Pastacas & Tenniscoats - Yaki Läki (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja Muusika novembrikuu numbris

3Pead - 10Tõmmet (arvustus)

Arvustus ilmus septembrikuu Muusikas.

Civilisation EP, üks arvustus

Osa multiinstrumentalisti Edmund E.J. Hõbe sooloprojekti Multiphonic Rodent uuest EPst „Civilisation” on mehe enda sõnul valminud orgaanilistes farmides tsivilisatsiooni eirates. Lääne tsivilisatsioon ongi selle plaadi kontseptsiooni keskpunktiks.

Keskpunktiks, mida Hõbe kirjeldab ise kui keskkonda „kus elu on neetud ja maailm hukas”. Sellest hoolimata ei tervita meid plaadi nimilugu kuulama asudes peale fraasi „mulle ei meeldi tsivilisatsioon” ei morbiidne või halav saund, kujutluspilt musta tossu eritavatest korstnatest ega antidepressandipurki tühjendavatest karjäärisõltlastest. Oleks hoopis justkui keskaegne lossiläbu, kus soundtrack’iks ketramas ajale omane helge kitarrinäppimine ja flöödihelid, millest peatselt aga mudase vokaali ning indie-roki kitarridega üle sõidetakse. Seesama drastiline üleminek vajutab korraks küll adrenaliinipedaalile, aga detaile ja jõudu, mis terveks looks tähelepanu endasse suudaksid imeda ning kakskümmend korda järjest uuesti play’d vajutama kutsuksid, siit esile ei kerki. Hõbe palju mõjuvam poolus avaldub aga loos „Elu teravad maitsed”, mis endas sügava hauakaevaja vokaali, kajaefekti ning hüpleva ja veniva meloodiavahetuste kooslusega huvitava kombinatsiooni moodustab. Lisaks veel loo „Happiness Is Within You” intro, mis hiljem küll mulle isiklikult kergelt vastumeelse džässiliku suuna võtab. Kõrv see-eest nõuaks kas või seitse minutit järjest just neid esimesi takte. Säravaimaks esituseks kujuneb plaadil aga kindlasti „Winter Song”, millest Hõbe oreli, sündi ja perkussiooni abiga eepilise kulminatsiooniga teose vormib.

Ilmselgelt on tegu intelligentse ja mitmekülgse plaadiga, aga kohati kipub see mitmekülgsus enda vastu töötama. Tulemuseks on see, et kui ühte viisi armastama hakkad, jõuab sellele juba loo teine, mitte nii väga imponeeriv poolus sisse sõita. Nii ma siin siis ketran juba mitmendat korda mõne loo esimest kolmekümmet sekundit. 

Mariliis Mõttus (Müürileht, 6 VI 2013)

Minu kommentaar: Päris asjalik konstruktiivne kriitika. Paneb mõtlema küll. Kas või selles osas, et mida võiks ehk lugude kirjutamisel-salvestamisel edaspidi paremini teha. Ja võib-olla ka, et milliseid suundi vältida. Isiklikult kommenteeriks seda kriitikule vastumeelset jazz-suunda sedasi, et mul oligi tõtt-öelda kahtlus, et kas lood 3 & 5 võiks üldse kellelegi meeldida. Sellepärast panin nad EP'le, sest ma ikka tahtsin neid välja anda, kas või sellepärast, et puhkpillikülalised on nende peal. Ja kuidas ma saan Priitu ja Henrit alt vedada, eks ole? Eks ta mingis mõttes ole selline maitse asi, näiteks Trash'ile meeldis küll lugu "Sic Transit Gloria Mundi". 

Teisalt olen ka varem saand vasta näppe selle eest, et minu muusika läheb liiga jatsuks kätte (vt. Areeni arvustus Luuperikontsert nr I plaadile 17. V 2012), nii et mine tea, võib-olla tõesti suudaks ma palju mõjusam olla, kui ma teatud stiililisi mõjutusi oma loomingus pigem minimiseeriksin. Ja mis puudutab puhkpille, siis üks õppetund, mis ma olen raskel teel saanud, on et parem on mitte kutsuda külalismängijaid mõnevõrra keerulisi partiisid mängima, kui lõpptulemuseks on nagunii lugu, mida ei peeta stone cold klassikuks. Vähemalt "Printsess & Pagé" suutis piisaval määral tähelepanu meelitada, seega selles palas oli Priidu trompeti salvestamine igatepidi õigustatud.

Wolfredt - Lullabies to Wilhelmine

Arvustus ilmus maikuu Muusikas.

Phlox - Vali (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja Muusika aprillikuises numbris 2013

Jakob Juhkam - T (arvustus)

Arvustus ilmus oktoobrikuu Muusikas. Aitäh Jakobile, kes minu eest digitaalse repro ära tegi ja Facebooki pani.

Junior Boys (arvustus + galerii)

Arvustus ilmus 7ndal septembril ajalehes Postimees. Laadisin üles ka pildigalerii.

Chalice - Lärmakas Naabrimees (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja "Muusika" augusti-septembrikuu numbris.

Maikameikers - Akedia (retsensioon, parandatud 28 juuni seisuga)

Maikameikers - Akedia

Arvustus ilmus ajakirja Muusika juuni/juuli numbris.

Jarek Kasar & Uku Uusberg - Katuselt

Jarek Kasari esimene ooper "Katuselt" põhines suuresti äratuntaval suhtekolmnurga mudelil: on Mees ja Naine ja siis veel üks kõrvaline mees. Äratuntav oli nii mõnegi klišee. Kas või kolmanda tegelase enesemääratlus Katusemehena juba viitas üsnagi otseselt ja üheselt mõistetavalt Karlssonile katuselt. Oluline on aga, kuidas äratuntavat esitleda.

Meeste ja naiste suhted on keeruline teema. Samas iga paari lugu on erinev ja nii on ka Kasari-Uusbergi libreto, lähtudes kas või oma valitud metafooridest suhteprobleemide kirjeldamiseks. Juhmivõitu töönarkomaanist Mehe (Uku Uusberg) jaoks on esikohal materiaalne edu, tähelepanuta jääb aga Naine (Hannaliisa Uusma). Kes mitte ainult ei soovi, et teda märgataks, vaid kellel on romantilised unistused. Nende suhtes on auk, mis on näha ka füüsiliselt suure praguna paari elamus. Konflikt ei eksisteeri vaid sugude, vaid ka väärtusorientatsioonide (kõvad vastukaaluks pehmetele väärtustele) vahel.

Konflikt ilmnes ka tegelaste sisemaailmas. Mehe puhul tuli laulus "Ninnunännutamine" välja tema ihalus raha ja teemantide järgi ning põlgus õrnuse suhtes, mida Mees pidas nõrkuseks ja "nõmeduseks". Selgelt joonistus välja neurootiline idee fixe materiaalse edu saavutamise suhtes, mida kinnistas kas või korduvmotiivina esinenud mantra vastutus-rahakasvatus-jne. Aga tekkis küsimus: milleks talle siis Naist vaja? Mitut head asja maksimumulatuses korraga enamasti ei saa ning kumbki koges teatud kognitiivset dissonantsi. Naine võis ju hellitada printsessiunelmaid ("Väikese Tüdrukuna"), aga materiaalne kindlustatus on ju samuti tema huvides, muidu poleks ta Mehega kokku sattunud.

Katusemehe (Jarek Kasar) ilmumine ajab Naise elevile oma spontaanses, salapärases ja kelmikas olekus. Kas siit koorub välja klassikaline armukolmnurk? Pigem mitte, sest siis, kui Naine on valmis Katusemeest suudlema, ehk isegi kibeledes kirglikemate armurõõmude järele, on Katusemehel aeg just lahkuda. On selge, et Katusemehel pole kavas konfliktiolukorda ära kasutada. Ta tundub pigem kõrvalise, ent aktiivse vaatlejana, kelle välja manamiseks piisab vaid läbi kajaefekti söödetud ohetest.

Pinge jõuab haripunkti reedel. Naine heidab vihast sokid Mehe pihta ja lööb lahti laulu "Medikament", mille sõnad kinnitavad, kui problemaatiliseks on Mehe ja Naise suhe ikkagi kujunenud. Mees üritab olukorda päästa õhtusöögi ettepanekuga. Ent saadud võimaluse, mille kallal Naine vaeva näeb, saates isegi Katusemehe pikalt, laseb ikkagi käest jäädes tulemata ja maandudes lõpuks purjuspäi diivanile magama.

Murrang saabub laupäeval, kui Mees viimasel minutil ärgates hoiab ära Naise katuselt alla kukkumise. Jäik karjeristlik hoiak hakkab viimaks mõranema. Pühapäeval ilmub Naise une ajal välja Katusemees, kes kohtub esimest korda Mehega. Katusemehe ja Mehe vahel areneb dialoog, mis kulgeb konfrontatiivsest vaidlusest (Mehe senine liin on olnud vale ja võlts, kõlab Katusemehe süüdistus) kuni mõlema mehe katusele minekuni. Korrutades mantrat - vastus küsimusele, mis selle kõige mõte on - seni, kuni meil pole mõtet, me oleme ikka siin.

Süžee struktureeritus nädalasse kestusesse viitab tsüklilisele ajakäsitlusele. Kuigi Mees lõpuks embab Naist täies siiruses, on võimalik, et raske nädal kordub täpselt samamoodi. Kuid eksisteerib ka võimalus suhteaugust üle saamiseks: katusemantra idee sugereerib, et mõtestamata eksistents hoiab paari endiselt kinni oma probleemides. Millest on aga võimalik üle saada, kui õppida tunnustama teist ja tasakaalustama erinevaid huve suhtes. "Katuselt" käsitleb üsna ausalt sugudevahelisi erinevusi ning ka seda, mida on õieti vaja harmooniliseks kooseluks.

Uku Uusbergi robustne maskuliinsus, mida lauldes toestasid äkilised ksülofoni- ja kitarriliinid ning Jarek Kasari lõdvalt elegantne koomilisus olid üsna nauditavad. Kõige enam säras aga Hannaliisa Uusma. Mitte üksnes kõrge kompetentsi poolest laulu osas, vaid ka lavaline olek, kus kooseksisteerisid enesekindel jõulisus lapseliku haavatavusega, sugereeris Uusma sobivust lavale nagu kala vette. Uusmal jagub piisavalt karismat, et portreteerida üht noort naist oma soovide, unistuste, kapriiside ja frustratsioonidega viisil, mis kõnetab publikut.

Jarek Kasari muusikaline ja lüüriline talent kandub orkestraalse muusika ja ooperisüžee konteksti väga hästi. Juba oma varasemas loomingus on täheldada üsna arenenud harmoonilist taju, eklektilist tunnetust ning orkestraalset vaistu kõlavärvide sobitamisel. Antud kontekstis oli Noorteorkester Reaalmažoor sobiv koosseis toetamaks helilooja muusikalisi mõtteid.

Ooperi klassikalise suhtedraama pole küll oma konfliktiderägastiku ja õnneliku lõpu mõttes teab kui revolutsiooniline. Kuid see polegi tähtis. Oma nägemus tundub Jarek Kasaril (ja ka Uku Uusbergil kui tema mõttekaaslasel) inimsuhetest sellegipoolest olevat ja miks mitte esitleda seda formaadis, kus solvumised ja frustratsioonid elatakse välja lauldes? Kasari esimest katsetust ooperivallas võib lugeda kordaminekuks.

Käesolev arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Robin Guthrie - teistmoodi kitarrilegend Tartus

Taaskordne septembri alguse Eclectica festival sai tänavu arvestatava avalöögi kontserdi näol Tartus Teatri Kodus (endine Lutsu Teatrimaja), kus astus üles kitarrilegend Robin Guthrie. Tuntud kui Cocteau Twinsi kitarrist ja helilooja ning nüüdseks tegev sooloartistina, produtsendina ja filmimuusika vallas, resideerudes Prantsusmaal, on Robin Guthrie mõjutanud üksvahe nii kitarridega kui ka süntesaatoritega tehtavat muusikat.

Ka soojendajat Ragatmikat ei kujutaks ilma Cocteau Twinsita ette. Hiljuti taasühinenud trio, kes kombineerib ambienti ja elektroonilist indit idamaise vaimsusega, tegi üsna sümpaatse sissejuhatuse. Kajavate kitarride ning monotoonse bassi ja hõrgu elektroonikataustade foonil tõusis Kadi Uibo vokaal hästi esile. Laul ja sõnad olid selgelt kuulda ning nõudsid tähelepanu.

Kuitahes hea Ragatmika ka polnud, oli Robin Guthrie puhul selge, miks ta on oma järgijatest hoopis omaette tasemel. Aga enne kui tema geniaalsust täiel määral nautida sai, eelnes intsident projektoriga, mis algul ei tahtnud visuaale näidata. Guthrie aga jäi sangviiniliseks ja võttis juhtunut eluterve huumoriga. Lõpuks kui helitehnik Lauri Liivak projektori töökorda sai ning visuaalid lõpuks ekraanil, sai Robin Guthrie kontsert õige alguse.

Kuulsat Cocteau Twinsi kajasaundi on jäljendanud mitmed, aga Guthrie enda mängustiil on ometigi poleeritum, kindlam ja küpsem. Kitarristi kuulates ei teki kahtlustki, et ta on efektirohke kitarrimängustiili ning dream-popi alal tõeliselt professionaalne tegija, kellel tänaseks oma tubli kolm dekaadi kogemustepagasit.

Robin Guthrie kompetentsuse kasuks räägib ka tema suutlikkus mängida ambient'i, mis pole igav. Luuperi ja efektidega teostatud ühemehe-kava sisaldas helimaastikke, mis pigem rahustasid, kui uinutasid. Puhta ambienti kõrval kõlasid ka kergete biitidega palad ning ka üsna dream-popilikke kohti. Üks paladest sisaldas äkilist dünaamikamuutust õhulisest trillerdamisest raske rusuva bassi ja kehtestava biidi juurdetuleku näol.

Robin Guthrie muusika on selgelt saundikeskne. Kuid tundub ebaõiglane võtta seda pelgalt taustamuusikana. Kui miski mõjuski taustalikuna, siis olid need visuaalid. Hajusad värvitekstuurid, kus aegajalt vilksatasid ka erinevad selgelt defineeritud kujundid, järgis omal moel hoopis erinevat loogikat, kui muusiku heliklastrite sulandumine üksteisesse. Muusika aga kõitis oma kummastavas ilus ometi rohkem tähelepanu.

Sessamas kummastavas ilus, mis Cocteau Twinsi aegadel võis kõlada mõranenumana ja abrasiivsemana, ent tänaseks on võtnud järjest rahulikuma jume. Robin Guthrie võis oma firmamärgiks kujunenud stiili arendada välja tingituna oma mängutehniliste piirangute tajust. Kuid tema vanuses see enam ei loe. Kogenumana on ta paratamatult omandanud teatud täiuse ja äratuntavuse taseme oma üldises stiilis. Kontserdil kogetu põhjal võib julgelt järeldada, et Robin Guthrie stiilis hüpnootiline kitarrimuusika on kui hea vein, mis aastatega paraneb.

Arvustus ilmus toimetatud kujul 5ndal septembril ajalehes Postimees.

Murufestivali viies suvi (Schillingu retsensioon Postimehes)

Juba alates 2006. aastast toimunud (erandlikuks aastaks 2009) suvine muusikafestival Schilling on oma toimumiskoha Kilingi-Nõmme tõeliselt kaardile pannud, iseäranis muusikasõprade hulgas. Osaliselt on Schillingu festivali senise edu taga ka meeldiv looduslik keskkond, mis sellesse Lõuna-Eesti väikelinna esimest korda sattujaid ootab. Kuid kindlasti ei meelita Schilling suveks Kilingi-Nõmmele üksnes Tallinna-Tartu indifänne, festival meelitab kohale üsnagi eripalgelist publikut.

Mis on enamasti väga sümpaatne, kas või peresõbraliku atmosfääri poolest. Kas pole mitte vahva näha näiteks väikeseid lapsi lava juures mängimas-tantsimas. Kõige tüütum on ehk lärmakate jõmmide kõrge kontsentratsioon järelpeo ajaks. Kui aga isegi sellise kontingendi suudab klubis esinedes nii trotslikult ekstsentriline ansambel nagu Kreatiivmootor kaasa elama panna, siis ehk pole väga probleemi.


Imandra Lake

Festivali avasid kaks introvertsemat kodumaist esinejat. Imandra Lake’i kuulates ei pääse mööda paratamatusest, et tegelikult on parim kuulamiskeskkond selle bändi puhul magamistuba. Igal juhul mõjub sümpaatsena kõrgendatud eestlaslik eneseteadvus, bänd on lisaks «Ärkamise ajale» nüüd jõudnud kaverdada ka Janika Sillamaa «Lootuse».


Ramo Teder puhumas kaht plokkflööti

Luuperivõlur Pastacas pidi aga esinema vastu lõõmavat päikest ja puhuvat tuult, mis natuke segasid Ramo Tederi esitust. Teder mängis oma kava igal juhul välja ja kuigi tema live-metoodika on paratamatult lo-fi poole peal, ei kujutakski teda ette asja ajamas kuidagi poleeritumate vahenditega. On selge, miks Pastacas Tallinn Music Weeki delegaatidele silma-kõrva jäi.


Starmetis

Starmetis Lätist oli esimene välisbänd pärast kahte usaldusväärse muusikalise kvaliteediga kodumaist esinejat. Kitarri, bassi, süntesaatori ja trummimasina kvartett segas oma muusikas dub’ilikku postpunki, shoe­gaze’imat osa postrokist ja näpuotsaga elektropoppi. Bändi hõredavõitu saund töötas mõnes loos päris hästi, üldiselt jäi aga pahatihti monotoonseks.


Superliustik+torud. Jube sitt pilt sai, kahju et ei taibanud üritada paremaid teha.

Tartu kvartett Superliustik on edukalt tõestanud oma võimekust instrumentaalse rokk­bändina. Schillingu kontsert oli eriline, sest nende saundi täiendasid sedapuhku puhkpillid. Saksofonist ja trombonist, keda on ka nähtud laval ühes Opium Flirdiga, sulasid bändi saundi hästi sisse ja nende hoolikalt paika pandud partiid andsid muidu kitarrikesksele Superliustiku helile ekstra kihte, kuigi saks jäi tihti trombooni varju.


If We.

Järgnes idanaabrite If We Peterburist, kelle lääne inditroonika ja vene roki sümbioos oli parimatel hetkedel meeldivalt sümpaatne. Kõige silmapaistvaim väljamaine bänd oli aga progepoppi ja indifolki seganud Oddfellows Casino, kes kasutas väga hästi ära oma topelt-klahvpilli konfiguratsiooni, aeg-ajalt varieerides klahvpille ka kitarridega. Ka bändiliider David Bramwelli mõnusalt väljapeetud briti huumor oli meeldiv element.


Oddfellows Casino, pildil David Bramwell trummariga.


Ultima Thule - Riho Sibul + Toomas Rull.

Ultima Thule laiv oli erandlik, sest Aare Põderi haigestumine dikteeris klahvpillivaba kvartetikava. Kriitikute ja nooremate kuulajate seas eelmisel aastal sooja vastuvõttu kogenud «Jälgede jälgedes» oli kavas prominentselt esindatud, rütmisektsiooni gruuv toetas jõuliselt käredat kitarrisaundi ning ballaadilikumates lugudes oli tajutav teatud džässilik tunnetus, mis fusion’i-taustaga bändiliikmete puhul ilmselt paratamatu.


Design A Wave - see AKAI AX73 sünt muide on olemas ka Ervin Trofimovil.

Design A Wave’i kava alustas liider Tom Hirst üksinda, tema karaokekava ühes vokaali ja süntesaatoriga aga tundus algul kuidagi ilmetu. Parema hoo sai Design A Wave sisse, kui lavale tulid kaks naisklahvpillimängijat ja musta maani kleiti riietunud bassimees. Meeldejäävaim moment oli inspireeritud kaver PiL’i loost «Order of Death».

Kuigi taolist süntesaatorimuusikat on ka paremini tehtud, elas publik Inglismaalt pärit viimasele bändile väga kaasa. Schillingut ka varem nautinud rahvas ei pidanud seekordki pettuma, selleaastane festival oli üldiselt korda läinud.

Arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Vaiko Eplik "V" - arvustus Sirbis

Eplik on jõudnud ideaalpopi dekonstrueerimiseni.

Müraluikede etteaimamatu süvarokk-etendus

New Yorgi legendaarne mürarokibänd Swans tõestas kontserdiga Tallinnas Von Krahli teatrisaalis, et nemad vana rasva peal liugu ei lase - bändi laiv-repertuaar paelub otsingulise ja improvisatsioonilise lähenemise ning pikkade arendustega.

Swansi juhatas sisse James Blackshaw, noor inglise kitarrivirtuoos, kes musitseerib 12-keelsel akustilisel alternatiivhäälestusega kitarril ja kelle pillimängustiil on võrreldav näiteks John Fahey ja Leo Kottkega. Mediaatori asemel on Blackshaw parema käe jaoks kasvatanud eriti pikad küüned.

Blackshaw repertuaar koosnes pikkadest modaalsetest, tihti ühel akordil põhinevatest minimalistlikest paladest. Mis võinuks ebakompetentsemates kätes kõlada igavalt, kõlas Blackshaw käepaari all aga hüpnootiliselt võluvalt. Omamoodi sobiv sissejuhatus peaesinejale, olgugi, et volüümi mõttes täiesti kontrastne.

Minimalistlike teemade pikavõitu arendamist jätkas ka Swans, kes alguses lasi hästi pikalt mängida oma rütmisektsioonil stevereichilikku löökpilliintrot, kus Thor Harris tagus torukellasid ja trummar Phil Puleo mängis haamritega kannelt. Lõpuks tuli ka terve bänd lavale, kes asus nimme kruvima pinget pikkamisi üles ja isegi, kui lõpuks tuligi pingevabastus, polnud see pelgalt etteaimatav rokkimine.

Swansi stiilis mürarokk püsis erinevates dünaamikastaažides võrdväärselt nurgelisena ja nihestatuna. Suur osa Swansi kui laivbändi mõjust tasub kindlasti kanda rütmisektsiooni arvele. Kuigi bändi esiliinis on kolm kitarri (liider Michael Gira Gibsonil ja Norman Westberg Fender Telecasteril ning horisontaalne steel-kitarr mängituna Christoph Hahni poolt), paistsid kõige enam välja siiski Chris Pravdica maavärinalikult võimas bass ning Puleo/Harrise kurioosne perkussioonitandem.

Phil Puleo on üks nendest vähestest rock-trummaritest, kes suudab kombineerida oma mängus jõudu, meisterlikkust, mitmekesisust ja etteaimamatust, tema rütmifaktuurid andsid Swansi müravallidele soliidse, ent ekstsentrilise selgroo. Thor Harris aga üllatas üsna mitmekesise pillipagasiga. Lisaks taldrikutele ja püsti-trummidele olid tal laval ka torukellad ja elektriliselt võimendatud vibrafon. Kuid Harrisel oli veel teisigi trikke varrukas. Aegajalt haaras ta välja ka iseehitatud poognapilli ning - üllatus-üllatus - klarnetigi. Tõeline multi-instrumentalist.

Bändi kava kestis umbes 90 minutit. Lisalugu oli eriti kõrvu kikitav. Harris puhus veidralt, freejazzilikult oma klarneti huulikut, Gira organiseeris ülejäänud bändi müra tegema ja rütmilisi aktsente lajatama viisil, mis tihti mõjus frankzappalikult. Kõige lõpuks aga jättis bänd oma americana'likult stiilse frontmani Gira üksinda a cappella laulma. Antud lisalugu oli päris meeldejääv lõpp 80ndate postpunk-legendi müraroki-etendusele, mis volüümi ja dünaamika poolest paelus rokifänne ning oma etteaimatamatuse poolest intrigeeris ka süvamuusikahuvilisi.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siin galerii.

Imandra Lake ja Ulrich Schnauss - Plink Plongi laiv (arvustus)

Eelmisel nädalavahetusel esines Eestis taaskord Ulrich Schnauss. Sarnaselt eelmisele korrale oli soojendusbändiks Rein Fuksi juhitud ansambel. Sedapuhku oma esikplaati esitlenud Imandra Lake.

Imandra Lake tuli Plink Plongi lavale umbes pool kaksteist. Koosseisus Rein Fuks (kitarrid, vokaal), Eve Komp (vokaal, sünt, metallofon), Rivo Järvsoo (kitarr), Tõnis Kenkmaa (bass) ja Taavi Laatsit (sünt). Üllatas trummide puudumine, rütmid tulid fonona Fuksi sülearvutist. Laulud mängiti seega just nagu plaadil, ainult "Öö Laul" oli esitatud tervetoon kõrgemalt ja ilma ukulele-introta. Samas oli kitarride, süntesaatorite, metallofoni ja vokaalide kokkumängus piisavalt seda tunnetust, mis laivis plaadilugudele uue hingamise annab.

Fuks mängis lisaks oma tavalisele rohekassinisele Jazzmasterile ka Danelectro kitarre, üks neist suisa 12-keelne (loos "Seesamseesam"). Eriti mahlakalt kõlas kitarrimeloodiate duubeldamine metallofoni poolt. Imandra Lake'i etteaste oli lühike, aga mõnus. Lõpetuseks tegid nad ühe kaverloo, mis oli kontserdi ilmselt kõige Pia Frausilikum moment.

Hiljem tuli lavale Ulrich Schnauss, kes oli suurele lauale üles seadnud läpaka, kontrollerid ja mikserpuldi. Kuigi Schnauss on tuntud shoegaze'i uue laine ühe vaieldamatu meistrina, keskendus ta pigem oma repertuaari technolikumale küljele. Suurema osa ajast ta keeras nuppe manipuleerimaks oma Ableton Live'i setti, kõik lood suubusid üksteisesse ilma pausideta.

Kohati kõlas üllatuslikult raju tantsulist kütet, mis lõi rohkem kui kaudseid seoseid Chemical Brothersiga. Samas oli Schnaussi kava päris pikk ja kohati kippus tähelepanu hajuma. Seda enam, et Schaussi läptop+kontrollerid presentatsioon implitseerib homogeensust, mis tihti elektroonilisele muusikale pigem karuteene teeb.

Kõitvamad hetked olid siiski need, kus Schnauss lasi oma sisemisel Kevin Shieldsil mõllata. Kui ta mängis klahvkat, tegi ta seda eriti elavalt ja dramaatiliselt, samas sundimatult. Ning lisaloona tehtud lühemat setti alustas üks üsna raju laks shoegaze'imist, mis tõesti rokkis. Kuigi Schnauss ilmselt soovib shoegaze'ist nüüd kaugeneda, oli siiski selge, et selles stiilis teeb Schnauss silmad ette nii mõnelegi teisele.

Arvustus ilmus veidi lühendatud kujul 28nda septembri Postimehes.

Imandra Lake - Seesamseesam

Pia Fraus oli eelmise kümnendi üks tähtsamaid nimesid Eesti indirokis. Neil õnnestus leida mõningast tähelepanu ka välismaal ja mängida ka koos mitme tunnustatud indi-nimega, nt. Piano Magic ja Ulrich Schnauss. Arvamusi selle bändi kohta oli seinast seina, kriitik Blake Butler (All Music) näiteks kirjutas Pia Frausi teise albumi "In Solarium" kohta, et bänd on suutnud edukalt taaselustada shoegaze'i kõitvama poole. Negatiivsemalt meelestatuile tundus eelmise kümnendi sees neli plaati ilmutanud PF aga oma indi-iidolite isikupäratu jäljendajana.

2009nda aasta lõpus ilmus aga 3Pead kollektiivi koostatud kogumikalbum "Eesti Pops nr 1", läbilõige Eesti värskeimast alternatiivmuusikast. Bändiliider Rein Fuksi heliloome oli ka esindatud, küll aga mitte enam PF nime all. Kogumikul ilutses lugu pealkirjaga "Ilus Aeg", esitajaks märgitud Imandra Lake. Paistis välja, et Fuksi ja Eve Kompi uus projekt laulis erinevalt ingliskeelsest Frausist eesti keeles. Tekkisid küsimused, et kas esiteks on Fuks loonud eestikeelse kõrvalprojekti ja teiseks, mis saab Pia Frausist endast?

Tänaseks on selge, et Pia Fraus on lakanud olemast. Raadio 2 saates "Muusikanõukogu" andis Eve Komp vastuse, et bänd lihtsalt vajus ära lõpuks. Selles valguses pole Imandra Lake mitte PF'i kõrvalprojekt, vaid jätkuprojekt. Pealtnäha jätkab Imandra Lake eelmise bändi shoegaze-rida, mistõttu küünikute meelest on saund endiselt My Bloody Valentine'i, Pale Saintsi ja Slowdive'i faksiimile. Samas võib julgelt öelda, et küünilisus on selgelt vale mõtteviis "Seesamseesamile" lähenemiseks.

Prominentseteks kõlavärvideks pole enam efektirohke sudutav kitarr ja sellele sekundeeriv kosmiline sünt. Helipilt on muutunud selgemaks, otsekui kristallselge [Venemaal asetseva] Imandra enda järveveena peegelduvad vastu akustilised kitarrid, klaver jm. pillid. Fuksi ja Kompi vokaalne keemia on muutunud üha peenemaks ja nende põimutud lauluhäälte tekstuur juba äratuntavaks Fuksi firmamärgiks.

Mis veel enam, pealtnäha Imandra Lake'i nõrkusena tunduv liigne heliline sarnasus shoegaze'i legendidega on osatud sedapuhku tugevuseks keerata. Mõned lood, nagu näiteks "Liugle Liugle", "Ole Mu Laev", "Puhangus" jmt sugereerivad tegelikult uut sorti folk-muusikat, millel pole mitte midagi ühist folkmuusika tavapärase kujundiga. Ning nende kaver Johansonide laulust "Külm" on osatud panna kõlama oma seitsmeminutilises kestuses pigem hüpnootiliselt, kui et tüütult. Hea sooritus. Imponeerivalt mõjub ka bluusivormi võttev "Igane", mis sobib plaati lõpetama ülihästi.

"Seesamseesamit" võib üldjoontes lugeda õnnestunud plaadiks, sest kingapõrnitsemis-šabloon on siin selgelt kasutatud atmosfääri loomise eesmärkidel. Ja tulemuseks on omamoodi indi-folkalbum, mis võib kõlada psühhedeelselt ja mõjuda narkootiliselt sooja muusikana. On igati sobiv, et lauldakse eesti keeles, sest Fuks ja Komp kõlavad üha vastuvõtlikumana oma kodumaise muusikalise pärandi osas. Kindlasti võib sellelt post-Pia Fraus projektilt veel huvitavat muusikat oodata. (Hinne: 4)

Arvustus ilmus täna Postimehes.

Maria Faust - Warrior Horse

Saarlannast saksofonist-helilooja Maria Faust alustas heliloome ja bändijuhtimisega juba oma õpingutee alguses Taani Rütmikonservatooriumis. Tänaseks juhib feministliku suunitlusega Faust oktetti, mille ülejäänud liikmed on skandinaavlastest mehed, üks nendest isegi tema abikaasa. Aegade jooksul varieerunud koosseis, mis samas jäänud üldjoontes püsima kaheksaliikmelisse puhkpillid+rütmigrupp formaati, on andnud kontserte üle Euroopa, aeg-ajalt ka Eestis. Kaks aastat tagasi ilmus okteti esikplaat „Bitchslap Boogie”, mis võttis kokku senise loomingulise paremiku ja sai positiivset vastukaja nii Eesti kui ka välismaa jazzipressilt.

Vahepeal on Faust kirjutanud hulganisti uut muusikat, muuseas ka „Kontserdi jalgrattale ja orkestrile”. Osa viimasest jõudis ka okteti repertuaari, uusi lugusid esitati muuseas ka 2009. aasta „Jazzkaarel”. Peagi alustati uute kompositsioonide salvestamist ja nüüdseks on töö vilja kandnud teise kauamängiva „Warrior Horse” näol. Teise plaadi ilmumisega tekib paratamatult küsimus, kuidas seda eelmisega võrrelda. Kas on tegemist edasiminekuga või jääb see liialt debüüdi varju?

Esimesel kauamängival tundus lisaks progressiivse bigbändi traditsioonide väärikale jätkamisele olevat ka feministlik statement: et üks naine (ja pealegi eestlanna) suudab kirjutada avangardset jazzmuusikat ja keerukaid seadeid ning juhtida üsna suureliikmelist välismaa meeste koosseisu. Maria Faust oli jazzimaailmale oma sõnumi edastanud jõuliselt ja kindlalt. Nüüd, kui ansambli publik on jõudnud selle teadmisega harjuda, eeldaks ühest küljest Fausti heliloojavõimete ja teisest bändi kokkumängu küpsemist.

Oktett ei valmista pettumust kummastki otsast. „Warrior Horse” esitleb Fausti heliloojatalenti väga hästi, märgata on rohkem klassikalise muusika mõjutusi nii harmooniates kui ka seadetes. Hästi tõuseb esile eriti „Kraft’i” leinameeleolu. Tõsistele, ajuti ka läbi komponeeritud paladele on plaadil ka omaette meeldiva kontrastina ehtne bluusipala. „Mingus Presto” sündis küll loomingulise kompromissina, sest grupp kutsuti esinema Eesti Televisiooni ja vaja oli midagi natuke vähem abstraktset. „Mingus Presto” irooniline blues-fraseering on tänu oma puhkpillisaundile ja free-jazzkalduvustele sellegipoolest äratuntavalt Maria Faust.

Kui eelmise plaadi improvisatsiooniline külg tundus tihti liialt kaootiline ja laialivalguv ning komponeeritud osad ja impro teineteisest liialt lahutatud, siis sedapuhku on need aspektid omavahel peenemalt integreeritud, improvisatsioonid on ka sihipärasemad ja rohkem paigas. Hea näide on „Adagio”, mis areneb Michael Nymanlikest matusemeeleoludest üsna subtiilselt lugu lõpetavate katartiliste altissimo-kriiseteni. Samuti tasub kõrv peal hoida erinevatel puhkpillisoolodel, nt „Pastorale Moderato” agiteeritud trompet või „Krafti” üha närvilisemaks kiskuv tenorsaksofon.

Maria Faust ühes oma muusikutega on teise albumi väljakutse edukalt vastu võtnud. „Warrior Horse” on plaat, mida helilooja võib selle teravuses, subtiilsuses ning meisterlike kompositsioonide-seadete ja tuliste improvisatsioonide integratsioonis auga pidada oma visiitkaardiks.

Arvustus ilmus täna kultuuriajalehes Sirp.

Popilikuma suuna võtnud Efterklang ületas ennast

8ndal aprillil väisas teist korda Eestit Taani inditroonikute kollektiiv Efterklang, kes parajasti tuuritamas mõõda Euroopat oma uut plaati „Magic Chairs“. Sooja tegi bändile multi-instrumentalist Heather Woods-Broderick, kes on ka ansambli laiv-liige. Woods mängis üksinda, enamasti kitarril, aga viimases loos ka klahvpillil, kasutades tihti ka eelsalvestatud taustu, mis tulid…kassettidelt!

Casper Klauseni sõnul teeb Woods armsat muusikat ja ega ta väga ei valeta. Väga sümpaatne sissejuhatus igal juhul. Kui mitte arvestada ühte lugu seganud tehnilisi viperusi, mida samas Woods võttis hea huumoriga.

Efterklang oli laval taas seitsmekesi. Põhilisteks erinevusteks olid esiteks viiuldaja Peter Brodericki asemele tulnud puhkpillimängija Niklas Antonson, kes esines tromboonil ja flügelhornil.

Teiseks oli Efterklangi muusika rohkem elektrooniline, laval oli rohkem sünte seekord ja ka kaks Macbooki. Samuti ei vahetatud pille nii tihedalt, muusikud püsisid rohkem paigal. Samas ikkagi oli mõõdapääsmatu Klauseni irooniline kommentaar, et Krahli lava koos nende tehnikaga on justkui labürint. Siiski paistis bänd seekord üldiselt lavale paremini ära mahtuvat.

Efterklangi saund oli seekord orienteeritud rohkem kitarrile, bassile, trummidele ja süntidele, kuhu siis vaheldumisi võis peale kuulda mitmehäälset laulu ja puhkpillisektsiooni. Isegi, kui puhkpillidest mängis üksinda vaid Antonson, kõlas ta ikkagi ühel vaskpillil väga mahlakalt ja orkestraalselt. Samas Woodsi flööti ei olnud nii hästi kuulda vaskpillide varjust, kuigi eelmisel bändi kontserdil kõlas ta koos taskutrompetiga kokku päris kenasti.

Bänd tegi enamasti uusi laule oma värskelt kauamängivalt. Oli märgata selgelt popilikumat suunda, siiski oli see väga hästi esitatud pop. Efterklang kõlab laivis isegi huvitavamalt, kui plaadilt ja igavaid momente eriti ei olnudki. Grupp suudab isegi oma kõige kammerlikumaid ideid esitades panna nad kõlama omamoodi kaasahaaravalt, justkui ollakse publikuga kontaktis omaette nohisemise asemel.

Teisest küljest aga tekib isegi nende popilikumat singlit „Modern Drift“ kuulates paralleele pigem Penguin Café Orchestra lummavate evergreen‘idega, kui et meinstriimpopiga. Seega Efterklang esindab ansamblit, mis lõhub edukalt piirid (indie)popi ja kaasaegse kammermuusika vahel.

Vanemast materjalist tegi bänd mõned lood „Paradesilt“. Nendest üks, „Caravan“, läks üle improvisatsiooniks, nii et bänd oli lisaks kõigele muule ka spontaansusele ruumi jätnud.

Vahetu oli ka bändi suhtlemine rahvaga, Efterklangist kiirgas positiivsust ja ekstravertset energiat, mis nende muusikat arvestades võib olla isegi üllatav. Samas ongi tegemist bändiga, kes avaneb laivis ikka eriliselt.

Isegi kaasaegset eklektikaajastut arvestades, kus piiride lõhkumine ja erinevate stiilide põimimine on justkui enesestmõistetav, on piireavardava muusikaga bänd, kes oskab ka oma loomingut laval hästi presenteerida, suur väärtus omaette. Efterklang, kes seekord isegi ületas ennast eelmise korraga võrreldes, kuulub selliste ansamblite hulka.

Arvustus ilmus täna Postimehes.

James Pantsi arvustus

Kollaaž-tantsupidu

17ndal märtsil astus Von Krahlis üles Ameerika produtsent ja multiinstrumentalist James Pants. Soojendas Orelipoiss, kes tegi lühikese, ent kaheosalise kava. Astudes lavale kolmveerand kaksteist öösel, saatis Jaan Pehk alul end elektrikitarril ja seejärel esitas fono taustal oma ekstsentrilisemat repertuaari. Pehki absurdimaigulised ja eneseiroonilised laulud sobisid heaks sissejuhatuseks James Pantsi sooloshow’le.

James Pants astus lavale vahetult peale Pehki pooletunnist kava, etendades rahvale kurioosset DJ-setti. Mis repertuaarivaliku poolest oli küll mõneti meinstriim, arvestades, kui palju psühhroki-, hevi- ja diskohitte võis ära tunda. Siiski oli Pantsi miksimine ikka eriliselt nihkes, vahel tundus, et nii mõnigi rahvale nii tuttav laul omandas James Pantsi käte ja masinate all eriliselt skisofreenilise pale.

Kuid show tegi põnevaks mitte ainult nihestatud miksimine, vaid ka karaoke. Vokaal polnud küll iseenesest kõige paremini kuulda, kuid laulmine andis setile nii mõndagi juurde. Ja muidugi ka trummimasin. James Pants näitas ennast üsnagi osava ja energeetilise perkussionistiga. Juba tema esimene soolo Queeni „We Will Rock You“ kuulsa plaksubiidi peale oli mõjuv. See oli üks indikaator esiteks esineja huumorimeelest (ja vaimukaid vaherepliikegi lendas publiku sekka) ja teiseks tema kollaažiesteetikast. Sest mis see roki- ja diskohittide sulatamine karaoke, trummimasinasoolode ning techno ja hiphopiga muud oligi kui üks kollaažilik tantsupidu.

Mitte, et James Pantsi sett oleks otsast lõpuni põnev olnud. Vahepeal oli ka igavaid kohti, eriti kui tundus, et tema etteaste taandub natuke liiga tüüpiliseks elektroonilise tantsumuusika DJ-setiks. Tähelepanu tõmbasid seti puhul ikkagi just huumori ja performance’i aspektid. Samuti oleks oodanud rohkem omaloomingut esitajalt.

Õnneks Pants siiski paar lugu oma repertuaarist ka ette kandis. Üldjoontes oli James Pantsi sett siiski piisavalt huvitav ning ka publiku jalg hakkas tatsuma. Kes teab, kuidas oleks mõjunud tol õhtul James Pantsi bändisett, mis on ju hoopis omaette nähtus.

Arvustus ilmub homses Postimehes.

Hecuba kontsert: arvustus + fotogalerii

Pildil Jon Beasley ja Isabelle Albuquerque

Los Angelese võluv elektrojõud

Mustpeade Majas andis reedel gruuviva kontserdi tõusev Los Angelese alternatiivpopi duo Hecuba. Üritus toimus MTÜ Rampade Org ja Odessa Popi koostöös. Sooja tegid Antonina ja Sequoia.

Neist esimene, Helene Vetiku projekt pluss abiväed kitarril ja süntesaatoril, esitas leidlikku ja sarmikat lo-fi elektropoppi. Stella liikmete Kati ja Lotte kõrvalprojekt Sequoia paraku kannatas tehniliste viperuste ja konkreetse muusikalise fookuse puuduse all, kuigi šõu-elemendi peale oli duo vähemalt mõelnud.

Umbes kolmveerand kaks öösel astusid lõpuks lavalaudadele ka Jon Beasley ja Isabelle Albuquerque ehk Hecuba. Albuquerque oli juhtvokalist Beas­ley laulis taustaks ja mängis kõiki laval olnud instrumente, enamasti Moog süntesaatorit ja elektriklaverit, alguses ka basskitarri. Hecuba muusikas ja esituses oli kõik kenasti paigas. Duo tundis ennast laval vabalt, nende esituses oli karismaatilisust ja seksikust ja publik oli võlutud. Ning muusika, mida nad esitasid, ei olnud sugugi mitte kahvatum.

Hecuba minimalistlik elektrooniline pop ei olnud mitte ainult gruuviv ja kaasahaarav, vaid kõlas ka avaralt ja huvitavalt, jättes piisavalt ruumi ka üllatustele ja ootamatustele. Nii võis juhtuda, et Beasley mängis ühe loo alguses vilepilli. Või et üks lugu lõppes duo psühhootilise naeruga. Lõpuloos laulis Beasley ise, kõndides lavalt otse publiku sekka.

Lugude taustad tulid Maci sülearvutist. Kuigi on arusaadav, et kõik elektroonilise muusika artistid ei saa tänapäeval ilma läptoppideta läbi, tähendas Hecuba puhul kõikide lugude taustade mängimine arvutist arvatavasti ka seda, et taustvokaalid kõlasid arvutist: tihti võis vokaali koha pealt kuulda rohkem kui kaht häält.

Siiski on see vaat et ainus aspekt, mille puhul võiks Hecuba kallal norida. Üldiselt võib öelda, et Hecuba on sel aastal olnud Odessa Popi seeria üks säravamaid leide. Lisalugusid nad, muide, ei teinud. Kuigi rahvas plaksutas duot lavale tagasi, vabandas Beasley, et neil on repertuaar otsa saanud.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siit aga võib vaadata pildigaleriid.