Heakstegeva vägivalla müüdist

Siin üks essee vägivalla teemal. Mis räägib vägivallast, kui jumalast inimeste elus. Tutvustades Babüloonia müüti maailma loomisest, kus kord sündis sõna otseses mõttes kaosest. Kus isa- ja emajumal plaanivad tappa noored jumalad, et nad rahu saaks nende lärmamisest. Jumalapojad aga saavad salaplaanist teada ja nad tapavad isajumala Apsu. Emajumal Tiamat kavatseb kätte maksta selle eest. Noored jumalad põõrduvad oma noorima liikme Marduki poole, kes siis võtab ohjad enda kätte, tapab Tiamati (ja loob protsessi käigus kosmose) ning saab jumalate valitsejaks.

Autori põhipostulaat on, et sedasorti arusaamad, et vägivald on paratamatu ja ainus õige abinõu ning et kord sünnib kaosest, on mõjutanud massimeediat ja igapäevaelu kõvasti. Näiteks toob ta ka igasugused multifilmid, kus kangelane sõdib vaenlastega, võidab need vaenlased ja siis järgmises eposoodis võitleb ta taas samade vaenlaste vastu. Formaat ei varieeru kunagi. Vastased ei istu kunagi maha arutamaks oma erimeelsusi. Kangelased ja kurikaelad sõdivad üksteisega pidevalt ja vägivald on ainus viis lahendada probleemi. Kurjus ei sünni inimesest endast, vaid see on alati olemas ja inimene lihtsalt kohaneb olukorraga, muutudes ise vägivaldseks ja vägivald muutub afrodisiakumiks, erutavaks kihuks, sõltuvusttekitavaks kaifiks ja inimsuhete aseaineks. Multifilmid (rääkimata muust, mis telekast tuleb) on seega enamasti üles ehitatud müüdile, mida autor peab "kõige lihtsamaks, laisemaks, erutavamaks, probleemitumaks, irratsionaalsemaks ja primitiivsemaks kurjuse kujutiseks, mida maailm eales teadnud".

Lisaksin veel omalt poolt, et kui aegajalt ilmubki mõnes multikas mingit rahutegemise katset, siis seegi on kujutatud üsnagi primitiivselt. Ja tihti tegeldakse just tagajärgede, mitte põhjustega. Heaks näiteks on Tom & Jerry multikas "Truce Hurts", kus koer, kass ja hiir üritavad omavahel läbi saada. Mitte kordagi ei istuta maha ega arutata tülide põhjuseid. Lihtsalt koer ise nõuab, et kass saaks koeraga läbi ja hiir kassiga. Ja nii lihtne see ongi. Vahepeal tundub, et rahuleping justkui toimib nagu õlitatult. Kuni ahnus ikka loomad taas tülli ajab ja nii ollaksegi tagasi seal, kust alustati. Loomad lihtsalt vahepeal suutsid oma erimeelsused alla suruda, kuni teatud stiimul (ehk siis lihakäntsakas) allasurutu jälle teadvusesse tõstis ja siis vallandus taas kogu põrgu. Ja rahulepingu koostanud koer rebis vihaselt lepingu puruks.

Ja siis esineb seal veel eeldus, et vägivalla ainus alternatiiv on, et tuleb olla suur sõber. Aga miks? Ei pea ju tingimata. Vägivaldse vaenamise ja südamesõpruse vahepeal on ju terve mikrokosmos. Vaenlasega rahu tegemine ei tähenda, et ta peab saama sinu parimaks sõbraks üleöö. Äraleppinud vastased võivad ka lihtsalt oma eludega edasi minna, olles lihtsalt vabanenud vihavaenu taagast omavahel. Seega massimeedia, kaasa arvatud lastele näidatud multifilmid, esitab tihti maailma ka mustvalgena. Mis võib inimese maailma nägemist moonutada sama palju, kui heakstegeva vägivalla (redemptive violence) propageerimine teleprogrammides.

Ja need kaks on omavahel tihti seotud! Võtame näiteks kristlikud fundamentalistid (ka neid on essees mainitud). Nende maailmavaade on must-valge, et on hea ja halb, kristlik ja mittekristlik, püha ja patune, jumalik ja ilmalik, taevas ja põrgu, meie ja nemad. Meie ja nemad. Fundamentalistid ei tunnista iialgi neid, kes näevad maailma teistmoodi. On kas nende tõde või valeõpetus. Ja oma tõe eest võideldes muututakse tihti vägivaldseks. Pommitatakse abordikliinikuid, piketeeritakse tapetud homode matuseid, surutakse läbi repressiivseid seadusreforme nagu näiteks kreatsionismiõpetuse lükkamine teadusklassidesse, sõditakse islamistidega, kiusatakse taga teistsuguse usutunnistuse ja sättimusega inimesi.

Otse loomulikult on essee kirjutatud kristliku patsifismi vaatevinklist. Eks ses positsioonis ole oma kitsaskohad ka, sest vahel on vaja kaitsta pealtnäha vägivaldsete taktikatega ennast nende vastu, kes oma julgeolekut ohtu seavad kippuma. Teise inimese mõrv ei ole eales aktsepteeritav, kuid vahel on vaja ellujäämise nimel likvideerida keegi, kes sind ennast mõrvata üritab. Patsifism patsifismi enda pärast võib oma grotesksemal kujul olla sama lihtsustatud maailmavaade, kui arusaam heakstegevast vägivallast. Oluline on siin, nagu iga teise ideoloogia puhul, et ei muututa fanaatiliseks ja et ollakse võimelised jälgima reaalsust ja siis ennast kohandama sellega.


"Truce Hurts"

Seksiga teenuste eest tasumisest

Väljavõte Nelli Teataja veebist.

Siin üks huvitav artikkel tabloidilehest Nelli Teataja, mis räägib ühest Tallinna neiust Merlest, kes rahapuudusel on saanud auto remonditud ja aknad vahetatud tänu seksile armukestega, kes oskavad neid töid teha. Mõned mõtted selle artikli kohta.

1) Kohe hakkab silma, et loo peakangelanna on ikka väga seksapiilne naisterahvas. Seega mehena mul mingeid proteste naise eeldatava "litsakuse" vastu pole. Tundub, et enamik nendest, kes naist "litsiks" peavad on teised naised ise. Kes ise nii seksikad pole. Mistõttu ma arvan, et litsiks tembeldamine pole enam üldse tõsiseltvõetav hinnang kellegi naise seksuaalsele käitumisele. Ma ikka usun sellesse, et igal inimesel on õigus oma seksuaalsele enesemääramisele, like it or not.
2) Kuigi ma ei nõustu tingimata mõnede prostitutsiooni padukaitsjate suhtumisega, et prostituut olla on väärikas ja lahe, ma arvan, et prostitutsioon peaks ikkagi olema legaalne. Sest kui me juba muude teenuste eest tasu küsime rahas, siis miks ei võiks ka mõni naine eraettevõtjana oma keha müüa? Kui juba prostitutsiooni kritiseerida, siis parem võtame kriitika alla terve rahamajanduse! Ise usun nn. "kingimajandusse" (gift economy), kus teatud teenuste eest on tasu vabatahtlik ja tihti natuural põhinev. Nüüd ma näen näidet, kuidas oma keha pakkumine töötab kingimajanduse baasil! Mis on kindlasti põnev. Ja ega seksi pakkumine pole tingimata parem ega halvem muudest viisidest, kuidas autoremondi eest kompenseerida.
3) Kuigi Merle väidab, et ta pole selline naine, kes tahaks kelleltki meest üle lüüa, tundub mulle ometigi, et Ronald elab sobimatus suhtes. Sobiva elukaaslase olemasolul ei tuleks see kõne allagi, et mees läheks oma naise juurest kellegi teisega liini ajama. Aga samas paistab, et mees ei julge tunnistada, et ta pole oma suhtes õnnelik. Kes teab, kui mehel jätkuks närvi oma sobimatu abielu pikalt saata, ehk leiaks ta oma õnne Merlega? Igatahes loodetavasti leiab naine sobiva mehe, kellest ta unistab.

Pildikesi Šiauliaist, Leedust

Mina Šiauliai draamateatri ees.


Draamateater


Vilniuse tänaval


Holistic Theatre of Movement


Šiauliai on ülikoolilinn


Ülikooli peahoone


Vaade Talsose järve kaldalt linnale


Üks kurioosne hübriidmaja Talsose järve lähedal, kus euronormidele vastav maja ehitatud vana nõukaaegse maja külge.


Kuldne vibulaskur

Ülevaatlikum galerii siin

Mälestusi Hugh Hopperist

Pildil Hugh Hopper kontserdil Tallinnas 5ndal juunil 2008.

Sain küll alles täna teada, aga igatahes on legendaarne Soft Machine'i bassimees Hugh Hopper elavate kirjast lahkunud. Aasta otsa kestnud võitlus leukeemiaga lõppes siis allavandumisega 7ndal juunil. Ehk siis pea 3 nädalat tagasi tänasest. Paar päeva enne surma jõudis Hopper veel abielluda oma partner Christine'iga. Erinevalt siis Farrah Fawcettist, kes plaanis ka enne surma abielluda, ent kahjuks jõudis vikatimees temast ette.

Veel avastasin, et mul õnnestus käia täpselt eelviimasel Hugh Hopperi kontserdil üldse! 5ndal juunil 2008 avastasin pärastlõuna paiku, et Hopper esineb Tallinnas Rock Cafes. Koos kvartetiga Colorphone. Mõtlesin, et oh lahe, läheks vaatama! Spontaanne mees nagu ma olen, orgunnisin kohe käigu Tallinnasse. Aitäh Ervinile, et ta toona Tallinnas elades mulle öömaja võimaldas. Kontserdil esines ka Sergei Manukjan koos Sofia Rubinaga. Eeldasin, et eestlased esinevad esimesena. Tegelikult läks hoopis Hopper & co peale kõigepealt. Circa kl 22.00. Koos Hopperiga olid laval ka kitarrist, trummar ja bassklarnetist. Viimane oli ikka eriti muljetavaldav. Bassklarnet on üks mu lemmikinstrumente üldse (loodetavasti kunagi õnnestub endalgi seda pilli puhuda), ent see muusik oli ikka eriliselt osav oma instrumendil. Kõige meeldejäävaim moment oli versioon loost "Was A Friend", mille tuntuima versiooni on esitanud teatavasti Robert Wyatt. See instrumentaalversioon, kus meloodiat kandis bassklarnet, oli ikka kummastavalt kaunis.

Ajasin pärast ka pisut juttu Hopperi endaga. Andsin talle muuseas ka Opium Flirdi Tehislennu ning CDR'i oma esimese sooloalbumi Formations paladega. Mainisin talle, et oleks päris tore saada välismaale esinema. Hopper siis ütles, et tänapäeval on kontserte üsna raske saada. Mnjah, tõepoolest, teha siukest mittekommertslikku muusikat ei ole tänapäeval just kerge. Millest on maru kahju.

Ent mitte nii kahju, kui sellest, et peatselt pärast seda laivi (kaks päeva hiljem esines Hopper Colorphone'iga veel Soomes, mis jäigi mehe viimaseks laiviks üldse) haigestus Hopper leukeemiasse. Uudis jõudis minuni sügisel. Esialgu oli põhiline mure muidugi see, et saada piisavalt raha, et maksta mehe haiglakulude eest. Mistõttu organiseeriti mitmeid heategevuskontserte ja isegi plaatide müügist hakkas teatud protsent minema Hopperi toetuseks. Kuigi viimasel ajal olen plaate suht harva ostnud, tellisin siiski ühe, millest kuuldavasti pool müügitulust pidi toetuseks minema: Soft Machine'i arhiivsalvestis Drop aastast 1971 (kus Robert Wyattit oli asendanud Phil Howard trummidel). Ma siiralt lootsin, et ehk saab Hopper haigusest jagu ja et mees ei järgne nii ruttu saksofonist Elton Deanile (kes heitis hinge 2006 veebruaris).

Paraku, nagu tuleb välja, hakkas mehe tervislik seisund käesoleva aasta kevade paiku järsult halvenema. Kuni 7ndal juunil läkski Hopper oma viimsele tuurile taevariigi suunas. 25ndal juunil toimusid matused, mis kuuldavasti Hopperi soovil järgis budistliku tseremoonia traditsiooni. Olgu kerge talle muld. Hopper kord sõnastas, et vaid 10% kõigist muusikutest teeb midagi tõeliselt originaalset või loomingulist, samas kui ülejäänud 90% vaid kopeerivad teisi. Maailm on igatahes kaotanud ühe tõelise originaali.


Soft Machine - "Kings and Queens" (tribuutvideo kasutajalt TheSoftMachineFamily)

Huvitav intervjuu Ray Collinsiga

Väljavõte Daily Bulletin veebist.

Siin üks huvitav intervjuu Ray Collinsiga, keda tuntakse kui Frank Zappa legendaarse Mothers of Invention vokalisti, kes laulis koos Zappa bändiga kuuekümnendatel. Praegu elab 71-aastane mees Claremont Village'is, kus ta päevad mõõduvad tänavatel jalutades, pargipinkidel istudes ja inimesi tervitades.

Mees ise intervjuusid tihti ei anna, küll aga motiveeris teda võtma ühendust ajakirjanikuga üks YouTube'i klipp. Kus Frank Zappa ühes teleshows seletas, et Mothers of Invention sündis sellest, et Collins kutsus Zappat asenduskitarristiks oma kõrtsubändi Soul Giants pärast seda, kui ta oli endisele kidramehele pasunni sõitnud. Tegelikult oli Collinsi hinnangul Soul Giantsi kitarrist Ray Hunt lihtsalt ebapädev muusik või tahtlikult kiuslik tüüp, mistõttu Collins pidi talle kinga andma. Siiski kulges asi Collinsi sõnul vägivallatult.

Igal juhul võttis Frank Zappa bändi juhtohjad enda kätte, Soul Giantsist sai Mothers (of Invention, sulgudes olev liide lisandus plaadifirma nõudel) ja koosseis salvestas mitu satiirilise underground-rocki klassikplaati. Collins aga ei olnud rahul oma rolliga bändis, sest ta ei armastanud laulda satiiri. Johnny Mathisest ja Nat King Cole'ist mõjutatuna meeldis talle lihtsalt ilusat muusikat laulda. Ja nii oligi Ray Collins aastaks 1968 bändist jäädavalt lahkunud. Millega seoses sai enamvähem otsa ka mehe lauljakarjäär.

Sellest ajast saadik on Collins elanud peost suhu. Enamasti siiski omast tahtest. Ta ainsad sissetulekud on pension ning kaks korda aastas laekuv autoritasu doo-wop laulu "Memories of El Monte" eest. Collinsi jaoks sellest piisab, et ära elada. Ent sellest ei piisa, et naisi saada, ta samas naljatab.

Ray Collins tundub olevat ebaambitsioonikas mees. Tal on palju salvestamata laule. Tal pole rahaga kunagi olnud sõbralikud suhted. Samas on ta eluga rahul. Elu nautimine muudab edu mittesaavutamise soodsamaks. Kui elu on ilus, siis pole tähtis, kas sa üldse midagi saavutad.

Mulle meeldib see suhtumine. Edu saavutamine pole kahtlemata kõige tähtsam asi siin ilmas. Kõik ei saa kindlasti edu saavutada. Eks olen minagi tahtnud olla edukas. Et jõuda muusikas välja mingite ihaldusväärsete saavutamisteni. Kibe tõde, mida ma pole tunnistada varem tahtnud, aga mille omaksvõtt on ometigi vabastav, on et kõik ei saagi ühtmoodi edu saavutada. Sa võid välja anda plaadi, aga kus on su garantii, et seda üldse keegi ostab? Sa võid teha bändi ja proovida saada kontserte välismaale, aga see on jällegi lihtsam öelda kui teha. Kahjuks.

Või õnneks? Sest õnn ei sõltu sellest, mida sa saavutad. Vaid sinu omaenda siseilma tasakaalustatusest. Sa võid elada peost suhu ja vajuda muusikuna unustusse, aga kui sa võid endale surres öelda, et sa oled olnud õnnelik, siis see on ju üsna suur asi. Michael Jackson, kes eile suri, oli ju ka üks kuulsamaid ja ikoonilisemaid lauljaid üldse, aga ma kahtlen, et ta üldse õnnelik oli. Julgen arvata, et Ray Collins, kes veel elu ja tervise juures, on märksa õnnelikum. Isegi, kui teda teatakse vaid Zappa plaatide järgi, millel ta laulis. Ometigi on need head plaadid.


The Penguins - "Memories of El Monte" (loo autoriteks Zappa ja Collins)


Mothers of Invention - "Any Way The Wind Blows".


Mothers of Invention - "Hungry Freaks Daddy".

Eilsest õhtust: Ideaalmaailmad ja Praha Kevad

Helistasin nii umbes 8 paiku õhtul Vaiko Eplikule, pärimaks, et millal Eliit mängimist alustab. Sain vastuseks, et umbes sel ajal, kui rahvast on piisavalt kohale tulnud, selgelt mitte enne kella kümmet. Selge, otsustasin jääda kuni kümneni koju ja kuulata Klassikaraadiot.

Kus kell 21 tuli Ideaalmaailmad. Seekord oli võetud luubi alla mu sooloalbum Astral Dance. Eks natsa ikka pabistasin algul, sest mine tea, kuidas mu hääl üldse võib raadios kõlada. Kuulasin siis, kuidas intekas kõlas ja mõtlesin, et noh väga hull õnneks ei ole. Tõsi küll, tihti võis tähele panna, et teatud kohad olid toimetatud. Mõistan, et eks see stuudios inteka lindistamine kulges natuke lohisevalt, et tulid mõttepausid, parasiitsõnad jms sisse. Ometi tekkis küsimus, et kas oleks saanud toimetamist ka paremini teha või oligi mu kõnes nii palju problemaatilisi kohti, et helilistest õmblustest pole pääsu. Aga eks otsustage ise. Saade järelkuulatav siit.

Pärast saadet hüppasin ratta selga ja sõitsin Genklubi poole, et Vaikot ja Eliiti näha. Kohale jõudes mängis Vaiko plaate. Pärisin talt õhtuse kava kohta. Paar lugu üksinda, siis bändiga nii 8 lugu ja lõpus ehk mingi jämm ka. Arvatavasti oli rahvast vähem, kui mõnel varasemal Epliku laivil kus olen kohal käinud. Igatahes kolmveerand üheteistkümneks oli kogunenud piisavalt publikut ja nii Vaiko alustaski.

Peale viperust mikrofoniga lausus Vaiko paar sõna Praha kontsertreisi kohta ja sellest, mida võib õhtu jooksul oodata. Ning alustas akustilise kitarriga. Mängis lühiversiooni instrumentaalist "Jaanuar" ainult kitarri ja häälega, seejärel "Taevad" esimeselt plaadilt ning "Meie Linn on Linnulaat" kolmandalt.

Ja siis tuli Eliit lavale. Kristel, Vaiko naine, mängis Vaiko Nord Lead 3l, kui Vaiko ise akustilist kitarri mängis. Elektrikitarrid olid seekord out. Tursk hoolitses madala otsa eest nii basskitarril kui ka Korg süntesaatoril. Ja Saaremets, sarnaselt Eliidi elektrokavale 28ndal märtsil Von Krahlis, mängis enamasti elektritrummidel põhineval setil. Ainult taldrikud olid akustilised. Juba instrumentatsiooni poolest oli märgata, et ega Eliit ikka tavarokkbändi moodi saa kõlama küll, isegi kui nende show sisuliselt oligi põhimõtteliselt Eliidi greatest hits tüüpi etteaste.

Aga millised hitid! Kindlasti ei kõlanud versioonid lugudest nagu "Armastus Päästab Maailma", "Pihtas Põhjas", "Samal Ajal Vee All", "Kosk", "Sylvester Otsustab Surra", "Lilled Algernonile", "November" ja "Ma Olin Teismeline Libahunt" täpselt nagu plaadil. Osad lood olid mõne intervalli jagu kõrgemaks transponeeritud, ühel lool olid justkui täiesti uued akordid. "Ma Olin Teismeline Libahunt" loo lõpus võis kuulda põõrast drum&bass tüüpi jämmi, "Lilled Algernonile" kõlas kindlasti paremini C duuris, võrreldes stuudioversiooni Bb-helistikuga, ning Tursk mängis loo lõpus päris laheda bassisoolo. Tüüp oskab mängida, no doubt! Vaiko laulis kõik vokaalpartiid ise ja ta kasutas ka Digitech Whammy oktaavimuundurit, et iseendaga harmoniseerida. Psühhedeelsemates momentides kasutas Vaiko oktaavimuundurit nii osavalt ära, et ta omaenda hääl ühes efektiprotsessoriga hakkas meenutama mingit omamoodi süntesaatorit. Kahtlemata vägagi leidlik viis kasutada oma häält instrumendina.

Otse loomulikult nõudis publik lisa ja nii tuligi Vaiko üksinda tagasi ja mängis veel neli lugu. "Sebastian" kolmandalt plaadilt, "Pidu Saab Otsa" esimeselt ja seejärel koolilõpetajatele pühendatud "Imelik Lööve" ja viimaks eriti hea unplugged versioon loost "Kas Usud Sinagi". Teiseks lisalooks tegi Eliit aga ühe jämmi.

Selline siis see Praha kontserdi kava oligi. Isegi laulupõhist kava esitades tundub Eliit olevat üks Eesti parimaid laiv-bände, kelle kõrval nii mõnigi rockbänd kahvatub. Seekord aga pilte ei teinud. Jätsin kaamera koju. Kenad mälestused on kontserdist sellegipoolest. Järgmine kord saab Eliiti Genklubis näha 7ndal augustil, siis kui tuleb Epliku uue plaadi esitlus Tartus.


Umbes sedasi kõlab "Armastus Päästab Maailma", mil iganes Eplik esitab seda Eliidiga laivis, kui mitte arvestada erinevusi instrumentatsioonis. Video 2008 Rabarockilt.

Multiphonic Rodent homses "Ideaalmaailmad" saates

Homme õhtul kl 21.00 tuleb Klassikaraadios saates Ideaalmaailmad juttu minu plaadist Astral Dance. Lisaks muusikale võib kuulda ka intervjuud minuga. Saatejuht Maria Mölder.

Ühemehebänd, mille ainus liige Erki Hõbe on ansamblist Opium Flirt. MySpace leheküljel on pikk loetelu mõjutajatest ja esimestena jäävad silma Karlheinz Stockhausen, Terry Riley, Philip Glass, Steve Reich, Rahsaan Roland Kirk jt. Enda salvestatud “Astral Dance” on tema teine album, stiilinimetusi ja sildistamisi tema muusikaline eklektika arvatavasti ei talu.

Soovitan kuulata!

Triophonix Kumu Ööl

Kuna nii mõnigi inimene, kes mu Kumu öö montaaži Juutuubist vaatas, tundis huvi, et kas mul on veel Triophonixi materjali, siis otsustasin ülesse laadida ühe pikema klipi, mis ma filmisin. Siin see on.

Armastusest "Musta Orfeuse" ainetel

"Musta Orfeuse" algusstseenid.

Käisin eile Ateenas vaatamas "Musta Orfeust" (1959), mida näidati seeria "Ainult Friikidele: Piirideta Armastus" raames. Film oli huvitav mitte üksnes iidse kreeka Orfeuse ja Eurydike müüdi adaptatsiooni poolest 20nda sajandi Brasiilia tänavakarnevali keskkonda, vaid ka armastussuhte käsitluse poolest.

Filmis on Orfeus Rio de Janeiro mees, kes teenib elatist trollibussi juhtimisega ja kelle laulus ja kitarrimängus on eriline võlu. Ta on kihlatud Miraga, kauni ja peene daamiga, kes samas on Orfeuse jaoks selgelt sobimatu naine. Mira pressib peale, et Orfeus talle kalli sõrmuse ostaks, samas Orfeus tahab oma teenitud palga eest pandimajast välja osta oma kitarri. Filmis võib tihti näha stseene, kus Orfeus ja Mira tülitsevad. Need on sedasorti tülid, mis selgelt viitavad mehe ja naise omavahelisele sobimatusele. Mira tegelikult ei armastanud Orfeust, talle oli mees pigem kui vallutus. Samas nägi Mira ise ka välja mingis mõttes nagu siuke trofeenaine, keda on hea kaaslastele uhkustamise nimel näidata.

Teisest küljest Eurydike, lihtne maatüdruk, kes põgeneb mehe eest, kes arvatavasti tema elu tahab võtta, tundub justkui saatuse poolt olevat Orfeusele määratud. Mehe ellu on tulnud naine, kellele ta võib laulda oma kõige võluvamat laulu, kellega tal on olla hea ja keda ta on valmis kas või elu hinnaga kaitsma. Hiljem, kui Orfeuse ja Eurydike suhe oli juba võtnud traagilisema põõrde, oli ühe kõrvaltegelase hinnang, et Orfeuse ja Eurydike vaheline suhe oligi tõeline armastus. Mis tundus uskumatuna, aga nii see oli.

Tavaliselt, kui süžee põhineb armukolmnurkadel või romantilistel kõrvalhüpetel, kujutatakse vastuseisu kindlakskujunenud moraalse etaloni jälgimise (ehk siis, monogaamne truudus) ja ühe poole hedooniliste ihade (soov seksida teise inimesega, kui tema tegelik partner) vahel. Filmis "Must Orfeus" aga vastandusid ühiskondlikud ootused, surve abielluda ihaldusväärseks peetava naisega ning tõmme oma saatuse poole, soov olla koos naisega, kes oleks justkui tegelikult Orfeusele määratud. Kui mõelda, kui paljud inimesed on ikkagi vale inimesega koos, siis tundub tihti, et vale inimesega hakatakse koos elama, sest nii on kuidagi mugavam või hõlpsam mingis mõttes. Samas tõeliselt romantilises suhtes võib esineda üksvahe traagikat, väljakutseid ja vastuseisu.

Oma südame jälgimine on tihti kergem õelda kui teha. Samas lõpustseen, kus peale Orfeuse hukkumist üks Orfeust jumaldanud tänavapoiss võttis kitarri kätte ja pani oma pillimänguga päikese tõusma, võludes ära ühe väikse tüdruku, kes oleks justkui miniatuurne Eurydike, avaldas lootust, et ehk mõnele siiski antakse piisavalt õnne näha oma saatust enne, kui vahele segavad sobimatud kaaslased.


Filmi lõpustseen, kus noor tänavapoiss mängib Orfeuse kitarri.

Ariel Pink Tapperis 3 - "Life in LA"

Sedapuhku mult siis viimane video Ariel Pinki kontserdilt, millega ma ka tõmbaks selleks korraks terve Ariel Pinki teema kokku. Haunted Graffiti tegi konsal midagi, mida ma ausalt õelda ei pidanud eriti tõenäoliseks: nad esitasid lugu "Life in LA". See on alati olnud üks mu lemmik Ariel Pink's Haunted Graffiti laule. Worn Copy albumiversioonil on ikka jumala kreisid klarnetipartiid. Laivis muidugi olid pasunate asemel kazood. Eks ka Zappa kasutas alguses oma Mothers of Invention bändiga kazoosid Freak Out! plaadil (mis ma usun, et on ka Pinki kõvasti mõjutanud), et pasunaid asendada. Pasunad Zappa puhul muidugi hiljem tulid ka. Aga see selleks. Bänd ise ei olnud selle laiv versiooniga päris rahul. Aga kuna see on praktiliselt üsna rariteetne esitus (tõenäoliselt on seda laulu mängitud vaid 2 korda laivis), siis las ülejäänud maailm kuulab.



Ja üks teine lemmarlugu Ariel Pinkilt (mille just enda jaoks avastasin) on "Reminiscences". Flashback EP-lt. Ka see kõlas laivis. Tore natsa nostalgiline retrosündi-instrumentaal. Siin aga juutuubist leitud stuudiovariant.

Ariel Pink Tapperis 2 - "Can't Hear My Eyes"

Laivversioon fantastilisest singliloost "Can't Hear My Eyes". Stuudioversiooni ennast võib kuulda siit:

Galaktlan "Türgi Kebab"

Siin üks videokatkend Galaktlani soojendusesinemisest Ariel Pinki showl 14ndal juunil Tapperis.

LA avangardisti hullumeelne esitus Tapperis

Pildil Ariel Pink omas lavalises elemendis.

Los Angelese avangardisti ja ekstsentrilist popmuusikut Ariel Pinki soojendas harva laval nähtav Galaktlan oma laivgrupiga. Teistmoodi oli selle muidu instrumentaalse space-rock-kollektiivi etteastes külalisvokalist Kadi Uibo ülesastumine ühes loos.

Galaktani kvartett tegi lühikese soojenduse, mängides vaid ligi 40 minutit.

Veidi enne kella kümmet jõudis lavale Ariel Pink oma saatebändiga Haunted Graffiti. Peakangelane oli riietunud drag’i (punane seelik ja puha), tema lavaline liikumine oli kaootiliselt tuigerdav ning tema lugude vaherepliigid olid enamasti puhas teadvuse vabal voolul põhinev nonsenss. Ainuüksi tema lavalolekust, milles oli märgata erilist joobumust, oli selge, et Ariel Pinki puhul on tegu tõeliselt ekstsentrilise muusikunatuuriga.

Puhas garaažirokk

Omapärase (kodu)stuudiosaundiga muusikute puhul tekib alati küsimus, kuidas see artist laivis kõlab. Viieliikmelise Haunted Graffiti esituses omandas Ariel Pinki lo-fi pop-psühhedeelia raju garaažipungiliku jume. Bänd kõlas nagu autentne 60ndate obskuurne garaažiroki bänd, neogaraažiroki imiteerijatega polnud siin midagi ühist.

Mõnigi lugu, nagu «Trepanated Earth», omandas laivis kohati intensiivsuse taseme, mis võrreldav metal’iga, või vähemalt Boredoms-tüüpi mürarokiga. Tundus ka, et Haunted Graffiti teeb mõnelegi punkrokikollektiivile silmad ette. Dissonantsi, sündisaundide ja improvisatsiooniliste implikatsioonide poolest tekkis ka teatud sarnasus krautrokiga. Rariteetne versioon harvamängitud «Life In LA» loost, kus stuudiovariandi klarneteid asendasid kammipillid, sugereeris aga Zappa stiilis veiderdamist.

Kõik need stiililised nüansierinevused viitavad muusikakriitikute hinnangutele, et Ariel Pinki loomingus võib ära tunda mõndagi, mis viimase viie kümnendi jooksul on olnud underground rock’is põnevat ja uuenduslikku.

Eriti hästi joonistus see aspekt välja kontserdil. Mis oli üsna pikk, üle kahe tunni, sisaldades palju lugusid, mida Haunted Graffiti laval tavaliselt ei esita. Ja arvatavasti oli see isegi pöörasem kui Ariel Pinki keskmine laiv.

Kui ekstsentriline

Kontsert oli haruldane nähtus mitte ainult sellepärast, et Eestis esines oma võimete tipul olev tegija. Vaid ka seetõttu, et publik sai näha, kui ekstsentriline võib parimat sorti underground rock ikkagi olla. Mitmed muud tänapäeva tegijad tunduvad vaoshoitud, võrreldes üliküllusliku karismaga, mis paistab välja Ariel Pinki lavalolekust. Samas jällegi oleks tema imiteerimine ka mõttetu perspektiiv. Sest loomupärast ehedust (mida Pinkil on ohtralt) ei ole võimalik edukalt jäljendada.

Allikas: http://www.elu24.ee/?id=132122

Erkki kommentaar: Tavaliselt, kui ma artiklit kirjutan ja pärast lehest üle kontrollin, siis on tihti nii mõndagi toimetatud. Eks mu stiil ole ka suht lohisev, aga ikkagi kui tihti on võimalik tunda ära toimetaja käekirja? Eks ma muidugi ole oma stiili ka väheke lihvinud, lühendamine on keeruline, aga omaette kunst. Tänast artiklit lehest üle vaadates aga võib julgelt õelda, et seekord on mul hea meel, et toimetaja tegi nii head tööd.

Eks ma ise kirjutasin ka seda artiklit nii kuidas tuli. Hakkasin tegelt juba Tapperis pihta. Lihtsalt põhjusel et sõber Shype, kes võimaldas mulle öömaja, ei tahtnud veel koju minna. Siis pärast sattusime tema ja tuttavatega ka Nordic hotelli, kus Haunted Graffiti muusikud ööbisid, et vähe chillida. Ja ma kirjutasin üsna kähku oma artikli kokku, suutsin kokku panna siukse lõdva käega toksitud, aga asjaliku arvustuse. Ajasin veids juttu ka paari Haunted Graffiti liikmega. Küsisin üle, et mis lugude pealkirjad on, mida ma filmisin. Muusikud kirjeldasid, et Tallinna kontsert oli eriti special. Ja et seekord oli isegi veidram, kui tavaliselt. Palju lugusid, mida muidu ei esitata. Kõige sellega arvestasin arvustuse koostamisel ka. Küsisin ka, et kas Ariel oli purjus või ta ongi siuke hull ekstsentrik. Paistab, et võib õelda, et eks ta ongi nats kreisi üldiselt. Hotellis sain artikli valmis, Shype'i kodus veel selekteerisin pilte, mida Postimehele saata ja siis saatsin ära. Muidugi oli sekendusi fotode saatmisega, algselt üritasin korraga kõik attachmendid ühes saata, aga bounce'isid tagasi! Saatsin eraldi. Kella 4ks oli mu töö tehtud.

Galeriid Ariel Pinki laivist võib näha siin.

Ariel Pink Tapperis 1 - "Interesting Results"

Sedasi. Nüüd siis üleval ka esimene video Ariel Pinki kontserdist (filmisin kolme loo jagu, pluss ühe Galaktlani loo ka). Lugu pealkirjaga "Interesting Results".

Kustutasin just terve posu blogisissekandeid

Sest mulle tundus, et need on kuidagi alaväärsed. Arvamuspõhiste lugude kirjutamisega võib olla tihti see jama, et arvestatav osa kraamist võib degenereeruda opinionated wankery tüüpi mõttetuks onaks. Ja tihti ma lihtsalt tegin postituse postituse enda pärast. Millest kavatsen loobuda. Pealegi, ma ei usu, et peab viibutama sõrmesid. Minul ei ole tingimata õigus, sest ka teiste arvamusi võib tunnustada. Samuti ei taha ma 10 aasta pärast mõnesid oma lugusid lugeda ja hüüatada, et ohmygod, mis kräppi ma küll noorema ja kogenematuna noorsandina kribasin! Kindlasti soovin olla veelgi parem kirjutaja.

Seega, blogi fokusseerib rohkem fotodele, muusikavideotele, isiklikele muusikauudistele ja nüüd otsustasin hakata panema ka oma ajaleheartikleid sisse, kirjutada näiteks nende artiklite saamisloost. Postitan siis, kui midagi postitada on. Kvaliteet, ei ole mõtet kvantiteedi pärast põdeda.

Mis siis uut mu elus? Käisin eile Tallinnas. Ariel Pinki kuulamas. Homme oodata arvustust. Pildistasin. Filmisin. Varsti laen miskit ülessegi. Stay tuned.

Täna intervjueeris mind Maria Mölder Ideaalmaailmade saate jaoks. Päris huvitav intekas sai, mulle tundus. Ideaalmaailmades kõlab minu sooloalbum Astral Dance 20ndal juunil kl 21. Kuulake kindlasti.

Astral Dance'ist veel rääkides: müüsin plaadid ka raamatukogudele hiljuti. TÜ raamatukogu Tartus ja Rahvusraamatukogu Tallinnas. Nii et varsti saab mu sooloalbumiga ka raamatukogu kaudu tutvuda.

Kumu Öö videomontaaž

Siin üks montaaž Kumu Öö festivalilt.

Pildikesi Kumu Öö festivalilt

Liis Jürgens

Kosmofon

K-X-P

Rainer Jancis

Wooden Shjips

Data

Skwee

Triophonix

Annie

Põhjalikumat galeriid vaata siit.

Kogutud retseptid Inno Tähismaa blogist

Mil iganes Inno ja Irja kirjutavad toitumisest ja iseäranis just tsöliaakia iseärasustest, küsivad kommentaatorid tihti, et aga mida siis I+I söövad? Neid ajendab hirm oma menüüd drastiliselt piirata. Seega otsustasin toitumishuvilistele hakata kokku koguma erinevaid retsepte Inno blogist. Andmaks siis mõista, et mida Tähismaad tavaliselt söövad. Olen tihti mõelnud paluda I+Il koostada oma lemmiktoitude top 10. Aga pole sinnamaani jõudnudki. Proovin siis koguda kokku kõik, mis blogist välja kaevata õnnestub.

Olgu õeldud, et alates teatud retseptide avaldamisest blogis on I+I toitumiseelistused mõnevõrra teisenenud. Viimane muudatus seni oli lihast loobumine.

1. Borši retsept.

"...võtta siis 1 kilo sea- või loomakonte ja panna need 2-3 liitri vee sisse keema, soovitavalt juba kuuma vee sisse. Lisada tunde järgi, umbes 5 vürtsitera ja kümmekond musta pipra tera, 5 loorberilehte. Ja keeta seda kupatust mingi pool tundi. Siis lisada järk-järgult juurviljad, esialgu need, mis kauem keevad, so siis mõned porgandid, viiludeks lõigatuna, siis 2-3 suuremat peeti (võib ka rohkem, siis tuleb tumedam supp), kuubikuteks lõigatuna, siis ühe küüslaugu küüned, võib kah need küüned kaheks-kolmeks tükiks lõigata, siis umbes kilo kartulit, kah vastavalt soovile tükeldatuna, siis jämedat soola paar supilusikatäit, lisada veel vett vastavalt vajadusele, ja maitseaineid. Ma lõikasin sisse ka veidi mädarõika juurt (ostsin Tartu turult), siis kimbu peterselli, ja sellerit, tilli ja maitseainetopsist kuivatatud basiilikut. Ja pool kilo hapukapsast. Sibulat võib ka lisada. Ja paar hapukurki sisse viilutada, seda on ka poest saada, Peipsi oma."

2. Pasta bolognese (ehk siis hakklihakastmes pastaroog - gluteenivaba versioon):

"Ülimaitsva kastme saab sedasi, et kõigepealt tuleb keskmise kuumusega pannile lõikuda natuke küüslauku (paar küünt), õli sisse küpsema. Seejärel panna hakkliha (pool kilo), siis maitsestada hakkliha pipraga (Inno kasutab viie pipra segu, ühe portsu peale neljandik väiksest pakist), siis mõnda aega pannil hakkliha küpsetada, siis lisada sibul (2-3 keskmist sibulat tükkideks lõigatuna), siis küpsetada veel mõnda aega, siis lõikuda sisse mõned tomativiilud (3-4 tomatit). Siis lasta veel mõnda aega haududa, lisada basiilikut (kolmandik väikest pakikest) ning siis lisada 30 %-line tomatipüree (ca 100 grammi), lasta veel 5 minutit haududa. Ja ongi kõik!"

3. Pannil hautatud tatar (kommentaaride seas):

"Ma teen nii, et ajan panni kuumaks, siis panen sinna veidi õli (kasutan oliiviõli, aga ilmselt sobiks ka muu, näiteks rapsiõli), ootan veidi, et ka õli kuumeneks, siis valan pannile tatratangu, ütleme nii, paar klaasi, ütleme siis, et tunde järgi, et pannipõhi oleks ca 1 cm kihina kaetud, ja lasen sel 5-6 minutit küpseda, aegajalt segades. Siis saavutab tatar sellise mõnusama küpsema maitse. Panen ka veidi soola. Ja siis valan peale umbes liitri vett, panen pannile kaane peale, ja lasen sel keeda, kuni vesi otsas, ja tatar ongi söömiseks valmis! Väga hästi sobib näiteks koos seentega. Seeni praen ka õliga, panen veidi soola ja väga head tulevad! Või millega iganes, näiteks kurki ja tomatit saab kõrvale lõigata. Hautada lillkapsast ja broccolit.

Ja NB! Ma ei soovita ka hapukoort. Ega ka võid."

4. Paella (kommentaaride seas):

"Ma tegin näiteks paellat. Kalaga. Ajasin oliiviõli pannil kuumaks ja lõikusin sinna sisse küüslauku, pipart, paprikat, kala, oliive. Siis valmistasin ette safrani: panin tassi poole poes müügil oleva pakikese sisust ja valasin sinna peale kuuma vett poole tassi ulatuses, ning lasin mõnda aega tõmmata. Siis kallasin selle safranitee pannile. Samal ajal keetsin riisi, mille kallasin pärast keetmist samuti pannile. Ja oligi paella valmis."

5. Õlis hautatud aedviljad:

"Hautasin täna pannil vähese oliiviõli sees keskmise kuumusega kooritud ja ca 1 cm jämedusteks ratasteks lõigatud punast peeti ja kaalikat.

Hautada, või ütleme siis et tasasel kuumusel praadida, kaane all, tuleb kõigest kuskil 15 minutit, selle aja sees võib viilakaid paar korda pannil ringi tõsta. Ja tulemus on selline, et kaalikas, mis muidu on sellise kibeda maitsega, muutub magusaks nagu banaan. Või ananass.

Peet maitseb samuti hea, aga mitte nii hea kui kaalikas."

6. Sushi (olgu õeldud, et täpsema valmistamisõpetuse (ka eestikeelse) võib leida mujalt netist. Aga kuna I+I on selgelt andnud mõista oma sushi-lembust ja Inno on kirjeldanud sushi tegemist, saab see siin ikkagi ära toodud):

"Taustaks niipalju, et ma pole veel Jaapanis käinud, kuigi tahaks, aga erialasest kirjandusest, piltide pealt ja katse-eksituse meetodil olen õppinud tegema nn kalifornia-makisid, seda populaarset USA varianti sushist, mida ka Eesti restoranides on hakatud pakkuma, ja poodides. (selles sisaldub kurk, mis kooritakse, siis samuti kooritud ja viilutatud avokaado, värske kala, kuivatatud merevetikalehed ehk nori, riis, milleks sobib tavaline pudruriis, mida ei tohi eriti pudruks keeta. Riisile pole vaja keetmise ajal soola lisada, pärast keetmist võib sisse segada veidi riisiäädikat. Siis bambusematt lauale, sellele nori-leht, peotäis riisi nori-lehele, viilutatud kala, kurk ja avokaado vahele, võib näpuotsaga tõmmata ka triibu wasabi-pastat, ning kogu krempel rulli, mis siis tükkideks lahti lõigatakse. Täpsema valmistamisõpetuse leiab igaüks veebist."

7. Meemartsipan:

"Jahvatasin kohviveskis (kõige parem on see tavaline, nagu vanasti vene ajal) mandlid peeneks, või kel on kinnise purgiga saumikser, need võivad ka seal pähklid peeneks hekseldada. Lahtises purgis lendavad tükid laiali. Ja siis segada meega. Ja tulemus on NÄMM! Nii nämm, et hulluks ajab. Ma pole juba ammu midagi nii head saanud. Ma kujutan ette, kuidas see lastele meeldib. Ma ise küll ei saanud seda massi nii paksuks, et sellest saaks kujukesi voolida, aga kui see mass seisma jätta, siis läheb ta kõvemaks, nagu mesi kivistub seistes ise ära. Ja hästi tervislik ka, tundub."

8. Ahjukana ahjuõunadega:

"Ahjukana tegemine on lihtsamast lihtsam. Tuleb osta poest Talleggi ahjukana (meie ostsime kana pohladega) ning panna see kana kodus ahju. Lõigata küpsetuskotil üks nurk maha ja küpsetada kuumusel 200 kraadi umbes kaks tundi.

Ahjuõunad, mille valmistamise ma enda peale võtsin, on suts keerulisem. Kõigepealt tuleb osta poest 4 suurt õuna, pähkleid, kuivatatud ploome, kollaseid rosinaid, heledat siirupit, võid ning kas vaniljekastet või -jäätist.

Seejärel lõigata koorimata õunad pooleks ning neil sisemus välja uuristada, nõnda et keskele jääb auk. Sinna sisse panna pähklite-rosinate-ploomide segu. Peale valada siirupit ja sulavõid.

Küpsetada ahjus, 200-kraadises kuumuses või kuni õunad on pehmed. Naudi kas soojalt, koos vaniljekastme või vaniljejäätisega."

9. Kuidas Inno ja Irja asendavad võileibu?

"Siis võtsin pakist mõned Dr Nature riisigaletid (khm! me ei saa ju saia-leiba süüa), määrisin nende peale Valio laktoosivaba võid ning sõin nad ära koos hispaania jamon serrano singiga."

10. Koorega keedetud kartul lõhega (kommentaaride seast):

"Ma keedan neid koos koorega, panen poest ostetud pestud kartulid otse potti, veidi soola, lasen keema ja mõnda aega keeda, ca 20 min, kuni on enam-vähem pehmed, siis valan vee ära ja lasen veel potis kaane all minuti auruda, ja siis võtan poti pliidilt ja kaane pealt. Vesi aurab ära ja kartul suurepärane.

Ning kõrvale küpsetasin ahjus fooliumis lõhet, küpseb ca 20 min 200 kraadi juures, lõikan lõhe pooleks, panen peale Santa Maria seafood&fish maitseainesegu, müüakse koos veskiga."

11. Gluteenivaba pastaroog (mida siis Inno tänapäeval valmistab hakklihal baseeruva pasta bolognese asemel, nüüd kus Tähismaad on lihast loobunud):

Olen teinud viimastel päevadel sellist toitu, et ostnud poest gluteenivaba pastat, mida on Selverites müüa, sellised fusillid, keerdus makaronid. Ja teinud seda, see on hea hinnaga, 20 krooni pakk, muidu on gluteenivaba pasta poes mitu korda kallim. Ning teinud peale tomatikastet seentega, kus siis tükeldan pannile oliiviõli sisse küüslaugu, sibula, mõned tomatid, seened (kasutan praegu konserveeritud šampinjone, panen ühe suure purgi), panen maitseks piprasegu ja basiilikut, viimasel ajal ka tüümiani (värskelt), ning siis veel ca 200g 20%list tomatipastat (konservipurgist).

Esialgu kõik, mis olen seni leidnud. Kel midagi lisada, palun kommenteerige! Või kui ma ise veel midagi leian, siis kindlasti apdeidin.

BOONUS 1: Irja kirjutab tsöliaakiahaigete menüüst.

BOONUS 2: Tatrajahust pannkookide retsept (Selgituseks, et Inno ei tarbi mune, seega ise ta pannkooke enam üldse ei söö. Küll aga jagas ta meili teel lahkesti mulle teadmist, mille peatselt ka rakendasin, järgnevad relevantsed tsitaadid meilivahetusest):

"Paned mingi 6spl jahu, ja segad veega, siis võtad 3 muna klopid enne lahti ja segad muna sellele massile hulka. Ma soovitan jahu sisse enne segada veel ka ära suhkur ja sool, siis ei jää jahu veega segades väga tükki."

Küsides täpsemalt vajaliku vee, suhkru ja soola koguse kohta, sain vastuseks:

"No ma ei tea täpselt, tunde järgi, mingi 3 spl suhkrut selle koguse peale ja lusikaotsatäis soola. Ja vett paned juurde kuni taigen on parajalt paks, või siis vedel. Mida vedelam tainas, seda õhemad pannkoogid tulevad. Võib ka neljanda muna juurde panna, kui on vedelam tainas."

Viimati täiendatud 8.juulil 2009.

Konsumerismist, ahnusest, kadedusest ja vajadustest

Sedasi apelleerib laenufirma meie madalaimatele instinktidele.

Olgu õeldud, et alustasin sissekannet juba 28ndal. Valmis sai asi alles täna, 31nda mai õhtul.

Olen aegajalt veebis sattunud peale ühele reklaamile. Mis promob ühte laenufirmat, nimega Ferratum. Reklaamitrikk seisneb siis rõhutamisel, et on midagi, mis juba olemas, aga tahaks midagi veel juurde. "Juurviljad on küll head, aga vahel tahaks liha ka". Piltlik illustratsioon siis kutsumaks üles võtma tarbimislaenu, et rahuldada neid ihasid millegi rohkema järele.

Tundub päris küüniline õhutada pealiskaudseid tarbimisvajadusi ajal, mil majandussurutis on rahva niigi laostanud. Või loodetakse õnge võtta neid väheseid, kes veel pole ennast lolliks laenanud, aga kes ikkagi peavad püksirihma pingule tõmbama? Sisendades neile, et ainus võimalus põhivajadustele lisaks saada on laenu võtta. Kui palju ikkagi on neid, kes satuvad intresslaenude küüsi, kuna teisiti pole võimalik hakkama saada? Kindlasti vähem, kui neid, keda on ahvatletud soovima täita kunstlikke vajadusi. George Carlin käratas briljantselt, et inimesed raiskavad raha, mida neil ei ole, asjadele, mida nad ei vaja. Kui väga tahta, siis saab ju ka igasuguste laenudeta ära elada.

Samas peab arvestama, et konsumerism ei ole tegelikult naturaalne iha muudkui osta ja osta ning mitte iialgi rahulduda. Vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. Kui USA ühiskonnas tootlikkus kasvas kuni määrani, mil võis juba mõtlema hakata lühendatud töönädalate peale, otsustasid valitseva eliidi esindajad, et pigem tuleks rahvast panna veelgi rohkem tootma ning selleks oligi vaja ahvatleda inimesi rohkem tarbima. Kardeti, et liiga palju vaba aega muudab massid vähem manipuleeritavaks. Siit ka tsükli tööta-tarbi-sure (work-consume-die) paikapanemine enamiku rahva jaoks. Sest, kes juba selle ratta peal oravatena jooksevad, need ei märka, et midagi on ühiskonnas valesti. Laenama õhutamine on igati loogiline järgmine samm töölistelt veelgi rohkem vaba aja röövimiseks: panna neid töötama kõvemini, sest intressid nõuavad tagasimaksmist.

Kuigi konsumerismi sümptomiks võib pidada ahnust, mis tuleneb arusaamast, et õnn peitub asjades ja nende omamises ja mis ajendab inimest muudkui krabama ja krabama kõike, mida võimalik krabada, võib tarbimishullustuse taga näha ka vajaduste väära mõtestatust ja kadedust. Mis seda ahnust omakorda toidavad.

Meie parasvõõtme kliimas on inimese põhilised vajadused söök, vesi, riided, peavari ja soojus. Kõik muu, mis maksab raha, on kas luksus või tehislik vajadus. Tahtmine tarbida tuleneb ka teadvustamatusest, mida on tegelikult vaja. Tulles tagasi toidu juurde (et juurviljad on head, aga tahaks vahel liha ka), sellega on tihti probleem, et jookseb väga õrnõhk piir "mitte piisavalt" ja "liiga palju" vahel. Inimene, kes on tarbinud piisavalt toitu, mida ta organism jõuaks vabalt enne järgmist söögikorda korralikult ära seedida, võib ikka tahta ühtteist põske pista. Ja kui ta söömisega liiale läheb, on tulemuseks seedehäired, kõhuvalu jm sedatüüpi hädad.

Isegi olen ülesöömisega ropult liialdanud (viimati näiteks eile). Ja samas olen ka hakkama saanud vähe söömisega. Kuna mu ainevahetus kahjuks pole selline, et ma võin tont teab, mida suu sisse ajada, ilma et kõht üles ei paistetaks, siis leian, et olen üks nendest inimestest, kellele sobib vähem süüa. Avaldan saladuse: ma harva söön kolm söögikorda päevas. Tihti kaks, vahel isegi vaid üks. Kolm korda päevas on ületähtsustatud režiim. Organismi seedesüsteemile võib see olla liiast.

Tegelikult leian, et söömise kohta kehtib üks lollikindel reegel: kuula oma keha, mitte suud. Sinu suu käseb süüa kõike, mis mõnus, magus, rammus jne. Aga pärast su keha võib õelda, et see oli suur viga. Tähtis oleks kuulata just oma enda keha, mis annab õigel ajal teada, kui nälg on käes. See on suuresti sisetunde usaldamise ja enesedistsipliini küsimus. Kui arendada neid külgi endas, on tarbimishullustuse eest kaitse garanteeritud. Süües sobivaid toite (nt tsõliaakiahaiged peaksid välja jätma teravilja- ja piimatooted) loksuvad toitumisvajadused eriti hästi paika.

Hoopis omaette teema on kadedus. Olen tihti pead vaevanud, et miks inimesed muutuvad kadedaks, kui kellelgi teisel on midagi, mis endal jääb puudu. Ja miks ma ise kipun kadestama teisi, kel on minust mingis mõttes rohkem vedanud. Kadedus kindlasti põhjustab naabrist-parem tüüpi käitumist ja soovi jäljendada jõukate elustiili, isegi kui sellega kaasnevad üürgavad miljonivõlad.

Niipalju kui ma olen uurinud, mis nippidega saab kadedusest üle, on võtteid mitmeid. Võib uurida, et miks inimene tunneb kadedust. Mida kadedus ütleb sulle? Millised irratsionaalsed tunded on seotud? Näiteks, kui keegi tunneb kadedust tuttava üle, kes on leidnud omale elu armastuse, siis võib teda rõhuda hirm, et ehk ei leia tema ealeski kedagi, kes teda armastaks. Teistega võrdlemise asemel on huvitav trikk võrrelda ennast iseendaga. Nii umbes 10 aastat tagasi. Vähemalt mina võin küll õelda, et võrreldes 10 aasta taguse olukorraga olen ise oma eluga märksa rohkem rahul. Ja tihti võib kadeduse taga peituda ka soov enda unistusi ellu viia. Aga siis võib endalt küsida, mida ma saaksin teha, et see unistus täituks?

Samuti ma leian, et inimene on kõigele vaatamata õnnistatud vabadusega valida. Sinu naaber võib ju lubada reise Madagaskarile, samas kui sina parimal juhul saad vaid korra aastas Stockholmi sõita. Selleks, et ka sina saaksid Madagaskarile reisida, peaksid sa kõvasti rohkem raha teenima või olema võimeline seda hästi säästma. Alati on vabadus valida, kas püüda saada paremini tasustatud töö või jääda oma ameti juurde, millega teenid vähem, aga mis pakub ehk muud moodi rahuldust.

Aga mis siis, kui vahel keegi saavutab midagi praktiliselt ilma vaevata, aga samas teisel kukuvad ka parimad ponnistused läbi? Mis siis, kui keegi, kes on jäänud toppama miinimumpalga väärilise lihttöö peale ja kel on raske kas või oma põhivajadusigi rahuldada, peab pealt vaatama vesise suuga, kuidas tema tuttav pärandusest saadud rahast mõnusalt ära elab? Kuidas elab kehva välimusega naine, kes välimuse pärast endale kavalere ei leia, teadmisega, et nii mõnigi tavamõistes ilus naine on leidnud omale unistuste mehe? Pean tunnistama, et see viitab arusaamale, et elu on ebaõiglane ja eks mulgi läheb veel aega, enne kui selle läbi mõtestan täielikult.

Siiski, tahaks loota, et need raskused ei pea tingimata olema ilmvõimatud takistused. Vaid võivad olla ka väljakutsed. Ning et tihti on vaja oma unistuste ellu viimiseks tohutult leidlikkust ja loomingulist mõtlemist. Siiski, elu ebaõigluse seisukoha pealt ei ole mul veel lõplikke vastuseid, nii et olen ikka veel avatud kõikvõimalikele ideedele, kuidas seda probleemi lõpuni mõtestada.

Lõpetuseks leian, et tarbimishullustusel põhineva tsivilisatsiooni valguses vaadatuna tundub kristlus ühtäkki mõistlikuna. Paradiisiaias ei vajanud inimene rohkemat, kui seda, mis seal juba olemas oli. Ent ühtäkki tahtis inimene enamat ja nii ta oma püüdlustes sattuski vastuollu loodusega. Jeesuse sõnum tundub justkui üleskutse naasta lihtsama ja looduslähedasema eluviisi poole. Kus võid kindel olla, et küll jumal (või loodus) sinu vajaduste eest hoolt kannab, kui piisavalt usaldav oled. Kui tõsiselt mõelda, siis tundub tihti küll, et kui väga tahta, ei olegi vaja eriti palju selleks, et õnnelikult elada. Kes usub, et ta võib oma elu elada ka lihtsalt ja vähenõudlikult, ei pea tundma kadedust ega ahnust. Loodetavasti rohkem inimesi mõistab seda, enne kui me oma ahnusega tsivilisatsiooni hävingu näol tõsise apokalüpsiseni jõuame.

Pildikesi Lähtelt

Juuksed tuules lehvimas.

Sõitsin pärastlõunal rattaga Lähtele, see on siis Tartust 15km Jõgeva suunas. Käisin vaatetornis ja tegin pilte. Ilm oli pärastlõunasel ajal soe, aga maru tuuline! Lähte poole sõitmine läks maru libedalt, aga tagasisõit oli ikka maru keeruline. Vastutuule vastu sõitmine pole mulle kunagi meeldinud. Aga noh, vähemalt sai korralikult füüsilist koormust. Igatahes umbes tund pärast Tartu jõudmist (olin tagasi kella 4ks) hakkas ilm jahenema. Vaatasin Tartu e-ilmajaama kodukalt, et päeva tippmark oli 26,2 kraadi! Kella 8ks õhtul oli aga temperatuur langenud poole võrra. It's a drop-off, nagu kadunud George Carlin hüüataks. Homme on selgelt jahedamat ilma oodata. Aga ehk nädalavahetusel taas kenamad ilmad.

Laadisin terve albumi ülesse siia.

Pildikesi Riiast

Mina eile Riias.


Üks kirik


Tihe liiklus linnatänavatel


Veel üks kirikutorn


Üks huvitav arhitektuurinäidis


Jugla järv

Galerii siin

Pildikesi Valgast/Valkast

Pildistatud 17ndal mail.

Terve galerii üleval siin.

Rariteetset Stereolabi videomaterjali juutjuubis!

Päris põnev leid! Aastast 1995. Aitüma sellele, kes iganes üles laadis.

K. 20.05 22:00: Multiphonic Rodent: Sessioon (Trehvis)

Kolmapäeval 20ndal mail kl 22 tuleb prii kontsert Tartus klubis Trehv. Nüüd väike pressikas:

Tartu parim DIY lo-fi magamistoa-minimalismi helilooja Multiphonic Rodent on ka võimekas ühemehe-bigbänd. Kes kontsertesituses balansseerib elektroonika ja tavapillid (ja neid on päris palju) ning arvutivõlukunsti ja looperi-trikitamise. Mitmehelilise närilise laivid on alati üksteisest erinevad. Sel sessioonil tuleb ettekandele enamasti uuemat materjali, ent sekka mõni vanemgi unustatud pärl. Arvuti ja looperi abil esitatava muusika vahekord on seekord täpselt pooleks!

Myspace
YouTube - Endorfiiniunenäod (live)

YouTube - Raketid Kuule ja Mujale (live)

"Astral Dance" arvustus ajakirjas "Muusika"

Olete oodatud!

Üks huvitav artikkel permakultuuri kohta

Väljavõte Reality Sandwich kodukalt.

Üks huvitav artikkel, mis räägib permakultuurist, ehk siis loodussäästlikust põllumajanduskultuurist. Mis põhineb jagamisel teistega ja loodusega kooskõlas elamisel. Ajal, mil kapitalistlik postindustriaalne ühiskonnakorraldus vireleb sügavas agoonias, on permakultuuri viljelejatelt nii mõndagi õppida. Seega soovitan kas või sissejuhatuseks lugeda seda artiklit.

"Astral Dance" arvustus ajakirjas Muusika

Pildikesi kevadisest Taevaskojast

Galerii siin

Opium Flirt Pärmivabrikus 3

Viimane YouTube'i osa Opium Flirdi kahe trummariga laivist Pärmivabrikus 30ndal aprillil.

Opium Flirt Pärmivabrikus 2

Opium Flirt Pärmivabrikus - The Hundred Days

The Hundred Days (Live)

Salvestatud 30ndal Aprillil Pärmivabrikus üritusel Mood Performance Tants

Opium Flirt:
Ervin - kitarr, sämpler
Erkki - trummid, klarnet, flööt, synt
Albert - klarnet
Tanel - bass
Kulpa - trummid

Peagi tulemas lisa sealt samalt kontserdilt. Stay tuned!

Opium Flirt Trehvis

Üleval nüüd paar katkendit 10nda aprilli kontserdist klubis Trehv. Mõlemal katkendil võib näha OF'i duona tegemas elektroonilist setti. Kes teab, võibolla varsti läheb üles ka mõni lugu, mis jäi videosse bändiosast.

Peatsed laivid Opium Flirdiga

Jess-jess, Opium Flirdi fännid saavad bändi varsti veelkord lavalaudadel näha. Ja samamoodi nagu ka Trehvis viimati 10ndal, alguses duo-elektrosett ja siis 2 trummariga jämm! Tulemas on järgmised kontserdid:

25. aprill Polymeri Kultuuritehas, Tallinn
30. aprill Pärmivabrik, Tartus

Koosseis:
Ervin - sämpler, arvuti, kitarr
Erki - trummid 1, flööt, klarnet, midi keyboard, korg kaoss pad
Kulpa - trummid 2
Tanel - basskitarr
Albert - klarnet

Olete oodatud.

Genklubi laiv

Neljapäevane Genklubi kontsert on nüüd täies mahus juutjuubis.

Ebaõnnestumisest Vol 2

Mängisin eile Genklubis kontserdi. Rahvast oli isegi vähem kui veebruaris Juuksuris. Päris kurb, ütleks mõni vist selle peale. Aga mis seal ikka, ma mõtlesin ka kl 22 mängima ennast sättides, et pohhui see rahva vähesus, ma teen oma elu parima laivi üldse. No peaaegu isegi tuli välja, paar lugu läks natsa perse, aga juhtub. Ma ütlen tõsiselt: muusikat tasub teha ainult enda jaoks! Kui sa muusikat tõesti armastad, ei huvita sind kunagi see, et saalis pole praktiliselt kedagi. Edu vähesus on pigem pseudoprobleem, seega ärge kartke ebaõnnestuda!

Tegelen hetkel filmitud video macbooki importimisega. Kui hästi läheb, on juutjuubis varsti nii mõndagi üleval!

Stereolab lakkas tegutsemast

Just lugesin Stereolabi ametlikult kodukalt uudist, et nad on lõpetanud aktiivse tegutsemise. Gone on hiatus, nagu õeldakse. Ühest küljest natsa kahju. Samas jällegi, kui paljud bändid suudavad kaks dekaadi koos mängida, ilma et nad ei tunneks, et neis hakkab miski vaikselt hääbuma. Plaadid, mis salvestatud pärast Mary Hanseni traagilist hukku, olid küll päris head ja nad näitasid, et grupp võib ka pärast eelnimetatud tragöödiat ise edasi minna. Aga olgem ausad, kelle arvates on need plaadid paremad Hanseni perioodi loomingust? Tihti oli tunne, et Stereolab on kõik juba muusikaliselt ära õelnud ja nüüd saab samu asju vaid hästi õelda. Ja ma julgeksin väita, et bänd sai ise ka sellest aru, võttes pikaks ajaks aja maha just sellepärast, et tunti seesmiselt mingit stagnatsiooni.

Teisest küljest võiks oletada ka seda, et bändis on mingid konfliktid. Ikka juhtub. Aga peab arvestama, et bändi põhituumik Tim Gane ja Laetitia Sadier olid kunagi paar (vist isegi abielus). Kui paljud eksid suudavad teineteisega koos mistahes kontekstis koostööd teha? Kõik kindlasti mitte.

Isiklikult on veidi kahju ka sellest, et mul ei õnnestunud bändi mitte kunagi laivis näha. Aga kõike head ei saagi, nagu õeldakse. Mis seal ikka, au revoir Stereolab. Vähemalt selleks korraks.

Peatsed laivid

9. aprill - Multiphonic Rodent (Genialistide Klubi, Tartu kl 20.00, pilet 50-)
Plaadiesitluskontsert
Live: MULTIPHONIC RODENT: Astral Dance
Plaadimuusika: ERVIN TROFIMOV
Tasa ja targu mööda muusikalabürinte tudeeriv Erki Hõbe on meie mail tuntud ka kui pool "Opium Flirti". "Multiphonic Rodent" on tema sooloprojekt ning "Astral Dance" selle esimene CD.

Eesti Ekspress: Multiphonic Rodenti multiinstrumentaalne niiditõmbaja kõlistab aeglaselt kellukesi, iga järgnevat avastust vaikselt ja uurivalt laborisse saates. Kel aega on, astugu läbi. Niidirulli otsas tiksub pealtnäha küll hipilikke metsaande, aga mis siis? Lähemalt kuulates voolab nende sees tüüne motoorika; võnkuv gruuv, mis parema kuuseisuga ja kruttivama heliga kaunistaks ulmediskoteeke. Samas peab tunnistama, et sissejuhatavad teemad on veidi segadusseajavad - keerdudesse kaduvad ja pole kindel, et kuhu.
www.myspace.com/multiphonicrodent

10. aprill - Opium Flirt (Trehv, Tartu, pilet 50-, lisaks esineb Stella)
Stella (live)

Stella debüütalbum "Meie oma pisikene Mozart" Tartu esitlus.

Tallinna viisik Stella sai alguse 2005. aasta lõpul ja on tänaseks paljuski tänu oma eksentrilistele laividele omandanud Eesti undergoundis juba legendaarsele läheneva maine. Stellat, mis segab neile ainuomasel viisil psühhedeelset sündipoppi ja discot, on nimetatud koguni täesti uue, veel nimetu stiili loojateks. Bändi muusikat võiks võrrelda katustkergitava kosmilise kokteiliga, mille koostisosadeks on rütmimasinast rulluv diskogruuv (Kati), seda toetav trumm (Mammu), kirglik elektriviiul (Carmen), isemeelne kitarr (Tauno) ja võidukalt viiulikiunatustega võistlev vokaal - Eesti maniakaalseima frontwomani Lotte esituses.

vaata lisa - http://www.myspace.com/stellatallinn
http://www.youtube.com/watch?v=BB8I66HzAXk
http://www.youtube.com/watch?v=btCq-fDGuVI

Opium Flirt (live)

Lõpuks ometi.
Üle tõsiselt hulga aja taas laval Tartu underground duo Opium Flirt, kes toovad seekord ettekandele terve hulga uut materjali. OF kava koosneb nii duo-elektroonika techno-etteastest kui ka 2-trummariga freestyle-jammist! OF'i tuumikuga ühinevad lisaks veel külalismuusikud, ansamblitest Tartu Popi & Roki Instituut ja Wrupk Urei. Erakordne võimalus kõigele neile, kes on palju kõneainet pakkunud OF laive igatsenud

Vaata lisa - www.myspace.com/opiumflirt
http://www.youtube.com/watch?v=8VjDtGfdJqc&feature=related

Dj: Majoor Liiv(space guitar disco)
Nicolas(vecherinka.fr)

Pileteid müüb: Chungin

Olete oodatud kuulama!

Uus bänd - Superliustik

Siin üks video, mis filmitud ühe mu sõbra sünnipäeval veebruarikuus. Laivi tegi siis pidulistele üks uus Tartu ansambel Superliustik ja kuna ma isegi tegin enne väikse sooloetteaste ja mul oli muuhulgas olemas ka poolik trummikomplekti, mängisin nendega teise trummarina selles loos nimega "Kaboi" (jah, just nimelt ongi kirjapilt selline).

Õige pea astub bänd avalikult ka lavalaudadele. Hoidke silm peal.

Uuendus 15.08.2009 seisuga: Juba tükk aega on olnud üleval ka bändi oma Myspace lehekülg! Kus saab kuulda ka mõningaid salvestusi. Eeldatavasti laivist. Või vähemalt proovisalvestuste paremik. Bänd salvestab tõesti kõik oma proovid.

Uuendus 19.02.2011 seisuga: Üleval embedditud video pole enam avalikult vaadatav, bändi enda palvel. SL videote jaoks võib nüüd jälgida Juutuubis kasutaja Glawapple kanalit.