Phlox + Roomet Jakapi Genklubis 15 IX 2012

Phlox + Roomet Jakapi

Phloxi setlist Genklubis oli muidu sama, mis kuu aega tagasi Von Krahlis - viis uuemapoolset lugu viiekesi ja siis kaks viimast pala ühes Roomet Jakapiga. Mis on siin videos. Esimesena kuuleb Pearu Helenurme pala, milles on äratuntavaid elemente seniste Helenurme kompositsioonidega, eriti see, kuidas elektriklaver ja sopransaksofon unisoonis mängivad. Erinevus on aga selles, et Phloxi instrumentalistid justkui loevad terve loo vältel noodist ja vabad käed on jäetud tervenisti just Jakapile. Kes alguses teeb sambarütmi taustal hullu psühho-lalinat (1:45) ja kui lõpuks lugu rajumad tuurid sisse võtab, päästab valla võimsad karjed jõuliste progeroki power-akordide saatel (3:53)! Irr-arr-urr-orr-irratsionaalne ja enamgi veel! Loo lõpuminut on tegelt üldse üsna Magmalik ja tänu Jakapile just on see pala lähim asi, mis Phlox eales on jõudnud Zeuhli žanrile. Ja otse loomulikult pakub ohtrasti kontrollitud kaost oma võlus ja hiilguses ka "Käsi"!

Jakob Juhkam Genialistide Klubis

Maria Faust Group Viljandis 9 IX 2012

Eelmisel pühapäeval nägin Maria Fausti ansamblit kolmandat korda. Esimene kord oli 2007. veebruaris Von Krahli baaris, teist korda Tartus Ateenas 2009. Jazzkaarel ja nüüd siis Viljandi Pärimusmuusika Aidas.

Maria Faust taas Eesti lavadel

Võrreldes 2007. aasta bändiga on muutused järgnevad: puudu on kitarrist, vahetunud on trompetist ja baritonsaksofonimängija. Muud kutid on samad, mis varem. Muusikaliselt oli Maria Fausti grupi stiil toona rohkem torudega jazz-rock, arvestades, et bänd kasutas pisut elektrilisi pille, lisaks elektrikitarrile mängis Morten Pedersen toona Fender Rhodesi elektriklaverit. Ning samuti olid improvisatsioonid kohati rohkem straight-forward, rohkem oli harjumuspäraseid jazz-soolosid kindla kestliku rütmisektsiooni taustal.

Tänane bänd on 100% akustiline (v.a. juhud, mil Morten peab hakkama saama digiklaveriga, nagu Narvas eelmine õhtu) ja vabalt voolavama interpretatsiooniga. Vanast ajast oli repertuaari jäänud vaid "Lonely Woman" Bitchslap Boogie CD pealt, millega ka kontserti alustati. Just selle pala free-improvisatsiooni keskkoha poolest sobis pala hästi ka ülejäänud materjaliga. Mis oli uus ja kus oli üllatavalt palju klarneteid. Uus baritonimees Sture Erikson oli totaalne leid! Mitte ainult ei mänginud ta avaloos täitsa korralikku baritoni, vaid tal oli kaasas ka si-bemoll klarnet ja...bassklarnet! Klarna võttis kaasa ka tenorimees Lars Greve. Teine lugu oli üks uusimaid palasid ja seal läks kaks si-bemoll klarnetit kohe käiku. Modernklassika mõjud olid nii arranžeeringute kui improvisatsioonide osas vägagi tunda.

Sture Erikson - hea leid

Faust on selgelt liikunud edasi suunas, mis oli õhus juba tegelikult kolme aasta tagusel kontserdil. Nüüd oli aga väga meeldivaks lisanduseks ekstra kõlavärvid klarnetil ja bassklarnetil. Viimast mängis Sture Erikson ka vägagi lahedalt, näiteks küttis loos "Educational Donkey" (ka üks uus lugu) päris tulise soolo. Võib-olla 50 aastat tagasi oleks kogu kompotti ehk klassifitseeritud third-stream'ina? Kava oli igal juhul vägagi väljapeetud ja huvitavalt, etteaimamatult arendatud. Maria Faust mängis talle omaselt vaid ühe soolo, seega sai rohkem kuulda teisi interpreete. Ja nad olid kõik päris head. Eriti Sture.

Sture mängis ka head bass-klarnetit

Terve kava koosnes seega seni avaldamata materjalist. Viimase loona tehti "Mingus Presto", kus Sture võttis taas baritoni kätte. Lisalugu "Adagio" (sarnaselt eelmise looga Warrior Horse CD'lt) aga sisaldas baritoni asemel taas bassklarnetit. Ja väga hästi sobis see pill selle loo jaoks.

Mängis vaid ühe soolo, kuid selline tagasihoidlikkus täiendab tema kindlat juhtimisstiili päris kenasti.

Mida enamat oskangi öelda, kui et Maria Faust on Eesti parim jazz-helilooja ning ta areneb jätkuvalt!

Les cuivres de Maria Faust

Trumpet + drums!

Ülejäänud galerii nähtaval siin.

Sinilinnu avamispidu

Vaiko Eplik pidamas avakõnet

 Käisin eelmine laupäev Tallinnas äsjaavatud kohvikus-klubis Sinilind, mille avamispeol esinesid Wrupk Urei, Jakob Juhkam ja Eliit. Wrupk pani eriti jõuliselt oma kõrg-oktaanilist progerokki. Neilt nõuti lisalugu, aga nad jätsid esitamata, kuna nad ei oodanud "nii suurt menu" ja seega polnud midagi ette valmistatud.

Sander Haugas, Lauri Randveer ja varjus Martin Tamm

Kaspar Aus ja Siim Randveer

Martin Tamm

 Jakob Juhkam oli kokku pannud trio. Appi võttis ta Indrek Mällo basskitarril ja Hans Kurvitsa trummidest, seega Argo Valsi ansamblikaaslased vastavalt Animal Dramast ja Talamakist ning ühtlasi IHM Trio rütmisektsioon.

Juhkam kitarri luupimas

 Juhkam alustas avapalaga "T" plaadilt "Sisse". Selleks mängis ta akustilist kitarri luuperisse ja seejärel tuli sisse rütmisektsioon ning Juhkam lülitus ümber klahvpillidele. Mis tõsi küll, olid jälle arvuti klahvpillid, Prophet 8 töötas taas midikontrollerina. Üldjaotus selline, et P8 toimis klaverisaundide ja M-Audio kontroller süntesaatorihelide kontrollijana.

Indrek Mällo - basskitarr

 Teine pala oli "Mr Vincent". Kui mulle seni jäi arusaamatuks, miks need süntesaatoriarpeggiod olid nii teises rütmis võrreldes rütmisektsiooniga, siis kontserdil jõudis kohale: loo alguses oli polürütm! 9/8 versus 6/4. Juhkam mängis rütmiklahvpillipartiisid, samal ajal kui kõik need "RDNZL" stiilis kiired sündiosad tulid arvutilt taustana.

Hans Kurvits - trummid ja grimassid

 Kolmekesi said nad palade esitamisega hästi hakkama. "Vaenlase Köögi" puhul tuli välja, et sealsed brassiosad sisuliselt duubeldasid bassiliini. Sest loost muide tuli väga võimas ja kohati ikka väga vali versioon!

Juhkam tegemas klaverisporti

 Basskitarristi kiituseks mainiks veel "Amatsooni kaebelaulu" avameloodiat esitatuna poognaga mängitud ja läbi oktaavijagaja moonutatud bassi. Tulemus tõesti kõlas nagu trompet või Moog-süntesaator. Mällo pani siiski pilli maha "Etüüdi" jaoks, mis plaadil on klaveripala. Ja nagu tuligi välja, oligi see pmst Juhkami ja Kurvitsa klaver-trummid duett. Juhkam oli all over the place Propheti klaviatuuril ja Kurvits ikka müdistas võimsalt, samas tehes uskumatuid näogrimasse. :) Lisaloona tegi trio "Vaenlase Köögi" korduse ning spordiloost kiirema ja veel hüsteerilisema versiooni.

Oli küsimus: mida võiks Eliit seekord teha, mis ületaks Klassikaraadio Areaali live üllatusmomente. Lahendus oli lihtne: Eplik istus trummide taha. Ja laulis samaaegselt. Läbi efektide. Helikõrgusemuundur oli tagasi! Esimesed neli lugu mõjusidki peaaegu instrumentaalselt, Vaiko vokaal kõlamas selgelt rohkem omaette instrumendina kui sõnumikandjana. Siis tekkis Vaikol mõte esineda üle tõsiselt pika aja avalikkuse ees klahvpillimängijana ja lastes Jarek Kasaril lüüa laul lahti! Ja nii esineski juhtsolistina just nimelt Jarek, Jaan Pehk lihtsalt istus obligatoorse paksu mehena laval, nühkides ennast käterätikuga, kuid aegajalt demonstreerides, kui hästi ta oskab ühes Jarekiga harmooniaid improviseerida!

Kasaril oli seekord kaasas Formanta süntesaator (tõenäoliselt see siin) harjumuspärase Jupiter-8 asemel ning terve saund oligi plärisevate sünditoonide, Saaremetsa rütmimasinate, Vaiko trummide ning Tursa mikemillsiliku nurgelise ning mõirgava basskitarri kombo. Julge kooslus post-punk saundist, diskorütmidest ning Ariel Pinkilikust lo-fi esteetikast. Mängisid väga pikalt, kohati mõjus ehk isegi liiga väsitavalt, aga kui Eliit oli hea, siis nad olid ikka väga hea.

Eplik - trummid + loads of vocal weirdness

Raul Saaremets - rütmimasinad ja löökriistad

Jaan Pehk - paks mees käterätikuga, taustalaul

Tursk - bassimürin

Jarek Kasar - Nõukogude sünt, lauluüürged ja frontmänlus

Ülejäänud galerii siin.

Autostopp nädalavahetusel

Väljavõte Google Mapsist

Mu elu hetkel selliseks kujunenud, et väga palju reisimist ma enam lubada ei saa, seega talveks lõunasse seekord ei põruta. Küll aga pole mu rännumehe ambitsioonid kuidagi raugenud. Tulin just tagasi nädalavahetuse põidlaküüdiga retkelt läbi Eestimaa. Marsruut Tartu-Tallinn-Viljandi-Tartu. Ikka selleks, et mussi nautida. Ka Junior Boysi jaoks hääletasin Tartust Tallinna kolmapäeval.

Eile hääletasin Tallinna, et minna klubi-kohviku Sinilind avapeole, kus esinesid Wrupk Urei, Jakob Juhkam ja improvisatsiooniline Eliit. Täna päeval hääletasin Tallinnast Viljandi poole, sain küüti kuni Imavere ristini. Imaveres istusin bussi peale. Pärimusmuusika Aidas esines Maria Faust Group. Tagasi Tartu sain ühe Maria tuttava abil.

Järgmine nädal luban kirjutada neist kahest sündmusest pikemalt. Praegu ütlen vaid nii palju, et jäin väga rahule kontserditega.

Candy Empire Y-Galeriis...

...tegi akustilise kava. Seoses eilse Eike Epliku näituse avamisega. Mis tähendas siis, et Ervin mängis naturaalkitarri, Kalle Kindel oli kohale toonud käsitsi mängitava löökriistakomplekti, Sander tõsi küll mängis elektrilist bassi. Ja muidugi võluv Katarina laulis ja mängis melodicat ning lihtsalt säras.

Üks vaade näituselt

Kalle ja tema trummid

Võluv Katarina. Eriti meeldis tema fraseering "Formingu" loos. Muidu sobib ikka Ervin seda laulma, aga vaikne ja akustiline formaat andis võimaluse peeneks interpretatsiooniks.

Punklaulust "L'arraignee" tehti Elvis-versioon, mis oli päris tore. Pikem kui muidu.

Publik. Näha ka Mele Pestit ja Kristjan Jansenit. Esimene on Tartus Draama festivali ajakirjanikuna ja teisel käisin külas salvestamas.

Setlist

Terve galerii nähtav siin.

Junior Boys (arvustus + galerii)

Arvustus ilmus 7ndal septembril ajalehes Postimees. Laadisin üles ka pildigalerii.

Chalice - Lärmakas Naabrimees (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja "Muusika" augusti-septembrikuu numbris.