LA avangardisti hullumeelne esitus Tapperis

Pildil Ariel Pink omas lavalises elemendis.

Los Angelese avangardisti ja ekstsentrilist popmuusikut Ariel Pinki soojendas harva laval nähtav Galaktlan oma laivgrupiga. Teistmoodi oli selle muidu instrumentaalse space-rock-kollektiivi etteastes külalisvokalist Kadi Uibo ülesastumine ühes loos.

Galaktani kvartett tegi lühikese soojenduse, mängides vaid ligi 40 minutit.

Veidi enne kella kümmet jõudis lavale Ariel Pink oma saatebändiga Haunted Graffiti. Peakangelane oli riietunud drag’i (punane seelik ja puha), tema lavaline liikumine oli kaootiliselt tuigerdav ning tema lugude vaherepliigid olid enamasti puhas teadvuse vabal voolul põhinev nonsenss. Ainuüksi tema lavalolekust, milles oli märgata erilist joobumust, oli selge, et Ariel Pinki puhul on tegu tõeliselt ekstsentrilise muusikunatuuriga.

Puhas garaažirokk

Omapärase (kodu)stuudiosaundiga muusikute puhul tekib alati küsimus, kuidas see artist laivis kõlab. Viieliikmelise Haunted Graffiti esituses omandas Ariel Pinki lo-fi pop-psühhedeelia raju garaažipungiliku jume. Bänd kõlas nagu autentne 60ndate obskuurne garaažiroki bänd, neogaraažiroki imiteerijatega polnud siin midagi ühist.

Mõnigi lugu, nagu «Trepanated Earth», omandas laivis kohati intensiivsuse taseme, mis võrreldav metal’iga, või vähemalt Boredoms-tüüpi mürarokiga. Tundus ka, et Haunted Graffiti teeb mõnelegi punkrokikollektiivile silmad ette. Dissonantsi, sündisaundide ja improvisatsiooniliste implikatsioonide poolest tekkis ka teatud sarnasus krautrokiga. Rariteetne versioon harvamängitud «Life In LA» loost, kus stuudiovariandi klarneteid asendasid kammipillid, sugereeris aga Zappa stiilis veiderdamist.

Kõik need stiililised nüansierinevused viitavad muusikakriitikute hinnangutele, et Ariel Pinki loomingus võib ära tunda mõndagi, mis viimase viie kümnendi jooksul on olnud underground rock’is põnevat ja uuenduslikku.

Eriti hästi joonistus see aspekt välja kontserdil. Mis oli üsna pikk, üle kahe tunni, sisaldades palju lugusid, mida Haunted Graffiti laval tavaliselt ei esita. Ja arvatavasti oli see isegi pöörasem kui Ariel Pinki keskmine laiv.

Kui ekstsentriline

Kontsert oli haruldane nähtus mitte ainult sellepärast, et Eestis esines oma võimete tipul olev tegija. Vaid ka seetõttu, et publik sai näha, kui ekstsentriline võib parimat sorti underground rock ikkagi olla. Mitmed muud tänapäeva tegijad tunduvad vaoshoitud, võrreldes üliküllusliku karismaga, mis paistab välja Ariel Pinki lavalolekust. Samas jällegi oleks tema imiteerimine ka mõttetu perspektiiv. Sest loomupärast ehedust (mida Pinkil on ohtralt) ei ole võimalik edukalt jäljendada.

Allikas: http://www.elu24.ee/?id=132122

Erkki kommentaar: Tavaliselt, kui ma artiklit kirjutan ja pärast lehest üle kontrollin, siis on tihti nii mõndagi toimetatud. Eks mu stiil ole ka suht lohisev, aga ikkagi kui tihti on võimalik tunda ära toimetaja käekirja? Eks ma muidugi ole oma stiili ka väheke lihvinud, lühendamine on keeruline, aga omaette kunst. Tänast artiklit lehest üle vaadates aga võib julgelt õelda, et seekord on mul hea meel, et toimetaja tegi nii head tööd.

Eks ma ise kirjutasin ka seda artiklit nii kuidas tuli. Hakkasin tegelt juba Tapperis pihta. Lihtsalt põhjusel et sõber Shype, kes võimaldas mulle öömaja, ei tahtnud veel koju minna. Siis pärast sattusime tema ja tuttavatega ka Nordic hotelli, kus Haunted Graffiti muusikud ööbisid, et vähe chillida. Ja ma kirjutasin üsna kähku oma artikli kokku, suutsin kokku panna siukse lõdva käega toksitud, aga asjaliku arvustuse. Ajasin veids juttu ka paari Haunted Graffiti liikmega. Küsisin üle, et mis lugude pealkirjad on, mida ma filmisin. Muusikud kirjeldasid, et Tallinna kontsert oli eriti special. Ja et seekord oli isegi veidram, kui tavaliselt. Palju lugusid, mida muidu ei esitata. Kõige sellega arvestasin arvustuse koostamisel ka. Küsisin ka, et kas Ariel oli purjus või ta ongi siuke hull ekstsentrik. Paistab, et võib õelda, et eks ta ongi nats kreisi üldiselt. Hotellis sain artikli valmis, Shype'i kodus veel selekteerisin pilte, mida Postimehele saata ja siis saatsin ära. Muidugi oli sekendusi fotode saatmisega, algselt üritasin korraga kõik attachmendid ühes saata, aga bounce'isid tagasi! Saatsin eraldi. Kella 4ks oli mu töö tehtud.

Galeriid Ariel Pinki laivist võib näha siin.

Ariel Pink Tapperis 1 - "Interesting Results"

Sedasi. Nüüd siis üleval ka esimene video Ariel Pinki kontserdist (filmisin kolme loo jagu, pluss ühe Galaktlani loo ka). Lugu pealkirjaga "Interesting Results".

Kustutasin just terve posu blogisissekandeid

Sest mulle tundus, et need on kuidagi alaväärsed. Arvamuspõhiste lugude kirjutamisega võib olla tihti see jama, et arvestatav osa kraamist võib degenereeruda opinionated wankery tüüpi mõttetuks onaks. Ja tihti ma lihtsalt tegin postituse postituse enda pärast. Millest kavatsen loobuda. Pealegi, ma ei usu, et peab viibutama sõrmesid. Minul ei ole tingimata õigus, sest ka teiste arvamusi võib tunnustada. Samuti ei taha ma 10 aasta pärast mõnesid oma lugusid lugeda ja hüüatada, et ohmygod, mis kräppi ma küll noorema ja kogenematuna noorsandina kribasin! Kindlasti soovin olla veelgi parem kirjutaja.

Seega, blogi fokusseerib rohkem fotodele, muusikavideotele, isiklikele muusikauudistele ja nüüd otsustasin hakata panema ka oma ajaleheartikleid sisse, kirjutada näiteks nende artiklite saamisloost. Postitan siis, kui midagi postitada on. Kvaliteet, ei ole mõtet kvantiteedi pärast põdeda.

Mis siis uut mu elus? Käisin eile Tallinnas. Ariel Pinki kuulamas. Homme oodata arvustust. Pildistasin. Filmisin. Varsti laen miskit ülessegi. Stay tuned.

Täna intervjueeris mind Maria Mölder Ideaalmaailmade saate jaoks. Päris huvitav intekas sai, mulle tundus. Ideaalmaailmades kõlab minu sooloalbum Astral Dance 20ndal juunil kl 21. Kuulake kindlasti.

Astral Dance'ist veel rääkides: müüsin plaadid ka raamatukogudele hiljuti. TÜ raamatukogu Tartus ja Rahvusraamatukogu Tallinnas. Nii et varsti saab mu sooloalbumiga ka raamatukogu kaudu tutvuda.

Kumu Öö videomontaaž

Siin üks montaaž Kumu Öö festivalilt.

Pildikesi Kumu Öö festivalilt

Liis Jürgens

Kosmofon

K-X-P

Rainer Jancis

Wooden Shjips

Data

Skwee

Triophonix

Annie

Põhjalikumat galeriid vaata siit.

Kogutud retseptid Inno Tähismaa blogist

Mil iganes Inno ja Irja kirjutavad toitumisest ja iseäranis just tsöliaakia iseärasustest, küsivad kommentaatorid tihti, et aga mida siis I+I söövad? Neid ajendab hirm oma menüüd drastiliselt piirata. Seega otsustasin toitumishuvilistele hakata kokku koguma erinevaid retsepte Inno blogist. Andmaks siis mõista, et mida Tähismaad tavaliselt söövad. Olen tihti mõelnud paluda I+Il koostada oma lemmiktoitude top 10. Aga pole sinnamaani jõudnudki. Proovin siis koguda kokku kõik, mis blogist välja kaevata õnnestub.

Olgu õeldud, et alates teatud retseptide avaldamisest blogis on I+I toitumiseelistused mõnevõrra teisenenud. Viimane muudatus seni oli lihast loobumine.

1. Borši retsept.

"...võtta siis 1 kilo sea- või loomakonte ja panna need 2-3 liitri vee sisse keema, soovitavalt juba kuuma vee sisse. Lisada tunde järgi, umbes 5 vürtsitera ja kümmekond musta pipra tera, 5 loorberilehte. Ja keeta seda kupatust mingi pool tundi. Siis lisada järk-järgult juurviljad, esialgu need, mis kauem keevad, so siis mõned porgandid, viiludeks lõigatuna, siis 2-3 suuremat peeti (võib ka rohkem, siis tuleb tumedam supp), kuubikuteks lõigatuna, siis ühe küüslaugu küüned, võib kah need küüned kaheks-kolmeks tükiks lõigata, siis umbes kilo kartulit, kah vastavalt soovile tükeldatuna, siis jämedat soola paar supilusikatäit, lisada veel vett vastavalt vajadusele, ja maitseaineid. Ma lõikasin sisse ka veidi mädarõika juurt (ostsin Tartu turult), siis kimbu peterselli, ja sellerit, tilli ja maitseainetopsist kuivatatud basiilikut. Ja pool kilo hapukapsast. Sibulat võib ka lisada. Ja paar hapukurki sisse viilutada, seda on ka poest saada, Peipsi oma."

2. Pasta bolognese (ehk siis hakklihakastmes pastaroog - gluteenivaba versioon):

"Ülimaitsva kastme saab sedasi, et kõigepealt tuleb keskmise kuumusega pannile lõikuda natuke küüslauku (paar küünt), õli sisse küpsema. Seejärel panna hakkliha (pool kilo), siis maitsestada hakkliha pipraga (Inno kasutab viie pipra segu, ühe portsu peale neljandik väiksest pakist), siis mõnda aega pannil hakkliha küpsetada, siis lisada sibul (2-3 keskmist sibulat tükkideks lõigatuna), siis küpsetada veel mõnda aega, siis lõikuda sisse mõned tomativiilud (3-4 tomatit). Siis lasta veel mõnda aega haududa, lisada basiilikut (kolmandik väikest pakikest) ning siis lisada 30 %-line tomatipüree (ca 100 grammi), lasta veel 5 minutit haududa. Ja ongi kõik!"

3. Pannil hautatud tatar (kommentaaride seas):

"Ma teen nii, et ajan panni kuumaks, siis panen sinna veidi õli (kasutan oliiviõli, aga ilmselt sobiks ka muu, näiteks rapsiõli), ootan veidi, et ka õli kuumeneks, siis valan pannile tatratangu, ütleme nii, paar klaasi, ütleme siis, et tunde järgi, et pannipõhi oleks ca 1 cm kihina kaetud, ja lasen sel 5-6 minutit küpseda, aegajalt segades. Siis saavutab tatar sellise mõnusama küpsema maitse. Panen ka veidi soola. Ja siis valan peale umbes liitri vett, panen pannile kaane peale, ja lasen sel keeda, kuni vesi otsas, ja tatar ongi söömiseks valmis! Väga hästi sobib näiteks koos seentega. Seeni praen ka õliga, panen veidi soola ja väga head tulevad! Või millega iganes, näiteks kurki ja tomatit saab kõrvale lõigata. Hautada lillkapsast ja broccolit.

Ja NB! Ma ei soovita ka hapukoort. Ega ka võid."

4. Paella (kommentaaride seas):

"Ma tegin näiteks paellat. Kalaga. Ajasin oliiviõli pannil kuumaks ja lõikusin sinna sisse küüslauku, pipart, paprikat, kala, oliive. Siis valmistasin ette safrani: panin tassi poole poes müügil oleva pakikese sisust ja valasin sinna peale kuuma vett poole tassi ulatuses, ning lasin mõnda aega tõmmata. Siis kallasin selle safranitee pannile. Samal ajal keetsin riisi, mille kallasin pärast keetmist samuti pannile. Ja oligi paella valmis."

5. Õlis hautatud aedviljad:

"Hautasin täna pannil vähese oliiviõli sees keskmise kuumusega kooritud ja ca 1 cm jämedusteks ratasteks lõigatud punast peeti ja kaalikat.

Hautada, või ütleme siis et tasasel kuumusel praadida, kaane all, tuleb kõigest kuskil 15 minutit, selle aja sees võib viilakaid paar korda pannil ringi tõsta. Ja tulemus on selline, et kaalikas, mis muidu on sellise kibeda maitsega, muutub magusaks nagu banaan. Või ananass.

Peet maitseb samuti hea, aga mitte nii hea kui kaalikas."

6. Sushi (olgu õeldud, et täpsema valmistamisõpetuse (ka eestikeelse) võib leida mujalt netist. Aga kuna I+I on selgelt andnud mõista oma sushi-lembust ja Inno on kirjeldanud sushi tegemist, saab see siin ikkagi ära toodud):

"Taustaks niipalju, et ma pole veel Jaapanis käinud, kuigi tahaks, aga erialasest kirjandusest, piltide pealt ja katse-eksituse meetodil olen õppinud tegema nn kalifornia-makisid, seda populaarset USA varianti sushist, mida ka Eesti restoranides on hakatud pakkuma, ja poodides. (selles sisaldub kurk, mis kooritakse, siis samuti kooritud ja viilutatud avokaado, värske kala, kuivatatud merevetikalehed ehk nori, riis, milleks sobib tavaline pudruriis, mida ei tohi eriti pudruks keeta. Riisile pole vaja keetmise ajal soola lisada, pärast keetmist võib sisse segada veidi riisiäädikat. Siis bambusematt lauale, sellele nori-leht, peotäis riisi nori-lehele, viilutatud kala, kurk ja avokaado vahele, võib näpuotsaga tõmmata ka triibu wasabi-pastat, ning kogu krempel rulli, mis siis tükkideks lahti lõigatakse. Täpsema valmistamisõpetuse leiab igaüks veebist."

7. Meemartsipan:

"Jahvatasin kohviveskis (kõige parem on see tavaline, nagu vanasti vene ajal) mandlid peeneks, või kel on kinnise purgiga saumikser, need võivad ka seal pähklid peeneks hekseldada. Lahtises purgis lendavad tükid laiali. Ja siis segada meega. Ja tulemus on NÄMM! Nii nämm, et hulluks ajab. Ma pole juba ammu midagi nii head saanud. Ma kujutan ette, kuidas see lastele meeldib. Ma ise küll ei saanud seda massi nii paksuks, et sellest saaks kujukesi voolida, aga kui see mass seisma jätta, siis läheb ta kõvemaks, nagu mesi kivistub seistes ise ära. Ja hästi tervislik ka, tundub."

8. Ahjukana ahjuõunadega:

"Ahjukana tegemine on lihtsamast lihtsam. Tuleb osta poest Talleggi ahjukana (meie ostsime kana pohladega) ning panna see kana kodus ahju. Lõigata küpsetuskotil üks nurk maha ja küpsetada kuumusel 200 kraadi umbes kaks tundi.

Ahjuõunad, mille valmistamise ma enda peale võtsin, on suts keerulisem. Kõigepealt tuleb osta poest 4 suurt õuna, pähkleid, kuivatatud ploome, kollaseid rosinaid, heledat siirupit, võid ning kas vaniljekastet või -jäätist.

Seejärel lõigata koorimata õunad pooleks ning neil sisemus välja uuristada, nõnda et keskele jääb auk. Sinna sisse panna pähklite-rosinate-ploomide segu. Peale valada siirupit ja sulavõid.

Küpsetada ahjus, 200-kraadises kuumuses või kuni õunad on pehmed. Naudi kas soojalt, koos vaniljekastme või vaniljejäätisega."

9. Kuidas Inno ja Irja asendavad võileibu?

"Siis võtsin pakist mõned Dr Nature riisigaletid (khm! me ei saa ju saia-leiba süüa), määrisin nende peale Valio laktoosivaba võid ning sõin nad ära koos hispaania jamon serrano singiga."

10. Koorega keedetud kartul lõhega (kommentaaride seast):

"Ma keedan neid koos koorega, panen poest ostetud pestud kartulid otse potti, veidi soola, lasen keema ja mõnda aega keeda, ca 20 min, kuni on enam-vähem pehmed, siis valan vee ära ja lasen veel potis kaane all minuti auruda, ja siis võtan poti pliidilt ja kaane pealt. Vesi aurab ära ja kartul suurepärane.

Ning kõrvale küpsetasin ahjus fooliumis lõhet, küpseb ca 20 min 200 kraadi juures, lõikan lõhe pooleks, panen peale Santa Maria seafood&fish maitseainesegu, müüakse koos veskiga."

11. Gluteenivaba pastaroog (mida siis Inno tänapäeval valmistab hakklihal baseeruva pasta bolognese asemel, nüüd kus Tähismaad on lihast loobunud):

Olen teinud viimastel päevadel sellist toitu, et ostnud poest gluteenivaba pastat, mida on Selverites müüa, sellised fusillid, keerdus makaronid. Ja teinud seda, see on hea hinnaga, 20 krooni pakk, muidu on gluteenivaba pasta poes mitu korda kallim. Ning teinud peale tomatikastet seentega, kus siis tükeldan pannile oliiviõli sisse küüslaugu, sibula, mõned tomatid, seened (kasutan praegu konserveeritud šampinjone, panen ühe suure purgi), panen maitseks piprasegu ja basiilikut, viimasel ajal ka tüümiani (värskelt), ning siis veel ca 200g 20%list tomatipastat (konservipurgist).

Esialgu kõik, mis olen seni leidnud. Kel midagi lisada, palun kommenteerige! Või kui ma ise veel midagi leian, siis kindlasti apdeidin.

BOONUS 1: Irja kirjutab tsöliaakiahaigete menüüst.

BOONUS 2: Tatrajahust pannkookide retsept (Selgituseks, et Inno ei tarbi mune, seega ise ta pannkooke enam üldse ei söö. Küll aga jagas ta meili teel lahkesti mulle teadmist, mille peatselt ka rakendasin, järgnevad relevantsed tsitaadid meilivahetusest):

"Paned mingi 6spl jahu, ja segad veega, siis võtad 3 muna klopid enne lahti ja segad muna sellele massile hulka. Ma soovitan jahu sisse enne segada veel ka ära suhkur ja sool, siis ei jää jahu veega segades väga tükki."

Küsides täpsemalt vajaliku vee, suhkru ja soola koguse kohta, sain vastuseks:

"No ma ei tea täpselt, tunde järgi, mingi 3 spl suhkrut selle koguse peale ja lusikaotsatäis soola. Ja vett paned juurde kuni taigen on parajalt paks, või siis vedel. Mida vedelam tainas, seda õhemad pannkoogid tulevad. Võib ka neljanda muna juurde panna, kui on vedelam tainas."

Viimati täiendatud 8.juulil 2009.

Konsumerismist, ahnusest, kadedusest ja vajadustest

Sedasi apelleerib laenufirma meie madalaimatele instinktidele.

Olgu õeldud, et alustasin sissekannet juba 28ndal. Valmis sai asi alles täna, 31nda mai õhtul.

Olen aegajalt veebis sattunud peale ühele reklaamile. Mis promob ühte laenufirmat, nimega Ferratum. Reklaamitrikk seisneb siis rõhutamisel, et on midagi, mis juba olemas, aga tahaks midagi veel juurde. "Juurviljad on küll head, aga vahel tahaks liha ka". Piltlik illustratsioon siis kutsumaks üles võtma tarbimislaenu, et rahuldada neid ihasid millegi rohkema järele.

Tundub päris küüniline õhutada pealiskaudseid tarbimisvajadusi ajal, mil majandussurutis on rahva niigi laostanud. Või loodetakse õnge võtta neid väheseid, kes veel pole ennast lolliks laenanud, aga kes ikkagi peavad püksirihma pingule tõmbama? Sisendades neile, et ainus võimalus põhivajadustele lisaks saada on laenu võtta. Kui palju ikkagi on neid, kes satuvad intresslaenude küüsi, kuna teisiti pole võimalik hakkama saada? Kindlasti vähem, kui neid, keda on ahvatletud soovima täita kunstlikke vajadusi. George Carlin käratas briljantselt, et inimesed raiskavad raha, mida neil ei ole, asjadele, mida nad ei vaja. Kui väga tahta, siis saab ju ka igasuguste laenudeta ära elada.

Samas peab arvestama, et konsumerism ei ole tegelikult naturaalne iha muudkui osta ja osta ning mitte iialgi rahulduda. Vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. Kui USA ühiskonnas tootlikkus kasvas kuni määrani, mil võis juba mõtlema hakata lühendatud töönädalate peale, otsustasid valitseva eliidi esindajad, et pigem tuleks rahvast panna veelgi rohkem tootma ning selleks oligi vaja ahvatleda inimesi rohkem tarbima. Kardeti, et liiga palju vaba aega muudab massid vähem manipuleeritavaks. Siit ka tsükli tööta-tarbi-sure (work-consume-die) paikapanemine enamiku rahva jaoks. Sest, kes juba selle ratta peal oravatena jooksevad, need ei märka, et midagi on ühiskonnas valesti. Laenama õhutamine on igati loogiline järgmine samm töölistelt veelgi rohkem vaba aja röövimiseks: panna neid töötama kõvemini, sest intressid nõuavad tagasimaksmist.

Kuigi konsumerismi sümptomiks võib pidada ahnust, mis tuleneb arusaamast, et õnn peitub asjades ja nende omamises ja mis ajendab inimest muudkui krabama ja krabama kõike, mida võimalik krabada, võib tarbimishullustuse taga näha ka vajaduste väära mõtestatust ja kadedust. Mis seda ahnust omakorda toidavad.

Meie parasvõõtme kliimas on inimese põhilised vajadused söök, vesi, riided, peavari ja soojus. Kõik muu, mis maksab raha, on kas luksus või tehislik vajadus. Tahtmine tarbida tuleneb ka teadvustamatusest, mida on tegelikult vaja. Tulles tagasi toidu juurde (et juurviljad on head, aga tahaks vahel liha ka), sellega on tihti probleem, et jookseb väga õrnõhk piir "mitte piisavalt" ja "liiga palju" vahel. Inimene, kes on tarbinud piisavalt toitu, mida ta organism jõuaks vabalt enne järgmist söögikorda korralikult ära seedida, võib ikka tahta ühtteist põske pista. Ja kui ta söömisega liiale läheb, on tulemuseks seedehäired, kõhuvalu jm sedatüüpi hädad.

Isegi olen ülesöömisega ropult liialdanud (viimati näiteks eile). Ja samas olen ka hakkama saanud vähe söömisega. Kuna mu ainevahetus kahjuks pole selline, et ma võin tont teab, mida suu sisse ajada, ilma et kõht üles ei paistetaks, siis leian, et olen üks nendest inimestest, kellele sobib vähem süüa. Avaldan saladuse: ma harva söön kolm söögikorda päevas. Tihti kaks, vahel isegi vaid üks. Kolm korda päevas on ületähtsustatud režiim. Organismi seedesüsteemile võib see olla liiast.

Tegelikult leian, et söömise kohta kehtib üks lollikindel reegel: kuula oma keha, mitte suud. Sinu suu käseb süüa kõike, mis mõnus, magus, rammus jne. Aga pärast su keha võib õelda, et see oli suur viga. Tähtis oleks kuulata just oma enda keha, mis annab õigel ajal teada, kui nälg on käes. See on suuresti sisetunde usaldamise ja enesedistsipliini küsimus. Kui arendada neid külgi endas, on tarbimishullustuse eest kaitse garanteeritud. Süües sobivaid toite (nt tsõliaakiahaiged peaksid välja jätma teravilja- ja piimatooted) loksuvad toitumisvajadused eriti hästi paika.

Hoopis omaette teema on kadedus. Olen tihti pead vaevanud, et miks inimesed muutuvad kadedaks, kui kellelgi teisel on midagi, mis endal jääb puudu. Ja miks ma ise kipun kadestama teisi, kel on minust mingis mõttes rohkem vedanud. Kadedus kindlasti põhjustab naabrist-parem tüüpi käitumist ja soovi jäljendada jõukate elustiili, isegi kui sellega kaasnevad üürgavad miljonivõlad.

Niipalju kui ma olen uurinud, mis nippidega saab kadedusest üle, on võtteid mitmeid. Võib uurida, et miks inimene tunneb kadedust. Mida kadedus ütleb sulle? Millised irratsionaalsed tunded on seotud? Näiteks, kui keegi tunneb kadedust tuttava üle, kes on leidnud omale elu armastuse, siis võib teda rõhuda hirm, et ehk ei leia tema ealeski kedagi, kes teda armastaks. Teistega võrdlemise asemel on huvitav trikk võrrelda ennast iseendaga. Nii umbes 10 aastat tagasi. Vähemalt mina võin küll õelda, et võrreldes 10 aasta taguse olukorraga olen ise oma eluga märksa rohkem rahul. Ja tihti võib kadeduse taga peituda ka soov enda unistusi ellu viia. Aga siis võib endalt küsida, mida ma saaksin teha, et see unistus täituks?

Samuti ma leian, et inimene on kõigele vaatamata õnnistatud vabadusega valida. Sinu naaber võib ju lubada reise Madagaskarile, samas kui sina parimal juhul saad vaid korra aastas Stockholmi sõita. Selleks, et ka sina saaksid Madagaskarile reisida, peaksid sa kõvasti rohkem raha teenima või olema võimeline seda hästi säästma. Alati on vabadus valida, kas püüda saada paremini tasustatud töö või jääda oma ameti juurde, millega teenid vähem, aga mis pakub ehk muud moodi rahuldust.

Aga mis siis, kui vahel keegi saavutab midagi praktiliselt ilma vaevata, aga samas teisel kukuvad ka parimad ponnistused läbi? Mis siis, kui keegi, kes on jäänud toppama miinimumpalga väärilise lihttöö peale ja kel on raske kas või oma põhivajadusigi rahuldada, peab pealt vaatama vesise suuga, kuidas tema tuttav pärandusest saadud rahast mõnusalt ära elab? Kuidas elab kehva välimusega naine, kes välimuse pärast endale kavalere ei leia, teadmisega, et nii mõnigi tavamõistes ilus naine on leidnud omale unistuste mehe? Pean tunnistama, et see viitab arusaamale, et elu on ebaõiglane ja eks mulgi läheb veel aega, enne kui selle läbi mõtestan täielikult.

Siiski, tahaks loota, et need raskused ei pea tingimata olema ilmvõimatud takistused. Vaid võivad olla ka väljakutsed. Ning et tihti on vaja oma unistuste ellu viimiseks tohutult leidlikkust ja loomingulist mõtlemist. Siiski, elu ebaõigluse seisukoha pealt ei ole mul veel lõplikke vastuseid, nii et olen ikka veel avatud kõikvõimalikele ideedele, kuidas seda probleemi lõpuni mõtestada.

Lõpetuseks leian, et tarbimishullustusel põhineva tsivilisatsiooni valguses vaadatuna tundub kristlus ühtäkki mõistlikuna. Paradiisiaias ei vajanud inimene rohkemat, kui seda, mis seal juba olemas oli. Ent ühtäkki tahtis inimene enamat ja nii ta oma püüdlustes sattuski vastuollu loodusega. Jeesuse sõnum tundub justkui üleskutse naasta lihtsama ja looduslähedasema eluviisi poole. Kus võid kindel olla, et küll jumal (või loodus) sinu vajaduste eest hoolt kannab, kui piisavalt usaldav oled. Kui tõsiselt mõelda, siis tundub tihti küll, et kui väga tahta, ei olegi vaja eriti palju selleks, et õnnelikult elada. Kes usub, et ta võib oma elu elada ka lihtsalt ja vähenõudlikult, ei pea tundma kadedust ega ahnust. Loodetavasti rohkem inimesi mõistab seda, enne kui me oma ahnusega tsivilisatsiooni hävingu näol tõsise apokalüpsiseni jõuame.

Pildikesi Lähtelt

Juuksed tuules lehvimas.

Sõitsin pärastlõunal rattaga Lähtele, see on siis Tartust 15km Jõgeva suunas. Käisin vaatetornis ja tegin pilte. Ilm oli pärastlõunasel ajal soe, aga maru tuuline! Lähte poole sõitmine läks maru libedalt, aga tagasisõit oli ikka maru keeruline. Vastutuule vastu sõitmine pole mulle kunagi meeldinud. Aga noh, vähemalt sai korralikult füüsilist koormust. Igatahes umbes tund pärast Tartu jõudmist (olin tagasi kella 4ks) hakkas ilm jahenema. Vaatasin Tartu e-ilmajaama kodukalt, et päeva tippmark oli 26,2 kraadi! Kella 8ks õhtul oli aga temperatuur langenud poole võrra. It's a drop-off, nagu kadunud George Carlin hüüataks. Homme on selgelt jahedamat ilma oodata. Aga ehk nädalavahetusel taas kenamad ilmad.

Laadisin terve albumi ülesse siia.

Pildikesi Riiast

Mina eile Riias.


Üks kirik


Tihe liiklus linnatänavatel


Veel üks kirikutorn


Üks huvitav arhitektuurinäidis


Jugla järv

Galerii siin

Pildikesi Valgast/Valkast

Pildistatud 17ndal mail.

Terve galerii üleval siin.

Rariteetset Stereolabi videomaterjali juutjuubis!

Päris põnev leid! Aastast 1995. Aitüma sellele, kes iganes üles laadis.

K. 20.05 22:00: Multiphonic Rodent: Sessioon (Trehvis)

Kolmapäeval 20ndal mail kl 22 tuleb prii kontsert Tartus klubis Trehv. Nüüd väike pressikas:

Tartu parim DIY lo-fi magamistoa-minimalismi helilooja Multiphonic Rodent on ka võimekas ühemehe-bigbänd. Kes kontsertesituses balansseerib elektroonika ja tavapillid (ja neid on päris palju) ning arvutivõlukunsti ja looperi-trikitamise. Mitmehelilise närilise laivid on alati üksteisest erinevad. Sel sessioonil tuleb ettekandele enamasti uuemat materjali, ent sekka mõni vanemgi unustatud pärl. Arvuti ja looperi abil esitatava muusika vahekord on seekord täpselt pooleks!

Myspace
YouTube - Endorfiiniunenäod (live)

YouTube - Raketid Kuule ja Mujale (live)

"Astral Dance" arvustus ajakirjas "Muusika"

Olete oodatud!

Üks huvitav artikkel permakultuuri kohta

Väljavõte Reality Sandwich kodukalt.

Üks huvitav artikkel, mis räägib permakultuurist, ehk siis loodussäästlikust põllumajanduskultuurist. Mis põhineb jagamisel teistega ja loodusega kooskõlas elamisel. Ajal, mil kapitalistlik postindustriaalne ühiskonnakorraldus vireleb sügavas agoonias, on permakultuuri viljelejatelt nii mõndagi õppida. Seega soovitan kas või sissejuhatuseks lugeda seda artiklit.

"Astral Dance" arvustus ajakirjas Muusika

Pildikesi kevadisest Taevaskojast

Galerii siin

Opium Flirt Pärmivabrikus 3

Viimane YouTube'i osa Opium Flirdi kahe trummariga laivist Pärmivabrikus 30ndal aprillil.

Opium Flirt Pärmivabrikus 2

Opium Flirt Pärmivabrikus - The Hundred Days

The Hundred Days (Live)

Salvestatud 30ndal Aprillil Pärmivabrikus üritusel Mood Performance Tants

Opium Flirt:
Ervin - kitarr, sämpler
Erkki - trummid, klarnet, flööt, synt
Albert - klarnet
Tanel - bass
Kulpa - trummid

Peagi tulemas lisa sealt samalt kontserdilt. Stay tuned!

Opium Flirt Trehvis

Üleval nüüd paar katkendit 10nda aprilli kontserdist klubis Trehv. Mõlemal katkendil võib näha OF'i duona tegemas elektroonilist setti. Kes teab, võibolla varsti läheb üles ka mõni lugu, mis jäi videosse bändiosast.

Peatsed laivid Opium Flirdiga

Jess-jess, Opium Flirdi fännid saavad bändi varsti veelkord lavalaudadel näha. Ja samamoodi nagu ka Trehvis viimati 10ndal, alguses duo-elektrosett ja siis 2 trummariga jämm! Tulemas on järgmised kontserdid:

25. aprill Polymeri Kultuuritehas, Tallinn
30. aprill Pärmivabrik, Tartus

Koosseis:
Ervin - sämpler, arvuti, kitarr
Erki - trummid 1, flööt, klarnet, midi keyboard, korg kaoss pad
Kulpa - trummid 2
Tanel - basskitarr
Albert - klarnet

Olete oodatud.

Genklubi laiv

Neljapäevane Genklubi kontsert on nüüd täies mahus juutjuubis.

Ebaõnnestumisest Vol 2

Mängisin eile Genklubis kontserdi. Rahvast oli isegi vähem kui veebruaris Juuksuris. Päris kurb, ütleks mõni vist selle peale. Aga mis seal ikka, ma mõtlesin ka kl 22 mängima ennast sättides, et pohhui see rahva vähesus, ma teen oma elu parima laivi üldse. No peaaegu isegi tuli välja, paar lugu läks natsa perse, aga juhtub. Ma ütlen tõsiselt: muusikat tasub teha ainult enda jaoks! Kui sa muusikat tõesti armastad, ei huvita sind kunagi see, et saalis pole praktiliselt kedagi. Edu vähesus on pigem pseudoprobleem, seega ärge kartke ebaõnnestuda!

Tegelen hetkel filmitud video macbooki importimisega. Kui hästi läheb, on juutjuubis varsti nii mõndagi üleval!

Stereolab lakkas tegutsemast

Just lugesin Stereolabi ametlikult kodukalt uudist, et nad on lõpetanud aktiivse tegutsemise. Gone on hiatus, nagu õeldakse. Ühest küljest natsa kahju. Samas jällegi, kui paljud bändid suudavad kaks dekaadi koos mängida, ilma et nad ei tunneks, et neis hakkab miski vaikselt hääbuma. Plaadid, mis salvestatud pärast Mary Hanseni traagilist hukku, olid küll päris head ja nad näitasid, et grupp võib ka pärast eelnimetatud tragöödiat ise edasi minna. Aga olgem ausad, kelle arvates on need plaadid paremad Hanseni perioodi loomingust? Tihti oli tunne, et Stereolab on kõik juba muusikaliselt ära õelnud ja nüüd saab samu asju vaid hästi õelda. Ja ma julgeksin väita, et bänd sai ise ka sellest aru, võttes pikaks ajaks aja maha just sellepärast, et tunti seesmiselt mingit stagnatsiooni.

Teisest küljest võiks oletada ka seda, et bändis on mingid konfliktid. Ikka juhtub. Aga peab arvestama, et bändi põhituumik Tim Gane ja Laetitia Sadier olid kunagi paar (vist isegi abielus). Kui paljud eksid suudavad teineteisega koos mistahes kontekstis koostööd teha? Kõik kindlasti mitte.

Isiklikult on veidi kahju ka sellest, et mul ei õnnestunud bändi mitte kunagi laivis näha. Aga kõike head ei saagi, nagu õeldakse. Mis seal ikka, au revoir Stereolab. Vähemalt selleks korraks.

Peatsed laivid

9. aprill - Multiphonic Rodent (Genialistide Klubi, Tartu kl 20.00, pilet 50-)
Plaadiesitluskontsert
Live: MULTIPHONIC RODENT: Astral Dance
Plaadimuusika: ERVIN TROFIMOV
Tasa ja targu mööda muusikalabürinte tudeeriv Erki Hõbe on meie mail tuntud ka kui pool "Opium Flirti". "Multiphonic Rodent" on tema sooloprojekt ning "Astral Dance" selle esimene CD.

Eesti Ekspress: Multiphonic Rodenti multiinstrumentaalne niiditõmbaja kõlistab aeglaselt kellukesi, iga järgnevat avastust vaikselt ja uurivalt laborisse saates. Kel aega on, astugu läbi. Niidirulli otsas tiksub pealtnäha küll hipilikke metsaande, aga mis siis? Lähemalt kuulates voolab nende sees tüüne motoorika; võnkuv gruuv, mis parema kuuseisuga ja kruttivama heliga kaunistaks ulmediskoteeke. Samas peab tunnistama, et sissejuhatavad teemad on veidi segadusseajavad - keerdudesse kaduvad ja pole kindel, et kuhu.
www.myspace.com/multiphonicrodent

10. aprill - Opium Flirt (Trehv, Tartu, pilet 50-, lisaks esineb Stella)
Stella (live)

Stella debüütalbum "Meie oma pisikene Mozart" Tartu esitlus.

Tallinna viisik Stella sai alguse 2005. aasta lõpul ja on tänaseks paljuski tänu oma eksentrilistele laividele omandanud Eesti undergoundis juba legendaarsele läheneva maine. Stellat, mis segab neile ainuomasel viisil psühhedeelset sündipoppi ja discot, on nimetatud koguni täesti uue, veel nimetu stiili loojateks. Bändi muusikat võiks võrrelda katustkergitava kosmilise kokteiliga, mille koostisosadeks on rütmimasinast rulluv diskogruuv (Kati), seda toetav trumm (Mammu), kirglik elektriviiul (Carmen), isemeelne kitarr (Tauno) ja võidukalt viiulikiunatustega võistlev vokaal - Eesti maniakaalseima frontwomani Lotte esituses.

vaata lisa - http://www.myspace.com/stellatallinn
http://www.youtube.com/watch?v=BB8I66HzAXk
http://www.youtube.com/watch?v=btCq-fDGuVI

Opium Flirt (live)

Lõpuks ometi.
Üle tõsiselt hulga aja taas laval Tartu underground duo Opium Flirt, kes toovad seekord ettekandele terve hulga uut materjali. OF kava koosneb nii duo-elektroonika techno-etteastest kui ka 2-trummariga freestyle-jammist! OF'i tuumikuga ühinevad lisaks veel külalismuusikud, ansamblitest Tartu Popi & Roki Instituut ja Wrupk Urei. Erakordne võimalus kõigele neile, kes on palju kõneainet pakkunud OF laive igatsenud

Vaata lisa - www.myspace.com/opiumflirt
http://www.youtube.com/watch?v=8VjDtGfdJqc&feature=related

Dj: Majoor Liiv(space guitar disco)
Nicolas(vecherinka.fr)

Pileteid müüb: Chungin

Olete oodatud kuulama!

Uus bänd - Superliustik

Siin üks video, mis filmitud ühe mu sõbra sünnipäeval veebruarikuus. Laivi tegi siis pidulistele üks uus Tartu ansambel Superliustik ja kuna ma isegi tegin enne väikse sooloetteaste ja mul oli muuhulgas olemas ka poolik trummikomplekti, mängisin nendega teise trummarina selles loos nimega "Kaboi" (jah, just nimelt ongi kirjapilt selline).

Õige pea astub bänd avalikult ka lavalaudadele. Hoidke silm peal.

Uuendus 15.08.2009 seisuga: Juba tükk aega on olnud üleval ka bändi oma Myspace lehekülg! Kus saab kuulda ka mõningaid salvestusi. Eeldatavasti laivist. Või vähemalt proovisalvestuste paremik. Bänd salvestab tõesti kõik oma proovid.

Uuendus 19.02.2011 seisuga: Üleval embedditud video pole enam avalikult vaadatav, bändi enda palvel. SL videote jaoks võib nüüd jälgida Juutuubis kasutaja Glawapple kanalit.

Kas kontsertide friendlistid on kurjast?

Nii mõnigi aktiivselt muusikat teinud inimene on rohkem kui ühel hetkel kokku puutunud inimestega, kes kontserdi saabudes lunivad pääset sõbralisti. Paljude inimeste jaoks on listi pääsemine üks viis, kuidas hoida kokku kulusid meelelahutusele. Teised aga jällegi siunavad listi-optsiooni ülekasutajaid parasiitideks, kes ajavad ürituse korraldaja kahjumi äärele. Ühest seisukohta mul endal ei ole. Olen ise ka kasutanud listi-optsiooni korduvalt ja olen ka ise listi pannud teisi. Samas jällegi olen nii Opium Flirdis kui ka soolokarjääri tehes puutunud kokku ise kontserdite korraldamisega ja mõlemal puhul, mil ma niigi ei saanud õieti mingitki kasumit, oleks listipanemise võimalus olukorda vaid kehvendanud. On selge, et listid on luupainaja enamasti korraldaja jaoks. Või nagu Berk Vaher sarkastiliselt pröökaks listilunijatele vastuseks: "Mille eest ma su lemmikartistile maksan, kullake?" (tsitaat Rada7 foorumist).

Samas jällegi on paratamatult küsimus, et kas see, kes muusika eest raha maksab, peab tingimata toetama korraldajat (kui just muusikud ise ei korralda). Seda muidugi olukorras, mil esinejad ise ei näe mingi korraldatava ürituse pealt mingit tulu. Ürituste külastamise eest maksmine on oma olemuselt kõige mõistlikum justament olukorras, kui sellest sõltub ka see, kuidas esinejad tasustatud saavad. Mitte, et peaks korraldajaid kahjumi äärele meelega ajama, aga muusika eest kulutatud raha puhul ma eeldaks, et sellest saaks kõige rohkem toetust ikkagi muusikud. Seda ühest küljest. Teisalt ma aga mõtlen, et kui listioptsioon ära jätta ja nõuda, et kõik külastajad maksaksid, siis kas sellest ikka suureneks üritusele kasum ja inimesed oleksid rohkem sunnitud rahakotiraudasid lahti kangutama? Listilisamine, hoolimata kriitikute argumentidest, ei tekita kontserdituludes iseenesest auke, vaid lihtsalt lisab maksvate külastajate hulka ka mõned muidu sisse saavad inimesed.

Seega, terve see argument, kas panna listi või mitte, on ikka väga hall ala ja tihti võivad diskuteerides ette tulla semantilised miiniväljad. Mul on hea meel, et see võimalus on kontserdite puhul olemas, aga ma mõistan, et süsteem ei ole täiuslik.

Mida tähendab sõnavabadus lühidalt öeldes?

Minu jaoks on sõnavabadus õigus kaitsta ebapopulaarseid ideid või isikuid ja ka vastupidi, õigus kritiseerida populaarseid isikuid ja ideid. Kas keegi vaidleks vastu?

Film "Happy Go Lucky"

Kaunis naine jalgrattal (kujutis "Happy Go Lucky" juutjuubi treilerist)

Käisin täna Ateena Keskuses kaemas Mike Leighi filmi "Happy-Go-Lucky", kus siis peategelaseks oli üks algkooli naisõpetaja, kes on hästi positiivne ja optimistlik, selline vähe Pollyannalik tegelane. Juba filmi esialgsed kaadrid olid ikka päris šarmantsed, kuidas Poppy (keda kehastas Sally Hawkins) rattaga muretult mõõda linna sõidab. Kusjuures mulle väga meeldivad jalgratastega naised. Poppy käib siis raamatupoes, kus ta üritab kaasata vestlusesse poodnikku, aga viimane paistab olevat paraku liiga endassetõmbununa, otsekui teravaks kontrastiks peategelase enda kirglikule avatusele.

Õigepea saabub esimene katsumus Poppy ülioptimistliku hoiaku suhtes: jalgratas osutub varastatuks. Kuid ei heida naine meelt midagi: ta otsustab hakata võtma autosõidutunde. Nii puutub Poppy kokku Scottiga, kes on üks nendest keerukatest tegelastest, kellega naisel toime tulla tuleb. Teised tegelased on flamenkotantsu õpetaja, kes kogeb ühes tunnis emotsionaalset murdumist, mille arvatavasti kutsub esile tema isiklik ebaõnnestumine eraelus. Ning poiss, kes kiusab kaasõpilast ja kelle puhul tuleb välja, et tema ema kavaler peksab teda (no kas pole mitte tüüpiline, et koolis teisi õpilasi kiusavatel poistel on alati endal kodus probleeme). Ja Sally vanem last ootav õde, kes ise paistab olevat oma valikute vang ja ta ei paista mõistvat, kuidas saab üldse elada õnnelikult abielus olemata, ilma pangalaenuga soetatud majata, pensionikindlustuseta ja üldse siukse väikekodanliku pagasita, mis peaks iga kolmekümne-neljakümnese keskklassi inimese elus justkui kohustuslik olema. Aga Poppy loetles kohe nii mõndagi mis talle meeldib: ta armastab oma tööd, tal on head sõbrad, lõbus olla, mis sa hing ikka ihaldad. On ütlematagi selge, et õnn ei peitu üldsegi rahas või sotsiaalses staatuses. Vaid vabaduses olla sina ise ja teha just seda, mis sulle meeldib. Mis on veel üks põhjus, miks Poppy tundub nii armsa tegelasena: ta on vaba hing, kellele pole vaja midagi erilist, et olla õnnelik.

Aga eriti pingeline on muidugi suhe Scottiga. Alguses võib tunduda, et Poppy on oma naljatlemise ja fokuseerimatusega halva õpilase etalon, keegi kes ei saaks iialgi autojuhiluba. Või kes varem või hiljem teeb avarii. Samas, ei saa öelda nagu oleks Scott kõige eeskujulikum õpetaja. Tegelikult on selge, et õpetaja ja õpilase puhul on kindlasti oluline ka hea omavaheline klapp. Näiteks mina, kes ma olen erinevatel pillidel eratunde võtnud, ei klappinud kuidagi trummiõpetajaga, kes kippus arvustama ja etteheiteid tegema, kelle arust olin mina kõike varem valesti omandanud. Samas naissoost flöödiõpetaja, kellelt ma kaks aastat tagasi tunde võtsin, oli hästi südamlik ja soe inimene, hästi julgustav tüüp, kellelt oli lausa rõõm tunde võtta. Aga see selleks.

Scott ja Poppy on omavahel selgelt sobimatud tegelased. Scott, erinevalt Poppyst, paistab olevat õnnetu ja löödud mees. Tal tekib omal moel isegi kiindumus naisesse, mis aga muidugi tekitab frustratsiooni, kui ta näeb naist suudlemas sotsiaaltöötajat Timi, kes paistab Poppyga päris hästi sobivat. See kulmineerub eriti intensiivse konfliktiga, kus tuleb välja Poppy tegelik võime võtta vastutust. Scott elab välja oma frustratsioone ja represseeritud tundeid ja kuigi naine mõistab, kui ohtlik võib olla mees autojuhina, tunneb ta omal moel Scottile isegi kaasa.

Mul on hea meel, et sellised filme on tehtud. On eriti südamlik näha, kuidas üks naisterahvas naudib elu täiel rinnal, ei lase ennast emotsionaalsetest katsumustest eriti heidutada ning julgeb olla tema ise, samal ajal ka teiste õnnest hoolides. Ja ta leiab armastuse, kohtudes sotsiaaltöötaja Timiga. Kuigi Poppy toanaaber Zoe teeb etteheite, et too hoolib liiga palju teiste inimeste õnnest ja tõepoolest ma leian et tihti on inimese õnn just tema enda teha ja alati ei saa maailma parandada, on "Happy Go Lucky" sellegipoolest väga inspireeriv. Ja ma tahaksin loota, et see film andis paljudele vaatajatele inspiratsiooni otsida oma õnne just endale kõige loomulikumal, inimlikumal ja vabamal viisil.



Ja siin ka üks teemakohane rõõmus laul rõõmsast lihtsat elu elavast inimesest, kes ka vähe ekstsentriline tüüp just nagu selle filmi peategelanegi: Genesis - Happy The Man (1972)

Lugemissoovitus: essee toitumise teemal

USA blogija Ran Prieur sai just valmis oma uue essee teemal "Kuidas paremini toituda". Soovitan lugeda neil, kellele tervislik toitumine tähtis on, siin on nii mõndagi õpetlikku.

Tanya Tagaq Kumu Auditooriumis

Käisin eile Tallinnas. Kus esines Kumu auditooriumis inuiti kurgulauljatar Kanadast, Tanya Tagaq. Esines koos ühe elektrooniku ja ühe trummariga. Siuke päris põnev kaasaegne kontserdimuusika ütleks. Kõik oli improvisatsioon, otsast lõpuni. "Lisaloona" improviseerisid nad veel. Järgmine nädal millalgi peaks Postimehes ilmuma sest arvustus. Seniks aga üks 11 minutiline videolõik. Kuigi jah, tagantjärgi oleks võinud valida istumiseks mõne teise istekoha, arvestades asjaolu, et kaamera filmis sisuliselt eesistuva publiku vahelt. Enne lisaimprot tuletas Tanya Tagaq meile kõigile julgustavalt meelde, et seal, kus tema pärit on, on külma koguni kuni miinus 70, nii et ärgu me külma kartku. Nojah, samas jällegi kui sa oled külmetunud ja vähe tõbine (nagu mina hetkel), siis mõjub isegi miinus viis piisavalt hirmsalt. Kuidas inuiidid küll külmetushaigusi ennetavad?



Fotod.

Paarisuhetest

Väljavõte Ran Prieuri kodukalt.

Paar päeva tagasi kirjutas Ran Prieur päris huvitavaid ja siiraid mõtteid valentinipäeva teemadel. Ran pidas valentinipäeva üheks halvimaks pühaks, konstateerides, et üksikud tunnevad end siis väljajäetuna ja paarisuhetes olijad on stressis teise paarilise ootuste pärast. Lisaks on "armastuse" mõistega selline probleem, et see on semantiline miiniväli, kus on lugematu arv tähendusi. Et romantiline armastus võib viidata nii patoloogilisele obsessioonile kui ka lühinägelikule ihale kui ka sügavale kiindumusele pikaajaliste partnerite vahel. Mine võta kinni, kellel tegelikult õigus on või mis?

Parimaks vundamendiks paarisuhte jaoks ei pea Ran mitte romantilist armastust, vaid sobivust. Kuid isegi "sobivus" on keeruline ja raskesti defineeritav. Enamik inimesi mõtleb, et sobivus tähendab samu popkultuurilisi eelistusi ja sellega peaks siis asi ants olema. Ran aga postuleerib, et sobivuse tähtis osa on mugavus, viidates Barbara Sheri väitele, et hea partner (või hoopis suisa hea tegevus) ei pea tingimata olema põnev, vaid peab tunduma nagu tundub jalas vana mugav king. Siis on oluline sünergia. Test on vaadata kõiki teisi elu osi, sinu suhteid sõprade ja perega, sinu sissetulekuallikat, loomingulist tegevust või katseid parandada maailma või jõuda valgustuseni või mis iganes radu sa tallad. Sinu partner peaks toetama sind nendel radadel või siis vähemalt ta ei tohiks hoida sind tagasi.

Kuigi ma ei nõustu ausalt öeldes Raniga, et romantika peab tingimata sobivusele vastu hakkama, võttis ta sobivuse olemuse minu arvates päris hästi kokku. Iga suhte puhul ongi tähtis, et kas sul on oma kaaslasega hea koos olla ja kas ta lubab sul olla sina ise, viia ellu su unistusi või hakkab ta sinu teele takistusi lükkama. Kujuta ette, et sa näiteks oled muusik ja su naine ütleb ühel hetkel, et nüüd on vaja uut pesumasinat osta ja selleks pead sa maha müüma oma kitarrivõimu. Kui sa siis pärast tunned ennast nagu vananev rokkar, nagu üks mu tuttav muusik seda sõnastas, siis kas asi on ikka õige? Ma arvan, et eelistatav olukord on alati selline, kus sa tunned ennast elusana, mitte et sa nüüd muutud kuidagi vanaks või stagneerud. Alati, kui suhe taandub vastandlike huvide konfliktiks, kus üks peab lihtsalt oma tahtmisest loobuma ja teine oma tahtmise manipulatiivsete taktikate abil saama, on asi halvasti. Sellist asja aitakski paremini ennetada maksimumi piires sobiva elukaaslase leidmine.

Lõpetuseks arutleb Ran lühidalt üksikuks olemise üle. Ta vastas reisil olles ühele võõrustajale, et jah, ma olen üksi õnnelik, aga ma ei ole rahul. Tema hinnangul on enamik paarisuhteid ses maailmas kehvemad vallaliseks olemisest. Aga parimad suhted on palju paremad. Olen täiesti nõus.

Ebaõnnestumisest

Minu hiljutine kontsert, kus ma esitlesin oma uut plaati "Astral Dance", oli ebaõnnestumine rohkem kui ühest küljest vaadatuna. Ühelt poolt olid tehnilised probleemid, esimese loo ajal tuli puldist low-freq undamist, mistõttu võttis ikka jupp aega, enne kui probleem lahenes ja ma sain alustada teise looga. Teisalt tuli seekord liiga vähe rahvast. Liiga vähe sellepärast, et saamata jäi vajalik tulu arvestades ürituse kulusid, mille katmise vastutus oli minu õlgadel. Ehk jäin põhimõtteliselt miinustesse seekord. Kahjuks. Põhjuseks muidugi samal päeval Von Krahlis toimunud kontsert koos Epliku, Chalice'i jt. artistidega Genklubi toetuseks, kuhu läks nii mõnigi inimene, kes oleks muidu võinud mind kuulama tulla. Nii et seekord kannatasin ebavõrdse konkurentsi pärast.

Aga...ei ütleks, et olin sellepärast hiljem kurb või masendunud. Endalegi üllatuseks, pigem sai mulle osaks hingerahu, mida ma polnud varem eriti kogenud. Kõik oli ühtäkki selge minu jaoks. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et ebaedu pole tingimata hirmus asi. Ja nii saingi üle hirmust ebaõnnestumise ees, mis oli mind tegelikult juba aastaid vaevanud ja mis mind oli pannud põdema ka mõned päevad enne kontserti, kui juba siis oli selge, et ega midagi eriti rõõmustavat tavaarusaama kohaselt ei maksa oodata.

Ebaedu pole alati hirmus, sest tihti võib see ka inspireerida. Näiteks minu raske katsumus looperiga, millega soundcheckis oli suht palju jamamist ja mis ka laivis kippus rohkete pealeloopimiste tõttu mürastuma tihti, pani mind mõtlema, milliseid võimalusi pakuks mulle see, kui ma edaspidi laividel rohkem arvutit hakkaks kasutama ja liiguksin rohkem elektroonilisemas suunas. Kui ma paneks looperi kõrvale ja teeksin ainult arvutiga lugusid, siis kindlasti asi oleks teistsugune ja isegi põnevam. Kasvõi Treeed kuulates ma mõtlesin, kui neetult lollikindel on arvutiga teha!

Pealegi, tegelt oli neljapäev Juuksuris omamoodi päris tore õhtu. Treee oli päris hea (ja oma õhtuse esinemistasu auga ära teeninud) ja Leemets hiljem avaldas ka tunnustust minu esituse kohta, hoolimata vigadest. Kohal olid ka mõned head sõbrad, kellega alati on tore koos olla ja ma sain tuttavaks Tarvo-Kaspar Toome (Lippajad) ja Pearu Helenurmiga Phloxist, kellest eriti esimene on ikka täitsa muhe sell. Neile väga meeldis mu muusika. Ahjaa, Raul Saaremets, sarnaselt Opium Flirdi konsale 15. märtsil 2006 (mille ka ise korraldasime ja kus publikut oli ka vähe), oli ka kohal. Pühendasin talle lõpuloo "Kevademantra", mille ma peaaegu oleks tegelikult välja jätnud, aga see oli mu esimene lugu, mida laiem eesti publik sai raadiost kuulda omal ajal (tänu Saaremetsa mängule Vibratsioonis), nii et see oli minu viis öelda aitäh.

Ma arvan, et läbikukkumise hirmust vabastas mind mitu asjaolu: esiteks, sisendasin endale, et ilmselt on see märk sellest, et võtab veel veidi aega, enne kui ma oma muusikaga mingit märkimisväärset edu saavutan, nii et ma lihtsalt pean andma aega, enne, kui mul endale tõeliselt nime teha õnnestub. Teiseks, ma olen lihtsalt omandanud aastate jooksul päris hea suutlikkuse oma irratsionaalsemaid uskumusi vaidlustada, või vähemalt nendega toime tulla. Kuna kas või näiteks Opium Flirdiga pole meil Erviniga veel õnnestunud pääseda tegema ühtegi kontserdit väljaspool Eestit v.a. kontsert Liepajas (kust on pärit Tehislennu CDl lugu "Intense Heat"), siis tihti olen ma mõelnud, et äkki me oleme sitt bänd vms. Aga nüüd ma vaid tean, et kartus läbikukkumise ees sünnitab tihti ebaterveid alaväärsustundeid, millel ei pruugi tegelikkusega mingit seost olla. Kõigile ei saagi meeldida. See, et mind vähe rahvast neljapäeval kuulama tuli, ei näita, et ma oleksin kehv muusik. Philip Glass omal ajal saatis oma ansambli esimese tuuri organiseerimise nimel välja 120 kirja erinevatele kontserdikorraldajatele ja sai tagasi vaid kuus vastust. Kuigi tänapäeval on Glass maailmanimi, oli omal ajal temalgi raskem. Aga teda ei heidutanud raskused ja aastaid pärast kõva vaeva oli Glass lõpuks endale nime teinud.

Kolmandaks: ma olen hakanud uskuma, et edu ja ebaedu on pigem suhtelised, kui et teineteist välistavad absoluudid. Ühel alal silmapaistvat edu saavutavast tegijast on alati keegi veelgi edukam. Ja vastupidi, teatud alal ebaedu ei tähenda veel, nagu oleks ebaõnnestuja üldiselt sündinud luuser. Läbikukkumises võib tihti olla ka midagi inspireerivat, ilusat, lõbusat või vähemalt õpetlikkugi. Tähtis ei ole see, et kas sa saavutad eesmärgi, vaid kui palju sa tegelikust olukorrast enda jaoks välja pigistad. Pealegi, kui edu on tihti saavutatud mingite räigete ohvrite toomisega, üle laipade minemisega, siis kas see on ikka õige edu? Ma ei ole üldse kristlane, aga ometigi see on valiidne küsimus, et mis kasu on inimesele, kui ta võidab terve maailma, samas aga kaotab iseenda? Ehk oleks parem olla tavamõistes ebaedukas, aga siiski ennast leida? Ma arvan küll, et hingerahu, õnn ja inimlikkus on tähtsamad väärtused, kui materiaalne edukus, staatus või saavutused. Kui mult küsitaks täna, mis on mu suurim saavutus, ma vastaksin ilmselt, et see, et ma vabanesin hirmust ebaedu ees, on juba isegi suur asi. Mida iganes ma võin tulevikus saavutada, on vaid meeldiv boonus.

Ebaõnnestumist olen kogenud ka inimsuhetes. Kui nii mõnigi inimene, keda pidasin toredaks ja huvitavaks tüübiks, osutus hiljem hoopis tigedaks küünikuks, kelle käest kõrvetavalt haiget sain. Kui tihti olen ma kirjutanud kellelegi teisele kirju, samas saamata üldse nendele vastust. Need on vaid paar näidet sellest, kuidas ebaõnnestumine inimsuhetes võib olla egole paras hoop. Lisaks on mind vaevanud kahtlused, et kas mul üldse õnnestub leida sobiv elukaaslane kunagi. Ma pole siiani seda sobivat leidnudki. Ja olen kindel, et ma kogen edaspidigi ebaedu nii suhete sfääris kui mujalgi. Kuid ma usun, et iga ebaõnnestumisega võib tegelikult õnnestumisele lähemale sattuda. Pole mõtet vaevata pead kahtlustega, et kas mul üldse läheb õnneks, kas ma leian õige elukaaslase, kas ma leian parimad sõbrad. Pigem tasub liikuda eluteel edasi ja olla valmis kõigeks, mis tuleb. Protsess võib teinekord olla põnevamgi, kui tegelik eesmärk.

Uus plaat "Astral Dance"

Multiphonic Rodent - "Astral Dance"

Minu uus sooloalbum nimega "Astral Dance" nüüd saadaval.

Lugude nimekiri:
1. Siiras Siirius (Sincere Sirius)
2. Pastoraalideaal (Pastoral Ideal)
3. Elektromehhaaniline Äratuskell Viendast Dimensioonist (Electromechanic Alarm Clock from 5th Dimension)
4. Endorfiiniunenäod (Endorphin Dreams)
5. Astraaltants (Astral Dance)
6. Teine Laine (Second Wave)
7. Mikroskoopiline Trompet (Microscopic Trumpet)

Osta saab:
Tallinnast baaris Juuksur (Vaimu 1)
Tartust (alates 20.märtsist) Genklubist (Magasini 5/Lai37 taga)
Rada7 netipoest

Või minu käest: kirjuta meil stereom ja siis gmail ja noh teate isegi.

Multiphonic Rodent - "Astral Dance" plaadiesitlus

Järgmine nädal ilmub siis minu esimene päris-sooloplaat. Siin ka väike pressiteade selle kohta.

Neljapäeval 5. veebruaril kell 21.00 esitleb Tartu multi-instrumentalistist eksperimentaal-muusik Multiphonic Rodent oma värsket plaati „Astral Dance".

„Astral Dance", salvestatuna 2008. aasta hilissuvel ja sügisel, on Multiphonic Rodenti alias Erki Hõbe esimene pärisplaat, arvestades, et eelmisel aastal tasuta netti üles riputatud „Formations" oli varasemate ideede kogumik, millega Hõbe tegeles oma põhibändi Opium Flirt kõrvalt. Täna on Hõbe enamasti aktiivne kõike pille ise mängiva sooloartistina, kelle muusika ja kontsertesinemised on viimase aasta jooksul sooja vastuvõtu osaliseks saanud. Seega esindab „Astral Dance" Opium Flirdi varjust välja jõudmist ja täisväärtuslikuks sooloesinejaks kujunemist.

Multiphonic Rodent kombineerib uuel albumil ideid progerokist, minimalismist, elektroonikast ja jazzist, samas jäädes endale omaselt raskesti klassifitseeritavaks eklektikuks. „Astral Dance" olemuselt komplekssem ja mitmekihilisem, kui tema varasem looming, samas ka kergesti ligipääsetavam. Mitmehelilist närilist paelub nii kosmiline kui ka igapäevane ja seda peegeldab ka uus muusika koos lugude pealkirjade ja plaadi kujundusega.

Kõik huvilised on oodatud esitluskontserdile 5. veebruaril kell 21 baari Juuksur (Vaimu 1, Pika ja Vaimu tn nurgal). Lisaks Multiphonic Rodent'ile esineb ka Treee.

Kuulamiseks plaadi avalugu "Siiras Siirius" (Sincere Sirius)

Multiphonic Rodent - "Uniformal Medley" (proov)

Mäletate, kui kirjutasin Junost 75 sündist ja mainisin muuseas, et harjutasin ühte oma kontsertpala sellega? Täna siis tegin sellest ka video. Esitan siin kompositsiooni, mis põhineb kolmel palal. Esiteks "Uniformalism" Formationsi pealt ja teiseks kaks lugu, mida saab stuudioversioonis kuulda peatselt ilmuval uuel albumil. "Endorphin Dreams" ja "Astral Dance". Viimane muide on ka uue plaadi pealkiri. Plaat ilmub veebruaris. Aga sellest veel kuulete. Senikaua aga see kümneminutiline video.

Seda popurriid olen ka varem kontserditel esitanud, aga sedapuhku hoopis teises seades, kasutades ehtsat sovjeedi analoogsünti, millega arvestades on nii mõndagi teistmoodi. Ja otse loomulikult on ütlematagi selge, et kaks uut lugu ei kõlagi nii, nagu nad plaadil saavad olema.

Kas põrgu on teised inimesed?

Tsitaat Jean Paul Sartre'i näidendist "Kinnine Kohus" - teised inimesed ongi põrgu - on ilmselt üks vääritimõistetumaid mõtteid eelmisest sajandist. Sellele ideele on osaks saanud igasuguseid tõlgendusi. Paljudele tundub, et Sartre oli misantroop, kelle jaoks terve elu oli mõttetu. On teatud inimesi, kes selle peale suisa reaktsiooniliselt sisendavad, et teised inimesed ei ole põrgu. Nende seas kindlasti ka paljud usuinimesed, kellele Sartre'i ateistlikud implikatsioonid mõjuvad kui punane rätt. Aga see selleks.

Siin üks huvitav link esseele, kus arutletakse Sartre'i eksistentsiaalsete küsimuste üle. Muuseas on ära toodud ka Sartre'i enda tegelik seisukoht. Sartre ei mõelnud sugugi seda, et suhted inimestega on alati põrgulikult väljakannatamatud. Pigem viitab Sartre sotsiaalpsühholoogilisele faktile, et paljude inimeste probleemid tulenevad tihti just teistest. Kui meie suhted kellegi inimesega on hapud või halvaloomulised, siis võib selle teise inimese juuresolek mõjuda kui põrgu. Sest inimese mina on tihti sõltuvuses sellest, millisena teised teda talle peegeldavad. Ei ole realistlik eeldada, et inimese mina tekib teistest täiesti sõltumatult. Alati on inimest kujundanud keegi teine kas otseselt või kaudselt.

Tegelikult ma usun, et see, kas teised inimesed tunduvad põrgulikud või ei, sõltub sobivusest. Sarnased inimesed, kes mõistavad oma kaaslast hästi ja aktsepteerivad teda sellisena, nagu ta on, võivad tema jaoks olla kui taevalik seltskond. Kui aga teise inimesega ilmnevad vaid konfliktid, tülid ja egode katastroofiline kokkupõrge, siis on põrgu ehk tõesti teised inimesed. Õnnetu abielumees, kellel on kõrini oma naise näägutamisest ja psühhoterrorist, mõistab väga hästi, milline põrgu võib olla teine inimene. Sobiva elukaaslase leidmine aga tundub olevat võimalus maitsta paradiisi maa peal. Sartre'i tegelik sõnum on isikliku vastutuse tähtsus. Me oleme valikutes vabad senikaua, kuni me aktsepteerime tagajärgi. Sotsiaalsel tasandil aga on ka iga inimene ise vastutav selle eest, kellega ta lävib. Teised inimesed ei ole põrgu mitte seepärast, nagu see oleks vääramatu sotsiaalne seadus, vaid see võib olla nii, kui inimene ei vali oma sõpru või tuttavaid piisavalt hästi.

Põnevad kosmosesaundid

Väljavõte Don Gurnetti kodukalt.

Aitäh Ran'ile, kes linkis põneva saidi, kus võib kuulda valimit salvestatud kosmosesaundidest. Ran juhtis tähelepanu, et kuigi me oleme kuulnud nii sci-fi filmidest heliefekte kui ka nn. space-rockist selliseid "kosmilisi" sündisaunde, on kogu see värk salvestatud enne, kui me teadsime, kuidas kosmos tegelikult kõlas. Aga see sait siis näitab, et kosmoses leiduvadki just taolised kõlad. Et kust me siis teadsime?

Panen siia katkendi Tangerine Dreami albumilt "Zeit", kus võib kuulda ka taolisi kosmosesaunde ikka ekstensiivselt. Lugu nimega "Origin of Supernatural Probabilities". Eks võrrelge ise ülal kodukal toodud saunde ja siin all videos kuuldavaid helisid omavahel.

Veel Junostist

Nagu eile kirjutasin, häälestasin kromaatilise tuuneriga ära Junost 75 analoogsündi. Andsin endast parima, proovisin kõik genekad nii täpseks häälestada kui võimalik. Ainuke toonigenekas, mida ma ei saanud piisavalt kõrgeks häälestada, et ta teiste toonidega hääles oleks, oli G-diees genekas. Nii et päris täiuslikult vähemalt mina küll teda häälestada ei mõista. Aga asi seegi.

Tegin ka just ühe proovisalvestise. Esitan siin sündi ja looperi abil pala "Soojalt Sinu", mille originaali kuuleb Opium Flirdi albumilt "Õunakuu". Kriitik Kert Semm kirjeldas pala kui "suurepärane interlüüd, kus vibrato režiimil analoogsüntekate gruuvid pöörlevad üle kosmilise helimaastiku." Millega ta mõõda pani, oli see, et loos polnud mitte ühtegi analoogsünti. Originaali põhja moodustas flöödinoot, mille luupisin harmoniseerituna (suur terts) ja mida ma omakorda harmoniseerisin veel, vaheldudes kvardi ja kvindi vahel. Lisaks kasutasin Kaoss Padi kosmoseefekte ja virtuaalset mellotroni. See versioon, mida nüüd kuulete, vähemasti on küll 100% analoogsünt.

Sain oma kasutusse retrosündi

Pildil Junost-75 analoogsüntesaator.

Aitäh Kristjanile, kes täna tõi mulle Tartu korterisse kaks sovjeedi retrosüntekat. Esimene oli RMIF Miki ja teine Junost 75. Miki kohta ütles Kristjan, et sel on väga nõrk signaal. Ja ega ma tõepoolest pole sellest veel mingit heli välja saand. Aga loodetavasti saab sest kuidagi veel asja. Junost aga töötab küll.

Ainult, et alguses oli ta ikka kohutavalt häälest ära. Ja pealegi F-klahvid ei tööta üldse, välja arvatud ehk kõige kõrgemad helid. Kristjan ütles, et seda peaks saama häälestama, ent ta samas ei teadnud, kuidas see protsess käib. Otsustasin uurida ise, kuigi ma olen elektroonika alal suht võhik. Keerasin klaviatuuri alt kolm plaati lahti ja mulle avanes ostsillaatorite rida. Paistab, et häälestamiseks tuleb ostsillaatoreid kruvidest keerata. Hakkasin eksperimenteerima. Mul võttis jupp aega, enne kui ma taipasin, et 12 ostsillaatorit esindavad kromaatilist helirida Cst kuni Bni. Ehk siis esimene ostsillaator vasakult on C klahvidele, teine C-diees, kolmas D jne. Hakkasin keerama, kuni sain enamvähem adekvaatsele kõrgusele keeratud helid. Ja varsti oligi ta juba paremini hääles.

Homme peaks üks teine sõber mulle laenama kromaatilist häälestusplokki. Proovin siis selle abil homme sündi häälestuse täpsemaks saada. Vahepeal muidugi jämmisin kah. Proovisin isegi luuperi abil ühtteist mängida, harjutasin ka päris huvitavat analoogsündipõhist arranzeeringut ühest Multiphonic Rodenti kontsertpalast. Selle pilliga kindlasti salvestan ühtteist nii Opium Flirdi kui ka oma sooloprojekti heaks. Kui ma vaid teaks, kuidas seda F-klahvi mängima saaks korralikult. Ja mind huvitab, et kui keeruline on üldse elektroonika? Kas minusugusel oleks eeldust õppima elektr(oon)ilisi instrumente remontima? Igatahes ma ütlen, et sel sündil on ka päris lahe elektroonilise trummisaund, mida saab mängida kahe kõige madalama musta klahvi abil. Kasutan seda ära!