Phlox mängib järjest enam agressiivsemalt, Zilmer eriti käsitseb oma trumme tapamasinliku osavusega. Kalle Klein üllatas uue pilliga: EWI, ehk siis saksofonistide süntesaator. Lisalugu oli "Itk" ilma Jakapita, selmet tegid Helenurm ja Roots psühhedeelseid soolosid Jakapi kohtades.
Wednesday, March 6, 2013
VonKuusk, Wrupk Urei & Phlox - 1 III 2013 Genklubis
Reedesel Genklubi kontserdil esinesid Kaarel Kuuski sekstett VonKuusk, Wrupk Urei ja Phlox. Wrupk mängis enamvähem samu lugusid, mis kuu aega varem Kink Konkis, aga ümberpõõratud järjekorras. Tegid esimest korda (minu teada vähemalt) lisaloogi! VonKuusk sisaldas Argo Valsi, Marvin Mitti kitarridel ja Indrek Mällot basskitarril. Kuuski kompositsioonid meenutasid mulle natuke National Healthi, Kuusk ise mängib kohati ka elektriklaverit nagu Alan Gowen.
Phlox mängib järjest enam agressiivsemalt, Zilmer eriti käsitseb oma trumme tapamasinliku osavusega. Kalle Klein üllatas uue pilliga: EWI, ehk siis saksofonistide süntesaator. Lisalugu oli "Itk" ilma Jakapita, selmet tegid Helenurm ja Roots psühhedeelseid soolosid Jakapi kohtades.
Phlox mängib järjest enam agressiivsemalt, Zilmer eriti käsitseb oma trumme tapamasinliku osavusega. Kalle Klein üllatas uue pilliga: EWI, ehk siis saksofonistide süntesaator. Lisalugu oli "Itk" ilma Jakapita, selmet tegid Helenurm ja Roots psühhedeelseid soolosid Jakapi kohtades.
Tuesday, February 26, 2013
Vaiko Eplik ja Eliit Kink Konkis 22 II 2013
![]() |
| Pildile häguselt jäänud Kostja Tsõbulevski ja Vaiko Eplik |
"Sinkjad-sünkjad" kõlas esimest korda juba 1.XII 2012 kontserdil, sel konkreetsel laivil hakkas silma Vaiko lühike soolo, kus ta tegi ka korraks seda tapping soolonippi, mis tundus samaaegselt nii metal-kitarrismi pisstake kui ka viide Steve Hackettile, kes mänguvõtte rockis esimesena kasutusele võttis. Ma võibolla olen üks vähestest, kes ei tunneks puudust, kui enam kunagi ei kõlaks sellised ülemängitud standardid nagu "Sylvester otsustab surra" või "Ma olen teismeline libahunt" (parim versioon on ikkagi Randaluga versioon), kuigi viimase keskjämmi kohas ma täitsa jäin seda rütmikitarripartiid (vist Šeripovi touch) kuulama.
Meeldis ka see, et mitmed lood olid kokku pandud nt. "Sünkjad" "Soorebastega" ja "Tavaline päev" "Virvatuledega". Viimane paar sobib kenasti kokku: esimene pala kirjeldab inimeste meeleheidet varielulises elus, kus pidevalt soovitakse kevadet rõhuva talve asemel ja "Virvatuled" on kui eskapism, varielu unenäolisem külg, kui tõeliselt head elu nüüd ja praegu ei saa, võib ju alati kaotada iseennast unistamisse. Laiv-versioon on paratamatult natuke prostam võrreldes plaadiversiooniga, samas joonistub välja ka loo käikude karakter paremini, mida natuke varjab plaadil shoegaze'ilik saund.
Umbkaudne setlist (teises pooles võib paar asja vahetuses olla):
Muuseas (intro plaadilt)->
Varielu->
Homne päev
Sinkjad-sünkjad->
Soorebased
Ajakaja
Keravälk tapab
Põhjakonn
Tavaline päev->
Virvatuled
Sylvester otsustab surra
Pihtas-põhjas->
Samal ajal vee all
Taevad
Must uks
Sinu jälg
Armastus päästab maailma
Teismeline libahunt
Saturday, February 16, 2013
Tsivilisatsioon tõepoolest sööb iseennast
Irja Tähismaa intervjueeris üleeilses VõrumaaTeatajas riigikogulasi elektrituru avanemise teemal. Keskerakondlane Tarmo Tamm
mainis, et teab peret, kes lülitas elektriboileri välja ja hakkas vett pliidil
soojendama. Tamme kommentaar: perekond naases eelmisesse sajandisse.
See ongi probleem lääne tsivilisatsiooniga.
Kogu see progress, mis me taga ajame, muudab meid üha enam sõltuvaks
suurkompaniide volidest ja taevas halasta, kui nendele teenuste eest maksmine
hakkab üle jõu käima ja osad inimesed naasevad seeläbi jälle unustatud viiside
manu, siis see on lääne tsivilisatsiooni seisukohast tagasiminek. Paraku on
progress lääne tsivilisatsiooni stiilis täiesti jätkusuutmatu.
Friday, February 15, 2013
Mida uut muusikurindel
Eelmine reede oli Genklubis aasta esimene kontsert. Esinesid veel The Fuxx (sünt-pop, kohati väga Popidiotlik popmuss, kuid üks instrumentaal oli päris huvitav), Rob Findel (progesugemetega teknoidne stuff, Siim Raidma laul ja lavaline olek mõjusid enesekindlalt). Pretsedenditult sain pea-esineja rolli. Seega esinesin kolmandana. Teatud asjad ei õnnestunud, näiteks puhkpilide ja vokaali võimendamine. Tingituna oma mikrite ja juhtmete unustamist koju heliproovi minnes. Trummikomplekt tundus ka vähe ebakindlana, ilmselt basstrummi paigalduse tõttu. See-eest tulid klahvkasoolod päris pööraselt välja. Inimesed tantsisid. Isegi, kui kavas oli 13/8 peale teema "Miroštšenko" tummfilmist. Kiitus korraldajale Villemile, kes suutis mind isegi nii tuttavas Genklubis panna tundma kodusemalt, kui eales varem.
Ahjaa, tänase seisuga on selge, et esinen Tallinn Music Weekil 2013 aprillis. Eelmine aasta sai küll kurdetud vähe riivatud tundeid, aga otsustasin ikka uurida detsembri lõpupoole, kas teist korda registreerides ka samamoodi läheb. Ja ennäe, Aivar Meos sebis mind täitsa üllatuslikult World Clinic showcase-ile 5ndal aprillil Woodstock/Rockstars klubis. Kohe nii üllatuslikult, et Trash kommis Rada7s, et MPR World Clinicul on nats veider. :)
Seekord mind poleks heidutanud, kui ka tänavu aasta oleks eitav vastus tulnud, sest suutsin ennast mõttes ära harjutada selle võimalusega. Nüüd aga lasub mu õlul selgelt vastutus võtta olukorrast maksimumi. 2011 oli suht õnnemäng, täiega vedas, et Check My Demo paneelis sai mu laul arvustatud, Londonisse kutse oli kui loteriivõit. Nüüd aga peaks igaüks, kes TMWst maksimaalselt kasu lõigata tahab, koostama korraliku tegevusstrateegia. Ja seda proovide, poolelioleva plaadimaterjali salvestamise, muusikakriitikutega suhtlemise jms kõrvalt! Kahe kuu jooksul peaks põnevad ajad tulema.
Ahjaa, tänase seisuga on selge, et esinen Tallinn Music Weekil 2013 aprillis. Eelmine aasta sai küll kurdetud vähe riivatud tundeid, aga otsustasin ikka uurida detsembri lõpupoole, kas teist korda registreerides ka samamoodi läheb. Ja ennäe, Aivar Meos sebis mind täitsa üllatuslikult World Clinic showcase-ile 5ndal aprillil Woodstock/Rockstars klubis. Kohe nii üllatuslikult, et Trash kommis Rada7s, et MPR World Clinicul on nats veider. :)
Seekord mind poleks heidutanud, kui ka tänavu aasta oleks eitav vastus tulnud, sest suutsin ennast mõttes ära harjutada selle võimalusega. Nüüd aga lasub mu õlul selgelt vastutus võtta olukorrast maksimumi. 2011 oli suht õnnemäng, täiega vedas, et Check My Demo paneelis sai mu laul arvustatud, Londonisse kutse oli kui loteriivõit. Nüüd aga peaks igaüks, kes TMWst maksimaalselt kasu lõigata tahab, koostama korraliku tegevusstrateegia. Ja seda proovide, poolelioleva plaadimaterjali salvestamise, muusikakriitikutega suhtlemise jms kõrvalt! Kahe kuu jooksul peaks põnevad ajad tulema.
Thursday, January 31, 2013
Candy Empire Kink Konk 19. I 2012
Candy Empire esitles Kink Konk klubis peaaegu paar nädalat tagasi oma esimest muusikavideot "Lucky". Ilm oli päris külm, miinus 20 kuni 25 kraadi ! ! ! Kohal oli suht palju rahvast sellegipoolest. Bänd ise mängis hästi, eriti meeldis taaskord jälgida Kallet trummidel ja tema raporti Erviniga, kes vahepeal oli soetanud uue kitarri, Gretsch firma oma, justkui sarrustamaks C.E. retroroki imagot veel jõulisemalt. Ahjaa, jõulutulede kaunistus oli juba meeldivalt äratuntav element alates Opium Flirdi päevilt (vt. pilti Vibratsiooni Sessioonilt 2006). Alljärgnevalt mõned pildid:
Sunday, January 13, 2013
Thank You Haters!
EESTI:
Vot nii tuleb toime tulla netikommentaatoritega. Kes sõimavad ja soovivad kõike halvemat. Huumor ja sarkasm, eriti briti sorti, on üle prahi ja kui iseloomustajaid nagu "seksuaalselt agressiivne", "rassistlik", "homofoobne", "misogünistlik", "kirjaoskamatu" saab koondada nii kaasakiskuvaks refrääniks, siis on tulemus kohe eriti nauditavam!
Ehk võiks ka keegi andekas Eesti laulusepp luua oma pühenduse Delfi anonüümikule?
ENGLISH:
Now this is how you deal with nasty internet commentators! Who call names and wish ill will. Humour and sarcasm, particularly of the Brit variety, just rules! And if a songwriter can cram descriptors like "sexually aggressive", "racist", "homophobe", "misogynistic", "illiterate" into such a catchy chorus, then the result is doubly enjoyable!
Maybe some talented Estonian songwriter could also write his own take on the ilk that comments anonymously at Delfi?
Friday, December 21, 2012
Midagi positiivset ka
Juhkam pani üles just live-versiooni "Etüüdist" Genklubi konsalt 15 septembril. Kasutades selleks minu videomaterjali, mis talle saatsin. Juurde monteeritud on arusaadavatel põhjustel puldiheli salvestatuna Kaarel Tamra poolt. Mitte, et puldiheli kasutamine üldiselt perfektne oleks, aga üks kindel eelis on see, et see eemaldab publiku jutuvada, mis kaamerasse enamasti peale jääb.
Siin aga kenake versioon "Amatsooni kaebelaulust". Mällo poogna-bass kõlab eriti ilusalt siin. Samuti Kurvitsa harjaga trummid. Kurvits on kohati chadwackermanilikult perfektsionistlik, aga pole kahtlustki, et ta oskab eri stiile viljeleda. Tema trummimäng "Etüüdis" liigub kohati metal-territooriumile, aga ta võib ka subtiilselt mängida nagu "Kaebelaul" näitab. Lugu mängitud Eesti Filmimuusika peol Von Krahlis 26ndal novembril. Oleks ehk isegi tahtnud seal olla, aga vot mis juhtub, kui oled tihedalt Tartuga seotud.
Kuidas olla hea...loomingus
Halvim asi tänapäeval plaatide väljaandmise hõlpsuse juures on, et siis on plaadi ilmutaja vaid üks paljudest. Nii tekib olukord, kus kodulindistaja ise usub, et ta on teinud meistriteose, ent siis hakkavad kriitikud tema plaati arvustama. Loodetud kiidulaulu asemel võib mõni muusikakriitik, kes tõsimeeli usub, et muusikutel "enesekriitika täielik puudumine on mõttetus", kirjutada plaadile hoopis päris julma arvustuse. Siunata, et tegemist on "tüüne nuudeldamisega" ja terve plaat asub kuskil "territooriumil, kuhu minnakse vanast peast surema". Ja ka teistest muusikakriitikutest meeldib plaat ehk vaid paarile. Kui tuleb aga aeg parimad plaadid üles rivistada, siis on kodulindistaja silmis meistriteoseks peetud plaadist enamike kriitikute silmis ikkagi vähemalt 20-30 väärilisemat heliteost.
Kas sellises olukorras on kodulindistaja astunud keskpärasuse ämbrisse? Ma ei eita, et arenguruumi on kõigil esinejatel. Miks siis ikkagi on nii, et osad bändid ja sooloartistid can do no wrong ja teised saavad väga vähe välist validatsiooni? See vist on turu küllastumise paratamatus. Ja hea on tänases olukorras puhtalt parima vaenlane. Õpetust, kuidas teha tõelist all killer no filler plaati tänases situatsioonis, mis kõnetaks publikut, aga erutaks ka nõudlikke kriitikuid, ju ei leia. Sa võid õppida puusepaks, õppida müüri laduma, autot parandama. Aga mitte seda, kuidas tõeliselt edukas ja andekas muusik olla. Selleks kasvatakse pigem. Ja osade kasvuvalud defineerivad nende veerandeakriise.
Vaiko Eplik teeb muidugi geniaalset muusikat. Aga ta on juba noorest peast tuhandeid laule kirjutanud. Tema puhul kehtib 10000 tunni reegel. Juba 25ndal eluaastal oli tema coming of age. Äkki osad andekad tegelased ongi hilisemad õitsejad? Joe Zawinul oli vaid kompetentne pianist, enne kui ta Miles Davisega ja hiljem Weather Reportiga ajalugu tegema hakkas. Ta oli selleks ajaks hilistes 30ndates. Ehk on täna tunnustamata veerandeakriisis loojal lootust pikemas perspektiivis.
Kas sellises olukorras on kodulindistaja astunud keskpärasuse ämbrisse? Ma ei eita, et arenguruumi on kõigil esinejatel. Miks siis ikkagi on nii, et osad bändid ja sooloartistid can do no wrong ja teised saavad väga vähe välist validatsiooni? See vist on turu küllastumise paratamatus. Ja hea on tänases olukorras puhtalt parima vaenlane. Õpetust, kuidas teha tõelist all killer no filler plaati tänases situatsioonis, mis kõnetaks publikut, aga erutaks ka nõudlikke kriitikuid, ju ei leia. Sa võid õppida puusepaks, õppida müüri laduma, autot parandama. Aga mitte seda, kuidas tõeliselt edukas ja andekas muusik olla. Selleks kasvatakse pigem. Ja osade kasvuvalud defineerivad nende veerandeakriise.
Vaiko Eplik teeb muidugi geniaalset muusikat. Aga ta on juba noorest peast tuhandeid laule kirjutanud. Tema puhul kehtib 10000 tunni reegel. Juba 25ndal eluaastal oli tema coming of age. Äkki osad andekad tegelased ongi hilisemad õitsejad? Joe Zawinul oli vaid kompetentne pianist, enne kui ta Miles Davisega ja hiljem Weather Reportiga ajalugu tegema hakkas. Ta oli selleks ajaks hilistes 30ndates. Ehk on täna tunnustamata veerandeakriisis loojal lootust pikemas perspektiivis.
Wednesday, December 19, 2012
Miks ei võiks üks muusik olla edukam
Üks mu sõber plaanib järgmine suvi korraldada muusikafestivali. Õigupoolest ta on võtnud nõuks festivali produtseerida, sest kava koostada ja muud tähtsat paika panna aitavad teised ka. Ja ta on võtnud ka minuga kontakti, et ehk ma mõistaks nõustada teda. Kuna ma olevat muusikamaailmas igati sees tänu oma muusiku ja kriitiku kaksikstaatusele.
Aga vot siin ongi probleem, et ma teps mitte ei tea, kuidas korraldada muusikasündmusi nii, et nad edukaks kujuneksid! Kui ma seda teaksin, siis oleksin vähemalt kolm korda kuulsam, kui täna tegelikult olen. Ma võtan oma sõbra palvet samas siiski väljakutsena seda probleemi lahendama. Nii teiste jaoks. Kui ka iseenda tarvis.
Eile tegin oma tummfilmikontserdi Elektriteatris. Rahvast oli taas suhteliselt vähe. Nii nagu ka Kinomajas. Lugesin alustades kokku, et mingi 30 inimest. Tõele au andes polnudki see nii suur feil, sest hullemaidki laive on olnud. Pealegi arvestasin välja, et 30 on miinimum, millega veel enamvähem lepiksin. Kahju oli see-eest Johannes Lõhmusest jt. Elektriteatriga seotud tegelastest, kes on pidanud külma talve saabudes jõuetult pealt vaatama, kuidas publiku külastavus alates novembrist kahanenud on. Ilmselt kõige pimedam aeg pole kultuuriürituste aeg. No tõesti soovin, et oleks mingi definitiivne vastus, miks mõnikord üritusi oodatust vähem külastatakse.
Juba pärast Kinomaja oli mul kaksipidine tunne. Ühest küljest, et tummfilmi jaoks muusika tegemine on toonud mind välja loomingulisest stagnatsioonist ja andnud tagasi enesekindluse, et olen ikkagi muusiku, helilooja ja (improviseeriva) pillimehena õigel teel. Teisest küljest oleks kogu see positiivne areng veel positiivsem, kui seda toetaks ka rohke külastatavus oma üritustel. Ma tahaks üliväga enda jaoks ära lahendada probleemi, kuidas oma fännibaasi kõvasti kasvatada. Sildna ütles ükskord tegelt jumala targaste Rada7s, et kui artistil pole fänkonda, kes tema plaate ostaks ja kontserdil pileti eest maksab, siis mingist karjäärist ei tasu rääkidagi. Nägin eile klassiõde Treffneri päevilt, kelle sõnul olin ma ilmselt kuulsaim endistest klassikaaslastest. Oleks ma taibanud talle seda Sildna argumenti vastu lausuda!
Kuid ühe artisti suhteline ebaedu pole tingimata isoleeritud probleem. Vaid tegelikult tervet muusikaskeenet näriv vähktõbi. Ja vot siin ongi miljoni euro küsimus: kas enne leitakse definitiivselt edukas vähiravimise võimalus või definitiivne viis, kuidas muusikasündmusi ja -festivale edukalt korraldada?
Ja ega need küsimused otsa ei saa! Ikka mõtlen, et miks Schilling on elujõulist edu saavutanud, samas Plink Plonk läks hingusele? Samuti ma ilgelt ihaldan seda, et keegi statistikahull avaldab mulle näiteks suvefestivalide puhul külastatavuse määra juulikuu ja augustikuu festivalide puhul, et kas on vahet. Mida teha nõrkusega nimega küllastunud turg? Kas turu küllastuvusest saab kuidagi üle olla või ehk seda nõrkust enda kasukski keerata? Ning lõppude lõpuks: kui kellelgi lähebki muusikabisnesis kehvasti, kas see tähendab, et ta polegi loodud Tõeliseks Muusikuks või Tõeliseks Muusikaärimeheks? Kõik ju ei saagi ühtmoodi geeniused olla. Ehk ongi Eestis ruumi vaid ühele Vaiko Eplikule, ühele Schillingule või ühele Helen Sildnale?
Tõeline argument peaks muidugi olema, et muusikat tuleks teha suurest sisemisest tungist ja pealtnäha piiramatust andest/potentsiaalist tingituna. Ja et festivali tuleks teha, sest see oleks õige ja huvitava asja tegemine. Aga tahad või ei, me oleme kapitalistlikus tarbimisühiskonnas ja seega rahamajanduse külge aheldatud. Ja tulud ja kulud on kui ingel ja saatan, kes muusikaliste ettevõtmiste hingede nimel heitlevad. Ja kui meil on juba selline dualism, et üritused on kas edule või ebaedule määratud, siis sarnaselt päris religioonile otsime ka meie muusikausku inimesed vastuseid, kuidas saada päästetud või kuidas saada Muusikajumala poolt kõige enam õnnistust.
Nagu öeldud, mul vastuseid pole. Aga ma loodan need leida. Nii enda kui ka teiste sõprade jaoks. Sest kõigil meil on samad ootused, lootused ja mured.
Aga vot siin ongi probleem, et ma teps mitte ei tea, kuidas korraldada muusikasündmusi nii, et nad edukaks kujuneksid! Kui ma seda teaksin, siis oleksin vähemalt kolm korda kuulsam, kui täna tegelikult olen. Ma võtan oma sõbra palvet samas siiski väljakutsena seda probleemi lahendama. Nii teiste jaoks. Kui ka iseenda tarvis.
Eile tegin oma tummfilmikontserdi Elektriteatris. Rahvast oli taas suhteliselt vähe. Nii nagu ka Kinomajas. Lugesin alustades kokku, et mingi 30 inimest. Tõele au andes polnudki see nii suur feil, sest hullemaidki laive on olnud. Pealegi arvestasin välja, et 30 on miinimum, millega veel enamvähem lepiksin. Kahju oli see-eest Johannes Lõhmusest jt. Elektriteatriga seotud tegelastest, kes on pidanud külma talve saabudes jõuetult pealt vaatama, kuidas publiku külastavus alates novembrist kahanenud on. Ilmselt kõige pimedam aeg pole kultuuriürituste aeg. No tõesti soovin, et oleks mingi definitiivne vastus, miks mõnikord üritusi oodatust vähem külastatakse.
Juba pärast Kinomaja oli mul kaksipidine tunne. Ühest küljest, et tummfilmi jaoks muusika tegemine on toonud mind välja loomingulisest stagnatsioonist ja andnud tagasi enesekindluse, et olen ikkagi muusiku, helilooja ja (improviseeriva) pillimehena õigel teel. Teisest küljest oleks kogu see positiivne areng veel positiivsem, kui seda toetaks ka rohke külastatavus oma üritustel. Ma tahaks üliväga enda jaoks ära lahendada probleemi, kuidas oma fännibaasi kõvasti kasvatada. Sildna ütles ükskord tegelt jumala targaste Rada7s, et kui artistil pole fänkonda, kes tema plaate ostaks ja kontserdil pileti eest maksab, siis mingist karjäärist ei tasu rääkidagi. Nägin eile klassiõde Treffneri päevilt, kelle sõnul olin ma ilmselt kuulsaim endistest klassikaaslastest. Oleks ma taibanud talle seda Sildna argumenti vastu lausuda!
Kuid ühe artisti suhteline ebaedu pole tingimata isoleeritud probleem. Vaid tegelikult tervet muusikaskeenet näriv vähktõbi. Ja vot siin ongi miljoni euro küsimus: kas enne leitakse definitiivselt edukas vähiravimise võimalus või definitiivne viis, kuidas muusikasündmusi ja -festivale edukalt korraldada?
Ja ega need küsimused otsa ei saa! Ikka mõtlen, et miks Schilling on elujõulist edu saavutanud, samas Plink Plonk läks hingusele? Samuti ma ilgelt ihaldan seda, et keegi statistikahull avaldab mulle näiteks suvefestivalide puhul külastatavuse määra juulikuu ja augustikuu festivalide puhul, et kas on vahet. Mida teha nõrkusega nimega küllastunud turg? Kas turu küllastuvusest saab kuidagi üle olla või ehk seda nõrkust enda kasukski keerata? Ning lõppude lõpuks: kui kellelgi lähebki muusikabisnesis kehvasti, kas see tähendab, et ta polegi loodud Tõeliseks Muusikuks või Tõeliseks Muusikaärimeheks? Kõik ju ei saagi ühtmoodi geeniused olla. Ehk ongi Eestis ruumi vaid ühele Vaiko Eplikule, ühele Schillingule või ühele Helen Sildnale?
Tõeline argument peaks muidugi olema, et muusikat tuleks teha suurest sisemisest tungist ja pealtnäha piiramatust andest/potentsiaalist tingituna. Ja et festivali tuleks teha, sest see oleks õige ja huvitava asja tegemine. Aga tahad või ei, me oleme kapitalistlikus tarbimisühiskonnas ja seega rahamajanduse külge aheldatud. Ja tulud ja kulud on kui ingel ja saatan, kes muusikaliste ettevõtmiste hingede nimel heitlevad. Ja kui meil on juba selline dualism, et üritused on kas edule või ebaedule määratud, siis sarnaselt päris religioonile otsime ka meie muusikausku inimesed vastuseid, kuidas saada päästetud või kuidas saada Muusikajumala poolt kõige enam õnnistust.
Nagu öeldud, mul vastuseid pole. Aga ma loodan need leida. Nii enda kui ka teiste sõprade jaoks. Sest kõigil meil on samad ootused, lootused ja mured.
Wednesday, December 12, 2012
Tummfilmikontsert (treiler)
Nüüd üleval Juutuubis järgmise teisipäeva tummfilmikontserdi treiler ühes muusikalise klipiga. Salvestasin selleks lühikese jupi 13/8 (7/8+6/8) taktimõõdu peale, see oli üks esimesi ideid, mille ma tummfilmi jaoks genereerisin.
Tummfilmikontsert Facebookis.
Wednesday, December 5, 2012
Saturday, November 17, 2012
Kaks kompositsiooni ühes
Multiphonic Rodent - Kevadine Paaž (Live) from Edmund E.J. Hõbe on Vimeo.
Üle tõsiselt hulga aja panin jälle üles video. Kink Kongist 6 oktoober. Mängin kaht pala, mida ma olen juba aprillist saadik koos mänginud. Esimene pala on instrumentaal "Hästi Kevadine", mille originaaldemo (salvestatud 4. aprillil 2012 magamistoas Põlvas) ma muide kasutasin ka taustamuusikana Roy Strideri ökoteemalisel sõnakontserdil. Ja teine on "Printsess Ja Page", võiks öelda, et minu mini-hitt, arvestades, et seda on raadios mängitud oma tubli (kuradi)tosin korda, minu rekord seni. Eriti hästi tulid viimase loo lõpus välja soolod elektriklarnetil ja trummidel. Ning üldse, visuaalid on super, tänud, kes iganes tol õhtul slaide lasi.Friday, November 9, 2012
Tummfilmikontserdi tagasivaade
Teisipäeval jõudsin Tallinnasse veerand viieks, Eplik juhatas mu auto Kinomaja hoovi, kuhu mahub kaks kompaktsema suurusega sõidumasinat parkima. Asusime asju üles seadma. Trummikomplekti laenas mulle tolleks õhtuks Vaiko ise. Nii, kui esimest korda basstrummi müdistasin, tuli kohe see "Põgene Ragnar" intro meelde "Kosmoseodüsseialt". Saime nii umbes tunniga või isegi vähem ajaga ühendatud kõik.
Pidin pmst mängima seljaga publiku poole. Sest ega mind teisiti polekski võimalik ära paigutada. Samuti pidin istuma kogu aeg, muidu ma oleks ekraani üleliia varjutanud. Vahepeal toimus raamatuesitlus, siis juhatati film sisse, Vaiko tutvustas mind väga sümpaatselt ja umbes 18.45 asusin musitseerima.
Kava oli mul ettevalmistatud teatud teemade jagu, jättes ruumi improvisatsioonidele. Juhtus aga nii, et ma kodus harjutasin DVD järgi, kus film oli valesti renderdatud! Näiteks üks stseen, mis ma alguses arvasin olevat vot nii 30nda minuti peal, ilmus tegelikult aga umbes paarkümmend minutit hiljem. Mingid stseenid olid vahetusse läinud. Selle tulemusena ma lülitusin kohe 30nda minuti juures või nii ümber elektriklaveri improvisatsioonile, mis oli plaanitud tegelikult kuhugi 43-44 minutile. Ja sellest tulenevalt ka edaspidised teemad organiseerisin spontaanselt ümber.
Kui film sai läbi ja lõpetasin mängimise, sain osaks kirgliku aplausi. Tundub, et filmifanaatikutele oli mu esitus tõsiselt muljet avaldanud. Jaan Ruus kiitis ikka ülivõrdes, film ise jätvat soovida, aga just muusika töötas väga hästi ja ta oli veel pahane, et keegi ei võtnud üles! :)
Ka Vaiko hinnangul tegin korralikku tööd. Ja ta mainis veel, et võib nii minna, et tummfilmikontsert kordub ka Tartus. Muuseas, Prantsusmaal olevat Vaiko sõnul igasugu tummfilmikontserdid juba traditsioon, aga Eestis oli teisipäevane üritus pretsedenditu. Nii, et tegin natuke ajalugu! Ja ütlen juba ette ära: Tartus Elektriteatris saab tummfilmikontserti juba näha 18. detsembril ! ! !
Trummi mängides muuseas veendusin, et trummisaund on enamasti pigem mängijas, kui pillides kinni. Hoolimata Vaiko Epliku trummikomplektist kõlasin ikkagi omamoodi. Kuidas siis veel Zilmer näiteks oleks kõlanud? Aga Eplikul olevat ka omad nipid.
Pidin pmst mängima seljaga publiku poole. Sest ega mind teisiti polekski võimalik ära paigutada. Samuti pidin istuma kogu aeg, muidu ma oleks ekraani üleliia varjutanud. Vahepeal toimus raamatuesitlus, siis juhatati film sisse, Vaiko tutvustas mind väga sümpaatselt ja umbes 18.45 asusin musitseerima.
Kava oli mul ettevalmistatud teatud teemade jagu, jättes ruumi improvisatsioonidele. Juhtus aga nii, et ma kodus harjutasin DVD järgi, kus film oli valesti renderdatud! Näiteks üks stseen, mis ma alguses arvasin olevat vot nii 30nda minuti peal, ilmus tegelikult aga umbes paarkümmend minutit hiljem. Mingid stseenid olid vahetusse läinud. Selle tulemusena ma lülitusin kohe 30nda minuti juures või nii ümber elektriklaveri improvisatsioonile, mis oli plaanitud tegelikult kuhugi 43-44 minutile. Ja sellest tulenevalt ka edaspidised teemad organiseerisin spontaanselt ümber.
Kui film sai läbi ja lõpetasin mängimise, sain osaks kirgliku aplausi. Tundub, et filmifanaatikutele oli mu esitus tõsiselt muljet avaldanud. Jaan Ruus kiitis ikka ülivõrdes, film ise jätvat soovida, aga just muusika töötas väga hästi ja ta oli veel pahane, et keegi ei võtnud üles! :)
Ka Vaiko hinnangul tegin korralikku tööd. Ja ta mainis veel, et võib nii minna, et tummfilmikontsert kordub ka Tartus. Muuseas, Prantsusmaal olevat Vaiko sõnul igasugu tummfilmikontserdid juba traditsioon, aga Eestis oli teisipäevane üritus pretsedenditu. Nii, et tegin natuke ajalugu! Ja ütlen juba ette ära: Tartus Elektriteatris saab tummfilmikontserti juba näha 18. detsembril ! ! !
Trummi mängides muuseas veendusin, et trummisaund on enamasti pigem mängijas, kui pillides kinni. Hoolimata Vaiko Epliku trummikomplektist kõlasin ikkagi omamoodi. Kuidas siis veel Zilmer näiteks oleks kõlanud? Aga Eplikul olevat ka omad nipid.
Monday, November 5, 2012
Luuperimuusika probleemidest
![]() |
| Pildil üks heitlev luuperimuusik (foto Ivo Krustok) |
Luuperiga muusika tegemisel on palju eeliseid: saab üksinda mängida, saab kasutada just nii palju pille, kui soovi ja jaksu on, samuti nautisin 2009-2011 perioodil suuresti võimalust nullist lugusid improviseerida. Viimane aspekt toimis ka uute lugude genereerimise seisukohast. Nii mõnigi asi, nt. "Ekstsentrik" ja Luuperikontserdi 5. osa on laivis mängitud improvisatsiooni modifikatsioon after the fact.
Paraku on aga ka puudusi. Heliline kvaliteet pole alati kõige parem. Eriti suur komistuskivi on olnud live-trummide kaasamine. Peale mängimine annab küll volüümika efekti, millega hea jämmida, kuid trummid võivad üle peksta ja neid on luuperisse salvestada päris tülikas. Kõige otstarbekam tundub mängida võimalikult suurel määral elektriliste pillidega. Klarneti juba tegin kevadel elektriliseks külgekruvitava helipea soetamise läbi. Samuti olen mõelnud elektritrummide peale.
Teine probleem on kahjuks see, et luuperimuusikaga on võimatu saada sellist mõju publikule, mis täis-bändiga mängimisel. Eriti tuleb see kahjuks festivalilaadsetest üritustest osavõtul. Kõige klassikalisem klišee: Multiphonic Rodent on enamasti pandud just nimelt esimeseks esinejaks. Ja seda hoolimata sellest, et siis on publikut naeruväärset vähe.
Tartu Muusikapäevad oli ses mõttes raevuajav: pidin esinema Taskus! Kas tõesti olen ma nii absurdsed otsad ära teeninud tänu sellele, et luuperimuusikaga olevat võimatu kõnetada inimesi samal määral, mis klassikalise kitarrid-bass-trummid rokikvartetiga? Ja otse loomulikult olin ma seal Taskus esinejana üksnes fooniks, mille saatel inimesed tulid ja läksid ja neid, kes kuulasid, võiksin ühe käe sõrmedel lugeda. Järgmise päeva kontserdil Y-Galeriis oli natuke rohkem publikut, aga need saundiprobleemid olid päris kuradi õudsed.
Selle tulemusena ma jõudsin loomingulise kriisini. Ja tõesti mõtlesin: fakk, raisk, nüüd ma panen pillid kotti ja enam seda luuperirida ei tee! Kui välja arvata spets projektid nagu Gilgameš, mis toona oli vaid loetud päevade kaugusel. Läksin Y-Galerii kontserdil samal päeval Põlvasse Uue Ajastu Festivalil Roy Strideriga sõnakontserti tegema ja mine noh, kui chill oli lihtsalt mp3 mängija süsteemi ühendada ja vaid trummipulkadega komplektil kolistada!
Septembri lõpuks aga sain pakkumise soojendada Marten Kuningat Kink Konkis. Selleks ajaks oli mu viha maailma ebaõigluse üle luuperiartistide suhtes juba üle läinud ja ma nõustusin osa võtma. Ma loobusin Luuperikontserdi Nr 1 ettekandest ja selmet tegin üsna laulukeskse kava, kus trummiluubid enamasti juba olemas ja mul vaid trumme vaja peale jämmida lõpukohtades. Jõudsin suvel kirjutada kolm uut vokaaliga pala ja kandsin nad kõik ette. Ma mängisin veel Luuperikontserdist osasid 2 ja 4 (need tekstiga palad), "Tsivilisatsioon" (Tartu Muusikanädala kogumiku pealt), "Hästi Kevadine" ja "Printsess & Pagé" (viimane eriti psühhedeelse lõpuosaga).
Üritus õnnestus päris kenasti. Rahvast oli, heli oli täitsa viisakas. Kahju oli muidugi sellest, et ei õnnestunud inimesi tantsima panna, nagu mul paaril õnnelikumal korral õnneks on läinud. Marten Kuningas pärast tegi üsna pika kava, mängisin külalisena flööti "Allveelaeva" loos.
Tegelikult ongi luuperiartistidele kõige paremad kontserdi võimalused soojendada kas üht või kaht tuntumat esinejat. Festivalid on natuke kahtlasem teema, kui just Schillinguga pole tegu. Kindlasti kavatsen edaspidi laia kaarega mõõda käia igasugustest Patarei Kultuuritolmudest jt. rotistiilifestivalidest. Esineda tahaksin edaspidigi, aga ma olen valivam pakkumiste suhtes, nii palju kui neid üldse tuleb.
Millele ma juba jah-sõna olen andnud, on homne tummfilmikontsert. Vaiko Eplik nimelt tegi oktoobris ettepaneku helindada üks tummfilm nimega "Tšekist Miroštšenko" (1925). Üritus toimub Kinomajas, kus praegu asub klubi Sinilind. Ootan homset seiklust väga. Muusika tuleb poolenisti improvisatsiooniline ja 100% instrumentaalne. Vahel on tore mitte laulmisega jännata.
Nii et taas üks osalusmuusika projekt! Tummfilmi saatel improviseerimine ja ideede genereerimine on igatahes minu huvi ühe mehe sooloesinemiste vastu taastanud. Just igasugused osalused ja saundträkid võivadki olla tegelikult minu forte!
Thursday, October 11, 2012
Jakob Juhkam - T (arvustus)
Arvustus ilmus oktoobrikuu Muusikas. Aitäh Jakobile, kes minu eest digitaalse repro ära tegi ja Facebooki pani.
Tuesday, October 2, 2012
Maria Faust Group - Educational Donkey
Panin YouTube'i üles video ühest Maria Fausti kompositsioonist, mille võtsin videolinti 9ndal septembri kontserdil Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Loo nimi on "Educational Donkey" ja see on geniaalne! Alates komponeeritud põhiteemast, 3/4 rütmist kuni improvisatsioonideni välja, eriti mõnus on jälgida puhkpille, nii kahe klarneti kokkumängu trompetiga ning altsaksofoni vastumeloodiaid, kui ka harmooniaid, mis bassklarneti poole soolo pealt taustaks ilmuvad. Sture Erikson, nagu eelnevalt mainitud, on totaalne leid!
Monday, September 24, 2012
Phlox + Roomet Jakapi Genklubis 15 IX 2012
Phlox + Roomet Jakapi
Phloxi setlist Genklubis oli muidu sama, mis kuu aega tagasi Von Krahlis - viis uuemapoolset lugu viiekesi ja siis kaks viimast pala ühes Roomet Jakapiga. Mis on siin videos. Esimesena kuuleb Pearu Helenurme pala, milles on äratuntavaid elemente seniste Helenurme kompositsioonidega, eriti see, kuidas elektriklaver ja sopransaksofon unisoonis mängivad. Erinevus on aga selles, et Phloxi instrumentalistid justkui loevad terve loo vältel noodist ja vabad käed on jäetud tervenisti just Jakapile. Kes alguses teeb sambarütmi taustal hullu psühho-lalinat (1:45) ja kui lõpuks lugu rajumad tuurid sisse võtab, päästab valla võimsad karjed jõuliste progeroki power-akordide saatel (3:53)! Irr-arr-urr-orr-irratsionaalne ja enamgi veel! Loo lõpuminut on tegelt üldse üsna Magmalik ja tänu Jakapile just on see pala lähim asi, mis Phlox eales on jõudnud Zeuhli žanrile. Ja otse loomulikult pakub ohtrasti kontrollitud kaost oma võlus ja hiilguses ka "Käsi"!
Sunday, September 16, 2012
Thursday, September 13, 2012
Maria Faust Group Viljandis 9 IX 2012
Eelmisel pühapäeval nägin Maria Fausti ansamblit kolmandat korda. Esimene kord oli 2007. veebruaris Von Krahli baaris, teist korda Tartus Ateenas 2009. Jazzkaarel ja nüüd siis Viljandi Pärimusmuusika Aidas.
Võrreldes 2007. aasta bändiga on muutused järgnevad: puudu on kitarrist, vahetunud on trompetist ja baritonsaksofonimängija. Muud kutid on samad, mis varem. Muusikaliselt oli Maria Fausti grupi stiil toona rohkem torudega jazz-rock, arvestades, et bänd kasutas pisut elektrilisi pille, lisaks elektrikitarrile mängis Morten Pedersen toona Fender Rhodesi elektriklaverit. Ning samuti olid improvisatsioonid kohati rohkem straight-forward, rohkem oli harjumuspäraseid jazz-soolosid kindla kestliku rütmisektsiooni taustal.
Tänane bänd on 100% akustiline (v.a. juhud, mil Morten peab hakkama saama digiklaveriga, nagu Narvas eelmine õhtu) ja vabalt voolavama interpretatsiooniga. Vanast ajast oli repertuaari jäänud vaid "Lonely Woman" Bitchslap Boogie CD pealt, millega ka kontserti alustati. Just selle pala free-improvisatsiooni keskkoha poolest sobis pala hästi ka ülejäänud materjaliga. Mis oli uus ja kus oli üllatavalt palju klarneteid. Uus baritonimees Sture Erikson oli totaalne leid! Mitte ainult ei mänginud ta avaloos täitsa korralikku baritoni, vaid tal oli kaasas ka si-bemoll klarnet ja...bassklarnet! Klarna võttis kaasa ka tenorimees Lars Greve. Teine lugu oli üks uusimaid palasid ja seal läks kaks si-bemoll klarnetit kohe käiku. Modernklassika mõjud olid nii arranžeeringute kui improvisatsioonide osas vägagi tunda.
Faust on selgelt liikunud edasi suunas, mis oli õhus juba tegelikult kolme aasta tagusel kontserdil. Nüüd oli aga väga meeldivaks lisanduseks ekstra kõlavärvid klarnetil ja bassklarnetil. Viimast mängis Sture Erikson ka vägagi lahedalt, näiteks küttis loos "Educational Donkey" (ka üks uus lugu) päris tulise soolo. Võib-olla 50 aastat tagasi oleks kogu kompotti ehk klassifitseeritud third-stream'ina? Kava oli igal juhul vägagi väljapeetud ja huvitavalt, etteaimamatult arendatud. Maria Faust mängis talle omaselt vaid ühe soolo, seega sai rohkem kuulda teisi interpreete. Ja nad olid kõik päris head. Eriti Sture.
Terve kava koosnes seega seni avaldamata materjalist. Viimase loona tehti "Mingus Presto", kus Sture võttis taas baritoni kätte. Lisalugu "Adagio" (sarnaselt eelmise looga Warrior Horse CD'lt) aga sisaldas baritoni asemel taas bassklarnetit. Ja väga hästi sobis see pill selle loo jaoks.
Mida enamat oskangi öelda, kui et Maria Faust on Eesti parim jazz-helilooja ning ta areneb jätkuvalt!
Ülejäänud galerii nähtaval siin.
| Maria Faust taas Eesti lavadel |
Võrreldes 2007. aasta bändiga on muutused järgnevad: puudu on kitarrist, vahetunud on trompetist ja baritonsaksofonimängija. Muud kutid on samad, mis varem. Muusikaliselt oli Maria Fausti grupi stiil toona rohkem torudega jazz-rock, arvestades, et bänd kasutas pisut elektrilisi pille, lisaks elektrikitarrile mängis Morten Pedersen toona Fender Rhodesi elektriklaverit. Ning samuti olid improvisatsioonid kohati rohkem straight-forward, rohkem oli harjumuspäraseid jazz-soolosid kindla kestliku rütmisektsiooni taustal.
Tänane bänd on 100% akustiline (v.a. juhud, mil Morten peab hakkama saama digiklaveriga, nagu Narvas eelmine õhtu) ja vabalt voolavama interpretatsiooniga. Vanast ajast oli repertuaari jäänud vaid "Lonely Woman" Bitchslap Boogie CD pealt, millega ka kontserti alustati. Just selle pala free-improvisatsiooni keskkoha poolest sobis pala hästi ka ülejäänud materjaliga. Mis oli uus ja kus oli üllatavalt palju klarneteid. Uus baritonimees Sture Erikson oli totaalne leid! Mitte ainult ei mänginud ta avaloos täitsa korralikku baritoni, vaid tal oli kaasas ka si-bemoll klarnet ja...bassklarnet! Klarna võttis kaasa ka tenorimees Lars Greve. Teine lugu oli üks uusimaid palasid ja seal läks kaks si-bemoll klarnetit kohe käiku. Modernklassika mõjud olid nii arranžeeringute kui improvisatsioonide osas vägagi tunda.
| Sture Erikson - hea leid |
| Sture mängis ka head bass-klarnetit |
| Mängis vaid ühe soolo, kuid selline tagasihoidlikkus täiendab tema kindlat juhtimisstiili päris kenasti. |
| Les cuivres de Maria Faust |
| Trumpet + drums! |
Monday, September 10, 2012
Sinilinnu avamispidu
| Vaiko Eplik pidamas avakõnet |
| Sander Haugas, Lauri Randveer ja varjus Martin Tamm |
| Kaspar Aus ja Siim Randveer |
| Martin Tamm |
| Juhkam kitarri luupimas |
| Indrek Mällo - basskitarr |
| Hans Kurvits - trummid ja grimassid |
| Juhkam tegemas klaverisporti |
Oli küsimus: mida võiks Eliit seekord teha, mis ületaks Klassikaraadio Areaali live üllatusmomente. Lahendus oli lihtne: Eplik istus trummide taha. Ja laulis samaaegselt. Läbi efektide. Helikõrgusemuundur oli tagasi! Esimesed neli lugu mõjusidki peaaegu instrumentaalselt, Vaiko vokaal kõlamas selgelt rohkem omaette instrumendina kui sõnumikandjana. Siis tekkis Vaikol mõte esineda üle tõsiselt pika aja avalikkuse ees klahvpillimängijana ja lastes Jarek Kasaril lüüa laul lahti! Ja nii esineski juhtsolistina just nimelt Jarek, Jaan Pehk lihtsalt istus obligatoorse paksu mehena laval, nühkides ennast käterätikuga, kuid aegajalt demonstreerides, kui hästi ta oskab ühes Jarekiga harmooniaid improviseerida!
Kasaril oli seekord kaasas Formanta süntesaator (tõenäoliselt see siin) harjumuspärase Jupiter-8 asemel ning terve saund oligi plärisevate sünditoonide, Saaremetsa rütmimasinate, Vaiko trummide ning Tursa mikemillsiliku nurgelise ning mõirgava basskitarri kombo. Julge kooslus post-punk saundist, diskorütmidest ning Ariel Pinkilikust lo-fi esteetikast. Mängisid väga pikalt, kohati mõjus ehk isegi liiga väsitavalt, aga kui Eliit oli hea, siis nad olid ikka väga hea.
| Eplik - trummid + loads of vocal weirdness |
| Raul Saaremets - rütmimasinad ja löökriistad |
| Jaan Pehk - paks mees käterätikuga, taustalaul |
| Tursk - bassimürin |
| Jarek Kasar - Nõukogude sünt, lauluüürged ja frontmänlus |
Sunday, September 9, 2012
Autostopp nädalavahetusel
![]() |
| Väljavõte Google Mapsist |
Eile hääletasin Tallinna, et minna klubi-kohviku Sinilind avapeole, kus esinesid Wrupk Urei, Jakob Juhkam ja improvisatsiooniline Eliit. Täna päeval hääletasin Tallinnast Viljandi poole, sain küüti kuni Imavere ristini. Imaveres istusin bussi peale. Pärimusmuusika Aidas esines Maria Faust Group. Tagasi Tartu sain ühe Maria tuttava abil.
Järgmine nädal luban kirjutada neist kahest sündmusest pikemalt. Praegu ütlen vaid nii palju, et jäin väga rahule kontserditega.
Subscribe to:
Posts (Atom)





































