Nishimuusiku staatusest veidi pikemalt

Kui ma kirjutasin jupp aega tagasi, et mulle valmistas muret TMW'ilt kõrvale jäämine, siis põhjuseid muret tundmaks oli kahte sorti. Esiteks kadus ära (peaaegu) kindel võimalus leida veel välismaiseid kontsert-esinemise võimalusi. Teine probleem oli puhtalt sotsiaalpsühholoogiline: paljud teised muusikud, keda ma tunnen, ja kes seeläbi kuuluvad minu nn. peer group'i, pääsesid TMW'ile ja kuna inimestel juba on pahatihti selline kalduvus võrrelda end teistega, siis sotsiaalse eraldatuse ja väljajäetuse tunded on kärmed tekkima. Ma sooviksin olla sedasorti tunnete vastu immuunsem, kuid inimloomus oma halvimal kujul on üsna etteaimamatu ja võimas.

Kumbki nendest probleemidest pole tingimata ületamatu. Mida vanemaks inimene saab, seda emotsionaalsemalt küpsemaks ta muutub ja seda vähem peaks teda ka huvitama enda võrdlemine teistega. Vähemasti võiks siis minapilt olla vähem sõltuv kaaslastega staatuse jagamise dilemmast. Mis puudutab kontserte, siis vähemalt teoreeriliselt peaks olema võimalik Eestist välja mingeid kontsertesinemisi orgunnida. Isegi, kui Opium Flirdil läks vanasti laivide otsingutel peaaegu kehvasti, siis võib öelda, et Ervin ja mina leidsime lihtsalt hunnik viise, mis ei tööta. Viisid, mis töötavad, pole olematud. Aga neid on vähem, kõvasti vähem kasutute taktikatega võrreldes. Kui väga muusik tahaks neid töötavaid viise leida, oleneb osaliselt ka tahtest.

Mart Avi, kes ise osaleb TMW'l sedapuhku sooloartistina, osutas, et võibolla on TMW'lt kõrvale jäämine tänavu paratamatu. Näiteks Rock Cafesse ma ei sobiks ja Odessa Pop showcase'i, ainuke minu jaoks sobiv ilmselt, soovib korraldaja varieerida võrreldes eelmise aastaga. Mardil on point, kahtlustan. Hüpoteetiline olukord, kus ma astuks üles Tuborg Green Clubi showcase'il Rock Cafes, sarnaneks liialt stseeniga "The Blues Brothers" filmist, kus üks bluusivendadest orgunnib petlikult oma äsja taas kokku klopsitud ansambli mängima kantrimuusika kõrtsi. Bänd hakkab avanumbrina mängima rütmibluusilugu, mis ajab kantrimehed kurjaks ja pudelid lendama. Okei, võibolla Tuborgi pudelitega pihta ei saaks, aga kujutan ette küll, et ausa eksperimentalisti suhe trenditeadliku kontingendiga on küll postmodernne hipsterlik analoog linnabluusimehe ja kantrimusa-maakate düsfunktsionaalsele suhtele.

Teisest küljest olen esinenud ka näiteks Viljandi rokifestivali järelpeol. Publik oli üldiselt üsna tolerantne, vahel isegi entusiastlik, kui ma tegin midagi, mis oli piisavalt intense. "Ekstentriku" lugu sündis laval improviseerides just sel kontserdil. Olin plaaninud nimme improviseerida midagi punk või rokk stiilis ja vahetult enne rokkima hakkamist ma kuulsin sooviavaldusi, et tehku ma midagi puhkpilliga! Ja nii sündiski laval üks lugu, mis sarnanes natuke rokkmuusikaga, juhul kui me aktsepteeriksime rokkmuusikana ka Epliku-Eliidi improvisatsioone ja 1968-69 perioodi Mothers of Invention'it ja Soft Machine'i.

Seega on raske öelda, kui suur võiks kellegi, keda peetakse "nišimuusikuks", reaalne sihtgrupp tegelikult olla. Kahtlustan, et kontserdikorraldajate motiivid põhinevad pigem hirmul ja kalkuleeritusel ja mitte tingimata põhjendamatult. Mugavam on ju kindla peale välja minna ja arvestada killustunud-kompartmentaliseerinud publiku maitse(te)ga, selmet võtta kavasse keegi, kelle viljeldav stiil on nii huvitav, et "mis seal ikka, anname talle võimaluse ja vaatame, mis juhtub."

Ses valguses on mul kindlasti pigem kahju igasugu kontserdikorraldajatest, kui et endast. Veendusin kas või Gilgameši projektis osaluse käigus ja hiljem Jarek Kasariga suheldes seoses "Katuselt" ooperiga, kui raske on tagada kultuuriprojektidele majanduslik jätkusuutlikkus. Pahatihti on kulutused seoses ürituse korraldamisega suuremad piletitulust ning olukord, kus korraldaja loodab leida maksimaalsel määral publikut ning esineja loodab rahalist kompensatsiooni, on null-summamäng, klassikaline zero-sum game! Keeruline probleem, millele lihtsaid lahendusi, kardan, et ei eksisteeri.

Mulle meeldis mõte, mille esitas Anu Samarüütel kommenteerides üht Janek Murdi linki Facebookis. Et iga inimese loomuses on olemas soov oma annetega olla kasulik ja abiks teistele. Kuna meil kõigil on erinevad anded ja need on kõik vajalikud, siis meie eesmärk elus võikski olla nende rakendamine. Mina isiklikult ei suudaks mõelda humanistlikumat vastust küsimusele, mis võiks olla loomingu eesmärk või mis on loova isiku sisemine väärtus. See väärtus on olemas, hoolimata välise väärtustatuse vähesest määrast.

Tallinn Music Weeki heidiku pihtimused

Tänaseks on juba teada, kes esinevad see aasta Tallinn Music Weekil. Mitmed minu tuttavad on ka nimekirjas, mis pole sugugi üllatav. Küll aga on seekord puudu teie alandlik teener.

Aasta alguses kõlas TMW esindajatelt seisukoht, et paljud artistid endiselt ootavad kutset, ilma sooviavaldust täitmata. Sedasi vaidlustati laialtlevinud süüdistust, justkui pääseb TMW'ile vaid siis, kui keegi juba kutsub ning artisti sooviavaldusel on vähe kaalu. Minu arust on see kriitika, et TMW'ile pääsu tagavad tutvused ja kokkulepped, endiselt valiidne. Muidugi, sooviavaldus on kohustuslik. Aga kui sind juba eos keegi ei kujuta ette osana tema showcase'ist, you're basically fucked! Sooviavaldus ei aita siis midagi.

Ja mis salata, short end of the stick'i sain see aasta ka mina. Tegelt ma aimasingi, et rejection tuleb. Ja siin, ärge jumala eest vastupidist arvake, ei süüdista ma tingimata Helen Sildnat ennast. Ma näen TMW'ile mittepääsemist pigem sümptomi, kui haigusena. Terve jaanuar mõtlesin pärast sooviavalduse esitamist nagu kord ja kohus, kas üldse keegi teeb ettepaneku esineda tema showcase'il. Keegi ei võtnud ühendust. Justnagu ei kutsutud mind eelmine aasta ka 2011 aasta teise poole olulisematele kontserditele. Sama probleem kandus edasi TMW konteksti ja kolmandaks veebruariks olid tulemused etteaimatavad.

Olin ma väga õnnetu? No eks natuke ikka pettunud. Aga selline on elu: rejection ja failure on sama kindlad siin elus, nagu surm ja maksud. Muidugi täna TMW'le pääsenute listi nähes tekkis küll selline õnnetu väljajäämise tunne ning mis seal salata: mõtlesin korraks, et mind pole kellelegi vaja. Tuli üsna korralik laks enesehaletsust peale.

Olen oma viimased kolm aastat vähemalt maadelnud mitte ainult sellega, kuidas teostada oma kolmandat albumit (või õigemini kuidas teha midagi kõvasti paremat kui "Astral Dance"), vaid ka küsimustega, mis on üldse muusika tegemise mõte. Eriti nii tihti esineva külalise puhul nagu seda on ebaedu. Kui muusik vajab tunnustust ja ta ei saa seda, siis kas see ei tähenda mitte loomingulise inimese jaoks tema annete totaalset mõttetust ja eesmärgipäratust?

Ma sooviks, et mul oleks lõplikult ammendav vastus sellele küsimusele. Mis aga kahtluse all, on, et kas ebaedu on tingimata täiesti ebasoovitav? Kui Vaiko Eplik (kes pääses TMW'ile oma uue koosseisuga - see kitarrid-bass-trummid stampkoosseisu järgiv bänd Šeripovi, Tsõbulevski ja Karuga - hoolimata tema küünilisest suhtumisest TMW aadressil eelmine aasta a la "Seal festivalil ei ole tegelt midagi näidata") rääkis R. Stevie Moore'ist, siis mulle kangastus mees küll muusikalise feilimise kõige masendavaima kehastusena. Nii õnnetu ja nii vaene mees, nii sitas positsioonis vaevalt et keegi olla tahab.

Läbikukkunud rokkmuusiku teine kehastus on aga üks Inglise härrasmees nimega Dirk Campbell, kes varem oli tuntud kui Mont Campbell. Teda kui progressiivrokkarit (ansambel Egg) ei tunnustatud (vt. 1:25:15). Erinevalt R.Stevie Moore'ist, kes on terve elu sisuliselt pead vastu seina tagunud, otsustas Campbell rokkmuusikale selja keerata. Et leida lahendus teda vaevanud hingepiinadele. Campbell otsis väljapääsu ja oli selle nimel valmis muusikast loobuma. Ta leidis tagasitee musitseerimise juurde rahva-, maailma- ja filmimuusika kaudu. Basskitarri ei ole ta alates 1970ndatest enam kunagi kätte võtnud, küll aga on ta õppinud mängima mitmeid eksootilisi instrumente ja leidnud tunnustust hoopis teistsuguse muusikuna, kui ta noorena ehk lootis.

Dirk Campbell esindab üht sorti lahendust probleemile nagu rahuldamata tunnustusevajadus. Ehk on võimalik ka leida kolmas viis, kas või kombineerida mingit sorti rsteviemoore'ilik jäärapäisus dirkcampbelliliku paindlikkusega? Campbelli eelis minu silmis on tema terav teadlikkus oma tunnetest ja valmisolek tegutsema.

Veel üks võimalus, mida soovitas mulle Guido Quinta do Boiçost, kelle abielu just läks karile: sa ei või iial teada, mis on hea ja mis on halb. Soovitu ja ihaldatu võib hiljem osutuda ebasoovitavaks ning mittesoovitav võib hiljem osutuda õnnistuseks. TMW'le mittepääsemine võib sobida viimasesse kategooriasse. Esialgu tähendab see muidugi minu jaoks jäämist natuke kauemaks soojale maale. Ehk pole minu tagasi tulles enam nii freezing kui eelmine aasta?

Samuti ei või iial teada, millist edu TMW tegelikult toob. Kõik bändid TMW 2011 festivalil pressis kiita ei saanud. Ma nägin selgelt, et ma ei saanud 2011 nii edukaks kui OF 2010. Kui mul see aasta üldse hästi läheb, siis see saab olema pigem üllatus. Ja võimalus öelda, et haa, thrive'isin TMWst hoolimata!

Olen valmis proovima ka muusikategemisest loobumist. Minu arust iga muusik, kes otsib oma suunda, võiks eksperimenteerida sellega. Kas või aru saada, milline on tema tegelik sisemine väärtus muusikuna. Võibolla lõpuks leiab Multiphonic Rodent aktsepti? Või saavutan edu mõnes bändis, loodetavasti sobivate muusikutega? Või teen hoopis Dirk Campbelli stiilis radikaalse kannapöörde?

Autoritaarsed lapsevanemad ja düsfunktsionaalsed pered

Väljavõte PsychCentrali veebist.

Psychcentralis üsna kirglik, samas hästi argumenteeritud artikkel nn. Läpakapapast. North Carolina lapsevanem nimega Tommy Jordan sai nimelt hästi kurjaks oma teismelise tütre peale, kes postitas üsna vihase Fcebooki postituse, mille toon oli sisuliselt perssesaatev, nagu mässulistelt teismelistelt ikka oodata võiks. Jordan otsustas oma tütrele kätte maksta. Tehes video YouTube'i kanali tarvis, seal lugedes esiteks tütre FB posti avalikult ette ja siis tulistades tütre arvuti sõelapõhjaks.

Julgen hädavaevu ette kujutada, milline kriis Jordanite peres hetkel valitseb. Kuid psühholoog Sophia Dembling vange oma artiklis ei võta. Sellised autoritaarsed lapsevanemad ei ole sugugi küpsemad ega emotsionaalselt elutervemad oma mässavatest teismelistest. Mis on aga mitte iseenesest teab kui üllatav, küll aga masendav, kui paljud lapsevanemad toetavad Jordanit. Nende inimeste meelest oleks Jordan pidanud veelgi jõhkramalt oma tütre paika panema ning psühholoogid nagu Dembling on midagi Saatana teenrite sarnast.

Demblingul on siiski õigus. Mäss on täiesti tavaline osa teismeeast. Ning Jordan läks täiesti ülekäte. Toonitaksin muide, et suure tõenäosusega see raha maksmise osa majapidamistööde eest tütre postituses oli lihtsalt sarkastiline torge, mitte tõsine nõudmine. Tähtis on eristada põhjust ja tagajärge. Tütre mässumeelsus on tõenäoliselt halvemat sorti kasvatuse tagajärg. Autoritaarsete vanemate lapsed, nagu Demblingu artiklis välja toodud, peavad oma vanemate autoriteeti ebaõiguspäraseks. Tulistades oma võsu arvuti sõelapõhjaks kasvatab Jordan oma tütart hüsteeriliste jõudemonstratsioonide, mitte aga juhtiva eeskuju najal.

On suhteliselt üllatav ja äärmiselt pettumustvalmistav, kui paljud perekonnad on tegelikult düsfunktsionaalsed. Paljud lapsevanemad elavad oma järglaste peal lihtsalt nooruspõlve komplekse välja ja seega pärandavad oma psühholoogilist düsfunktsionaalsust edasi. Ainuke muutuja, mis võib ehk põlvkonniti varieeruda, on autoritaarsus: autoritaarsete vanemate järglastest saavad äärmiselt anti-autoritaarsed isiksused, kuna nad õpivad igasugust sundust ja kõva käe stiili põlastama. Kui minust saaks lapsevanem, siis mul poleks mingit garantiid, et minu pojast ei saaks samasugust kõva käe pooldajast türanni nagu Läpakapapa.

Tõsiselt mõtlen, et ainus lahendus kas või ülerahvastatuse probleemile oleks rangem kontroll lapsevanemaks saamise üle: inimesed, kel kupli all kas või midagigi logiseb, ei tohiks lapsi saada. Lapse saamine on tõesti nii naeruväärselt lihtne, et mõni ime, et üks kurikuulus blogija seda ekskrementide väljastamisega võrdles. Pereväärtuste jutlustajatele käis see paralleel muidugi äärmiselt närvidele.

Nii närvidele, et unustati ära selle kurioosse paralleeli tegelik mõte - laste kasvatamine on see, mis tegelikult loeb. See on nii keeruline, et ta jääb kusagile kunsti ja teaduse vahepeale. Tõsiselt mõtlen, et lapsevanemaks saamisele peaks eelnema tõsine lapsevanema väljaõpe. Mitte kõik potentsiaalsed lapsevanemad pole võrdsed, seega parem oleks, kui õnnestuks edaspidi düsfunktsionaalseid lapsevanemaid nagu naise- ja lapsepeksjad, pedofiilid, joodikud, kasiinosõltlased, Tiigrimammad, inimesed, kes tapavad oma perekonna ja seejärel iseenda ning last but not least, raevunud väiksed Hitlerid nagu Läpakapapa üleüldse ära hoida.

Postitan taas paar linki

Janar Siniväljalt põrutav artikkel FBs ACTA vastu. Tema idee on, et kui muusika on juba niigi muutunud kergemini kättesaadavaks ja produtseeritavamaks, siis selmet viriseda kahanevate sissetulekute pärast, peaks terve kopirait-süsteemi reformima sedasi, et laiatarbekultuuri pealt saaks passiivtulu teenida vaid viis aastat, samas väärtkultuuri võiks autoritasustada kauem.

Minu poliitika on mitte nii väga postitada oma senistest HelpX kogemustest, kuni ma Portugalist naasen, aga hiljuti Alentejos juhtus niimoodi, et sattusin ühte talusse ühe Austraalia folk-muusikuga. Õppisime koos mängima mõningaid rahvaviise ja meie perenaine orgunnis meile ühte restorani õhtusöögi, mille raames mängisime (ilma võimenduseta) koos muusikat. Philip mängis viiulit ja mina kitarri. Siin Monte Alvorada Facebook, kus ka paar klippi üleval.

Üks essee nüüdismuusika teemal

Kyle Gann, helilooja ja kriitik, kirjutas mõned aastad tagasi essee, mida sattusin just lugema, teemal, kuidas popmuusikalised mõjud on imbunud nüüdismuusikasse. Alustab Laurie Andersonist ja sellest, kuidas tema "O Supermanist" sai üllatus-hitt 1980ndate alguses. Jätkab teemal, kuidas klassikaheliloojad alati imetlesid rokkmuusika puhul nooruslikku energiat ja olid salaja tüdinenud avangardi kuivast akadeemilisusest. Seejärel toob ta välja, kuidas nüüdismuusika mõjutas popmuusikat ja vastupidi. Mainitakse tegijaid nagu Rhys Chatham, Glenn Branca, Diamanda Galas jt. Viimaks tutvustab ta kontseptsiooni nimega totalism, mis tähendab sisuliselt minimalismi edasiarendust veidi keerulisemates suundades. Totalism tähendab kindlat rütmilist pulssi, just nagu ka minimalistlikus muusikas, ent samuti ka soovi ühendada nii akadeemilist tausta kui ka garaažibändide kogemusi oma muusikas. Põhimõte on omada piisavalt energiat, et rõõmustada popkuulajat kui ka piisavalt keerukust rahuldamaks nüüdismuusikafänne. Sedasorti heliloojad ei aja taga ei kommertsedu ega ka akadeemikute tunnustust. Ajendav jõud on pigem muusika sildistamise ja kategoriseerimise eitamine ning soov stimuleerida nii aju, keha kui südant.

Soovitan kindlasti kaeda ka Kyle Ganni veebilehte. Palju tasuta muusikat üleval muide, just tõmbasin mõned tema pikemad teosed alla. Ta on kirjutanud igasugu muusikat kõikvõimalikele instrumentidele alates elektrikitarridest keelpillikvartetini välja ning ka midiklaverile (ehk disklavier). Väga erinevaid mõjutusi on tõepoolest tunda. Arvatavasti on mul nüüd üks favoriit-komponist veel juures.

Mainekujunduslik enesetapp Facebookis

Väljavõte Unmarketing.com veebist.

Põnev ülevaade ühest hiljutisest sotsiaalmeedia skandaalist. Ühes grillrestoranis käis kord üks klient, kes ei olnud rahul pakutava toiduga ja kes kirjutas restorani kohta kriitilise arvustuse. Tulemuseks oli totaalne nõiajaht Facebookis! Tema pilt postitati Boners BBQ nimelise restorani FB seinale ning kommentaariks kirjutati, et ta ei jätnud jootraha ning et teised restoranid peaksid ta välja viskama ja putsi saatma. Igasugused ebaviisakad kommentaarid järgnesid, kuni lõpuks julges keegi ka naisterahva kaitseks välja astuda. Ent restorani vastus nendele julgetele õilishingedele? Sisuliselt samamoodi: mine putsi raisk! Omanik õigustas end sellega, et kui naine julges jätta negatiivse arvustuse, siis nemad võivad ta kohta seinale mida iganes postitada. Tjah, kel võim, sel õigus.

Seejärel aga kustutati FB postitus ära. Aga taiplikumad netikasutajad olid enne jõudnud ekraanipilte teha. Seejärel ilmus restoranilt "vabandav teadaanne". Mille eesmärgiks oli pigem massiviha ohjeldamine, eriti arvestades kommentaari omanik Andrew Capronilt, kes tunnistas, et jah, tema käitumine polnud päris õigustatud, aga ka jootraha maksmata jätmine pole õigustatud.

Klient lõpuks andis teada, et ta jättis ikkagi jootraha. Tema tellimus tuli sooduskupongiga, mis tähendas, et ta tegelt ei pidanud 40 dollarit maksma, aga jättis lauale ikkagi kaks 20-kupüürist. Igal juhul asi jõudis uudistesse. Capron seejärel postitas pealtnäha siira vabanduse. Aga keegi idioot jättis väga õela kommentaari (jootraha mittemaksjad tuleks piinamisele saata). Ja kes klikkisid "like"? Üks neljast oli otse loomulikult Boners BBQ! Nii et mitte nii siiras vabandus!

On selge, et restoran tegi oma margi täiega täis. Nad proovisid nõiajahti teha oma kriitilisele kliendile, ent pigem paljastus nende enda ebaprofessionaalsus ja suhtumise probleem. Väga hea näide, kuidas mitte äri teha.

Intsident on kindlasti andnud põhjust Facebooki kiruda. Samas on küsitav, kas FB muudabki igasugused ärimehed sitapeadeks või FB lihtsalt võimendab nende sitapäisust. Aga väga unikaalne võimendaja on ta küll. Kas ilma FB'ita oleks võimalik samasugust nõiajahti korraldada? Ja kas see paljastaks nii läbinähtavalt omanike suhtumise?

Häirivaim on muidugi eeldus, et kõik kliendid peaks jootraha jätma. Justkui see oleks mingi kirjutamata reeglina paikapandud külastustasu. Mis minu arvates jällegi näitab, kui õnnetus seisus on USA's madalapalgalised töötajad. Probleemi ei eksisteeriks, kui ettekandjad vähemalt saaks korralikku palka. Selmet makstakse neile miinimumpalgast vähem ja siis peavad ülejäänud tasu saama jootrahast, kui neile üldse midagi sealt üle jääb. Nii et kui kellegi arust on see solvav, et jootraha ei tiksu, siis võtkem midagi ette ettekandjate tasustamise probeemiga!

Kas töönädal peaks lühenema?

Guardian kirjutab, et Briti ajutrust New Economics Foundation (NEF) on tulnud välja soovitusega vähendada töönädal poole võrra. Päris huvitav algatus ja paistab adresseerivat hästi probleeme nagu tööpuudus, ületöötamine, võlakriisid ja isegi keskkonna reostamine. Praktikas on kõik visandlik.

Kuidas mõjutab lühem töönädal madalapalgalisi, kelle töö on kõige enam arvestatav tundides? Töönädala, ja seeläbi ka saadava palga vähendamiseks peaks elamiskulude vähenemine olema paralleelselt sünkroonis. Ja muidugi on küsitav ka: kas poliitikas läheks selline asi läbi?

Üldjoontes olen aga nõus, et suurenenud produktiivsuse valguses peaks vaba aega töölistele rohkem jääma. Ning praegune mudel pole eriti jätkusuutlik. Näiteks, kui tööd jätkub ainult osadele inimestele, kas poleks mitte mõistlik töid jagada? Siit sinna, ehk praegusest tunduvalt kestlikuma süsteemini jõuda on aga väljakutse.

"Gilgameš" 55 sekundiga!

Siit videomeenutus eelmisest aastast, kus terve Gilgameši etendus näidatakse vähem kui minutiga. Muusika, mis all kõlab, on igatahes minu oma ja pärineb stseenist, kus Gilgameš ja Enkidu lähvad taplema Humbaba vastu. Filmitud ülevalt otse helipuldi juurest arvatavasti. Vähemasti sain ära näha, kui palju minu muusikunurka vasakul pool üldse paista oli.

Gilgameš ehk igaviku nupp / 55 Sekundiga from VonKrahl on Vimeo.

Aasta 2011 kokkuvõte muusikas

Mina tsementi segamas Portugali talutöö raames. Ilma kindla põhjuseta leidsin, et see oleks ideaalne sissejuhatus muusikateemalisele postitusele.

Olles esinenud Tallinn Music Weekil kaks korda, leian, et on aeg teha kokkuvõte teemal, kuidas on see mind mõjutanud nii esinedes ansambliliikmena kui ka sooloartistina.

Opium Flirdi puhul oli meeldiv saada esimest korda välismaa pressist häid arvustusi. Tundus, et isegi mõni välismaine kontserdipakkumine teretab. Sealmaal paraku tegudeni ei jõudnud. Küll aga saavutas OF "Dejavoodoo" perioodil vabalt oma populaarsuse lae. Tegelikkuses on raske hinnata, kas TMW andis bändile populaarsuse-pushi, aga pärast seda hakkas bänd saama vähemalt ühe live-pakkumise kalendrikuu kaupa. OF oli suvel 2010 igal pool: Kumu ÖÖ 2010, Schilling, Plink Plonk ja Uue Ajastu Festival (minu viimane live Dejavoodoo koosseisuga*). Seega OF pärast TMW'i oli pigem kodumaine edulugu. OF tegi ühe laivi pärast minu lahkumist Riias Nabaklabis, aga see põhines, kahtlustan, ühel vanal tutvusel (OF esines esimest korda Lätis Septembris 2007, Nabaklabi konsa orgunnis sama tüüp).

Järgmisel aastal esinesin juba üksinda TMW'il. Mul ilgelt vedas tegelt, et mul tekkis paugupealt hea suhe Brainlove'i leibeli John Rogersiga. Kel oli grandioosne idee alustada briti ja eesti muusikute vahetusprogramm kontserditega Londonis ja seejärel Tallinnas. Londoni pool tähendas Brainlove'i festivali mai lõpus minule ja Kreatiivmootorile. Nii et minu jaoks unistus esineda Inglismaal läks täide.

Ka Gilgameši teatritüki otsa kahtlustan TMW eduloona. Nimelt nägi mind seal esimest korda laivis Ingrid Kohtla. Kes oli võlutud nii minu kontsertesinemisest kui ka minu heliloojavõimetest, siis kui Check My Demo paneelis läks masinasse "Printsess ja Pagé". Sealt edasi tekkis maikuus kontakt Peeter Jalakaga, kel oli idee kutsuda oma uude näidendisse mõni multi-instrumentalistist muusik luuperiga ja Kohtla oli talle just mind soovitanud. The rest is history. Kuigi, nagu olen varem kirjutanud sel teemal, oli kogu see koostöö teatriga päris karm katsumus nii loomingulise eneseteostuse kui ka psühholoogia mõttes, ma pean endiselt märkimisväärseks, et mulle just selline võimalus avanes.


Andmas intervjuud ETV'le seoses Gilgameši näidendiga.

Kõige suurem pettumus oli aga kõrvalejäämine enamikest muudest tähtsamatest kontserditest aastal 2011. Schillingule ei kutsutud. Eesti Popsule ei kutsutud. Citysonicu festivalile ei kutsutud. Kultuuripealinna 2011 programmi jaoks vist ei jätkunud rohkem ruumi minu jaoks, kui välja arvata TMW, Kumu ÖÖ ja Gilgameši näidend.

Kumu ÖÖst rääkides, see oli mu aasta parim laiv. Ma alguses lootsin end sinna festivalile lükkida kas mingi uue EP või videoesitluse kaudu. Siis aga tegin Krahlis aprillikuus ühe laivi, mille vähese publiku peal jälgitavad reaktsioonid olid hämmastavad. Nad tantsisid instrumentaalide järgi, ent lauludega palade vastu (vt. Electric Thoreau in Wired Walden EP) nad kaotasid huvi. Siis kuulsin sõbrannalt soovitust, et kuule, see vokaalasi on su nõrgim külg, keskendu rohkem instrumentalismile. Sellest inspireerituna heitsin kogu senise repertuaari üle parda ja hakkasin aprilli lõpus tööd tegema ühe kontsert-stiilis viieosalise teose kallal ilma pausideta. Enamasti instrumentaalne, ent siiski ka jõukohasemad (ja ebakonventsionaalsemad) hääleosad sees.

Teose nimeks panin Luuperikontsert Nr. 1. Andsin Helen Sildnale oma uue kava esitlusplaanidest teada ja varsti edastas ta kutse ETVsse. Esitlesin Terevisioonis Luuperikontserdi esimest osa ja ühtlasi uut imidžit lühemate juustega, justkui andes märku tähtsast suunamuutusest. Palusin luba kasutada Kumus akustilist klaverit, et anda natuke tonaalset variatsiooni lisaks mu sündisaundidele. Klaverisoolode kohta sain pärast Maria Mölderilt üsna ausat kriitikat. Aga palun, siin üks video, kus ma kasutan klaverit saatepillina, mängides parema käega sündimeloodiat. Just see eesmärk leian, et õigustas klaveri kasutust.



Võtsin muide kontserdil päris palju riske ja improviseerisin, aga kõik tuli enamvähem korralikult välja. Sain ideid, mida edaspidi kasutada. Samuti võtsin kätte ja salvestasin luuperikontserdi osad. Paljud pilliosad said muide tehtud Von Krahli teatris Gilgameši perioodil, eriti basskitarri ja trummipartiid.

Kõige veidraim laiv, mis oli ühtlasi ainus kontsert suveks, mis ma sain, oli Patarei Kultuuritolm. See, ütlen ausalt välja, oli totaalne rat-style üritus ja minu aasta absurdielamus muusikaskenes anno 2011. Väga sarnane igasugustele Diletantide Avangardidele, millega Opium Flirdi päevil sai palju jamatud. Masendav oli näha laupäevasel päeval varajasemaid esinejaid mängimas üksnes kümnele inimesele ja siis näha pidutsejaid hilistel õhtutundidel. Absurdi tipp oli minu meelest aga esinemiskoha valik minu jaoks. Oma võimalusi arvestades olnuks õiglaseim esineda suurel laval. Selmet paigaldati mind hoopis konteinerisse. Üritasin pinnida välja, kas leidub trumme konteinerilava jaoks. Muidugi mulle öeldi, et midagi ikka leiab. Ainult et minu esinemisaja lähenedes tuli muidugi välja, et trumme ikka ei leidu. Kuigi ma olin oma raiderisse selgelt kirja pannud täpsed selgitused ja nõuded instrumentatsiooni ja tehnika osas. Kas keegi üldse neid raidereid loeb?

Olukord oli frustreeriv. Ei paistnud olevat muud lahendust, kui lükata oma esinemine edasi. Keeldusin ilma trummideta esinemast, sest minu uus repertuaar nõudis neid. Lõpuks oli ainuke lahendus esineda hilisel ajal pärast PostUgandat ja transportida trummid pärast Kreatiivmootori laivi konteineri manu. Trummide vedamine oli igatahes paras kannatus. Negatiivsed emotsioonid keesid üle pea. Ehtne rat-style festival, paras nässerdamine ja täielik jama. Masendav oli mõelda, et kas tõesti paremini polegi võimalik, eriti mõeldes teistele, kes igasugu seksikamad kontserdipakkumised endale krabasid.


PostUganda Kultuuritolmul. Vabandan sita kvaliteedi eest.

Trummide ülespanekuga oli jamamist, pidin klahvpilli jaoks laenama statiivi Riina Maidre käest, kes oli PostUganda esinemise jaoks laenanud selle Von Krahli arsenalist. Mikritega oli jamamist. Ja kui ma lõpuks mängima hakkasin, mind totaalselt hämmastas helimehe küündimatus! Kui ma laulma hakkasin ja siis vilistas, õigem reaktsioon olnuks mind keerata maha mõistlikule levelile. Hahaa. Otse loomulikult helimees ei teinud midagi. Kogu situatsioon oli tragikoomiline.

Vähemalt rahvast oli kogunenud piisavalt. Osa oli küll pärast PostUgandat lahkunud, aga tõesti, mulle tundus pärast kõiki neid aastaid esinedes avaesinejana tühjadele saalidele, et kurat, võibolla ongi parem esineda päris viimasena. Kui pidutsejad ongi totaalsed ööloomad, let's go with the flow. Luuperikontsert läbi, nõuti mult jälle lisalugu. Vihjeks: "tee midagi trummidega". Esimene mõte, mis pähe kargas, oli "Printsess ja Pagé". Mille lõpuosa laivis on trummitagumine. Pärast vabandasin küll tõenäolise kõvasti-valesti laulmise pärast, millele vastuseks sain "trummiosa päästis ära". Fair enough.

Kuigi järgmine aasta plaanin kindlasti ka mõne kontserdi teha, eelistaksin selgelt pääseda kodupiirest väljapoole mängima. Ja ka mõni muu teatri/filmimuusika projekt oleks ilgelt teretulnud. Senised kogemused igatahes kinnitavad kahte asja: osad esinejad sobivad pigem välismaale esinema, kui kodu ja teiseks: kui sul Eesti muusikaskenes hästi läheb, on see suuresti vedamise ja tutvuste küsimus. Isegi Tallinn Music Weekilgi nii palju edu saavutada oli tegelikult suur ime, sest ütlen ausalt, see oli minu aasta kehvim kontsert esinemise taseme mõttes. Siiski, mul on hea meel, et TMW on olemas ja see tõesti võimaldab oma muusikale tähelepanu tõmmata. Igal juhul hetkel soovin head vana aasta lõppu kõikidele kolleegidele meie konnatiigist ja ka kuulajatele-lugejatele.

*Opium Flirdiga tegin siiski juunikuus üürikese taasühinemise. Ervin teatas maikuus, et juuni keskpaigaks on kutse Poolasse ühele üritusele orgunnituna Eesti saatkonna poolt. Dejavoodoo materjali pole vaja teha, selmet võib esitada vana Flirdi kava. Pakkumine oli ahvatlev, sest vanade demode salvestamise aegu polnud ma veeranditki see muusik, kes täna. Otse loomulikult tahtsin proovida vanu asju teha uutes-parendatud kuubedes arvestades uusi kogemusi ja varustust. Valmistasime ette duo-kava kitarrile, kahele klahvpillile, puhkpillidele ja laiv-elektroonikale.

Proovikontserdi tegime Genklubis Tartus ja nädal aega hiljem lendasime Varssavisse. Kus saatkonna esindaja oli meile tõesti korraldanud suurejoonelise vastuvõtu: kõik transpordi- ja hotellikulud oli ta enda peale võtnud. Olime luksusliku kogemusega väga rahul. Rotistiili vastand.


Multifoonne rott rotistiililaividelt naudib vahelduseks kuningakassiks olemist. Pilt Varssavi hotellist.

Esinesime ühel filmifestivalil. Mängisime vanu asju nagu "Sandfire in Paris", "Facing Reality", "Basement Creatures", "The Man Who Never Was" jne. Tegime ka paar kaverit, muuseas Erik Satie "Gymnopedie No. 1" (minu idee) klahvkale ja flöödile. Ainus "uuem" asi, mis me tegime, oli lõpus see Fuck Buttons tüüpi reivijämm, mis Dejavoodoo ajastul kasvas välja "Mr Mutuille'ist", sedapuhku standalone palana. Kontsert tuli hästi välja, mängisin tunduvalt paremini võrreldes 2010. aasta laividega. Sealt edasi aga moodustas Ervin uue projekti: Brooklyn Candy Empire koos ühe tüdrukuga nimega Katarina, keda esimest korda nägin suvel Ervini korteris proovi tehes. Tuult tiibadesse, Ervin!


Mina ja Ervin Varssavis.

Minu rohelised jõulud

Hetkel HelpXin ühe Hollandi päritolu hostiga Alentejos. Täna tegime koos veel paari hollandlasega pisikese ringreisi mõõda Edela-Alentejot. Kõigepealt sõitsime läbi Cercali väikelinnast. Ilm oli maru pilvine, tuuline ja neetult jahe! Seejärel sõitsime läänerannikule Vila Nova de Milfontesi lähedale. Brunheirase külas oli laat, mis toimub seal kaks korda kuus. Portugali turgudest on päris raske vastu saada Lissaboni second hand tour de force'ile: Feira da Ladra. Juba Faros panin tähele, et enamus neid nädalavahetuse laatadest ei ole tegelt kirbuturud. Nii pakuti siingi enamasti uuemat kaupa, mis second hand kraamist kohe kindlasti kallim. Portugali üks miinus on, et second hand kultuuri siin eriti pole, aga käesoleva kriisi valguses asi võib muutuda.

Sõime koos kana, mida kohapeal grilliti. Üllatavalt hästi maitses, nagu päris liha, mitte pühvlijõusööt. Päike tuli välja. Otsustasime, et käime rannast läbi. Sõitsime Praia do Malhao nimelisse randa. Käisin ujumas ookeanis, mida pole vähemalt kuu aega teinud. Veetemperatuur on umbes 16 kraadi. Lained olid aga päris rajud.

Pärast sõitsime koju. Nüüd istume mu HelpX võõrustaja peahoones, seltskond on peale minu neli hollandlast, kõik vanemad minust. Näitasin neile Tartu e-ilmajaama veebi, demonstreerimaks neile kodumaiseid valgeid jõule. Tagasihoidlikum, kui eelmiste aastate lumehullus, aga valged jõulud kodus sellegipoolest. Minu jõulud on aga rohelised. Nüüd pildid.

WWOOF ja HelpX - veidi erinevustest

WWOOF-süsteemi olen kasutanud juba üle kahe aasta. HelpX süsteemiga aga liitusin sel aastal. Siinkohal tooksin välja mõned erinevused.

WWOOF süsteem on üldiselt riigispetsiifiline. On olemas näiteks WWOOF Poland, WWOOF Portugal, WWOOF Eesti jne. Mis tähendab, et igal riigil on oma WWOOF süsteem, mille liikmestaatus võimaldab ligipääsu WWOOF-hostidele selles kindlas riigis ainult. HelpX aga koondab hoste üle maailma. Mis võimaldab sümboolse liikmemaksu eest leida vabatahtlikel võõrustajaid üle maailma.

WWOOFi ja HelpXi vahe on kui erinevus üksiku ja üldise vahel ka selles mõttes, et kui WWOOF koondab mahetalunikke, siis HelpX koondab talusid, majapidamisi ja isegi backpacker-hosteleid, kellel on vabatahtlikke lisakäsi vaja.

Üks positiivne faktor on ka tagasisidevorm hostidele. See võimaldab tihtikülastatud hostide puhul lugeda vabatahtlike arvustusi. Arvestades tõenäosust sattuda hosti juurde, kelle juures vabatahtlikul ei pruugi meeldida (been there done that!), on selline nn. tarbijakaitse vajalik. Üks minu eelmise aasta Portugali reisil ebameeldivamaid WWOOF-hoste on ka HelpXis ja kui ma lugesin HelpXist üht negatiivset arvustust, siis see ühtis üldjoontes minu enda kogemustega. WWOOFi puhul on paraku ainus võimalus teada saamaks suhelda teiste wwooferitega.

Kui HelpXil on puudusi, siis ehk faktor, et erinevalt WWOOFist, kus host on kohustatud pakkuma nii öömaja kui ka toitlustust, osad HelpX hostid pakuvad ainult majutust. Kui vabatahtlikule on oluline ka toidu arvelt raha kokku hoida, siis soovitan selliseid diile vältida. Igatahes panin ühe mõlema süsteemi talu puhul tähele, et kui WWOOFis oldi seatud tingimuseks rohkem töötunde ja ka toitlustus, siis HelpXis oli pakutud väiksem arv töötunde ja ainult majutus. Üks Hispaania backpacker-hostel on seadnud tingimuseks, et kolm esimest päeva peab vabatahtlik veetma hostelis maksulise turistina. On ütlematagi selge, et mind see pakkumine väga ei peibuta.

Sama medali plusspoolel on osade HelpX hostide puhul võimalik taskurahagi teenida. Ise pole veel taolise hosti juurde jõudnud, aga mu praegune vöörustaja saatis mind eile pärastlõunal naabri juurde, kus teenisin küttepuude ladumisega veidi taskuraha. Soovitan igaljuhul kaaluda kõiki võimalikke diile.

Plaanin kirjutada vabatahtliku töölise kogemustest hiljemgi, teemaks üldised tähelepanekud meeldivate ja vähem meeldivate hostide puhul ja kuidas suurendada positiivsete kogemuste leidmise tõenäosust.

Quinta do Vale da Lama aasta hiljem

Täna hommikul mul õnnestus teha kiirvisiit Quinta do Vale da Lama'sse, kus ma aasta tagasi viibisin ja kust lahkusin 4ndal jaanuaril sel aastal. Kümme kuud oli seega vahet olnud ja tahtsin teada, kuidas quinta'l läinud on.

Vale da Lama on nüüd Permakultuuri Uuringuinstituut. Siin korraldatakse permakultuuri-disaini kursusi ja parajasti on käimas ka kahekuine internatuur. Territooriumile saabudes nägin kohe Walti askeldamas ja ta tutvustas mulle kohe lisaterritooriumi, mille ta sel aastal oli ostnud. Tema valdus oli seega kolmandiku võrra kasvanud.



Valdusel on üks renoveeritav uus maja. Parajasti käis seal rakettahju ehitamine.



Selle jaoks segati ühes kuuris cob'i (põhk?), koostisosadeks savi, liiv, vesi ja hein. Vanadest nägudest nägin sekretärineiut Joanat, Helder Valente't, kes alguses tuli siia kanu kasvatama (rebane murdis nad kahjuks maha). Enamus muid nägusid olid minu jaoks uued, nagu näiteks inglane Mark (tegelikult juba Vale de Lama veteran-vabatahtlik) ja üks iirlane Andy.



Walt tegi mulle ringkäigu ülejäänud valdusel. Minu pettumuseks polnud Walt veel suutnud suurt maja külalistemajaks konverteerida. Kõik magamistoad olid täidetud internide/vabatahtlikega, ühes toas pahatihti neli-viis inimest korraga. Klassikaline bürokraatiajama, et ei saa luba renoveerimistöödeks!

Järgmisena näitas Walt suure veetsisterni seina, kuhu oli peale tehtud väga osav maaling. Jah, permakultuuris võiks ruumi olla ka kunstilisele andele.



Seejärel kaesime jurtat. Niiskuse probleemid on seal lahendatud, ent paraku oli selleks vaja kaasaskantavust kahandada katuse- ja seinaosade kokkuõmblemise kaudu. Kevade lõpupoole tekkis jurta ligidale ka üks ökopeldik, ehitatuna põhust. Väga muljetavaldav.



Aiamaa on kohe kindlasti muutunud lopsakamaks võrreldes aastataguse ajaga. Kasvuhoones eriti oli laiendatud tööd kõrgete peenardega, mida mina, Victor, Roberto jt. aasta tagasi tegime. Ja viimaks ometi oli valmimas ka nn. "pizza-aed". Mis tähendab seda, et aiamaa jupid on pizza-lõikude kujulised, mille piirjooni konkretiseerivad eriti killustikurajad.



Viskasime pilgu peale ka laagri-territooriumile. Aastatagused puud paistavad kasvavat, väike osa neist suri küll ära, aga enamik kasvab kenasti. Maasse on vahepeal löödud tugevamad tugipostid.



Siis oli Waltil aga kiire, aga ta lubas mu Lagosesse tagasi sõidutada. Tegi mulle isegi lõuna välja. Vestlesime ühes tänavarestoranis sellest, mida permakultuur tähendab ja ka sellest, et kas Portugalis on võimalik õnnelikult elada, arvestades igasuguste jamadega. Kõlama jäid mõtted, et permakultuur ei ole religioon, igaüks ei pea selle ideid omaks võtma. Selle põhimõte on pigem selles, kas inimene ja loodus suudavad kooseksisteerida ilma nendevahelise null-summa konfliktita. Portugalil on kahtlemata puudusi, aga Walti jaoks on lihtne nendega toime tulla ja eelised kaaluvad kahtlemata üles.

Mul oli igal juhul hea meel naasta, isegi kui ainult veidi kauemaks, kui üks tund. Rõõm näha, et Vale da Lama quinta'l läheb hästi ja et mind tervitas nii äratundmisrõõm kui ka erutav üllatusmoment.

Von Krahli sünnipäevast pisut juttu

Mängisin laupäeval Von Krahli sünnipäeval oma viimase live sel aastal. That's right, nüüd olen taas Portugali sõitnud, sedapuhku eksperimenteerimas HelpX süsteemiga, mis sarnaneb natuke WWOOFile, aga kõik hostid ei pea olema permakultuuritalunikud. Alul oli plaan tulla siia juba 24ndal oktoobril.

Ent Ingrid Kohtla tundis huvi minu saadavuse vastu VK sünnaks. Otsustasin, et soetan siis päev hiljemaks mingid odavlennupiletid Riiast Farosse. Väga tahtsin livet teha oma uue Prophet 8 sündiga ja seda võimalust ei tahtnud ma kohe mitte maha magada.

Olens see vaid mina, või ei loeta ridereid üldse? Olin sinna nimelt märkinud soovi saada 4-kanaliga pulti. Seda aga heliproovis ei võimaldatud. Küll aga tegi helimees siis ettepaneku ühendada oma puldi väljundist luuperi sisendisse juhe. See võimaldas mängida loop pedaali sisse nii live-mikrofoni kui ka täis-trummikomplekti osi.

Igatahes tuli keskpärane live. Rahvast eriti ei olnud alguses, mis on esimese bändi staatuse puhul totaalne klišee. Ma ei teinud mitte midagi katastroofilist (ütlen nüüd ausalt, see TMW live, mis mulle Brainlove'i festivali esinemise tõi, oli ikka väga confused, päästis vaid õnnestunud versioon Eesti Popsu kogumikuloost), aga laval olla oli kohmakas. Minust järgmine act oli metalbänd ja trummaril oli kardaan. See võttis lavapõrandal ikka ruumi küll ja seda kohmakam oli loop-pedaali kuhugi paigutada. Ja kui minu hinnangul aasta parim kontsert trummide mõttes oli Kumu ÖÖl, siis sealse jazz-setinguga trummidega võrreldes on väga kohmakas kolistada metal-komplekti peal. Igatahes Madis Zilmer täitsa soovitas ennast mulle trummariõpetajaks pärast kontserti.

Enne oma esinemist aga astusin üles teatri prooviruumist, kus harjutasid koos Pedigree liikmed oma akustilist kava. Tursk oli bassil nendega. Tüübid kohe tundsid huvi mu klarneti vastu ja nii tehti mulle ettepanek mängida nendega kaasa üks lugu nende omaloomingust ja siis ka "Proud Mary" cover.

Vaatasin veidi ka Ans Anduri kava. Mihkel Kirss ikka mängib päris palju sünti, seda kitarribändi ei saa kohe mitte klahvide puuduses süüdistada. Ja väga osavalt tuleb see MikroKorgi mängimine välja. Sümpatiseeris ka Arvo Pärdi lastelaulu töötlus.

Pedikaga astus igasugu külalisi üles. Enar Tarmo näiteks käis ühes loos mängimas, kes muidu on Krahlis tehnikadirektor, aga on varem näiteks PostUgandaga üles astunud. Siis üks tsikk nimega Marja. Tursk mängis nii bassi kui ka MikroKorgi. Mängisin Pedikate loo "Phantom Report" lõpuosas ja "Proud Mary" põhirifikohta kaasa. Ennast eriti ei kuulnud, aga tundub, et teised isegi kuulsid. Täitsa kaalun klarneti elektriseerimist mingil moel. On igast variante, alates kontakt-mikritest kuni sissepuuritavate pickupideni. Igatahes on isegi nii suht rokikauge inimene nagu mina mänginud tänase seisuga metal-bändiga. :)

Päris lõbus õhtu igaljuhul. Nüüd aga talveks jälle lõunas. Faros oli ilm täna pilvine, aga mõnusalt soe, umbes 20-21 kraadi.

Jaak Joala ja Prophet 5!

YouTube'is on üks venekeelne doku Jaak Joalast anno 2002 ja circa 7:05 võib näha arhiivifotosid, muuseas ka üks pilt, kus Joala on nähtav süntesaatori Prophet 5 taga. Nii et vähemalt keegi Eesti muusikutest on ka seda Sequential Circuits sünti mänginud, või vähemalt proovinud teda.

Blogisoovitus: Endise Konservatiivi Pihtimused

Väljavõte Former Conservative veebist.

Sattusin hiljuti ühe usuteemalise blogi peale. Anonüümne blogija, kes esitleb ennast lihtsalt kui Former Conservative (endine konservatiiv), on üks liberaalne kristlane, kes kunagi oli parempoolne konservatiiv. Siis aga leidis ta, et liberaalne maailmavaade on kristliku filosoofiaga märksa sobivam. Nii on täna ta eesmärgiks jälgida Jeesust pigem sedasi, et aidata vaeseid, nõrku ja vaevatuid.

Ühtlasi ka paljastada lugejatele konservatiivse ja enamasti ka fundamentaalse kristluse tõeline pale. Ja näidata, et kõik kristlased ei ole tegelikult küündimatult rumalad fanaatikud, kes oma puritaanlikku ja upsakat moraaliorientatsiooni kõigile pähe suruvad. Seda ta teeb fundamentalistliku blogikriitika kaudu, võttes ette mingi eriti võika postituse ja siis tsitaat-tsitaadi haaval kommenteerides.

Oma osa saavad näiteks need, kes Steve Jobsi surma puhul kraaklevad, et Jobs läks väidetavalt budismi järgimise eest põrgusse. Kui ka need, kes näevad telefonireklaamides hindu jumalannade kujutamises paganlike religioonide häbematut propagandat. Ja muud loomad homovihkajatest "pereväärtusi" jutlustavate kanatädideni välja. Vanemates postitutes ka blogipidaja konservatiivsem mina aastate tagant. Armu ei saa keegi!

Kuigi toon on tihti rämedalt sarkastiline, kumab autori sügav humanism ja ligimesearmastus läbi. Mis paljudele võib tunduda kui aus, konservatiivne, õigeid väärtusi jutlustav jutt, paljastub blogipidaja läbi lugejatele küündimatu arrogantsina, variserliku upsakuse ja totaalselt empaatiavõimetu tundetusena. Ei tasu lasta igasugustel Varro Vooglaidudel ennast lollitada: märtri mängimine, süstemaatiline vastaspoole demoniseerimine ja oma doktriinide/ideoloogia pidamine teiste inimeste tunnetest tähtsamaks on ühed räpased trikid fundamentalistide arsenalis.

Kui "see maailm" vihkabki taolisi usuhulle, siis mitte sellepärast, nagu tal oleks midagi tõe kui sellise avastamise vastu. Taolise pealetükkiva epistli pidamise vastu ongi kõige normaalsem ja elutervem reaktsioon võõristus. Ligimesearmastuse ja teistele soovitava kohtlemise osutamise sisu ei seisne fundamentalistide evangelismi taktikates. Kaugeltki mitte. Kui jumal ongi olemas, eks aeg anna arutust, kas talle on meelepärasemad näiteks Rapture Ready maailmalõpu sekti esindajad või hoopis ausad liberaalid, kes tõepoolest üritavad teha teistele head ja kes suhtuvad sektantidesse umbes nagu Jeesus ise suhtus variseridesse.

Ostsin Prophet 08 süntesaatori

"The first time I ever played a Prophet synthesizer, I knew immediately I wanted one"
- Francis Monkman Sequential Circuits Prophet 5 kohta.

Kirjutasin pea pool aastat tagasi kaasaegsetest analoogsüntidest, muuhulgas sai mainitud ka Dave Smithi poolt toodetud Prophet '08. Dave Smith oli sama tüüp, kes töötas välja ka Sequential Circuitsi süntesaatorid, millest Prophet 5 oli ühe maailma esimese tõsiseltvõetava polüsündina ikka väga kõva sõna. Vahepeal panin tähele, et ka Jakob Juhkam oli Propheti ostnud. Muuseas, eelmine kord tegin vea, et oletasin Jakobit mängimas Põhuteatris Propheti saundidega järgi Vaiko plaadiklahvkasid, Prophet oli siiski midikontroller.

Mõtteid Propheti omamisest hellitasin isegi. Sest ma ikkagi mõtlesin, et Waldorf Blofeld pole ikka päris see. Soov oli osta kas mingi virtuaalanaloogi klahvpillivariant või parem veel päris analoog-polüsünt. Alguses heidutas mõnevõrra mind Propheti üsna kõrge hind. Kuu aega tagasi aga hakkasid asjad sinna poole liikuma, et mul oli piisavalt raha kõrvale pandud. Ma müüsin vahetult pärast Gilgameši lõppu Blofeldi maha rahavarude täienduseks ja septembri keskpaigas andsin sisse tellimuse Thomanni leheküljel. Kus oli pakutud ka rohkem kui 200 eurot odavam soodusvariant (B-Stock). Kaalusin alguses ka rackmount-versiooni. Otsustasin siiski klahvkavariandi kasuks, kuna minu jaoks on mentaalselt mugavam, kui on täiskomplektina üks tükk, selmet kasutada racki ja siis midikontrollerit.

Kolmapäeval jõudis pill kohale. Kuus päeva võttis saadetud pilli sõit aega Frankfurdist, vahepeal oli Thomannis implementeeritud parcel tracking süsteem, mille järgi sai vaadata, kui kaugel pakk on. Ma eeldasin, et pean ilmselt tänaseni ootama, kuid juba kolmapäeval oli Thomanni kliendileheküljel märge, et pakk on Tallinnas ja vahetult enne lõunat sain ka kullerilt telefonikõne, pidin vaid ootama kolm tundi kulleri saabumiseni Lõuna-Eestisse.

Hakkasin esimesel võimalusel uurima, mis helisid sellega tekitada saab. Ja esimene asi, mis ma tähele panin, sellega saab väga hästi orelisaunde teha. Avastasin näituseks ühe Farfisa moodi tooni, mis sarnanes väga sellele Farfisa soundfont'ile, mida olin kasutanud oma laivides (ja ka Opium Flirdi "Dejavoodoo" albumil). Kahjuks kaotasin selle novembris 2009, kui arvuti kõvaketas kokku varises. Nüüd oli mul igati hea meel seda orelitooni jälle kuulda.

Teine orelitoon, mis mu kõrvu kikitama pani, oli üks Hammondi simulatsioon, mis oli paari pandud arpeggiatoriga. Mulle meeldis see, milliseid ekstra harmooniaid ma kuulsin, kui iga noot oli arpedžeeritud kvintides ja mul tuli mõte kirjutada üks pala akordide ümber, mida ma mängisin.

Prophet 08 klahvpill on koos velocity ja aftertouchiga. Avastasin aga, et mida kõvemini klahve pressida mõnedel patchidel, kus velocity kõrgeks keeratud, seda rohkem hakkab ostsillaatorite pitch võnkuma. Ka arpedžeeritud "Hammondil" oli selline võbelev saund. Otsustasin aga, et kui võbeleb, siis võbeleb, annabki karakterit. Loo intros ma meelega survestasin C-klahvi, et ostsillaator muudkui võnguks. Salvestasin arpeggio-saundi (vajutada Split A/B nuppu) ja Hammondi saundi (vajutada Stack A/B nuppu) eraldi.

Salvestasin ka Farfisa tooniga paar harmoniseeruvat oreli-ostinatot outrosse, mille otsustasin nimme teha Glass-out'iks (minu termin kiiretempolistele sektsioonidele koos Philip Glass'ilike või Steve Reich'ilike korduvmustritega) ja ühe orelisoolo keskkohta.

Salvestama hakkasin öösel vastu reedet. Hiljem üles ärgates lisasin trummid ja hakkasin klarnetiga meloodiat kirjutama. Duubeldasin seda ka ühe Propheti string-saundiga ja lõpu poole glockenspieliga.

Igaljuhul tulemus on siin: "Emergency Room Lizard". Head kuulamist!
Multiphonic Rodent - Emergency Room Lizard by stereom

Gilgameš Postmortem

Kui ma kirjutasin oma loo Gilgameši näidendisse muusikuks minekust ja teatritöö kulgemisest, siis minu eesmärk oli informeerida inimesi. Anda teistele mõista, et need, kes tulevad teatrisse eesmärgiga kaardistada minu järjekordseid muusikalisi suundi, peavad arvestama sellega, et mitte iga noot tükis ei pärine minu sulest. Mulle tundus, et osalusmuusika köögipoolest ei oldud seni eriti räägitud ja nii ei teadnudki alguses isegi, millised katsumused ees ootavad. Kuni ma siis raskel teel kõik nõmedused ise läbi kogesin ja otsustasin, et parem informeerin teisi, et ega see kõik väga lilleline ka pole.

Head kavatsused, aga sihtkohaks põrgu

Osad mu sõbrad kiitsid mu juttu. Kinnitades mulle, et see on nii tuttav ja täiesti normaalne, igal pool asjad toimivadki sedasi. Kristjan isegi soovitas, et kuule vaata, kuidas su tunded etenduste lõpuperioodiks on ja kirjuta kindlasti postmortem sellele saagale. Hea mõte, aga on põhjus, miks ma sellest kirjutan täpselt 17 päeva pärast viimast etendust Kultuurikatlas.

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja mitte asjata. Hiljem tuli välja, et helikunstnik Renzo van Steenberger oli mu blogiposti läbi Google Translatori lasknud ja teda oli välja loetu ikka pisut solvanud. Ja siis mul oli tükk tegemist, et end seletada ja püüda teda maha rahustada, liiatigi, et Postimehe artiklist olevat Renzo valesti välja lugenud, et ma olevat Enkidu reiviloole mingid oma tuurid peale keeranud (tegelikult oli see Renzo ja Peeter Jalaka ühislooming). Sorry Renzo!

Plaan kirjutada postmortem aga püsis. Kuid mul oli tükk aega probleeme, kuidas seda kõike sõnastada. Muidu pärast jälle jääb mulje, nagu ma elaksin oma kibestunud tundeid välja, pritsides musta pori näkku neile, kes seda tegelt ei vääri.

Võrratu Mari ja ootuste põrmustumine

Kiitsin eelmine kord Mari Abelit. Ta on lihtsalt võrratu, tõeliselt isetu inimene ja kuldse südamega naine. Patt oli lihtsalt talle pahaks panna tema Kate Bushi lembust ja seostada seda mingi vandenõuga minu vastu. Nagu Mari selgeks tegi, talle üliväga imponeeris Kate Bushi tants ja sellejaoks ta ka "Wuthering Heightsi" kopulatsiooni-stseeni sooviski.

Ta on valgus minu mõnevõrra segaduses tunnetemaailmas tänigi. Lugesin läbi Naistemaailma loo temast ja ta lastest. Mulle hakkas silma tsitaat tema vanimast lapsest Richardist, kes teise poja sündides viskas end maha ja kurtis, et ta sureb nüüd nälga ja mitte keegi ei armasta teda. Puhtlapselikumat afektiseisundit annab ette kujutada, aga ega täiskasvanudki neist päris immuunsed pole.

Minnes tagasi päeva juurde, mil ilmusin pühapäeva pärastlõunal Kultuurikatlasse proovi, kindla eeldusega, mis minu ideedest saab, no kujutagem ette, mis tunne mul võis olla, kui Renzo laseb mingit ideed Katla saalis ja jutud käivad ümberringi, et see on Renzo panus "tunnelimuusika" stseeni, kus Gilgameš talitab Enkidu teispoolsusesse. Hiljem Peeter Jalaka juuresolekul demonstreerib Renzo oma uut ideed, mis võetakse omaks. Minu head ootused seal stseenis ise mingit mõnusat psühhedeelset veidrust organiseeruda põrmustuvad. Brutaalselt.

Nii nagu Riks kurtis, et teda ei armastata ja teda ootab näljasurm, nii hakkas minugi peas vasardama häirekell. Mis dikteeris, et ma pole piisavalt hea ja ma ilmselt väärin vallandamist tervest sellest projektist, sest Renzo olevat nii palju parem. Aga kuramus, ma olin liiga vesipüks, et nõuda Peeter Jalakalt otse aru, et kuule, mis värk see on ja kuhu see õieti kõlbab. Ma ei tahtnud näha konflikti paisumist ja siis saadagi teada, et ups kui sitt ma tegelikult olen! Siiani kirun end, et ma ei pingutanud vist projekti heaks piisavalt ja mul ei jätkund munasid, et enda huvide eest seista, siis kui mulle tundus, et mind saboteeriti mu selja taga. Vähemalt mulle jäi mulje, et saboteeriti.

Null-summa mängud ja koopainimeste psühholoogia

Hilisemad vestlused teistega kinnitasid, et selline kompromisside tegemine ja kohati oma tahtmise mitte saamine on teatris tavaline värk ja et kui läbi ja lõhki soolomees hakkab ühekorraga teistega koostööd tegema, siis ta puutub peagi kokku koostöö tegemise kainestava tegelikkusega. Ikkagi oli kohati nadi tunne, et kas peabki minema just nii, nagu tegelikult läks. Rahutuks tegi eriti vastandamine: egoistlik sooloartist versus tõeline tiimpleier.

Tegelikkuses tundub ülekohtune teha maha neid negatiivseid afektiseisundeid ja pidada neid ülekäte läinud egoismi tundemärgiks. Minu ja Renzo konflikt oli tegelikult klassikaline nullsummakonflikt. Nullsummamäng dikteerib, et ühe inimese võit on teise inimese kaotus. Kui on teatritükis stseen ja mängus on kaks muusikalist kujundajat, siis stseeni kujundamise au saab kuuluda tegelikkuses vaid ühele.

Tulles tagasi Mari lapse juurde, ka tema kartis täiesti õigustatult nullsumma-mängu tema enda kahjuks. Olen absoluutselt veendunud, et tegelikkuses on meie hirmudel ja ebakindlustel enamasti kindel evolutsiooniline taust. Vanasti võis vabalt nii juhtuda, et uue lapse sünd võis vanemale lapsele tuua kaasa hülgamise ja hiljem surma. Muusikalistes kollektiivides on tihti nii juhtunud, et kui keegi hakkab huvituma välisest muusikust, kellel on eeliseid konkreetse teise liikme ees, siis teise liikme jaoks tähendas see situatsioon enamasti kollektiivist vallandamist.

Evolutsiooni peale mõeldes tundub loogiline, et koopainimeste seas oli vägivallaga probleemide lahendamine, tihti elu ja surma peale, levinud ja sealt on moodne mees saanud pärandiks negatiivsed psühholoogilised seadumused. Null-summa konflikti primitiivseim näide on elu ja surma küsimus. Näide, mis garanteeritult toob inimestes välja halvima. Kiviajast edasi on null-summa mängude kvantiteet mitmekesistunud, aga psühholoogilist negativismi inspireerib see endiselt sama intensiivsusega. Kuidas muidu seletada aumõrvasid lihtlabase armukadeduse puhul, äritülide lahendamist püstolilasuga, vendade ja õdede saamist vihavaenlasteks, kui nad ei suuda oma erimeelsusi balansseerida ja nii edasi.

Mis vahe on koopainimesel ja moodsal inimesel õieti?

Öeldakse, et raha on kõige kurja juur. Aga raha on vaid üks näide valdkonnast, kus null-summa konfliktsus keerab kõik kurjaks kätte. Tänapäeval ei pea huvide konfliktid tingimata tähendama suurt hädaohtu ja isegi vist mitte totaalset win-lose situatsiooni. Igatahes minu koopainimese jäänukmina, minu roomaja-ajulik külg nägi Gilgameši puhul Renzos ohtlikku konkurenti mängus, mida ma oma peas liialt üledramatiseerisin. See oli minu suurim takistus hindamaks seda, kui palju Renzo tegelt vaeva nägi oma helikujunduse kallal.

Koopainimene muretses ellujäämise vajaduse rahuldamise pärast. Moodsal inimesel on Maslow vajadustehierarhia seisukohast kõrgemad vajadused. Näiteks tunnustusevajadus. Minul on see olemas. Kuigi Mari teise lapse sünd ei tähendanud esimesele tema hukkumist, tunnetas vanim poeg sellegipoolest, et tema vajadus armastuse järele võis jääda tänu nooremale pojale mõnevõrra rahuldamata.

Nii oli mulgi tunne, et Renzo võttis endale osa aust, milles lootsin ise esialgu kümmelda. Võib aimata, et osale publikust meeldis Enkidu reivikoht ja tunnelimuusika stseen palju rohkem, kui minu pillimängukohad. Sest nagu Jüristo hiljem mõista andis, nende musataust lihtsalt toimis hästi publiku peal. Otse loomulikult on suur kiusatus tunda ennast teisejärgulise tegijana, keda ei panda pea üldse tähelegi.

Perspektiiv edaspidiseks

Isegi, kui minu muusikuroll ei tundunud tegelikult nii anonüümne midagi, siis ikkagi pole lihtne toime tulla maailmas, kus isegi vajadused armastuse ja tunnustuse järele on allutatud konkurentsi seaduspäradele. Kui osad inimesed saavad rohkem armastust ja rohkem tunnustust, kui teised. Kui siseneda teatrimaailma eeldusega, et ainult oma nimi on plakatil kirjas, siis konflikt reklaamitu ja tegelikkuse vahel võib valmistada pettumust.

Kui miski annab lootust, siis on see Liina Vahtriku hinnang, et mida vanemaks sa saad, seda vähem on sinus hiljem egoismi. Väljakutse on jõudmises siit sinna. Edaspidistes kogemustes teatriga koostöö puhul võiksid aidata senisest märksa ausam ja läbinähtavam suhtlus. Muusikule peab olema selgitatud, kas talt oodatakse ikka kogu tüki kujundamist või peaks ta arvestama ka kõrvalise abiga või isegi tuntud pophittide kasutamisega. Ja kui talle tundub miski imelik, siis tal peaks olema õigus nõuda aru. Mitte süüdistades, mitte märtrit mängides, küll aga selgitades.

Kui tababki negatiivne afekt, siis sellel on kindlasti põhjus. Negatiivse sisekõne taga võib vabalt olla su paanikas koopainimese mina, kes röögib täiest kõrist "Hädaoht hädaoht!". Kuula seda koopainimest ja mõtle, kas asjad on ikka nii dramaatilised, kui sinu koopamees tahaks sulle dikteerida. Irratsionaalsetest afektidest päris vabaks saamine on ebarealistlik. Suurenenud teadlikkus ja kaine mõistusega oma afektiseisundite kõrvalt vaatamine aga tulevad suuresti abiks. Parimat taktikat oma tegeliku heaolu eest ise vastutamiseks ei oskagi välja pakkuda. Võibolla enamat polegi vaja?

Jarek Kasar & Uku Uusberg - Katuselt

Jarek Kasari esimene ooper "Katuselt" põhines suuresti äratuntaval suhtekolmnurga mudelil: on Mees ja Naine ja siis veel üks kõrvaline mees. Äratuntav oli nii mõnegi klišee. Kas või kolmanda tegelase enesemääratlus Katusemehena juba viitas üsnagi otseselt ja üheselt mõistetavalt Karlssonile katuselt. Oluline on aga, kuidas äratuntavat esitleda.

Meeste ja naiste suhted on keeruline teema. Samas iga paari lugu on erinev ja nii on ka Kasari-Uusbergi libreto, lähtudes kas või oma valitud metafooridest suhteprobleemide kirjeldamiseks. Juhmivõitu töönarkomaanist Mehe (Uku Uusberg) jaoks on esikohal materiaalne edu, tähelepanuta jääb aga Naine (Hannaliisa Uusma). Kes mitte ainult ei soovi, et teda märgataks, vaid kellel on romantilised unistused. Nende suhtes on auk, mis on näha ka füüsiliselt suure praguna paari elamus. Konflikt ei eksisteeri vaid sugude, vaid ka väärtusorientatsioonide (kõvad vastukaaluks pehmetele väärtustele) vahel.

Konflikt ilmnes ka tegelaste sisemaailmas. Mehe puhul tuli laulus "Ninnunännutamine" välja tema ihalus raha ja teemantide järgi ning põlgus õrnuse suhtes, mida Mees pidas nõrkuseks ja "nõmeduseks". Selgelt joonistus välja neurootiline idee fixe materiaalse edu saavutamise suhtes, mida kinnistas kas või korduvmotiivina esinenud mantra vastutus-rahakasvatus-jne. Aga tekkis küsimus: milleks talle siis Naist vaja? Mitut head asja maksimumulatuses korraga enamasti ei saa ning kumbki koges teatud kognitiivset dissonantsi. Naine võis ju hellitada printsessiunelmaid ("Väikese Tüdrukuna"), aga materiaalne kindlustatus on ju samuti tema huvides, muidu poleks ta Mehega kokku sattunud.

Katusemehe (Jarek Kasar) ilmumine ajab Naise elevile oma spontaanses, salapärases ja kelmikas olekus. Kas siit koorub välja klassikaline armukolmnurk? Pigem mitte, sest siis, kui Naine on valmis Katusemeest suudlema, ehk isegi kibeledes kirglikemate armurõõmude järele, on Katusemehel aeg just lahkuda. On selge, et Katusemehel pole kavas konfliktiolukorda ära kasutada. Ta tundub pigem kõrvalise, ent aktiivse vaatlejana, kelle välja manamiseks piisab vaid läbi kajaefekti söödetud ohetest.

Pinge jõuab haripunkti reedel. Naine heidab vihast sokid Mehe pihta ja lööb lahti laulu "Medikament", mille sõnad kinnitavad, kui problemaatiliseks on Mehe ja Naise suhe ikkagi kujunenud. Mees üritab olukorda päästa õhtusöögi ettepanekuga. Ent saadud võimaluse, mille kallal Naine vaeva näeb, saates isegi Katusemehe pikalt, laseb ikkagi käest jäädes tulemata ja maandudes lõpuks purjuspäi diivanile magama.

Murrang saabub laupäeval, kui Mees viimasel minutil ärgates hoiab ära Naise katuselt alla kukkumise. Jäik karjeristlik hoiak hakkab viimaks mõranema. Pühapäeval ilmub Naise une ajal välja Katusemees, kes kohtub esimest korda Mehega. Katusemehe ja Mehe vahel areneb dialoog, mis kulgeb konfrontatiivsest vaidlusest (Mehe senine liin on olnud vale ja võlts, kõlab Katusemehe süüdistus) kuni mõlema mehe katusele minekuni. Korrutades mantrat - vastus küsimusele, mis selle kõige mõte on - seni, kuni meil pole mõtet, me oleme ikka siin.

Süžee struktureeritus nädalasse kestusesse viitab tsüklilisele ajakäsitlusele. Kuigi Mees lõpuks embab Naist täies siiruses, on võimalik, et raske nädal kordub täpselt samamoodi. Kuid eksisteerib ka võimalus suhteaugust üle saamiseks: katusemantra idee sugereerib, et mõtestamata eksistents hoiab paari endiselt kinni oma probleemides. Millest on aga võimalik üle saada, kui õppida tunnustama teist ja tasakaalustama erinevaid huve suhtes. "Katuselt" käsitleb üsna ausalt sugudevahelisi erinevusi ning ka seda, mida on õieti vaja harmooniliseks kooseluks.

Uku Uusbergi robustne maskuliinsus, mida lauldes toestasid äkilised ksülofoni- ja kitarriliinid ning Jarek Kasari lõdvalt elegantne koomilisus olid üsna nauditavad. Kõige enam säras aga Hannaliisa Uusma. Mitte üksnes kõrge kompetentsi poolest laulu osas, vaid ka lavaline olek, kus kooseksisteerisid enesekindel jõulisus lapseliku haavatavusega, sugereeris Uusma sobivust lavale nagu kala vette. Uusmal jagub piisavalt karismat, et portreteerida üht noort naist oma soovide, unistuste, kapriiside ja frustratsioonidega viisil, mis kõnetab publikut.

Jarek Kasari muusikaline ja lüüriline talent kandub orkestraalse muusika ja ooperisüžee konteksti väga hästi. Juba oma varasemas loomingus on täheldada üsna arenenud harmoonilist taju, eklektilist tunnetust ning orkestraalset vaistu kõlavärvide sobitamisel. Antud kontekstis oli Noorteorkester Reaalmažoor sobiv koosseis toetamaks helilooja muusikalisi mõtteid.

Ooperi klassikalise suhtedraama pole küll oma konfliktiderägastiku ja õnneliku lõpu mõttes teab kui revolutsiooniline. Kuid see polegi tähtis. Oma nägemus tundub Jarek Kasaril (ja ka Uku Uusbergil kui tema mõttekaaslasel) inimsuhetest sellegipoolest olevat ja miks mitte esitleda seda formaadis, kus solvumised ja frustratsioonid elatakse välja lauldes? Kasari esimest katsetust ooperivallas võib lugeda kordaminekuks.

Käesolev arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Robin Guthrie - teistmoodi kitarrilegend Tartus

Taaskordne septembri alguse Eclectica festival sai tänavu arvestatava avalöögi kontserdi näol Tartus Teatri Kodus (endine Lutsu Teatrimaja), kus astus üles kitarrilegend Robin Guthrie. Tuntud kui Cocteau Twinsi kitarrist ja helilooja ning nüüdseks tegev sooloartistina, produtsendina ja filmimuusika vallas, resideerudes Prantsusmaal, on Robin Guthrie mõjutanud üksvahe nii kitarridega kui ka süntesaatoritega tehtavat muusikat.

Ka soojendajat Ragatmikat ei kujutaks ilma Cocteau Twinsita ette. Hiljuti taasühinenud trio, kes kombineerib ambienti ja elektroonilist indit idamaise vaimsusega, tegi üsna sümpaatse sissejuhatuse. Kajavate kitarride ning monotoonse bassi ja hõrgu elektroonikataustade foonil tõusis Kadi Uibo vokaal hästi esile. Laul ja sõnad olid selgelt kuulda ning nõudsid tähelepanu.

Kuitahes hea Ragatmika ka polnud, oli Robin Guthrie puhul selge, miks ta on oma järgijatest hoopis omaette tasemel. Aga enne kui tema geniaalsust täiel määral nautida sai, eelnes intsident projektoriga, mis algul ei tahtnud visuaale näidata. Guthrie aga jäi sangviiniliseks ja võttis juhtunut eluterve huumoriga. Lõpuks kui helitehnik Lauri Liivak projektori töökorda sai ning visuaalid lõpuks ekraanil, sai Robin Guthrie kontsert õige alguse.

Kuulsat Cocteau Twinsi kajasaundi on jäljendanud mitmed, aga Guthrie enda mängustiil on ometigi poleeritum, kindlam ja küpsem. Kitarristi kuulates ei teki kahtlustki, et ta on efektirohke kitarrimängustiili ning dream-popi alal tõeliselt professionaalne tegija, kellel tänaseks oma tubli kolm dekaadi kogemustepagasit.

Robin Guthrie kompetentsuse kasuks räägib ka tema suutlikkus mängida ambient'i, mis pole igav. Luuperi ja efektidega teostatud ühemehe-kava sisaldas helimaastikke, mis pigem rahustasid, kui uinutasid. Puhta ambienti kõrval kõlasid ka kergete biitidega palad ning ka üsna dream-popilikke kohti. Üks paladest sisaldas äkilist dünaamikamuutust õhulisest trillerdamisest raske rusuva bassi ja kehtestava biidi juurdetuleku näol.

Robin Guthrie muusika on selgelt saundikeskne. Kuid tundub ebaõiglane võtta seda pelgalt taustamuusikana. Kui miski mõjuski taustalikuna, siis olid need visuaalid. Hajusad värvitekstuurid, kus aegajalt vilksatasid ka erinevad selgelt defineeritud kujundid, järgis omal moel hoopis erinevat loogikat, kui muusiku heliklastrite sulandumine üksteisesse. Muusika aga kõitis oma kummastavas ilus ometi rohkem tähelepanu.

Sessamas kummastavas ilus, mis Cocteau Twinsi aegadel võis kõlada mõranenumana ja abrasiivsemana, ent tänaseks on võtnud järjest rahulikuma jume. Robin Guthrie võis oma firmamärgiks kujunenud stiili arendada välja tingituna oma mängutehniliste piirangute tajust. Kuid tema vanuses see enam ei loe. Kogenumana on ta paratamatult omandanud teatud täiuse ja äratuntavuse taseme oma üldises stiilis. Kontserdil kogetu põhjal võib julgelt järeldada, et Robin Guthrie stiilis hüpnootiline kitarrimuusika on kui hea vein, mis aastatega paraneb.

Arvustus ilmus toimetatud kujul 5ndal septembril ajalehes Postimees.

Islandi Päev galerii - For A Minor Reflection, Lay Low & Hjaltalin

Tsekkasin Islandi Päeva raames mõningaid kontserte ja proovisin telefoni abiga ka pildistada. Mis on ilmselt märksa lihtsam väljas päevavalguse käes.

Esimene bänd oli Tarbekunsti ja Disainimuuseumis esinenud For A Minor Reflection - siuke Mogwai tüüpi postrokk, ei midagi tegelt väga erilist, aga nad tegid päevasel ajal akustilisema seti, mis sobis neile päris kenasti. Viimane lugu, mis bändi sõnul oli nende popilikum, kus kitarrist mängis koos pianistiga ühe suure digiklaveri peal, oli kõige sümpaatsem. Võibolla need nn. postrokibändid peakski proovima rohkem popilikemaid teemasid teha?





Järgmiseks ilmusin kohale Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone sisehoovi, kus esines Lay Low. Päris sümpaatne singer-songwriter teema, kus segunesid jazz, indi, folk ja kantri, kokkumäng rütmisektsiooniga oli mõnusalt hõre ja ruumikas.







Hjaltalini kontserti Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovis ootasin kõige enam. Septett koos laulja, kitarrist-vokalisti, bassimehe, trummari, pianisti, fagotimängija ja viiuldajaga. Viimased kaks kasutasid elektrilist võimendust (ja ka efekte) oma pillidel. Omamoodi huvitav oli tervet bändi näha muru peale positsioneerituna.

Aga nüüd ka "murukontserdi" muusikalisest küljest. Algus oli selline tüüpiline kammersudu, väga aeglane ja veniv intropala. Aga edasine üllatas: kohe teises loos sõideti sisse päris kehtestava kraut-funk gruuviga ning bänd osutus ikka väga meelt lahutavaks koosluseks, kelles olid ühendatud tugev rütmisektsioon (eriti just trummar oli väga muljetavaldav), põnevad kõlavärvid ja huvitavad teemaarendused kompositsiooni mõttes. Fantastiline bänd. Ilmselt see kammer-roki teema on juba alates Arcade Fire'ist mõnevõrra äraleierdatud (pidagem meeles, et ega muusikat ei tee põnevaks ainult teatud instrumentide lisamine), aga Hjaltalin stands out!