Talu müügis

Just valmis veebileht talu kohta. Lõpuks ometi pärast veidi tööd maja kallal ja veebilehe kallal nokitsemist (mille eest vastutas üks Guido sõber) on talu põhimõtteliselt müügis. Oleks huvitav näha, kaua aega võtab, enne kui ostja tuleb. Isiklikult eeldan, et vähemalt ühe talve pean siin veel veetma. Aga mulle see sobib. Väljakutse on hoida nii maja kui ka ümbrus võimalikult heas korras. Aga viimasel ajal on ilm nii veider olnud, kord täitsa kuum, aga siis on olnud paar nädalat sajust ja jahedat ilma. Nii et muru endiselt kasvab erinevalt eelmistest aastatest.

Portugalis muide jaanipäev pole riigipüha. Aga nädal aega tagasi olid siinseal pidustusi küll. Käisin Varzea külas toimuval peol. Kus pakuti sardiine, mis maitsesid päris head. Ja isegi väike lõke oli tehtud munakivitee peale, nägin noori üle hüppamas.

Guido muide on ka siin. Tuli 19 juunil ja lahkub tagasi Saksamaale kolmandal juulil. Nii et toimetamist on olnud ehk veidi rohkem. Aga eile tegime tööriistakuuri korda. Näeb parem kui eales varem välja. Pärast tema minekut loodan taas muusika tegemisega pihta hakata. Võimalik, et pärast suht pikka perioodi laulude kirjutamist hakkan jälle (enamasti) instrumentaalmuusikat tegema. Aga eks näis.

Detsembri kokkuvõte

Pärast suht kuiva sügist on detsembris ka rohkem vihma olnud. Mida on maale väga vaja. Aga see muidugi tähendab vähem päikest ja vähem elektrit. Akud on vanad ja ei säilita energiat enam nii hästi. Muidu saab hakkama küll, senikaua kui akusid mitte liiga kurnata. Lasin ka generaatori korda teha, mis oli hakanud jukerdama. Reedel tõmbasin käima ja töötab paremini kui enne.

Kui päikest on, siis ikka teen muusikat. Viimaks ometi otsustasin hakata tegelema Luuperikontserdiga Nr 2. Oleks aeg. Praegu mingi nn. esimene mustand valmis, eks ma vaatan, kuidas ta uuel aastal areneb.

The instruments in the living room for the winter again, as was the case last winter. I'm working on new stuff again, finally started Loop Pedal Concerto No. 2, a follow up to Loop Pedal Concerto No. 1 (2011-12) when I was known as Multiphonic Rodent. A continuous piece of loop pedalling for half an hour and four movements it will be. #prophet08 #drumkit #drummer #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 23, 2017 at 6:46am PST

Pillid on taas üles elutoas, kus ka köök ja seeläbi pidev ahjuküte külmal ajal. Ei taha, et pillid külmetuvad ja niiskust imavad. Ega seda, et mu bassklarneti häälestus kukub veerandtooni võrra allapoole. Panin jõulude ajal kaks klippigi üles oma töösolevast luuperikontserdist järjekorranumbriga kaks:

Loop Pedal Concerto 2 - a work in progress. This is a more minimalist section, loads of repetition and echo. #twelvestring #looppedal #minimalistmusic #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 24, 2017 at 2:23am PST

See on selline minimalistlikum sektsioon. Kõvasti kordust ja kajaefekti.

Loop Pedal Concerto 2. From a work in progress. A jazzier bit. #bassclarinet #avantjazz #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 25, 2017 at 4:59am PST

Siin aga jällegi selline psühhedeelsem jazzisoolo koht. Isegi kui ma ei tee kunagi Meelis Vindile tuult alla, puhkpillide kasutamine tundub asja huvitavaks tegevat. Vähemalt arvestades üldist tagasisidet oma muusikale.

This for lunch yesterday at my neighbours - chanfana, a Portuguese goat stew #food #Portugal #ILovePortugal #xmas

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 26, 2017 at 2:34am PST

Esimesel jõulupühal käisin naabritel külas, kes elavad kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel lähedalolevas külas. Lõunasöögiks oli chanfana, see on portugali kitsehautis.

The book I just got: Steve Hanley's memoir about his time in the mighty Fall. Some would say Mark Smith's score-settling antics in "Renegade" is where it's at, but not me. Ever since I've seen the BBC doc on The Fall and MES I've always found Hanley the one guy with a balanced perspective on the Fall story. So far he doesn't disappoint. #thefallband #stevehanley #markesmith #marcriley #craigscanlon #karlburns #brixsmith #thebigmidweek

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 7, 2017 at 9:18am PST

Detsembris olen ma lugenud ohtralt The Falli kõige tähtsaima bassimehe Steve Hanley memuaare kirjutet kahasse Olivia Piekarskiga, "The Big Midweek". Alates sealtmaalt, mil tsekkasin BBC dokki "The Wonderful and Frightening World of Mark E Smith", tundus mulle Hanley muhe jutt ja suht-tasakaalus perspektiiv täitsa sümpaatne olevat, nii et muidugi tekkis huvi raamatu vastu, liiatigi, et Saaremets mainis Vibratsioonis ennast olevat kuulnud, et raamatus pidavat olema põnevat siseinformatsiooni. Pettuda ei pidanud kummalgi rindel, väga kaasahaarav lugemine ja väga põnev on lugeda bändidest, mille sisekliima on kordades kaootilisem ja düsfunktsionaalsem, kui minu enda bänd aastaid tagasi.

Nüüdseks kõik ja uude aastasse uute väljakutsetega!

Oliivide korjamisest

The olive harvest I've started. Finished the first tree today, will aim to do one per day. #olives #harvest #oliveharvest #farming

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Nov 6, 2017 at 10:52am PST

Hakkasin novembri alguses oliive korjama oliivipuudelt. Mõtlesin, et mingi vähemalt 200kg saan ikka kätte. Paraku muidugi ilmnes kohe, et kuigi osade puude otsast sain vabalt 20kg kätte, teised ei andnud kilogrammigi. Neid väheviljakaid puid töödelda on muidugi maru tüütu tegevus. Ma ronisin enamasti puude otsa ja saagisin oksi maha. Olen nüüd lugenud, et tavaliselt liigutatakse puuoksi kas reha või pika kaikaga ja püütakse langevad oliivid võrgu või presendiga kinni.

Igatahes oli juba novembri keskpaigaks selge, et üle 150kg ma vaevalt, et saan. Kohalik lagar (pt. k. oliivide pressimistehas) on kehtestanud miinimumnõudeks 250kg, et teha eraldi press, muidu tuleb väiksemad kogused loovutada tehasele ja siis arvestatakse sealt teatud liitrid tehaseõli, mis enamasti pressitud kurat teab kelle viljadest. Täna käisin lagar'is ära.

Kui on väiksem kogus, siis on selle võrra lihtsam, et saad kohe kas kottidesse või pangedesse kogutud oliivid kaalul ära kaaluda ja siis tehasest valatakse kohe õli kanistrisse. Paraku unustasin ise mingit nõu kaasa võtta, seega pidin kolme euro eest kolm 5L plastpudelilt välja ostma. Sain 12.5L. Oliive oli umbes 156kg. Ma arvasin, et 140kg, nii et hea, et niigi läits.

Aga mõte, et nüüd olen saanud oliiviõli otse tehasest, on iseenesest tore. Näis, kas kunagi õnnestub korjata omal käel ka niipalju, et saab otse nendest pressitud õli. See on igatahes aga ajakulukam protsess. Pead võtma pileti, ootama oma korda, siis valama oliivid välja konveiersüsteemi ja alles paari päeva pärast, kui veab, saad oma õlile järgi tulla.

Oktoobri kokkuvõte

Mainisin eelmises postituses, et olin taas hakanud muusikat looma. Et septembri lõpus tulid vokaaliga teemad. See kuu jätkasin pillidele valu andmisel, et luua uut instrumentaalmuusikat.

Not posted much music related content but I've been active for the past couple of weeks. Writing new music again as well as doing some experimentation with the synthesiser and Kaoss Pad. Came up with a pretty good almost techno-ish improvisation this afternoon. #prophet08 #korgkaosspad2 #flute #drums #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 10, 2017 at 9:34am PDT

Samal ajal jätkasin ka erinevate töödega. Guido soovis, et ma värviksin vannitoa seina ja laed valgeks. Tegin. Seinad värvisin odavat sorti seinavärviga, lae ja puitpinnad töötlesin emailiga.

Painting the bathroom #paintinganddecorating #white

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 14, 2017 at 9:38am PDT

Tegin ka saetööd lõigatud puidu kallal. Riida ladusin rõdu alla, kasutades vanu ja kulunud toole riida struktureerimiseks. Sarah'le ja Guidole pilt muide meeldis.

A stack of wood laid by using old worn out chairs #wood #firewood

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 26, 2017 at 10:52am PDT

Aga jah, muusika on see kõige põhiline. Olen liikumas kergelt uute suunda. Kuulan parajasti kõige Epliku Kirevast selle postituse kõrvale ja imestan, et keegi minu soolotööd üldse tema omaga võrdleb. Vaiko on selline super kaasaja biitmuusik, traditsioonilisemat sorti, aga avara maitsega pop-rock tegija. Mul on aga enamik kompositsioonidest juba viimased mitu aastat totaalne luuperdamine ja minimalistliku tegutsemisideoloogia põhine värk. Kui ma Guidole teatasin 6 aastat tagasi Luuperikontserdist Nr 1 ja saatsin ka ETV video, siis ta ütles, et seda võib küll concerto'ks nimetada. Antifooniline element täiesti olemas, ma tutvustan ju pidevalt uusi elemente korduvelementidele peale.

Ju siis võiks selle minimalismi teemaga veelgi kaugemale minna. Kuna ma olen a) hakanud taas kuulama nii inglise post-punki kui ka saksa krautrocki ehk mussi, mis mulle oma 15a tagasi üliväga meeldis ja b) avastanud, et elektroonilisemat sorti muusika imponeerib mulle praegu rohkem kui eales varem, olengi hakanud a) katsetama taas rohkem Kaoss Padiga nagu Opium Flirdi päevil vanasti ja kasutama seda heliloome tööriistana ja b) kirjutama uut materjali, mis kombineeriks krautrockilikku minimalismi ja postpungilikku kineetikat. Isegi olen hakanud vähe teistmoodi trumme taguma, vähem sellist jazzilikku sünkoopi ja rohkem rajusid hihatte. All üks stiilinäide:

Really productive past several weeks in terms of coming up with new material. Here's one idea, interlocking keyboard and guitar loops with active drumming on top. Been listening to some post-punk music for the past few months as well as a bunch of Krautrock stuff from my late teens. And it's having an effect on my new ideas #drums #twelvestring #prophet08 #postpunk #krautrock #newmusic #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 28, 2017 at 8:18am PDT

Võtsin vastu otsuse esialgu praegused ideed salvestada demona, stiilis salvestada kõigepealt arvutisse kodune luuperikontsert ja siis salvestada peale vokaal ja akustilised pillid. Eelmine laupäev tegin põhiread, ehk võtsin peale luuperiträki ja elavad trummid.

Recording session this weekend. I am doing all the new stuff as demos initially. This means recording the basic tracks live looping and adding overdubs later. Yesterday I did the basics. #drums #prophet08 #twelvestring #bassclarinet #flute #looppedal #recordingsession #newmusic #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 29, 2017 at 5:25am PDT

Pühapäev salvestasin vokaalid lauludele ja akustilised pillid sinna, kus vaja. Mängisin akustilist 12keelset, flööti ja ka glockenspieli.

Sessions done for now. Overdubs today. Vocals, flute, glockenspiel, some electronics and last but not least the acoustic 12-string guitar. #twelvestring #acoustic #recordingsession #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 29, 2017 at 11:04am PDT

Mul uuel materjalil on päris mitmes kohas meloodilised löökpillipartiid. Muidugi eelistaks, kui oleks ligipääs vibrafonile. Siiani 6.5a tagusest Frankfurdi reisist, kus Couchsurfingut õnnestus teha kohalikku löökpillimängija/vibrafoniomaniku korteris, helged mälestused.

Tegin ühte lukku ka häälutamist Kaoss Padi kajaefektide abil. 

Eks hiljem selgub, mis parendusi võiks teha uuele materjalile ja kuivõrd erineb lõplikult valmis saav album (loodetavasti vinüül) esialgsest visioonist. Loodan siiski jääda truuks vokaalikülje ja instrumentaalkülje jaotusele.

Teine aasta siin hakkas jooksma

Sarah, Iris ja Ruby nüüdseks Berliinis tagasi. Guido jääb veel kolmeks nädalaks siia. Plaanime palju tööd teha maja kallal. Eriti just siseseinade värvimine. Läänepoolne tuba, kus vanasti oli klaver, sai värvitud juba aprillis ja näeb praegu super välja, nagu võib alt pildilt näha. Enne oli ikka jubedalt plekke sein täis.

Nüüdseks jookseb juba teine aasta siin elada. Järgmise aasta kevadeni peaks vähemalt kestma. Guidol plaan talu maha müüa, sest ta on juba Saksamaal sisse seadnud, tüdrukud uue kooliga väga rahul ja talu alles jätmine pigem tülikas. Aga eks näis, kuidas sellega läheb, sest kinnisvara müümine Portugalis võib olla ajanõudlik. Talvel vaevalt, et keegi talu vaatama tuleb, aga kevadepoole juba võimalik.

Viimased neli nädalat on olnud töö osas nõudlikumad, aga samas on saanud selge(ma)ks, mis on see optimaalne kord, milles võiks olla nii maja kui ka seda ümbritsev. Et kui ma jälle omapäid jään, siis tean selle võrra paremini, mis korras elamist siin hoida. Ja kindlasti peab ka tulevastele ostjatele võimalikult esindusliku mulje jätma kohast. Kuna ma juunis tegin miinimumnõude kaupa rohuniitmist maja(de) ümbert ära, nägi perekonna tagasitulekuks talu märksa parem välja, kui minu eelmisel aastal siia sõites. Alati saab muidugi paremini.

Suvi Portugalis...

…polegi seni nii õudne olnud, kui ma ehk kartsin. Temperatuurid on olnud pigem 30, kui 40 kraadi ligidal. Tegelikult on ilm seni isegi päris hea olnud, arvestades, et eesti suvi on kaugelt jälgides tundunud päris jahedana. Mulle soojad temperatuurid isegi meeldivad, eriti siin, arvestades minu senist kogemust siin talus pigem talvisemal ajal. Kuumema ilmaga tulen toime, joon rohkem vett, käin jões ujumas ja proovin mitte päikesepõletust ega päikesepistet saada.

Pildil Mondego jõgi. Vesi on päris soe ja soojem, kui mõnes teises kohas oma 15-20km raadiuses. Seega meeldib.

Guido ja perekond maandusid just Portugali ja jõuavad piirkonda täna õhtul, nii et neil hakkab siis suvepuhkus siin pihta.

Drums - my pride and joy! Not playing much music ever since leaving Estonia but I am doing some drum practice these days. #drums #musiciansofinstagram #musicpractice

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jul 7, 2017 at 9:58am PDT

Pillide mängimisest olen pärast Tartu kontserti (all üks videoklipp)  enamasti aja maha võtnud. Välja arvatud trummid, mida ma olen juulikuus üksvahe harjutanud.

Redised

Guido tuli kolmapäeval. Üksi, paariks nädalaks. Ülejäänud pere jäi Saksamaale. Kuni selle momendini olin ma talus omaette olnud täpsent seitse kuud ja kaheksa päeva.

Nüüd teeme majas korralikult koristustöid ja ettevalmistusi osade asjade väljaviskamiseks ja teiste Berliini kolimiseks. Hommikul käisin peenarde juures ja võtsin ühe jaanuaris külvatud redise välja.

Just picked a radish from the garden. They're basically ready to harvest since planting them 2nd half of January. #gardening #vegetables #Portugal #spring

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Apr 10, 2017 at 6:45am PDT

Guidol oli hea meel seda näha. Põhimõtteliselt praegu võibki neid korjata. Kaks-pool kuud mullas täpselt paras aeg. Mul ainult hea meel, et õnnestus täiesti omal käel midagi söödavat kasvatada. Kahjuks herned pole eriti üles tulnud, nii et katse-eksitus jätkub.

Külvasin herneid

Planting peas #spring #peas #mangetout #gardening #ILovePortugal

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Mar 8, 2017 at 9:01am PST

Aiandus on mul siin täiesti iseseisvalt olles olnud puhas katse-eksituse meetod. Sügisel tegin küll katset ühtteise külvamisega, aga kapsastest ei tulnud midagi välja. Oad küll tulid välja, aga talvel nende kasv hoopis aeglustus. Hakkavadki uue hooga kasvama kevade poole. Jaanuaris panin redised mulda. Kerkivad teised küll, eks näis, kuna valmivad.

Nüüd on märksa rohkem põhjust seda ja teist külvata, sest ilmad lähevad soojemaks, päikesevalgust on rohkem. Nii paningi täna herneid mulda. Kuue-seitsme meetri pikkusele peenrale külvasin kaks rida söögiherneid ja siis kaks rida neid herneid, mida saab tervenisti ära süüa. Portugali keeles nimetatakse feijao verde, inglise keeles mangetout peas, eesti keeles paistab lähim asi adekvaatsele vastele olevat salathernes.

Istutada plaanin ühtteist veel. Näiteks spinatit ja salatitaimi. Praegu ongi väga hea aeg õues tööd teha, päikest jagub, temperatuur tõuseb see nädal suisa 25 kraadi paiku. Pole paha.

Kaks kuud hiljem

Tänaseks juba veidi üle kahe kuu talus elatud. Mulle igal juhul meeldib püsiva elukoha olemasolek. Käia vabatahtlikuna talust tallu omab paratamatult oma väljakutseid. Eelmine aasta näiteks kogesin läbipõlemist. Mul lihtsalt vahest vedas inimestega viltu ja tihti mõtlesin, et ma polegi vist hea wwoofer. Aga siis ütles Guido, et ta on ka teistelt kuulnud üsna sarnaseid õudusjutte, sest osad vabatahtlikke vastuvõtvad inimesed on tema sõnul liiga tundlikud, liiga nõudlikud, veidra mentaliteediga või lihtsalt on tegemist jumala jamade kohtadega.

Eriti jõhker ja ohtlik omamoodi oli terve see wwoofimise rea ajamine oma kodumaal. Erinevus Eesti ja Portugali vahel on minu jaoks selgelt, et kui sa Eestis oled natuke liiga autsaiderlik oma olemuselt, siis sa oledki imelik ja justnagu mitte tõeline eestlane (mida iganes "tõeline eestlane" muidugi tähendab). Portugalis aga on nii palju inimesi elama tulnud nii Lääne- kui ka Ida-Euroopast, rääkimata muudest riikidest. Seega siin on igati ootuspärane, et välismaalane oleks autsaider. See võtab survet maha.

Just finished chain sawing wood for winter heating here in Portugal #chainsaw #timber

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 5, 2016 at 8:46am PDT

Nagu võib näha siinsest Instagrami pildilt, olen küttepuitu lõiganud mootorsaega. Sain oktoobri alguses tehtud. Kuigi hiljem olen näinud veel üht mahakukkunud puud ja võimalik, et ajan selle jaoks sae uuesti tööle. See on igatahes hea, et mul õnnestus küttepuud ära lõigata, enne kui sadama hakkas. Alates 12. oktoobrist sadas korralikult. Mis muidugi teeb maale head. Oktoobri lõpp on aga päris soe olnud. Nädala lõpus läheb vist jahedamaks.

Jahedast ilmast rääkides, kevad olla siinmail suht jahe ja sajune olnud. See tähendab, et on kõvasti vähem puuvilja olnud. Eelmine aasta saime 400kg oliive. See aasta võibolla saab kokku parimal juhul kümnendiku. Vaatan lähiajal.

Have seen some parasol mushrooms already after two weeks of raining. So I cooked a couple for supper yesterday, with millet on the side #mushrooms #parasols #millet #food

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 25, 2016 at 4:40am PDT

Kahju, et ma pole Eestis õieti kunagi korralikult seenel käinud. Ilmselt peab oskama seeni otsida. Siin aga kasvab sügisel pärast vihmasid sirmikuid. Ülemisel Instagrami pildil on üks õhtusöök: hirss + praetud sirmikud.

Aasta tagasi läks Kapingbdi baar kinni. Nüüd on lahti aga uus baar nimega a Sebaidella. Ehitises on end sisse seadnud üks Lõuna-Aafrika Vabariigi päritolu perekond. Vahest kuuleb siin näiteks elavat muusikat. Nagu näiteks see jazz-bänd siin:

Kirbuturg on ka õnneks tagasi iga kuu esimesel pühapäeval. Siiani mäletan oma esimest Kapingbdi täikat maist 2010, kust ostsin ühe Philip Glassi CD ja Genesise "The Lamb Lies Down on Broadway", mida ma siiani aegajalt stereos käitan.

Hunnikute viisi autosid kogunenud täikale, 2 oktoober 2016

Muusikat ka olen teinud. Aga septembris oli muidugi ohtralt päikest, seega mõnikord laamendasin oma elektriliste pillide taga ka öösiti. Nüüd pigem mängin siis, kui päikest paistab. Praegu on piisavalt muusikat, et salvestada uus album, aga nagu eelmine kord, eks ma ikka eelistan, et oleks rohkem ideid, millest valida 40 minuti vääriline nn. shortlist. Võibolla lähiajal hakkan ka päriselt salvestamisega algust tegema, seni olen lihtsalt ideid genereerinud ning telefoniga voice memosid salvestanud.

Kolisin just Portugali

Ma olen tänaseks oma wwoofimise päevad ära lõpetanud. Kui ma olin Eestis, käisin ajutiselt paar kuud palgatööl ja plaanisin samal ajal suurt reisu oma uue kaubikuga Portugali. Pikaaegne sõber Guido on nüüd perekonnaga Berliini kolinud ja polnud mingit küsimust, kes hakkab talus nende asemel elama. Arvestades minu seniseid kogemusi nende kodu hoidmisega.

Õigupoolest oli esialgne plaan juba juuli keskpaigast alates Eestist lahkuda. Siis aga tehti ettepanek esineda Arvamusfestivalil. Alguses ütlesin peaaegu ära, aga Guido siis soovitas ikkagi jah öelda ja lasta ajutisel koduhoidjal minu eest jääda tallu kauemaks. Mõeldud-tehtud. 

Mängisin Arvamusfestivalil ära. Esitasin oma viis lugu, enamik endiselt Indian Summeri pealt. Kava:

Plain Obstinacy

A Bit Dark (pikem versioon)

Ruby You're My Friend I Love You

Theropodium (idee oli teha kava, kus mängiksin tavalisest rohkem trumme ja see instro sobis suurepäraselt)

Zen Spicebox (drooniva bassinoodiga soolokoht, pluss sekundaarse bassiliiniga lõpuosa)

15. augustil asusin kaubikuga teele. Peatusin paar ööd Berliinis Andrej juures, kellega tutvusin Jimi ja Maarja pool. Lõppkokkuvõttes osutus üsna väsitavaks reisiks ja ma paraku ka külmetusin natuke. Muidu oli üsna tore nädal perega koos, natuke rohkem puhkuse moodi, kui tavaliselt. Käisime ka rannas nädala keskel. Võtsime Guidoga paar surnud puud maha. Talveks hea küttepuid neist teha. 

Pühapäeval sõitsime koos Porto lennujaama naabrilt laenatud autoga, millega sõitsin pärast tallu tagasi. Ja sealt peale olengi omaette. Pere elab praegusest vähemalt aasta jagu Berliinis, mina hoian Portugali kodu ja vaatame, kuidas kummalgi läheb.

Ruby paneb hullu mu trummidel

Rannarestoranis õhtust söömas. Good times and good vibes!

Võtame maha üht surnud puud. Mis sai 10a tagasi metsatulekahjus kannatada.

Eelmine nädal @ Projekt Kodu

Üsna tore nädal oli Jimi ja Maarja juures. Koostöö Jimiga sujus väga hästi, kinnitasime pitsaahju varjualust valmistades talasid kandvatele postidele. Reedel käis ka palgimeister Hiiumaalt, kes aitas katust panna. Pilt temast ja Jim'ist töötamas sarikate kallal:

Ja siin pitsaahju varjualune koos valmis plekk-katusega.

Käis ka vene juurtega sakslane Berliinist Andrej. Temaga ladusime puuriida väliköögile. Ja nägime palju airbnb külalisi ka, Inglismaalt, Saksamaalt, Šveitsist.

Pühapäeval oli aga avatud talude päev. Kokkuleppe, et ma teen mingi esinemise seal, sõlmisime tegelikult juba kaks kuud varem, kui ma olin Lätti läinud ja ma mõtlesin, et võiks proovida mingit kodukontserti ja vaadata, kas õnnestub selle taktikaga mingit fan-building'ut teha.

Päris aus olla, siis ega väga vahet ei olnudki minu hilisemate kontserditega. Viimasel ajal on ikkagi nii siin kui seal läinud nii, et päriselt huvitatud kuulajaid on mõnikord vaid vedamise korral eesti väiksust arvestades palju ja eduks võib ehk sedagi nimetada, kui keegi pärast plaadi ostab. Õnneks oli Jimil idee, et ma võiks pilli puhuda juba päevasel ajal. Ja nii tuli mul idee mp3 mängijast lasta tervet Indian Summer… plaati ja selle taustaks laulude puhkpilliosi mängida. Hiljem tegin sama asja Art Disease'iga.

Kogusin ka annetusi ja natuke isegi sain. Oligi plaanis annetuste kogumisega eksperimenteerida. Kütuseraha ei hakanud nõudma. Minu jaoks oli see natuke teistsugune kogemus. Olen saanud kenasti kompenseeritud, olen saanud ka vaid kütuseraha, olen ka ilma midagi saamata mänginud ja vahest juhtub nii ka, et lubatakse heldelt maksta ja pärast ei kogune kopikatki. Pärast kõiki neid kogemusi julgen järeldada, et ma ikkagi eelistaksin olukordi, kus korraldaja vähemasti kütusekulu kompensatsiooni garanteerib. Annetuste kogumine võib töötada, aga toona ehk polnud see päev.

Päris kontserdi ajal nägin ka inimesi lahkumas. Tõtt-öelda pidid osad inimesed laste pärast minema hakkama. Ja isegi enne kuulsin, kuidas üks mees pidi ära minema, kuna tema laps sai nõelata herilase käest (ja neid on seal parajasti oioioioi kui palju!). Võimalik, et alustasin liiga hilja ka mängimist.

Mul olid ka tehnikaprobleemid. Esimesed kolm lugu olid enamvähem okei, kahe viimase ajal läks ka paremuse poole, aga kahes keskmises olin mõneti hädas.

Mis lugusid siis tegin? Seekord jätsin ära klahvpillid, seega tegin lugusid, mida sain ilma klahvideta teha:

A Bit Dark

Fading Shades 1012

Ruby You're My Friend I Love You (salvestasin luuperisse spetsiaalselt oreliga tehtud bassiliini)

Macrobiotic Quicksand (kõige vanem lugu, mis läheb mu kodulindistusperioodi algusesse tagasi ja loo lõpus sain aru, kui perses oli kitarrijuhe)

Merkuurimürgitus kaevupõhjas (kõige suurem kannatus oli selle loo ajal, sest kitarrisaund oli käest läinud. Uue Õu kontserdi versioon juulikuu algusest jääb seega seni definitiivseks live-versiooniks).

Zen Spicebox (selles ja viimases loos sain enamuse luuperitööst õnneks ära tehtud bassklarnetiga. Siis ka musitseerimise meeleolu paranes minu jaoks)

Le Savoir C'est Le Pouvoir (lõpus kolmehäälsed monosündiosad tegin bassklarnetiga)

Pildid minust tehtud ühe tallinlase poolt nimega Kaur. Tänud! Tema pildistas ka selle torniülevaate toimuvast. Nimelt oli Projekt Kodus restoranipäev. Serveeriti ulukilihaburgereid (aga ka taimtoidukotlettidest alternatiive) ja kohvi, morssi jm jooke. Burksid olid päris head kusjuures.

Esmaspäeval lahkusin. Käisin Tallinnas õhtul ja tegin proovi ühe bändiga, kellega plaanin pea külalisetteaste teha. Aga see las jäägu esialgu üllatuseks.

Lahemaa Rahvuspargi sõpradel külas

See nädal olen Jimi ja Maarja juures. Tänavu teen vähem wwoofimist, aga kuna mul tekkis just vaba aega, saime Jimiga kokkuleppele nädalaks ajaks. Eile hakkasime Jimiga tööle poolelioleva cob-ahju varjualuse kallal. Üsna sarnane struktuur väliköögile, plaanis paigaldada plekkkatus ja panna paika kandvad puitraamid. Selline nägi välja eile hommikul.

Alati, kui ma mõnda sarnasesse kohta tagasi lähen, on omamoodi äratundmisrõõmu, aga ka palju uut. Üllatus oli, et kaevuvett saab nüüd kraanikausi kaudu kätte. Käisime eile saunas ja nüüd saab duši all ka käia. Ja kanalas on hästi palju tibusid. Pühapäeval muide on ka siingi avatud talude päev ja ehk teen järgmine nädal sellest ka ülevaate.

Vikatiga niitmisest

A photo posted by @edmundhobe on May 25, 2016 at 3:59am PDT

Natuke sellest, mis tööd ka tegema olen pidanud. Hästi palju niitmistööd. Nädalas vähemalt üks päev tuleb muruniiduk käima ajada. Muidugi on ka hästi palju kaldaid jm. kaldega kohti, kuhu niidukiga ligi ei pääse. Siis ongi kaks varianti, kas trimmer või vikat. Kui mul valida anti, otsustasin vikatiga niita. Trimmer ja mina lihtsalt ei nõustu üksteisega. Saan hakkama küll, aga nii raske tundub. Müra ja vibratsioon on ka üsna ebameeldivad faktorid. Ja põletab kütust. Aga vikatiga niitmine tundub täitsa meeldiv tegevus, lihtne füüsiline töö ja madaltehnoloogiline (low-tech) tööriist ka veel. Kindlasti on huvi oma vikatiosavust arendada. On kindlasti põhjus, miks on internetis olemas videosid, kus vikatiniitja teeb ära trimmerdajale. Aga peab ikkagi olema proff vikatikäsitsemisel.

A photo posted by @edmundhobe on May 24, 2016 at 7:00am PDT

Pilt ka sõidumasinast. Mul on nüüd kaubik. Mis on kindlasti parem masin laias laastus ringituuritamiseks (s.t. kontserdile sõit, wwoof-kohtade vahelt sõit, matkamas käimine). Ja sõidab päris hästi ka, tõeline nauding on sellega ringi liikuda.

Looduskivitrepp / Natural Stone Steps

EST: Viimasel ajal olen hakanud tegelema looduskivide ladumisega. Eelmine nädal sain valmis trepiastmetega. Minu jaoks on tegemist suhteliselt uue tööga, seega mul oli teatud ärevustunne sees, et kuidas ma hakkama saan. Aga see oli pigem meeldivat sorti ärevus. Head väljakutsed on ikka toredad. 

Kui teatud juhtnööridest kinni pidada, siis saab ikka hakkama. Esimene etapp on pinnase ettevalmistamine, mis sisaldab ka umbrohu ja kivide eemaldamist. Alustada tuleb alt ülespoole, sest kui esimene aste on paigas, on ülemiste astmete serv raskuseks alumisele astmele. See kindlasti abiks, sest trepikivid peavad kõvasti paigal olema. Ühe astme kõrgus ei tohiks olla rohkem, kui 20cm ja laius peaks olema vähemalt oma jala suurune. Kõige keerulisem ongi sobivaid kive leida ja siis neid sobitada. Aga kuna looduslikel kividel puuduvad igasugused tavaehitusele omased sirged servad, siis on kogu tööl mõneti improvisatsiooniline tunnetus.

A work in progress

ENG: I've been getting into building with dry stones. Last week I completed the first set of stone steps. For me it's been a relatively new work, so I did have a slight apprehension as to how I would succeed. But it was a nice apprehension, nice challenges are really good.

If one sticks to certain guidelines, one will still manage. The first stage was the preparation of the ground, which requires the removal of topsoil, weeds and any rocks to be found in the soil. One should start working from bottom up, because once you've laid the first step, it would be good to have the next stones in a step touching the top edge of the lower step. The resulting weight certainly would help, because the stones would have to be as firm as possible. One step should not be higher than 20cm. And it would have to be as wide as the size of one's foot. The most difficult part is indeed finding suitable stones. And then mixing and matching. But because natural stones have their own peculiar shapes far removed from the kind of straight lines prevalent in conventional construction, the whole work gains a bit of an improvisational feel to it, which is lovely.

Completed result

It's been a while since last posting anything, had to replace my screen as the iPhone digitiser kept going from bad to worse. Anyway, I'm delving into dry stone works and these are the steps I've just laid. #ecobuilding #drystoneworks #stone #wwoof

A photo posted by @edmundhobe on Feb 24, 2016 at 8:33am PST

Another look via Instagram

Inimsõnnik

Alates eelmise nädala teisipäevast on minu uus koht olnud taas üks permakultuuriliste kalduvustega majapidamine. Minu uued võõrustajad on saksa-portugali segapere, Julia on permakultuuriasjatundja ning Filipe on puuhooldaja. See nädal panime aiamaal paika niisutussüsteemi ja hiljuti istutatud puudele oli ka juba väetis ootamas.

Võtsime Filipega lahti kuivkäimlakambri ja sinna oli kogunenud juba üsna mitu aastat komposteerunud inimsõnnik. Seega suurepärane väetis. Seega täna oli mul põhiline töö väetist noorte puude ümber kuhjata, üks kärutäis puu kohta.

Kuivkäimla on kahe kambriga. Vetsupotti saab ümber tõsta vastavalt sellele, kumb kamber parajasti tühjaks saab.

Viimane kärutäis, kus on kõige kauem komposteerunud osa inimsõnnikust.

Käega katsudes on kompost päris mõnus, isegi siis, kui see on aastaid tagasi inimese seedekulglast väljunud. Sita teebki tegelikult jäledaks igasuguste jubedate toksiinide kogum, millest lahti saamiseks tuleb inimsõnnikut komposteerida vähemalt aasta või kaks. Väidetavalt sisaldab pildilolev kärutäis suisa 8 aasta vanust inimkomposti.

Seega nägin esimest korda täielikult komposteerunud inimsõnnikut ja kasutasin ka kogu kuhja ära.

Pildil on üks noor puu, mille ümber terve kärutäis inimsõnnikut.

Tagasi Haral

Jim & Maarja võtsid minuga kuu alguses ühendust. Nad olid minemas Poola reisile ja nad tegid ettepaneku, et ma võiks housesit'i teha, kui nad ära on. Tulin siia juba nädal aega tagasi ja olen üksi olnud alates neljapäevast. Ega muud väga vaja teha olegi, kui et vaadata kanade ja partide järgi ja üldse, et asi oleks korras. Pühapäeval näiteks vahetasin gaasiballooni välja.

Elektrivool tuleb akudest, mida generaatori abiga laadida ja eks ma siis niimoodi olen ütleme tund päevas oma lugusid harjutanud. Paraku ütles Vermona võim üles, nii et harjutan luuperdamist kuidagi läbi kõrvaklappide. Aga prooviruum ise näeb Instagramis välja selline siis:

Current rehearsal space is a housesit at my friends' off grid place in Lahemaa National Park. #rehearsal #prophet08 #guitar #bassclarinet #loopstation #loghouse

A photo posted by @edmundhobe on Oct 9, 2015 at 6:57am PDT

Kuidas ma kanada väliseestlase talus vabatahtlikuks käisin

Täna tulin Iisaku ja Marise talust tulema. Kokku olin seal natuke üle kolme nädala. Hea meelega oleks kauemgi olnud, aga kuna sügis on käes ja parajasti on Iisakul käimas igasugu muid külalisi (kohtusin eile näiteks tema õega), siis eelmine kolmapäev sain halva uudise, et aeg välja kolida. Mis on ilmselt õiglane ja asjade loomulik käik. Kuitahes masendavalt sedasorti halvad uudised esialgu ka ei kõlaks. Sest wwoofimise puhul on mul kummitama jäänud idee, et Sinu boss on ühtlasi ka sinu landlord. Kui Sind lahti lastakse, siis ühtlasi sind ka tõstetakse välja. Seega ma paratamatult eelistan olukordi, kus kontroll lahkumise üle on pigem minu käes.

Kui kontroll on aga wwoof hosti ehk minu bossi-landlordi käes, siis hakkavad paratamatult kummitama igasugu häirivad mõtted. Kes ikka tahab leppida mõttega, et ta pole enam teise inimese jaoks kasulik, eks ole. Kui inimene jõuab olukorda, mida inglise keeles kirjeldatakse kui he's outlived his usefulness, siis tough shit! Aga selline on elu. Wwooferitel on õigus ennetähtaegselt jalga lasta ja vahel on ka hostidel õigus wwooferid ennetähtaegselt ära saata. Been there done that. Iisak ja Maris aga inimestena mulle meeldisid ja väga tore oli muusiku talus käia. Iisak on fantastiline kitarrist, tema mänguvõtted on väga põnevad. Ja teised vabatahtlikud olid ka toredad. Loodan järgmine aasta tagasi olla.

Current construction project: laying reclaimed bricks on the foundation to cover the styrofoam layer. #bricklaying #construction

A photo posted by @edmundhobe on Aug 22, 2015 at 2:32am PDT

Proovisin taas müüritööd teha. Laduda telliseid penoplasti - mida kanad olid nokkima hakanud - peale. Paraku üks prantsuse vabatahtlik tegi selgeks, et liiva peale ei ole mõtet telliseid laduda ja ma katkestasin projekti teise seina poole pealt täpselt. Seega hetkel on ülejäänud vundamendi peal penot katmas mõned lauajupid. Provisoorselt asi seegi.

Käisime aegajalt pidudel ka. Igasugu etno-bändides mängiv Jalmar avas Põlvamaal oma külamaja ja avamispeol oli nii live-muusikat, sööki, kui ka suitsusauna. Not too shabby. Siin Insta pildil paar belgia muusikut.

Belgian folk musicians playing right here at Southeastern Estonia at a folk party. #folkmusic #seto

A photo posted by @edmundhobe on Aug 21, 2015 at 11:15am PDT

Nädal hiljem avati Nedsaja külamaja ning seal esines ka külabänd, kus karmoškat mängis Treffneris õppinud ja hiljem Setumaale kolinud Toomas Valk, siis oli üks kitarrist nimega Paul ja Iisak mängis bassi. Ja jällegi päris hästi.

Tegin pilti lõkkest ka. Võimalik, et see on uue plaadi kaas.

Full moon and bonfire (this could very well work as my next album cover too). #fullmoon

A photo posted by @edmundhobe on Aug 29, 2015 at 12:39pm PDT

Proove tegin aidas, täpsemalt köögi kõrval olevas panipaigas. Siin paar helinäidet:

Indulging in some bouncy loop pedal jams again. #loopstation #prophet08 #bassclarinet #rehearsal #vermona

A video posted by @edmundhobe on Aug 23, 2015 at 7:34am PDT

Kas nagu Peaking Lights arranžeerituna Aksak Maboul'i poolt?

A run through my equipment set to a new guitar based groove #guitar #prophet08 #bassclarinet #loopstation #analoguesynth #rehearsal

A video posted by @edmundhobe on Aug 28, 2015 at 4:39am PDT

Üks põhjus, miks minu jaoks on hea meel taasavastada oma kitarrimängu poolt, on, et minu kitarrikäigud tulevad paratamatult kuidagi teistmoodi välja võrreldes tavapärase indiroki stiiliga. Kui ma teeks terve kitarrialbumi, siis võimalik, et tulemus oleks palju lähemal "Astral Dance" tiitelpalale, kui Eplik-roki stampidele. Ja see ongi minu jaoks eesmärk olnud. Austan Eplikut endiselt, aga minu jaoks oli teda loominguliseks eeskujuks pidada omamoodi tupiktee, millest üle saamiseks ma otsustasin kitarrid neli aastat tagasi üldse välja jätta. Esimest korda mõtlesingi kitarri avalikkuse ees mängida alles see aasta.

The amount of stuff that I end up travelling with these days can be quite staggering! #travels #backpacking #musicalinstruments

A photo posted by @edmundhobe on Sep 8, 2015 at 1:21am PDT

Halvim asi reisimise puhul on, et kui sul autot ei ole, siis on paratamatult väga vähe asju, aga autot ära kasutades kuhjub neid asju kõvasti. Pilt illustreeriv. Kogus, millega Iisaku ja Marise juures käisin, oli isegi tsiviliseeritud, kuna puudusid a) täistrummikomplekt, sest järgimise live ma plaanin teha täiskomplektita ja b) jalgratas, kuna Andrelleritel on mitu ratast, aga Triinu juures elades ma pidin ratta kaasa vedama.

Hetkel olen selleks nädalaks wwoofimisest aja maha võtnud. Järgmine nädal aga uus seiklus.

Kuidas ma eesti tüdruku ja inglise poisi metsas käisin

Juunis Maalehes oli ühest HelpX lokatsioonist artikkel. Mõtlesin, et oo huvitav, ehk ühel päeval oleks huvitav proovida. Toona Tabivere vallas aga ma olin piisavalt rahul sellega, et mul oli kõrvalhoone, kus hea proovi teha ja artiklis kirjutatu põhjal poleks kohe mitte võimalik pilli mängida. Kahjuks vedas mul seal farmis täiega viltu lõpuks ja ma õppisin raskel teel õppetunni: vabatahtlikuks mineku kohta ei saa valida selle põhjal, mida see sulle vaba aja tegemiseks võimaldab. Ehk oleks teinekord huvitav just nimelt valida mõnevõrra piiratumate võimalustega, ent muul viisil põnev koht. Seega kirjutasingi augusti alguses Jim'ile ja Maarjale.

Maarja vastas laupäeval 8ndal augustil, kõigest kaks päeva enne Triinu majast väljakolimist. Alguses mõtlesin, et ehk lähen telgiga matkama, kuna mul oli täpselt nädalane auk. Aga siis otsustasin ikkagi võtta ette retke Põhja-Eestisse Lahemaa rahvusparki Hara külla Loksa lähedal. Ja see oli super. Pidin küll telgis magama ja eks iPhone'i akunäitude pärast ka tihti põdesin. Aga nii tore oli kohata mitte ainult Jim'i ja Maarjat, vaid ka teisi selliseid alternatiivsemaid inimesi. Hakkasingi juba mõtlema, et ehk olen hulluks läinud maailmas, kus minuvanustelt eeldatakse pigem pursuikapitalismiga ühilduvamaid "saavutusi". Õnneks ehk siiski mitte.

Current location: up and coming permaculture farm in North-Estonia. #permaculture

A photo posted by @edmundhobe on Aug 11, 2015 at 7:52am PDT

Pildil kasvuhoone ja kanakuut, mis tegel't majutab hoopis kaht parti. Kanadel kuut mujal territooriumil. Sain esimest korda cob'imist teha. Ehk siis segada savi ja liiva, purustatud hundinuiasid ja tunde järgi vett. Ja nii me krohvisime paarikese maja seinu. Päris tore tegevus.

We did cob plastering yesterday. #cobbuilding #permaculture

A photo posted by @edmundhobe on Aug 11, 2015 at 11:35pm PDT

Tegin natuke ka puusepatööd. Puit taaskasutatud. Jätkusuutlik ehitus tundub selgelt minu rida ja hea meelega hangiks veel võimalusi. Inimesi liikus üsna palju, teised vabatahtlikud, lihtsalt sõbrad ja ka mõned AirBnB kliendid (Jimil on ka suurem telk, mida nad külalistele öödeks välja rendivad). Meeldiv oli nende inimestega kohtuda. Haral oli hea ja rahulik, aga ei kunagi igav. Just nii, nagu meeldib. Praegune koht, kus vabatahtlikuks, on üks HelpX lokatsioon Värskamaal. Ehk Põlva maakonnas Petserist mitte väga kaugel. Omanik Iisak muide on muusikat teinud Epifoliumi pseudonüümi all. Iisakul ja Jim'il on olnud päris ühine hulk vabatahtlikke, nüüdseks siis ka Teie Alandlik Teener isiklikult.

Hayloft above goat stable: current sleeping location. Nice to have open space after tenting for a week. #wwoof

A photo posted by @edmundhobe on Aug 16, 2015 at 10:13pm PDT

Magamiskoht lakas. Avar ruum pärast nädalast telkimist on meeldiv vaheldus.