Kompromiss kui räpane sõna

Väljavõte Dancing With Happiness veebist

Sattusin ühe toreda blogipostituse peale. Blogipidaja Meghana argumenteerib, et kompromisside tegemisega õnnelikku abielu ei saavuta. Kompromissi definitsioon võiks siis olla, et see on "vaidluse lahendus, mille käigus kumbki pool teeb järeleandmisi". Eluaeg kompromisse teha on eluaeg oma tahtmisest loobuda.

Oletame näiteks, et paar tahab osta esimest autot. Üks tahab musta autot, aga mitte sinist, nagu teine, kes jällegi ei taha musta. Mida teha? Kui minna rangelt kompromisside tegemise teed, siis on võimalik vähemalt üks järgnevatest stsenaariumitest: a) paar ostab hõbedakarva auto, mis ei vasta küll kummagi unistusele, ent pole ka päris vastumeelne. Tagajärg on aga see, et sinist autot nähes tunned sa tõenäoliselt ent õnnetuna. b) sa saad oma tahtmise, kui sul veab. Kui osta sinine auto, siis ehk lubatakse sulle järgmine kord osta must auto. Lootus on aga lollide lohutus, nagu öeldakse. Ja kui saadki ütleme musta mikrobussi, siis teeb musta sportauto nägemine sind ikka õnnetuks ja oma partnerile seda "meelde tuletada" ei ole abielusuhte seisukohalt jätkusuutlik, ütleme siis niimoodi c) sa kaotad oma mina. Musta mikrobussi juhtimine on nii võõras kogemus ja kaugel unistatud elust.

Meghana lahendus on lähtuda armastusest. Iseenda ja kaaslase vastu. Siin on võimalik et a) sa oled nõus loobuma suurema heameelega oma tahtmisest. Sinu elukaaslane võib selgitada pikalt laialt oma nooruspõlve unelmatest ja sellest, mida must spordiauto talle tegelikult tähendaks. Musta sportauto saamine tähendaks paljut tema jaoks. Armastav elukaaslane oleks liigutatud ja lubaks tal musta auto soetada.* b) sina saad oma tahtmise. Su elukaaslane tahab musta autot, aga sinuga juhtus lapsepõlves tõsine autoõnnetus, mis pani sind musti autosid kartma. Sinu elukaaslane on siis omakorda nõus oma tahtmisest loobuma, sest sinu turvatunne on talle olulisem.* Sina omakorda lubad tänutundest teha mida iganes, et elukaaslane saaks järgmine kord ikka musta sportauto osta.

*Autor rõhutab siinkohal, et kui sina (või kaaslane teises näites) endiselt nõuad oma tahtmise saamist, siis on probleem sügavamal kui oma tahtmise (mitte)saamises ja kompromissidega seda ei lahenda.

Kompromisside tegemisega võib tõesti olla risk, et oma tahtmisest tuleb pidevalt vähemalt poole võrra loobuda. Usun, et tõeliselt sobivas suhtes tuleb kompromisside järgi vajadust harvem ette kui sobimatutes suhetes. Pealegi, kompromiss on nii ebaromantiline kontseptsioon minu arvates, liigratsionalistlik lähenemine, mis ei kõneta idealiste, unistajaid. Mulle paistab, et Meghana üritas lihtsalt võtta kokku armastuse olemust: kumbki pool püüab maksimiseerida üksteise õnnetunnet. Seda saab teha, kui tabada ära vajadusi tahtmiste tagant. Kui see peaks välja tulema, siis on abielusuhe kindlasti jätkusuutlikum.

Kui bänditegemine on nagu abielu, siis samamoodi on kompromisside tegemine halvim võimalik viis tagada jätkusuutlikke suhteid. Mul on muusikuna olnud kogemusi, kus ma hea meelega loovutan oma tahtmise, sest ma näen, mida see tähendab teisele osapoolele. Kui ma Kikaga Mosaiigi singlit tegin eelmine aasta, ma muuseas lootsin salvestada ka üht minu spetsiaalselt selle projekti jaoks tehtud pala, arendatud 2011. oktoobri visiidi ajal. Paraku hingas aga aeg kuklasse ja meil oli vaid piiratud aeg minu, Kika ja trummar Priiduga lugusid salvestada. Kuna ma Kikat aga igati respekteerin, siis mõtlesin, ok, jätaks minu idee kõrvale ja prooviks tema ideed ära teha. Sest see tähendaks talle palju.

Üks õhtu siis Kika vabandas, et ei olnud aega tegeleda selle ideega, mis mul oli. Tegin talle selgeks, et minu jaoks polnud mingi probleem keskenduda eksklusiivselt vaid tema ideedele. Minu jaoks oli see väga tähtis, et kuigi ma võimaldasin tema ideede elluviimist, oli Kika ühtlasi piisavalt tundlik ka minu lootuste osas.

Teine näide: kui Mari Abel Gilgameši tehes selgitas, mida tema jaoks tähendas Kate Bushi megahitt, ma olin uskumatult liigutatud! Tõele au andes iga helilooja ei suudakski teha ideaalset taustamussi siukeste racyde stseenide jaoks nagu seal etenduses templiprostituudi kopulatiivne tants metsmees Enkiduga. Oli selge, et kõigest hoolimata Mari respektib ja armastab mind ning minus tekkisid ka tema vastu ainult sümpaatsed tunded. Nii et ma kinnitan alla Meghana väitele, et oma tahtmisest saab ka suure rõõmuga loobuda, kui on põhjust rõõmustada. Niipea kui aga teiste tegevus sind soovitust ilma jättes riivab sinu õiglustunnet või üldse psühholoogilisi vajadusi, ei päästa ka kompromisserdamine midagi. Case in point: Dejavoodoo plaadi tegemine, need I say more?

Holier than thou?

Mul oli lähiajal plaanis sõita taas välismaale HelpXima. Kahjuks läksin täna potentsiaalse võõrustajaga pöördumatult tülli, nii et katkestasin oma plaanid. Ütleme siis niimoodi, et sedasorti ausus, millega ma olen osadele teist silma jäänud, tõi mulle seekord hoopis pahandust ja ma sain hullusti sõimata. Otsustasin kirjutada seega blogiposti inspireerituna sellest intsidendist ja veel ühest varasemast. Teemaks: näpuviibutamine, moraalilugemine, kohtumõistmine, kuidas iganes seda nimetada soovite. Fenomen, mida inglise keeles nimetatakse kui holier than thou attitude.

Põhjus, miks ma nii tulise failijagamise teemase postituse kirjutasin, oli lihtsalt, et sattusin FB arutellu, kui üks muusikakriitik oli postitanud David Lowery lingi. Ma ei olnud sugugi mitte kõige äärmuslikum väitleja oma vaadetes (selle auhinna saab üks kommenteerinud muusik, kelle arust Lowery artikkel oli "pask"). See ei takistanud aga minu oponente, kelle arust netist tõmbamine on a priori varastamine, näpuga viibutamast ja hullem veel: sarkastiliselt provotseerimast minu aadressil ja veelgi hullem: nende propagandistlikult vahutavad kommentaarid said ka laike teistelt! Sieg heil?!

Ma kirjutasin selle esmaspäevase blogiposti, sest ma otsustasin, et parem oleks oma mõtted koondada kirjatükki, mis võiks olla huvitav lugeda lugejaskonnale. Probleem on selles, et igasugu foorumid ja feisbukiseinad ja muud peldikuseinad soosivad kehva kirjutamist. Ja see oli minu viis deklareerida: aitab, see vaidlemine ei vii kuskile, ma jätan maha oma märgi oma mõtete kohta, eks tehke omad järeldused. Oleks ma jätkanud vaidlemist, oleks ma kindla peale täiesti hulluks läind ja oma une kaotanud!

Ma ei saa aru, miks inimesed nii vaenulikult teiste pihta näppe viibutavad? Eriti, kui inimene räägib ausalt asjadest nii, nagu tema neid mõistab. Kas failijagamise vastased tõesti on paremad ja moraalsemad, kui need "tänamatud jõmpsikad", kes muudkui "varastavad" ja "parasiteerivad muusikute kallal"? Samuti, kui wwoofer'ite ja nende võõrustajate vahel tekivad tülid, kas tõesti on wwoofer "ärahellitatud vinguja-vigiseja"? Ja kui ongi, siis ons see vaid wwoofer'i probleem, kui talle mõjub taoline kriitika kui: "sa kuradi sitapea!"?

Ma mõistan ausalt asjadest rääkimist sedasi, et üks inimene räägib ausalt ja objektiivselt, kuidas ta teatud olukordi enda jaoks mõtestab ja millised on tema tunded seoses sellega. Ja teised kuulavad ning mõtestavad inimese jutu oma jaoks kuidagi ning annavad konstruktiivset tagasisidet selle kohta, kuidas nemad asja näevad. Seda kõike on võimalik teha ilma negatiivse emotsionaalse ballastita. Või nii ma vähemalt arvan. Sest tegelikkuses seda lähenemist praktiseeritakse pettumustvalmistavalt harva.

Igal lool öeldakse olevat kolm osapoolt: sinu pool, minu pool ja tõde. Väga suur kiusatus on kinni jääda oma poolde ja arvata, et vastaspool on täiesti eksiteel ja et tõde on pigem oma poole kaldu. Vähim, mis teha annaks, oleks vähemasti kaaluda ka vastaspoolt. Tundub eriti rumal ja näotu teeselda, justkui oleks vastaspool pimeduse teel. Kindlasti on vastik tunne, kui sulle endale antakse mõista, et sa oled fataalselt eksiteel. Väljakutse on aga mitte lasta vihatunnetel ennast kibestada. Kui ma mõtlen oma kogemustele, siis ma näen selgelt, et suhtlemine lihtsalt ebaõnnestus. Ning kui mõtestada, mil viisil mu enda suhtlus tekitas vastaspooles halvad tunded, oleks sealt vähemalt midagi õppida, et lihvida oma diplomaatilisi suhtlusoskusi.

Vahetevahel aga olgem ausad: mõned inimesed käituvad väga negatiivselt teistega! Siin pole midagi parata, kui et cut your losses and move on. Teiste lahmimist on ehk veidi lihtsam tolereerida, kui objektiivselt hinnata, et sõim ütleb rohkem sõimaja kui et sõimatava kohta. Minu jaoks aitab ka keskendumine positiivsetele eeskujudele. Üks põhjus, miks mulle meeldib Guido, mu inglasest sõber Portugalis - ta võib küll vahest saada pahaseks, aga tema vihasööst on kui lühike staccato noot, mis kiirelt vaibub, vastukaaluks moraalilugejate surmavalt pikale legato'le (ja see on vastik, kui inimene minuteid sulle loengut peab). Ning ta on valmis vabandama oma ülereageerimise eest. Minu jaoks on see inimlikkuse test: mis hinnangu inimene oma tujutsemisele tagantjärele annab. Selle mõõdupuu järgi kukuvad näpuviibutajad selgelt läbi.

Autoritaarsed lapsevanemad ja düsfunktsionaalsed pered

Väljavõte PsychCentrali veebist.

Psychcentralis üsna kirglik, samas hästi argumenteeritud artikkel nn. Läpakapapast. North Carolina lapsevanem nimega Tommy Jordan sai nimelt hästi kurjaks oma teismelise tütre peale, kes postitas üsna vihase Fcebooki postituse, mille toon oli sisuliselt perssesaatev, nagu mässulistelt teismelistelt ikka oodata võiks. Jordan otsustas oma tütrele kätte maksta. Tehes video YouTube'i kanali tarvis, seal lugedes esiteks tütre FB posti avalikult ette ja siis tulistades tütre arvuti sõelapõhjaks.

Julgen hädavaevu ette kujutada, milline kriis Jordanite peres hetkel valitseb. Kuid psühholoog Sophia Dembling vange oma artiklis ei võta. Sellised autoritaarsed lapsevanemad ei ole sugugi küpsemad ega emotsionaalselt elutervemad oma mässavatest teismelistest. Mis on aga mitte iseenesest teab kui üllatav, küll aga masendav, kui paljud lapsevanemad toetavad Jordanit. Nende inimeste meelest oleks Jordan pidanud veelgi jõhkramalt oma tütre paika panema ning psühholoogid nagu Dembling on midagi Saatana teenrite sarnast.

Demblingul on siiski õigus. Mäss on täiesti tavaline osa teismeeast. Ning Jordan läks täiesti ülekäte. Toonitaksin muide, et suure tõenäosusega see raha maksmise osa majapidamistööde eest tütre postituses oli lihtsalt sarkastiline torge, mitte tõsine nõudmine. Tähtis on eristada põhjust ja tagajärge. Tütre mässumeelsus on tõenäoliselt halvemat sorti kasvatuse tagajärg. Autoritaarsete vanemate lapsed, nagu Demblingu artiklis välja toodud, peavad oma vanemate autoriteeti ebaõiguspäraseks. Tulistades oma võsu arvuti sõelapõhjaks kasvatab Jordan oma tütart hüsteeriliste jõudemonstratsioonide, mitte aga juhtiva eeskuju najal.

On suhteliselt üllatav ja äärmiselt pettumustvalmistav, kui paljud perekonnad on tegelikult düsfunktsionaalsed. Paljud lapsevanemad elavad oma järglaste peal lihtsalt nooruspõlve komplekse välja ja seega pärandavad oma psühholoogilist düsfunktsionaalsust edasi. Ainuke muutuja, mis võib ehk põlvkonniti varieeruda, on autoritaarsus: autoritaarsete vanemate järglastest saavad äärmiselt anti-autoritaarsed isiksused, kuna nad õpivad igasugust sundust ja kõva käe stiili põlastama. Kui minust saaks lapsevanem, siis mul poleks mingit garantiid, et minu pojast ei saaks samasugust kõva käe pooldajast türanni nagu Läpakapapa.

Tõsiselt mõtlen, et ainus lahendus kas või ülerahvastatuse probleemile oleks rangem kontroll lapsevanemaks saamise üle: inimesed, kel kupli all kas või midagigi logiseb, ei tohiks lapsi saada. Lapse saamine on tõesti nii naeruväärselt lihtne, et mõni ime, et üks kurikuulus blogija seda ekskrementide väljastamisega võrdles. Pereväärtuste jutlustajatele käis see paralleel muidugi äärmiselt närvidele.

Nii närvidele, et unustati ära selle kurioosse paralleeli tegelik mõte - laste kasvatamine on see, mis tegelikult loeb. See on nii keeruline, et ta jääb kusagile kunsti ja teaduse vahepeale. Tõsiselt mõtlen, et lapsevanemaks saamisele peaks eelnema tõsine lapsevanema väljaõpe. Mitte kõik potentsiaalsed lapsevanemad pole võrdsed, seega parem oleks, kui õnnestuks edaspidi düsfunktsionaalseid lapsevanemaid nagu naise- ja lapsepeksjad, pedofiilid, joodikud, kasiinosõltlased, Tiigrimammad, inimesed, kes tapavad oma perekonna ja seejärel iseenda ning last but not least, raevunud väiksed Hitlerid nagu Läpakapapa üleüldse ära hoida.

Mainekujunduslik enesetapp Facebookis

Väljavõte Unmarketing.com veebist.

Põnev ülevaade ühest hiljutisest sotsiaalmeedia skandaalist. Ühes grillrestoranis käis kord üks klient, kes ei olnud rahul pakutava toiduga ja kes kirjutas restorani kohta kriitilise arvustuse. Tulemuseks oli totaalne nõiajaht Facebookis! Tema pilt postitati Boners BBQ nimelise restorani FB seinale ning kommentaariks kirjutati, et ta ei jätnud jootraha ning et teised restoranid peaksid ta välja viskama ja putsi saatma. Igasugused ebaviisakad kommentaarid järgnesid, kuni lõpuks julges keegi ka naisterahva kaitseks välja astuda. Ent restorani vastus nendele julgetele õilishingedele? Sisuliselt samamoodi: mine putsi raisk! Omanik õigustas end sellega, et kui naine julges jätta negatiivse arvustuse, siis nemad võivad ta kohta seinale mida iganes postitada. Tjah, kel võim, sel õigus.

Seejärel aga kustutati FB postitus ära. Aga taiplikumad netikasutajad olid enne jõudnud ekraanipilte teha. Seejärel ilmus restoranilt "vabandav teadaanne". Mille eesmärgiks oli pigem massiviha ohjeldamine, eriti arvestades kommentaari omanik Andrew Capronilt, kes tunnistas, et jah, tema käitumine polnud päris õigustatud, aga ka jootraha maksmata jätmine pole õigustatud.

Klient lõpuks andis teada, et ta jättis ikkagi jootraha. Tema tellimus tuli sooduskupongiga, mis tähendas, et ta tegelt ei pidanud 40 dollarit maksma, aga jättis lauale ikkagi kaks 20-kupüürist. Igal juhul asi jõudis uudistesse. Capron seejärel postitas pealtnäha siira vabanduse. Aga keegi idioot jättis väga õela kommentaari (jootraha mittemaksjad tuleks piinamisele saata). Ja kes klikkisid "like"? Üks neljast oli otse loomulikult Boners BBQ! Nii et mitte nii siiras vabandus!

On selge, et restoran tegi oma margi täiega täis. Nad proovisid nõiajahti teha oma kriitilisele kliendile, ent pigem paljastus nende enda ebaprofessionaalsus ja suhtumise probleem. Väga hea näide, kuidas mitte äri teha.

Intsident on kindlasti andnud põhjust Facebooki kiruda. Samas on küsitav, kas FB muudabki igasugused ärimehed sitapeadeks või FB lihtsalt võimendab nende sitapäisust. Aga väga unikaalne võimendaja on ta küll. Kas ilma FB'ita oleks võimalik samasugust nõiajahti korraldada? Ja kas see paljastaks nii läbinähtavalt omanike suhtumise?

Häirivaim on muidugi eeldus, et kõik kliendid peaks jootraha jätma. Justkui see oleks mingi kirjutamata reeglina paikapandud külastustasu. Mis minu arvates jällegi näitab, kui õnnetus seisus on USA's madalapalgalised töötajad. Probleemi ei eksisteeriks, kui ettekandjad vähemalt saaks korralikku palka. Selmet makstakse neile miinimumpalgast vähem ja siis peavad ülejäänud tasu saama jootrahast, kui neile üldse midagi sealt üle jääb. Nii et kui kellegi arust on see solvav, et jootraha ei tiksu, siis võtkem midagi ette ettekandjate tasustamise probeemiga!

Kas töönädal peaks lühenema?

Guardian kirjutab, et Briti ajutrust New Economics Foundation (NEF) on tulnud välja soovitusega vähendada töönädal poole võrra. Päris huvitav algatus ja paistab adresseerivat hästi probleeme nagu tööpuudus, ületöötamine, võlakriisid ja isegi keskkonna reostamine. Praktikas on kõik visandlik.

Kuidas mõjutab lühem töönädal madalapalgalisi, kelle töö on kõige enam arvestatav tundides? Töönädala, ja seeläbi ka saadava palga vähendamiseks peaks elamiskulude vähenemine olema paralleelselt sünkroonis. Ja muidugi on küsitav ka: kas poliitikas läheks selline asi läbi?

Üldjoontes olen aga nõus, et suurenenud produktiivsuse valguses peaks vaba aega töölistele rohkem jääma. Ning praegune mudel pole eriti jätkusuutlik. Näiteks, kui tööd jätkub ainult osadele inimestele, kas poleks mitte mõistlik töid jagada? Siit sinna, ehk praegusest tunduvalt kestlikuma süsteemini jõuda on aga väljakutse.

WWOOF ja HelpX - veidi erinevustest

WWOOF-süsteemi olen kasutanud juba üle kahe aasta. HelpX süsteemiga aga liitusin sel aastal. Siinkohal tooksin välja mõned erinevused.

WWOOF süsteem on üldiselt riigispetsiifiline. On olemas näiteks WWOOF Poland, WWOOF Portugal, WWOOF Eesti jne. Mis tähendab, et igal riigil on oma WWOOF süsteem, mille liikmestaatus võimaldab ligipääsu WWOOF-hostidele selles kindlas riigis ainult. HelpX aga koondab hoste üle maailma. Mis võimaldab sümboolse liikmemaksu eest leida vabatahtlikel võõrustajaid üle maailma.

WWOOFi ja HelpXi vahe on kui erinevus üksiku ja üldise vahel ka selles mõttes, et kui WWOOF koondab mahetalunikke, siis HelpX koondab talusid, majapidamisi ja isegi backpacker-hosteleid, kellel on vabatahtlikke lisakäsi vaja.

Üks positiivne faktor on ka tagasisidevorm hostidele. See võimaldab tihtikülastatud hostide puhul lugeda vabatahtlike arvustusi. Arvestades tõenäosust sattuda hosti juurde, kelle juures vabatahtlikul ei pruugi meeldida (been there done that!), on selline nn. tarbijakaitse vajalik. Üks minu eelmise aasta Portugali reisil ebameeldivamaid WWOOF-hoste on ka HelpXis ja kui ma lugesin HelpXist üht negatiivset arvustust, siis see ühtis üldjoontes minu enda kogemustega. WWOOFi puhul on paraku ainus võimalus teada saamaks suhelda teiste wwooferitega.

Kui HelpXil on puudusi, siis ehk faktor, et erinevalt WWOOFist, kus host on kohustatud pakkuma nii öömaja kui ka toitlustust, osad HelpX hostid pakuvad ainult majutust. Kui vabatahtlikule on oluline ka toidu arvelt raha kokku hoida, siis soovitan selliseid diile vältida. Igatahes panin ühe mõlema süsteemi talu puhul tähele, et kui WWOOFis oldi seatud tingimuseks rohkem töötunde ja ka toitlustus, siis HelpXis oli pakutud väiksem arv töötunde ja ainult majutus. Üks Hispaania backpacker-hostel on seadnud tingimuseks, et kolm esimest päeva peab vabatahtlik veetma hostelis maksulise turistina. On ütlematagi selge, et mind see pakkumine väga ei peibuta.

Sama medali plusspoolel on osade HelpX hostide puhul võimalik taskurahagi teenida. Ise pole veel taolise hosti juurde jõudnud, aga mu praegune vöörustaja saatis mind eile pärastlõunal naabri juurde, kus teenisin küttepuude ladumisega veidi taskuraha. Soovitan igaljuhul kaaluda kõiki võimalikke diile.

Plaanin kirjutada vabatahtliku töölise kogemustest hiljemgi, teemaks üldised tähelepanekud meeldivate ja vähem meeldivate hostide puhul ja kuidas suurendada positiivsete kogemuste leidmise tõenäosust.

Blogisoovitus: Endise Konservatiivi Pihtimused

Väljavõte Former Conservative veebist.

Sattusin hiljuti ühe usuteemalise blogi peale. Anonüümne blogija, kes esitleb ennast lihtsalt kui Former Conservative (endine konservatiiv), on üks liberaalne kristlane, kes kunagi oli parempoolne konservatiiv. Siis aga leidis ta, et liberaalne maailmavaade on kristliku filosoofiaga märksa sobivam. Nii on täna ta eesmärgiks jälgida Jeesust pigem sedasi, et aidata vaeseid, nõrku ja vaevatuid.

Ühtlasi ka paljastada lugejatele konservatiivse ja enamasti ka fundamentaalse kristluse tõeline pale. Ja näidata, et kõik kristlased ei ole tegelikult küündimatult rumalad fanaatikud, kes oma puritaanlikku ja upsakat moraaliorientatsiooni kõigile pähe suruvad. Seda ta teeb fundamentalistliku blogikriitika kaudu, võttes ette mingi eriti võika postituse ja siis tsitaat-tsitaadi haaval kommenteerides.

Oma osa saavad näiteks need, kes Steve Jobsi surma puhul kraaklevad, et Jobs läks väidetavalt budismi järgimise eest põrgusse. Kui ka need, kes näevad telefonireklaamides hindu jumalannade kujutamises paganlike religioonide häbematut propagandat. Ja muud loomad homovihkajatest "pereväärtusi" jutlustavate kanatädideni välja. Vanemates postitutes ka blogipidaja konservatiivsem mina aastate tagant. Armu ei saa keegi!

Kuigi toon on tihti rämedalt sarkastiline, kumab autori sügav humanism ja ligimesearmastus läbi. Mis paljudele võib tunduda kui aus, konservatiivne, õigeid väärtusi jutlustav jutt, paljastub blogipidaja läbi lugejatele küündimatu arrogantsina, variserliku upsakuse ja totaalselt empaatiavõimetu tundetusena. Ei tasu lasta igasugustel Varro Vooglaidudel ennast lollitada: märtri mängimine, süstemaatiline vastaspoole demoniseerimine ja oma doktriinide/ideoloogia pidamine teiste inimeste tunnetest tähtsamaks on ühed räpased trikid fundamentalistide arsenalis.

Kui "see maailm" vihkabki taolisi usuhulle, siis mitte sellepärast, nagu tal oleks midagi tõe kui sellise avastamise vastu. Taolise pealetükkiva epistli pidamise vastu ongi kõige normaalsem ja elutervem reaktsioon võõristus. Ligimesearmastuse ja teistele soovitava kohtlemise osutamise sisu ei seisne fundamentalistide evangelismi taktikates. Kaugeltki mitte. Kui jumal ongi olemas, eks aeg anna arutust, kas talle on meelepärasemad näiteks Rapture Ready maailmalõpu sekti esindajad või hoopis ausad liberaalid, kes tõepoolest üritavad teha teistele head ja kes suhtuvad sektantidesse umbes nagu Jeesus ise suhtus variseridesse.

Gilgameš Postmortem

Kui ma kirjutasin oma loo Gilgameši näidendisse muusikuks minekust ja teatritöö kulgemisest, siis minu eesmärk oli informeerida inimesi. Anda teistele mõista, et need, kes tulevad teatrisse eesmärgiga kaardistada minu järjekordseid muusikalisi suundi, peavad arvestama sellega, et mitte iga noot tükis ei pärine minu sulest. Mulle tundus, et osalusmuusika köögipoolest ei oldud seni eriti räägitud ja nii ei teadnudki alguses isegi, millised katsumused ees ootavad. Kuni ma siis raskel teel kõik nõmedused ise läbi kogesin ja otsustasin, et parem informeerin teisi, et ega see kõik väga lilleline ka pole.

Head kavatsused, aga sihtkohaks põrgu

Osad mu sõbrad kiitsid mu juttu. Kinnitades mulle, et see on nii tuttav ja täiesti normaalne, igal pool asjad toimivadki sedasi. Kristjan isegi soovitas, et kuule vaata, kuidas su tunded etenduste lõpuperioodiks on ja kirjuta kindlasti postmortem sellele saagale. Hea mõte, aga on põhjus, miks ma sellest kirjutan täpselt 17 päeva pärast viimast etendust Kultuurikatlas.

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja mitte asjata. Hiljem tuli välja, et helikunstnik Renzo van Steenberger oli mu blogiposti läbi Google Translatori lasknud ja teda oli välja loetu ikka pisut solvanud. Ja siis mul oli tükk tegemist, et end seletada ja püüda teda maha rahustada, liiatigi, et Postimehe artiklist olevat Renzo valesti välja lugenud, et ma olevat Enkidu reiviloole mingid oma tuurid peale keeranud (tegelikult oli see Renzo ja Peeter Jalaka ühislooming). Sorry Renzo!

Plaan kirjutada postmortem aga püsis. Kuid mul oli tükk aega probleeme, kuidas seda kõike sõnastada. Muidu pärast jälle jääb mulje, nagu ma elaksin oma kibestunud tundeid välja, pritsides musta pori näkku neile, kes seda tegelt ei vääri.

Võrratu Mari ja ootuste põrmustumine

Kiitsin eelmine kord Mari Abelit. Ta on lihtsalt võrratu, tõeliselt isetu inimene ja kuldse südamega naine. Patt oli lihtsalt talle pahaks panna tema Kate Bushi lembust ja seostada seda mingi vandenõuga minu vastu. Nagu Mari selgeks tegi, talle üliväga imponeeris Kate Bushi tants ja sellejaoks ta ka "Wuthering Heightsi" kopulatsiooni-stseeni sooviski.

Ta on valgus minu mõnevõrra segaduses tunnetemaailmas tänigi. Lugesin läbi Naistemaailma loo temast ja ta lastest. Mulle hakkas silma tsitaat tema vanimast lapsest Richardist, kes teise poja sündides viskas end maha ja kurtis, et ta sureb nüüd nälga ja mitte keegi ei armasta teda. Puhtlapselikumat afektiseisundit annab ette kujutada, aga ega täiskasvanudki neist päris immuunsed pole.

Minnes tagasi päeva juurde, mil ilmusin pühapäeva pärastlõunal Kultuurikatlasse proovi, kindla eeldusega, mis minu ideedest saab, no kujutagem ette, mis tunne mul võis olla, kui Renzo laseb mingit ideed Katla saalis ja jutud käivad ümberringi, et see on Renzo panus "tunnelimuusika" stseeni, kus Gilgameš talitab Enkidu teispoolsusesse. Hiljem Peeter Jalaka juuresolekul demonstreerib Renzo oma uut ideed, mis võetakse omaks. Minu head ootused seal stseenis ise mingit mõnusat psühhedeelset veidrust organiseeruda põrmustuvad. Brutaalselt.

Nii nagu Riks kurtis, et teda ei armastata ja teda ootab näljasurm, nii hakkas minugi peas vasardama häirekell. Mis dikteeris, et ma pole piisavalt hea ja ma ilmselt väärin vallandamist tervest sellest projektist, sest Renzo olevat nii palju parem. Aga kuramus, ma olin liiga vesipüks, et nõuda Peeter Jalakalt otse aru, et kuule, mis värk see on ja kuhu see õieti kõlbab. Ma ei tahtnud näha konflikti paisumist ja siis saadagi teada, et ups kui sitt ma tegelikult olen! Siiani kirun end, et ma ei pingutanud vist projekti heaks piisavalt ja mul ei jätkund munasid, et enda huvide eest seista, siis kui mulle tundus, et mind saboteeriti mu selja taga. Vähemalt mulle jäi mulje, et saboteeriti.

Null-summa mängud ja koopainimeste psühholoogia

Hilisemad vestlused teistega kinnitasid, et selline kompromisside tegemine ja kohati oma tahtmise mitte saamine on teatris tavaline värk ja et kui läbi ja lõhki soolomees hakkab ühekorraga teistega koostööd tegema, siis ta puutub peagi kokku koostöö tegemise kainestava tegelikkusega. Ikkagi oli kohati nadi tunne, et kas peabki minema just nii, nagu tegelikult läks. Rahutuks tegi eriti vastandamine: egoistlik sooloartist versus tõeline tiimpleier.

Tegelikkuses tundub ülekohtune teha maha neid negatiivseid afektiseisundeid ja pidada neid ülekäte läinud egoismi tundemärgiks. Minu ja Renzo konflikt oli tegelikult klassikaline nullsummakonflikt. Nullsummamäng dikteerib, et ühe inimese võit on teise inimese kaotus. Kui on teatritükis stseen ja mängus on kaks muusikalist kujundajat, siis stseeni kujundamise au saab kuuluda tegelikkuses vaid ühele.

Tulles tagasi Mari lapse juurde, ka tema kartis täiesti õigustatult nullsumma-mängu tema enda kahjuks. Olen absoluutselt veendunud, et tegelikkuses on meie hirmudel ja ebakindlustel enamasti kindel evolutsiooniline taust. Vanasti võis vabalt nii juhtuda, et uue lapse sünd võis vanemale lapsele tuua kaasa hülgamise ja hiljem surma. Muusikalistes kollektiivides on tihti nii juhtunud, et kui keegi hakkab huvituma välisest muusikust, kellel on eeliseid konkreetse teise liikme ees, siis teise liikme jaoks tähendas see situatsioon enamasti kollektiivist vallandamist.

Evolutsiooni peale mõeldes tundub loogiline, et koopainimeste seas oli vägivallaga probleemide lahendamine, tihti elu ja surma peale, levinud ja sealt on moodne mees saanud pärandiks negatiivsed psühholoogilised seadumused. Null-summa konflikti primitiivseim näide on elu ja surma küsimus. Näide, mis garanteeritult toob inimestes välja halvima. Kiviajast edasi on null-summa mängude kvantiteet mitmekesistunud, aga psühholoogilist negativismi inspireerib see endiselt sama intensiivsusega. Kuidas muidu seletada aumõrvasid lihtlabase armukadeduse puhul, äritülide lahendamist püstolilasuga, vendade ja õdede saamist vihavaenlasteks, kui nad ei suuda oma erimeelsusi balansseerida ja nii edasi.

Mis vahe on koopainimesel ja moodsal inimesel õieti?

Öeldakse, et raha on kõige kurja juur. Aga raha on vaid üks näide valdkonnast, kus null-summa konfliktsus keerab kõik kurjaks kätte. Tänapäeval ei pea huvide konfliktid tingimata tähendama suurt hädaohtu ja isegi vist mitte totaalset win-lose situatsiooni. Igatahes minu koopainimese jäänukmina, minu roomaja-ajulik külg nägi Gilgameši puhul Renzos ohtlikku konkurenti mängus, mida ma oma peas liialt üledramatiseerisin. See oli minu suurim takistus hindamaks seda, kui palju Renzo tegelt vaeva nägi oma helikujunduse kallal.

Koopainimene muretses ellujäämise vajaduse rahuldamise pärast. Moodsal inimesel on Maslow vajadustehierarhia seisukohast kõrgemad vajadused. Näiteks tunnustusevajadus. Minul on see olemas. Kuigi Mari teise lapse sünd ei tähendanud esimesele tema hukkumist, tunnetas vanim poeg sellegipoolest, et tema vajadus armastuse järele võis jääda tänu nooremale pojale mõnevõrra rahuldamata.

Nii oli mulgi tunne, et Renzo võttis endale osa aust, milles lootsin ise esialgu kümmelda. Võib aimata, et osale publikust meeldis Enkidu reivikoht ja tunnelimuusika stseen palju rohkem, kui minu pillimängukohad. Sest nagu Jüristo hiljem mõista andis, nende musataust lihtsalt toimis hästi publiku peal. Otse loomulikult on suur kiusatus tunda ennast teisejärgulise tegijana, keda ei panda pea üldse tähelegi.

Perspektiiv edaspidiseks

Isegi, kui minu muusikuroll ei tundunud tegelikult nii anonüümne midagi, siis ikkagi pole lihtne toime tulla maailmas, kus isegi vajadused armastuse ja tunnustuse järele on allutatud konkurentsi seaduspäradele. Kui osad inimesed saavad rohkem armastust ja rohkem tunnustust, kui teised. Kui siseneda teatrimaailma eeldusega, et ainult oma nimi on plakatil kirjas, siis konflikt reklaamitu ja tegelikkuse vahel võib valmistada pettumust.

Kui miski annab lootust, siis on see Liina Vahtriku hinnang, et mida vanemaks sa saad, seda vähem on sinus hiljem egoismi. Väljakutse on jõudmises siit sinna. Edaspidistes kogemustes teatriga koostöö puhul võiksid aidata senisest märksa ausam ja läbinähtavam suhtlus. Muusikule peab olema selgitatud, kas talt oodatakse ikka kogu tüki kujundamist või peaks ta arvestama ka kõrvalise abiga või isegi tuntud pophittide kasutamisega. Ja kui talle tundub miski imelik, siis tal peaks olema õigus nõuda aru. Mitte süüdistades, mitte märtrit mängides, küll aga selgitades.

Kui tababki negatiivne afekt, siis sellel on kindlasti põhjus. Negatiivse sisekõne taga võib vabalt olla su paanikas koopainimese mina, kes röögib täiest kõrist "Hädaoht hädaoht!". Kuula seda koopainimest ja mõtle, kas asjad on ikka nii dramaatilised, kui sinu koopamees tahaks sulle dikteerida. Irratsionaalsetest afektidest päris vabaks saamine on ebarealistlik. Suurenenud teadlikkus ja kaine mõistusega oma afektiseisundite kõrvalt vaatamine aga tulevad suuresti abiks. Parimat taktikat oma tegeliku heaolu eest ise vastutamiseks ei oskagi välja pakkuda. Võibolla enamat polegi vaja?

Tagasi Guidoga!

Olen tagasi Guido quintas! Tulin tulema Sami quintast, sest mida aeg edasi, seda enam sai selgemaks, et ta polnud ikka päris see inimene, kelleks ma teda pidasin. Plaanin sinna jääda kuni 10ndani. Pesamuna Ruby on vahepeal ikka kasvanud. Kaheaastase tüdrukutirtsuna on tal rohkem juukseid, oskab korralikult kõndida ja ka kõnelda, lugeda numbreid kümneni ja isegi laulda. Meil on teine wwoofija Prantsusmaalt nimega Marine. Taaskord oleme kartuleid pannud ning kaks esimest päeva olen hullult sitta visanud kitsetallist. Mis on õudselt väsitav töö. Üks kits nimega Marie-Joao sünnitas kaks talle, nimeks pani Guido neile Carlos ja Joni (Santana ja Mitchell vastavalt siis). Ja täna õppisin leivategu!

Ma pole absoluutselt kindel, kas Portugal on ikka see maa, kuhu ma võiks emigreeruda. Ega siin tegelt kõik niiväga hunky-dory ei ole, väga palju on probleeme, esineb vaesust ja bürokraatlikku kägistamist igast nurgast. Samuti ma pole kindel, kas ma võiks oma meelelaadilt portugaallastega üldse sobida. Muidugi olen ma kohanud mõningaid oma lemmik-inimesi siin, aga erandid enamasti kinnitavad reeglit.

Samuti elan endiselt üle seda, et ma pidin lahkuma Vale de Lamast. Sisuliselt olen juba alates 4ndast jaanuarist olnud siukses siirdeperioodis ja mulle tundub, et see endiselt kestab. Ma pidin tagasi tulema Guido juurde, sest kõik muud post-Vale de Lama quintad on olnud ilgelt pettumustvalmistavad enamasti. Näiteks Sam Abercromby lõpuks vihastas mind, sest ma avastasin oma suureks õuduseks, et ta on lootusetu vandenõuteoreetik ja seega on tal reaalsusest kaunis moonutatud arusaam. Mul viskas kopa ette see, et ta pidevalt nämmutamiseni vaidles neid samu nõmedaid teemasid. Pealegi, Mark Darnelli jt. wwooferite lahkumine 22'l veebruaril muutis kõik veel kurvemaks. Ma pole leidnud uut farmi, kus mulle tõsiselt meeldiks, kus oleks hea seltskond ja kus oleks huvitav.

Alates kümnendast pean veel nädal aega veel ühes talus peatuma, enne kui ma alustan koduteed. Nädal aega suudaksin veel vastu pidada ükskõik kus, aga logistiliselt on siit mõnda teise farmi rännata suure tõenäosusega paras pain in the ass. Samuti on ühistransport Portugalis jõhkralt kallis! Vahel isegi absurdselt nii. Kuigi buss ütleme Lissabonist Coimbrasse maksab üks ots 13 eurot, siis umbes neli korda väiksem vahemaa sealt omakorda Tabuasse röövib mu rahakotist 7.50! Totaalselt proportsioonidest väljas! Alul tahtsin raha säästmiseks hoopis rongiga Santa Comba Daosse tulla regionaalse rongiga, aga kuna Guido ise oleks pidanud ka rohkem raha bensiini peale kulutama, leppisime kokku, et teeme hinnavahe pooleks.

Mis edasi saab, on aja küsimus. Igatahes olen juba suht excited Eestisse naasmise üle. Loodan, et kevadeks on temperatuur üldjoontes plussis, kuigi põhjamaises kliimas võib tont teab mida oodata.

Miks süüdistatakse vägistatuid?

Friendly Atheisti veebis on shokeeriv stoori selle kohta, kuidas üht naisseersanti seksuaalselt ahistati ja lõpuks vägistati. Ja kui ta põõrdus sõjaväekaplani poole, oli tema vastus, et aga see oli jumala tahe, et ta ära vägistati ja et üldse peaks ta tihemini kirikus käima.

Kuitahes tundetu see ka poleks, kristlikud fundamentalistid on väga autoritaarsed inimesed. Ja mida autoritaarsem on inimene, seda enam ta soovib uskuda, et maailm on õiglane paik. Õiglase maailma teooria kohaselt on inimene valmis uskuma mida iganes selleks, et saada kinnitust, et maailm on õiglane. Ja kui maailmas on kohutavalt palju ebaõiglust, siis see tekitab kognitiivset ebakõla. Üks meetod sellega toimetulekuks on kanda üle süü otse neile, kes on ülekohut kannatanud. Ehk ohvri süüdistamise mentaliteet. Vägistatud naine järelikult oli ilmselt liiga lits või muul moel noris seksuaalset kallaletungi. Ja mida autoritaarsem maailmavaade, seda karmim ollakse vägistamise ohvrite suhtes.

Mistõttu pole mõni ime, et need fundamentalistid selliste öövastavate steitmentidega lagedale tulevad. Aga tegelikult toetub autoritaarsus äärmiselt nõrgal psühholoogilisel pinnasel: autoritaarsed inimesed ei suudaks toime tulla maailma ebaõiglusega. Ega ka õieti mitte surmahirmuga. Nii et haaaa-leeeee!

Bändist lahkumine Soft Machine'i ainetel

Soft Machine'i "Moon In June", esitatuna BBC stuudios aasta enne kolmandat plaati.

Juhtus nii, et linkisin oma eelmist postitust Radas. Või ma arvasin et linkisin. Avastasin, et kogemata oli uuele ringile läinud mu OFist lahkumise konfessioon septembrist. Mart "Küberkaru" Niineste enivei alustas Radas topiku bändist lahkumise kohta. Avaldasin mõned mõtted. Nähes aga, et osad kasutajad ei olnud rahul sellega, et ma vana teema uuesti ellu äratasin, otsustasin läheneda teemale uutmoodi.

Seega ma võtan Küberkaru küsimused ja püüan selle näol analüüsida üht kuulsat bändi ja selle üht pereheitmist. Ehk siis proovin analüüsida sündmusi, mis viisid ansambli Soft Machine asutajaliikme Robert Wyatti lahkumiseni aastal 1971.

* Millest hakkab pihta rahulolematus ja käärimine?

Ma arvan et rahulolematus ja käärimine algab pihta fundamentaalsest sobimatusest. Robert Wyatt (trummid, vokaal) on hiljem kirjeldanud koostöid teiste muusikutega, kes talle rohkem sõbrad tundusid. Samas Mike Ratledge'iga (klahvid) oli algusest peale mingi raks. Hugh Hopper (bass) on kirjeldanud, et Ratledge'ile ei meeldinud Wyattiga mängida eriti. Kindlasti algas rahulolematus ka sellest, et 1969 aastal tekkinud koosseisus enamus soovis loobuda lauludest ja liikuda tõsisemas instrumentaalsemas suunas. Wyatt aga soovis laule säilitada. Ja ta ei olnud eriti rahul sellega, et ta pidi lihtsalt trumme taguma igasugu raskete taktimõõtude järgi pikkade soolode all. Samas Ratledge jälle olevat mõningaid Wyatti laulude teemasid mänginud vot umbes nii nagu urgitseb kahvliga pirtsutav koolipoiss koolilõunasööki jõllitades. Ka Hopper kaotas toona huvi laulude vastu. Lühidalt öeldes, tundub et Soft Machine'is hakkas käärimine pihta sellest, et bändis üks kindel faktsioon hakkas liikuma suunas, mis teise faktsiooni püüdlusi välistas või vähemasti alla surus.

* Kas küsimus on pigem loomingus või suhtumises?

Eks need kaks ole käsikäes nii et on raske öelda, kas muna või kana. Samas ei tasu unustada, et loomingulised ambitsioonid ja ka suhtumine kas siis popi või jazzi/klassikasse mis iganes tulevad taustast. Ratledge oli väga erudeeritud muusik erinevalt Wyattist, ta oskas nooti lugeda/kirjutada. Aga Robert Wyatt ühes intervjuus märkis, et Ratledge olla talt kord küsinud, et miks ta nooti ei õpi lugema? Wyatt siis nähvas trotslikult, et siis sa ju hakkaks mulle dikteerima, mida ma mängima pean. Ehk siis pole kerge ühildada taustu, millest üks on harjunud noodimuusika komponeerimise ja selle interpreteerimise ning teine eelistab vähe orgaanilisemat protsessi, mida enamik rokkbände jälgib.

* Millised on märgid, et mõni liige kipub kollektiivist irduma?

Soft Machine'i kolmandal plaadil oli neli vinüülplaadikülje pikkust kompositsiooni. Kolm instrumentaalid ja siis Robert Wyatti "Moon In June". Mitte ainult ei eristunud viimane stiili poolest teistest, vaid sisuliselt Wyatt mängis loo esimeses pooles vokaalidega kõik instrumendid ise sisse. See oli selge indikaator, et Wyatt oli hakanud irduma kollektiivist. Järgmisel plaadil "Fourth" aga ei olnud enam laule ega ka Wyatti kompositsioone. Et endine frontman oli relegeeritud lihtsalt trummari rolli oli tõsine märk, et teised olid Wyattit grupist välja tõukamas.

* Millal ja miks (konkreetne ajend) ja kuidas hakkab kollektiiv kaaluma mõne liikme väljavahetamist?

Olen lugenud, et juba eelmainitud neljanda plaadi jaoks hakkasid ülejäänud liikmed kaaluma Wyatti asemel uusi trummareid. Hilisem trummar John Marshall on kirjeldanud, et Ratledge oli nii tänulik tema liitudes, et viimaks ometi oli bändis trummar, kes jälgib noodipartituuri hoolega. Wyatt tundus selgelt teistele liiga amatöörlikuna.

* Kuidas vallandada sõpra?

Võin ehk rääkida, kuidas mitte teha. 1971. aasta suvel millalgi kurdab Robert Wyatt Ronnie Scotti jazziklubis bändi mänedžerile Sean Murphyle, et ta soovib tihti olla mõnes teises bändis hoopis. Murphy kandis teistele liikmetele selle ette ja teiste vastus: "No mine leia siis teine bänd!" Aga, arad nagu Ratledge ja Hopper olid, nad käskisid Murphyl helistada Wyattile ja öelda, et ta ei ole enam Soft Machine'i liige.

* Kas suhted endise liikmega peavad säilima?

Hugh Hopperiga suhted säilisid, ka koostööalased, ta mängis näiteks Wyatti albumil "Rock Bottom" bassi. Aga Ratledge'iga oli põmm, kõik läbi! Samas ometigi esines Soft Machine 1973ndal aastal, kui originaalliikmetest oli bändis vaid Ratledge, hea meelega toetuskontserdil kogumaks raha hiljuti invaliidistunud Wyatti haiglakulude katteks. Suurem konflikt ja kibedus oli aga igaljuhul Robert Wyattil selgelt justament "orelimängijaga", nagu ta hiljem intervjuus viitas.

* Milline on lahkumise juriidiline pool, kui bändil on juba vara mida omavahel jagada?

Soft Machine'il oli oma litsenseerimiskompanii Soft Machine Music Ltd, mille liikmed olid siis need kes parajasti bändis. Et kui liitusid, olid kohe ka SM Ltd täieõiguslik liige. Ja kui lahkusid, siis sa ei olnud enam seotud.

* Kuidas oled reageeinud kui bändikaaslane "ootamatult" teatab, et talle aitab?

Väljaspool Wyattit, kes põhimõtteliselt vallandati, oli küllalt siukseid keisse, mil bändiliige teatas, et aitab. Kevin Ayers ütles 1968. aasta USA tuuri lõppedes, et aitab. Kui bänd pidi aga uuesti kokku tulema, siis Ayers ütles endiselt, et aitab. Ratledge võttis siis lihtsalt ühendust Hugh Hopperi vanematega, et uurida, mis tast saanud on ja kas tal oleks võimalik ühineda teise plaadi jaoks bändiga. Või kui hiljem oli bändis Allan Holdsworth, siis ühtäkki ta teatas, et lahkub. Otse loomulikult oli uudis bändile kõike muud kui meeldiv. Bänd pidi siis kiiresti leidma uue kitarristi. Õnneks Holdsworth soovitas John Etheridge'i, keda ta teadis. Soft Machine oli ikka tõeline profibänd, kui keegi lahkus, siis loomulik reaktsioon oli kohaneda ja mõelda asendusliikme peale.

* Millise liikme kaotus on bändile kõige raskemini korvatav?

Väidetavalt oli kõige tõsisem kaotus Soft Machine'i jaoks just Robert Wyatti lahkumine. Temaga läksid dadaistlik/absurdistlik element, sotsiaalne tundlikkus, spontaansus, vokaalne dimensioon ja ka kõik sidemed rokimaailmaga. Soft Machine'i Canterbury-likkus hakkas sest hetkest vaikselt alla käima ning bändi suund muutus üha askeetlikumaks ja tehniliselt virtuoossemaks, kus rokitaustaga muusikute asemel tulid sisse jazzi raskekaallased. Tehniline virtuoossus ei suutnud korvata Wyattliku eksentrilise humanismi kaotust. Isegi kui ta mõju hakkas pärast teist albumit alla käima, oli Wyatt siiski 1971nda aasta keskpaigaks defineerinud arvestatava osa Soft Machine'i karakterist. Ehk siis raskem on korvata muusiku kaotust, kes suuresti bändi olemust kehastab.

* Kas uus poiss peab olema samasugune nagu vana?

Soft Machine'i puhul, for better or worse, ei olnud uued poisid enamasti vanadega sarnased. Märkimist väärib aga tõik, et kui Hugh Hopper lahkus, siis teda asendanud Roy Babbington hakkas ka Hopperi eeskujul efektidega eksperimenteerima, aga teised ikka soovitasid tal omamoodi mängida, mitte kopeerida Hopperi saunde nii väga. Ehk siis, kasulikum oleks kui uus poiss suudaks teha seda, mida vana, aga siiski omamoodi.

Kasutatud viited:
Graham Bennetti "Out Bloody Rageous" (vähemasti niipalju, kui olen saanud lugeda seda Google Booksist limited preview'd).
Ja mõned hilisemad intervjuud Wyattiga. Suurem osa neist kompileeritud siin.
http://calyx.perso.neuf.fr/softmachine/FAQ.html
http://www.panmodern.com/hugh_hopper.html

2010 aasta tagasivaade

Aasta 2010 oli kindlasti teistmoodi kui mu varasemad aastad. Esimest korda julgen teha aastast kokkuvõtte, sest tõepoolest, nii mõndagi uut ja ka pöördelist sündis. Võtan siis kokku mõned mu juhtumised.

*Hakkan rohkem reisima. Võib öelda, et aastal 2010 veedan ma vähemalt pool ajast kodumaa piirest väljas. Saan hoo sisse tänu WWOOFile, pärast mõningaid kodumaiseid kogemusi anno 2009 otsustasin aasta lõpus, et oleks aeg hakata ka välismaiseid ökotaluotsi taga ajama. Liitusin WWOOF Poolaga ja saatsin meile. Mitme positiivse vastuse seast valin välja ühe talu.

*Esimene WWOOF-kogemus välismaal: Poolas. Okei, see ei olnud küll kõige parem, aga vähemasti pääsesin käredamast pakasest. Jaanuari lõpus liikuma saades lahkun Riiast 25 kraadise pakase meelevallast ja järgmine hommik on Varssavis temperatuur oma 15-20 kraadi kõrgem. Kohapeal tekivad tihti lahkarvamused perenaisega, aga ühel õhtul ma julgen talle rääkida ühest olulisest murest, mis mu südant kipitab - oma bändist - ja tema soovitus on: "Maybe you should leave?" Tema nõuandel on kaalu, aga sinna veel jõuan.

*Hispaania - pärast Poolat naasen veebruari keskel bussiga kodumaale, et järgmine päev pärast saabumist istuda lennukisse Barcelonasse. Esimesel päeval Vahemere rannas jalutades saan, jällegi kodumaisest pakasest suure kontrasti ajel, aru, et hell jess, this is it! Hostelis registreerin arvuti taga kiiresti WWOOF Portugaliga, sest mul tekib tahtmine sinna naaberriiki sõita kevadel. Ja see mõjutab mu ülejäänud aastat päris kõvasti.

*Opium Flirdi edusammud (ja süvenev sisemine pinge) - bänd hakkab ette valmistuma nii esinemiseks Tallinn Music Weekil kui ka uuteks reliisideks. Esinemine Tallinn Music Week esitlemaks EPd on edukas. Kontserdil Von Krahlis tuleb Heidy Purga minu juurde kiitma, et maru lahe. Arvestades aga minu triivimist hoopis omaette suunas võrreldes OFiga ning ka kasvavat rahulolematust bändiga, see on tõsine märk, et suur lõhe on tekkinud oma tegeliku (muusikalise) mina ning järjest rohkem tähelepanu püüdva fassaadi vahel.

*Dejavoodoo sünnivaevad - 3Pead lubab välja anda järgmise OF plaadi. Pärast TMWd on nende kontoris Telliskivi Loomelinnakus (kus Multiphonic Rodent esineb muide neli päeva hiljem, andmaks ühe oma parima kontserdi sel aastal) miiting, mille käigus soovitatakse materjali veel lihvida. Proovin natuke oma ideid sisse nihverdada, tekitada paaris loos mini-kompositsioone kompositsioonide sisse. See on minu viimane taktika leida kas või natukenegi muusikalist rahuldust bändi kontekstis, kuitahes õnnetu kompromiss see ka poleks. Järgnevad kontserdid. Bändiga liitub Henri Aruküla, kes tugevdab bändi puhkpillifronti.

*Salvestan uut soolomaterjali, kodulindistajast saab reisiv lindistaja. Mis teha, Multiphonic Rodent on juba algusest peale olnud kanal kergendamaks bändiga seotud frustratsioone ja jätkab selle funktsiooniga. Juba Viljandimaa talus 2009 olin alustanud uue materjali salvestamist. Otsustan jätkata seda teemat teistes farmides. Poolas salvestan kitarrid. Hakkan ette valmistama sõitu Portugali, kus salvestan klarnetid ja püüan salvestada vokaali. Ostan pileti Helsingist Lissaboni aprilli keskel. Saan mitu jaatavat vastust WWOOF Portugalist. Saan tuttavaks Guidoga, kelle enesetutvustus ning muhe-sõbralik jutt meilides (ja fakt, et tal on klaver) tunduvad eriti ligitõmbavad. Lepin kokku, et tulen esimesena talle.

*Mu kannatustekarikas OFis täitub. Võtan vastu juba aprilli keskel otsuse, et lahkun bändist. Igasugused vaidlused ja kompromisside tegemine ning bändisisene üksildustunne ei anna rahu. Otsustan vastu pidada mõnda aega ja siis ühel hetkel kaduda, mitte informeerida bändi oma otsusest enne Dejavoodoo ilmumist. Aga kriisihetk tuleb, kui isegi mu eelmainitud kompositsioonid kompositsioonide sees saavad bändi Kitarrist-Produtsendi poolt kõvasti kärbitud ning tema ja Laulja suhtumine minu ideedesse tundub mulle üha enam demagoogiliselt üleolev ja minnalaskev. Avanevad mu silmad, kui väga on bändivalem tegelikult läbi kukkunud ja kui sobimatu ansambel OF minu jaoks tõeliselt on. Emotsioonid laes, otsustan anda tervelt neli nädalat enne Dejavoodoo ilmumist teada, et kaalun bändist lahkumist.

*Tuhapilved ruineerivad mu reisiplaanid. Portugali lend aprilli keskel jääb ära. Sest Islandi vulkaan purskab nii palju tuhka atmosfääri, et terve lennuliiklus saab halvata. Lükkan reisi edasi nädala kaupa.

*Portugal. 24nda aprilli õhtul jõuan viimaks ometi Portugali, kuhu jään mai lõpuni. Seal meeldib mulle üliväga, Guido osutub üheks lahedaimaks vennaks, kellega sel aastal kohtun. Mis veel enam, aega oma elu üle järele mõtlemiseks on küllaga. Saan aru, et isegi kui OF ongi teel kuulsuse poole, siis ma ei saa tuua kõike muud ohvriks kuulsuse nimel. Ma parem oleksin tundmatu ent eluga rahul, kui et kuulus ent õnnetu. Mõistan, et olen täiesti võimetu tegema edu nimel kompromisse. Ja see teadmine on päris vabastav. Samal ajal Eestis teeb OF Dejavoodoo reliis-kontserdi, kus mind asendab sõber Sander ja kolmeliikmeline torusektsioon.

*Viimane tuur. Suvel naasen Eestisse ja astun tulle tagasi. Luban veel suvised kontserdid kaasa teha ja siis ühel hetkel plaanin sõita uuesti määramata ajaks välismaale ja seega lõpetada oma osalus bändis. Järgnevad kontserdid, millest mainekaimad Kumu Öö, Schilling ja Plink Plonk. Tihti oleme tähtsaimate esinejate hulgas.

*Teen plaani lõunas talvitumiseks. Otsustan, et lahkun sügise paiku kodumaalt ja veedan talve Lõuna-Euroopas. Kindel plaan ka Portugali naasta. Alustuseks plaanin Saksamaale sõitu.

*Pettumused soolorindel. Hoolimata veendumusest, et parem on olla rõõmsalt tundmatu kui tunnustatud õnnetusehunnik, kannatan ma siiski ebaedu all Multiphonic Rodentina. Kui OFil läheb igal pool hästi, siis mul jällegi kõik soolokontserdid kannatavad publiku vähesuse all. Kahel katastroofilisel puhul publik pmst olematu. Hakkan tõsiselt mõtlema, et milline võiks üldse olla minu koht Eesti muusikamaailmas. OFiga lõpparvet tehes ma paratamatult teen (parimal juhul aastaks-paariks, halvimal juhul igaveseks) lõpparve ka menukate laividega. Nii et see on üks ohver, mida pean tooma OFist lahkumisega. Aga võib ju ka halvemaid ohvreid tuua. Siiani olen ebakindel ses osas, et kas kodumaine publik võiks üldse mu sooloprojekti omaks võtta. Ühe probleemi lahendan, teine probleem jääb painama edasi.

*Suvi lõppeb dramaatiliselt. Esiteks põrub läbi minu plaan lahkuda Eestist juba 25ndal augustil. Unustan passi koju ja avastan selle kurva fakti poolel teel lennujaama. Lisaks jään tänu jahenevale kliimale nats haigeks ja on ütlematagi selge, et lõpeb ka minu osalus OFis. Bändi esimene kontsert muutunud koosseisus toimub 3ndal septembril kinos Sõprus. Rodent is out of Opium Flirt is out of Rodent.

*Confession time! Rada7s hakatakse pärima, et mis juhtus, kas Hõbet enam bändis polegi. See annab mulle aje kirjutada suur blogipost, kus ma räägin avameelselt sobimatu bändisuhte probleemidest ning lahkumisotsuse vastuvõtmisest. Blogipostist saab minu kõige populaarseim artikkel siin veebipäevikus. Vastuvõtt on üllatavalt toetav. Varasem kartus, et mind hakatakse põlgama osutub asjatuks. Eesti undergroundi soe toetus tuleb totaalse üllatusena. See annab vähem põhjust põdeda selle pärast, mida teised arvavad ja jälgida rohkem südame häält. Isegi eks-bändiga jäävad suhted üldjoontes positiivseks.

*Sõidan Saksamaale. Alustan viimaks ometi reisi. Seekord salvestustehnikat kaasa ei võta. Reisin võimalikult minimalistliku pagasiga, kõige luksuslikumad elemendid saavad olema läpakas ja klarnet. Peatun esimesed paar nädalat Saksamaal eelmainitud talus. Seal hakkab mulle ilgelt meeldima karjusehütt, millest saab mu majutus.

*Post-OF kollaboratsioonide ots läheb lahti. Kaks kuud pärast viimast OFi laivi teeb Tartu kodulindistaja Ivo Krustok ettepaneku puhuda pilli. Laenan Saksamaal taluperenaiselt flöödi ja salvestan läpaka sisemikriga oma partii loo jaoks, mille nimi on "Mu Truudus on Ruudus". Siit edasi mu vastus küsimusele, milline võiks olla mu koht Eesti muusikamaailmas, saab osalise lahenduse: kui ka MPRiga asi ei edenegi, siis plaan B on teha koostööd teistega. Loodetavasti oktoobrikuine koostöö Ivoga ei jää ainsaks.

*Taaskord Portugali. Oktoobri keskel lendan aga uuesti Portugali, sedapuhku rohkem lõuna poole, Alentejo/Algarve piirkonnas. Liitun alustuseks totaalse hipifarmiga, kus kohtan ka teisi wwoofereid.

*Luksuslik tulevane öko-hotell Algarve'is. Ja nii jätkub minu seni üha enam muljetavaldavate wwoof-kogemuste kuhjumine. Karjusehüttidest ja hipikaravanidest otse kõrg-luksuslikku külalistemajja maatöid vihtuma suurele territooriumile, millest võib tulevikus saada Lõuna-Portugali permakultuuri uurimiskeskus/ökohotell. Taas kohtun uute wwooferitega üle maailma. Olen veel endiselt siin.

*Caribou Lissabonis. Saan aasta parima live-elamuse, võidan piletid Caribou kontserdile Lissabonis Facebooki kaudu. Kontserdile võtan kaasa ühe hevimehe, kellele tutvustan ka Eesti Talbotit. Tulemuseks on: ühel Lissabonis elaval briti immigrandil on nüüd kaks uut lemmikbändi. [Briti] immigrandid Portugalis peab ilmselt olema üks lahedaim kontingent inimesi! :)

*Hispaania vol 2. Sedapuhku käin Sevillas jõulude paiku, mis on minu selle aasta viimane reis teise riiki võrreldes mu praeguse asukohaga. Uuel aastal vaatan, mis saab edasi.

Kokkuvõte: igati huvitav ja elamusterohke aasta oli. Saan veendumuse osaliseks: alati ei pea tingimata olema elu lahedaim aeg ülikooliaastad ega sellele järgnema entroopia väikekodanluse suunas. Minu elu kõige põnevaim aeg läks tõeliselt lahti alles lõppeval aastal, mil ma sain 27 aastat vanaks. Mõned mu tuttavad samal ajal käivad 9st 5ni tööl ja osad neist on loonud peregi ja ehk maksavad juba pangalaenegi tagasi. Aga ma olen tänulik, et olen saanud valida teise tee. Ja järgmine aasta jätkan selle tee käimist.

Kes iganes seda loeb, ilusat aasta lõppu ning sündmusterohket või muidu toredat aastat 2011 Sullegi!
Soojalt Sinu,
Mitmeheliline Näriline.

Jõulud Sevillas

Nii, tegin oma mõtte minna jõuludeks Sevillasse ikka teoks. Olin enne jõululaupäeva õhtul saanud CouchSurfingu saidil jaatava vastuse ühelt Brasiilia neiult, et sohva peaks minu jaoks vaba olema, kui ma soovin tulla. Spontaanne nagu ma olen (planeerivamale inimesele käiks mentaalselt üle jõu võtta vastu otsus kõigest üks õhtu enne), otsustasin et võtan sõidu ette. Natuke küll muretsesin, et kas ma saan ikka pileti, aga kui Renato mind bussijaama Lagoses viis, sain siiski pileti bussi peale, mis sõidab kaks korda päevas Algarve'ist Sevillasse.

Alguses mõtlesin osta edasitagasi-pileti, aga loobusin plaanist, kui sain teada, et Ana (too brasiillanna) ühes oma toanaabriga (kah brasiillanna) Renataga plaanib pühapäevaks roadtrippi Portugali. Niisiis jõululaupäeval jõudsin Sevillasse veerand 9 õhtul pärast viis ja pool tundi kestnud bussireisi. Helistasin taksofonis Ana numbrile ja vastu võttis Renata, kes ka rattaga Plaza de Armasi bussijaama vastu tuli.

Brasiillannade korteris oli veel üks couchsurfer, üks lõunakorea poiss, kelle nimi mul meelde ei jäänud. Külla tuli veel üks must ameeriklanna, kelle nimi mul samuti meelde ei jäänud, aga kes õpib näitlemist Londonis ja oli just naasnud reisilt Marokost. Viiekesi koos sõime mõnusasti õhtust.

Järgmine päev kõndisin natuke linnas ringi. Sevilla on oma suuruselt võrreldav Tallinna või Riiaga, aga näeb kindlasti värvikam välja kui embkumb. Pettumus tuli kliima mõttes: ilm oli jahedam, kui ma ootasin. Ja päev oli ka suht pilvine, isegi sadas. Olin ilmselt oodanud Algarve'iga võrdväärseid ilmastikuolusid, aga sooja oli vaid 9 kraadi. See oli ikka paar kraadi Algarve'ist allpool. Ja siis nägin ma uudistest, et põhja pool Hispaanias olla lund sadanud.

Tegin jalutuskäigu ka Mirafloresi pargis. Seal hakkas kõige eredamalt silma suur juurviljaaed. Kus oli igasuguseid peenraid hästi palju koos, kus kasvasid kapsad, kaalikad, baklažaanid, aga ka mõned lilled. Päris uhke avalik aed, esimest korda nägin linnas siukest korralikku kogukonnaaeda.


Üks kujutis Miraflorese pargist FlickRiveri kodukal.

Pühapäeva hommikul aga ootasime Ana järgi, kes läks rendiautot orgunnima. Ta naases lõuna paiku, selgitades, et oli ära eksinud. Pakkisime asjad ja võtsime suuna Portugali. Tüdrukute plaan oli jääda Farosse, seega ma lahkusin, ostsin pileti Lagosesse ja uurisin natuke linna. Tundub olevat siuke paras turistilinn, väga suuri emotsioone ei tekitanud, aga sadama ümbrus oli samas õudselt kihvt. Nägin ühes kohas isegi mingit jazz-muusika teemalist graffitit seinal ja see oli ikka tõeline kunstiteos, kahju et pildistamisaparaadita seekord võõrsil olen.

Kell 19.40 jõudsin Lagosesse. Buss sõidab Algarve'i mõõda ikka maru aeglaselt, vaja veel läbi sõita ka Albufeirast, Lagoast, Portimaost ja mujalt. Farost võtab sõit aega kaks tundi. Igatahes Lagosesse naastes sattusin kohe ühe jõhkra valearvestuse otsa. Olin hommikul Facebookis Renatole sõnumi saatnud, et paluks tulla bussijaama. Aga teda ei olnud kohal. Proovisin kasutada taksofoni. Too aga neelas mu mündid lihtsalt alla ja ei lasknud isegi numbrit valida!

Frustreeritud ja vihasena ei jäänd mul muud üle, kui üritada pimedas tagasi quintasse kõndida. Mind haaras hirm, et kas Renato isegi kohal on või on ta täna öösel tont teab kus. Õnneks teadsin üht teed tagasi ja sain pimedas kuidagi taluni tagasi kõnnitud. Renato oli õnneks kodus ja siis selgitas, et ta oli oodanud telefonile sõnumit ja internetti polnud ta eile üldse kasutanud. Ilma telefonita (minu oma on juba kaks kuud tuksis olnud) on ikka õudselt raske midagi orgunnida.

Nüüd olen pmst ainuke wwoofija Vale de Lama quintas ja vist ka tükiks ajaks viimane. Täna nägin Walterit oma naisega jälle. Nad olid just naasnud Andorrast ja nad mainisid, et sõitsid ka Sevillast läbi. Oleks ma taibanud nendega ühendust võtta enne Hispaaniasse minekut, võibolla oleks tagasi saanud. Üldiselt oli aga Sevilla reis üks nendest ettevõtmistest, mida oli küll huvitav teostada. Samas hiljutine Lissaboni käik Cariboud kuulama oli rahuldust pakkuvam. Esiteks Lissabon on ikka totaalselt ületamatu ja teiseks ma klappisin CouchSurfingu hostiga Samueliga vägaväga hästi, kontserdil oli ka kihvt. Aga igasugu retki uutesse linnadesse ette võtta tasub alati.

Mitte rämpseestlus, vaid rämpsühiskond

Väljavõte EPL veebist.

Okei, oleksin ilmselt esimeste seas, kes tunnistab, et elu Eestimaal pole teab kui tore. Põhjusi olla rahulolematu leiab hulgi: alates külmast kliimast kuni kaasinimeste väikekodaliku tarbimishulluseni välja. Rääkimata passiivsest orjamentaliteedist ja tõepoolest, paljukirutud kinnisest ja negativistlikult umbusklikust temperamendist. Tihti ma mõtlen, kas ma olen tulnukas teiselt planeedilt, et ma enamik muude eestlastega nii vähe sarnanen. Nii, et ma mõistan Jaak Urmeti jt. frustratsioone.

Ometigi ma pole kindel, kas Urmet on õigel teel, kui ta lahterdab eestlasi väärteestlasteks ja rämpseestlasteks. Tõsi ta on, et igas ühiskonnas leidub nii igas mõttes tarku indiviide kui ka totaalseid idioote. Paraku promob see väärtuslikuks ja rämpsuks lahterdamine pea samasugust meie-vs-nemad mentaliteeti, milles võiks süüdistada neid eestlasi, kes ainult omasid õigeteks peavad ja võõraid parimal juhul omakasupüüdliku pilguga uuristavad.

Pealegi, mille järgi ikkagi otsustada, kes on väärt ja kes on rämps? Urmet kindlasti uhkelt kategoriseerib iseennast väärtuslikuks eksemplariks, aga täitsa vabalt võib mõni teine eestlane teda rämpsuks pidada. Ja mina? Need, kellega ma hästi läbi saan, need vist peaksid mind väärtuslikuks, aga kindlasti on nii mõnigi indiviid, kes mind rämpsuks sõimaks. Kas mõistate kuhu ma sihin? Et kui ohtlikult subjektiivseks see väärt- vs rämpseestluse paikapanemine kisub? Ei saa ju olla, et õige, väärt eestlane on vaid see, kes mulle sümpaatne ja vale, rämps on see, kes mulle antipaatne.

Pigem mulle tundub, et see, et eestlaste hulgas tundub olevat justkui nii palju "rämpsu", pigem ümbritseva kultuuri vajakajäämine. Ei saa ju olla, et see agressiivne ülbitsev tümpsu kuulav bemarijõmm, keda Urmet vihkab, tuli kuskilt põrgust maa peale, jäädes pidama 57ndale kuni 59ndale põhjalaiuskraadile! Millegipärast on Eesti ühiskond täis signaale, et on okei olla sotsiaalne psühhopaat, kes teisi ei usalda, kes võimule allub pimesi, aga on valmis teise eestlase nahka panema nüüd ja praegu. Rääkimata sellest, et need lennukis Maimikut solvavad kaaseestlased tunduvad olevat pahatihti mingi õudse neurootilise pinge all ja kogu aeg stressis.

Me ei ela mitte rämpseestlaste keskel, vaid rämpsühiskonnas. Mis on vaenulik, stressi täis, pingeidtekitav elukeskkond, mis toetab sotsiopaatseid, egoistlikke väärtusi. Nii paljud asjad on valesti Eesti ühiskonnas, nii et ma saan aru, miks Tiit Madissoni sugused lõpuks Hispaanias pidama jäävad. Mingil juhul ei peaks ma ennast väärteestlaseks, vaid tundlikuks eestlaseks, kellele igasugune jama tema enda ühiskonnas on äärmiselt vastumeelne. Igasugused mõtted, et mis kõik on valesti Eesti ühiskonnas, tõmbavad närvid pingule.

Kui lõpuks nii lähebki, et enamik eestlasi, kellega mina end samastada oskan (ei, see ei olnud katse re-defineerida "väärteestlust", tõsiselt), leiab ülesse pigem teistest riikidest immigrantidena, siis ma ei imesta. Nii et ma suhtun üsna ükskõikselt tervesse sellesse kärasse, et mida teha immigratsiooniprobleemiga. Sügaval peituvaid põhjusi pahatihti märgatakse kõvasti vähem kui pealispinnal hulpivaid tagajärgi. Ja see näiline "rämpseestlus" on selgelt konformistliku hüper-iseka rämpsühiskonna tagajärg.

Paar linki täna. Free The Animali blogis on postitus, mis räägib sellest, kuidas veganism/äärmuslik taimetoitlus on sarnane fundamentalistliku religiooniga, mis kuulutab lihasöömise patuks ja selektiivselt manipuleerib teaduslike leidudega toitumise vallas, mis nende uskumusi toetavad. Samas tuuakse selgelt välja, et loomne rasv on saanud kriitikat, mis tegelikult tuleks suunata hoopis erinevate kahjulike toiduõlide, samuti valge nisujahu ja suhkru pihta. Need toiduained on põhjus, miks inimesed on paksud ja kogevad järjest enam terviseprobleeme.

Täitsa hämmastav tegelikult, et et miks on palju kergem leida taimetoitluse praktiseerijaid, kui neid, kes paleoliitilist dieeti jälgivad. Ma ise kahtlustan, et taimetoitlus on saanud kõvasti rohkem promo kui lihtsustatuim viis toituda nii tervislikult kui ka eetiliselt. Veganismiusku põõramiseks piisab, kui näidata mingit kalkuleeritult emotsionaalseid nuppe pressivat dokumentaali tapamajadest. Võtta omaks ebakonventsionaalsem dieet, nagu näiteks gluteenist täielik loobumine, nõuab veidi kaalutletumaid valikuid. Toorele emotsionaalsusele rõhuva propaganda abil vaevalt et keegi loobub nisujahust oma dieedis. Ja nagu lingis ka mainitakse, on religioon tihti käsikäes käinud lihasöömise vältimisega, nii et kiviajal enesestmõistetav eluviis tundub tänapäeval pigem pentsiku friiklusena.

Psychology Today kummutab müüdi, nagu oleks vaja elus kogeda kannatusi, et selle läbi tugevamaks saada. Kui keegi ongi pärast traumaatilist kogemust tugevam, siis seda hoolimata traumast, mitte selle tõttu. Samuti on toodud näide, et terrorismivastaseks võitluseks on tänavakoerad, kes on karmi tänavaelu kogenud ja kes peaks seeläbi suutma paremini hakkama saada võitluses kurikaeltega, tegelikult hoopis kasutud. Pigem peaks koeri kasvatama suure hoole ja armastusega, ainult nii on neid võimalik dresseerida võitluseks kuritegevuse vastu.

See läheb kokku sellega, mis ma mõnda aega tagasi koduõppe kasuks argumenteerisin. Täiskasvanumaailmaga kohandamiseks on halvim idee panna laps koolikeskkonda, mis on heitlik, ebakindel, vägivalda soodustav ja ei jäta erilist ruumi inimese individuaalsuse tõeliseks väljakujunemiseks. Et me arvame, et kannatused on need, mis inimest karastavad, viitab sellele, et me elame konformistlikus ühiskonnas, kus inimene peaks valmis olema kas või sitta sööma, kui sellest sõltuks tema hea käekäik. Ja teiseks elame me maailmas täis ebaõiglust, kuigi paraku oleme me ebaõigluse vähendamise asemel läinud kergema vastupanu teed, sellega iga hinna eest kohanemine. Kolmandaks, taaskord on näha organiseeritud religiooni pervasiivset mõju meie tsivilisatsioonile: kui üks mingil hetkel eriti dominantne usund kuulutab kannatuste õilsust, siis see mõju kestab teatud määral edasi isegi sekularismi leviku ajastul. Aga milleks fetišeerida kannatusi, kui võiks mõelda sellele, kuidas olla õnnelik ja tagada ka teistele rohkem õnne.

Mulle ei meeldi puritaanlus!

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Kuu aega juba Portugalis

Nii, täna sai täis terve kuu alates ajast, mil ma Portugali saabusin ja seni ma olen rahul. On ikka sootuks teine tera, kui ilm on palju mahedam, sest ma tõesti vihkan külma ilma. Samas ma pole kindel, kas ma tahaks kogu aeg siin olla, sest suvel jälle läheb esiteks maru kuumaks ja teiseks on Portugali ühiskonnas probleemid, mis on tihti öövastavalt kurvad. Palju on vaesust ja raskusi ära elamisega. Kindlasti on paljulubav idee pidada siin talu, aga suvekuumus oleks paras väljakutse. Vähemasti külmaga on võimalik end rohkem riidesse panna (samas kulub põhjamaades kõvasti rohkem energiat), aga kuuma ilmaga on selge limiit, kui palju kihte sa saad riietuse osas maha võtta.

Nii et hetkel mulle täitsa meeldib idee talvituda lõunas, naastes põhja poole kevade-suve perioodiks. Vähemalt kolmandik ajast Eestimaal olla mulle täitsa sobiks. Aga on selge reegel: alla 12 tunni jagu päikesevalgust per päev dikteerib märksa ebameeldivamad olud minu jaoks 57ndal-59ndal laiuskraadil. 37s laiuskraad on aga märksa teine tera. Päiksevalguse hulk ei lange kunagi alla 9 tunni ja kui päike paistab eredalt, siis tundub temperatuur alati soojem, kui tegelikult. Mistõttu võib kas või 15 soojakraadiga rannas päikest võtta kui olud sobivad. :)

Eile saabus uus wwoofija. Roberto Itaaliast, kes on juba neli aastat rännanud ringi ja käinud erinevates kohtades õppimas uut jätkusuutliku elustiili ja permakultuuri kohta. Viimati oli ta Bulgaarias. Ta on veendunud taimetoitlane ja meil just oli päris terav vaidlus sellel teemal, mis minu jaoks oli pigem stimuleeriv. Vahest on hea, kui teise inimese sootuks erinev maailm seab sulle väljakutseid ja sa ise pead suutma oma seisukohtade eest seista. Ma kindlasti ei nõua, et kõik inimesed mõtleksid minu moodi, sest eks vahel oleks ka huvitav mingit uut vaatenurka enda jaoks avastada. Roberto tundub olevat päris tark inimene ja see juba on midagi. :)

Roberto tahaks tulevikus luua oma enda ökoküla või vähemalt community, kus elada. See oleks huvitav, aga probleem on selles, kuidas leida sobivad inimesed ja kas isegi kõige sobivamate inimestega oleks võimalik koos elada. Ma olen paratamatult paradoksaalselt jäärapäine individualist ja samas lootusetult passiivne. Juba kogemus Opium Flirdiga illustreerib, et ma olen rühmas pigem passiivne indiviid, kes siis vaatab kõrvalt, kuidas teised domineerivad ja minu ideed varju jäävad, ja siis ma muutun passiiv-agressiivseks, tundes põletavat resentmenti teiste vastu, kes mind alla suruvad, või ma kujutan ette, et mind surutakse alla. Mõni ime, et ma lõpuks ei näinud muud võimalust, kui lahkuda.

Ühesõnaga, kollektiivielu oleks vist minusuguse passiivse introverdi jaoks vastunäidustatud. Pigem kujutaksin ennast elavat nagu Thoreau, enamasti tegutsedes üksinda, ent vahest siiski toetudes või pakkudes tuge teistele. Samamoodi ka muusikas. Kõige parem on mängida kõiki pille ise, aga aegajalt kutsuda ka instrumentaliste, kes valdavad pille, mida mina ei oska mängida (nagu mina olen kasutanud vasktorude mängijaid), või mängides ise mõnda oma erilist pilli teise jaoks (nagu ma hiljuti puhusin flööti Krustoki jaoks). Mulle see valem sobiks, et ma ise loon enda ümber Epliku mõttes eliidi, aga oleksin hea meelega ka aegajalt osa kellegi teise eliidist (ja viis aastat tagasi ühel Kinomaja kontserdil trummi mängides ühe loo jaoks olin korraks osa ka Vaiko enda eliidist, loodetavasti kunagi veel). Äkki on võimalik jätkusuutliku elustiiligi mõistes omada enda ümber kogukonda, samas eemaldades need kogukonna kõige igavamad osad? Kes teab.

Koduõpe ja laste sotsialiseerumine

Aivi Renteli arutelus koolivägivalla teemal sisaldub muuseas ka alljärgnev tsitaat:

Osa peresid valib lapsele koduõppe, sel juhul on vaja koolis käia ainult õpetajatele vastamas. See polegi vilets variant, aga sotsialiseerumine kui selline jääb olematuks.

No muidugi, see on paljude kooliõppe pooldajate ja koduõppe vastaste lemmik-strawman argument, et koduõppes laps jääb sotsialiseerimata. Minu meelest on see argument pullikaka. Avalik kool, kus lapsed peavad alluma pea vanglalikule korrale ja kus igasugu jõhkrad konfliktid on pea sama kärmed tekkima kui viirused külmas ja ebasoodsas kliimas, on minu seisukohast kõige kehvem variant lapse sotsialiseerumiseks. Koduõppe vastased tihti targutavad, et lapsi peabki õpetama "reaalsusega kohanema", et see on elu, kui sind kiusatakse, siis see õpetab sulle nii mõndagi. Aga miks ei võiks inimese lapsepõlv olla õnnelik, miks meid peab igasugu ülekohtuste kannatustega peedistama? Maailmas on tohutult võimalusi inimestega kohtuda ja õppida teiste inimestega arvestama, mis ei nõua seda, et sa viibiksid vabakäiguvangla tüüpi institutsioonis, kus sa võid saada ja saadki vägivalla ohvriks. Isegi kui ei kiusata, on kool kui institutsioon parimal juhul ikkagi üsna intsestuaalselt piiratud viis sotsialiseeruda. Nii et igaljuhul ma soovitaks lapsevanematel, kel on kahtlusi terve selle koolipõhise haridusvalemi osas, saata see kooliinstitutsioon perse ja minna koduõppe teed.

Siin aga lugemist teemal, kuidas kanda hoolt sotsialiseerumise eest, kui valida koduõppe tee.

Miks ma lahkusin ansamblist Opium Flirt

Oktoober 2015: Viis aastat tagasi avaldasin siinkohal päris põhjaliku konfessiooni, miks ma lahkusin ansamblist Opium Flirt 2010. suve lõpus pärast minu viimast kontserti Dejavoodoo koosseisuga (Andres frontmani rollis) 14. augustil 2010. Praeguse seisuga ma otsustasin kogu teksti kustutada ja jätta alles pigem sellise üldise selgituse.

Selles bändis olid tegelikkuses algusest peale teatud loomingulised ja isiklikud erimeelsused. Isiklikult pean oma Opium Flirt'i tipp-perioodiks aastaid 2006 ja 2007, mil toimusid mitmed unustamatud kontserdid, salvestasime Vibratsiooni sessiooni Saaremetsale ja lõpuks andsime välja enamasti kontsert-salvestusi sisaldava "Tehislend" CD.

Aga minu jaoks oli paratamatult lihtsam n.ö. pidada läbirääkimisi iseendaga ja kohe kindlasti osutus raskemaks pidada läbirääkimisi Dejavoodoo koosseisus. Pinged muutusid tõsisemaks ja mulle tundus, et on palju raskem leida relevantseid osi mängida oma pillidel ja inkorporeerida oma ideid bändi formaati. Lisaks oli minus üha enam kasvamas huvi reisimise vastu ja mulle tundus, et rändav elustiil ja tõsine bändi tegemine ei sobi omavahel. Seega paratamatult sobis minu jaoks paremini minna täiesti oma teed rohkem kui ühes mõttes.

Juunis 2011 taasühinesime kontserdiks Varssavis. Dejavoodoo perioodi frontman oli ka hakanud lõpuks oma asja tegema, seega tehti mulle pakkumine teha välismaine kontsert originaalkoosseisus ja vanema materjaliga. Tegime päris head versioonid vanadest lugudest ja sellele tagasi mõeldes on tegelikult mõõdapääsmatu, et ma poleks täna veeranditki see muusik, kes ma olen ilma Opium Flirdita.

Taas Tartus

Pildil Guido poseerimas oma tütre Irisega vanas auruveduris Tabuas.

Jõudsin eile tagasi Tartusse. Kuigi ilm on olnud keskpäraselt jahe, oli terve linn ikka üsna roheline, puud on nüüd lausa pakatavalt lehtedes. Emajõe veetase on ka alanenud mõistlikule tasemele, kuigi paistab olevat praeguse aja kohta endiselt keskmisest kõrgem. Käisin Mailaulul Genikates, kohale jõudsin veerand-või-pool kümme õhtul. Nägin kahjuks ainult Pastaca lisalugusid, kuigi olin just Ramo pärast kohale tulnud. Siis vaatasin veel mõningaid trubaduure. Eriti huvitav oli noormees nimega Arno Tamm. Kes tegi luuperiga. Alustas eksperimentaalse melodica introga, võttis teiseks looks kätte kitarri. Ja krõks käis hetkel, kui ta hakkas igasugu vokaalset veidrust peale tegemas. Ta tegi igasuguseid hulle häälitsusi, justkui laulis mingis teises keeles üldse. Võis isegi kuulda Framptoni stiilis talk-box tüüpi kidra-vokaali kombot. Ta võis teha tiibeti munkade üminaid, laulda Thom Yorke'i stiilis justkui Yorke ise oleks tegelt keegi lähisidalane, teha bassisaunde alla pitchitud voki ja kidraga ja siis veel muudki hullust. Mida Arno Tamm tegi laval oma naturaalkidra, melodica, Digitech JamMan luuperiga ja siis ehk veel mingi efektiplokiga (ning muidugi oma häälepaeltega) oli üsna musikaalne, aga samas veidruse tase oli ikka ülikõrge. Kui keegi peab minu Rodenti laive avangardseks, siis kuulaku parem Arno Tamme! Ta on mõned oma laivsalvestused üles pannud ka oma Myspace'i.

Lisaks muusika nautimisele veetsin aega ka tuttavate-sõpradega suheldes, rääkides neile oma reisist Portugali. Terje Toomistu tegi oma lahutamatu kamraadi Berit Renseniga ka DJ setti all kohvikus, mainides muuseas, et tema lemmar uuelt OF'i albumilt Dejavoodoo (mida bänd esitles 13ndal mail Telliskivis ilma minuta, siin üks päris äge video koos pasunasektsiooniga) on instrumentaal "Ghost Rider". Hea valik! Enamasti aga vestlesin erinevatel teemadel Ramoga, kellega ma olen meili teel aeg ajalt suhelnud, aga keda näost näkku kohtab harva, kuna ta elab Soomes. Vaatasin just hiljuti ETV netiarhiivist "Eesti Lood" dokki Ramost. Pärast läksime ja einestasime Suudlevates Tudengites, mis laupäeviti kl 7ni hommikul avatud ja siis jätsime hüvasti, Ramo läks oma õe juurde.

Otse loomulikult on mu hinges kerge saudade nüüd, kus ma tagasi olen. Portugalis on midagi erilist, mis tõmbab inimesi väljast sinna ja ilmselt samasugune tõmme, mis vedas kohale Guido oma perega tõmbab varem või hiljem ka minu. Tagasi Portugali minna on igal juhul tulevikus kavas. Samas eks mul ole ka põhjuseid tagasi olla, mitte ainult see, et varsti tulemas ropult OF'i laive, eriti Kumul reedel. Ja miks mitte olla Eestis just hiliskevadisel/suvisel ajal.

Arteri peatoimetaja Ingrid Veidenberg (eks-Tähismaa) küll kobises oma eilses juhtkirjas, et nüüd kus TopTours on pankrotis, siis ehk tasuks rohkem mõelda Eestimaale jäämise peale, isegi kui ehk suvi ei pruugi tulla soe või päikeseline. Eks ta muidugi ole ka puhtalt väikekodanlik ideaal ole, et käid reisil läbi reisikorraldajate ja lubad endale kalleid turismipakette. Aga nonkonformistid/trippijad (tegelt ma vihkan seda sõna, aga parema puudumisel kasutan) saavad ju endale ise reise korraldada! Abiks odavlennupiletid (või autostopp kui oled tõesti kuival ja tõesti julge) ja siis CouchSurfing, Hospitality Club, miks mitte ka WWOOF, kui sul pole midagi selle vastu, et natuke maad harida. Ja ärge bukkige hotelle ega hosteleid, see on puhas haip, millest lõikavad kasu krediitkaardikompaniid. Ja on üsna tõenäoline, et leiate toa ka kohapeal, juhul kui on vaja ja/või saate lubada tasulist majutust. Nii et minge igal juhul reisima nii kui vähegi võimalik! Jah, eks suvi ole ka tegelt parim aeg Eestimaa loodust avastada, aga kui tahta, leiab aega nii ühe kui teise jaoks. See on siis minu kontrapunkt Veidenbergi väikekodanlikule vahutamisele.

Eestis on üldse mõttetult palju väikekodanlust. Pilt, mis avaneb vaadates inimesi tänavatel ja kaubanduskeskustes, on suht masendav. Ma võin vaadata mingit suvalist pisiperet kuskil Eedeni kaubanduskeskuses ja siis mõelda, et ei, sellist elu ma endale üldse ei taha, eriti kui ma olen veel 20ndates-30ndates. Aga keskealisena poleks mul midagi selle vastu, et leida Portugalist endale õrn, tark, hea ja tundeline naine, osta koos oma quinta (ilma laenu võtmata muidugi) luua oma permakultuuril baseeruv aed ja saada mõni laps, mitte rohkem kui kaks. Näiteks. Kuigi Quinta de Boico pereema Mariluz oli temperamentaalne ja tihti tülitses Irisega, mul polnud vähimatki kahtlust, et selles peres on suhted tihedad ja ei mingit materialistlikku ballasti ega soovi olla naabrist parem. Guido ja Mariluz eelistaksid iga kell rikkuse tagaajamise asemel pühendada aega oma lastele, oma aiamaale ja oma loomadele. Ja olukord, kus neil tekkis perekond suhteliselt hilja, võimaldab neil just elada sellist elu, mis neile meeldib. Guido ei vaja pere elatamiseks muud, kui õpetada paar korda nädalas tai-chid ja müüa kitsejuustu. Samas vaadates tüüpilist väikekodanlikku peret võid kihla vedada, et neil on vähemalt sadades tuhandetes laenud kaelas.

Seega, mingil juhul ärge uskuge, et peate teatud eaks saavutama seda ja toda. Proovige aga elada elu just nii, nagu teil endal oleks huvitav ja siis vaadake, mis juhtub. Esitage väljakutse arusaamale, et parim aeg elus on just ülikooliaastad ja pärast seda ootab mandumine väikekodanlaseks. Mina juba ootan huviga järgmist faasi oma elus.