Positivuse festivalil

Käisin tänavu aasta Positivuse festivalil esimest korda. Võitsin Rada7 kaudu piletid. Mis mulle nähtust siis meeldis? Elephants from Neptune kõlas tegelt ikka päris hea rokk-ansamblina, Kieron Tyleril oli õigus, laivis nad toimivad, mis siis, kui see TMW Check My Demo lugu oli mingi second-rate Incubus vms sitt. Jimi Tenor tegi koostööd Jessega, palju analoogsünte, mõnusad saksisoolod, jämm-sessioon rannalaval! Jagaspace'il üllatavalt hea drive sees, üks liige on hakand rohkem trumme mängima, Joe Dilworthi mäng ühes Tim Gane'i uues Cavern of Anti-Matter projektis tuli meelde. Paabel pani rahva elama. Galvanic Elephantsil on rohkem sünte nüüd. Sigur Rosi kontsert oli pooleteisetunnine jumalateenistus, kohati kannatust testiv, kohati väga lummav. Sturi Zevele oli pühapäeva pärastlõunaks ideaalne mellow indiepop, vist mängisime sama bändiga ühes kunagi Opiumiga Liepajas 6a tagasi, väga tuttavad tulid ette. French Films: hea punkrokk-energia ja popi meloodiate sümbioos. Odd Hugo puhkpillidega folk-lähenemine väga sümpaatne, üks tüüp kasutas ühes loos ka elektriklaverit, väga "No Quarterliku" saundiga kusjuures. Michael Kiwanuka autentne soul-rock esteetika väga viis pluss. Efterklang üllatas: nad ikka suudavad end muuta ja kõlada endiselt põnevalt. Puhkpille polnud, aga uus naisvokalist oli päris far-out. !!! funk-groovid kohati olid mõnusad, kohati liiga generic diskobändi värk, aga Nic Offer rõhutas oma seksapiili täiega. Muidugi oli ka tonnide viisi staadioni-indit nii UKst kui USAst. Osad tähtsad nimed jäid nägemata, oleks pidand kodutööd rohkem tegema.

Elephants from Neptune

Luministic

Jimi Tenor & Jesse

Zodiac

Jagaspace

Paabel

Zebra Island

Galvanic Elephants

Charli XCX

Candy Empire

Sigur Ros

Sturi Zevele

French Films

Odd Hugo

Michael Kiwanuka

Efterklang

!!!

Veidi müürsepatööd talus

Hetkel olen part-time wwoof'ija ühes Vooremaa talus, millega teeb algust üks tartlanna nimega Triin. Part-time sellepärast, et kohati käin sealt ära ka. Nagu mõnda aega tagasi Positivuse festivalil. Ja nüüd, seoses ettevalmistusega esinemiseks Intsikurmu festivalil.

Triinu maja on veel ehitusjärgus. Ööbin oma telgis (viimati kasutasin telki 3a tagasi, nüüd on aga telkimist väga tihedalt ette tulnud), vesi tuleb kaevust, olen territooriumil enamasti üksinda. Nii et peaaegu nagu majahoidja mingis mõttes. Ehituse mõttes: õppisin eelmine sügis kutsekas natuke müürsepatööd, kuid kevadel katkestasin õpingud. Mulle küll meeldis idee omandada ehitusalaseid oskusi, ent veendusin, et iga mees ei suuda olla edukas ehitusmeister.

Siiski, teadsin, kuidas see müüriladumine enamvähem käib ja nii paningi Triinule ette, et ma saaksin tema vannitoa seinad valmis laduda.

Töö algusjärgus

Positivuselt tulles hakkasingi tööga pmst pihta. Kasutasin vanu kärgtelliseid, mille Triin kelleltki tuttavalt sebis. Nendega oli ikka üksvahe sekeldamist. Esiteks olid kõrguse ja laiuse mõõdud kohati üsna kõikuvad. Mis tähendas, et päris mõlemalt poolt perfektselt loodis olevat seina on sama hästi kui võimatu laduda. Või vähemalt mul puudus see vilumus. Teiseks oli kividest raske lõigata välja sobivaid juppe, ikka läks arvestatav osa kive puruks.

Lõpuks võttis terve töö mul päris kaua aega. Ladusin kaks seina terve nädalaga valmis, kuigi osav müürsepp peaks ju selle töö suutma ära teha paari päevaga, kui mitte suisa ühe tööpäevaga. Igatahes veendusin, miks õpingute katkestamine oli hea idee. Ehitus on ikka keeruline ala. Üks ehitaja kurtis, et enamik inimesi laseb mõisa kõiel lihtsalt lohiseda, aga pärast tuleb ikka teha kalli raha eest töid ümber. Väga põhjapanev: kui ehitusalal on raske tõmmata mõisa kõis piisavalt pingule, siis ega ei maksa sel alal väga tööturule tungida. WWOOF-kontekstis ehk kannatab asja teha küll: sa ei pea aja peale tegema vähemasti. Ja ehk ei ole ka nii palju muret sellepärast, kas töö on täiuslikult tehtud või ei. Ehitusfirmas palgatöölisena oleks asi kõvasti nõudlikum.

Pärast töö valmimist. 

Vähemasti mulle meeldib, et saan teha korralikke meestetöid wwoof-kontekstis. Ma olen alati arvanud, et soovitavamad wwooferid ongi need, kel ka mingeid kasulikke oskusi või vähemasti teadmisi. Tõsi küll, mul see müüritöö värk on pigem vaim-valmis-aga-liha-veids-nõder küsimus: ma võin ju teada, mida ma teen, aga väga suure vilumusega asi siiski ei edene. Ehk teeks kunagi veel wwoof-kontekstis sama asja, kuid tööturule ehitama ma vaevalt et trügiks.

Intsikurmu Festival 2-3 VIII 2013

Muusika: Edmund E.J. Hõbe ehk teie alandlik teener MHN.

Tulemas on õigusjärglane viimase kolme aasta Uue Ajastu Festivalile: Intsikurmu festival. Mis öeldagi: esineb Eesti alternatiivmuusika paremik: Kosmofon, Kali Briis Band (peaks olema huvitav, TMW ajal said kõvasti kiita), Eplik oma rokk-Eliidiga (paistab, et Eplik peab just seda koosseisu oma kõige definitiivsemaks ansambliks), Roomet Jakapi (näis, mis ta soolona teeb), Candy Empire, TNVVNÜM (tundub, et tulevad varjusurmast tagasi), Ajukaja ja Mart Avi (alles hiljuti avastasin mõned Ajukaja sooloasjad, täitsa vinksvonks värk, abiks see Ekspressi intekas) jt. Ning üks välismaine esineja on Jan Jelinek, kelle 2005. aasta albumit Kosmischer Pitch pidasin toona väga silmapaistvaks.

Esinen ka. Kuid dropin Multiphonicu pseudonüümi. Proovin esitada paar pala viimaselt EP'lt, siis mõned avaldamata palad ja ehk midagi päris vana kah.

Cavern of Anti-Matter - Blue Milk (with members of Stereolab)

Kõlab ikka väga krautrokiliku Stereolabi moodi küll. Cavern of Anti-Matter on kitarrist Tim Gane'i uus projekt. Kontsert toimus Deerhunteri kureeritud ATP festivalil. Bradford Coxi idee oli, et Laetitia Sadier tuleks lavale ja laulaks seda lugu ühes Caverniga. Varsti peaks CoAM'il isegi plaat tulema.

This does sound like Kraut-rock oriented Stereolab, alright. Cavern of Anti-Matter is the new band of the Lab's (on hiatus since 2009) guitarist Tim Gane. It was Bradford Cox' idea that Laetitia Sadier would join the group for a rendition of "Blue Milk". Soon enough CoAM is expected to release an album.

Valitud nopped osalusmuusika projektidest

Laadisin just üles paar katkendit oma osalusmuusika projektidest, mis ma seni teinud olen.



Esimene jupp pärineb "Gilgameši" unenäostseenist. Salvestatud nii umbes 2-3 juunil 2012. Kika Mosaiik Stuudios, vahetult pärast meie Mosaiigi singli tegemist. Mängin järgnevaid pille: Prophet 08, basskitarr, Formanta elektroonilised trummid, elektroakustiline klarnet, flööt.



Teine pärineb heliribalt, mille komponeerisin 1925. aastast pärineva kodumaise antikommunistliku tummfilmi "Tšekaa komissar Miroštšenko" taustaks eelmise aasta oktoobris-novembris. Katkend on kontsertsalvestus Tartu Elektriteatrist 18. detsembril 2012.

Wolfredt - Lullabies to Wilhelmine

Arvustus ilmus maikuu Muusikas.

Kreatiivmootor + Candy Empire Mailaulul 3 V 2013

Põhimõtteliselt ilmusingi reedel kohale John Brainlove Rogers'i lemmikbändi pärast! Kreatiivmootor on hakanud jälle lugusid laivis esitama, võrreldes 2011-12 vabavormsema kavaga. Avalugu oli kohe eriti super ja lihtsalt kirjeldamatu! Teise loo ajaks hakkasin mõtlema oma varasemate Mike Pattoni paralleelide peale ja paganapihta, mingi Fantomasi/Bungle'i kiiks ikka 'mootoril on küll! "Elu eest" teiselt plaadilt oli rõõm kuulda, tuli ka üks suuresti Jakapi häälutusele toetuv frii pala, mitte küll nii sõge, kui Phloxi "Käsi", aga põnev vahepala sellegipoolest. "Irratsionaalne" oli originaaliga võrreldes peaaegu tundmatu, ent milline energia!

Candy Empire alustas looga "Sundown", millele tuli kohe otsa tuttav Floydilik d-minoor jämm! Natuke sünti uuelt kutilt ja siis tuli 'mootori saksofonist Maria Lepik ja mängis üle mõistuse hea soolo! Võrreldes Kink Kongiga eelmine kord olid instrumendid miksis paremini eristatavad ja kuulsin ka süntesaatoriosi seal, kus need esinesid. Candy Empire on hakanud natuke rohkem jämmima ja eks nad ise ka tunnistasid, et neile meeldib sedasi teha. Muuseas, Katarina rääkis sellest, kuidas TMW välispressis muudkui levisid jutud, et Ervin on pool Opium Flirti ja ehk olevat ka Candy Empire seeläbi mingi uimastibänd. Tegelt on neil kõik lood ikka armastuslood. Kui seda juttu tõlkisin mingitele prantsuse tsikkidele, siis nad paistsid ilgelt disappointed, haha.

 Üle mitme kuu ilmusin sellele kontserdile taas kohale oma Panasonicu kaameraga. Mis vahepeal seisis jõude tänu akulaadija kadumisele. Ostsin eelmine kuu mingi uue laadija ja nüüd saan jälle kasutada kaamerat, kui ikka akud laaditavad. Kreatiivmootori setti filmisin, seega pildid, mis samal ajal klõpsida said, tulid madalama resolutsiooniga. Lihtsalt seetõttu, et minu kaamera oli lülitatud öörežiimile.

Wolfredt + Wrupk Urei

Käisin laupäeval Konkis vaatamas Wrupk Ureid ja Pia Frausist tuntud Margus Voolpriidu uut projekti Wolfredt. Rahvast oli vähe, kuigi sedasorti muusika väärib kindlasti enamat. Eriti nõme oli näha osasid inimesi kontserdi ajal baaris hängimas. Isegi niisuguse nišimuusika puhul käidakse üritustel enamasti mingitel muusikavälistel põhjustel, mis on natuke frustreeriv. Okei, see on küll tore, kui sedasorti kontingent raha maksab, et toetada üritust ja seeläbi ka esinejaid, aga ega siit mingit kestvat sidet bändide ja publiku vahel ikka ei arene küll. Parimal juhul on tegu puht utilitaristliku sümbioosiga: üritusele on vaja maksvaid kundesid, ent osa maksvaid kundesid tahab lihtsalt kuskil tantsu lüüa või selle puudumisel lihtsalt baaris õlut juua. Sedasorti jutt pole küll midagi uut, aga ega see probleem taha küll kuidagi aeguda.

Wolfredt pole võib-olla kellegi arusaam tantsumuusikast, kuid selline mogwailik lähenemine klassikalisele Seksound stiilis shoegaze'ile on veel üks võimalus rikastada Eesti instrumentaalmuusika maastikku. Voolpriit mängis basskitarri, midisünti ja metallofoni, teda toetas kaks kitarristi, üks mängis rohkem rütmipartiisid ja teine pigem juhtpartiisid, ühes loos ka poognaga mängu. Kuigi post-rock stiilis crescendodeni arendamine on juba vana ja mõnevõrra kulunud trikk, tundus mulle üks vali koht eriti maadraputavana.
Viimase loona tehti "The Lost Art of Humming" ja asi rokkis küll! Minu ainus kriitika puudutab arvutitaustadele toetumist, mis paratamatult tähendab loo suht staatilist samasust igal kontserdil. Võib-olla oleks mõistlikum võtta live-trummar, et "The Lost Art of Humming" jämmipotentsiaal lahti kangutada?

Wrupk Urei on viimasel ajal väga tihedasti mänginud. Oma käe sõrmedel oskan kokku lugeda hetkel neli kontserti sel aastal. Viis-kuus vast isegi, kui arvestada ka neid, mida pole näinud. Eelmine kord Candy Empire livel sattusin kokku vana tuttavaga, kelle hinnangul pole Eestis veel tehtud eriti krautrock stiilis muusikat. Mingis ühes loos aga tundus Wrupkil küll toimivat väga klassikaline motorik-gruuv. Võib-olla nemad suudaksid ka krautrokki teha, kui tahaksid?