Mainekujunduslik enesetapp Facebookis

Väljavõte Unmarketing.com veebist.

Põnev ülevaade ühest hiljutisest sotsiaalmeedia skandaalist. Ühes grillrestoranis käis kord üks klient, kes ei olnud rahul pakutava toiduga ja kes kirjutas restorani kohta kriitilise arvustuse. Tulemuseks oli totaalne nõiajaht Facebookis! Tema pilt postitati Boners BBQ nimelise restorani FB seinale ning kommentaariks kirjutati, et ta ei jätnud jootraha ning et teised restoranid peaksid ta välja viskama ja putsi saatma. Igasugused ebaviisakad kommentaarid järgnesid, kuni lõpuks julges keegi ka naisterahva kaitseks välja astuda. Ent restorani vastus nendele julgetele õilishingedele? Sisuliselt samamoodi: mine putsi raisk! Omanik õigustas end sellega, et kui naine julges jätta negatiivse arvustuse, siis nemad võivad ta kohta seinale mida iganes postitada. Tjah, kel võim, sel õigus.

Seejärel aga kustutati FB postitus ära. Aga taiplikumad netikasutajad olid enne jõudnud ekraanipilte teha. Seejärel ilmus restoranilt "vabandav teadaanne". Mille eesmärgiks oli pigem massiviha ohjeldamine, eriti arvestades kommentaari omanik Andrew Capronilt, kes tunnistas, et jah, tema käitumine polnud päris õigustatud, aga ka jootraha maksmata jätmine pole õigustatud.

Klient lõpuks andis teada, et ta jättis ikkagi jootraha. Tema tellimus tuli sooduskupongiga, mis tähendas, et ta tegelt ei pidanud 40 dollarit maksma, aga jättis lauale ikkagi kaks 20-kupüürist. Igal juhul asi jõudis uudistesse. Capron seejärel postitas pealtnäha siira vabanduse. Aga keegi idioot jättis väga õela kommentaari (jootraha mittemaksjad tuleks piinamisele saata). Ja kes klikkisid "like"? Üks neljast oli otse loomulikult Boners BBQ! Nii et mitte nii siiras vabandus!

On selge, et restoran tegi oma margi täiega täis. Nad proovisid nõiajahti teha oma kriitilisele kliendile, ent pigem paljastus nende enda ebaprofessionaalsus ja suhtumise probleem. Väga hea näide, kuidas mitte äri teha.

Intsident on kindlasti andnud põhjust Facebooki kiruda. Samas on küsitav, kas FB muudabki igasugused ärimehed sitapeadeks või FB lihtsalt võimendab nende sitapäisust. Aga väga unikaalne võimendaja on ta küll. Kas ilma FB'ita oleks võimalik samasugust nõiajahti korraldada? Ja kas see paljastaks nii läbinähtavalt omanike suhtumise?

Häirivaim on muidugi eeldus, et kõik kliendid peaks jootraha jätma. Justkui see oleks mingi kirjutamata reeglina paikapandud külastustasu. Mis minu arvates jällegi näitab, kui õnnetus seisus on USA's madalapalgalised töötajad. Probleemi ei eksisteeriks, kui ettekandjad vähemalt saaks korralikku palka. Selmet makstakse neile miinimumpalgast vähem ja siis peavad ülejäänud tasu saama jootrahast, kui neile üldse midagi sealt üle jääb. Nii et kui kellegi arust on see solvav, et jootraha ei tiksu, siis võtkem midagi ette ettekandjate tasustamise probeemiga!

Kas töönädal peaks lühenema?

Guardian kirjutab, et Briti ajutrust New Economics Foundation (NEF) on tulnud välja soovitusega vähendada töönädal poole võrra. Päris huvitav algatus ja paistab adresseerivat hästi probleeme nagu tööpuudus, ületöötamine, võlakriisid ja isegi keskkonna reostamine. Praktikas on kõik visandlik.

Kuidas mõjutab lühem töönädal madalapalgalisi, kelle töö on kõige enam arvestatav tundides? Töönädala, ja seeläbi ka saadava palga vähendamiseks peaks elamiskulude vähenemine olema paralleelselt sünkroonis. Ja muidugi on küsitav ka: kas poliitikas läheks selline asi läbi?

Üldjoontes olen aga nõus, et suurenenud produktiivsuse valguses peaks vaba aega töölistele rohkem jääma. Ning praegune mudel pole eriti jätkusuutlik. Näiteks, kui tööd jätkub ainult osadele inimestele, kas poleks mitte mõistlik töid jagada? Siit sinna, ehk praegusest tunduvalt kestlikuma süsteemini jõuda on aga väljakutse.

Kui taskukohane on ökoelu?

Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.

Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.

Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.

Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.

Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.

Pangad kui parasiitlikud institutsioonid

McNeo blogis super postitus Swedbanki uue laenupoliitika kohta. Mis otse loomulikult paljastab, et pank kui institutsioon on tervenisti ülesehitatud kasumi teenimisele ja nad ei saa lasta mingitel masudel ennast põhja lasta, isegi kui see tähendab, et uue masu ajal läheb veelgi rohkem inimesi ise põhja. Mis on muidugi selge argument vältimaks laenamist. Targem oleks muidugi vältida niipalju kui võimalik vereimejalikke institutsioone, mis kasutavad küüniliselt ära inimeste sõltuvust rahamajandusest. Mis paneb mind mõtlema, et ehk peaks oma Swedbanki konto ära killima, kuna ma juba SEBga hiljuti liitusin (virtuaalkrediitkaardi tegemise võimaluse pärast, pean tunnistama). Või võib ka SEB-lt sarnaseid jõledusi oodata? Tont teab.

Rain Koolilt hea artikkel Delfis

Kus ta siis arutleb, et pensioniea tõstmine võib olla slippery slope kuni selleni välja, et inimene sisuliselt peabki tulevikus hakkama surmani töötama. Eks näis, kuidas see asi läheb. Pensioniea tõstmisest ma oleks saanud aru, kui oleks selgeid märke, et vanemad inimesed suudavad mingi x eani töötada, ilma et tervis ei kannataks. Paraku on aga juba praegugi olukord, kus paljud inimesed töötavadki surmani, ehk viskavad sussid püsti, enne kui pensionini üldse jõuavad. Mida aga on tehtud selleks, et inimeste (ja eriti just meeste) keskmist iga kergitada?

Mida teha võlgadega, mida tagasi maksta ei suudeta

Tänases Eesti ühiskonnas on kohutavalt palju neid masu ohvreid, kes võtsid buumiaegadel laenu ja keda nüüd ähvardab väljatõstmine oma elupaigast. Iga lugu on omamoodi südantlõhestav. Sest lihtsalt kurb on lugeda, kuidas süsteem üksikisiku(d) endasse neelab. Pangad ikka nõuavad raha sisse, sest see on enesestmõistetav, et võlg on võõra oma ja et võlg tuleb tagasi maksta ja et agressiivne liigkasuvõtmine on enesestmõistetav osa kaasaja majandusest. Ometigi on palju neid, kes ei suuda sellele süsteemile rahapuuduse tõttu üldse kuuletuda ja nende arv kasvab. Mis oleks lahendus?

Parim lahendus oleks muidugi, kui meie tsivilisatsioon tooks tagasi selle vana traditsiooni, kus võlad lihtsalt tühistatakse ja maa antakse tagasi farmeritele. See nn. "juubelitraditsioon" kehtis paljudes iidsetes tsivilisatsioonides, kuni Rooma impeeriumini välja. Tänapäeva tsivilisatsiooni suur miinus on see, et me usume mingisse müstilisse pidevasse majanduslikku progressi ja et rikkust saab kogu aeg suurendada ja kontsentreerida. Aga rikkuse kontsentratsioon ei saa igavesti kesta, sest lõhe rikaste ja vaeste vahel ähvardab varem või hiljem sotsiaalse struktuuri laiali rebida.

Kõlab tänapäeva kõrvadele radikaalne idee, aga vanasti oli see üsna konservatiivne tava. Isegi Piiblis mõistetakse hukka liigkasuvõtmine ja nõutakse, et rikkust jaotataks sedasi, et ka puudust kannatajatele saaks midagi. Ses suhtes on kummaline näha, et on neid, kes kummardavad Piibli suunas, et õigustada oma homoviha, aga keda üldse ei koti seal samas pühas raamatus leiduv hukkamõist rikkuste piiramatu kuhjamise pihta. Igatahes vanasti oli võlgade tühistamine tähtis sotsiaalne tasakaalustusmehhanism. Ja tasakaalustavat mehhanismi oleks ohjeldamatu rikkuse kontsentratsiooni vastu ju vaja. Vastasel juhul saab sellele piduri panna üksnes ühiskonna kollaps.

Aga nagu nii mõnigi hea idee, on see juubelitraditsiooni taaselustamine tänapäeva easier said than done.

Miks võlgadest vabanemine on oluline?

Ran Prieur kirjutas hea sissekande teemal, miks on tähtis ära maksta võlad.

Lugeja küsis Ranilt, et miks peaks üldse võlad ära maksma? Et kas võlgnikke hakatakse kuidagi jahtima või neid seaduslikult karistama? Ja tema vastus:

Esiteks on tegemist ebavajaliku riskiga ja et ohtlikel ja etteaimamatutel aegadel peaks igasuguseid riske vähendama ja kui sa oled võlgu, siis on dominatsioonisüsteemil seda lihtne sinu vastu ära kasutada. Võtta meeleldi laenu ilma kavatsuseta tagasi maksta tähendab algatada nullijääv konflikt jõududega, mis sinust võimsamad. Umbes nagu pangarööv. Isegi, kui moraalsel pinnal seda saaks kaitsta (olgem ausad, liigkasuvõtmisel baseeruv laenamine on eetiliselt kahtlane praktika), on see taktikaliselt hooletu.

Teiseks on võlgadest lahtisaamise nimel vaeva nägemine kasulik. Ran peab seda heaks spirituaalseks harjutuseks, õppimaks enesedistsipliini ja oskusi, mida on vaja selleks, et toime tulla majanduslikult rasketel aegadel. Oskused säästa raha on isegi väärtuslikumad, kui mida iganes saab raha eest osta.

Olen nõus. Elu ilma laenudeta ja võlgadeta on kadestamisväärselt rahulik. Pidevalt igasuguseid kodulaene, tarbijalaene, õppelaene jt kinni plekkida raske tööga tähendab äärmiselt stressirikast elu. Mina, kes ma stressi suht halvasti talun, sedasi elada ei tahaks! Samas vaesed inimesed ei suudaks kuidagi võlgadest vabaneda. Kuidas näiteks suudaks ennast aidata keegi, kellel on kaelas topeltneedus nimega õppelaenuvõlg ja mingi närune alampalga vääriline töökoht, kuna ta pole võimeline saama hästi tasustatud ametit? Eriti problemaatiline on see Ameerika ühiskonnas, mis Ran Prieuri sõnul oleks justkui meelega kallutatud sinna suunas, et enamik inimesi satub võlalõksu. Ega ei oskagi võlalõksude vältimiseks muud soovitadagi, kui äärmist ettevaatlikust ja igasuguste rahaliste situatsioonide hoolega läbihindamist.