Veidi oludesunnilist katsetust

I wanted to test the viability of my loop pedal method by importing the loops of one track more or less completed. Then I realised I'd forgotten the USB cable for Jamman to Estonia. I still wanted to test whether the loops would synchronise with one another. So I needed to record the loops into MacBook. One way to make it feel more "experimental" if you like was to process the loops via Korg Kaoss Pad. So I took the liberty to apply extra effects on the loops as I made second generation recordings of them. #korgkaosspad #recordingsession #musiciansofinstagram

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 13, 2016 at 8:05am PST

Tahtsin ühe enam-vähem valmisoleva loo põhjal (see oli seesama, millele flööti tegin laupäeval) proovida, kuidas iseseisvalt salvestatud luubid omavahel üldse sünkroniseeruvad. Paraku ma ei leidnud Jammani USB-kaablit üles. Jäigi vist Eesti maha.

Ikkagi oli huvi proovida. Seega tuli luubid arvutisse salvestada audiona. Tuli mõte läheneda asjale natuke "eksperimentaalselt" (kui nii võib öelda) ja kasutada Kaoss Padi. Seega kasutasin võimalust lisada efekte luupidele tehes teise generatsiooni salvestusi nendest.

Kuidas asi õnnestus? Kirjutan järgmisel korral.

Kuidas ma salvestan uut materjali praegu

The weather too cloudy today: so less solar power to work with. I'm going to talk about my recording process for now. I've wanted to do something different, so I had an idea that I could use the loop pedal Digitech Jamman Solo XT for cutting the basic loops and then synchronising these building blocks on the MacBook later. So I'd choose a group of loop slots, set the tempo and time signature (and the majority of my new material is in time sigs other than 4/4) for each and just do the loops one by one, instrument by instrument. #digitechjamman #looppedal #recordingsession #musiciansofinstagram

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 12, 2016 at 10:05am PST

Ilm oli täna ootamatult pilvine (üks neist kordadest, mil ilmateade täiega valetab). Kuna prognoos lubab edaspidigi rohkem pilvi ja isegi vihma kolmapäevaks (seda pigem tasub juba uskuda), siis see tähendab vähem päikeseenergiat, millega töötada. Seega tulevad selle nädala postitused praeguse salvestusprotsessi teemal.

Tahtsin ausalt öeldes midagi teistmoodi teha selle uue materjaliga. Mul tuli idee, et selle asemel, et kõik arvutisse korraga salvestada, ma võiks kõik luubid ette valmistada uue luuperiga. Digitech Jamman Solo XT on ju digitaalne ja võimaldab sättida täpse tempo ja taktimõõdu. Olgu öeldud, et suurem osa uutest lugudest ongi muudes meetrumites, kui tavapärane 4/4.

Seega, kui salvestada grupp luupe mingis tempos (ütleme 120) ja taktimõõdus (ütleme kõige tüüpilisema näitena enda puhul 7/4), siis pärast saab ju need põhilised ehitusblokid importida mäku peale ja need seal sünkroniseerida. Seega eelmine nädal ma tegelesingi palju justnimelt nende ehitusblokkidega.

Helipea bassklarnetile / Pickup installed for bass clarinet

Alates eelmise aasta maist olin kasutanud ühte üsna odavat Shadow pieso-elementi oma bassklarneti võimendamiseks. Kuigi tulemus võimaldas eksperimenteerida elektroonikaga (eriti põnevaid tulemusi saavutasin pilli protsesseerimisega läbi süntesaatori), jäi üldine heli ise suht tuhmiks ja liiga saksofonlikuks. Teine probleem oli kontserdil trosti külge kleebitava pieso äravajumine.

Lahendasin probleemi sedasi, et võtsin Pasoana helipea, mida seni üsna edukalt sopranklarneti peal kasutatud. Siis soetasin teise bassklarneti (ei tahtnud originaaliga riskima hakata) huuliku, millesse auk puurida. Vaja läks drilliotsa paksusega 5.5mm. Puurisin augu läbi huuliku, mis oli fenoolvaigust plastmassist valmistatud. Kruvisin siis Pasoana külge. Proovisin siis arvutisse natuke salvestada pilli ja tundub, et võtab pilli sama hästi üles, kui sopranklarneti.

Helipea huuliku küljes / Pickup attached to the mouthpiece

Since last May I had used a Shadow piezo pickup to amplify my bass clarinet. Even though it enabled me to experiment with electronics (particularly fruitful were the attempts to process it through an analogue synthesiser), the basic sound itself was a bit dull in terms of frequencies as well as a bit too saxophone-ish for my liking. Plus the piezo element (glued to the reed) had a tendency to loosen off the reed at concerts.

I solved the problem by deciding to attach my trusty Pasoana clarinet pickup (so far used on my b-flat clarinet) to the instrument. To this end I first purchased a second mouthpiece (so that I would not ruin the original in case the experiment backfired) for the instrument. Then I borrowed a drill with a 5.5mm drill bit. I drilled the hole into the mouthpiece made of phenol resin (a hard plastic). I screwed the Pasoana into the new hole. Finally I made an attempt to record some of my playing and I managed to get a good sound out of it. Pasoana works just as alright for the bass clarinet as it does for my b-flat clarinet, amplifying from the mouthpiece fairly good.

Salvestamas elektriklarnetit / Recording the electric clarinet

Kui iPhone ekraan puruneb

Eelmine reede mõranes mul iPhone'i ekraan kildudeks. Juhtumisi olin pühapäeval sõitmas Lissaboni ja nii ma uurisingi võimalusi, kuidas ekraan ära vahetada. Sain ühest maci poest nimekirja Apple'i parandusteenindustega ja käisin täna lähimais nendest. Mulle öeldi, et on kaks võimalust: ma kas lasen telefoni täiesti välja vahetada (kallim ja ajakulukam variant) või ma lähen teeninduspunkti nimega Journey by Day, mis asub sama hoone teises otsas.

Leidsin Journey by Day üles ja sain teada, et iPhone 4S ekraanivahetus võtab 25 minutit ja läheb maksma 70 eurot. Olin juba mõelnud, et ehk võib remondikulu minna suisa kolmekohaliseks, nii et tegelt lõppkokkuvõttes isegi hea diil. Eestis tõenäoliselt oleks kulu 75 euri, nii et Portugalis on hind mõnede eurode võrra soodsam. Võib-olla mingi DIY variant oleks veel soodsam, aga ma ise veel ei söanda midagi sellist proovida. Nüüd on uus ekraan telefonil ja olen täitsa rahul. Nii et Portugalis on võimalik iPhone'e käia remontimas lasta Journey by Day teeninduspunktis. Aadress Avenida Afonso Costa 44.

Pildil sissepääs poodi.

Mõned mõtted tasuta loometöö teemal

Lugesin Siim Nestori artiklit "Kogu looming varsti tasuta". Mõtlesin. Ja panin mõtted kirja.

1. Inglise keele snoobina ütleksin kõigepealt, et "kreitivid" ei ole päris see mugandus inglk. sõnast "creatives". Diftongi "ea" sõnas "create" hääldatakse kui "iei". Seega oleks sobilikum öelda kas "krieitivid", mis kahtlemata ajaks soome-ugrilastel keele sõlme. Või, inspireerituna Kreatiivmootori bändinimest, paneksin ette sellise sünonüümi loomeinimestele: kreatiivikud. Juba suupärasem, eks?

2. Roy Strider ütles kord õigesti, et kui juba nt. remondimees võib eeldada, et tema tehtava töö eest on igati õige maksta korralikumat sorti kompensatsiooni, siis miks kusagil festivalil esinemine peaks olema teistmoodi. Eks ta ilmselt olegi respekti asi, kui raatsid ikka kreatiivikutele maksta nende panuse eest. Palju ausam oleks ehk proovida midagi ise teha, kui sa pole kindel, kas sa ise kreatiivikuna ealeski teenid niipalju, et suudaks teistele kreatiivikutele maksta. 

See on põhjus, miks ma kujundan oma plaadikaaned ise ning miks ma olen nüüd lõpetanud külalispuhkpillide kasutamise. (Kõik Priiduga tehtud trompetilood on salvestatud 2010. aastal ja neid on minu kolme viimase reliisi peale kokku neli). Motivatsioon umbes sama, mis torumeheoskuste omamisel, et mitte vajada torumeeste palkamist, kui köögis kraan umbe läheb. Tulevik - kas tasuta? Tulevik - rohkem DIY optimaalselt igas eluvaldkonnas. 

3. Siim Nestori puhul on mulle kui näoraamatu kasutajale teada, et suvel 2012 ta luges üsna kibestunud vanakooli indirokkari nimega David Lowery kirjutatud ristisõja-artiklit filesharing'u ja streaming'u vastu ning aktsepteeris kõik seal väidetu gospelitõena. Sealt ongi pärit tema väide, et teenivad tehnoloogiafirmad. Eks 1980ndate keskpaigal tundus ka, et kassetifirmad hakkasid vaikselt tulu kõrvale nihverdama plaadifirmadelt ja muusikutelt. Siis tuldi lagedale tühja kassetimaksuga (blank tape tax). Mis oli üsna vastuoluline tegelikult. Kas nüüd siis surume peale läpakamaksu (laptop tax) selleks, et toetada muusikuid? 

Ning teine point: kas tehnoloogiafirmad siis ka midagi teenivad, kui filesharing'u harrastajad ostavad oma arvuteid ja nutikaid second hand turult (a la Ebay)? Olgu öeldud, et viimase viie aasta jooksul mul on olnud kaks macbooki ja mõlemad on ostetud kasutatult. Toetan ma seda Apple'it jee! 

4. Ma tervitaksin tasuta kreatiivikuks olemist juhul, kui ma ei peaks never ever enam maksma ka põhivajaduste katmise eest! Kui ma saaks elu lõpuni tasuta elada kusagil, kui saaksin kogu toitu kasvatada ise tasuta ning kui mul tervis käest ära läheb, siis mind ka tasuta tohterdatakse. Millal jõuab see kommunismus muudes eluvaldkondades kohale? 

Üks variant oleks Šveitsis hetkel arutelu all olev garanteeritud miinimumsissetuleku eelnõu, mille kohaselt makstakse igale kodanikule iga kuu teatud summa põhiraha, millest peaks ideaalis piisama ära elamiseks. Kui Šveitsis elavad kreatiivikud saaksid iga kuu garanteeritud põhisissetulekut lihtsalt Šveitsi kodakondsuse eest, mis häda siis oleks neil tasuta luua eks? Kommunismus mis kommunismus! 

Teine tõenäoline võimalus oleks kreatiivikule hakata vähese rahaga ringireisivaks vagabundiks, kes saab kasutada süsteeme nagu wwoof, couchsurfing ja ehk ka mingid housesitting süsteemid. Minu järgmine album on juhtumisi suve lõpus osaliselt (pillide mõttes) salvestatud siis, kui olin Jõgevamaal wwooferiks. Kui mul õnnestub sinna samma kohta järgmine aasta naasta, siis ehk võtan kõik oma pillid kaasa ja teen taas uue albumi valmis.

Kokkuvõte: see tasuta loomingu teema tänapäeval ikka toidab mõtteid küll. Ühest küljest on surmani analüüsitud seda, mis on juhtunud ja mis on teistmoodi võrreldes sellega, mis oli vanasti. Palju produktiivsem võimalus oleks aga mõelda: mis saab nüüd edasi. Where do we go from here?

Veidi müürsepatööd talus

Hetkel olen part-time wwoof'ija ühes Vooremaa talus, millega teeb algust üks tartlanna nimega Triin. Part-time sellepärast, et kohati käin sealt ära ka. Nagu mõnda aega tagasi Positivuse festivalil. Ja nüüd, seoses ettevalmistusega esinemiseks Intsikurmu festivalil.

Triinu maja on veel ehitusjärgus. Ööbin oma telgis (viimati kasutasin telki 3a tagasi, nüüd on aga telkimist väga tihedalt ette tulnud), vesi tuleb kaevust, olen territooriumil enamasti üksinda. Nii et peaaegu nagu majahoidja mingis mõttes. Ehituse mõttes: õppisin eelmine sügis kutsekas natuke müürsepatööd, kuid kevadel katkestasin õpingud. Mulle küll meeldis idee omandada ehitusalaseid oskusi, ent veendusin, et iga mees ei suuda olla edukas ehitusmeister.

Siiski, teadsin, kuidas see müüriladumine enamvähem käib ja nii paningi Triinule ette, et ma saaksin tema vannitoa seinad valmis laduda.

Töö algusjärgus

Positivuselt tulles hakkasingi tööga pmst pihta. Kasutasin vanu kärgtelliseid, mille Triin kelleltki tuttavalt sebis. Nendega oli ikka üksvahe sekeldamist. Esiteks olid kõrguse ja laiuse mõõdud kohati üsna kõikuvad. Mis tähendas, et päris mõlemalt poolt perfektselt loodis olevat seina on sama hästi kui võimatu laduda. Või vähemalt mul puudus see vilumus. Teiseks oli kividest raske lõigata välja sobivaid juppe, ikka läks arvestatav osa kive puruks.

Lõpuks võttis terve töö mul päris kaua aega. Ladusin kaks seina terve nädalaga valmis, kuigi osav müürsepp peaks ju selle töö suutma ära teha paari päevaga, kui mitte suisa ühe tööpäevaga. Igatahes veendusin, miks õpingute katkestamine oli hea idee. Ehitus on ikka keeruline ala. Üks ehitaja kurtis, et enamik inimesi laseb mõisa kõiel lihtsalt lohiseda, aga pärast tuleb ikka teha kalli raha eest töid ümber. Väga põhjapanev: kui ehitusalal on raske tõmmata mõisa kõis piisavalt pingule, siis ega ei maksa sel alal väga tööturule tungida. WWOOF-kontekstis ehk kannatab asja teha küll: sa ei pea aja peale tegema vähemasti. Ja ehk ei ole ka nii palju muret sellepärast, kas töö on täiuslikult tehtud või ei. Ehitusfirmas palgatöölisena oleks asi kõvasti nõudlikum.

Pärast töö valmimist. 

Vähemasti mulle meeldib, et saan teha korralikke meestetöid wwoof-kontekstis. Ma olen alati arvanud, et soovitavamad wwooferid ongi need, kel ka mingeid kasulikke oskusi või vähemasti teadmisi. Tõsi küll, mul see müüritöö värk on pigem vaim-valmis-aga-liha-veids-nõder küsimus: ma võin ju teada, mida ma teen, aga väga suure vilumusega asi siiski ei edene. Ehk teeks kunagi veel wwoof-kontekstis sama asja, kuid tööturule ehitama ma vaevalt et trügiks.

Kas muusikabisnes on viimastel jalgadel?

Eelmine nädal tekkis üks järjekordselt päris kõva kära failijagamise/netist allalaadimise teemal: NPR'i praktikant Emily White tuli lagedale ülestunnistusega, et ta on ostnud vaid 15 plaati ning suutnud ligi 11 000 muusikapala tõmmata oma arvutisse muid kanaleid pidi, kui otse failijagamis-süsteemide või torrentite kaudu. Temale vastuseks kirjutas David Lowery (ansamblitest Camper Van Beethoven ja Cracker) artikli, milles ta tõi välja, kuidas failijagamine muusikute rahateenimisvõimalusi tegelikult on mõjutanud ning kuidas tasuta tõmbamise kultuur täidab pahatihti hoopis tarkvara-arendajate taskuid, muusikud kahjuks vaeslapse ossa jättes.

Oi, kuidas tõusid tagajalgadele need, kelle arvates noor põlvkond koosneb tänamatutest jõmpsikatest, kes muudkui netist muusikat varastavad! Hoolimata sellest, et failide allalaadimine pole ju iseenesest sõna otseses mõttes vargus, nagu on reaalse füüsilise (ning null-summalise) objekti pihtapanemine. Tõsi ta on, et muusika alla laadimine ja kopeerimine ilma autorile maksmata on sotsiaalse parasiitluse üks vorm, aga ausalt, ma ei mõista tüüpe, kes nõuavad netist allalaadijate kriminaalkaristamist.

Tegelikult on ju äärmiselt lihtne soetada muusikat viisil, mis esitajatele raha sisse ei too: piisab sellestki, kui sa ostad kasutatud plaate kas kirbuturult või Ebayst või sa kopeerid oma tarbeks sõbra plaadikollektsioonist soovitud esemed kas linti või arvutisse. Muusik nimega Travis Morrison kirjeldab siinkohal väga hästi, kuidas tema omal ajal muusikat suutis ilma rahata soetada ning lükkab ümber müüdi, nagu oleks muusikaline muidusöömine-parasiteerimine alguse saanud Napsterist, Audiogalaxyst, SoulSeekist jt süsteemidest.

David Lowrey mure on arusaadav ja ta ilmselt teab, millest räägib, pannes tähele viimase paari aastakümne trende muusikabisnesis. Iseasi, kui realistlik tema hinnang failijagamise probleemile tegelikult on. Tõsi on ka see, et tehnoloogia on kahjuks muutunud. Ja muusikabisnes pole kaugeltki mitte esimene pretsedent, mil tehnoloogia areng laiatarbelisi rahateenimisvõimalusi drastiliselt kahandab.

Brian Eno võrdles ühes Guardiani intervjuus muusikatööstuse allakäiku päris tabavalt vaalarasva kaubanduse allakäiguga. Tema hinnangul oli "plaadiäri lihtsalt üks mineviku mull ja need, kes elatist suutsid plaadimüügi kaudu teenida, olid lihtsalt õnnega koos. Pole mingit põhjust, miks keegi oleks üldse pidanud nii palju raha plaadimüügi kaudu teenima. Kõik lihtsalt klappis tolle ajaperioodi jaoks. Ma olin alati teadlik, et see kord otsa saab. See ei suutnud kestma jääda ja nüüd on see otsa saamas. Mind see eriti ei huvita ja ma mulle meeldib see asjade käik. Plaadiäri oli umbes nagu vaalarasvaga kauplemine 1840ndail, mil vaalarasva kütusena müümine garanteeris rikkaks saamise. Siis tuli gaas ja sa jäidki oma vaalarasva otsa istuma. Kahju sõber - ajalugu liigub edasi. Salvestatud muusika võrdub vaalarasvaga. Lõpuks tuleb midagi selle asemele."

Täiesti õige point. Lowery juuksed võib kestev muusikaäri lein küll halliks ajada ja eks mul endalgi ole kahju, et järjest raskem on muusika tegemist majanduslikult jätkusuutlikule alusele paigutada. Hoolimata sellest, mida siunavad piraatluse kõige puritaanlikumad vastased, ma ei arva teps mitte, et see muusika tasuta tirimine kuidagi kasulik muusikutele on. Ütlen ausalt, see on tõepoolest kahjulik. Aga - Portugalis ma kohtusin mitme kunstnikuga, kes kinnitasid mulle, et ka kujutavkunstis on see probleem, et 30a tagasi võis sellega keskklassi tasemel elatist teenida, kuid nüüd on need rahakraanid pöördumatult kinni!

Kahju sõbrakesed - ajalugu liigub tõesti edasi ja muusikud ning muu loomeklass lihtsalt peab kohanema maailmaga, kus kunsti väärtustatakse järjest vähem. Teoreetiliselt on võimalik iga tööstusharu aegunuks muuta: kui leiutada näiteks viis, kuidas tagada inimestele eluase nii odavalt, et ei pea enam iial laenu võtma ega üüri maksma, siis pangad ja rantjeed oleks muidugi mõista vihased! Ja ilmselt ka ehitustöölised, kes enam ehitamisega prisket kopikat ei teeniks. Hetkel on see küll totaalne ulme, aga kõik on võimalik.

Ka trükikunst võis munkade transkribeerimise ja sest tulenevalt ülikallite raamatute ajastul olla totaalne sci-fi stsenaarium, umbes nagu digitaalne muusikadistributsioon albumiformaadi hiilgeaegadel 35-40a tagasi. Aga - nagu ka muud tööstusharud varem, pole ka füüsiline helikandja enam nii laiatarbeline rahateenimisallikas. Nii nagu hobusevankrid muutusid elitaarseks nišikaubaks nende jaoks, kes kasvatavad hobuseid ja kes soovivad truuks jääda hobuseratsutamise traditsioonidele, nii on ka vinüülplaat tänapäeval elitaarne tarbekaup jõukatele melomaanidele. Ajalugu liigub edasi ning ajaratast saaks muusikabisnesis tagasi pöörata ehk vaid interneti kadumine?

Quinta do Vale da Lama aasta hiljem

Täna hommikul mul õnnestus teha kiirvisiit Quinta do Vale da Lama'sse, kus ma aasta tagasi viibisin ja kust lahkusin 4ndal jaanuaril sel aastal. Kümme kuud oli seega vahet olnud ja tahtsin teada, kuidas quinta'l läinud on.

Vale da Lama on nüüd Permakultuuri Uuringuinstituut. Siin korraldatakse permakultuuri-disaini kursusi ja parajasti on käimas ka kahekuine internatuur. Territooriumile saabudes nägin kohe Walti askeldamas ja ta tutvustas mulle kohe lisaterritooriumi, mille ta sel aastal oli ostnud. Tema valdus oli seega kolmandiku võrra kasvanud.



Valdusel on üks renoveeritav uus maja. Parajasti käis seal rakettahju ehitamine.



Selle jaoks segati ühes kuuris cob'i (põhk?), koostisosadeks savi, liiv, vesi ja hein. Vanadest nägudest nägin sekretärineiut Joanat, Helder Valente't, kes alguses tuli siia kanu kasvatama (rebane murdis nad kahjuks maha). Enamus muid nägusid olid minu jaoks uued, nagu näiteks inglane Mark (tegelikult juba Vale de Lama veteran-vabatahtlik) ja üks iirlane Andy.



Walt tegi mulle ringkäigu ülejäänud valdusel. Minu pettumuseks polnud Walt veel suutnud suurt maja külalistemajaks konverteerida. Kõik magamistoad olid täidetud internide/vabatahtlikega, ühes toas pahatihti neli-viis inimest korraga. Klassikaline bürokraatiajama, et ei saa luba renoveerimistöödeks!

Järgmisena näitas Walt suure veetsisterni seina, kuhu oli peale tehtud väga osav maaling. Jah, permakultuuris võiks ruumi olla ka kunstilisele andele.



Seejärel kaesime jurtat. Niiskuse probleemid on seal lahendatud, ent paraku oli selleks vaja kaasaskantavust kahandada katuse- ja seinaosade kokkuõmblemise kaudu. Kevade lõpupoole tekkis jurta ligidale ka üks ökopeldik, ehitatuna põhust. Väga muljetavaldav.



Aiamaa on kohe kindlasti muutunud lopsakamaks võrreldes aastataguse ajaga. Kasvuhoones eriti oli laiendatud tööd kõrgete peenardega, mida mina, Victor, Roberto jt. aasta tagasi tegime. Ja viimaks ometi oli valmimas ka nn. "pizza-aed". Mis tähendab seda, et aiamaa jupid on pizza-lõikude kujulised, mille piirjooni konkretiseerivad eriti killustikurajad.



Viskasime pilgu peale ka laagri-territooriumile. Aastatagused puud paistavad kasvavat, väike osa neist suri küll ära, aga enamik kasvab kenasti. Maasse on vahepeal löödud tugevamad tugipostid.



Siis oli Waltil aga kiire, aga ta lubas mu Lagosesse tagasi sõidutada. Tegi mulle isegi lõuna välja. Vestlesime ühes tänavarestoranis sellest, mida permakultuur tähendab ja ka sellest, et kas Portugalis on võimalik õnnelikult elada, arvestades igasuguste jamadega. Kõlama jäid mõtted, et permakultuur ei ole religioon, igaüks ei pea selle ideid omaks võtma. Selle põhimõte on pigem selles, kas inimene ja loodus suudavad kooseksisteerida ilma nendevahelise null-summa konfliktita. Portugalil on kahtlemata puudusi, aga Walti jaoks on lihtne nendega toime tulla ja eelised kaaluvad kahtlemata üles.

Mul oli igal juhul hea meel naasta, isegi kui ainult veidi kauemaks, kui üks tund. Rõõm näha, et Vale da Lama quinta'l läheb hästi ja et mind tervitas nii äratundmisrõõm kui ka erutav üllatusmoment.

Ostsin Prophet 08 süntesaatori

"The first time I ever played a Prophet synthesizer, I knew immediately I wanted one"
- Francis Monkman Sequential Circuits Prophet 5 kohta.

Kirjutasin pea pool aastat tagasi kaasaegsetest analoogsüntidest, muuhulgas sai mainitud ka Dave Smithi poolt toodetud Prophet '08. Dave Smith oli sama tüüp, kes töötas välja ka Sequential Circuitsi süntesaatorid, millest Prophet 5 oli ühe maailma esimese tõsiseltvõetava polüsündina ikka väga kõva sõna. Vahepeal panin tähele, et ka Jakob Juhkam oli Propheti ostnud. Muuseas, eelmine kord tegin vea, et oletasin Jakobit mängimas Põhuteatris Propheti saundidega järgi Vaiko plaadiklahvkasid, Prophet oli siiski midikontroller.

Mõtteid Propheti omamisest hellitasin isegi. Sest ma ikkagi mõtlesin, et Waldorf Blofeld pole ikka päris see. Soov oli osta kas mingi virtuaalanaloogi klahvpillivariant või parem veel päris analoog-polüsünt. Alguses heidutas mõnevõrra mind Propheti üsna kõrge hind. Kuu aega tagasi aga hakkasid asjad sinna poole liikuma, et mul oli piisavalt raha kõrvale pandud. Ma müüsin vahetult pärast Gilgameši lõppu Blofeldi maha rahavarude täienduseks ja septembri keskpaigas andsin sisse tellimuse Thomanni leheküljel. Kus oli pakutud ka rohkem kui 200 eurot odavam soodusvariant (B-Stock). Kaalusin alguses ka rackmount-versiooni. Otsustasin siiski klahvkavariandi kasuks, kuna minu jaoks on mentaalselt mugavam, kui on täiskomplektina üks tükk, selmet kasutada racki ja siis midikontrollerit.

Kolmapäeval jõudis pill kohale. Kuus päeva võttis saadetud pilli sõit aega Frankfurdist, vahepeal oli Thomannis implementeeritud parcel tracking süsteem, mille järgi sai vaadata, kui kaugel pakk on. Ma eeldasin, et pean ilmselt tänaseni ootama, kuid juba kolmapäeval oli Thomanni kliendileheküljel märge, et pakk on Tallinnas ja vahetult enne lõunat sain ka kullerilt telefonikõne, pidin vaid ootama kolm tundi kulleri saabumiseni Lõuna-Eestisse.

Hakkasin esimesel võimalusel uurima, mis helisid sellega tekitada saab. Ja esimene asi, mis ma tähele panin, sellega saab väga hästi orelisaunde teha. Avastasin näituseks ühe Farfisa moodi tooni, mis sarnanes väga sellele Farfisa soundfont'ile, mida olin kasutanud oma laivides (ja ka Opium Flirdi "Dejavoodoo" albumil). Kahjuks kaotasin selle novembris 2009, kui arvuti kõvaketas kokku varises. Nüüd oli mul igati hea meel seda orelitooni jälle kuulda.

Teine orelitoon, mis mu kõrvu kikitama pani, oli üks Hammondi simulatsioon, mis oli paari pandud arpeggiatoriga. Mulle meeldis see, milliseid ekstra harmooniaid ma kuulsin, kui iga noot oli arpedžeeritud kvintides ja mul tuli mõte kirjutada üks pala akordide ümber, mida ma mängisin.

Prophet 08 klahvpill on koos velocity ja aftertouchiga. Avastasin aga, et mida kõvemini klahve pressida mõnedel patchidel, kus velocity kõrgeks keeratud, seda rohkem hakkab ostsillaatorite pitch võnkuma. Ka arpedžeeritud "Hammondil" oli selline võbelev saund. Otsustasin aga, et kui võbeleb, siis võbeleb, annabki karakterit. Loo intros ma meelega survestasin C-klahvi, et ostsillaator muudkui võnguks. Salvestasin arpeggio-saundi (vajutada Split A/B nuppu) ja Hammondi saundi (vajutada Stack A/B nuppu) eraldi.

Salvestasin ka Farfisa tooniga paar harmoniseeruvat oreli-ostinatot outrosse, mille otsustasin nimme teha Glass-out'iks (minu termin kiiretempolistele sektsioonidele koos Philip Glass'ilike või Steve Reich'ilike korduvmustritega) ja ühe orelisoolo keskkohta.

Salvestama hakkasin öösel vastu reedet. Hiljem üles ärgates lisasin trummid ja hakkasin klarnetiga meloodiat kirjutama. Duubeldasin seda ka ühe Propheti string-saundiga ja lõpu poole glockenspieliga.

Igaljuhul tulemus on siin: "Emergency Room Lizard". Head kuulamist!
Multiphonic Rodent - Emergency Room Lizard by stereom

Korg Monotribe'ist ja muust kaasaegsest analoog-elektroonikast

Rada7s alustas Taavi Tulev (alias Wochtzchee) topiku pealkirjaga "Korg Monotribe", kommentaariga "Ilgelt lahe asi tundub". Kõnealune asi siis on järg Korg Monotronile, mis sisuliselt on siuke pisike taskusuurune analoogsündike, miskit sorti kummist üheoktaavise klaviatuuriga. Ja nüüd Monotribe on siis katse ühendada see pisike sündike koos rütmimasina ja Electribe-stiilis sekvetseriga.

Osad kommentaatorid pahandasid, et liiga mänguasja moodi asi tundub olevat. Üks user isegi märkis, et see on siis riistapuu neile, kes päris analoogsünti ei jaksa osta, aga tahaksid ka olla osa grupist. Tulevi vastus oli, et ta on monotroniga rahul, lõbus riistapuu.

Eelnevalt oli Radas teema sellest, et Roland toob turule Jupiter 80. Aga ei, see pole päris Jupiter 8 uues kuues, lihtsalt mingi digitaalne masin vanas heas klassikalises kestas. Tulevi arvates elab Roland selgelt vana rasva peal, samal ajal kui Korg teeb viimasel ajal lahedaid asju. Monotron siis tundub olevat üks nendest ja nüüd siis ka Monotribe.

Ma ise olen äärmiselt rahul Korg Kaoss Padi kasutaja juba 5 aastat ja ma jagan Tulevi entusiasmi, et Korg suudab teha päris põnevaid produkte. Mitte ainult seda, vaid ma olen ka hämmastunud, kui palju on analoogtehnika aastatega edasi arenenud.

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, et vanade analoogsüntesaatorite omamine on teatud mõttes ületähtsustatud. Kõik need vanakooli Moogid jms pillid olid ju, tsiteerides Hugh Hopperit, "somewhat less than user-friendly" (link, kust tsitaat pärit, viitab süntesaatorimängijale, kes suutis analoogklahvkadega imesid teha, kuulake näiteks seda lugu, mida sämplinud Common loos "Nag Champa"). Pealegi olid esimesed süntesaatorid sisuliselt kapisuurused monstrumid.

Seda enam olen impressed, et tehnika on sedavõrd kaugele arenenud, et tänapäeval suudetakse teha kompaktsemaid ja ka töökindlamaid analoogsüntesaatoreid. Näiteks Ervin Trofimov ostis eelmise aasta suvel endale Doepferi Dark Energy modulaar-räki. Tema lavadebüüt sellega Plink Plongil 2010 oli ühtlasi minu eelviimane live Opium Flirdiga ja need jõhkralt mahlakad monofoonilised kõlad, mida ma kuulsin, olid hämmastavad. Täis-analoogvärk ja sellega saab igast värki teha, ka teisi pille filterdada.

Siis on veel tänapäeval siuke kompanii nagu Dave Smith Instruments. Neil on sellised tooted nagu Tetra, Mopho ja Prophet '08, viimased kaks lisaks räkkmoodulivormile ka klahvpilliversioonis. Mopho on monosünt, aga Tetra on neljahäälne (tänud Andres paranduse eest!) Prophet '08 võimaldab kaheksahäälset polüfooniat. Evolver on aga analoog/digitaalhübriid ja saadaval nii monos, neljahäälsena kui ka räkina ja klaviatuurina.

Kas ma oleksin huvitatud Korg Monotribe'i proovimisest? Kindlasti. Mänguasi või mitte, samas võib mänguasjadeks sõimata praktiliselt kõiki elektroonilisi pille, seisukoht, mida kindlasti Keith Jarrett jagab. :) Samas ei ütleks, et ma sinna pidama jääks, et sealt edasi mingit päris korralikku analoogpilli ei jahiks. Ja mul on vaid hea meel, et tänapäeval on ka paljulubavaid valikuid turule tulnud. Ja et analoogtehnoloogia on ka pealtnäha digitaalses maailmas endiselt arenemisvõimeline.

Üks põnev artikkel oma keha soojustamisest

Väljavõte Low Tech Magazine veebist.

Low Tech Magazine'is üsna põlev lugemine teemal, kuidas säästa kütteenergiat sedasi, et kõigepealt soojustada oma keha sobiva riietusega ja siis soojustada kodu ja sättida termostaat säästlikuma temperatuuri peale. Soovitan lugeda. Portugalis oleks see väga teema!

Kanakuut

Täna anti mulle ülesandeks võtta ette Victori ehitatud ratastel kanakuut ja käia see üle lakivärviga. Vaja on kolm kihti, kaks esimest sain täna ära lakitud, aga kuna lakk on maru aeglane kuivama, teen kolmanda homme. Maciga võtsin paar kehvapoolset pilti, aga peaks andma aimu, kuidas välja näeb. Muidu maru uhke värk. Kasutatud on puitu, kanaaedikutraati, kile ja pilliroogu. Kaks ratast on pärit ühelt vanalt ja katkiselt lastejalgrattalt. Ja nüüd seisab ta varjus all külalistemaja keldriruumis.


Vaade tagant. Kuuti lükatakse puidust käepidemeid kaudu, mida on näha paremalt. Üksinda lükata on seda aga füüsiliselt päris raske ainuüksi tühjana.


Vaade eest. Siin on näha, kuidas uks ja seinad on sisuliselt pilliroojuppidega täidetud puiduraamid.


Natuke lähem vaade eest. Luugid on kaetud kilega. Minu ülesanne oli lakiga katta välimised puidust osad.

Kuressaare, vanakoolipillid ja multiinstrumentalism revisited

Mina Orpheuse basskitarriga.

Käisin just mitmeks päevaks külas Kristjan Jansenil Kuressaares. Minu muusikukarjääril on ta selgelt üks toredamaid tutvumisi, mis mul eales juhtunud ja temaga on olnud huvitav igasugustel teemadel arutada ja vahest ka musitseerida, kui võimalust on. Kuna tal oli mitu vanakooli instrumenti, siis otsustasin, et proovin osadel instrumentidel salvestada partiisid oma uute laulude tarvis. Proovisime ka natuke tema enda ideede peal jämmida. Seadsime üles Philicorda oreli, mis tegelikult põlise saarlase Maria Fausti oma, aga mida ta siiani pole leidnud mahti vedada Taanisse. Selle peale läks arvuti ühes midikontrolleriga Rhodesi saundi tarvis. Kappidele panime kõrvuti Polivoksi ja Faemi 1M sündid. Kasutuses oli ka elektrikitarr ja Orpheuse bass.

Kirjutasin enne, et ma vist pole bassimees. Samas, kui ma Orpheuse kätte võtsin, siis mul justkui tekkis sellega eriline side. Üks asi, mis oli eriti lahe, oli see, et sellega sai mängida kõrgeid partiisid päris puhtalt, vanaaegsetel ja odavamate bassidel tihti see jama, et kui kõrget nooti mängida, tuleb mingi plärin. Nii et kõlbab nii sooloinstrumendiks kui madalaks otsaks. Nii et vähemalt paari loosse tegin Orpheuse bassiga partiid, kus alul plaanisin üldse vaid sündibassi kasutada. Proovisin ka Polivoksi, millega saab päris huvitavalt noise'i teha, samas meloodiapillina on tal siuke hullult kiire vibrato nagu takjas küljes. Samas ma olevat kuulnud, et Polivoksiga pidavat saama nt flööte simuleerida. Nii et võibolla ma ei saanud pihta. Samas Faemi stringsündil see puhkpillilik analoogsaund on super, just nii nagu mulle meeldib.

Maria Fausti Philicorda orel on ka päris huvitava saundiga. Sellega saab mängida madalaid bassipartiisid ja see kõlab ikka eriti teravalt. Mulle meeldib klahvpille mängida läbi kärina, aga see orel ei vaja kärinat. Kuid proovisime ühe vanakooli fuzz-wahi vahele panna ja fuzz pani Philicorda kõlama eriti tapvalt!

Maria ise astus ka Kuressaarest (mis tegelt täitsa tore linn, kõik kiviviske kaugusel ja mõnus jalutada linnas, aga Maria sõnul talvel olevat siin maru igav) läbi ühes oma Taani sõbrannadega. Saime siis viiekesi veinibaaris kokku. Maria Faust Group on valmis saanud oma teise albumi Warrior Horse ja ta oli just Tallinnast tiraaži kätte saanud. Nii mulle kui ka Kristjanile andis ta koopia. Jazzifännid, hoidke alt, see septembris ilmuv plaat tõotab tulla kõva sõna!

On tihti tüüpiline, et ma vahest pusin teatud partiisid ikka hunnitu arv kordi teha, enne kui midagi üldse õnnestub. Kristjan käis välja huvitava mõtte: tasub harjutada teatud partiisid vähemalt kaks-kolm päeva enne, siis peaks kuluma salvestamisel võimalikult vähe teike, et linti saada. Ah et sellepärast ma mängingi laivis tihti paremini kui salvestussessioonidel! Mul on nende sessioonidega veel Opium Flirdi ajast igast jama olnud, ei saa mängitud rütmis ja pidevalt komistan. Saint European King Daysi sessioon näiteks oli absoluutselt kohutav. Mina olen seal peal vaid minimaalselt, suur osa tööst on Ervini tehtud. Samas tolle perioodi laividel ma kütsin täie jõuga trumme ja tundus, et sky's the limit. Tagantjärele tundub, et on ikka vaks vahe, kas üritad nullist mingit trummikäiku sisse peksta või harjutad mitu päeva ette ilma igasuguse surveta olla mikroskoobi all kas plaadil või lives. Proovi tegime OF'i varajasel perioodil, up to Tehislend ütleme, päris kõvasti.

Kuigi basskitarr võib tunduda liiga suur käes või laul tulla liialt kõvasti-valesti (ja kui sa veel juhtuksid samal ajal olema Olav Ehala bändis, siis tuleb lihtsalt keegi Jaak Joala ja pushib su ilma pingutamata minema, kui viidata ühele ajaloolisele pretsedendile), on see kõik ikka harjutamise asi. Bassi suuremad krihvid nõuavad kindlasti harjumist, enne kui tõeliselt rock-solid bassiliinid jooksma hakkavad. Ja eks ikka peab alguses ikka vähemalt natukenegi kraaksuma, enne kui laul kenasti välja tuleb. Nii et tunnen, et kui tahan, siis võin muusika osas teha mis iganes. Muide, nägin viimati unes seda, et ma mängisin trompetit. Pilli laenasin muide Maria Fausti bigbändi liikmelt, huvitav kuidas küll tema grupp mu unenäkku sattus. :)


Philicorda oreli taga.

Coimbras

Nii, tulin eile Quinta de Boicost tulema. Alguses oli mul plaanis minna ja veeta viimased paar päeva Lissaboni. Kahjuks sain üsna ruttu teada, et CouchSurfingu host Lissabonis oli sunnitud mulle ära ütlema töökohustuste tõttu. See tekitas paraja probleemi. Ma igatahes asusin tegutsema. Leidsin Santa Cruz kohviku lähedal ühe hea vabaõhuwifiühenduse variandi. Proovisin vaadata, kas oleks olnud võimalik saada kelleltki teiselt öömaja kas Lissabonis või Coimbras. Või kui mitte, siis kas ehk oleks võimalik kuhugi hostelisse minna. Päris keeruline probleem. Sest CouchSurfingu kaudu on väga raske leida viimase minuti öömajavariante. Teine probleem, mis ma tähele panin, olid, et hostelite bookimine netis nõuab krediitkaarti, mul on aga Visa Electron deebet, millel see vajalik kolmekohaline turvakood üldse puudub.

Lõpuks aga lugesin netist soovitust reisimise kohta, et online'is bukkimise asemel võiks kohapeal end hoopis sisse registreerida. See, et on vaja mitu kuud ette broneerida olevat üldse paras pettus ja puha. Võtsin siis kätte ja otsisin üles ühe noortehosteli. Sain endale ühistoas voodi. Oleksin küll eelistanud kellegagi CSi teel kontakti saada. Aga rahaliselt kannatab see variant, et peatun hostelis, õnneks välja küll. Siit igatahes õppetund, et mitte lahkuda välismaal mahetalust enne, kui oled absoluutselt veendunud, et saab öömaja kuskil linnas enne ärasõitu. Ja hea oleks võimalikult mitu varianti sebida ette. Ja teine õppetund: sa ei pea ette broneerima, juhul kui sa vajad hosteleid. Midagi soodsat ikka leidub. Kergendav teadmine igatahes neile, kes netis nagunii bukkida mitte sittagi ei saa. Nagu mina!

Noh, minu puhul oli samas couchsurfinguga kahjuks keeruline lugu, sest Tabuas ja quintas olid mu netivõimalused äärmiselt piiratud. Mina aga vajan tohutult energiat ja ajaressurssi, et üldse tegeleda sellise asjaga nagu CSis kontaktide sebimine! Ma ei ole kindel, kuidas ma vaid ühe tunniga nädalas hakkama saaks siukse asjaga. Aga mina sain nädalas vaid paar tundi netikohvikut kasutada ja needki kulutasin muule. Shit, ma ei saand isegi enda macbooki kasutada! Pidin jälle neid hirmsaid abordijäänuklikke numbriasendusi täpitähtede asemel kasutama teiste klaviatuuridel, kui ma oma keeles meile saatsin või blogisin.

Aga nii Poolas kui ka Portugalis oli probleem selles, et nett oli talunikel läbi USB modemite, mis Macil absoluutselt ei funka (Justynal Orange Freedom, Guidol Vodafone, mis on muide eriti aeglane). Kaalun soetada Parallels Desktopi, mis võimaldaks Windowsit opereerida Macil. Kas väliste seadmete kasutamine ka sedasi funkaks, on iseasi. Igaljuhul ma oma välismaal reisimist ja WWOOFimist veel katki ei taha jätta, mul isegi plaan võtta ette edaspidi mõni pikaajalisem rännak mõõda kontinenti. Nii et pean mõtlema, mis saab internetiga. Ma ei ütle, et pean online'is 24/7 olema, aga paar korda nädalas oleks hea ju korralikke võimalusi endale lubada. Guido juurde tahaks kunagi kindlasti naasta, kui ma peaks uuesti siiamaile WWOOFima tulema.

Kindlasti saan aga pärastlõunal siit postitada mõningaid pilte, mis olen Coimbrast teinud. Coimbra on väga lahe linn ja mul hea meel, et ma siia pidama jäin. Siin võiks vabalt ehk tulevikus isegi elamist proovida. Ei tea, kui kerge oleks siia ülikooli midagi tudeerima pääseda, aga ma ei muretse selle pärast. Esiteks olen ma seisukohal, et sa pead teadma täpselt, mis on see, mida sa esiteks tahaksid õppida ja mis oleks sulle samas kasulik õppida. Minu jaoks vajab see asi selgelt mõtlemist. Kui sa ikka endas kindel ei ole, mis sa ikka aega ja ressursse raiskad. Kui mind tõmbab pigem ringirändamise poole, siis miks mitte seda teha?

Ostsin täna elektrioreli!

Minu uusim leid instrumentidest: Kawai elektriorel

Täna jõudsin üle jupi aja taas Tartu. Käisin vahepeal Viljandimaal ühes ökotalus WWOOFimas, ent täna pidin Opium Flirdi prooviks siiski Tartu tulema. Keskpäeva paiku otsustasin ma linnas esimese asjana käia läbi Annelinnas asuvast Muusa poest, kus müüakse kasutatud instrumente, nägemaks, kas sealt ka midagi põnevat leiab.

Kohe, kui ma uksest sisse astusin, ma armusin! Ei, paraku seekord ma sobivat elukaaslast ei leidnud, küll aga vahtis mulle ukse juures otse näkku üks isevärki elektriorel. Mis kangesti meenutas Lowrey Holiday koduorelit, seda, mida ka Soft Machine'i klahvpildur Mike Ratledge kasutas väga hästi. Küsisin müüjalt natuke selle oreli kohta. Väga rariteetne leid igatahes küll. Vot mis haruldusi ilmub poodi, siis kui mina linnast ära olen! Proovisin pilli nats ja mulle meeldis saund, just selline mõnus 60ndate orelisaund, mida ka mina väga armastan. Pill muide on Kawai, vist E-60A, Jaapani toodang igatahes. Müüja käest küsisin, et palju pill ka maksab, ma võtaks kohe ära. Ta küsis kaht tuhandet. Olin selle diiliga kohe müüdud! Tõsi küll, võttis natuke aega, enne kui pill mu koju jõudis. Ma pidin helistama isale ja paluda tal võtta pill oma furgooni peale, sest minu luukpäraga VW Golfi ei mahtunud see raske kobakas kuidagi ära. Kui me pidime pilli isaga mu korterisse üles tassima, siis see oli neljandale korrusele trepist ülesse vedada ikka tohutu vaev!

Käisin täna Ervini pool proovi tegema. Paraku siiski kahekesi. Andres Lõo ei jõudnudki Tartu. Loodetavasti homme ikka. Andres, me igatahes jääme su peale lootma. Pärast proovi andsin Ervinile miksida uut materjali, mis ma olin Viljandimaa talus (kus oli klaver) salvestanud töötegemisest vabal ajal siis, kui pererahvast kodus ei olnud. Sellest materjalist aga kuuleb õige pea! Suundusin koju.

Hakkasin kohe oma uue lemmikuga tutvust tegema. Pill on kaheklaviatuuriline, ülemine ja alumine manuaal, mõlemad 37-klahvilised. Lisaks on veel bassipedaalid. Nii et täna oli mu esimene kord elus sõtkuda pedaalklaviatuuri! Moog Tauruse jaoks ei olegi vist vaja raha kõrvale panna, teine ikka maru kallis. Lisaks on orelil veel trummimasinapresetid ja volüümipedaal. Nii et igati kihvt pill. Ainus miinus muidugi see, et pilli klahvid on millegipärast häälestunud natuke kõrgemale (vist umbes veerandtooni võrra või nii). Kuid loodetavasti annab häälestada normaalkõrgusele kuidagimoodi. Helistasin Vaiko Eplikule ja te oleksite pidanud kuulma, kuidas tüüp toru otsas üllatusest kiljus, kui ta kuulis kui hea diili ma olin täna saanud! Ilmselt tema naine Kristel küll kuulis. :) Igatahes Vaiko lubas uurida orelite häälestuse kohta, ta vist tunneb isegi üht tüüpi.

Kodulindistajana olen igatahes õnnelik, et mu pillipark on ühe laheda ja omapärase retrooreli võrra täiustunud. Kui pill ühendada veel mu loopstationi ja Kaoss Pad 2 efektiprotsessori võimalustega, siis saab tõenäoliselt maru kihvti koduse elektroonilise ühemehebändi variandi. Lähiajal kindlasti plaanis proovida ka, kuidas pill kõlab, kui sellele kitarri distortion taha panna. Arvatavasti annab ikka korraliku Ratledge-tüüpi tooni välja. Minu jaoks selgelt aasta ost. Ja järgmine aasta loodan sellega salvestada nii mõndagi head.


Mina oma pilli taga.


Parameetrite lähivõte

Jean-Benoit Dunckeli Mellotron on tegelikult...

...hoopis Memotron! Just sedasi sain informeeritud Rada7 topikus, kus muuhulgas ka selgus, et elektriklaveriks ei olnud mitte Rhodes, vaid hoopis Wurlitzer 200A. Memotroni kohta saab lugeda näiteks siit.

Süntesaatoritest

Vaiko tänane saade on pühendatud Moog-süntesaatoritele. Foorumisse palus Vaiko kirjutada kommentaare unistuste süntesaatorite kohta.

Päriselt pole küll omanud midagi muud peale ühe pisikese midi-klaviatuuri, aga olen kasutanud Junosti süntesaatoreid, Junost 75 ja Junost 21. Olen Junost 75st ka bloginud, ent novembris jõudsid need klahvpillid tagasi oma omaniku, Kristjani kätte.

Mõnda vanaaegset keyboardi oleks küll lahe omada, aga nad kõik võtavad maru palju ruumi, kaaluvad palju ning enamasti on neil ka mingi defekt või kui ka ei ole, siis maksavad roppu raha. Analoogsüntidel on kõige lahedamad kõlad üldse, samas on nende omamine mingis mõttes overrated. Vaiko ju oma unelmate vintage süntidega mis ta omad, laivi teha ei saaks, või mis? Seega virtuaal-analoogid a la Nord Lead 3 oleks hea omada muusikutele, kes tahaks ka laivi teha (nagu mina).

Aga kurask, ühte tahaks küll omada: Moog Taurus bassipedaal-synt! Teate küll, see millega jalgadega bassipartiisid mängitakse. Ühemehebändidele annaks see madala otsa hästi välja!

Olles seda öelnud, kindlasti tahaksin omada mingit vintage elektriorelit, millega kodus salvestada ning mingit virtuaal-analoogi, millega laivis mängida. Kuid eks valiku tegemine ole kindlasti mõnevõrra keeruline, arvestades rahalisi võimalusi ning millised on erinevate süntide endi võimalused. Tursk kasutab päris asjalikku Korgi sünti mingi kolme oktaaviga, mis annab hea bassisündisaundi ja peaks olema ka suht soodne. Miinus muidugi see, et see võimaldab kõige rohkem ainult neljahäälseid akorde mängida. Nii et septakordidest tihedamaid akorde ei saaks mängida, kui just sünti mitte ühendada kontrollerina arvuti külge. Nii et loodetavasti torkab midagi paremat ja samas soodsamat silma.

Mis on juhtunud MySpace'iga?

Juba tükk aega ei ole mul õnnestunud Myspace'ist muusikat kuulata. Mistahes artisti puhul muutuvad Myspace'i pleieris lood mängimatuks ning esineb veateadet "the song is currently not available". Ons viga vaid minus või ongi süsteemis hetkel mingi kamm?

Üks põnev YouTube'i dokk: konsumerism

Siin üks YouTube'i dokumentaal ühe suure idee kohta, mis muutis maailma. Konsumerism, ehk tarbimishullustus. Kuidas see esile kerkis, mis selle idee mõju maailmale oli ja on, mis probleeme see põhjustab ning mis võiks olla lahendused. Soovitan!

Enamvähem samasse auku läheb ka see 2008. aastal Orionis ilmunud artikkel. Soov tarbida palju ei ole mitte loomulikult kujunenud vajadus, vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. See artikkel võtab sihikule alljärgnevas dokus põgusalt mainitud Edward Bernaysi mõju Ameerika tarbimiskultuurile.

Üks põnev blogi savimaja ehitamisest

Väljavõte Year of Mud blogist

Sattusin ühe maru põneva ehitusblogi peale. Kus üks noor 25 aastane mees Ameerikast koos oma elukaaslase ning hunniku vabatahtlike abiga ehitas umbes aasta jooksul valmis cob-tehnika baasil oma loodussäästliku ja -sõbraliku majakese, kasutades kamakaid, mis segatud savist, põhust, liivast jm materjalist. Ja see tuli mehele ikka üsna odavalt, umbes 3000 dollariga. Tehke järgi, kes ei taha kodulaenu võtta tüüpilise väikekodanliku elamu peale. Või kes lihtsalt ihkavad looduslähedasema elu järgi.