Tuesday, August 16, 2011

Kuidas ma sattusin Gilgameši tükki muusikuks


Pildil paari toreda leiuga (pluus kirjaga "Road Rebel" ja siis üks pikk tore taskutega sall) tohutust riidehunnikust, mis kasutuses näidendis. Otse loomulikult omastasin need.

Olen siis viimasel ajal tegutsenud Tallinnas. Seoses ettevalmistumistega näidendi "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" etendusteks, millest esimene ees juba homme (täna õhtul aga kontrolletendus). Räägin paari sõnaga sellest, kuidas mul on läinud ja mida on mult oodata.

Eeljuttu ka. Olen alati tahtnud proovida kätt osalusmuusika vallas. Ja maikuu keskpaigas saingi ühtäkki kõne Ingrid Kohtlalt. Kes küsis, et kas oleksin huvitatud koostööst Von Krahli teatriga. Ma olin. Sealt edasi tekkis kontakt lavastaja Peeter Jalakaga. Leppisime kokku kohtumise 20ndal mail teatris, sest siis olin ju tulemas Tallinna esitlema Kumu ÖÖle oma esimest luuperikontserti.

Hakkasin 20ndal veidi enne lõunat Tallinna poole kihutama oma autoga, kuhu pakitud ka minu kontserditehnika. Jõudsin umbes poole kolmeks Krahli, kus kohal olid Jalakas ja siis mõned näitlejad Krahli trupist. Sain siis teada, et otsitakse kedagi, kes oskaks käsitseda luuperit ja kelle abil sünniks etendusest tervik tekstilistest ja muusikalistest osadest. Näitasin ühte oma YouTube'i videot ja sain vastuseks, et vot midagi sellist võiks olla.

Järgmiseks nädalaks leppisime kokku ühe proovi neljapäeval. Sest mul oli toona sõit Londonisse Brainlove'i festivalile ja ma sain anda vaid ühe päeva Tallinnas harjutamiseks-proovimiseks. Neljapäevane proov kulges paljulubavalt, kuigi katseliselt. Mulle meeldis väga näitlejatega koos eksperimenteerida, eriti olin võlutud Krahli naisnäitlejate nagu Riina Maidre, Mari Abel ja Liina Vahtrik häältest. Mõtted sellest, et mis võiks saada, olid kõrge lennuga.

Londonist tagasi jõudes algaski kohe proovideperiood. Mis kestis paar nädalat kuni trupi suvepuhkuseni. Näidend otse loomulikult ei olnud veel õiget kujugi võtnud ja asi lihtsalt toppaski jupp aega, enne kui appi võeti dramaturgi rolli Tarmo Jüristo, seni pangandusega tegelenud, ent tegelt väga humanitaarsete-kultuursete huvidega inimene, kelle suunamisel hakkas juba vaikselt esimese prooviperioodi lõpupoole mingi kontseptsioon tekkima. Muusikat aga kirjutasin päris palju. Tihti lihtsalt mässasin luuperiga Krahli teatri proovisaalis, genereerisin palju ideid Orla digiklaveril, mida kasutatud PostUganda näidendis näiteks (ja ma nägingi suurt klahvkakasti, millel märge "PostUganda"!), mille abil kontrollisin oma Waldorf Blofeldi, tihti kombineerides kahe instrumendi toone.

Teine prooviperiood algas juuli keskel. Siis tulin minagi jälle Tallinnasse. Elamiseks võimaldati mulle Krahlis Sasha Pepeljajevi endine tuba, kuhu ma siis kenasti end sisse seadsin. Trupp oli aga proovideks ise kolinud Kultuurikatlasse, vanasse restaureerimisjärgis tehasehoonesse. Sinna plaanitud ka etendused. Proovid toimusid kuus korda nädalas alates kella neljast pärastlõunal.

Esimest korda midagi tehes on ikka teatud ootused ja lootused ning teatud pinge nende ja tegelikkuse vahel. Alul ma eeldasin, et ma peaks pmst vastutama terve muusikalise kujunduse eest. Et absoluutselt iga noot, mis etenduses kõlab, pärineb minu sulest. Informeerin aga juba ette ära, et tegelikkuses see pole ikkagi päris nii. Kuigi mul on olulisel määral tegemist tükis multi-instrumentalistist muusikuna ja tükis saab kuulda üsna mitu minu tehtud pala, kõlab etenduses paar võõrast lugu.

Samuti on asjade kulg läinud kaugele originaalsest ideest integreerida luuperisse muusikat ühes tekstidega. Tehniliselt osutus luupimisel muusika ja näitlejate häälte ühendamine põhimõtteliselt võimatuks ning tekstiluupide ja heliefektide eest kutsuti vastutama hollandlane Renzo van Steenbergen. Steenbergen on rohkem selline arvutimuusik ja tal oli päris mitu technolikumat ideed, mida ka peeti piisavalt heaks, et tükis kasutada.

Otse loomulikult olin ma pettunud. Aspektid nagu Renzo taustad ühest küljest ja siis see, et näiteks stseenis, kus metslast Enkidut tuleb tsiviliseerima kopulatsiooni kaudu hoor Šamhat, kõlab hoopis üks tuntud Kate Bushi lugu, tundusid mulle tõsise solvanguna minu heliloojatalendi suhtes. Justkui oldaks minu ideid peetud kuidagi liiga lahjaks või ebaadekvaatseks. Olukord tundus lihtsalt natuke veider.

Naisnäitlejad olid aga väga julgustavad. Liina näiteks soovitas mul jumala eest mitte kahelda oma andekuses lihtsalt selle pärast, et mitte kõik minu ideed ei leia sobitamist tükki. Sain ka teada, et tegelikult oli Kate Bush hoopis Mari idee. Ta oli seda videot näinud ja mõtles, et mingeid selliseid tantsuliigutusi tahaks ka tema teha. Asi polnud selles, nagu oleks minu katsetused luua muusikat, mille saatel sobiks seksida, osutunud kohtlaselt kasututeks, nagu ma kahtlustasin endast. Tuntud laulud võivad etenduses kõlada tihti harukordse emotsionaalse resonantsuse tõttu. Sellises olukorras ongi harukordselt raske heidelda popmuusika raskekaallastega, kes oma geniaalseima hiti kirjutasid tegelikult juba eas, mil mina ise polnud tegelikult reaalselt veel ühtki oma kompositsiooni teinud! Nüüd ma saan aru, miks mõned räägivad, et tõeliselt heade laulude kirjutamisoskus on justkui jumalik taju.

Kas ma olen end tundnud natuke kehvasti sellepärast, et mitte iga noot Gilgamešis pole minu looming? Olen ma tajunud kerget läbikukkumisetunnet? Absoluutselt! Eriti juhul, kui sinu jaoks on kõrgtasemel teatrimuusika helilooja mõõdupuuks see, et ta ongi iga noodi suveräänne autor, kes absoluutselt iga olukorra jaoks teab just täpselt, mida vaja. Ei ole võimalik avastada end situatsioonis, et tegelt oled osalusmuusika suhtes alles õpipoiss ilma tundmata igasugu negatiivseid tundeid alates alaväärsuskompleksidest kuni resentment'ini (a la see kuradi arvutimuusik tõrjub mind kõrvale!) välja. See on väga käänuline ja kole tee ja enamik muusikuid peavad selle läbi kõndima, et omas valdkonnas kasvada.

Todd Rundgren ütles kord, et tasemel muusiku tunnusmärk on oskus luua muusikat eesmärkideks. Teatud määrani on seda oskust õnnestunud arendada, aga vastupanu on olnud päris tugev. Ma lisaks siinkohal veel, et hea muusik on see, kes oskab edukalt komplementeerida tema ümber toimuvat. Ning kes teab, kuna mitte mängida. Ma imestan näiteks, kuidas Airto Moreira alguses ei tahtnud osaleda Weather Reporti debüütalbumil, kuna ta oli kuulanud teiste perkussioonimängijate tööd albumi materjalil (kes kahjuks olid Zawinuliga tülli keeranud ja seega viimane otsis kedagi, kelle nime plaadikaanel krediteerida) ja väitis: "Plaat on valmis, mul pole enam midagi lisada" ja kes lõpuks salvestaski vaid Zawinuli tungival pealekäimisel. Ainult tõeliselt ego-vaba muusik suudaks sedasi talitada.

Needki musitseerimissituatsioonid, mis mulle tükis võimaldatud on, annavad piisavalt oskust arendada endas rohkem seda ego-vabamat külge. Iga situatsioon, mis võimaldab väljakutseid ja arendab tohutult, ei saagi olla kolossaalne läbikukkumine. Hoolimata sellest, et mitte kõik ei kulgenud päris alguspärastele ootustele vastavalt, on terve kogemus olnud väga õpetlik. Kui mulle peaks edaspidi veel selline võimalus avanema, siis teeksin nii mõndagi teistmoodi, kui seni olen teinud. Seniks aga ootab ees pea kolm nädalat kestev etendusteperiood. Loodetavasti kohtume!

Monday, August 1, 2011

Palju õnne Vaiko Eplik!



Käisin laupäeval Põhuteatris Vaiko viienda esitluskontserdil (mis ajaliselt ajastatud tema 30nda juubeli ligidale) koos uue Eliidi koosseisuga. Rahvast oli palju, kõik istekohad olid välja müüdud ja päris palju inimesi jätkus ka lava ette. Nii et täismaja!

Ahjaa, ja muusika. Põhilisemad erinevused plaadimaterjali ja live-versioonide vahel peitusid instrumentatsioonis. Või õigemini rõhuasetustel. Klahvpillirohkemates lugudes tõusis selgelt rohkem esile Vaiko kitarr. Kalle Kleini saksofon, hoopis teises kontekstis kui Phloxi vabavormiline jazzrock, andis lugude meloodiatele ja teemadele hoopis teise värvingu. Margo Pajula on ehk üks parimaid trummareid, kes Vaikoga koostööd teinud on, hands down. Kontrabassi lisamine (Peedu Kass) oli ka väga viis pluss. Juhkam esitas Prophet 08 süntesaatoril edukalt järgi põhilised klahvipartiid plaadi pealt, kuigi kohati tundus, et ta jäi liialt teiste instrumentalistide varju volüümilt.

Varajane kõrgpunkt oli kahtlemata "Soolasem Kui Sool". Laul, mis plaadil on selgelt kõige konservatiivsema saundi ja arranžeeringuga kompositsioon (loe: puhtalt kitarrikeskne pop-rokk pala) kõlas kontsert-seades märksa põnevamalt. Vaiko mängis akustilist kitarri stuudiopala elektrikate asemel. Mõelda vaid, kui palju paremini oleks see lugu kõlanud, kui mõned kitarripartiid oleks plaadil asendatud puhkpilli ja elektrioreliga.

Meeldejäävatest momentidest tõstaks veel esile "Moonaliisa" kontrabassil esitatud meloodiat, "Džässitappu" rokkivat energiat, "Barokkpopi" harmooniaid sündil ja saksofonil korraga ja kui ka Vaiko suu lahti tegi, ei tekkinudki tunnet, nagu oleks midagi puudu. "Tants Klavessiini Ümber" oli transponeeritud tervetoon üles (sarnaselt mõnede teiste lugudega seni Epliku live-repertuaaris) ja bänd jämmis sellel enamasti 5/4 teemal päris korralikult. "Põõrdumatult Soe" loos ei teinud Jakob Juhkam katsetki teha järgi Randalu esitust "Kooskõla" peal (ehk targasti?), selle asemel harmoniseeris ta sündil jällegi saksiga. Rütmigrupp toetas üsna mõnusalt, kontrabass tegi soolo. Nii et väga hea versioon, mis "Kooskõla" variandiga kannatab võrdlust küll. "Rotikunigas" olid kitarrid rohkem esil, Kalle tegi soolo alt-saksofoniga stuudioversiooni soprani asemel.

Lisalugudena tehti uued seaded "Libahundi" ja "Armastus Päästab Maailma" lugudest. Teist korda tagasi plaksutades aga tehti teist korda "Džässitappu". Mis vist oli tõeline crowd-pleaser ja paljude jaoks kontserdi highlight.

Loodetavasti jätkab Vaiko Eplik selle uue Eliidi koosseisuga. Järgmine kontsert igatahes Uue Ajastu Festivalil Põlvas 13ndal augustil.

Monday, July 4, 2011

Murufestivali viies suvi (Schillingu retsensioon Postimehes)

Juba alates 2006. aastast toimunud (erandlikuks aastaks 2009) suvine muusikafestival Schilling on oma toimumiskoha Kilingi-Nõmme tõeliselt kaardile pannud, iseäranis muusikasõprade hulgas. Osaliselt on Schillingu festivali senise edu taga ka meeldiv looduslik keskkond, mis sellesse Lõuna-Eesti väikelinna esimest korda sattujaid ootab. Kuid kindlasti ei meelita Schilling suveks Kilingi-Nõmmele üksnes Tallinna-Tartu indifänne, festival meelitab kohale üsnagi eripalgelist publikut.

Mis on enamasti väga sümpaatne, kas või peresõbraliku atmosfääri poolest. Kas pole mitte vahva näha näiteks väikeseid lapsi lava juures mängimas-tantsimas. Kõige tüütum on ehk lärmakate jõmmide kõrge kontsentratsioon järelpeo ajaks. Kui aga isegi sellise kontingendi suudab klubis esinedes nii trotslikult ekstsentriline ansambel nagu Kreatiivmootor kaasa elama panna, siis ehk pole väga probleemi.


Imandra Lake

Festivali avasid kaks introvertsemat kodumaist esinejat. Imandra Lake’i kuulates ei pääse mööda paratamatusest, et tegelikult on parim kuulamiskeskkond selle bändi puhul magamistuba. Igal juhul mõjub sümpaatsena kõrgendatud eestlaslik eneseteadvus, bänd on lisaks «Ärkamise ajale» nüüd jõudnud kaverdada ka Janika Sillamaa «Lootuse».


Ramo Teder puhumas kaht plokkflööti

Luuperivõlur Pastacas pidi aga esinema vastu lõõmavat päikest ja puhuvat tuult, mis natuke segasid Ramo Tederi esitust. Teder mängis oma kava igal juhul välja ja kuigi tema live-metoodika on paratamatult lo-fi poole peal, ei kujutakski teda ette asja ajamas kuidagi poleeritumate vahenditega. On selge, miks Pastacas Tallinn Music Weeki delegaatidele silma-kõrva jäi.


Starmetis

Starmetis Lätist oli esimene välisbänd pärast kahte usaldusväärse muusikalise kvaliteediga kodumaist esinejat. Kitarri, bassi, süntesaatori ja trummimasina kvartett segas oma muusikas dub’ilikku postpunki, shoe­gaze’imat osa postrokist ja näpuotsaga elektropoppi. Bändi hõredavõitu saund töötas mõnes loos päris hästi, üldiselt jäi aga pahatihti monotoonseks.


Superliustik+torud. Jube sitt pilt sai, kahju et ei taibanud üritada paremaid teha.

Tartu kvartett Superliustik on edukalt tõestanud oma võimekust instrumentaalse rokk­bändina. Schillingu kontsert oli eriline, sest nende saundi täiendasid sedapuhku puhkpillid. Saksofonist ja trombonist, keda on ka nähtud laval ühes Opium Flirdiga, sulasid bändi saundi hästi sisse ja nende hoolikalt paika pandud partiid andsid muidu kitarrikesksele Superliustiku helile ekstra kihte, kuigi saks jäi tihti trombooni varju.


If We.

Järgnes idanaabrite If We Peterburist, kelle lääne inditroonika ja vene roki sümbioos oli parimatel hetkedel meeldivalt sümpaatne. Kõige silmapaistvaim väljamaine bänd oli aga progepoppi ja indifolki seganud Oddfellows Casino, kes kasutas väga hästi ära oma topelt-klahvpilli konfiguratsiooni, aeg-ajalt varieerides klahvpille ka kitarridega. Ka bändiliider David Bramwelli mõnusalt väljapeetud briti huumor oli meeldiv element.


Oddfellows Casino, pildil David Bramwell trummariga.


Ultima Thule - Riho Sibul + Toomas Rull.

Ultima Thule laiv oli erandlik, sest Aare Põderi haigestumine dikteeris klahvpillivaba kvartetikava. Kriitikute ja nooremate kuulajate seas eelmisel aastal sooja vastuvõttu kogenud «Jälgede jälgedes» oli kavas prominentselt esindatud, rütmisektsiooni gruuv toetas jõuliselt käredat kitarrisaundi ning ballaadilikumates lugudes oli tajutav teatud džässilik tunnetus, mis fusion’i-taustaga bändiliikmete puhul ilmselt paratamatu.


Design A Wave - see AKAI AX73 sünt muide on olemas ka Ervin Trofimovil.

Design A Wave’i kava alustas liider Tom Hirst üksinda, tema karaokekava ühes vokaali ja süntesaatoriga aga tundus algul kuidagi ilmetu. Parema hoo sai Design A Wave sisse, kui lavale tulid kaks naisklahvpillimängijat ja musta maani kleiti riietunud bassimees. Meeldejäävaim moment oli inspireeritud kaver PiL’i loost «Order of Death».

Kuigi taolist süntesaatorimuusikat on ka paremini tehtud, elas publik Inglismaalt pärit viimasele bändile väga kaasa. Schillingut ka varem nautinud rahvas ei pidanud seekordki pettuma, selleaastane festival oli üldiselt korda läinud.

Arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Monday, June 6, 2011

Paar linki seoses mu muusikaga

Marju Potter tegi oma lõputööks animatsiooni Balti keti teemal, heliribana läks kasutusse "Elektromehhaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist".



Ja siin on üks arvustus Brainlove'i festivalist.

Friday, June 3, 2011

Odessa Pop Showcase'i videod TMWlt!


Ma ei kahtlegi, et kõige paremini tuli justament välja see lugu. Virtuoossed klahvimeloodiad selles Eesti Popsu loos kenasti paigas, nii et mul on hea meel, et selle loo live-versioon nüüd üleval on.


Ja siin ka minu külalisetteaste Pastaca setis, loos "Sinu Plaadid".

Ülejäänd Odessa Popi TMW videosid saab vaadata siit kanalist.

Tuesday, May 31, 2011

Abraham's Cafe Treffil



Nägin täna vanalinnas Abraham's Cafe ansamblit, kes esines Tallinna Treff festivali raames. Bänd, kes esines ka Tallinn Music Weekil, aga keda ma ei näinud, sest olin busy Mustpeade Majas seoses oma laiviga, aga nad said ka pressidelegaatidelt hiljem kiita. Väga hea kraam, viited idamaade muusikale, klassikatöötlused, 5/4 taktimõõdud, jazzilikud soolod pea igaühelt ja äärmiselt meisterlik klarnetimäng. Üks mu meelest highlight oli number, mis algas väga aeglaselt ja atmosfääriliselt, vähe noote, psühhedeelsem helimassiiv kui muidu, mis hiljem moondus viie peale jazzimiseks, väga hea klarneti-akordioni unisoon, viimane pill kõlas eriti puhkpillilikult ühes esimesega. Ja nad suutsid lõpu poole ka publikut kaasa haarata, mitte ehk küll niipalju tantsima nagu nad oleks tahtnud, aga on ebatavaline näha publikut plaksutamas viie peale rütmis. Soovitan neid soojalt kuulata!

Monday, May 30, 2011

Kuidas ma Londonis muusikafestivalil osalesin

Eelmine nädalavahetus täitus viimaks üks mu unistusi, ja tegelt isegi teine. Esimest korda sain ära käia Londonis. Ja teiseks sain seal ka muusikat teha, ehk siis esimene välismaine soolokontsert. Mind oli siis Brainlove'i festivalile kutsunud Tallinn Music Weeki delegaat John Rogers, kelle lemmikbändid TMWlt olidki kolm esimest esinejat Odessa Popi showcase'ilt, peale minu aga sai tulla veel Kreatiivmootor, Pastacas ütles ära.

Hakkasin Londoni poole samme seadma ühes ligi 28kg jagu pagasiga, millest Casio klahvpill, klarnet, flööt ja kellamäng läks äraantavasse klahvkakasti ning pedaalid, virtuaalanaloogräkk Blofeld ja adapterid seljakotti, juba reedel. Sõitsin kõigepealt bussiga Tartust Valgasse, seejärel rongiga Riiga. Ajastus oli ikka maru tihedalt koos, kui ma lõpuks lennujaama jõudsin, siis oli lennuki minekuni vaid 50 minutit. Siiski õnnestus edukalt pardale pääseda ja minu hullemad hirmud Londoni reisu ärajäämisest osutusid alusetuks. Lennuk tõusiski lõpuks õhku 22.20, või isegi mõned minutid varem.

Kell kaks tundi tagasi GMT ajavööndisse, kohal 22.35 Stanstedis või umbes niimoodi. Kuid maru pikaks saab see lennujaamast Londonisse pääsemine. Esiteks oli lennujaamas passikontroll, mis tähendas järjekorras seismist. Kui see läbi, siis ootasin bussi Londonisse. National Express aga sõitis maru kaua, mingi 90 minutit kuni Liverpool Streetile.

Vahepeal sain John Rogersilt sõnumi. Ta soovitas võtta Liverpool Streetile jõudes takso, kulud lubas ise hüvitada. Pöörasin tänavalt paremale, kus paljud ootasid taksot ja nii ma pidin esimest korda elus seisma taksojärjekorras. Asi ikka venis. Lõpuks takso peale saades oli aga sekeldus aadressiga, sohver ei suutnud GPSist leida esialgu. Tuli välja, et John oli sõnumis saatnud oma maja nime ja korteri numbri ning piirkonna nime ühes postkoodiga. Aga unustas mainimata, et see asub Fortis Green teel.

Taksosõit võttis aega 20-25 minutit, mis tundus nagu igavik ja lõpuks tiksus taksomeeter 30 naelsterlingi peale. Aga raha sain, nagu lubatud, Johnilt tagasi.

Nii et kokku võttis mul lennukist mahatulek kuni Johni asupaigani jõudmine tervelt neli tundi, kell oli pool kolm läbi öösel. Ajasime veidi juttu ja siis keerasime magama.

Ärgates olid peale minu ja Johni platsis veel James aka Napoleon IIIrd oma elukaaslase Kate'iga ning Joel Chicagost alias Bastardgeist. Viimase muusika avaldas mulle kõige enam muljet, kui olin veidi eelnevalt Brainlove festi kava uurinud, eriti just virtuoosne kalimbamäng oli väga teema. Napoleon asus autoga Windmill klubi poole teele Brixtonisse ning John, mina ja Joel võtsime takso.


Vot siuke nägigi välja festivalipaik

Juba eelneval ööl selgeks saanud Londoni suureulatuslikkus kinnitus, kui taksosõit võttis oma 45minutit kuni tund, et Fortis Greenilt Brixtonisse jõuda. Kui kohale jõudsime, siis ma olin natuke üllatunud, kui nägin Windmilli näol enda ees rohkem siukest Tartu Rokiklubi/Zavoodi moodi urgast, mis mahutab vaid 220 inimest. Võibolla ootasin ehk midagi Schillingu stiilis või jällegi nagu Odessa Pop Mustpeade Majas tüüpi üritust, aga oli selge, et tänane kava sai rohkem meenutama mulle pigem Diletantide Avangardide aegu Polymeris.

Õige pea ilmus välja ka Kreatiivmootor oma seitsmeliikmelises inkarnatsioonis, kust puudus sündimees, kel parajasti mujal muud tegemist. John pani ette, et kuna Kreatiivmootori setup on tehniliselt nõudlikum, siis las nemad teevad heliproovi. Saundtseki aegu muide üldse eriti ei olnudki, iga bänd pidi vahetult enne pealeminekut kõik kiirelt läbi testima, keskmine kontsertkava kõigil umbes 30 minutit.

Pärastlõunal suundusime Kreatiivmootori liikmetega (Roomet, Kaur, Maria) lõunat sööma, sattudes ühte restorani ühe turu sees. Tagasi jõudsime natuke pärast kella nelja. Siis olid juba esimesed bändid mängima hakanud, kuigi esimesed tegijad polnud minu arust suuremad asjad, pigem igavad. Kahjuks pandi algusesse ka Bastardgeist, kes muidu oleks pidanud mängima kl 18, aga üks suht lahja indibänd minu arust nimega Patterns jäi hiljaks. Tänu sellele ei näinud ma Joeli setti. Mis võis olla päris põnev.



Pagan Wanderer Lu

Kontsert sai hoo õieti sisse, kui siselavale astus Pagan Wanderer Lu. Ühemehebänd koos arvuti, sämpleritega, kitarri ja sündiga. Väga head ja kaasakiskuvad inditroonika laulud, hea energia. Selleks ajaks oli ka juba natuke rahvast kogunema hakanud. Väljas sai aga tasuta grilltoitu talongi eest.


Tom Milson

Väljas esinejatest hakkas kõigepealt silma üks noor kutt nimega Tom Milson. Kel oli Boss RC2 pisike luuper, Casiotone Mt500, mingi Rolandi trummimasin, elektriukulele ning mõned efektipedaalid. Väga siuke võluvalt teismeline värk, kohati tundus nagu ta oleks minu noorversioon.


Nägin paari loo jagu ka Bear Driverit, nende muusikastiil tuletas mulle meelde Küberkaru kommi Rada7st, et vahet pole kui vahest mõni bänd kõlab natuke geneerilisemalt, tähtis on see, kuidas sa selle generic asja välja mängid. Ja Bear Driver mängis oma geneerilisema indirokkimise välja, nende lood olid hästi hoogsad ja energilised.

Hakkasin siis oma setuppi üles seadma. Mis muidugi tuli olusid arvestades hästi kohmakas. Kui ma ütleks, et mu sett läks pekki, siis ma kindlalt mõtlen siin seda, et asjad ei õnnestunud mul tehniliselt päris nii nagu ma oleks tahtnud. Võrreldes Kumu ÖÖga, mis kulges kui laitmatult, tundus mul laupäeval olevat offnight, kui välja arvata mõned briljantsed kohad. Publik siiski aplodeeris entusiastlikult minu luuperikontserdi lõpus. Ja mul oli ikkagi hea meel, et sain esineda ja paarile Briti punter'ile ennast hinge mängida. :) Üks neist andis isegi päris heldelt raha minu "Electric Thoreau" EP eest.

Tänase seisuga olen suutnud netist leida ka esimese pildigalerii. Siit panen üles enda pildi:





David Thomas Broughton

Väljas aga esines üks eriti hull trubaduur - kujuta ette Syd Barretti, Tim Buckley ja Arthur Russelli ristsugutist ja sa pole ikka veel piisavalt lähedal tabamaks David Thomas Broughtoni hullumeelsust. Ta mängis kitarri, luupis, vahepeal pani kitarri käest, trummeldas vastu maad, kitarri, publiku tühje õlleklaase, mängis diktofonist veidraid saunde, tema laulusõnad olid teravalt vaimukad, ühesõnaga, tõeline ekstsentrik, võtan mütsi maha!


Kreatiivmootor

Kuigi see tähendas väikest nihet ajakavast, millest muidu peeti üsna korrektselt kinni, otsustati Kreatiivmootori esinemisajaks hetk, mil Broughton lõpetab. Ma pean häbiga tunnistama, et TMW esinemise nendelt magasin suuresti maha, nüüd siis parandasin vea ja tõesti, tremendous stuff, põidlad üles! Eriti kiidaks trummar Madise ühtlast rütmipulseerimist, mis tõepoolest nagu Can, nagu Holger Loodus vihjas paar kuud varem. Ning Maria üht saksihuulikusoolot, mis sobitus eriti briljantselt Roometi veidrate häälutamis-kontseptsioonidega.


Napoleon IIIrd

Napoleon IIIrdi set oli mõnevõrra sarnane Pagan Wanderer Luga, psühh-inditroonika hullus, kuid seekord toetas teda eriti võimas trummar.



Meursault oli viimane bänd, peaesinejad Šotimaalt Edinburgh'ist. Kitarribänd, neil oli laval harmooniumimängija, keda eriti kuulda ei olnud. Mõni lugu oli täitsa okei, aga väga muljet ei avaldanud.

Üldjoontes superfestival ja mul hea meel, et John mind ja Roometit gängiga sinna kutsus. Ma vähemasti nägin kohati ikka ehtsat vasakvälja indimussi avangardi ja ma mõtlen, et oleks huvitav nii mõndagi neist ka Eestisse saata, Helen Sildna ja John vist juba arutavadki seda teemat mõne tulevase ürituse jaoks.

Pühapäeval oli aga Johni sünnipäev. Napoleon ühes pruudiga lahkus, mina, Joel ja John aga läksime linna peale. Käisime Tate Modern kunstimuuseumis, kus sai palju tasuta kunsti näha, kus raha eest aga näidati Joan Miro maalinäitust. Käisime seal ühes kohvikus lõunat söömas. Hiljem aga trehvasime mõnede kreatiivmootorlastega ühes pubis nimega The Mucky Pup (alul oli plaan Old Queen's Headi minna, aga see oli ülerahvastatud). Kell 21. aga lahkusime, ma pidin asjad valmis panna, sest otsustasin juba enne keskööd lennujaama poole liikuma hakata. John andis mulle mõned Brainlove'i plaadid, millest ehk saaks arvustusi kirjutada Eesti väljaannetesse ja siis saatsid nad mind Joeliga kuni metrooni ära, minnes ise ühte pubisse.

Londonist lahkusin kell 6 varahommikul. Muidugi lennujaama saabumise ja äralennu vahepeal jäi siiski aega päris kenasti üle. Kaalusin huvi pärast ka asjad eraldi üle ja fakk, suur klahvakohver on oma 9kg, mis neelab poole pagasi kaalust! Mõni ime, et seda vedada on ikka paras pain in the arse! Oleksin igatahes tänulik, kui leiaks mõne parema alternatiivi, millega ringi reisida. Sest kindlasti ei jää Londonis käik mu viimaseks välismaiseks kontsertesinemiseks. Lõpuks jõudsin unedeprivatsiooni all kannatades, ent üsna rahul oma nädalavahetuste kogemustega, Tartusse kl 18 õhtul.

Friday, May 27, 2011

Üks video Kumu ÖÖlt


Esitan siin lisalugusid "Katkise Kuuega Kraakleja Kevade" ja "Pisike Kosmoselaev". Kumu ÖÖst endast ilmus täna aga Sirbis üks arvustus.

Sunday, May 22, 2011

Üks põnev link majade kaitsest üleujutuse vastu


Väljavõte Huffington Posti veebist.

Siin põnev fotoreportaaž sellest, kuidas üle äärte ajava ja aina tõusva Mississippi jõe vastu ehitatakse majade ümber piiravaid valle, et kaitsta maju üleujutuste eest. Sisuliselt on kodud tehtud saarteks. Paistab päris kõva hulk tööd ja ega kõik New Orleansi elanikud ka pole olnud võimelised oma maju päästma. Siiski on see hea tõestus, et katastroofidega aitab kõige paremini toime tulla leidlikkus ja suutlikkus mõelda välja nutikaid lahendusi.

Friday, May 20, 2011

Kumu ÖÖ

Nii, olen Kumu Auditooriumi bäkksteidžis, parajasti mängib Imandra Lake. Kahe tunni pärast astun ise lavale. Mängin akustilise klaveriga muuseas, proovisin mõningaid oma teemasid sellega mängida, väga unenäoline tunnetus oli kohati, ala Satie "Gymnopedie 1". Sain just Epliku uue plaadi paar tundi tagasi. Ootan väga, kuidas see kõlab tervikuna. Varsti aga lähen Maria Minervat kaema.

21.05.2011, kl 12.00 lõunal: Maria oli päris mõnusalt sümpaatne. Tema lava-act on suht lihtsale valemile üles ehitatud, et laval on üks kutt arvuti ja midikontrolleriga ning siis Maria seksikalt riides võtmas järjepanu igast sensuaalseid poose ja laulmas oma õrna, ent tundelise (ja kajadesse uputatud!) häälega. Nii lihtne aga nii töötab! Välja arvatud juhtum, kus laval oli elektrikatkestus, või mingi muu häire, mistõttu Maria mikrist ega ka vist Rolandi (see Music For Your Plantsi kutt kahtlustan) arvutist ei tulnud vahepeal mingit heli. Aga publik ootas kannatlikult, kuni probleem laheneb ja elas toetavalt kaasa kuni jupp aega hiljem jätkunud kava lõpuni.

Mõtlesin, et kuna peaesineja Seefeel alustas minuga samal ajal, et kui suure osa publikust see ära võtaks. Õnneks oli rahvast kogunenud minu ajaks päris kenasti. Alguses muidugi läks päris kohmakalt, eelkõige tehnilises mõttes. Ma saan täiesti aru, miks Ramo nimetab oma laiv-setappi tihti "luuperijukerdiseks". Luuperiga on enamasti ikka äärmiselt ebakindel esineda, pahatihti helikvaliteet pigem keerab pekki, mis omakorda tuletas meelde, et kui ma 4 aastat tagasi Tartu ühes kohvikus Dynamite Vikingsit nägin, siis trummari Karsten Mathieseniga vahetasin paar sõna Loopstationi teemal ja ta rääkis, et muidu põnev riist, aga stuudios ei tasu kasutada, sest see ei anna head helilist kvaliteeti. Tjah, eks ta ole. Samas, üks lugu mul, nimega "Oota Sa" on küll luuperiga tehtud, põhiträkk ongi üks suur kiht flööte, mille lindistasin vot tegelt juba siis, kui luuper oli Ebayst kohale jõudnud 2007nda kevadel. :)

Aga kava kulgedes läks aina paremaks. Kontsertkavaga oli selle poolest huvitav, et oli tunda rokk-kontserdi loogika hajumist. Tihti aplodeeriti pikkade tuliste soolode lõpus, näiteks viimases osas mängisin ühe eriti kiire sündisoolo ja ma kuulsin, et kui olin soolo lõpetanud rifiga, mille luuperisse mängisin, et kui hakkasin seda torudega duubeldama, siis publik samal ajal plaksutas.

Väga tore oli mängida akustilise klaveriga. Samas ma saan aru, miks seda peetakse autonoomseks instrumendiks eraldi võrreldes teistsuguste klahvidega pillidega. Mäletan, et kui Portugalis täiega woodsheddisin oma klahvkaoskusi kahes talus, kus ühes oli elektrooniline klaver ja teises päris pianiino, siis pärast raskeid klaveriklahve tundusid koju naastes mu oreli ja Casio klaviatuurid nii väikesed! Eriti arvestades, kui pikalt oli paus klahvkade mängus alates Eestist lahkumisest. Ja luuperikontserdi viimase osa soolo Casio klaviatuuril eile läks märksa libedamalt, kui minu klaverisoolode ponnistused.

Publikult sain igatahes entusiastliku vastuvõtu. Seega tegin esimest korda ka lisalugusid. Alguses "Katkise Kuue" akustiline versioon tiibklaveril, mind totaalselt ei huvitanud, kui mõõda laulan, ikka tegin ära. Kuid "Pisike Kosmoselaev" tuli eriti kuulilt välja: hea energia sees esimeses osas ja tiibklaverisoolo teises, vaiksemas osas.

Natuke nägin Seefeeli ka lõpus, mingi 15-20 minuti jagu. Kohati oli väga hea, siis kui oli sellist hevit daabilikku draivi, aga minu jaoks valgus liiga laiali. Võibolla mu igavuse lävi on natsa liiga madalaks läind. Mouse on Mars oli aga päris hull, väga mürarikas ja tantsuline ja igast veidrate saundidega. Tundsin kavas ära "Idiology" (2001) albumi avaloo "Actionist Respoke". Kuulasin mõnda aega, siis läksin asju pakkima.

Monday, May 16, 2011

Müraluikede etteaimamatu süvarokk-etendus



New Yorgi legendaarne mürarokibänd Swans tõestas kontserdiga Tallinnas Von Krahli teatrisaalis, et nemad vana rasva peal liugu ei lase - bändi laiv-repertuaar paelub otsingulise ja improvisatsioonilise lähenemise ning pikkade arendustega.

Swansi juhatas sisse James Blackshaw, noor inglise kitarrivirtuoos, kes musitseerib 12-keelsel akustilisel alternatiivhäälestusega kitarril ja kelle pillimängustiil on võrreldav näiteks John Fahey ja Leo Kottkega. Mediaatori asemel on Blackshaw parema käe jaoks kasvatanud eriti pikad küüned.

Blackshaw repertuaar koosnes pikkadest modaalsetest, tihti ühel akordil põhinevatest minimalistlikest paladest. Mis võinuks ebakompetentsemates kätes kõlada igavalt, kõlas Blackshaw käepaari all aga hüpnootiliselt võluvalt. Omamoodi sobiv sissejuhatus peaesinejale, olgugi, et volüümi mõttes täiesti kontrastne.

Minimalistlike teemade pikavõitu arendamist jätkas ka Swans, kes alguses lasi hästi pikalt mängida oma rütmisektsioonil stevereichilikku löökpilliintrot, kus Thor Harris tagus torukellasid ja trummar Phil Puleo mängis haamritega kannelt. Lõpuks tuli ka terve bänd lavale, kes asus nimme kruvima pinget pikkamisi üles ja isegi, kui lõpuks tuligi pingevabastus, polnud see pelgalt etteaimatav rokkimine.

Swansi stiilis mürarokk püsis erinevates dünaamikastaažides võrdväärselt nurgelisena ja nihestatuna. Suur osa Swansi kui laivbändi mõjust tasub kindlasti kanda rütmisektsiooni arvele. Kuigi bändi esiliinis on kolm kitarri (liider Michael Gira Gibsonil ja Norman Westberg Fender Telecasteril ning horisontaalne steel-kitarr mängituna Christoph Hahni poolt), paistsid kõige enam välja siiski Chris Pravdica maavärinalikult võimas bass ning Puleo/Harrise kurioosne perkussioonitandem.

Phil Puleo on üks nendest vähestest rock-trummaritest, kes suudab kombineerida oma mängus jõudu, meisterlikkust, mitmekesisust ja etteaimamatust, tema rütmifaktuurid andsid Swansi müravallidele soliidse, ent ekstsentrilise selgroo. Thor Harris aga üllatas üsna mitmekesise pillipagasiga. Lisaks taldrikutele ja püsti-trummidele olid tal laval ka torukellad ja elektriliselt võimendatud vibrafon. Kuid Harrisel oli veel teisigi trikke varrukas. Aegajalt haaras ta välja ka iseehitatud poognapilli ning - üllatus-üllatus - klarnetigi. Tõeline multi-instrumentalist.

Bändi kava kestis umbes 90 minutit. Lisalugu oli eriti kõrvu kikitav. Harris puhus veidralt, freejazzilikult oma klarneti huulikut, Gira organiseeris ülejäänud bändi müra tegema ja rütmilisi aktsente lajatama viisil, mis tihti mõjus frankzappalikult. Kõige lõpuks aga jättis bänd oma americana'likult stiilse frontmani Gira üksinda a cappella laulma. Antud lisalugu oli päris meeldejääv lõpp 80ndate postpunk-legendi müraroki-etendusele, mis volüümi ja dünaamika poolest paelus rokifänne ning oma etteaimatamatuse poolest intrigeeris ka süvamuusikahuvilisi.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siin galerii.

Sunday, April 24, 2011

Munarokk 2011 - galerii

Reedel 22ndal aprillil toimus Põlvas klubis Aal üritus Munarokk 2011. Esinesid:

Broken Spectacles:




Superliustik:






Wrupk Urei:








Saturday, April 16, 2011

Paar musalinki

Stefan Goldmann seletab pikalt ja laialt lahti, mis tänases musabisnesis valesti on. Põhimõte on see, et vanasti ei pääsend igaüks salvestustehnoloogiale ligi, kuid mida aeg edasi läks, seda demokraatlikumaks muutus nii muusika lindistamine kui ka levitamine. Tänapäevases ühiskonnas, kus muusikat pigem tasuta alla laetakse ja kus muusikat tuleb uksest-aknast sisse, on läbilöögilootused artistide jaoks kahanenud. Lahenduseks pakub Goldmann, et ära tee asju nii nagu "õigem" on, vaid proovi olla teistest julgemalt erinev ning samuti proovi leida tuluallikas, mis toob raha sisse ka ilma selle jaoks pingutamata.

Siin aga üks blogiintervjuu Mont Campbelliga. Minu jaoks üks inglise progeroki kangelasi. Räägib oma päevadest ansamblites Egg ja National Health. Väga lühidalt ja konkreetselt räägib. Kõige üllatuslikum oli teada saada, et ta on tegev päikeseenergia vallas ja ta on väga mures ökoloogiliste-majanduslike katastroofide pärast, mis meid tabavad. Viimaks ütleb ta, et religioon on üks rumalamaid ideid inimkonna ajaloos. Needless to say, Campbell on üks neist muusikutest, kellega ma eriti hästi samastada oskan ja see intervjuu vaid kinnitas seda.

Thursday, April 7, 2011

Korg Monotribe'ist ja muust kaasaegsest analoog-elektroonikast

Rada7s alustas Taavi Tulev (alias Wochtzchee) topiku pealkirjaga "Korg Monotribe", kommentaariga "Ilgelt lahe asi tundub". Kõnealune asi siis on järg Korg Monotronile, mis sisuliselt on siuke pisike taskusuurune analoogsündike, miskit sorti kummist üheoktaavise klaviatuuriga. Ja nüüd Monotribe on siis katse ühendada see pisike sündike koos rütmimasina ja Electribe-stiilis sekvetseriga.

Osad kommentaatorid pahandasid, et liiga mänguasja moodi asi tundub olevat. Üks user isegi märkis, et see on siis riistapuu neile, kes päris analoogsünti ei jaksa osta, aga tahaksid ka olla osa grupist. Tulevi vastus oli, et ta on monotroniga rahul, lõbus riistapuu.

Eelnevalt oli Radas teema sellest, et Roland toob turule Jupiter 80. Aga ei, see pole päris Jupiter 8 uues kuues, lihtsalt mingi digitaalne masin vanas heas klassikalises kestas. Tulevi arvates elab Roland selgelt vana rasva peal, samal ajal kui Korg teeb viimasel ajal lahedaid asju. Monotron siis tundub olevat üks nendest ja nüüd siis ka Monotribe.

Ma ise olen äärmiselt rahul Korg Kaoss Padi kasutaja juba 5 aastat ja ma jagan Tulevi entusiasmi, et Korg suudab teha päris põnevaid produkte. Mitte ainult seda, vaid ma olen ka hämmastunud, kui palju on analoogtehnika aastatega edasi arenenud.

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, et vanade analoogsüntesaatorite omamine on teatud mõttes ületähtsustatud. Kõik need vanakooli Moogid jms pillid olid ju, tsiteerides Hugh Hopperit, "somewhat less than user-friendly" (link, kust tsitaat pärit, viitab süntesaatorimängijale, kes suutis analoogklahvkadega imesid teha, kuulake näiteks seda lugu, mida sämplinud Common loos "Nag Champa"). Pealegi olid esimesed süntesaatorid sisuliselt kapisuurused monstrumid.

Seda enam olen impressed, et tehnika on sedavõrd kaugele arenenud, et tänapäeval suudetakse teha kompaktsemaid ja ka töökindlamaid analoogsüntesaatoreid. Näiteks Ervin Trofimov ostis eelmise aasta suvel endale Doepferi Dark Energy modulaar-räki. Tema lavadebüüt sellega Plink Plongil 2010 oli ühtlasi minu eelviimane live Opium Flirdiga ja need jõhkralt mahlakad monofoonilised kõlad, mida ma kuulsin, olid hämmastavad. Täis-analoogvärk ja sellega saab igast värki teha, ka teisi pille filterdada.

Siis on veel tänapäeval siuke kompanii nagu Dave Smith Instruments. Neil on sellised tooted nagu Tetra, Mopho ja Prophet '08, viimased kaks lisaks räkkmoodulivormile ka klahvpilliversioonis. Mopho on monosünt, aga Tetra on neljahäälne (tänud Andres paranduse eest!) Prophet '08 võimaldab kaheksahäälset polüfooniat. Evolver on aga analoog/digitaalhübriid ja saadaval nii monos, neljahäälsena kui ka räkina ja klaviatuurina.

Kas ma oleksin huvitatud Korg Monotribe'i proovimisest? Kindlasti. Mänguasi või mitte, samas võib mänguasjadeks sõimata praktiliselt kõiki elektroonilisi pille, seisukoht, mida kindlasti Keith Jarrett jagab. :) Samas ei ütleks, et ma sinna pidama jääks, et sealt edasi mingit päris korralikku analoogpilli ei jahiks. Ja mul on vaid hea meel, et tänapäeval on ka paljulubavaid valikuid turule tulnud. Ja et analoogtehnoloogia on ka pealtnäha digitaalses maailmas endiselt arenemisvõimeline.

Wednesday, April 6, 2011

Ma oleksin justkui tulnukas teiselt planeedilt (ehk TMW juttu natuke)


Eelmine reede mängimas Genklubis.

Ma pole kindel, mis mõju see avastamine ja äramärkimine TMW-l on minu MPR projekti jaoks avaldanud. Kas minu muusikat nüüd teatakse rohkem? Tuntakse selle järgi suuremat huvi? Kas ehk terendab ka reaalselt mõni välismaa live?

On täiesti võimalik, et ehk on mu populaarsus ülesmäge minemas. Aga see tundub väga aeglane protsess olevat. Samuti pole mitte iga muusik õnnistatud suurepäraste promo-oskustega. Eriti raske on introvertsemal loojanatuuril.

Kontaktide loomine kasulike tegijatega eeldab, et sa suudaksid nendega saada headeks semudeks ja suhelda nendega vahetult ja avatult. See efekt peaks kas nullima või vähemalt vähendama tunnet, nagu artist üritaks end pähe määrida. Andres Lõo mainis eelmine aasta TMW'l, et tal on Helen Sildnaga alati kõik loomulikult sujunud, et kunagi pole olnud siukest teemat, et ta nüüd põõrdub abipalvega tema poole.
Siukest vahetut fiilingut on väga raske tabada, kui sinu temperament on sootuks teine võrreldes Lõoga. Kohe kindlasti ma ei taha langeda sellesse lõksu, et ma lihtsalt käin tülitamas delegaate stiilis "Here's my CD" ja siis kohe vehkat. Aga mis oleks jõukohane alternatiiv?

Tegelikult oli mul eelaimdus, et ega sest TMWst igaühele kasu ka saa olema. Oodata kohe mingit edulugu on väga ebarealistlik. Alati on võimalus, et sinu showcase'il on vähem rahvast ja vähem delegaate ja seega vähem võimalust kas või mingitki tagasisidet saada, tunnustusest rääkimata. Eriti arvestades, et üritused sisuliselt konkureerivad festivali ajal üksteisega.
Mitte, et Odessa Pop selle all kannatas, aga ma tajun, et enamasti oldi kohal kuulamas kõiki teisi artiste pärast mind. See, et minu EP Check My Demo paneelis välja valiti, see ainult kinnitas minu sisetunnet, et pahatihti on muusikas mingid edusammud pigem vedamise küsimus.

Aga mul vähemalt läks hästi, et välisdelegaatidelt sain tunnustust. Ja siinkohal arutleksin üht raudkindlat positiivset efekti endale kui sooloartistile. Nimelt kõikvõimalik saadud tagasiside andis mulle mõista, et isegi kui mu muusika pole veel päris kohal, siis vähemasti olen õigel teel. Briti delegaadid demopaneelis eriti valideerisid minu tundeid muusikategemise kohta.
Selle tulemusena olen kindel, et teen muusikaliselt pigem vähem kui rohkem kompromisse. Ükskõik kui vähetunnustatud MPR ka kodumaal poleks, mitte mingil juhul ei näe ma põhjust teha nimme pingutusi selleks, et teistele meeldida. Veel vähem allun ma katsetele ennast muuta.

Ennem lõpetan muusikategemise üldse ära, kui et teen mingeid õudseid kompromisse selleks, et end edendada iga hinna eest. Minu arust muusikategemisel peaks olema eesmärk. Hirm mõttetuse (või eesmärgipäratuse ees, inglk. nimetas seda hirmu kui "fear of purposelessness") ees on liialt kohutav ja see on üks faktor, miks mõned muusikud nii kergesti alla annavad. Kuid kui ainus eesmärk on teistele meeldida iga hinna eest, siis see on veelgi kurvem väljavaade.

Viimaks esitan kommentaari, mida Eesti turu väiksus tegelikult tähendab. Ma pole kindel, kui väike see turg tegelikult on nendele artistidelele, kes on kodumaal populaarsed ja tunnustatud. Küll aga on ta kindlasti äärmiselt piiratud erilisemat muusikat tegevatele loojatele. Turu väiksus on kohe kindlasti katastroofilisem, kui sa pole absoluutselt kindel, kas need vähesedki muusikatarbijad võiks üldse su reaalne sihtgrupp olla.

Pole lihtne olla justkui tulnukas teiselt planeedilt (blogiposti pealkiri tuleneb loo "Ekstsentrik" sõnadest). Kuid kõiki muid alternatiive arvestades polegi see kõige hullem variant. See tasub ära, sest siiski vähemalt kellelegi meeldivadki just nimelt need ekstsentrilisemad tüübid rohkem, kui need, kes oskavad "õigeid nuppe" vajutada.

Tuesday, March 29, 2011

Electric Thoreau in Wired Walden EP

...on nüüd striimitav Bandcampi kaudu:



Mul on endiselt olemas ka mõned füüsilised koopiad. Tükihind 3EUR, lisanduda võib postikulu 1EUR, kui päris näost näkku käest kätte transaktsioon pole võimalik. Kontakti saab stereom ja siis gmail no teate isegi.

Tartus esitlen seda juba see reede Genialistide Klubis kontserdil Kuldnokkade Kevadball, kus peale minu astub üles veel Ans. Andur üle tõsiselt jupi aja, nad lubavad uusi palasid mängida. Nii et kohtume!

Monday, March 28, 2011

Nii hakkab ka pilte tulema TMW festivalist!

Multiphonic Rodent
MPR

Pastacas & Multiphonic Rodent
Pastacas (+mina külalisena)

Badass Yuki
Badass Yuki

Ülejäänud fotod siit: terve kollektsioon kogu festivalist niipalju kui fotograaf sai füüsiliselt kohal olla.

Sunday, March 27, 2011

Krt eile mul täitsa vedas!

Käisin siis eile seminaridel. Tuuriorgunnimise seminar oli väga põnev ja aktuaalne. Hiljem oli "Check My Demo" paneel, kus siis erinevad artistid panid oma demod demokarpi ja siis loterii alusel kuulasid viis Briti tüüpi eri leibelitest ja puha neid ja arvustasid. Istusin kõrvuti Roometiga Kreatiivmootorist ja Roomet arvas et see on ebatõenäoline, et tema lugu tuleb. Ise mõtlesin, et oioi, kui nüüd minu oma peaks tulema, siis oleks ma ilgelt närvis.

Aga pagana pihta, enamik lugusid olid suht mittemidagiütlevad. Mulle tundus, et kõik need inglased pidid kindlasti olema suht underwhelmed nii palju keskpärasust kuulates. Mis enamik inglasi nt. Mimicry kohta ütles, see toetas mu tundeid sündipopi kohta: et ega see ikka nii greit ei ole küll kui teha nii lihtlabaselt 80ndate asja.

Neljandana tuligi Kreatiivmootori lugu "Kaleidoskoopi" plaadi pealt. Ja mul oli hea meel. Ilmselt ka kriitikutel, ma nägin kuidas keskmine tüüp nimega John Rogers naeratas. Ja siis tulidki kommentaarid stiilis lõpuks midagi huvitavat. Ma nägin kohe, et tüübid hindavad omapära. Ja kui on situatsioon, kus riburada tuleb mittemidagiütlevat elektropoppi, tavapärast indikidrarokki ja ka üks vokaaljazzpala, mille kohta olid kommentaarid umbes selline "you have to be absolutely the best in that genre to sound really good!", siis pole raske näha, miks võiks mõni vähegi veidram lugu tunduda kui sõõm värsket õhku.

Viimaks, oh üllatust, tuli ka minu lugu. Ma juba olin arvestanud, et pärast ehk lähen ise nende tüüpidega rääkima, kas või avaldamaks kaastunnet, kui palju nüri paska nad kuulama olid sunnitud. Aga minu lugu "Printsess & Pagé" lasti (mängiti vot kuni brassiansambli kohani) ja oh üllatust, inglastele täitsa meeldis. Siuke huvitav, mõnus minimalistlik ühemehestuff oli üldine mulje, ühele tüübile meeldis isegi mu vokaal, mis oli eriti üllatav, arvestades et mu vokaalitunnetus on suht umbne. John oli mind reedel lives ka näinud ja talle väga meeldis. Andsin inglastele oma EP ja ajasin natuke juttu. Soovitasin Johnil vaadata Cleaning Womenit pärast Juuksuris.

Mõtlesin varem, kas minna Rock Cafesse või mitte. Aga arvestades, kuidas mulle eile seal kohe mitte ei meeldinud ja kuidas inglaste nõudlik muusikamaitse toetas minu tundeid sedasorti muusika kohta, mida seal šõukeisiti, ja kui hästi mul hakkas klappima Johniga, otsustasin ikka minna Juuksurisse Cleaning Womenit vaatama pärast. Enne käisin veel Rotermanni aatriumis jatsušõukeisil, aga ma krt ei jaganud alguses üldse matsu ära kuidas sinna sisse saada, minuga ühes tiirles mõõda Rotermanni veel mõned jatsuhuvilised. Saime lõpuks sisse, nägin Rouge Madame'i ja siuke mõnus stuff. Mulle meeldis väga siuke huvitav luuperipõhine tõlgendus "Muinasloost Muusikas".

Seejärel Juuksurisse. Alguses esines Dr Normal ja MC Roki, see Marten Kuninga oldschool hiphop projekt. Good clean fun, vahel on täitsa meelelahutus midagi siukest kaeda ja muidugi Marten natsa teises elemendis. Siis tuli Cleaning Women lavale. Enne olin Võru galeriis Heikki ja Pinkseldajaärra Tomi (minu lapsepõlvesõber muide, superandekas kunstnik) näituse avamisel üht kolmandikku sest industriaalsest transvestiitide triost näinud ja see oli siuke väga mellow ja droning ühemehevärk. Aga see, mis nad ühes triona tegid, see oli ikka väga võimas! Ikka totaalne Neubauteni teema ja väga toores punkmetal agressioon heas mõttes. Ja publik sai ikka ohtralt kuuma. Nägin samuti üle tõsiselt pika aja tsikki, kellega mul õnnestus eelmine aasta TMW'l pildile jääda. Kargasime Malcolm Lincolni järgi toona. Aga seekord ML esines ise Rock Cafes ja Cleaning Womani kõrval kõlab ML küll nagu pühapäevaestraadiorkester.

Viimaks käisin läbi Krahlist ja seal ma pigem hängisin lihtsalt teiste inimestega, eriti delegaatidega. Minu senine kogemus dikteerib, et inglased on üks mõnus rahvas ja mul oli väga hea meel saada inglise delegaatidega sina peale. Ma pean Suurbritannias see aasta ära käima, isegi kui vaid reisimas. Aga loodetavasti saab livet ka teha. Kuid esialgu on kõik vaid ideede tasanditel...

Saturday, March 26, 2011

Eilne päev...

...oli hull, kohati liiga hull. Pinged koguaeg, alates Tallinnas autoga sõitmisest, mis oli tihti parajalt närvesööv. Siis oli Nordic Hotel Forumis segadus, et minu delegaadipass on läinud, see veel omakorda tekitas ekstra jooksmist mõõda linna. Siis jäi mu saundchekiks naeruväärselt vähe aega. Mul vahepeal ilmselt oleks küll vaja enamat kui tundi selleks, et oma asju üles seada. Suur probleem oli, et ma eksperimenteerisin täistrummikomplekti mängimisega looperisse. See nõudis natuke peade ragistamist, et kuidas teha. Lõpuks ma kolisin kogu setupiga paika pandud trummikomplekti taha, niimoodi et kidravõim oli must vasakul pool ja muu pillipagas paremal. Seejärel jälle sõidutasin oma auto parklasse, sest Mustpeade Maja ees on vaja spets parkimisluba ja seda saab vaid tunniks-paariks.

Otse loomulikult jäin kontserdile hiljaks. Oma viis minutit. Kuid ma tegin oma setupi ära. Mängisin alustuseks Elektromehhaanilist Äratuskella. Need klahvpillil harjutatud keerukad meloodiaosised tulid mul ilusti välja. Aga pagan! Viis kuud ilma flöödimänguta on mulle ikka mõjunud küll, väga raske on pilli puhuda, eriti võimendatud helikeskkonnas. Siis oli kidrasaund mõnedes rokkivamates lugudes suht pann, mul ei jäänd absull aega kidrasaundi timmida.

Viies lugu oli improvisatsioon. Ramo tuli ja mängis flööti selles loos. Krt, tüüp ikka oskab puhuda, hoolimata tema tagasihoidlikust attitude'ist, et ta olla kehva pillimees. Ega ikka ole küll. :) Lõpetasin süntesaatorisoologa, Argo Valsile igatahes muide meeldis see portamento-saund, mis ma kasutasin.

Proovisin mängida lugu "Tsivilisatsioon" (Kohviradiost saab muide requestida siit), mis minu arust võttis kokku kogu mu kava olemuse: kõvasti head energiat, aga teatud vajakajäämised saundis. Kell oli 21.10 ja ma uurisin, et kas ühte lugu saaks veel teha. Tauno oli alguses pigem seda meelt, et võiks juba lavalt maha tulla, aga teised olid täitsa huvitatud, et ma veel mängiks. Tegin siis lühikese "Printsess & Pagé" versiooni, mille lõpetasin soolode asemel sedasi, et mängisin lihtsalt trumme peale.

Järgmiseks läks lavale Pastacas. Tema setlistis tegin ka üks-kaks külalisetteastet klarnetil. Ramo looper, Boss RC50 tundub igatahes pakkuvat rohkem võimalusi ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla vajan upgrade'i. Siis ma nägin hiljem, et huvi minu uue EP vastu jätkus ja ma pidin isegi parklasse jooksma, et koopiaid juurde tuua autost. Mis tähendas jälle hullult jooksmist ja tulemus oli, et ma nägin vaid natsa Badass Yukit. Aga väga hea live-bänd oli! Trummari lisamine oli hea idee minu arvates. Aigaril (Argo vend siis) on rütmitunnetus väga kindel ja laitmatu.

Järgmiseks jooksin taas parklasse, sedapuhku siis eesmärgiga sõita Rock Cafesse, et näha Leslie Da Bassi. Aga ma eksisin meeletult ära, sõitsin mingi ilge pika ringi maha, kuni lõpuks olin sunnitud GPS lugeja sisse lülitama, et üldse kuhugi välja jõuda. Jõudsin lõpuks kohale. Mõtlesin et LDB oli lõpetand, aga tegelt ta ikka mängis üheni välja. Nii et ma mõningaid hitte isegi kuulsin, nt. "Pisar", "Kassatšekk" ja "Sinu Nõiduses". LDB on kindlasti väga andekas muusik ja songwriter, aga ma vaatasin publikut ja mul tuli meelde jutuajamine ühe vana keskkooliaegse semuga, kelle meelest on ikka vaks vahet, kas teha muusikat, mida tulevad kuulama inimesed, kes tegelt tõesti on huvitatud või teha muusikat, mis nimme suunatud neile, kelle arust see võiks lahe olla. Mulle tundus, et need inimesed seal saalis pole päris minu inimesed.

Ja ühtäkki ma aktsepteerisin, et minu populaarsus on väiksem. Ma ei suudaks mitte mingil juhul edu nimel kompromisse teha (ja sellepärast ma ka OFi maha jätsin) ja kui kõigile neile Mimicryt, Tallinn Daggersit jm. siukest poleeritud sündipoppi (sinna lahtrisse tundub saundi mõttes ka LDB mahtuvat) kuulavatele tüüpidele ei tähenda mu enda muss mitte midagi, siis see poleks big deal. Samas Eesti on väike, sest raskem on leida neid inimesi, kellega oleks see autentne muusiku-fänni sünergia ehedam ja kuna mul pole plaanis nimme teha pingutusi ülejäänutele meeldimiseks, siis ega ma vist niipea ikka kuulsaks saa küll. :) Kuid positiivne on see, et olen taas energiat muusikategemiseks juurde saanud, nii et panen armastusest muusika vastu edasi!

Hiljem sõitsin Martini ja Eva-Maria juurde, kus ma öömaja sain. Seejärel veel üks keeruline sõit mööda linna: et Mustpeadest oma tehnika järgi korjata. Otse loomulikult oli autojuhtimine taas pingerikas.

Täna loodan tunduvalt rahulikumalt võtta. Lihtsalt käia seminaridel ja õhtuti bände kuulamas. Täna ootan eriti seda tuuriorgunnimise seminari kl 12.30.

Thursday, March 24, 2011

Multiphonic Rodent - Electric Thoreau In Wired Walden EP!



Esitlen homme TMWl uut EP'd nimega "Electric Thoreau In Wired Walden". Pikema pressiteate saatsin paari muusikablogisse ja TMW pressile laiali, lugeda saab näituseks siit. Olen alates teisipäevast ka proove teinud ja tõesti mõnus on mängida luuperiga üle jupi aja! Siin üleval üks versioon ühest EP loost pealkirjaga "Pisike Kosmoselaev".

Tracklist:

Printsess & Page
Katkine Kuub
Ekstsentrik
Pisike Kosmoselaev
Freedom of Speech Essentials

Monday, March 21, 2011

Ja tagasi Eestis!

Hetkel paras sulailm, aga palju lund kuhjund, mis alles ootab sulamist. Õnneks pole väljas nii külm kui kartsin. Igatahes oleksin ideaalis heameelega jäänud lõunasse kuni aprillini välja ehk. Aga ma arvestasin täpselt, et Tallinn Music Weeki ajaks oleks mõistlik kompromiss astronoomilise kevade algus, mis sest et meteoroloogilist kevadet peab veel ootama. Homme hakkan oma TMW kava ette valmistama-harjutama. Tundsin orelimängust puudust. Aga selle klahvid on päris väikesed võrreldes Guido ja Mark'i klaveritega, mida mul õnnestus veebruaris-märtsis kasutada!

Igatahes mõned fotomeenutused Portugalist.


Victor ja mina kasvuhoones (pildistas Roberto)


Kasvuhoones vol 2


Mina ja Biri Vale de Lamas. (pildistas Yassine)


Suplus Atlandi ookeanis uusaastal (Meia Praia)


Mina ja Ruby (pildistas Guido)


Leivateol


Karnevaliseltskond: Guido, Marine (prantslannast wwoofer), Iris ja mina. (foto: Mariluz)

Riia lennujaamas (ja Frankfurti juttu ka)


Tenho saudades! Siin veel üks fotomeenutus Portugalist, sedapuhku koolilaste karnevalilt, kus me terve perega saatsime Guido tütart Irist. Guidol oli šoti seelik seljas!

Frankfurt oli cool! Minu host oli Jan, 41-aastane muusik (trummar-perkussionist), kes hetkel lonkab üht jalga, reedel ootab teda rõntgen. Tema Falkstrasse korteris ootas mind veel tema elukaaslane Simona ja siis tulid veel mõned külalised. Sõime õhtust, jõime õlut ja veini ja chillisime niisama. Ja jämmisime! Paar külalist olid toonud oma didgeridood, külas oli ka naaber sitaril ja Janil oli ka vibrafon! Esimest korda elus mängisin vibrafoni. Ilgelt lahe on mängida päris vibrafoni. Bassklarnet järgmiseks?


Siin siis totaalne Saturday night jam session kõige ebakonventsionaalsemat sorti pillipagasiga seni mu elus! Džembed, didgeridoo'd, sitar ja vibrafon! Try beating that! Kiilaspäine prillidega mees seljaga on Jan.

Pühapäeval käisime ühel kirbuturul Leipziger Strassel. Ostsin sealt Van Der Graaf Generatori "H to He Who Am the Only One". Omal ajal proovisin seda CDl tellida Helitroobist, aga es trehvand, tuli hoopis mingi kogumik, mille vastu ma huvi muidugi ei tundnud. Nüüd siis vinüül! See on mu teine VDGG vinüül "Still Life'i" kõrval, lisaks veel "Pawn Hearts" CD. Muidu heas konditsioonis, aga loo "House With No Door" kohal on mingi valge plekk, mis rikub ära mu lemmikkoha ses laulus, David Jacksoni ühemehe puhkpilliansambli-sektsiooni (kuula siit 2:45).

Hiljem laenas Jan mulle ratast ja tegin väikse tiiru mõõda Frankfurdi linna. Ilm oli väga ilus ja kevadine, Maini jõe ääres oli palju inimesi niisama jalutamas ja rahulikult võtmas. Õhtul lindistasin paar vibrafonipartiid läpaka sisemikriga, patustades taas heade helikvaliteedinõuete vastu muusika salvestamisel. Neid paari lugu, kuhu vibrafoni lisasin, saab kuulda varsti Multiphonic Rodent'i uuel EPl. Mille pealkiri saab olema "Electric Thoreau In Wired Walden"!!! Vaatasime Jim Jarmuschi "Dead Mani" pärast. Suht weird film, Jan arvas, et see on kauboifilmide paroodia. Aga Neil Youngi kidrat kuulates sain aru, kust need "Õunakuu" (OF) võrdlused "Dead Mani" OST'ga tulid!

Nüüd ootan Ecolinesi bussi Riia lennujaamas ja surfan netti. Ilm on väga pilvine ja jahe. Krt, ei mingit erilist märki kevadest, kui välja arvata ehk sulakonditsioonis lumi. Ja ega soojust ole see nädal ka suurt oodata. Mis on ilgelt disappointing. Portugalis samal ajal 20-25 kraadi sooja. Tenho saudades de Portugal, midagi pole öelda! Aga elan kojujõudmise üle, paksu riietust jagub.

Saturday, March 19, 2011

Viimast ööd Portugalis



Tulin täna päeval tulema mägedest, kus oli mu hooaja viimane wwoof-farm, mille perenaine oli inglanna Andrea ühes oma elukaaslase Jeroeniga Hollandist. Mulle seal meeldis, plaanin kindlasti tagasi minna kunagi tulevikus. Veedan öö Lissabonis ja esimest korda sattusin Couchsurfingu kaudu kokku teise eestlasega. Minu host on Alan, kes koos oma tüdruksõbraga on kolmas-neljas eestlane, keda ma olen kohanud oma Portugali talvitumisretkel. Homme lendan Frankfurti ja olen seal esmaspäevani. Ilm on viimased paar päeva olnud hea, mõnda aega ilmselt tunnen päris soojadest temperatuuridest puudust, kuid ega see päriskevad ka Eestis kaugele jää. :)

P.S. Postimehes laupäeval minu poolt nädala plaadiks Toro Y Moi "Underneath The Pine". Soovitan!

Thursday, March 10, 2011

On the move again


Harjutamas Guido klaveril. Koidest puretud ülikond, mis annab vanema aja hõngu edasi, on tema oma.

Täna lahkusin Quinta de Boiço'st. Kogemus iseenesest osutus keerulisemaks, kui olin lootnud. Olukord on kohati väga pingeline. Sest perenaine Mariluz on kohutava pinge all ja tihti närvis, valmis isegi karjuma teiste peale. Mul eriti oli raskusi. Isegi Guy tunnistas, et Mariluz on teda vahest hulluks ajanud. Ilmselt pole kerge olla kahe lapse ema ning teha süüa ühekorraga kuuele inimesele (k.a. wwooferid).

Põhjus, miks ma pidin lahkuma, oligi, et rohkem kui kaht wwooferit korraga pole võimalik talus ülal pidada. Marine ootab oma ema ja ma pean paratamatult ruumi tegema. Viimane quinta on siin http://www.casalinho.com ja selle veebisait on päris põnev! Soovitan tutvuda, väga põhjalikult on seletatud lahti, mida tasub sealt oodata. Eks näis, kuidas mul seal läheb.

Olen igatahes tänulik, et olen saanud leivategu harjutada ja õppida ühtteist ka puudepügamise kohta. Samuti olen saanud ka oma klaverioskusi harjutada. Postitan nüüd faili sellest, kuidas ma mängin "Elektromehhaanilise Äratuskella" (see lugu Eesti Popsu pealt) vibrafonisoolo-sektsiooni klaveril stiilis saateakordid+meloodia. Võttis aega, enne kui selgeks õppisin, aga välja tuli. Tulemus on, et esitan seda pala ka TMWl kohe kindlasti.

Electromechanic (acoustic piano finale) by stereom

Saturday, March 5, 2011

Eile proovisime minu küpsetatud esimest leiba. Maitses hüva, kõva koorikuga ja puha. Guido õpetas oliivipuude pügamist ja mulle see töö meeldis üliväga. Kaks uut talle sündisid ka, teise ilmaletulekut nägin pealt. Tallede nimed on Patti ja Ella. Negatiivne on see, et Guidol on alates eilselt olnud peavalu. Loodan, et see ei tähenda mingit tõsist tervisehäiret. Aga eks elamenäeme.

Update: Guidoga kõik korras, tema isal Inglismaal aga eemaldati kasvaja. Kas võib olla kõige tõsisemat haigust kui vähktõbi?

Thursday, March 3, 2011

Tagasi Guidoga!



Olen tagasi Guido quintas! Tulin tulema Sami quintast, sest mida aeg edasi, seda enam sai selgemaks, et ta polnud ikka päris see inimene, kelleks ma teda pidasin. Plaanin sinna jääda kuni 10ndani. Pesamuna Ruby on vahepeal ikka kasvanud. Kaheaastase tüdrukutirtsuna on tal rohkem juukseid, oskab korralikult kõndida ja ka kõnelda, lugeda numbreid kümneni ja isegi laulda. Meil on teine wwoofija Prantsusmaalt nimega Marine. Taaskord oleme kartuleid pannud ning kaks esimest päeva olen hullult sitta visanud kitsetallist. Mis on õudselt väsitav töö. Üks kits nimega Marie-Joao sünnitas kaks talle, nimeks pani Guido neile Carlos ja Joni (Santana ja Mitchell vastavalt siis). Ja täna õppisin leivategu!


Ma pole absoluutselt kindel, kas Portugal on ikka see maa, kuhu ma võiks emigreeruda. Ega siin tegelt kõik niiväga hunky-dory ei ole, väga palju on probleeme, esineb vaesust ja bürokraatlikku kägistamist igast nurgast. Samuti ma pole kindel, kas ma võiks oma meelelaadilt portugaallastega üldse sobida. Muidugi olen ma kohanud mõningaid oma lemmik-inimesi siin, aga erandid enamasti kinnitavad reeglit.


Samuti elan endiselt üle seda, et ma pidin lahkuma Vale de Lamast. Sisuliselt olen juba alates 4ndast jaanuarist olnud siukses siirdeperioodis ja mulle tundub, et see endiselt kestab. Ma pidin tagasi tulema Guido juurde, sest kõik muud post-Vale de Lama quintad on olnud ilgelt pettumustvalmistavad enamasti. Näiteks Sam Abercromby lõpuks vihastas mind, sest ma avastasin oma suureks õuduseks, et ta on lootusetu vandenõuteoreetik ja seega on tal reaalsusest kaunis moonutatud arusaam. Mul viskas kopa ette see, et ta pidevalt nämmutamiseni vaidles neid samu nõmedaid teemasid. Pealegi, Mark Darnelli jt. wwooferite lahkumine 22'l veebruaril muutis kõik veel kurvemaks. Ma pole leidnud uut farmi, kus mulle tõsiselt meeldiks, kus oleks hea seltskond ja kus oleks huvitav.


Alates kümnendast pean veel nädal aega veel ühes talus peatuma, enne kui ma alustan koduteed. Nädal aega suudaksin veel vastu pidada ükskõik kus, aga logistiliselt on siit mõnda teise farmi rännata suure tõenäosusega paras pain in the ass. Samuti on ühistransport Portugalis jõhkralt kallis! Vahel isegi absurdselt nii. Kuigi buss ütleme Lissabonist Coimbrasse maksab üks ots 13 eurot, siis umbes neli korda väiksem vahemaa sealt omakorda Tabuasse röövib mu rahakotist 7.50! Totaalselt proportsioonidest väljas! Alul tahtsin raha säästmiseks hoopis rongiga Santa Comba Daosse tulla regionaalse rongiga, aga kuna Guido ise oleks pidanud ka rohkem raha bensiini peale kulutama, leppisime kokku, et teeme hinnavahe pooleks.


Mis edasi saab, on aja küsimus. Igatahes olen juba suht excited Eestisse naasmise üle. Loodan, et kevadeks on temperatuur üldjoontes plussis, kuigi põhjamaises kliimas võib tont teab mida oodata.

Tuesday, March 1, 2011

Üks põnev artikkel oma keha soojustamisest


Väljavõte Low Tech Magazine veebist.

Low Tech Magazine'is üsna põlev lugemine teemal, kuidas säästa kütteenergiat sedasi, et kõigepealt soojustada oma keha sobiva riietusega ja siis soojustada kodu ja sättida termostaat säästlikuma temperatuuri peale. Soovitan lugeda. Portugalis oleks see väga teema!