"Kolmapäev" NO teatris

Käisin eile NO-teatris vaatamas Lauri Lagle lavastatud "Kolmapäeva". Laval neli naist, kolm nooremat ja üks vanem. Alguses kõik kõnnivad mõõda lava ja siis istuvad ükshaaval kõik oma pessa maha, kes diivanile, kes kööki, kes teleka ette ja kes voodi manu. Esimene pool tundi kestabki ilma igasugu tekstita. Igaüks oma nurgas midagi nokitseb. Mis need tegevused eriti põnevaks teeb, on et kõik on kontaktmikrite/piesoelementide abil võimendatud! Põnev oli küll jälgida, et ootoot, kas need saundid tulevad ikka lava pealt või on midagi eelsalvestatud ka. Selline helikunstiline lahendus kulmineerus ikka päris võimsa helitugevusega, õnneks mitte kõrvulukustavaga.

Mari Abel tegi esimesena suu lahti. Tema tegelaskuju rääkis sellest, kuidas ta vihkas koolis käimist, tuli sealt ära, hängis niisama ja hakkas siis seksi harrastama. Kuni lõpuks oli ta pea kõigiga maganud, siis hellitas lootusi, et temast võiks saada tantsija. Probleem oli aga selles, et tema publik hakkas teda litsiks sõimama! Ja siis esitas ta oma tantsunumbri "Love is in the Air" diskohiti saatel. Päris provokatiivne jutt üldiselt, aga kui Mari seda deklameerib, siis tema malbe olemus justkui mõjub huvitava kontrastina sellele.

Igaühel oli oma monoloogilisemat sorti roll. Inga Salurand järgmisena teeskles oma mehega köögis rääkimist. Kuid kõrghetk tuli Eva Klemetsaga, kes hakkas demonstreerima oma tabletikomplekti ja siis seletama, mis medikament mis hingehäda jaoks käib. Ütleme, et mõne inimese elu on siis nii umbes, et iga häda jaoks võib vaja minna neid ravimeid lausa terve kohvritäis!

Kaie Mihkelsoni roll oil ehk veidi tagasihoidlikum, ometi mõjus tema monoloog mälestustest oma vanaemast päris sümpaatsena. Kuid Ingal oli siis aeg jälle esiplaanile ronida. Inga paljastas ülakeha ja hakkas andma pintsli ja värvidega ülakeha peal õppetundi anatoomiast. Viimase monoloogi esitas aga taas Mari, kellele tuli külla üks kuulus näitleja (keda kehastas krediteerimata meesnäitleja) ja nii esitaski Mari üsna tahtlikult puises inglise keeles oma kiindumust oma ekraaniiidolisse. Lõpuks istusid kõik lõkke äärde maha.

Sain igatahes päris põneva teatrielamuse. Laglelt tuli päris arvestatav tükk ikkagi, kus eksperimenteeriti päris leidlike lahendustega. Käisin muidugi sügisel ka "Free Range'i" vaatamas ja siiani olen kahevahel, kas tegemist oli hea filmiga või mitte. Lagle roll üsna deadbeat olemusega peategelasena oli vist täitsa okei. Aga lavastajana "Kolmapäev" tekitas mus küll temas respekti.

Gilgameši lisaetendus pühapäeval!

Mul on hea meel, et Gilgameš on tänavu aasta päris menukaks osutunud: kõik etendused välja müüdud. Populaarse nõudmise järgi on Von Krahl otsustanud korraldada lisaetenduse. Ja see toimub 26ndal augustil. Von Krahli Teatri FB leheküljelt:

Leidsime võimaluse mängida 26. augustil ühe Gilgameši lisaetenduse. Piletid peaksid kohe-kohe müüki ilmuma. Kiirustage, sest rohkem lisaetendusi ei mahuks ka parima tahtmise juures kavasse!

Lisaetendus toimub tänu tublile väikelennukile, mis loob kiirühenduse Saaremaa ja Kultuurikatla vahele ning tarnib meile ühe peategelastest.

 Ja veel eile mõtlesin, et see peaosaline ei pääsegi Saaremaalt minema!

Tagasi Kultuurikatlas!

Mul tegelt üsna mitu ideed blogipostituseks, aga olen nii hõivatud olnud, et olen seda jätkuvalt edaspidigi. Täna räägin aga sellest, et just alustasime Gilgameši proovidega jälle. Sain oma tehnika püsti pandud päris sujuvalt. Istusin sama laua taha, mis varemgi. 

Nagu pildilt võib näha, on mu setup täna teine. Pmst ma kasutangi oma Multiphonic Rodent'i setuppi koos Prophet 08'ga filterdatud läbi Dark Energy, puudu vaid trummid. Küll aga lasin ma endast vasakule käele monteerida päris korraliku perkussiooni-sektsiooni: kõige vasemale kinnitasin kellamängu, siis kaks tünni, nagu ka eelmine kord ja kõige paremal lehmakell. Kaoss Padi mikrisisendis oleva mikriga saab nüüd moonutada ka perkussioonihelisid. Taplusstseeni muusika jaoks eksperimenteerisin KP2 delay ja Bossi oktaavijagaja kombineerimist, päris põneva saundi sain kätte, plaanin kasutada. Kui ma peaksingi vaid aktsentueeritud lööke taguma, vähemasti olgu saundki vinge!

Tulevad väga teistmoodi kõlad ja seda põnevam mulle.

Olen värske teatrimuusika laureaat!

Foto maalinäituselt Belem' kultuurikeskuse galeriis Lissabonis.

Uskumatu, et "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" võitis kõik auhinnad, millele oldi nomineeritud: aasta lavastuse, lavastaja, meespeaosalise, lavakunstniku ning ka originaalmuusika auhind. Või ehk mitte nii uskumatu, arvestades, kui soojalt näidend eelmine aasta tegelikult vastu võeti?

Mul on igatahes hea meel, et sain originaalmuusika auhinna. Mis tähendab, et ma olen samas paadis näiteks Chalice'i ja Liisa Hirschiga, kes on ka eelmistel aastatel (2009 ja 2010 vastavalt) olnud teatrimuusika laureaadid.

Terve see kogemus tuli mulle vaid kasuks tagantjärgi hinnates. Palad, mis tükis kasutusse läksid, on stiililiselt ja meeleolu mõttes natuke teistmoodi võrreldes minu tava-ampluaaga. Mäletan kindlasti, kuidas lavastaja Peeter Jalakas soovitas natuke vähem rõhuda teatud harjumuspärastele aspektidele minu musitseerimisel ja lähtuda natuke rohkem reeglist less is more. Kõik ei pea tingimata olema ülearu keeruline või ludistav, vahel on ka mõni natuke lihtsam idee löövam.

Näiteks see taplussteeni muusika (jupike siin) oli katse teha midagi tumedamat ja tempokamat. Ühel päeval proovi tehes lihtsalt tuli lambist üks idee, mis omas teatud "Ratatouille" stiilis vaibi ja mõtlesin, selline asi võiks minna küll. Salvestasin põhikäigu luuperisse, jättes ruumi tasapisi kohapeal kihte juurde ehitada.

Originaalis kujutasin ette veel mingit totaalset trummiorgiat peale. Paraku välistas selle ambitsiooni Kultuurikatla akustika lootusetu latents: mis tähendas, et heli, mis sai tekitatud akustiliselt lava all, jõudis ülesse helimeheni (ja seega ka ülemiste ridade publikuni) teatud viivitusega. Renzo jaoks oli selge, et tühjadel veepudelitel hullu panna oleks totaalne trainwreck, nii et taandasin oma trummimängu-osa vaid üksikute aktsentide peale.

Kui peaks juhtuma, et see suvi tuleb Gilgameš uuesti ettekandele, siis ilmselgelt tuleks minu esitus natuke teistmoodi saundiga, arvestades Prophet 08 süntesaatorit Blofeldi asemel, seega natuke teised klahvisaundid. Kuid samuti kaalun ka sellist varianti, et pudelitesse panna kontakt-mikrid, et siis muuta need "trummid" elektriliseks. Tühjad pudelid trummide asemel muide oli Jalaka idee. Üleüldse mõtlen, et ehk õnnestuks laivis ka trumme paremini luupida, kui kasutada kontaktmikreid. Siin on üks artikkel, mis kontaktmikrite kasuks argumenteerib.

Kindlasti mõtlen selle peale, kuidas oma paladest korralikud salvestused teha. Väga raske on muidugi panna osalusmuusika töötama väljaspool osalust ennast. Minu motivatsioonid muusika salvestada on pigem seotud esiteks sooviga säilitada see materjal järeltulevate põlvede jaoks (nagu ikka). Teiseks mind väga huvitab, kuidas mõningate nende eba-MPR'ilike palade produktsioon mul välja tuleks ja kas ehk ilmneks sealt ka mingi uus suunamuutus post-"Luuperikontsert" (tulemas varsti!) albumi tarvis.

Lõpetuseks mainiksin, et suurem õppetund minu jaoks on mitte kunagi kahelda iseenda andekuses. Nagu Dirk Campbell ühes intervjuus ütles: "Insecurity. It's only worrying if you worry about it" (mure teeb muret vaid siis, kui ise muretsed). Minu viga oli näha ka teisi inimesi, kel oli oma nägemus muusikalise kujundamise osas kui konkurentidena, kuigi teater on pigem koostöö. Mil iganes inimene tunneb elus kriisi a la suhte lõpp või töökoha kaotus, siis ma olen tähele pannud, et võib võtta pool aastat, kui mitte aasta, enne kui kriisist lõplikult üle saada. Minu jaoks oli "Gilgameši" projektis ka paratamatu kriisielement, mis on alles nüüd ületatud. Nii et kannatlikkus on tähtis.

"Gilgameš" 55 sekundiga!

Siit videomeenutus eelmisest aastast, kus terve Gilgameši etendus näidatakse vähem kui minutiga. Muusika, mis all kõlab, on igatahes minu oma ja pärineb stseenist, kus Gilgameš ja Enkidu lähvad taplema Humbaba vastu. Filmitud ülevalt otse helipuldi juurest arvatavasti. Vähemasti sain ära näha, kui palju minu muusikunurka vasakul pool üldse paista oli.

Gilgameš ehk igaviku nupp / 55 Sekundiga from VonKrahl on Vimeo.

Gilgameš Postmortem

Kui ma kirjutasin oma loo Gilgameši näidendisse muusikuks minekust ja teatritöö kulgemisest, siis minu eesmärk oli informeerida inimesi. Anda teistele mõista, et need, kes tulevad teatrisse eesmärgiga kaardistada minu järjekordseid muusikalisi suundi, peavad arvestama sellega, et mitte iga noot tükis ei pärine minu sulest. Mulle tundus, et osalusmuusika köögipoolest ei oldud seni eriti räägitud ja nii ei teadnudki alguses isegi, millised katsumused ees ootavad. Kuni ma siis raskel teel kõik nõmedused ise läbi kogesin ja otsustasin, et parem informeerin teisi, et ega see kõik väga lilleline ka pole.

Head kavatsused, aga sihtkohaks põrgu

Osad mu sõbrad kiitsid mu juttu. Kinnitades mulle, et see on nii tuttav ja täiesti normaalne, igal pool asjad toimivadki sedasi. Kristjan isegi soovitas, et kuule vaata, kuidas su tunded etenduste lõpuperioodiks on ja kirjuta kindlasti postmortem sellele saagale. Hea mõte, aga on põhjus, miks ma sellest kirjutan täpselt 17 päeva pärast viimast etendust Kultuurikatlas.

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja mitte asjata. Hiljem tuli välja, et helikunstnik Renzo van Steenberger oli mu blogiposti läbi Google Translatori lasknud ja teda oli välja loetu ikka pisut solvanud. Ja siis mul oli tükk tegemist, et end seletada ja püüda teda maha rahustada, liiatigi, et Postimehe artiklist olevat Renzo valesti välja lugenud, et ma olevat Enkidu reiviloole mingid oma tuurid peale keeranud (tegelikult oli see Renzo ja Peeter Jalaka ühislooming). Sorry Renzo!

Plaan kirjutada postmortem aga püsis. Kuid mul oli tükk aega probleeme, kuidas seda kõike sõnastada. Muidu pärast jälle jääb mulje, nagu ma elaksin oma kibestunud tundeid välja, pritsides musta pori näkku neile, kes seda tegelt ei vääri.

Võrratu Mari ja ootuste põrmustumine

Kiitsin eelmine kord Mari Abelit. Ta on lihtsalt võrratu, tõeliselt isetu inimene ja kuldse südamega naine. Patt oli lihtsalt talle pahaks panna tema Kate Bushi lembust ja seostada seda mingi vandenõuga minu vastu. Nagu Mari selgeks tegi, talle üliväga imponeeris Kate Bushi tants ja sellejaoks ta ka "Wuthering Heightsi" kopulatsiooni-stseeni sooviski.

Ta on valgus minu mõnevõrra segaduses tunnetemaailmas tänigi. Lugesin läbi Naistemaailma loo temast ja ta lastest. Mulle hakkas silma tsitaat tema vanimast lapsest Richardist, kes teise poja sündides viskas end maha ja kurtis, et ta sureb nüüd nälga ja mitte keegi ei armasta teda. Puhtlapselikumat afektiseisundit annab ette kujutada, aga ega täiskasvanudki neist päris immuunsed pole.

Minnes tagasi päeva juurde, mil ilmusin pühapäeva pärastlõunal Kultuurikatlasse proovi, kindla eeldusega, mis minu ideedest saab, no kujutagem ette, mis tunne mul võis olla, kui Renzo laseb mingit ideed Katla saalis ja jutud käivad ümberringi, et see on Renzo panus "tunnelimuusika" stseeni, kus Gilgameš talitab Enkidu teispoolsusesse. Hiljem Peeter Jalaka juuresolekul demonstreerib Renzo oma uut ideed, mis võetakse omaks. Minu head ootused seal stseenis ise mingit mõnusat psühhedeelset veidrust organiseeruda põrmustuvad. Brutaalselt.

Nii nagu Riks kurtis, et teda ei armastata ja teda ootab näljasurm, nii hakkas minugi peas vasardama häirekell. Mis dikteeris, et ma pole piisavalt hea ja ma ilmselt väärin vallandamist tervest sellest projektist, sest Renzo olevat nii palju parem. Aga kuramus, ma olin liiga vesipüks, et nõuda Peeter Jalakalt otse aru, et kuule, mis värk see on ja kuhu see õieti kõlbab. Ma ei tahtnud näha konflikti paisumist ja siis saadagi teada, et ups kui sitt ma tegelikult olen! Siiani kirun end, et ma ei pingutanud vist projekti heaks piisavalt ja mul ei jätkund munasid, et enda huvide eest seista, siis kui mulle tundus, et mind saboteeriti mu selja taga. Vähemalt mulle jäi mulje, et saboteeriti.

Null-summa mängud ja koopainimeste psühholoogia

Hilisemad vestlused teistega kinnitasid, et selline kompromisside tegemine ja kohati oma tahtmise mitte saamine on teatris tavaline värk ja et kui läbi ja lõhki soolomees hakkab ühekorraga teistega koostööd tegema, siis ta puutub peagi kokku koostöö tegemise kainestava tegelikkusega. Ikkagi oli kohati nadi tunne, et kas peabki minema just nii, nagu tegelikult läks. Rahutuks tegi eriti vastandamine: egoistlik sooloartist versus tõeline tiimpleier.

Tegelikkuses tundub ülekohtune teha maha neid negatiivseid afektiseisundeid ja pidada neid ülekäte läinud egoismi tundemärgiks. Minu ja Renzo konflikt oli tegelikult klassikaline nullsummakonflikt. Nullsummamäng dikteerib, et ühe inimese võit on teise inimese kaotus. Kui on teatritükis stseen ja mängus on kaks muusikalist kujundajat, siis stseeni kujundamise au saab kuuluda tegelikkuses vaid ühele.

Tulles tagasi Mari lapse juurde, ka tema kartis täiesti õigustatult nullsumma-mängu tema enda kahjuks. Olen absoluutselt veendunud, et tegelikkuses on meie hirmudel ja ebakindlustel enamasti kindel evolutsiooniline taust. Vanasti võis vabalt nii juhtuda, et uue lapse sünd võis vanemale lapsele tuua kaasa hülgamise ja hiljem surma. Muusikalistes kollektiivides on tihti nii juhtunud, et kui keegi hakkab huvituma välisest muusikust, kellel on eeliseid konkreetse teise liikme ees, siis teise liikme jaoks tähendas see situatsioon enamasti kollektiivist vallandamist.

Evolutsiooni peale mõeldes tundub loogiline, et koopainimeste seas oli vägivallaga probleemide lahendamine, tihti elu ja surma peale, levinud ja sealt on moodne mees saanud pärandiks negatiivsed psühholoogilised seadumused. Null-summa konflikti primitiivseim näide on elu ja surma küsimus. Näide, mis garanteeritult toob inimestes välja halvima. Kiviajast edasi on null-summa mängude kvantiteet mitmekesistunud, aga psühholoogilist negativismi inspireerib see endiselt sama intensiivsusega. Kuidas muidu seletada aumõrvasid lihtlabase armukadeduse puhul, äritülide lahendamist püstolilasuga, vendade ja õdede saamist vihavaenlasteks, kui nad ei suuda oma erimeelsusi balansseerida ja nii edasi.

Mis vahe on koopainimesel ja moodsal inimesel õieti?

Öeldakse, et raha on kõige kurja juur. Aga raha on vaid üks näide valdkonnast, kus null-summa konfliktsus keerab kõik kurjaks kätte. Tänapäeval ei pea huvide konfliktid tingimata tähendama suurt hädaohtu ja isegi vist mitte totaalset win-lose situatsiooni. Igatahes minu koopainimese jäänukmina, minu roomaja-ajulik külg nägi Gilgameši puhul Renzos ohtlikku konkurenti mängus, mida ma oma peas liialt üledramatiseerisin. See oli minu suurim takistus hindamaks seda, kui palju Renzo tegelt vaeva nägi oma helikujunduse kallal.

Koopainimene muretses ellujäämise vajaduse rahuldamise pärast. Moodsal inimesel on Maslow vajadustehierarhia seisukohast kõrgemad vajadused. Näiteks tunnustusevajadus. Minul on see olemas. Kuigi Mari teise lapse sünd ei tähendanud esimesele tema hukkumist, tunnetas vanim poeg sellegipoolest, et tema vajadus armastuse järele võis jääda tänu nooremale pojale mõnevõrra rahuldamata.

Nii oli mulgi tunne, et Renzo võttis endale osa aust, milles lootsin ise esialgu kümmelda. Võib aimata, et osale publikust meeldis Enkidu reivikoht ja tunnelimuusika stseen palju rohkem, kui minu pillimängukohad. Sest nagu Jüristo hiljem mõista andis, nende musataust lihtsalt toimis hästi publiku peal. Otse loomulikult on suur kiusatus tunda ennast teisejärgulise tegijana, keda ei panda pea üldse tähelegi.

Perspektiiv edaspidiseks

Isegi, kui minu muusikuroll ei tundunud tegelikult nii anonüümne midagi, siis ikkagi pole lihtne toime tulla maailmas, kus isegi vajadused armastuse ja tunnustuse järele on allutatud konkurentsi seaduspäradele. Kui osad inimesed saavad rohkem armastust ja rohkem tunnustust, kui teised. Kui siseneda teatrimaailma eeldusega, et ainult oma nimi on plakatil kirjas, siis konflikt reklaamitu ja tegelikkuse vahel võib valmistada pettumust.

Kui miski annab lootust, siis on see Liina Vahtriku hinnang, et mida vanemaks sa saad, seda vähem on sinus hiljem egoismi. Väljakutse on jõudmises siit sinna. Edaspidistes kogemustes teatriga koostöö puhul võiksid aidata senisest märksa ausam ja läbinähtavam suhtlus. Muusikule peab olema selgitatud, kas talt oodatakse ikka kogu tüki kujundamist või peaks ta arvestama ka kõrvalise abiga või isegi tuntud pophittide kasutamisega. Ja kui talle tundub miski imelik, siis tal peaks olema õigus nõuda aru. Mitte süüdistades, mitte märtrit mängides, küll aga selgitades.

Kui tababki negatiivne afekt, siis sellel on kindlasti põhjus. Negatiivse sisekõne taga võib vabalt olla su paanikas koopainimese mina, kes röögib täiest kõrist "Hädaoht hädaoht!". Kuula seda koopainimest ja mõtle, kas asjad on ikka nii dramaatilised, kui sinu koopamees tahaks sulle dikteerida. Irratsionaalsetest afektidest päris vabaks saamine on ebarealistlik. Suurenenud teadlikkus ja kaine mõistusega oma afektiseisundite kõrvalt vaatamine aga tulevad suuresti abiks. Parimat taktikat oma tegeliku heaolu eest ise vastutamiseks ei oskagi välja pakkuda. Võibolla enamat polegi vaja?

Jarek Kasar & Uku Uusberg - Katuselt

Jarek Kasari esimene ooper "Katuselt" põhines suuresti äratuntaval suhtekolmnurga mudelil: on Mees ja Naine ja siis veel üks kõrvaline mees. Äratuntav oli nii mõnegi klišee. Kas või kolmanda tegelase enesemääratlus Katusemehena juba viitas üsnagi otseselt ja üheselt mõistetavalt Karlssonile katuselt. Oluline on aga, kuidas äratuntavat esitleda.

Meeste ja naiste suhted on keeruline teema. Samas iga paari lugu on erinev ja nii on ka Kasari-Uusbergi libreto, lähtudes kas või oma valitud metafooridest suhteprobleemide kirjeldamiseks. Juhmivõitu töönarkomaanist Mehe (Uku Uusberg) jaoks on esikohal materiaalne edu, tähelepanuta jääb aga Naine (Hannaliisa Uusma). Kes mitte ainult ei soovi, et teda märgataks, vaid kellel on romantilised unistused. Nende suhtes on auk, mis on näha ka füüsiliselt suure praguna paari elamus. Konflikt ei eksisteeri vaid sugude, vaid ka väärtusorientatsioonide (kõvad vastukaaluks pehmetele väärtustele) vahel.

Konflikt ilmnes ka tegelaste sisemaailmas. Mehe puhul tuli laulus "Ninnunännutamine" välja tema ihalus raha ja teemantide järgi ning põlgus õrnuse suhtes, mida Mees pidas nõrkuseks ja "nõmeduseks". Selgelt joonistus välja neurootiline idee fixe materiaalse edu saavutamise suhtes, mida kinnistas kas või korduvmotiivina esinenud mantra vastutus-rahakasvatus-jne. Aga tekkis küsimus: milleks talle siis Naist vaja? Mitut head asja maksimumulatuses korraga enamasti ei saa ning kumbki koges teatud kognitiivset dissonantsi. Naine võis ju hellitada printsessiunelmaid ("Väikese Tüdrukuna"), aga materiaalne kindlustatus on ju samuti tema huvides, muidu poleks ta Mehega kokku sattunud.

Katusemehe (Jarek Kasar) ilmumine ajab Naise elevile oma spontaanses, salapärases ja kelmikas olekus. Kas siit koorub välja klassikaline armukolmnurk? Pigem mitte, sest siis, kui Naine on valmis Katusemeest suudlema, ehk isegi kibeledes kirglikemate armurõõmude järele, on Katusemehel aeg just lahkuda. On selge, et Katusemehel pole kavas konfliktiolukorda ära kasutada. Ta tundub pigem kõrvalise, ent aktiivse vaatlejana, kelle välja manamiseks piisab vaid läbi kajaefekti söödetud ohetest.

Pinge jõuab haripunkti reedel. Naine heidab vihast sokid Mehe pihta ja lööb lahti laulu "Medikament", mille sõnad kinnitavad, kui problemaatiliseks on Mehe ja Naise suhe ikkagi kujunenud. Mees üritab olukorda päästa õhtusöögi ettepanekuga. Ent saadud võimaluse, mille kallal Naine vaeva näeb, saates isegi Katusemehe pikalt, laseb ikkagi käest jäädes tulemata ja maandudes lõpuks purjuspäi diivanile magama.

Murrang saabub laupäeval, kui Mees viimasel minutil ärgates hoiab ära Naise katuselt alla kukkumise. Jäik karjeristlik hoiak hakkab viimaks mõranema. Pühapäeval ilmub Naise une ajal välja Katusemees, kes kohtub esimest korda Mehega. Katusemehe ja Mehe vahel areneb dialoog, mis kulgeb konfrontatiivsest vaidlusest (Mehe senine liin on olnud vale ja võlts, kõlab Katusemehe süüdistus) kuni mõlema mehe katusele minekuni. Korrutades mantrat - vastus küsimusele, mis selle kõige mõte on - seni, kuni meil pole mõtet, me oleme ikka siin.

Süžee struktureeritus nädalasse kestusesse viitab tsüklilisele ajakäsitlusele. Kuigi Mees lõpuks embab Naist täies siiruses, on võimalik, et raske nädal kordub täpselt samamoodi. Kuid eksisteerib ka võimalus suhteaugust üle saamiseks: katusemantra idee sugereerib, et mõtestamata eksistents hoiab paari endiselt kinni oma probleemides. Millest on aga võimalik üle saada, kui õppida tunnustama teist ja tasakaalustama erinevaid huve suhtes. "Katuselt" käsitleb üsna ausalt sugudevahelisi erinevusi ning ka seda, mida on õieti vaja harmooniliseks kooseluks.

Uku Uusbergi robustne maskuliinsus, mida lauldes toestasid äkilised ksülofoni- ja kitarriliinid ning Jarek Kasari lõdvalt elegantne koomilisus olid üsna nauditavad. Kõige enam säras aga Hannaliisa Uusma. Mitte üksnes kõrge kompetentsi poolest laulu osas, vaid ka lavaline olek, kus kooseksisteerisid enesekindel jõulisus lapseliku haavatavusega, sugereeris Uusma sobivust lavale nagu kala vette. Uusmal jagub piisavalt karismat, et portreteerida üht noort naist oma soovide, unistuste, kapriiside ja frustratsioonidega viisil, mis kõnetab publikut.

Jarek Kasari muusikaline ja lüüriline talent kandub orkestraalse muusika ja ooperisüžee konteksti väga hästi. Juba oma varasemas loomingus on täheldada üsna arenenud harmoonilist taju, eklektilist tunnetust ning orkestraalset vaistu kõlavärvide sobitamisel. Antud kontekstis oli Noorteorkester Reaalmažoor sobiv koosseis toetamaks helilooja muusikalisi mõtteid.

Ooperi klassikalise suhtedraama pole küll oma konfliktiderägastiku ja õnneliku lõpu mõttes teab kui revolutsiooniline. Kuid see polegi tähtis. Oma nägemus tundub Jarek Kasaril (ja ka Uku Uusbergil kui tema mõttekaaslasel) inimsuhetest sellegipoolest olevat ja miks mitte esitleda seda formaadis, kus solvumised ja frustratsioonid elatakse välja lauldes? Kasari esimest katsetust ooperivallas võib lugeda kordaminekuks.

Käesolev arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Kuidas ma sattusin Gilgameši tükki muusikuks

Pildil paari toreda leiuga (pluus kirjaga "Road Rebel" ja siis üks pikk tore taskutega sall) tohutust riidehunnikust, mis kasutuses näidendis. Otse loomulikult omastasin need.

Olen siis viimasel ajal tegutsenud Tallinnas. Seoses ettevalmistumistega näidendi "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" etendusteks, millest esimene ees juba homme (täna õhtul aga kontrolletendus). Räägin paari sõnaga sellest, kuidas mul on läinud ja mida on mult oodata.

Eeljuttu ka. Olen alati tahtnud proovida kätt osalusmuusika vallas. Ja maikuu keskpaigas saingi ühtäkki kõne Ingrid Kohtlalt. Kes küsis, et kas oleksin huvitatud koostööst Von Krahli teatriga. Ma olin. Sealt edasi tekkis kontakt lavastaja Peeter Jalakaga. Leppisime kokku kohtumise 20ndal mail teatris, sest siis olin ju tulemas Tallinna esitlema Kumu ÖÖle oma esimest luuperikontserti.

Hakkasin 20ndal veidi enne lõunat Tallinna poole kihutama oma autoga, kuhu pakitud ka minu kontserditehnika. Jõudsin umbes poole kolmeks Krahli, kus kohal olid Jalakas ja siis mõned näitlejad Krahli trupist. Sain siis teada, et otsitakse kedagi, kes oskaks käsitseda luuperit ja kelle abil sünniks etendusest tervik tekstilistest ja muusikalistest osadest. Näitasin ühte oma YouTube'i videot ja sain vastuseks, et vot midagi sellist võiks olla.

Järgmiseks nädalaks leppisime kokku ühe proovi neljapäeval. Sest mul oli toona sõit Londonisse Brainlove'i festivalile ja ma sain anda vaid ühe päeva Tallinnas harjutamiseks-proovimiseks. Neljapäevane proov kulges paljulubavalt, kuigi katseliselt. Mulle meeldis väga näitlejatega koos eksperimenteerida, eriti olin võlutud Krahli naisnäitlejate nagu Riina Maidre, Mari Abel ja Liina Vahtrik häältest. Mõtted sellest, et mis võiks saada, olid kõrge lennuga.

Londonist tagasi jõudes algaski kohe proovideperiood. Mis kestis paar nädalat kuni trupi suvepuhkuseni. Näidend otse loomulikult ei olnud veel õiget kujugi võtnud ja asi lihtsalt toppaski jupp aega, enne kui appi võeti dramaturgi rolli Tarmo Jüristo, seni pangandusega tegelenud, ent tegelt väga humanitaarsete-kultuursete huvidega inimene, kelle suunamisel hakkas juba vaikselt esimese prooviperioodi lõpupoole mingi kontseptsioon tekkima. Muusikat aga kirjutasin päris palju. Tihti lihtsalt mässasin luuperiga Krahli teatri proovisaalis, genereerisin palju ideid Orla digiklaveril, mida kasutatud PostUganda näidendis näiteks (ja ma nägingi suurt klahvkakasti, millel märge "PostUganda"!), mille abil kontrollisin oma Waldorf Blofeldi, tihti kombineerides kahe instrumendi toone.

Teine prooviperiood algas juuli keskel. Siis tulin minagi jälle Tallinnasse. Elamiseks võimaldati mulle Krahlis Sasha Pepeljajevi endine tuba, kuhu ma siis kenasti end sisse seadsin. Trupp oli aga proovideks ise kolinud Kultuurikatlasse, vanasse restaureerimisjärgis tehasehoonesse. Sinna plaanitud ka etendused. Proovid toimusid kuus korda nädalas alates kella neljast pärastlõunal.

Esimest korda midagi tehes on ikka teatud ootused ja lootused ning teatud pinge nende ja tegelikkuse vahel. Alul ma eeldasin, et ma peaks pmst vastutama terve muusikalise kujunduse eest. Et absoluutselt iga noot, mis etenduses kõlab, pärineb minu sulest. Informeerin aga juba ette ära, et tegelikkuses see pole ikkagi päris nii. Kuigi mul on olulisel määral tegemist tükis multi-instrumentalistist muusikuna ja tükis saab kuulda üsna mitu minu tehtud pala, kõlab etenduses paar võõrast lugu.

Samuti on asjade kulg läinud kaugele originaalsest ideest integreerida luuperisse muusikat ühes tekstidega. Tehniliselt osutus luupimisel muusika ja näitlejate häälte ühendamine põhimõtteliselt võimatuks ning tekstiluupide ja heliefektide eest kutsuti vastutama hollandlane Renzo van Steenbergen. Steenbergen on rohkem selline arvutimuusik ja tal oli päris mitu technolikumat ideed, mida ka peeti piisavalt heaks, et tükis kasutada.

Otse loomulikult olin ma pettunud. Aspektid nagu Renzo taustad ühest küljest ja siis see, et näiteks stseenis, kus metslast Enkidut tuleb tsiviliseerima kopulatsiooni kaudu hoor Šamhat, kõlab hoopis üks tuntud Kate Bushi lugu, tundusid mulle tõsise solvanguna minu heliloojatalendi suhtes. Justkui oldaks minu ideid peetud kuidagi liiga lahjaks või ebaadekvaatseks. Olukord tundus lihtsalt natuke veider.

Naisnäitlejad olid aga väga julgustavad. Liina näiteks soovitas mul jumala eest mitte kahelda oma andekuses lihtsalt selle pärast, et mitte kõik minu ideed ei leia sobitamist tükki. Sain ka teada, et tegelikult oli Kate Bush hoopis Mari idee. Ta oli seda videot näinud ja mõtles, et mingeid selliseid tantsuliigutusi tahaks ka tema teha. Asi polnud selles, nagu oleks minu katsetused luua muusikat, mille saatel sobiks seksida, osutunud kohtlaselt kasututeks, nagu ma kahtlustasin endast. Tuntud laulud võivad etenduses kõlada tihti harukordse emotsionaalse resonantsuse tõttu. Sellises olukorras ongi harukordselt raske heidelda popmuusika raskekaallastega, kes oma geniaalseima hiti kirjutasid tegelikult juba eas, mil mina ise polnud tegelikult reaalselt veel ühtki oma kompositsiooni teinud! Nüüd ma saan aru, miks mõned räägivad, et tõeliselt heade laulude kirjutamisoskus on justkui jumalik taju.

Kas ma olen end tundnud natuke kehvasti sellepärast, et mitte iga noot Gilgamešis pole minu looming? Olen ma tajunud kerget läbikukkumisetunnet? Absoluutselt! Eriti juhul, kui sinu jaoks on kõrgtasemel teatrimuusika helilooja mõõdupuuks see, et ta ongi iga noodi suveräänne autor, kes absoluutselt iga olukorra jaoks teab just täpselt, mida vaja. Ei ole võimalik avastada end situatsioonis, et tegelt oled osalusmuusika suhtes alles õpipoiss ilma tundmata igasugu negatiivseid tundeid alates alaväärsuskompleksidest kuni resentment'ini (a la see kuradi arvutimuusik tõrjub mind kõrvale!) välja. See on väga käänuline ja kole tee ja enamik muusikuid peavad selle läbi kõndima, et omas valdkonnas kasvada.

Todd Rundgren ütles kord, et tasemel muusiku tunnusmärk on oskus luua muusikat eesmärkideks. Teatud määrani on seda oskust õnnestunud arendada, aga vastupanu on olnud päris tugev. Ma lisaks siinkohal veel, et hea muusik on see, kes oskab edukalt komplementeerida tema ümber toimuvat. Ning kes teab, kuna mitte mängida. Ma imestan näiteks, kuidas Airto Moreira alguses ei tahtnud osaleda Weather Reporti debüütalbumil, kuna ta oli kuulanud teiste perkussioonimängijate tööd albumi materjalil (kes kahjuks olid Zawinuliga tülli keeranud ja seega viimane otsis kedagi, kelle nime plaadikaanel krediteerida) ja väitis: "Plaat on valmis, mul pole enam midagi lisada" ja kes lõpuks salvestaski vaid Zawinuli tungival pealekäimisel. Ainult tõeliselt ego-vaba muusik suudaks sedasi talitada.

Needki musitseerimissituatsioonid, mis mulle tükis võimaldatud on, annavad piisavalt oskust arendada endas rohkem seda ego-vabamat külge. Iga situatsioon, mis võimaldab väljakutseid ja arendab tohutult, ei saagi olla kolossaalne läbikukkumine. Hoolimata sellest, et mitte kõik ei kulgenud päris alguspärastele ootustele vastavalt, on terve kogemus olnud väga õpetlik. Kui mulle peaks edaspidi veel selline võimalus avanema, siis teeksin nii mõndagi teistmoodi, kui seni olen teinud. Seniks aga ootab ees pea kolm nädalat kestev etendusteperiood. Loodetavasti kohtume!