Täna hommikul tegime uue kompostihunniku aeda. Pärast lõunat puhastasin aga kapsapeenra umbrohust. Pärast tööd käisin aga ujumisbasseinis ujumas. Vesi oli, kui uskuda kraadiklaasi, umbes 20 kraadi soe. Kindlasti soojem, kui ookeanivesi, kuid ometigi juba suhteliselt jahe. Täna oli väljas soe ja edaspidi on võimalik isegi kuni 22kraadi sooja. Järgmine nädal aga peaks sajusemaks, tuulisemaks ja jahedamaks minema.
Siin aga tutvustav profiil quintast, kus ma hetkel olen. Võimalik on lugeda põhiinfot ja vaadata ka paari pilti. Quinta do Vale da Lama.
Ärkasin täna kell 7. Surfasin kuni umbes üheksani netis ja siis läksin hommikust sööma. Söin müslit ja siis näitas Julia mulle quinta ümbrust. Päris suur ja uhke territoorium igatahes. Siis andis Julia mul valida: kas töötada aias ühes hollandlasest vabatahtliku Victoriga või aidata tal endal köögis keediseid prepareerida. Olin huvitatud viimasest variandist.
Kõigepealt keetis Julia viigilehisest kõrvitsast (Cucurbita ficifolia) moosi. Kasutusjuhendi moosi valmistamiseks leiab siit. Selleks korjasime aiast päris mitu kõrvitsat. Kasutasime siiski vaid paari, k.a. üks päris vana vili, mis Julia sõnul nägi perfektne välja. Siis õpetas Andrea, portugaallanna, kes küll ei osutunud Renato elukaaslaseks, küll aga käib ta suviti quintas lastelaagrit juhendamas ja on siin muidu tihe külaline, kuidas küdooniaviljadest (inglk. quince, ladk. Cydonia Oblonga) teha tarretist ja marmelaadi (kaks eri asja ikkagi). Siis läks ta ühes Renatoga shoppama.
Aa, küdoonia. Esimest korda maitsesin küdooniatarretist Guido quintas sel kevadel. Küdooniatarretist tehti ka Saksamaal Kathrini farmis ning küdooniad kasvavad isegi Eestis, believe it or not! Väga mõnus maitse igatahes. Ja vili ise lõhnab ka hästi, kuigi ise ta päris söömiseks ei kõlba, ikka keediste tegemiseks enamasti.
Keskpäeval sõime lõunaks suppi ja siis jätkasime küdooniaviljadega. Tarretise valmistamisega läks aga väheke nihu, sest suhkur, vesi ja kooretükid-seemned said lisatud vales järjekorras. Samuti juhtus Juliaga õnnetus, ta sai kuumast veest vähe kõrvetada, mistõttu ta pidi oma käe laskma Andreal kinni siduda. Marmelaadiga aga läks kõik kenasti. Kell 3 lõpetas Julia oma töö, mina aga hiljem alustanuna tõin viimase asjana aiast käsnkõrvitsaid (luffa), millest saab looduslikke käsnu valmistada. Puhastasin ära juba mõned pliidi kohal rippuvad värsked käsnad ja koos Victoriga prepareerisime kaks käsnkõrvitsat.
Siis otsustasin randa minna. Võtsin läpaka kaasa ja pildistasin natuke ümbrust.
Selline on külalistemaja esine.
Siin on päiksepaneelid. Tõsi küll, need on pigem basseinis vee soojendamiseks.
Siin just valmis saanud jurtatelk, mis tulevikus peaks wwoofereid majutama.
Ja siin mina poseerimas jurta sees. Täitsa äge struktuur, peaks ütlema.
Vaade kasvuhoonele ja juurviljaaiale.
Ja siin mina Atlandi ookeani ääres. Söandasin ujumaski käia. Vesi on juba suht jahe, aga üht karastavat-värskendavat suplust saab ikka lubada. Kui Kristjan Melega Portugalis elas, siis Kristjan olevat suisa pea detsembri alguseni ujumas käinud meres.
Vahepeal oli meile külla tulnud üks Portugali paarike. Ja niimoodi siis seitsmekesi sõime õhtuks pastat mereandide ja tsukiiniga, hiljem magustoiduks rõstitud kastaneid, mida ma tegelt esimest korda sain maitsta juba kaks nädalat tagasi, siis kui eelmises quintas päris mõnusa grilliõhtu tegime.
Oma magamistuppa naastes võtsin välja klarneti, et oma pillil tavapärased skaalaharjutused läbi teha ja avastasin, et ruumil on ikka päris võimas naturaalne reverb. Lagi on siinsetes tubades ikka päris kõrge ja nii kajab pill ikka väga hästi. Naturaalne reverb on ikka üle prahi võrreldes mistahes elektroonilise efektisimulatsiooniga, veendusin selles ise. Salvestasin jazz-improvisatsiooni Audacityga ja siis sain ma Ervinilt meili, kus muuseas ta soovitas, et ma võiks reisil ikka mingeid audioasju ka üles panna, kas või field recordingut. Mis seal ikka, by request siit tuleb see salvestus.
Edaspidi ilmselt teen oma pillimänguharjutused läbi jurtas, sest ehk on seal intiimsem õhkkond, kui majas, kus teised paratamatult mu tõrtse kuulma peavad. Tänaseks aga kõik, varsti aeg nagunii magama minna.
Puhusin Saksamaal Ivo Krustoki ühele uuele loole natuke flööti (aitüma Kathrinile, et laenas). Lugu pealkirjaga "Mu Truudus on Ruudus" saab kuulata-allatirida vot siit.
Jõudsin jupp aega tagasi Sao Teotoniost Lagosesse. Tulin oma eelmisest farmist, kus interneti kasutusvõimalused olid piiratud ja mis oli tsivilisatsioonist ikka väga eraldatud, uude quinta'sse. Paistab vägaväga teistmoodi olevat, peatun külalistemajas, mis peaaegu nagu hotell. Ja internet levib päris kenasti. Ma ikka olen seekord tõesti üllatunud igakord, kui ma uude farmi lähen vabatahtlikuks. Esta ja Nilsi talus sai palju nalja ja oli muidu lõbus, seda poleks mitte oodanudki. Eks näis mis siin edasi saama hakkab.
Vastu võttis mind Lagose bussijaamas siinses plaanimisjärgus olevas külalistemajas elav majahoidja Renato ühe portugaallannaga, vist tema elukaaslane. Ning üks Ameerika wwoofija Julia. Peremees Walter ise elab hoopis eemal ning peaks siia tulema alles uuel nädalal millalgi. Loodetavasti saab siin töö mõttes nii mõndagi põnevat teha. Aga eks see selgu.
Nädal tagasi jõudsin Portugali. Olen seni peatunud talus 15km eemal Sao Teotoniost. Talu peab Saksa immigrandipere Esta ja Nils koos kahe lapsega, kes ise plaanivad lõpetada WWOOF-hooaja novembrist, seega mina olen neil tänavu aasta viimane WWOOFija. Ja ma pole üksi, peale minu on veel kaks noorukit USAst, Elizabeth ja Cody. Nii et esimest korda olen töötanud ühes teiste WWOOFijatega. Seltsis on tõesti segasem, peab tõdema. Tööd oleme teinud hobusetallis, aiamaal, põllul ning eelmise nädala suurprojekt oli hobuste ratsutamisplatsiks mõeldud territooriumi rookimine kividest.
Territoorium on hämmastavalt suur. Pere ise magab ühes väikses majakeses, mille ees on väliköök. Lisaks on ehitus/renoveerimis-järgus üks suurem maja. Maal on laiali kolm karavani, ühes neist, mis on värvitud üle hipi-stiilis, ööbin siis mina. Gert „Trash“ juba ironiseeris, et Saksamaal elavat ma hipitalus. See on palju hipilikum talu. Nils ja Esta on ikka igati vabameelsed ja mõnusad tüübid, peale tööd oleme ikka ühes õlut ja veini koos joonud ning naernud, eelmine reede käisime ka rannas ning laupäeval jämmimas ning ühes teises talus väikest viisi pidu pidamas. Nii et seltskonna mõttes igati bueno. J
Portugal tundub olevat ideaalne maa, kus talu pidada. Maastik hämmastavalt kaunis, ilma et kõrgus merepinnast hullupööra varieeruks. Ja siinses kliimas saab ka väga paljusid vilju kasvatada. Miinusteks ehk suvine kuumus ja talvine vihm. Aga praegu on kõik ilus, Saksamaal juba läks külmaks, aga siin olen kogenud suisa temperatuure üle 20. Nii et igati kenal ajal sattusin siia. Nüüd on küll jahedam, aga see on ikka troopika võrreldes külmade kodumaiste temperatuuridega. Või perse, Eesti on Põhjapoolus võrreldes subtroopilise võõndiga!
Seda lumma, mis mind kevadel siia tõmbas, tundsin igatahes nädala eest saabudes jälle ja kui meeldiv äratundmine see oli. Portugal on maa, kus olla õnnelik, mistõttu pole ime, et siin niipalju immigrante on. Siin lõuna pool leidub sakslasi, põhja pool rohkem inglasi, hollandlasi ja belgialasi. Kas ma järgneva viie kuu jooksul ka eestlasi näen, see selgub. Kuid järgmine talunik, keda külastada plaanin, võin öelda, et on natuke leedukas oma veres.
Praeguseks lõpetan. Internetti saab siin enamasti kasutada pigem meilide lugemiseks, nii et enne novembrit ma vist uuesti ei blogi.
Postitan mõned pildid vagunelamust/ehitussoojakust/karjusehütist, mida siis mulle Saksamaal WWOOFides peavarjuna on võimaldatud. Alguses ma kasutasin hoopis üht magamistuba suures majas, aga esiteks hakkas karjusehütt mulle meeldima, teiseks saab siin ligi naabri wifile, kolmandaks kolis tuppa sisse hoopis üks noor umbes 20-23-aastane sakslanna, kellega Kathrin on juba mõned aastad tuttav olnud ja kes on aidanud viimasel ajal talutöödega. Mis tõi kaasa selle, et ma kolisin tervenisti karjusehütti.
Veel üks pilt karjusehüti eest.
Taustal koiku, mille peal magan.
Pildistatuna hüti tagant. Kõik fotod on korraliku kaamera puudumisel tehtud Maci Photo Boothiga, nii et sellest ka sitem kvaliteet ja väiksem reso. Eriti raske on saada head pilti, kui sisseehitatud kaamerale vahib päike vastu.
Ja siin pildil on ahi, mida ma siin kütnud olen. Ilm on seni endiselt olnud hea ja päikseline, kuid kiskumas ka juba jahedaks. Eriti öösel, mistõttu olen ahju kütma hakanud. Õnneks tuleb ahju kütmine mul juba palju paremini välja. Mul pole vaja isegi enam iga kord uut lõket alustada, vaid teatud intervallide tagant lihtsalt sõetükkidele uusi halge lisada ja tuli varem või hiljem süttib taas. Muidu aga on hütis olemine väga mõnus, tubane oma Thoreau-likul viisil.
Ahjaa, viimasel ajal olen harinud aiamaad, kaevates komposti peenrate sisse. Ning terve perekonnaga pluss veel mõnede talus peatuvate külalistega puid vedanud. Ma ei mäleta, et oleks varem nii suure hulga inimestega koos elanud, söönud ja töötanud. Karjusehütt ongi minu üksinduse kindlaks linnaks-varjupaigaks, mis minusugusele introverdile sobib.
Aitüma tantsulisele prügikastikutile, kes mind filmide ja muusika kohta küsitles ja sissejuhatuseks ka päris sooja kommentaari kirjutas. Küsitlus ise on siin.
Täna oli õues päris soe ilm, võib julgelt pakkuda 20 kraadi või isegi nats üle. Kandsin täna jälle lühikesi pükse, mis viimati jalas vast 1,5 kuud tagasi, mil temperatuur Eestis hakkas kukkuma kõvasti alla võrreldes varasema kuni 30kraadise suvekuumusega. Täna puhastasin aiamaal ühe peenra umbrohust, kust varem olin ära korjanud oad. Siis kompostihunniku vasakust poolest koristasin ära kõrvitsataimed ühes mõnede kõrvitsatega. Kathrin seletas, et kõrvitsad võib vabalt nii umbes maikuus panna kasvama kõdunevale pinnasele, soovitavalt siis komposteeruvale orgaanilisele materjalile. Lõpetuseks korjasin ka vaarikaid.
Internetti saan kasutada muide "karjusehütist". Paistab, et naabri wifil pole salasõna vaja sisestada, et sellega ühineda. Täna ühendasime ka hobusetallist ühe pikendusjuhtme, et saaksin läpakale juhtme taha panna. Nüüd põleb ahjus lõke, mille ma just katse-eksituse meetodil põlema sain. Otsustasin, et kütan hüti soojaks täna ööseks. Tuletegemine on alati nii keeruline, igal ahjul on justkui omaette isiksus, mis tähendab, et need trikid, millega sa panid põlema X ahju, ei tööta üldse ahjus Y jne. Sellepärast ongi hea jahedamal ajal WWOOFimas käia, et erinevates ahjudes tule tegemine arendab lõkke süütamise oskusi. Täna öösel polegi vist teab kui külm, aga ei tee paha selle ahju isiksust tundma õppida.
Olen alates 1. oktoobrist peatunud Saksamaal, taaskord olen ette võtnud WWOOF-retke välismaale. Hetkel peatun Kesk-Saksamaal ühes külas, mis on umbes 35km Kasseli linnast, nimega Volkmarsen-Ehringen, mis kuulub Volkmarseni väikelinna valdusse. Ehringen on küla, kus elab umbes 900 inimest ja seal asub ka üks talu. Kus peatun mina.
Talu peab üks perekond, kus mees Florian töötab maastikuarhitektuuri õppejõuna Kasselis ja naine Kathrin on sotsiaaltöötaja, kes enamasti töötab kodus. Ja kasvatab Florianiga ühist tütart nimega Dora. Teised pere lapsed on pärit paari eelmistest abielust, kummaltki abikaasalt kaks last. Ehk siis nn. patchwork family. Talus on hobused ja lambad ning aiamaa. Nende maatükil asub üks suur vana savist elamu, mis on juba umbes 150 aastat vana ning mida paar on jõudumõõda renoveerinud. Samuti üks ratastel haagissuvila tüüpi ehitis, mida Kathrin ise kutsub "shepherd's hut" (karjuse hütt), kus Kathrin elas enne, kui ta esimesest lapsest rasedaks jäi, ent mis on siiamaani alles. Olen seal ööbinud ja kuigi öösel läheb juba külmaks, tuleb sellegipoolest seal ehtne Thoreau tunne peale.
Seni olen abiks olnud aiamaal, koristasin esimese asjana oad ära ja täna konserveerisime need. Ja siis veel nipetnäpet muid asju, nt. hobuselauta koristanud ja aidanud ühel poisil muruniitmisel. Muruniiduk, millega ta pidi täna naabri muru niitma, oli muide siuke, et korjab kogu niidetava heina plastikkonteinerisse, mis vajab iga paari hetke tagant tühjendamist ning minu ülesanne oli heina kärutada edasitagasi.
Talu on igaljuhul päris mõnus koht. Nagu eelpool mainitud, asub ta külas, mis on suht tihedalt asustatud. Nii et minu senine WWOOF-talu, mis on kõige vähem isoleeritud. Tüüpiline on see, et WWOOF-farmerid elavad parimal juhul oma naabritest pea kilomeetri kaugusel, või nad on üldse väga hõredalt asustatud asukohas. Nüüd on aga peaaegu tunne, nagu WWOOFiks kuskil väikelinnas. Ja ka muidu igati vinks-vonks olemine. Perekond on ka väga sümpaatne, perenaisega on alati huvitav jutustada ning Dora on lihtsalt nunnu, üldse on kõik väga sõbralikud ja elurõõmsad siin. Nii et minu jaoks igati sobilik. Arvata võib, et tulen järgmine aasta tagasigi.
Siinses peres on mõned instrumendid ka. Kaks nailonkeeltega kitarri. Kusjuures Kathrin on ka flööti õppinud. Ma olen ta pilli, mis seisab külmkapi peal flöödi-stand'il, ka väheke uuristanud ja jumala korralik instrument, parem kui minu oma isegi, ka Yamaha pill. Üks positiivne omadus on see, et pillil tuleb madal C-noot päris kenasti välja, minu omal ikka kuidagi nõrgalt kohiseb, kui sedagi. Ja siis ma sain aru, et ilmselt on viga ikkagi lekkinud klapipadjas, mitte selles, nagu ei oskaks ma üldse madalaid noote eriti puhuda. Tulevikus peaks laskma enda pilli üle vaadata.
Kaasa võtsin seekord oma pillidest klarneti. Plaanin tõsiselt kätte võtta ja oma pillimänguoskusi harjutada. Harjutangi vabal ajal "karjusehütis" skaalasid. Mõned mu tuttavad muusikud võivad ju arvata, et ma oskavat hästi puhkpille mängida. Ervin ütles Areaali saates, et minu tugevam külg on puhkpillid, Ramo aka Pastacas peab minu flöödimängu isegi osavamaks, kui enda oma ja ka Vaiko näeb minus klassikalist puhkpillimeistrit. Kahjuks ma ise tunnen, et mul on veel arenguruumi kõvasti ja mu stiil on esialgu suht piiratud. Arvata võib, et teistel on karp lahti, sest see on ju nii rariteetne, et keegi hakkab 20ndates eluaastates mitte aint ühte, vaid ka kahte puhkpilli mängima ja näib, justkui oleks tal omaette suhe nendega. Samas mikroskoobi all paljastuks, et ma olen ikka paras amatöör. Albert Linntam ja Tanel, kes nüüd Opium Flirdis mult puupuhkpillide rolli üle võtnud on (ja ta sisuliselt toodigi bändi mind asendama!), puhuks mulle iga kell tuule alla. Igal juhul nüüd on mul palju aega, et ennast arendada. Vähemasti seni olen osanud mängida seda, mida tahan ja teab, kas nt. "Ratatouille" oleks ikka seesama, kui ma oleks seal kiiremaid ja sõrmimurdvamaid käike tulistanud?
Vanakooli puhkpillimeister? Või pigem toores amatöör? :)
Ilm oli siis, kui ma tulin, sügisele tüüpiliselt sombune, kergete sademetega. Pühapäeval aga läks ilm päris ilusaks ja tänagi oli mõõdukalt soe ilm, nii umbes 15-20 vahemikus soojakraade. Kindlasti ehtne suvi võrreldes jaheda Eesti kliimaga praegu, mille eest ma tõtt-öelda kodunt putku paningi. Minu eesmärk on teha tänavu aasta midagi, mida ma varem ei ole teinud: talvituda lõunas. Paar nädalat hiljem on plaanis jälle Portugali sõita ja seal peaks vähemalt novembri lõpuni veel Eesti mõistes suvetemperatuurid võimalik olema. Kindlasti ei kuku temperatuur talviti väga külmaks ja pärast eelmise talve jubedat pakast on igasugune pääsemine soojemasse keskkonda teretulnud. Ma ei ole üldse talveinimene paraku. Ideaalis ma teeks muidugi nn. hemisphere hopping'ut, ehk hüppaks põhjapoolkeralt lõunapoolkerale aastaaegade vaheldudes, aga see läheb arvatavasti liig kulukaks. Vb. järgmine aasta teen ära selle triki, et sõidan talvituma nt. Brasiiliasse. Eks näis.
Eelmisel nädalavahetusel esines Eestis taaskord Ulrich Schnauss. Sarnaselt eelmisele korrale oli soojendusbändiks Rein Fuksi juhitud ansambel. Sedapuhku oma esikplaati esitlenud Imandra Lake.
Imandra Lake tuli Plink Plongi lavale umbes pool kaksteist. Koosseisus Rein Fuks (kitarrid, vokaal), Eve Komp (vokaal, sünt, metallofon), Rivo Järvsoo (kitarr), Tõnis Kenkmaa (bass) ja Taavi Laatsit (sünt). Üllatas trummide puudumine, rütmid tulid fonona Fuksi sülearvutist. Laulud mängiti seega just nagu plaadil, ainult "Öö Laul" oli esitatud tervetoon kõrgemalt ja ilma ukulele-introta. Samas oli kitarride, süntesaatorite, metallofoni ja vokaalide kokkumängus piisavalt seda tunnetust, mis laivis plaadilugudele uue hingamise annab.
Fuks mängis lisaks oma tavalisele rohekassinisele Jazzmasterile ka Danelectro kitarre, üks neist suisa 12-keelne (loos "Seesamseesam"). Eriti mahlakalt kõlas kitarrimeloodiate duubeldamine metallofoni poolt. Imandra Lake'i etteaste oli lühike, aga mõnus. Lõpetuseks tegid nad ühe kaverloo, mis oli kontserdi ilmselt kõige Pia Frausilikum moment.
Hiljem tuli lavale Ulrich Schnauss, kes oli suurele lauale üles seadnud läpaka, kontrollerid ja mikserpuldi. Kuigi Schnauss on tuntud shoegaze'i uue laine ühe vaieldamatu meistrina, keskendus ta pigem oma repertuaari technolikumale küljele. Suurema osa ajast ta keeras nuppe manipuleerimaks oma Ableton Live'i setti, kõik lood suubusid üksteisesse ilma pausideta.
Kohati kõlas üllatuslikult raju tantsulist kütet, mis lõi rohkem kui kaudseid seoseid Chemical Brothersiga. Samas oli Schnaussi kava päris pikk ja kohati kippus tähelepanu hajuma. Seda enam, et Schaussi läptop+kontrollerid presentatsioon implitseerib homogeensust, mis tihti elektroonilisele muusikale pigem karuteene teeb.
Kõitvamad hetked olid siiski need, kus Schnauss lasi oma sisemisel Kevin Shieldsil mõllata. Kui ta mängis klahvkat, tegi ta seda eriti elavalt ja dramaatiliselt, samas sundimatult. Ning lisaloona tehtud lühemat setti alustas üks üsna raju laks shoegaze'imist, mis tõesti rokkis. Kuigi Schnauss ilmselt soovib shoegaze'ist nüüd kaugeneda, oli siiski selge, et selles stiilis teeb Schnauss silmad ette nii mõnelegi teisele.
Arvustus ilmus veidi lühendatud kujul 28nda septembri Postimehes.
Meil on hea meel teatada, et üks meie vanem lugu "Saint European King Days" valiti USA mängufilmi "Catfish" soundtrackile kus teiste seas Beach Boys ja Philip Glass.
Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.
Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.
Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.
Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.
Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.
Pia Fraus oli eelmise kümnendi üks tähtsamaid nimesid Eesti indirokis. Neil õnnestus leida mõningast tähelepanu ka välismaal ja mängida ka koos mitme tunnustatud indi-nimega, nt. Piano Magic ja Ulrich Schnauss. Arvamusi selle bändi kohta oli seinast seina, kriitik Blake Butler (All Music) näiteks kirjutas Pia Frausi teise albumi "In Solarium" kohta, et bänd on suutnud edukalt taaselustada shoegaze'i kõitvama poole. Negatiivsemalt meelestatuile tundus eelmise kümnendi sees neli plaati ilmutanud PF aga oma indi-iidolite isikupäratu jäljendajana.
2009nda aasta lõpus ilmus aga 3Pead kollektiivi koostatud kogumikalbum "Eesti Pops nr 1", läbilõige Eesti värskeimast alternatiivmuusikast. Bändiliider Rein Fuksi heliloome oli ka esindatud, küll aga mitte enam PF nime all. Kogumikul ilutses lugu pealkirjaga "Ilus Aeg", esitajaks märgitud Imandra Lake. Paistis välja, et Fuksi ja Eve Kompi uus projekt laulis erinevalt ingliskeelsest Frausist eesti keeles. Tekkisid küsimused, et kas esiteks on Fuks loonud eestikeelse kõrvalprojekti ja teiseks, mis saab Pia Frausist endast?
Tänaseks on selge, et Pia Fraus on lakanud olemast. Raadio 2 saates "Muusikanõukogu" andis Eve Komp vastuse, et bänd lihtsalt vajus ära lõpuks. Selles valguses pole Imandra Lake mitte PF'i kõrvalprojekt, vaid jätkuprojekt. Pealtnäha jätkab Imandra Lake eelmise bändi shoegaze-rida, mistõttu küünikute meelest on saund endiselt My Bloody Valentine'i, Pale Saintsi ja Slowdive'i faksiimile. Samas võib julgelt öelda, et küünilisus on selgelt vale mõtteviis "Seesamseesamile" lähenemiseks.
Prominentseteks kõlavärvideks pole enam efektirohke sudutav kitarr ja sellele sekundeeriv kosmiline sünt. Helipilt on muutunud selgemaks, otsekui kristallselge [Venemaal asetseva] Imandra enda järveveena peegelduvad vastu akustilised kitarrid, klaver jm. pillid. Fuksi ja Kompi vokaalne keemia on muutunud üha peenemaks ja nende põimutud lauluhäälte tekstuur juba äratuntavaks Fuksi firmamärgiks.
Mis veel enam, pealtnäha Imandra Lake'i nõrkusena tunduv liigne heliline sarnasus shoegaze'i legendidega on osatud sedapuhku tugevuseks keerata. Mõned lood, nagu näiteks "Liugle Liugle", "Ole Mu Laev", "Puhangus" jmt sugereerivad tegelikult uut sorti folk-muusikat, millel pole mitte midagi ühist folkmuusika tavapärase kujundiga. Ning nende kaver Johansonide laulust "Külm" on osatud panna kõlama oma seitsmeminutilises kestuses pigem hüpnootiliselt, kui et tüütult. Hea sooritus. Imponeerivalt mõjub ka bluusivormi võttev "Igane", mis sobib plaati lõpetama ülihästi.
"Seesamseesamit" võib üldjoontes lugeda õnnestunud plaadiks, sest kingapõrnitsemis-šabloon on siin selgelt kasutatud atmosfääri loomise eesmärkidel. Ja tulemuseks on omamoodi indi-folkalbum, mis võib kõlada psühhedeelselt ja mõjuda narkootiliselt sooja muusikana. On igati sobiv, et lauldakse eesti keeles, sest Fuks ja Komp kõlavad üha vastuvõtlikumana oma kodumaise muusikalise pärandi osas. Kindlasti võib sellelt post-Pia Fraus projektilt veel huvitavat muusikat oodata. (Hinne: 4)
Saarlannast saksofonist-helilooja Maria Faust alustas heliloome ja bändijuhtimisega juba oma õpingutee alguses Taani Rütmikonservatooriumis. Tänaseks juhib feministliku suunitlusega Faust oktetti, mille ülejäänud liikmed on skandinaavlastest mehed, üks nendest isegi tema abikaasa. Aegade jooksul varieerunud koosseis, mis samas jäänud üldjoontes püsima kaheksaliikmelisse puhkpillid+rütmigrupp formaati, on andnud kontserte üle Euroopa, aeg-ajalt ka Eestis. Kaks aastat tagasi ilmus okteti esikplaat „Bitchslap Boogie”, mis võttis kokku senise loomingulise paremiku ja sai positiivset vastukaja nii Eesti kui ka välismaa jazzipressilt.
Vahepeal on Faust kirjutanud hulganisti uut muusikat, muuseas ka „Kontserdi jalgrattale ja orkestrile”. Osa viimasest jõudis ka okteti repertuaari, uusi lugusid esitati muuseas ka 2009. aasta „Jazzkaarel”. Peagi alustati uute kompositsioonide salvestamist ja nüüdseks on töö vilja kandnud teise kauamängiva „Warrior Horse” näol. Teise plaadi ilmumisega tekib paratamatult küsimus, kuidas seda eelmisega võrrelda. Kas on tegemist edasiminekuga või jääb see liialt debüüdi varju?
Esimesel kauamängival tundus lisaks progressiivse bigbändi traditsioonide väärikale jätkamisele olevat ka feministlik statement: et üks naine (ja pealegi eestlanna) suudab kirjutada avangardset jazzmuusikat ja keerukaid seadeid ning juhtida üsna suureliikmelist välismaa meeste koosseisu. Maria Faust oli jazzimaailmale oma sõnumi edastanud jõuliselt ja kindlalt. Nüüd, kui ansambli publik on jõudnud selle teadmisega harjuda, eeldaks ühest küljest Fausti heliloojavõimete ja teisest bändi kokkumängu küpsemist.
Oktett ei valmista pettumust kummastki otsast. „Warrior Horse” esitleb Fausti heliloojatalenti väga hästi, märgata on rohkem klassikalise muusika mõjutusi nii harmooniates kui ka seadetes. Hästi tõuseb esile eriti „Kraft’i” leinameeleolu. Tõsistele, ajuti ka läbi komponeeritud paladele on plaadil ka omaette meeldiva kontrastina ehtne bluusipala. „Mingus Presto” sündis küll loomingulise kompromissina, sest grupp kutsuti esinema Eesti Televisiooni ja vaja oli midagi natuke vähem abstraktset. „Mingus Presto” irooniline blues-fraseering on tänu oma puhkpillisaundile ja free-jazzkalduvustele sellegipoolest äratuntavalt Maria Faust.
Kui eelmise plaadi improvisatsiooniline külg tundus tihti liialt kaootiline ja laialivalguv ning komponeeritud osad ja impro teineteisest liialt lahutatud, siis sedapuhku on need aspektid omavahel peenemalt integreeritud, improvisatsioonid on ka sihipärasemad ja rohkem paigas. Hea näide on „Adagio”, mis areneb Michael Nymanlikest matusemeeleoludest üsna subtiilselt lugu lõpetavate katartiliste altissimo-kriiseteni. Samuti tasub kõrv peal hoida erinevatel puhkpillisoolodel, nt „Pastorale Moderato” agiteeritud trompet või „Krafti” üha närvilisemaks kiskuv tenorsaksofon.
Maria Faust ühes oma muusikutega on teise albumi väljakutse edukalt vastu võtnud. „Warrior Horse” on plaat, mida helilooja võib selle teravuses, subtiilsuses ning meisterlike kompositsioonide-seadete ja tuliste improvisatsioonide integratsioonis auga pidada oma visiitkaardiks.
Embeddin taaskord seda intervjuud Ervini ja Andresega. Siin lühidalt seletatud video põhikontseptsioon ja idee. Mina eks-liikmena aga võtan enda peale selle, kuidas see kompositsioon ise sündis.
13. jaanuril 2009 sain Ervinilt meili. Attachmendis oli fail, mille kohta oli infoks, et üks lugu, mis ta üksinda tegi, et võtta käsile oma sooloprojekt. Tahtis teada minu arvamust. Kuulasin seda lugu ja ohoo, päris huvitav. See oli rohkem siuke elektroonilisem asi, isegi technolikum. Puhas tantsumuusika. Aga rütm oli päris vinge, mul kohe tuli meelde Caribou, eriti lugu "Brahminy Kite". Tolle loo saund on küll vähe teistsugune võrreldes Ervini saadetud konventsionaalsema techno-fooniga, aga rütmifaktuur on suht sarnane. Ma ütlesin, et täitsa nitsevoo asi.
Tõsi küll, võttis aega, enne kui ma taipasin, mis sinna lisada. Ma ainult kujutasin ette, kui vingelt see võiks kõlada, kui seda laivis teha kahe trummariga (ja Caribou on ju ka laivis topelt-trummikoosseisus). Idee oli igatahes hea. Erviniga on nii, et osad ideed on tal päris geniaalsed, aga osad jälle tunduvad natuke kahvatumad. Näiteks "Strange Commitment", eelmine singel on kohe kindlasti Dejavoodoo nõrgim pala, tavapärane sündipopikas, mis ilma Lõo vokita olekski täiesti suvaline lurr. "Ratatouille" (pealkiri, mida ma esialgu pidasin tööpealkirjaks, aga mis jäigi püsima) aga tundus olevat erilisem.
Enamus OFi muusikat on Ervini kirjutatud, julgen otse välja öelda nüüd. Siiski, osasid palasid võib pidada ka tõesti Ervini ja Erkki kollaboratsiooniks. Mis üldjoontes tähendab, et Ervinilt tulid akordid kas kitarril või klahvpillil, või siis elektrooniline taust ja minult tuli meloodia kas süntesaatoril või puhkpillil. Varajasemad näited on "Ujuv Viis", kus Ervini toonane tüdruksõber Sophie mängib minu noodistatud tšellomeloodiat, ja "The Hundred Days" koos kvindis harmoniseeruvate klarnetitega. Mõlemad on saundi mõttes siiski äratuntavalt veel vanakooli Flirt. "Ratatouille" siiski teine tera.
Niisiis, Ervinilt on põhi. 6. märtsi õhtul oma magamistoas võtsin kätte ja hakkasin salvestama. Võtsin puhkpilli kätte ja proovisin mõnede ideede jaoks mingeid käike genereerida. "Ratatouille" jaoks tuli otsekui lambist päris hea puhkpillimeloodia. Mängisin taskuklarnetit ja tegin midi-trompetit juurde, et proovida saundi brassimaks teha. Tagantjärele kuulates tundub selle proto-versiooni saund väga tuhm ja reedy, ning osad noodid on häälest ära. Ervinile vähemasti meeldis.
Kolm kuud hiljem, olles mais "Dejavoodoo" taustad live'is Ervini magamistoas lindistanud, sain ma meili teel palve osasid oma partiisid kohendada. Võtsin kätte ja tegin uued puhkpillid "Ratatouille" jaoks. Loobusin taskuklarneti-träkist, sest see oli liiga must ja mängisin kaks si-bemoll klarnetiträkki sisse, eraldatud teineteisest oktaavi jagu, sisse sulatasin veel flöödi unisoonis kõrgema klarnetiga, et saundi ümaramaks teha. Miditrompeti jätsin sisse, aga miksisin allapoole, kuna ma ei tahtnud, et steriilne midisaund liiga kõrva hakkaks. Lugu muuseas oli originaalis minuti võrra pikem, algust lihtsalt kordas vähe. Sinna lisasin veel ühe puhkpillirifi. Hiljem, ilmselt Andrese ettepanekul, lugu kahanes siiski kahe ja poole minuti pikkuseks versiooniks we all know and love. Päris alguses tiksutasin vähe cowbelli, aga see ei läinud kasutusse. Puhkpillid miksisin ise.
Hiljem lisas Ervin aga ise midi-pasuna juurde, ehk siis võlts-trombooni. Tulemus kõlab üllatavalt realistlikuna ja üldsegi mitte väga steriilsena. Siiski, midi-tromboon ei ole ikka seesama. Aga mis teha, ei tundnud toona ma brassimängijaid eriti. Albert Linntam, keda ma toona ainsa puhkpillimängijana teadsin, oli klarnetist ja eks häda pärast oleks saanud ka saksofonisti kuskilt, aga ma tahtsin just vasktorusid saada.
Olukord muutus kevadel 2010. Olin kuulnud Wrupk Urei uuest hornsection-heavy koosseisust, kus oli trompetist ja trombonist. Kuna ma olin parajasti ametis oma uue sooloplaadi jaoks lugude salvestamisega, põõrdusin Kaspar Ausi poole uurimaks, kas oleks võimalik kontakti luua. Sain Kasparilt meiliaadressid ja kirjutasin trompetist Mihklile ja trombonist Henrile. Nad mõlemad vastasid. Juhtus aga nii, et laivid hakkasid OFi jaoks pihta pärast kolm kuud vaikust ja ma ei olnud veel paika pannud oma lugude jaoks täpseid arranžeeringuid. Küll aga tuli mul ühtäkki mõte: küsiks Henrilt, kas ta oleks huvitatud OFiga laivis mängimisest. Ta oli.
Noodistasin kähku "Ratatouille" ja siis veel paar asja Noteflightis tromboonile. Ilmusime Henriga Ervini vanematekodu juurde. Proov toimus Superliustiku proovikas (vt. Terje Toomistu blogi). Mäletan, et kui Henri oli kiiresti "Ratatouille" käigu ära õppinud ja me esimest korda tausta järgi koosmängu harjutasime, siis oli mul totaalne jess, this is it tunne! Minu klarnet ja Henri tromboon, oktaav allpool, kõlasid ikka väga hästi kokku! Ma olin thrilled! Võin öelda, et Henri liitumine OFi kollektiiviga oli viimane kord, mil ma ansamblis tõesti õnnelik olin. Ehk siis bänd-abielus, mida võiks pidada tõusude ja mõõnade seeriaks, viimane arvestatav tõus minu jaoks. Mitte küll nii suur, et hoida ära vältimatut. Sest see oli ju seotud uudsuse faktoriga. Ent inimese õnn peab ikkagi tuginema kestvamatele ja vähem kuluvatele väärtustele. Aga see selleks.
Mitte ainult mina ei olnud uue trombonistiga rahul, vaid ka Ervin oli sillas. Viimaks ometi kõlas see lugu nii nagu kõlama peab. 9ndal aprillil oli kontsert, seal oli "Ratatouille" kontserdi highlight. Kaks päeva hiljem käis Henri Ervinil külas salvestama ja "Ratatouille" sai oma vajaliku vase-kvoodi lõpuks ometi rahuldatud ka stuudios.
Ja nii sündiski lugu, millest sai paljude lemmikpala uuel albumil, laivis tõeline stage-favorite ning loodetavasti Eesti Top 7 video teeb sest loost ka tõelise hiti. Oleks huvitav jälgida, kui hästi see instrumentaalikas ikkagi omaks võetakse. Nii et kui teile see lugu meeldib, kindlasti hääletage.
Pitchfork pakub kuulamiseks üht pala Dan Snaithi projekti Caribou bigbändiversiooni Caribou Vibration Ensemble äsja ilmunud limited-edition tour-only duubel-elpee pealt. Väga võimas versioon Manitoba (Snaithi eelmine nom de plume, enne kui the Dictatorsi punkrokkar Snaithi kohtuga ähvardas) loost "Every Time She Turns Around It's Her Birthday". Flööt, saksofon, topelttrummid, ühesõnaga see bigbändietteaste oli ilmselt võimas, kui audio järgi otsustada.
McNeo blogis super postitus Swedbanki uue laenupoliitika kohta. Mis otse loomulikult paljastab, et pank kui institutsioon on tervenisti ülesehitatud kasumi teenimisele ja nad ei saa lasta mingitel masudel ennast põhja lasta, isegi kui see tähendab, et uue masu ajal läheb veelgi rohkem inimesi ise põhja. Mis on muidugi selge argument vältimaks laenamist. Targem oleks muidugi vältida niipalju kui võimalik vereimejalikke institutsioone, mis kasutavad küüniliselt ära inimeste sõltuvust rahamajandusest. Mis paneb mind mõtlema, et ehk peaks oma Swedbanki konto ära killima, kuna ma juba SEBga hiljuti liitusin (virtuaalkrediitkaardi tegemise võimaluse pärast, pean tunnistama). Või võib ka SEB-lt sarnaseid jõledusi oodata? Tont teab.
Oktoober 2015: Viis aastat tagasi avaldasin siinkohal päris põhjaliku konfessiooni, miks ma lahkusin ansamblist Opium Flirt 2010. suve lõpus pärast minu viimast kontserti Dejavoodoo koosseisuga (Andres frontmani rollis) 14. augustil 2010. Praeguse seisuga ma otsustasin kogu teksti kustutada ja jätta alles pigem sellise üldise selgituse.
Selles bändis olid tegelikkuses algusest peale teatud loomingulised ja isiklikud erimeelsused. Isiklikult pean oma Opium Flirt'i tipp-perioodiks aastaid 2006 ja 2007, mil toimusid mitmed unustamatud kontserdid, salvestasime Vibratsiooni sessiooni Saaremetsale ja lõpuks andsime välja enamasti kontsert-salvestusi sisaldava "Tehislend" CD.
Aga minu jaoks oli paratamatult lihtsam n.ö. pidada läbirääkimisi iseendaga ja kohe kindlasti osutus raskemaks pidada läbirääkimisi Dejavoodoo koosseisus. Pinged muutusid tõsisemaks ja mulle tundus, et on palju raskem leida relevantseid osi mängida oma pillidel ja inkorporeerida oma ideid bändi formaati. Lisaks oli minus üha enam kasvamas huvi reisimise vastu ja mulle tundus, et rändav elustiil ja tõsine bändi tegemine ei sobi omavahel. Seega paratamatult sobis minu jaoks paremini minna täiesti oma teed rohkem kui ühes mõttes.
Juunis 2011 taasühinesime kontserdiks Varssavis. Dejavoodoo perioodi frontman oli ka hakanud lõpuks oma asja tegema, seega tehti mulle pakkumine teha välismaine kontsert originaalkoosseisus ja vanema materjaliga. Tegime päris head versioonid vanadest lugudest ja sellele tagasi mõeldes on tegelikult mõõdapääsmatu, et ma poleks täna veeranditki see muusik, kes ma olen ilma Opium Flirdita.
Blogi autoriks naisterahvas, kes näitab keskmist sõrme keskpärasusele ja konformsusele ja kirjutab arvamuslugusid, mis seavad kahtluse alla kogu selle "rahvatarkuse", mida me pimesi järgime. Väga selgelt ja julgelt esitatud mõtted.
Tegin siis ühe polli ka esimest korda. Ehk siis, kes siia blogisse satub, paluks hääletada, kuidas on muutunud sinu suhtumine Trubetskysse. Kas oled lakanud olemast fänn, pole kunagi olnudki või oled ikka edasi fänn.
Sitaks hea ikka. Ja väga väga freaky, Zappa oli R.Steviega võrreldes täiega square ikka. Kellegi kohta, kes (enese)irooniliselt laulab, et ei oska laulu kirjutada, kirjutab ta ikka väga andekaid ja kohati keerukaid viise (challenge on välja mõelda, mis kuradi taktimõõdus/mõõtudes need salmikohad on). Aga et see mees on nii tundmatu, on tõesti traagiline. Vähemalt Ariel Pink on juba mingit edu saavutanud. Et see mees aga endiselt edasi paneb, näitab vist, kui väga ta armastab muusikat teha. Ja see ongi armastus, et sa talud selle nimel ka tunnustuse puudumist või isegi vastuseisu. Sest Vaiko sõnul on R.Steviet pidevalt mõnitatud selle eest, et ta ei oska laulda, et ta on mingi imelik weirdo ja tema saund on nii sitt bla bla blaa. Aga kes ütles, et elu on õiglane üldse kellegi suhtes, rääkimata siis tundlikest loojanatuuridest.
Siin vist R. Stevie Moore'i üks tuntumaid laule. Oskaks ma vaid laulda, tunne, mida paljud muusikud on vist tundnud, mina tihti kaasa arvatud. Nii et R.Stevie ei ole mitte mingil juhul failure, kui ta kas või ühelegi inimesele hinge läheb ja "I Wish I Could Sing" on kindlasti läinud.
Masendav on lugeda, kuidas jälle tehakse suurt numbrit sellest, et keegi on Keskerakonda astunud. Nüüd siis Tõnu Trubetsky. No tõesti väga vana ja katkine plaat juba, aitab! Who cares, igaühe oma valik. Mis õigusega üldse keegi ette kirjutab, mis erakonda tohib astuda ja milisesse mitte? Miks ei tümitata mitte kedagi näiteks Reformierakonda astumise eest, ei tea? Ei näe ühtegi põhjust, miks Keskerakond on halvem mõnest teisest parteist. Enamasti on kõik poliitporno. Valimistel ehk on veidigi mõtet valida sotsdemmide poolt, aga muidu on see poliitika ikka üks räpane mäng. Aga partotsiidi teostavas meedias tehakse nägu, nagu oleks ühel kindlal parteil räpasuse osas monopol.
Heikki Leis tegi otsa lahti ja laadis oma fotogalerii Plink Plonkilt üles. Ehk tuleb pea lisa ka Aronilt. Täitsa mõnus üritus oli, mulle väga meeldis Seeland. Nad on laivis isegi paremad. Pea sama hea kui Stereolab, ainult et Seelandil pole ühtki päris analoogsünti laval. Need hevimad bändid, keda kõige enam kiidetakse, samas olid liiga valjud, eriti see belglaste ansambel. Rootslaste india-indie ansambel oli ka täitsa mõnus, aga need hüüded/karjed mis iganes lugude sees käisid närvidele, instrumentaal oli fain. Klahvkamehel oli mingi Korgi orel kahe registriga (umbes midagi sellist) ja siis täpselt sama Vermona sünt, mida ka Kaspar Aus kasutab. Ju tüüp siis käis kuskil endises idablokis endale pille hankimas. :)
Käisin natuke ka Plink Plonk klubis aftekal. Nägin Popidioti ja mõtlesin, et no kurat, see "Mängin Sulle Muusikat" on siiani parim asi, mis nad teinud on. Ehk oleks eesti keeles laulmine sobiv suund, niikaua kuni nad inglishit panevad, jäävad nad ikka sinna 80ndate briti süntpoppi a la Human League või Duran Duran, kinni. Rahvast oli maru palju ja ilgelt palav oli sees, läksin sealt ära. Publikut jäi hullutama Toe Tag.
Käisin just mitmeks päevaks külas Kristjan Jansenil Kuressaares. Minu muusikukarjääril on ta selgelt üks toredamaid tutvumisi, mis mul eales juhtunud ja temaga on olnud huvitav igasugustel teemadel arutada ja vahest ka musitseerida, kui võimalust on. Kuna tal oli mitu vanakooli instrumenti, siis otsustasin, et proovin osadel instrumentidel salvestada partiisid oma uute laulude tarvis. Proovisime ka natuke tema enda ideede peal jämmida. Seadsime üles Philicorda oreli, mis tegelikult põlise saarlase Maria Fausti oma, aga mida ta siiani pole leidnud mahti vedada Taanisse. Selle peale läks arvuti ühes midikontrolleriga Rhodesi saundi tarvis. Kappidele panime kõrvuti Polivoksi ja Faemi 1M sündid. Kasutuses oli ka elektrikitarr ja Orpheuse bass.
Kirjutasin enne, et ma vist pole bassimees. Samas, kui ma Orpheuse kätte võtsin, siis mul justkui tekkis sellega eriline side. Üks asi, mis oli eriti lahe, oli see, et sellega sai mängida kõrgeid partiisid päris puhtalt, vanaaegsetel ja odavamate bassidel tihti see jama, et kui kõrget nooti mängida, tuleb mingi plärin. Nii et kõlbab nii sooloinstrumendiks kui madalaks otsaks. Nii et vähemalt paari loosse tegin Orpheuse bassiga partiid, kus alul plaanisin üldse vaid sündibassi kasutada. Proovisin ka Polivoksi, millega saab päris huvitavalt noise'i teha, samas meloodiapillina on tal siuke hullult kiire vibrato nagu takjas küljes. Samas ma olevat kuulnud, et Polivoksiga pidavat saama nt flööte simuleerida. Nii et võibolla ma ei saanud pihta. Samas Faemi stringsündil see puhkpillilik analoogsaund on super, just nii nagu mulle meeldib.
Maria Fausti Philicorda orel on ka päris huvitava saundiga. Sellega saab mängida madalaid bassipartiisid ja see kõlab ikka eriti teravalt. Mulle meeldib klahvpille mängida läbi kärina, aga see orel ei vaja kärinat. Kuid proovisime ühe vanakooli fuzz-wahi vahele panna ja fuzz pani Philicorda kõlama eriti tapvalt!
Maria ise astus ka Kuressaarest (mis tegelt täitsa tore linn, kõik kiviviske kaugusel ja mõnus jalutada linnas, aga Maria sõnul talvel olevat siin maru igav) läbi ühes oma Taani sõbrannadega. Saime siis viiekesi veinibaaris kokku. Maria Faust Group on valmis saanud oma teise albumi Warrior Horse ja ta oli just Tallinnast tiraaži kätte saanud. Nii mulle kui ka Kristjanile andis ta koopia. Jazzifännid, hoidke alt, see septembris ilmuv plaat tõotab tulla kõva sõna!
On tihti tüüpiline, et ma vahest pusin teatud partiisid ikka hunnitu arv kordi teha, enne kui midagi üldse õnnestub. Kristjan käis välja huvitava mõtte: tasub harjutada teatud partiisid vähemalt kaks-kolm päeva enne, siis peaks kuluma salvestamisel võimalikult vähe teike, et linti saada. Ah et sellepärast ma mängingi laivis tihti paremini kui salvestussessioonidel! Mul on nende sessioonidega veel Opium Flirdi ajast igast jama olnud, ei saa mängitud rütmis ja pidevalt komistan. Saint European King Daysi sessioon näiteks oli absoluutselt kohutav. Mina olen seal peal vaid minimaalselt, suur osa tööst on Ervini tehtud. Samas tolle perioodi laividel ma kütsin täie jõuga trumme ja tundus, et sky's the limit. Tagantjärele tundub, et on ikka vaks vahe, kas üritad nullist mingit trummikäiku sisse peksta või harjutad mitu päeva ette ilma igasuguse surveta olla mikroskoobi all kas plaadil või lives. Proovi tegime OF'i varajasel perioodil, up to Tehislend ütleme, päris kõvasti.
Kuigi basskitarr võib tunduda liiga suur käes või laul tulla liialt kõvasti-valesti (ja kui sa veel juhtuksid samal ajal olema Olav Ehala bändis, siis tuleb lihtsalt keegi Jaak Joala ja pushib su ilma pingutamata minema, kui viidata ühele ajaloolisele pretsedendile), on see kõik ikka harjutamise asi. Bassi suuremad krihvid nõuavad kindlasti harjumist, enne kui tõeliselt rock-solid bassiliinid jooksma hakkavad. Ja eks ikka peab alguses ikka vähemalt natukenegi kraaksuma, enne kui laul kenasti välja tuleb. Nii et tunnen, et kui tahan, siis võin muusika osas teha mis iganes. Muide, nägin viimati unes seda, et ma mängisin trompetit. Pilli laenasin muide Maria Fausti bigbändi liikmelt, huvitav kuidas küll tema grupp mu unenäkku sattus. :)
24. juuli - Multiphonic Rodent Manatargaq festivalil Võsus, Lääne-Virumaal. 31. juuli - Opium Flirt Plink Plongil. 14. august - mõlemad projektid Uue Ajastu Festivalil, Põlvas.
Kuulakem Vaiko Myspace'ist lugu pealkirjaga "Mul on Hea". Mida seni oleme tundnud hoopis teises versioonis ulmelise instrumentaalpalana "Aelita". Kõlab nagu oleks sobinud nagu rusikas silmaauku neljandale plaadile. Ma muidugi eeldasin, et ehk on vokaal lihtsalt instrumentaalile juurde lisatud. Kuid hoopis unplugged-variant. Ei tea, kas Kosmoseodüsseialt tuttav backing track sai ennem valmis, ent siis otsustas Vaiko laulusõnad lisamata jätta või salvestas ta enne akustika ja alles siis, kui ta otsustas neid "ninnunännu" laulusõnu mitte plaadile panna, võttis kätte ja tegi loo "ulme"-variandi?
Endale meeldib muidugi instro-variant rohkem. Mitte et ma oleks armastuslaulude vastane, kaugeltki mitte, aga ma lihtsalt eelistan kraadi võrra atmosfäärilist space-rokkimist-trippimist rohkem. "Aelita" lihtsalt aktiveerib ajus mõnutundekeskused kohe eriti. :) Aga see vaid minu kaugeltki mitte objektiivne arvamus.
Muusik-kunstnik Yochk'o Seffer on lisaks kõigele muule ehitanud ka oma instrumendid, skulptuuride moodi puhkpillid. Neid on erinevaid tüüpe, Seffer mängib "trablat", teine mängija "trombinat" ja kolmas "duplat". Sefferi instrument tundub olevat bassklarneti moodi kõla poolest, keskmise mängija pillil on vaskpuhkpilli (trompet, tromboon?) huulik ja kolmanda muusiku pill oleks justkui free-jazz saksofon või trompet nende kriuksude poolest. Kolmekesi tehakse siukest modernistlikku avangardi, kus sürrealistlikud toonid vastavad sürreaalse välimusega pillidele.
Soovitan kõigile reisihuvilistele lugeda üht põnevat blogi, mida peab 30ndates eluaastates naisterahvas nimega Nora Dunn. Kes juba neli aastat on elanud ilma palgatööta ja kindla aadressita. Ta kirjutab oma reisidest ümber maailma ja sellest, kuidas reisil olles hakkama saada, eriti mis puudutab rahalisi kulutusi ja ka rahateenimisvõimalustest. Mida ma eriti soovitan lugeda, on 8 abivahendit aitamaks reisida lõpmatuseni ja elada üürivabana. Kus siis Nora soovitab ja kirjeldab WWOOF'i, CouchSurfingut, Caretaker's Gazette'i ja teisi võimalusi, mis lubavad saada tasuta majutust, osad neist ka vastutasuks vabatahtliku töö eest. Olen Noraga ka meili teel suhelnud ja ta on hästi tore ja alati valmis andma praktilist nõuannet minusugusele algajale. Loodetavasti innustab see lehekülg ka teisi mõtlema rohkem reisimisvõimaluste peale, mis ei nõua rahaliselt pankrotti minekut.
Üks põnev vastukaja artiklile Ronnie James Dio matuste kohta, kus usufanaatikute grupp Westboro Baptist Church eesotsas Fred "God Hates Fags" Phelpsiga jälle piketeerimas käis.
OneinaBillion:
Love & Respect to the Family of RJD. To all of the fans and readers, please understand that the Westboro "Church" has NOTHING to do with Christianity, "organized religion", or the love and salvation of Jesus. The Westboro Church is largely made up of an antagonistic & litigious family [Note: it is yet undetermined if they are inbred], who exhibit their protests under the guise and legal protections of a Religion. Though they are arguably evil, do not be fooled into thinking these people are not intelligent and calculating. Many of the members are LAYWERS. They do not speak their vile, hateful and hurtful words for religious, biblical or spiritual reasons; they do it to **** off people enough that they will either attack the Westboro members or attempt an ill-prepared lawsuit. When either of these things happen, the Westboro members are ready and waiting with bullet-proof Counter-Suits. THEY DO NOT CARE ABOUT JESUS OR YOUR SOUL. THEY ONLY WANT TO GET YOU MONEY IN A LAWSUIT WHEN YOU TRY TO FIGHT THEM. Be careful, know more about Jesus to argue against these hypocrites, know the law, and look out for your brothers and sisters, in love. Take a look at the saving projects that Dio and his wife worked on for our nation's troubled, compared to the garbage that the Westboro people live for. And, take a look at the people that Jesus loved to associate with; they looked like DIO, his Family and his Fans. --- An Old Rocker & Christian
Mnjaa, labased provokaatorid, kes üritavadki inimesi vihale ajada, et siis kohtu kaudu oleks hea raha välja pressida, kui kellelgi kops liiga üle maksa peaks lendama. Ehk siis, WBC on hundid lambanahas mitte isegi sellepärast, nagu nende tegevus oleks rajatud fundamentalistlikule ideoloogiale kasutades fundamentalistlikke taktikaid, vaid sellepärast, et nad on manipulatiivsed petised, kes loodavad, et keegi annab neile molli või üritab kohtusse kaevata, et nad siis ise võidaks kohtulahingud ja saaks pappi. Samas ma ei tea, kuidas see kahtlane "äriidee" on isegi töötanud, et kas keegi üldse on kellelegi pasunasse sõitnud. Küll aga saavad nad kindlasti kostitatud igasuguste trükimusta mittekannatavate sõimusõnadega. Parim viis võidelda on muidugi satiir. Nagu näha allpoolsel pildil. Ja arvestades, et nende tolguste ilmumine teatud matustele on tavaliselt ette teada, on vastastel piisavalt aega oma vaimukuse laskemoona varuda. :)
Ühes hilisema perioodi Jaak Joala intervjuus (tänaseks on ta kuulsuse ahelatest kohe nii demonstratiivselt end vabastanud, et pagenud väga väga kaugele avaliku tähelepanu eest, mis tähendab, et temaga tänapäeval intervjuusid teha on praktiliselt võimatu, aga see selleks) viis aastat tagasi demonstreerib Joala ajakirjanikule oma kodustuudios, kuidas põhju tehakse. Vajuta lihtsalt klahvi ja noot kohe arvutis. Mida saab siis vastavalt vajadusele vormida ja trikke teha. Kõlama jäi mõte Joala muusika kohta ajast, mil ta pidi kõik ühe jutiga sisse laulma:
Võib-olla kuulatakse kümne aasta pärast Joala lugusid kui "ökokaupa". Nagu praegu otsitakse ussiga õunu, pritsimata kapsaid või muundamata maisi.
Väga tabav mõte! Muusika produtseerimise puhul tõmbaksin hea meelega paralleelid farminduse puhul. Nii nagu on farmimise puhul võimalus vastandada industriaalfarmindus ja ökotalundus, nii saab ka muusika puhul vastandada superstuudioproduktsioon ja DIY kodulindistamine.
Meinstriimrokk ja pop tekitab mus võõristust. Sest see kõlab tihti vägagi steriilselt ja üleprodutseeritult. Ja ega tõtt-öelda sisetunne väga valetagi. Sest meinstriimpopis võib kõige korporatiivsemat sorti produktsioonis tihti kohata igasugust nonsensit: produtsent võib oma suva järgi anda muusikalist sõnaõigust mõnedele muusikutele rohkem kui teistele, halvem veel, ta võib üldse osa bändist perse saata ja kutsuda hoopis sessioonimuusikud nende bändimeeste rolle üle võtma konkreetse plaadi tarvis. Ja siis veel toppida plaat täis kõvasti muid elemente, mis ei ole üldse seotud bändi autentse kõlapildiga. Ja hullem veel: tihti palgata välised laulukirjutajad, justkui bändisisest komponeerimistalenti ei saaks üldse usaldada. Rääkimata pettemanöövritest, nagu näiteks shit-hot "kidrasoolo" ludistamine süntesaatoril, mis distortitud kidrasaundi järgi aimab. Igatahes selline perfektsionistlik produktitootmise iha annab tulemuseks helikeeduvorsti, mis kõlab küll raadiosõbralikkuse mõttes täiuslikult, aga mis üldse ei representeeri bändi enda saundi.
Justnagu ei representeeri supermarketis saada olev säilitusaineid ja/või muud keemiat täistopitud läikimalöödud õun seda, milline õun tegelikult on. Juba Henry David Thoreau kirjeldas seda, kuidas kõige autentsemat sorti metsmarjamaitset saab tunda vaid see, kes ise metsas marjul käinud ja ma leian, et tal on point. Mitte, et marjade (või üldse mistahes viljade) müügikskasvatamine iseenesest oleks kurjast, aga tuleb vahet teha, kuidas nad on kasvatatud. Samamoodi, nagu ka muusika puhul tasub vahet teha, kas selle produktsioon annab aimu muusiku või bändi olemusest või mitte.
Suurprodutsendid, kes teevad, mida iganes saavad, selleks, et luua müügivalmis produkti, ongi justnagu industriaalfarmerid, kes kasutavad ohtrasti pestitsiide ja muid kemikaale ning kes oma kariloomi kasvatavad stressirikastes ja agoniseerivates tingimustes. Samas Vaiko Epliku taolised kodulindistajad, tee-seda-ise produtsendid on justkui mahetalunikud, kes ei kasuta kemikaale ja kes tihti üksinda oma maapinnal rasket tööd teha rassivad, saamata oma toodangu eest pooltki nii palju raha. Aga kelle kraam on mõeldud inimestele, kes on nõudlikud. Kes ei ole nõus rahulduma pelgalt laiatarbekraamiga, mida nii supermarketi töödeldud toit kui ka meinstriimpop paratamatult on.
Mitte, et kõik kodulindistajad oleks 100% "öko". Eks paljud kasutavad kindlasti ka ohtralt midi ja igasugu saundipettusi, a la sündipuhkpillid jms, või siis tehakse terve plaat Garagebandi softiga. Eks ma isegi ole minevikus midi kasutanud. Kuid nüüd üritan võimalikult palju kasutada päris instrumente, niipalju, kui saan. Olen saanud juurde senisest rohkem kas klahvpille, sünte või võimalusi neid kasutada.
Oma uusi lugusid olen alustanud täpselt samamoodi Garagebandi softidemodena, ent alati, kui ma mõne soft-instrumendi raudvarapilli vastu välja vahetan, hakkab tulemus minu kõrvade jaoks juba jumet võtma. Ja kui ma kõrvutan mõningaid oma lugude vanemaid versioone, mis olid kas 80 või 100% MIDI, siis mind alati hämmastab, kui elutud ja mannetud need midiversioonid kõlavad võrreldes variantidega, kus on juba pärisklaver või päristrompet juures. Nüüd ma pigem kutsun oma plaadile brassimängijaid, kui et üritan trompetisaundi elektrooniliselt järgi ahvida.
Sest kvaliteet ei ole vaid see, kui kõik on võimalikult müravaba. Vahel just vastupidi: üsna suure müraleveliga vene analoogsünt võib anda palale palju enam sära, kui mistahes tasemel sünditarkvara. Samamoodi, midi- või digiklaverist ei ole vastast akustilise klaveri kõlaliste võimaluste osas. Mulle lihtsalt meeldib salvestada seda, kuidas ma sostenuto-pedaali alla vajutan ja kuidas noodid kõlama jäävad. Mis siis, kui mikker haarab sisse ka selle, kuidas jalg pedaali pealt tõuseb? Lisabki karakterit. :)
Nii et mulle meeldib mõelda, et see, kuidas ma oma muusikat loon, on orgaaniline nii pillide kui ka salvestamistaktikate osas. Justnagu isetehtav mahepõllumajandus. Eks ma muidugi ei ole mahesalvestamises nii kõva superstaar nagu Vaiko, nii nagu ka osad farmerid, kellega olen kokku puutunud, peavad endiselt teenima elatist ka mõne muu alaga (Guido Portugalist on tai-chi instruktor). Aga isetegemisrõõm ja orgaanilisus on ju väärtused, mis minu jaoks tegelikult loevad. Ma kasutasin vanasti midi, sest algaja kodusalvestaja peab ju kusagilt alustama! Liiatigi, kui puudub veel reaalne oskus klahve mängida, aga sa tahaksid sündisaunde plaadile. Nii nagu ei saa ka igaüks kohe oma toitu edukalt kasvatada või puudub võimalus osta mahedat. Mul on laienenud võimaluste üle ainult hea meel.
Ahjaa: ühe olulise paralleeli võiks veel välja tuua! WWOOFi talud on tihtipeale sisuliselt Mahetalunik ja Eliit! Nii nagu Eplik kutsub oma plaadile sõpru kas tausta laulma või mõnda pilli mängima, ootavad ka soolotalunikud tihti vabatahtlikke appi. Vabatahtlik tahe olla abiks on ju ka iseenesest väga orgaaniline suhtumine ja tänapäeval kohtab seda muusikas üha rohkem. Makstud sessioonimuusikute aeg ongi samahästi kui läbi.
Mul on hea meel, et nüüd saab ka Vikerraadio konservist kuulata Kristjan Randalu ja Vaiko koostöökontserti Kumust Jazzkaarel. Olen seda kuulanud ja päris põnev! Lood on saanud väga huvitavad seaded Randalu poolt, või nagu Vaiko ise naljatas: mina käisin poes, aga Kristjan teeb süüa. Eriti meeldib see, kuidas lood omavahel suubuvad üksteisesse ilma pausideta. Materjal toetub suuresti neljandale plaadile, ehk siis Vaiko trubaduurilikumale küljele. Mis tähendab, et tema akustilisemad laulud on täiendatud sedasi, et neis kuuleb tihti klaverisoolosid ja kromaatilisi meloodiamustreid, aga ka julgeid ring-modulatsioone ja "Õnnelik Number" 7/8 taktimõõdus! Loodetavasti astuvad Kristjan+Vaiko sellesama kavaga millalgi veel üles. Seniks aga nuumakem kõrva!
Setlist: Tuhat ja üks ööd Taevad Pöördumatult Soe (uus lugu, esimest korda kuulsin seda 11ndal detsembril 2009 Krahlis) Minus Peidetud Varandus Õnnelik Number Sonett Sinu Jälg
Hooaja viimases Areaalis võttis Maria Mölder siis luubi alla Opium Flirdi. Stuudios olime mina, Ervin ja Andres. Rääkisime OFist nüüd ja vanasti, sekka muusikat nii uuelt plaadilt kui ka vanemat kulda. Kuulata saab nüüd Klassikaraadio veebis siit.
Eile saabusin Erviniga ühes Tallinna. Sõitsime raadiomajja andmaks intervjuud Maria Mölderile, kel plaanis eetrisse lasta viimane Areaal pühapäeval koos Opium Flirtiga, kus siis räägime natuke bändi ajaloost ja sellest, kuidas siis kujunes Andres Lõo liitumine ansambliga. Saade eetris 6ndal juunil Klassikaraadios kell 21. Stay tuned!
Õhtul aga läksin Malcolm Lincolni vaatama-kuulama Rock Cafesse. Soojendas Orelipoiss alias Jaan Pehk ja ma jälle veendusin, et andekamat sõnademeistrit tänapäeva Eestis on raskem leida. ML'i set oli aga teistmoodi selles osas, et ka Vaiko Eplik lõi kaasa! Ta riietus Ämblikmehe kostüümi ja istus trummide taha. Viimase lisaloo ajal ta tegi isegi natuke breiktantsu või nagu ta ise kutsub, "säästubreiki". Aga ML laiv oli täiesti füüsiline, Vaiko oli jumalast võhmal pärast 40 minutit nendega mängimist ja ka teistel higi voolas ojadena.
Pärisin Vaikolt muuseas ka saate "Muusikalt Nõudlikule Maitsele" lõppemise kohta. Sain vastuseks, et ta tuli ise R2st ära. Küll aga kavatseb ta raadiotööd tulevikus siiski ühel või teisel kujul jätkata. Aga see on veel tulevikumuusika. :)
Mis siis veel ees ootab? Muidugi mõista esinemised. Täna KUMU, homme TULP.
