. Oktoobri lõpp on aga päris soe olnud. Nädala lõpus läheb vist jahedamaks.

Jahedast ilmast rääkides, kevad olla siinmail suht jahe ja sajune olnud. See tähendab, et on kõvasti vähem puuvilja olnud. Eelmine aasta saime 400kg oliive. See aasta võibolla saab kokku parimal juhul kümnendiku. Vaatan lähiajal.

Have seen some parasol mushrooms already after two weeks of raining. So I cooked a couple for supper yesterday, with millet on the side #mushrooms #parasols #millet #food

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 25, 2016 at 4:40am PDT

Kahju, et ma pole Eestis õieti kunagi korralikult seenel käinud. Ilmselt peab oskama seeni otsida. Siin aga kasvab sügisel pärast vihmasid sirmikuid. Ülemisel Instagrami pildil on üks õhtusöök: hirss + praetud sirmikud.

Aasta tagasi läks Kapingbdi baar kinni. Nüüd on lahti aga uus baar nimega a Sebaidella. Ehitises on end sisse seadnud üks Lõuna-Aafrika Vabariigi päritolu perekond. Vahest kuuleb siin näiteks elavat muusikat. Nagu näiteks see jazz-bänd siin:

Kirbuturg on ka õnneks tagasi iga kuu esimesel pühapäeval. Siiani mäletan oma esimest Kapingbdi täikat maist 2010, kust ostsin ühe Philip Glassi CD ja Genesise "The Lamb Lies Down on Broadway", mida ma siiani aegajalt stereos käitan.

Hunnikute viisi autosid kogunenud täikale, 2 oktoober 2016

Muusikat ka olen teinud. Aga septembris oli muidugi ohtralt päikest, seega mõnikord laamendasin oma elektriliste pillide taga ka öösiti. Nüüd pigem mängin siis, kui päikest paistab. Praegu on piisavalt muusikat, et salvestada uus album, aga nagu eelmine kord, eks ma ikka eelistan, et oleks rohkem ideid, millest valida 40 minuti vääriline nn. shortlist. Võibolla lähiajal hakkan ka päriselt salvestamisega algust tegema, seni olen lihtsalt ideid genereerinud ning telefoniga voice memosid salvestanud.

Kui iPhone ekraan puruneb

Eelmine reede mõranes mul iPhone'i ekraan kildudeks. Juhtumisi olin pühapäeval sõitmas Lissaboni ja nii ma uurisingi võimalusi, kuidas ekraan ära vahetada. Sain ühest maci poest nimekirja Apple'i parandusteenindustega ja käisin täna lähimais nendest. Mulle öeldi, et on kaks võimalust: ma kas lasen telefoni täiesti välja vahetada (kallim ja ajakulukam variant) või ma lähen teeninduspunkti nimega Journey by Day, mis asub sama hoone teises otsas.

Leidsin Journey by Day üles ja sain teada, et iPhone 4S ekraanivahetus võtab 25 minutit ja läheb maksma 70 eurot. Olin juba mõelnud, et ehk võib remondikulu minna suisa kolmekohaliseks, nii et tegelt lõppkokkuvõttes isegi hea diil. Eestis tõenäoliselt oleks kulu 75 euri, nii et Portugalis on hind mõnede eurode võrra soodsam. Võib-olla mingi DIY variant oleks veel soodsam, aga ma ise veel ei söanda midagi sellist proovida. Nüüd on uus ekraan telefonil ja olen täitsa rahul. Nii et Portugalis on võimalik iPhone'e käia remontimas lasta Journey by Day teeninduspunktis. Aadress Avenida Afonso Costa 44.

Pildil sissepääs poodi.

Kapingbdi, fado ja Viseu

Guido quinta'st umbes 1km kaugusel asub Kapingbdi baar. Nädal aega tagasi laupäeval oli seal fado-kontsert. Esinesid kitarristid Sousa ja Rui Pina ja ka paar fadista't (ehk laulusolisti). Sousa mängis juhtkitarri ja kohati olid ta soolod päris põnevad. Eriti meeldis mulle portugali kitarr. Kõla mõttes on see justkui mandoliini ja 12-keelse kitarri ristand, väga ilusalt kõlab.

Teisipäeval aga korraldas Guido road trip'i Viseusse. Seal käisime kõigepealt Itaalia restoranis ja siis käisime ühes kultuurikeskuses vaatamas Jim Jarmuschi "Only Lovers Left Alive" linateost, mis oli päris põnev.

Täna on aga Kapingbdis feira da ladra (ehk kirbuturg). Ostsin Guido tütardele mõned jõulukingid.

Housesitting Kesk-Portugalis

Guido läks 19. märtsil perega Inglismaale kaheks nädalaks. Leppisime juba veebruaris kokku, et ma tulen võtan ta taluvalduse housesitter'ina (ehk majahoidjana) üle. Juba veebruari keskel õppisin sellega seoses kitsi lüpsma. Guidol on kolm kitse: Uma, Anne-Sophie ja Alma. Viimane ootab uusi tallesid, nad peaks see nädalavahetus sündima. Ülejäänusid lüpsan. Piima saab kaks liitrit päevas.

Kuna Guido teeb ka kitsejuustu, siis õpetas ta mulle sellegi protseduuri selgeks. Reedel 21. märtsil tegin esimese portsu. Pildid siin.

Juustumassi kaalumine. Tuli umbes kilo jagu.

Segasin soola sisse

Vormid.

Täna korraldasin pannkoogilõuna. Kohal käisid Guido sõbrad Steve (oma naise ja tema sõbrannaga) ja Dave (oma naisega). Kuuekesi. Guido oli telefoni teel soovitanud, et nädala vanune juust maitseb kõige hüvam. Panin isegi natuke pannkoogi peale. Paistab, et teised jäid minu esimese katsetusega rahule. Guido läänepoolses toas (kus on klaver) kuivab veel kolme-neljapäevavanune uus ports. Mida ehk võib serveerida perele, siis kui nad tagasi tulevad 2. aprillil.

Tegin ka leiba eile. Valmistasin ette kahe pätsi jagu tainast ja siis valasin vormidesse. Pildil pätsid enne ahju panekut. Paraku pealisosa tuli natuke must, nii et ei teinud pilti pärast ahjust väljavõttu. Oleks minu näruse telefoniga näinud välja nagu kolossaalne läbikukk. Aga maitseb hüva. Kodustehtud täisteraleiva vastu ei saa!

Veebruar 2014

Ruby sünnipäev. Tegime lõket. Kohal mõned lapsed oma vanematega, enamik neist inglased. Ruby on oma isa Guido süles

Iris ja Guido

Ja sünnipäevalaps oma isakese süles

Lahkusin Guido quintast 15. veebruaril. Istun rongis Santa Comba Dao'st Coimbrasse. Couchsurfisin ühe öö Coimbras ja siis…

…järgmise HelpX hosti juurde. Derek ja Pamela Inglismaalt. Neil oli mulle varuks üks projekt...

Nad soovisid nimelt loobuda nendest metallvõredest ja tekitada päris seinad. Selleks...

…avanes võimalus taas rakendada oma müürsepaoskusi, nii palju kui mul seda on muidugi.

Täna sai töö valmis. 

Järgmine protsess oli seina krohvimine. Tegin ära alumise kihi.

Ja tulemus näha siin.

Teisipäeval käis Pam arsti juures. Sõitsimegi kõik Alvorisse. Käisin rannas. Alvor asub teisel pool Odiaxere jõge, lääne poolt vaatab vastu vana tuttav Lagos.

Poseerimas pilliga.

Kuidas mul talvel wwoofimisega läinud on

Saabusin vana sõbra ja wwoof-hosti Guido farmi 16. detsembril. See on juba minu neljas kord tema quintas ja ühtlasi seni minu pikem viibimine. Plaanin sinna jääda veebruari keskpaigani. Seni on Guido mulle ülesandeks usaldanud puude lõhkumise ja riita ladumise. 2012/2013 aastavahetuse paiku viibisin tema pool oma kaheksa päeva ja ta jäi minu puuriitadega väga rahule. Vahest olen ka ettevalmistanud peenraid istutamiseks ja pannud mulda maha näiteks sibulat ja ube. 

Kui eelmised kaks lühemat visiiti (lisaks eelmainitud korrale märtsis 2011) oli peale minu olemas veel teine wwoofer (mõlemad naissoost ja mõlema emakeel prantsuse keel, ütlen niipalju), siis seni olen olnud ainus wwoofer. Pärast mind peaks tulema keegi Saksamaalt, kes tundub Guidole väga paljulubav. Wwooferite majutus on siin kahetoaline. Ainult ühes on ahiküte. Nii et õhtuti on tore, kui saab oma asja teha veidi soojemas toas.

Iris on üheksa-aastane ja kasvanud päris kenasti. Rubyga on see asi imetore, et kui tavaliselt lapsed muutuvad näo poolest märkimisväärselt võrreldes beebi-eaga, siis ma tunnen Ruby näojoontest endiselt ära selle Ruby, kellega tutvusin juba aprilli lõpp 2010. Ma näitasin enne ärasõitu Mari Abelile (käisin vaatamas "Kolmapäeva" toona) pilti Guidost ja Rubyst ja Mari sai kohe aru, et tegemist on hästi heasüdamliku mehega, kes kiirgab soojust, empaatiat ja hoolivust. Nii ongi - ikka ja jälle hämmastun, kui hea inimesega mul on õnnestunud tuttavaks saada.

Internet endiselt üsna piiratud siinmail, eelmine visiit ma vältisin tegelt interneedust üldse. Nüüd aga vähemalt paar korda nädalas orgunnin end kuidagi netti. Laupäeviti käin Tabuas raamatukogus, nädala sees satun aga kord-paar Kapingbdi baari, mis asub 1km kaugusel talust, kus on wifi.

Aegajalt on tulnud ette ka igasugu toredaid sündmusi. Kas on mõnel Guido sõbral toimunud pidu. Detsembri lõpus osales Guido linna jooksuvõistlusel. Sai isegi medali, kuna ta tuli veteranide kategoorias kümnendaks. Järgmine sündmus, mis tuleb, on Ruby sünnipäev see pühapäev. Luban kirjutada sest hiljem. Siin aga üks pilt Rubyst oma uues pidžaamas, mille vanaema (ehk Guido ema) jõulukingiks saatis.

Päikeseloojang, vaade talule

Quinta do Vale da Lama aasta hiljem

Täna hommikul mul õnnestus teha kiirvisiit Quinta do Vale da Lama'sse, kus ma aasta tagasi viibisin ja kust lahkusin 4ndal jaanuaril sel aastal. Kümme kuud oli seega vahet olnud ja tahtsin teada, kuidas quinta'l läinud on.

Vale da Lama on nüüd Permakultuuri Uuringuinstituut. Siin korraldatakse permakultuuri-disaini kursusi ja parajasti on käimas ka kahekuine internatuur. Territooriumile saabudes nägin kohe Walti askeldamas ja ta tutvustas mulle kohe lisaterritooriumi, mille ta sel aastal oli ostnud. Tema valdus oli seega kolmandiku võrra kasvanud.



Valdusel on üks renoveeritav uus maja. Parajasti käis seal rakettahju ehitamine.



Selle jaoks segati ühes kuuris cob'i (põhk?), koostisosadeks savi, liiv, vesi ja hein. Vanadest nägudest nägin sekretärineiut Joanat, Helder Valente't, kes alguses tuli siia kanu kasvatama (rebane murdis nad kahjuks maha). Enamus muid nägusid olid minu jaoks uued, nagu näiteks inglane Mark (tegelikult juba Vale de Lama veteran-vabatahtlik) ja üks iirlane Andy.



Walt tegi mulle ringkäigu ülejäänud valdusel. Minu pettumuseks polnud Walt veel suutnud suurt maja külalistemajaks konverteerida. Kõik magamistoad olid täidetud internide/vabatahtlikega, ühes toas pahatihti neli-viis inimest korraga. Klassikaline bürokraatiajama, et ei saa luba renoveerimistöödeks!

Järgmisena näitas Walt suure veetsisterni seina, kuhu oli peale tehtud väga osav maaling. Jah, permakultuuris võiks ruumi olla ka kunstilisele andele.



Seejärel kaesime jurtat. Niiskuse probleemid on seal lahendatud, ent paraku oli selleks vaja kaasaskantavust kahandada katuse- ja seinaosade kokkuõmblemise kaudu. Kevade lõpupoole tekkis jurta ligidale ka üks ökopeldik, ehitatuna põhust. Väga muljetavaldav.



Aiamaa on kohe kindlasti muutunud lopsakamaks võrreldes aastataguse ajaga. Kasvuhoones eriti oli laiendatud tööd kõrgete peenardega, mida mina, Victor, Roberto jt. aasta tagasi tegime. Ja viimaks ometi oli valmimas ka nn. "pizza-aed". Mis tähendab seda, et aiamaa jupid on pizza-lõikude kujulised, mille piirjooni konkretiseerivad eriti killustikurajad.



Viskasime pilgu peale ka laagri-territooriumile. Aastatagused puud paistavad kasvavat, väike osa neist suri küll ära, aga enamik kasvab kenasti. Maasse on vahepeal löödud tugevamad tugipostid.



Siis oli Waltil aga kiire, aga ta lubas mu Lagosesse tagasi sõidutada. Tegi mulle isegi lõuna välja. Vestlesime ühes tänavarestoranis sellest, mida permakultuur tähendab ja ka sellest, et kas Portugalis on võimalik õnnelikult elada, arvestades igasuguste jamadega. Kõlama jäid mõtted, et permakultuur ei ole religioon, igaüks ei pea selle ideid omaks võtma. Selle põhimõte on pigem selles, kas inimene ja loodus suudavad kooseksisteerida ilma nendevahelise null-summa konfliktita. Portugalil on kahtlemata puudusi, aga Walti jaoks on lihtne nendega toime tulla ja eelised kaaluvad kahtlemata üles.

Mul oli igal juhul hea meel naasta, isegi kui ainult veidi kauemaks, kui üks tund. Rõõm näha, et Vale da Lama quinta'l läheb hästi ja et mind tervitas nii äratundmisrõõm kui ka erutav üllatusmoment.

Viimast ööd Portugalis

Tulin täna päeval tulema mägedest, kus oli mu hooaja viimane wwoof-farm, mille perenaine oli inglanna Andrea ühes oma elukaaslase Jeroeniga Hollandist. Mulle seal meeldis, plaanin kindlasti tagasi minna kunagi tulevikus. Veedan öö Lissabonis ja esimest korda sattusin Couchsurfingu kaudu kokku teise eestlasega. Minu host on Alan, kes koos oma tüdruksõbraga on kolmas-neljas eestlane, keda ma olen kohanud oma Portugali talvitumisretkel. Homme lendan Frankfurti ja olen seal esmaspäevani. Ilm on viimased paar päeva olnud hea, mõnda aega ilmselt tunnen päris soojadest temperatuuridest puudust, kuid ega see päriskevad ka Eestis kaugele jää. :)

P.S. Postimehes laupäeval minu poolt nädala plaadiks Toro Y Moi "Underneath The Pine". Soovitan!

Eile proovisime minu küpsetatud esimest leiba. Maitses hüva, kõva koorikuga ja puha. Guido õpetas oliivipuude pügamist ja mulle see töö meeldis üliväga. Kaks uut talle sündisid ka, teise ilmaletulekut nägin pealt. Tallede nimed on Patti ja Ella. Negatiivne on see, et Guidol on alates eilselt olnud peavalu. Loodan, et see ei tähenda mingit tõsist tervisehäiret. Aga eks elamenäeme.

Update: Guidoga kõik korras, tema isal Inglismaal aga eemaldati kasvaja. Kas võib olla kõige tõsisemat haigust kui vähktõbi?

Tagasi Guidoga!

Olen tagasi Guido quintas! Tulin tulema Sami quintast, sest mida aeg edasi, seda enam sai selgemaks, et ta polnud ikka päris see inimene, kelleks ma teda pidasin. Plaanin sinna jääda kuni 10ndani. Pesamuna Ruby on vahepeal ikka kasvanud. Kaheaastase tüdrukutirtsuna on tal rohkem juukseid, oskab korralikult kõndida ja ka kõnelda, lugeda numbreid kümneni ja isegi laulda. Meil on teine wwoofija Prantsusmaalt nimega Marine. Taaskord oleme kartuleid pannud ning kaks esimest päeva olen hullult sitta visanud kitsetallist. Mis on õudselt väsitav töö. Üks kits nimega Marie-Joao sünnitas kaks talle, nimeks pani Guido neile Carlos ja Joni (Santana ja Mitchell vastavalt siis). Ja täna õppisin leivategu!

Ma pole absoluutselt kindel, kas Portugal on ikka see maa, kuhu ma võiks emigreeruda. Ega siin tegelt kõik niiväga hunky-dory ei ole, väga palju on probleeme, esineb vaesust ja bürokraatlikku kägistamist igast nurgast. Samuti ma pole kindel, kas ma võiks oma meelelaadilt portugaallastega üldse sobida. Muidugi olen ma kohanud mõningaid oma lemmik-inimesi siin, aga erandid enamasti kinnitavad reeglit.

Samuti elan endiselt üle seda, et ma pidin lahkuma Vale de Lamast. Sisuliselt olen juba alates 4ndast jaanuarist olnud siukses siirdeperioodis ja mulle tundub, et see endiselt kestab. Ma pidin tagasi tulema Guido juurde, sest kõik muud post-Vale de Lama quintad on olnud ilgelt pettumustvalmistavad enamasti. Näiteks Sam Abercromby lõpuks vihastas mind, sest ma avastasin oma suureks õuduseks, et ta on lootusetu vandenõuteoreetik ja seega on tal reaalsusest kaunis moonutatud arusaam. Mul viskas kopa ette see, et ta pidevalt nämmutamiseni vaidles neid samu nõmedaid teemasid. Pealegi, Mark Darnelli jt. wwooferite lahkumine 22'l veebruaril muutis kõik veel kurvemaks. Ma pole leidnud uut farmi, kus mulle tõsiselt meeldiks, kus oleks hea seltskond ja kus oleks huvitav.

Alates kümnendast pean veel nädal aega veel ühes talus peatuma, enne kui ma alustan koduteed. Nädal aega suudaksin veel vastu pidada ükskõik kus, aga logistiliselt on siit mõnda teise farmi rännata suure tõenäosusega paras pain in the ass. Samuti on ühistransport Portugalis jõhkralt kallis! Vahel isegi absurdselt nii. Kuigi buss ütleme Lissabonist Coimbrasse maksab üks ots 13 eurot, siis umbes neli korda väiksem vahemaa sealt omakorda Tabuasse röövib mu rahakotist 7.50! Totaalselt proportsioonidest väljas! Alul tahtsin raha säästmiseks hoopis rongiga Santa Comba Daosse tulla regionaalse rongiga, aga kuna Guido ise oleks pidanud ka rohkem raha bensiini peale kulutama, leppisime kokku, et teeme hinnavahe pooleks.

Mis edasi saab, on aja küsimus. Igatahes olen juba suht excited Eestisse naasmise üle. Loodan, et kevadeks on temperatuur üldjoontes plussis, kuigi põhjamaises kliimas võib tont teab mida oodata.

Kuidas mul seni läind on

Pole viitsinud viimasel ajal eriti blogida. Aga mu wwoof-seiklus Portugalis jätkub. Lahkusin eelmisest Aljezuri farmist, sest mul tekkis eelmine laupäev tüli omanikuga. Mis oli kaunis närvesööv kogemus, nii et otsustasin lahkuda. Minu arust ei ole mõtet jääma pidama ei taludesse ega ka üldse igasugustesse suhetesse (jah, ka bändisuhe), kus igasugused konfliktid või vastuolud võivad tekkida. Nii et eelmine pühapäev liikusin põhja poole.

Pühapäeval sõitsin Lissaboni. Sain oma viimase minuti couchrequestile aktsepti ühelt toredalt lissabonlaselt Victorilt. Käisime koos väljas nautimas Portugali toitu. Portugali restoranides on see tüüpiline, et mitmele inimesele serveeritakse üks suur roog, mida siis võib laiali jagada. Sellepärast tundusidki igatahes hinnad suht kõrged. Aga see hind läheb pooleks. Hiljem käisime klubis kuulamas forro muusikat. Inimesed tantsisid! Ja tõesti oskuslikult tantsisid, paariline paarilisega. Nii peabki. Suvaline ringikargamine, mida pidudel enamasti näeb, pole mulle väga meelt mõõda. Ja portugali/brasiilia muusika rütmika on mõnus.

Minu uus farm on Herdade da Agolada de Cima. Pikemat kirjeldust võib lugeda siit, aga see on väga ajalooline valdus, mis eksisteerinud juba 19. sajandist. Kus saab korraldada pulmi, suvelaagreid, jahiüritusi, seminare jms. Omanik Antonio elas ise muide kaks dekaadi Kanadas ja seega ta on esimene portugaallane, kelle inglise keel on laitmatu ka aktsendi mõttes: kõlab nagu ehtne põhja-ameeriklane, mil iganes ta inglise keeles räägib.

Ja ma kohtasin eestlasi! Tuli välja, et kaks Eesti tüdrukut on siin veel. Liina ja Annaliis on ka alates augustist reisil olnud, aga nemad on rohkem saksakeelsetes riikides peatunud. Portugali saabusid nad nädala eest. Neljas wwoofija on ameeriklanna Keely. Tunda on, et siinne kliima on Algarve'i omast jahedam. Täna lõuna paiku oli siiski suht soe.

Hetkel külastavad meid ajakirjanik ja fotograaf, kes teevad ühe ajakirja jaoks feature-stoorit wwoofist, välja valitud sai siinne quinta. Nad tegid igaühega eraldi intervjuu ja klõpsutasid väga palju pilte. Ei mäleta, kuna mind viimati nii palju pildistati. Arvatavasti ei teinud isegi Riina Varol Opium Flirdist eelmise aasta märtsi lõpus nii palju klõpse. Pildistati igas kontekstis, nii tööl, lõunal kui ka vabal ajal. Nad lahkuvad homme. Artikkel ise peaks ilmuma veebruari teises pooles millalgi.

Sic transit gloria mundi

Vasakult paremale: Susannah, Christian, mina ja Victor


Eesel Levinho. Kes teeb väga kurblikku ent kauni tooniga eeslihüüet.


Kasvuhoone


Ja siin mina beebiga Isaac. Pildistas (lapse isa) Yassine. Ülejäänud pildid Susannah Facebook'ist.

Väike jõuluapdeit Vale de Lama quintast

Lissabonist naastes avastasin Vale de Lama quintasse tagasi jõudes inimhulga kasvu talus. Lisaks minule, Renatole ja teistele wwooferitele (Christian, Susannah, Victor) oli meile tulnud ka üks perekond. Pooleldi marokolane Yassine ning tema portugaallannast elukaaslane Joana on see paarike, kes aitas jurta üles seada ning nad tulid siia, et jurta materjalid üle vaadata ja korda teha. Neil oli ka kaheksakuune poisipõnn Isaac. Perekond on pärit Põhja-Portugalist, aga Walteril, quinta omanikul on plaan paarike palgata pikemaks ajaks, et teha talus aiandustöid jms vajalikku. Paarikese puhul on tegemist väga soojate, siiraste ja sõbralike inimestega, kellega huvitav vestelda.

Nüüd aga on inimesi järjest vähemaks jäämas. Perekond läks tagasi põhja jõuludeks, aga nad tulevad tagasi järgmine nädal. Täna (või postituse aja järgi juba eile, arvestades ajavõõndilisi erinevusi) aga lahkusid Chris ja Susannah, esimene läks otse Lissaboni aga teine Albufeirasse kohtuma ühe poisiga, keda ta Faros kohtas. Homme aga on minek Victoril jõuludeks Rotterdami, mis lõpetab tema osavõtu siinsest farmielust. Täna sai Victor muide valmis ühe üsna muljetavaldava ratastel kanakuudi. Mis toob minu järgmise paragrahvini.

Ka minu päevad on loetud Vale de Lamas. Minu kord lahkuda on küll alles jaanuari alguses, aga aeg hakkab otsa saama sellegipoolest. Asi on selles, et jaanuaris tuleb siia üks portugaallane oma abilistega, kes hakkavad quintas tegelema aktiivselt kanakasvatusega. Mis tähendab, et wwooferite jaoks ei jätku ruumi, liiatigi kui veel ka Yassine ja Joana end sisse seavad. Olen juba järgmise farmi valmis vaadanud.

Eile tegin viiele inimesele õhtusöögi, juurviljadega pastat. Paras väljakutse on olnud süüa teha, eriti mitmele inimesele korraga. Kuid eilne õhtusöömaaeg oli siiski päris uhke, liiatigi kui Chris tegi veel ka vahukoorepõhist magustoitu kõrvale. Esimest korda aga jäi õhtusöögist mul ülejääk, mille ma siis lõunal nahka panin.

Ei tea veel kindlalt, mida ma jõulude aegu teen. Küll on aga tõenäoline, et lähen Sevillasse homme. Igatahes soovin kõigile, kes seda loevad, mõnusaid pühi.

Natuke farmijuttu kah

Täna oli Vale da Lama quintas erandlik laupäev. Sest ees oli suur projekt, milleks olid ettevalmistused käinud juba paar nädalat. Istutasime nimelt puid quinta laagriplatsile. Hommikupoole valmistasime veel auke ette, kus segasime mulda kompostiga. Pärastlõunal aga tulid vabatahtlikud, keda olime oodanud, ent kelle tulek ei olnud heitliku ilma tõttu kindel. Ilm igaljuhul läks siis paremaks ja vabatahtlikke tuli ikka üksvahe. Ja nii me siis tegime päris suure seltskonnaga kolm tundi tööd, traktor käis toomas komposti veel täitmata aukude jaoks. Osad puud, kaitsmaks jäneste ja teiste näriliste eest, vajasid kaitsevõret enda ümber. Kasutasime selleks bambuskeppe ja kanaaediku võret. Väiksematele panime lõigatud plastikpudelid ümber. Enamik puid vajas siiski vaid bambuskeppi toetuseks. See nädal ongi suuresti kulgenud puid istutades, nädala sees panime ka viljapuud mulda mujal territooriumil.

Eile aga tegin esimest korda teistele süüa täiesti iseseisvalt. Ma tahtsin teha midagi risotto laadset, aga teatud oluliste komponentide puudumisel (mida vist ükski risotto retsept välja ei jäta) ma lihtsalt keetsin riisi ühes juurviljadega niimoodi väga katseliselt. Kui sa ise ei ole eriti harjunud keerukaid toite valmistama, siis tundub päris hirmutav teinekord proovida midagi ise teha. Permakultuuriga on samamoodi: see kõik on väga raske töö ja paneb proovile. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem olen valmis endale väljakutseid esitama ja proovima sellegipoolest midagigi teha. Sest mis oleks alternatiiv: kui ma ei teeks üldse süüa, peaksin rohkem nõusid pesema ja see oleks päris igav väljavaade. Närv on alati sees ja kõik tundub ponnistusena, kuid vähemasti õpid iga kord midagigi ja lõpuks on hea tunne, et vähemalt sain millegagi hakkama.

Ran Prieur, kellele ma varem ka viidanud olen, on oma maatükil tööd tehes samamoodi lähenenud: teatud asjad tunduvad eriti rasked ja siis ta lihtsalt proovib katse-eksituse meetodil, vaatab, millega on võimalik asi üldse aetud saada. Minu eilse õhtusöögi kohta: mulle baastasemel see üldiselt maitses ja ilmselt ka Victorile. Aga kui ma nägin, kuidas Renato muutis riisiroa enda portsjoni veel isuäratavamaks lisades oliiviõli, peterselli ja päevalilleseemneid, siis see andis juba ettekujutuse, mida võiks edaspidi taolise roa puhul arvesse võtta. Igatahes tundub, et eksperimentaalset muusikat tegeva inimesena suudaksin ma kindlasti taluda ka pinget eksperimenteerida muudes eluvaldkondadeks. Sest sellist asja, nagu totaalne läbikukkumine ei ole olemas, on vaid tulemused, mis mõnikord huvitavamad, üllatavamad kui vahest.