Eellugu
Aastal 2008 avaldasin kogumiku "Formations". Toona viimase paari aasta jooksul minu jaoks kõige huvitavamad kodussalvestamise eksperimendid. Just nii kirju, nagu alustava kodulindistaja ideede valimikust oodata: pea iga lugu omaette stiilis. Osad ideed aga viitavad omamoodi kõlaesteetikale.
Kuna toona mul polnud orelit ega sünte ega ka ligipääsu klaverile, siis kõik klahvpillipartiid olid midi-instrumentidega tehtud. Teistest midikuttidest aga eristusin sellepoolest, kuidas ma kombineerisin virtuaalseid klavereid ja oreleid akustiliste pillidega. Nimetaks seda DIY-kammermuusika esteetikaks. Mõjusid nii minimalistlikest heliloojatest kui ka džässist. Sama aasta suve lõppu kavandasin ka juba kindlat plaaditegu ja oli ka kindel plaan eelnimetatud kõlaesteetikat jätkata.
Saamislugu
Suvel soetasin oma esimese Macbooki. Mis pidas vastu 2013. aasta kevadeni. Kolm korda suri kõvaketas. Esimesel korral sama suve augustikuuks olin juba katsetanud ühe Steve Reichi mõjutustega ideega. Oli üks klaveriakord, mis oli põhimõtteliselt do-mažoor helistik arranžeeritud intervallideks D-F-A-C-E-G-B. Mängisin seda kahe käega perkussiivselt oma midi-kontrolleri peal 5/16 taktimõõdus. Keerasin aga helistiku pooletooni võrra kõrgemaks, nii et Dmin13 akordist sai Eb-min13 akord.
Olemas olid see klaveriakord, kellamängupartii, alguse klarnetipartiid, bassiliin ja järgmisse ossa üleminev orelikäik. Esimesed kolm minutit oli juba paigas. Kuna mu muusikaline mälu on suhteliselt hea, olin võimeline selle Garagebandi demo korraks PC läpaka juurde naastes Abletonis taaslooma puhtalt mälu järgi.
Astral Dance'i (ja materjali, mis läks hiljem kasutusse sellel EP'l) salvestasin augusti 2008 kahe viimase nädala jooksul. Tegin enne ülejäänud ideed ära, siis 30. augustil võtsin kätte ja hakkasin tegema tööd loo kallal, mille tööpealkiri oli "Muusikat ühemehe bigbändile" või midagi sellist.
Toona kasutasin ka noodistamisprogrammi (konkreetselt: Anvil Studio) ja nii kirjutasin kolmanda minuti peal algavale orelikäigule otsa orelimeloodia. Keskkohta kavandasin juhtpilliks flöödi. Mis mängis pigem sellist lihtsamat meloodiat. Mille puhul on selgelt tunda Wrupk Urei mõjutusi. Sest mängisin samal suvel korraks selles bändis flööti ja nad juba siis tegid hästi mitmeid "Kõik Saab Korda" teemasid, k.a. plaati alustav tiitelpala. Ma mängisin toona selle tiitelpala "marimba"-meloodiat (algab umbes 3:10) flöödil. Nii et mu oma tribüüdis Ameerika minimalistidele on keskkohas suht sarnane käik. Lõpuossa noodistasin veel ühe komponeeritud meloodia, džässiliku vibrafonisoolo.
Augusti lõpuks olid lood valmis ja pärast Abletoni salvestamist kandsin midi- ja audioread üle uue kõvakettaga Macbooki Garagebandi materjali miksima. Enamik midi-klahvpillidest panin paika Abletonis ja salvestasin audioträkkideks. Eranditeks olid mõned bassipartiid, mille jaoks määrasin Garagebandi kontrabassi. K.a. selle loo jaoks.
Kust võtsin pealkirja? Mis salata, mind väga meelitas see Formationsit kiitev arvustus. Kahju, et Opium Flirt samas arvustuses karvustada sai, aga minu jaoks oli Formationsi heakskiit kinnituseks, et ajan üksiküritajana õiget asja. Ma siis vaikimisi eeldasin, et ma oma uue kümneminutilise looga viisin elektromehhaanilise äratuskellana viiendas dimensioonis kõlamise uuele tasandile.
Popsulugu
Ja Erkki Tero arvas põhimõtteliselt samamoodi. Sarnaselt teistele retsensentidele toona ei olnud temagi väga vaimustuses Astral Dance'i kahest esimesest progerokilikumast teemast, aga "Elektromehhaanilise Äratuskella" kohta kirjutas: "Kuskil veerandi pealt lööb aga pildi selgeks Philip Glassi kummardav hüpnootiline tiks, peaaegu nagu vanasti Bel-Airis."
Mis esialgu tundus lihtsalt kriitilise konsensuse ühe indikaatorina, näitas edaspidi lisaks suunda loo edasise ajaloo seisukohast. Septembris tuli e-posti kiri Erkkilt. Tema ja Janek Murd olid koostamas-kavandamas Eesti alternatiivpopmuusika kogumikku ja nad soovisid minu lugu kogumikku alustama. Olin meelitatud tähelepanust. Alguses pakkusin välja mingit üht uuemat ideed, aga Tero oli justnimelt "äratuskellast" huvitet. Konks? Ta soovis, et ma lugu lühendaks, sest kümme minutit oleks liiga palju olnud.
Olin alguses veidi skeptiline selle lühendamise soovi osas. Lõpuks aga siiski mõtlesin oma esimese katsetuse peale seda lugu kontserdil mängida, kus polnud nii palju kordusi võrreldes plaadiversiooniga (live-ajaloost allpool) ja leidsin, et ma saaks kordusi ära lõigata. Mis seal ikka, avasin faili Audacitys ja hakkasin kordusi siin-seal maha võtma. Lõpuks lõikasin ära tervelt 2 minutit ja 50 sekundit. Saatsin tulemuse Erkki Terole ja ta andis rohelise tule. "Elektromehhaaniline äratuskell" ilmus seitsmeminutilises variandis aasta 2009 lõpus kogumikul "Eesti pops 1".
Kontsertesituste ajalugu
Alguses ma ei uskunud, et ma suudaks oma jõududega seda lugu teha. Mõtlesin ikka, et ju ma siis vajan mingit kammeransamblit. Kui aga Vaikol oli tema neljas plaat tulemas augusti hakul 2009, siis sebisin end Genkluppi soojendusesinejaks ja selle kontserdi jaoks katsetasin teistsuguse luuperi ja pillide konfiguratsiooniga. Sain teha rohkem klahvpillilikke teemasid senisega võrreldes (mängisin näiteks Phases and Stages lugu esimest ja seni ka viimast korda). Ning hakkasin ka eksperimenteerima selle perkussiivse klaveriakordiga.
Tulemus oli plaadiversiooniga võrreldes muidugi lihtsustatum. See oli aeglasem variant, orelimeloodia jätsin tegemata, vibrafonisoolot proovisin skättida. Tuli välja halvasti. Umbes niimoodi ma panin aasta otsa, vahepeal kasvas ainult tempo. Selles videos kõlab katkend esmaettekandest, on kuulda keskmist osa (oreliriff ilma meloodiata ja siis flöödiosa koht) 1:05-2:50.
2011. märtsiks oli broneeritud minu ülesastumine Tallinn Music Weekil. Veebruaris avanes võimalus klaverit harjutada. Mõtlesin, et prooviks ära õppida need keerukamad meloodiad. Nii ma siis praktiliselt iga päev harjutasin oma neli nädalat, kuni paar nädalat enne kontserti oli asi käpas. Soundcloudis on väike klipp sellest, kuidas ma kombineerin lõpuosa oreliakorde ja vibrafonisoolot klaveri peal:
Tallinn Music Weeki kontsert oli esimene kord, mil mängisin "Elektromehhaanilist Äratuskella" nii nagu peab pmst. Tauno, kes Odessa Pop Showcase'i korraldas, hiljem riputas klipi üles ja see oli ka kontserdil kõige paremini välja tulnud pala. Alguses luuperdamine on pisut kohmakas (akustiliste pillide sissemängimine oli suur jama toona minu jaoks), aga äsja selgeksõpitud klahvpillipartiid kandsin välja.
Järgmise aasta suvel mängisin mõned lood Moostes koolilõpuaktusel. Seal oli tiibklaver, mida ma kombineerisin oma Prophet sündiga. Sellest, kuidas klaveri abiga lugu veelgi paremini kõlas, ma juba kirjutasin. Sama esinemise heliproovis ma salvestasin ka klaveriluubi, mida edaspidistel esinemistel kasutasin. Nagu alljärgnevas klipis.
Mis on aastast 2014, mil ma esinesin Mõku tänavamuusika kontserdil. Selleks ajaks oli mul juba paigas praegune luuperdamise konfiguratsioon: ainult elektrilised või elektriliselt võimendatavad pillid ja flööt + löökriistad otse. Seega kasutan mängimiseks ainult Prophetit ja keskosas flööti.
Viimane kord mängisin "Elektromehhaanilist äratuskella" kontserdil 2015. sügisel. Aegajalt siiani harjutan ja kui mul jälle kontsert Eestis peaks tulema, kaalun selle taas repertuaari lisamist.
