Tagasi Itaalias

Guido naases eelmine kolmapäev Inglismaalt. Housesitting läks päris edukalt minu jaoks, Alma sünnitas 31. märtsi hommikul kaks isast talle. Panen siia ka ühe pildi.

Eelmine nädalavahetus jõudsin Itaaliasse, naasesin Christina tallu Piemontes. Ilm on alates laupäevast olnud päris hea, kuigi Portugalis oli ilm pigem vihmane ja jahe viimased paar minu veedetud nädalat. Enne, kui Christina mulle Alba rongijaama järgi tuli, veetsin natuke aega Albas. Klõpsutasin mõned pildid kesklinnas.

Iga laupäev on vanalinnas turg...

…mis jaotub ikka mitme tänava peale ja nii mõnegi...

…arhitektuurilise atraktsiooni ette, nt. see kõrge torn taamal.

Siinkandis müüdi rohkem mahekaupa.

Plaan on siin olla oma kolm nädalat. Oktoobris läks meil kooriproovidega nii hästi, et Christina otsustas kontserdi korraldada. Mitte ainult ühe, vaid isegi kaks. Proovid nagu ikka, kolmapäeviti.

Hommikut ja lõunat sööme koos, vahepeal teeme tööd. Õhtul teen enda kasutuses olevas majas omale ise süüa. Eile oli õhtusöögiks hirsipuder, millele lisaks tegin salatit…võilillelehtedest. Lõikasin sisse küüslauku, lisasin soola, äädikat ja oliiviõli. Päris hea tuli!

Housesitting Kesk-Portugalis

Guido läks 19. märtsil perega Inglismaale kaheks nädalaks. Leppisime juba veebruaris kokku, et ma tulen võtan ta taluvalduse housesitter'ina (ehk majahoidjana) üle. Juba veebruari keskel õppisin sellega seoses kitsi lüpsma. Guidol on kolm kitse: Uma, Anne-Sophie ja Alma. Viimane ootab uusi tallesid, nad peaks see nädalavahetus sündima. Ülejäänusid lüpsan. Piima saab kaks liitrit päevas.

Kuna Guido teeb ka kitsejuustu, siis õpetas ta mulle sellegi protseduuri selgeks. Reedel 21. märtsil tegin esimese portsu. Pildid siin.

Juustumassi kaalumine. Tuli umbes kilo jagu.

Segasin soola sisse

Vormid.

Täna korraldasin pannkoogilõuna. Kohal käisid Guido sõbrad Steve (oma naise ja tema sõbrannaga) ja Dave (oma naisega). Kuuekesi. Guido oli telefoni teel soovitanud, et nädala vanune juust maitseb kõige hüvam. Panin isegi natuke pannkoogi peale. Paistab, et teised jäid minu esimese katsetusega rahule. Guido läänepoolses toas (kus on klaver) kuivab veel kolme-neljapäevavanune uus ports. Mida ehk võib serveerida perele, siis kui nad tagasi tulevad 2. aprillil.

Tegin ka leiba eile. Valmistasin ette kahe pätsi jagu tainast ja siis valasin vormidesse. Pildil pätsid enne ahju panekut. Paraku pealisosa tuli natuke must, nii et ei teinud pilti pärast ahjust väljavõttu. Oleks minu näruse telefoniga näinud välja nagu kolossaalne läbikukk. Aga maitseb hüva. Kodustehtud täisteraleiva vastu ei saa!

Veebruar 2014

Ruby sünnipäev. Tegime lõket. Kohal mõned lapsed oma vanematega, enamik neist inglased. Ruby on oma isa Guido süles

Iris ja Guido

Ja sünnipäevalaps oma isakese süles

Lahkusin Guido quintast 15. veebruaril. Istun rongis Santa Comba Dao'st Coimbrasse. Couchsurfisin ühe öö Coimbras ja siis…

…järgmise HelpX hosti juurde. Derek ja Pamela Inglismaalt. Neil oli mulle varuks üks projekt...

Nad soovisid nimelt loobuda nendest metallvõredest ja tekitada päris seinad. Selleks...

…avanes võimalus taas rakendada oma müürsepaoskusi, nii palju kui mul seda on muidugi.

Täna sai töö valmis. 

Järgmine protsess oli seina krohvimine. Tegin ära alumise kihi.

Ja tulemus näha siin.

Teisipäeval käis Pam arsti juures. Sõitsimegi kõik Alvorisse. Käisin rannas. Alvor asub teisel pool Odiaxere jõge, lääne poolt vaatab vastu vana tuttav Lagos.

Poseerimas pilliga.

Kuidas mul talvel wwoofimisega läinud on

Saabusin vana sõbra ja wwoof-hosti Guido farmi 16. detsembril. See on juba minu neljas kord tema quintas ja ühtlasi seni minu pikem viibimine. Plaanin sinna jääda veebruari keskpaigani. Seni on Guido mulle ülesandeks usaldanud puude lõhkumise ja riita ladumise. 2012/2013 aastavahetuse paiku viibisin tema pool oma kaheksa päeva ja ta jäi minu puuriitadega väga rahule. Vahest olen ka ettevalmistanud peenraid istutamiseks ja pannud mulda maha näiteks sibulat ja ube. 

Kui eelmised kaks lühemat visiiti (lisaks eelmainitud korrale märtsis 2011) oli peale minu olemas veel teine wwoofer (mõlemad naissoost ja mõlema emakeel prantsuse keel, ütlen niipalju), siis seni olen olnud ainus wwoofer. Pärast mind peaks tulema keegi Saksamaalt, kes tundub Guidole väga paljulubav. Wwooferite majutus on siin kahetoaline. Ainult ühes on ahiküte. Nii et õhtuti on tore, kui saab oma asja teha veidi soojemas toas.

Iris on üheksa-aastane ja kasvanud päris kenasti. Rubyga on see asi imetore, et kui tavaliselt lapsed muutuvad näo poolest märkimisväärselt võrreldes beebi-eaga, siis ma tunnen Ruby näojoontest endiselt ära selle Ruby, kellega tutvusin juba aprilli lõpp 2010. Ma näitasin enne ärasõitu Mari Abelile (käisin vaatamas "Kolmapäeva" toona) pilti Guidost ja Rubyst ja Mari sai kohe aru, et tegemist on hästi heasüdamliku mehega, kes kiirgab soojust, empaatiat ja hoolivust. Nii ongi - ikka ja jälle hämmastun, kui hea inimesega mul on õnnestunud tuttavaks saada.

Internet endiselt üsna piiratud siinmail, eelmine visiit ma vältisin tegelt interneedust üldse. Nüüd aga vähemalt paar korda nädalas orgunnin end kuidagi netti. Laupäeviti käin Tabuas raamatukogus, nädala sees satun aga kord-paar Kapingbdi baari, mis asub 1km kaugusel talust, kus on wifi.

Aegajalt on tulnud ette ka igasugu toredaid sündmusi. Kas on mõnel Guido sõbral toimunud pidu. Detsembri lõpus osales Guido linna jooksuvõistlusel. Sai isegi medali, kuna ta tuli veteranide kategoorias kümnendaks. Järgmine sündmus, mis tuleb, on Ruby sünnipäev see pühapäev. Luban kirjutada sest hiljem. Siin aga üks pilt Rubyst oma uues pidžaamas, mille vanaema (ehk Guido ema) jõulukingiks saatis.

Päikeseloojang, vaade talule

Jõulupühad Portugali talus Guido peres

Pildil Guido, Ruby ja Iris. Kõik üsna lõbusas meeleolus. Mulle meeldis väga eilne jõulupüha, mida ma oma lemmik Portugalis elava perega (tegelt ikkagi inglased) tähistasin. Kirjutan hiljem oma Portugali reisist pikemalt.

"Kolmapäev" NO teatris

Käisin eile NO-teatris vaatamas Lauri Lagle lavastatud "Kolmapäeva". Laval neli naist, kolm nooremat ja üks vanem. Alguses kõik kõnnivad mõõda lava ja siis istuvad ükshaaval kõik oma pessa maha, kes diivanile, kes kööki, kes teleka ette ja kes voodi manu. Esimene pool tundi kestabki ilma igasugu tekstita. Igaüks oma nurgas midagi nokitseb. Mis need tegevused eriti põnevaks teeb, on et kõik on kontaktmikrite/piesoelementide abil võimendatud! Põnev oli küll jälgida, et ootoot, kas need saundid tulevad ikka lava pealt või on midagi eelsalvestatud ka. Selline helikunstiline lahendus kulmineerus ikka päris võimsa helitugevusega, õnneks mitte kõrvulukustavaga.

Mari Abel tegi esimesena suu lahti. Tema tegelaskuju rääkis sellest, kuidas ta vihkas koolis käimist, tuli sealt ära, hängis niisama ja hakkas siis seksi harrastama. Kuni lõpuks oli ta pea kõigiga maganud, siis hellitas lootusi, et temast võiks saada tantsija. Probleem oli aga selles, et tema publik hakkas teda litsiks sõimama! Ja siis esitas ta oma tantsunumbri "Love is in the Air" diskohiti saatel. Päris provokatiivne jutt üldiselt, aga kui Mari seda deklameerib, siis tema malbe olemus justkui mõjub huvitava kontrastina sellele.

Igaühel oli oma monoloogilisemat sorti roll. Inga Salurand järgmisena teeskles oma mehega köögis rääkimist. Kuid kõrghetk tuli Eva Klemetsaga, kes hakkas demonstreerima oma tabletikomplekti ja siis seletama, mis medikament mis hingehäda jaoks käib. Ütleme, et mõne inimese elu on siis nii umbes, et iga häda jaoks võib vaja minna neid ravimeid lausa terve kohvritäis!

Kaie Mihkelsoni roll oil ehk veidi tagasihoidlikum, ometi mõjus tema monoloog mälestustest oma vanaemast päris sümpaatsena. Kuid Ingal oli siis aeg jälle esiplaanile ronida. Inga paljastas ülakeha ja hakkas andma pintsli ja värvidega ülakeha peal õppetundi anatoomiast. Viimase monoloogi esitas aga taas Mari, kellele tuli külla üks kuulus näitleja (keda kehastas krediteerimata meesnäitleja) ja nii esitaski Mari üsna tahtlikult puises inglise keeles oma kiindumust oma ekraaniiidolisse. Lõpuks istusid kõik lõkke äärde maha.

Sain igatahes päris põneva teatrielamuse. Laglelt tuli päris arvestatav tükk ikkagi, kus eksperimenteeriti päris leidlike lahendustega. Käisin muidugi sügisel ka "Free Range'i" vaatamas ja siiani olen kahevahel, kas tegemist oli hea filmiga või mitte. Lagle roll üsna deadbeat olemusega peategelasena oli vist täitsa okei. Aga lavastajana "Kolmapäev" tekitas mus küll temas respekti.

Argo Vals ja Taavi Tulev Genklubis 7 XII 2013

Argo Vals

Eile toimus siis Kultuurikvartali avatud uste päeva raames Genklubis üks tasuta kontsert. Kus esinesid kaks soolomuusikut: kitarrist Argo Vals ja elektroonik Taavi Tulev. Üritus algas kl 8 õhtul, nii et igati mõistlikul ajal.

Veerand üheksa tuli kitarriga lavale Argo Vals. Kes alustuseks esitas uue pala pealkirjaga "Oksüümoron" (kuula täispillikoosseisuga demo siit). Väga nautisin kontserti. Uuem materjal näitab Argo küpsemist luuperi kasutamisel. Minu meelest oli setlist päris kena, Tsihcieri lugude valik oli hea, viimane pala oli "Hallitussilmad". Midagi ei olnud üleliia pikk, lugude kestus oli enamvähem paras.

Taavi Tulev paistab väga eneseirooniline tüüp olevat. Kui ta ärgitas tartlasi hääletama Kultuurikvartali kaasava eelarve eest, siis tema remark - et kui Genklubi saaks rohkem raha parema tehnika jaoks, siis ta enam nii "sitalt" ei kõlaks laval - tekitas elevust. Tulev on vist viimane mees, kes laseb end heidutada kitarriga rokkivate staaride nurinast, et "läptoppide taga mune sügavatest kõrenditest" koosnevad grupeeringud pole õiged bändid. Mitte ainult ei patustanud ta rokkstaarlike läpakavastaste reeglite vastu täiega, vaid päris lõpus ta tuligi lavalt maha, lastes läpakal lõpuni mängida! Mulle tundus see nii irooniline. Kohati aga need helimaastikud, mille demonstreerimist traadipuristid ei kannata, isegi täitsa mõjusid. Olid küll mõned tüüpilisemad (enamasti perkussioonilisemat sorti) saundid, aga üldine helipilt torkas kõrva oma tiheduse poolest. Siiski, näiteks Jan Jelinek saab ka ilma läpakata hakkama.

Raskustes muusikute nutulauludest

Sattusin täna hommikul YouTube'is kuulma üht laulu. Mille autor oli kirjutanud sellest, et mis tunne on olla raskustes muusik, kellel ei lähe hästi. Tjah, eks ise ole ka kogenud oma teel piisavalt raskusi, mis on pannud mind täiesti ahastama. Kuulasin siis huviga ja panin ka sõnad kirja. Lüürika ise selline.

When you are a struggling musician
everybody wants to rip you off
everybody wants you to bend over
so they can use you.
Now you know you are a musician. 

When you are a struggling musician
you are more susceptible to lies.
You will have to see through their disguise
They will betray you,
because you are a musician. 

When you are a struggling musician
you will play to empty pubs and clubs
You will bare your soul and in return
suffer ridicule.
Ain't it grand being a musician. 

When you are a struggling musician
everyone but you will succeed
You will have to grovel in an email
for a support slot
opening for a successful musician.

No tõesti, andke andeks, aga kas tõesti vaid minu arvates kumab sellest loost läbi väga raske, lausa rõhuv ohvrimentaliteet? Kui ma seda illustreeritud videot vaatasin (mida linkima ei hakka, sest selle loo muusikaline osa pole päris minu maitse), kumas küll läbi, et tüübil on ikka totaalne enesehaletsuse hoog peal, eriti just tema lauluhäälest tuli see välja!

Võib-olla räägin enesele natuke vastu arvestades mõningaid minu varajasemaid postitusi. Kuid ma isegi mõtlen üsna tihti, et ehk ma kulutasin neid postitusi tehes ära suurema osa oma psühholoogilisest krediidist mõnede tuttavate silmis. Ma tean väga hästi, et nobody likes a whiner. Sain tänu ühele kolmeaastasele läti poisikesele see suvi aru, et mulle endalegi ei meeldi. Ja kolmekümnesed peaksidki endalt ootama enamat kui küpsustaset, mis vastab...kolmeaastastele. Ohvrimentaliteet on ühtlasi taktikaline viga: selmet näha seda, kui halvasti on kõik ümberringi, oleks ehk kasulik mõelda, mida saaks mina hästi teha.

Laulu autor teeb viiteid situatsioonidele nagu pay to play, tühjadele saalidele esinemine ja ehk ka tasuta allalaadimine. Okei, see muusik, kes laseb end lõksu meelitada pay to play (s.o. et sa pead suutma tooma vähemalt X arv inimesi kontserdile ja sealt edasi ehk sulle makstakse mõni kopikas, vastasel juhul pead korraldajale maksma raha) skeemi, on paremal juhul informeerimata, halvimal juhul totaalne ullike. Soovitan lugeda Ameerika muusik Ari Herstandi postitust: "Kas peaksid mängu eest maksma".

Üldse on Aril päris korralik blogi. Ohvrimängude asemel on mees väärikalt vaeva näinud, et end oma muusikaskeenes üles töötada ja seal ka ellu jääda. Muuseas lükkab ta ümber ka ülaltoodud laulus mainitud idee, et see on üldse hea idee lunida välja soojenduskoht mõnelt edukamalt muusikult. Kellel muusikaskeenes raskusi, see kas peakski mõtlema, kuidas ta saaks oma olukorda parandada. Ehk on vaja õppida rohkem businessi/promo oskusi? Ehk on vaja psühhoteraapilist abi otsida, kui tühjadele saalidele esinemine on totaalne hingerusuv krahh? Ehk on tark idee üldse lõpetada, kui olukord on täiesti lootusetu? Viimane samm tasub võtta siiski vaid siis, kui kõik muud võimalused ammendatud.

Üks kommentaar veel tasuta mängimise teemal. Mulle 2012 augusti lõpus isegi tehti mingi ettepanek esineda kuskil Tartu kesklinnas miski näituse avamisel. Mainisin, et soovin saada honorari. Mulle helistati tagasi ja vastati, et noh, see on tasuta üritus ja me ei saa lubada seda, et sulle maksame. Ütlematagi selge, et sellega meie suhtlus ka lõppes. Ma parem ei esine üldse mitte kuskil (või puhuks tänaval pilli, kui mõnda kopikat hädasti vaja) kui et mängiksin mitte millegi eest. Mingi 2010 juba esinesin paaris kohas üksnes pentsuraha eest ja nendest otsadest polnud küll sittagi kasu, enam ei taha, aitäh! Niipalju siis sellest jutust, et "exposure" jne.

Pastacas & Tenniscoats - Yaki Läki (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja Muusika novembrikuu numbris

Reisil Itaalias (ja natuke ka Prantsusmaal)

Otsustasin septembris võtta ette ühe välisreisi kuuks ajaks. Sihtkohaks valisin välja Itaalia. Soetasin Ryanairi kaudu piletid Milaanosse (õigemini toimib lend küll Bergamo lennujaama). Pärale jõudsin 1. oktoobril.

Killuke Milaano ajaloolist kesklinna.

Pärastlõuna veetsin Milaanos. Siis võtsin õhtul rongi Albengasse. Järgmisel hommikul jõudsin pärast üht sekeldust kohale ja sain kontakti Lorenzaga. Kes oli minu esimene HelpX host. Kes enamasti rääkis vaid itaalia keelt ja alles nüüd proovib ta õppida ka inglise keelt. Lorenzal on kolm tütart, kellest vabatahtlikega suhtleb Elena. Kes ehk mõistab inglk. natuke paremini (ta oskab ka prantsuse keelt), kuigi sain kohe aru, et Itaalia on selline ühiskond, kus polüglotlus pole vast väga laialt levinud. Telekas on kõik anglo-ameerika telekraam itaalia häältega peale loetud, koolides pole võõrkeelte õpetamine päris tasemel.

Aga noh, vähemasti itaalia toit on igatepidi maitsev. Ja kliimaga ei saanud kah kurta. Väga mõnus oli igatahes jälle natuke suvisemat sorti kliimat nautida. Sain tihti ka mere ääres käia nii Albengas kui ka Alassios (kus mererand paistab märksa kenam välja).

Lorenza valdus. Esiplaanil külalistemaja, tagaplaanil Lorenza peremaja.

Ujumas meres

Alassio rand

Vendone küla päikeseloojang

Üks park Alassios

Alassio rannikul asuv torn

Albenga vanalinnas

Lahkusin Lorenza poolt 17ndal oktoobril. Proovisin leida Couchsurfing hosti paariks päevaks sellest kuupäevast alates. Sain tuttavaks ühe päris toreda noormehega (temast hiljem), aga kahjuks olid tal omad mured. Selle asemel kasutasin ära võimalust saada küüti ühelt sakslannalt, kes oli Lorenza külalistemaja paariks päevaks rentinud ja oli lahkumas samal kuupäeval, mis mina. Ta viis mind oma autoga Šveitsi piiri lähistele, kus elas üks itaalia näitleja. Kes pidas talu. 

Olin temaga kontakti saanud oma hostide otsinguga seoses. Otsustasin proovida paar päeva tema juures peatuda. Kahjuks pidin pettuma. Minu jaoks oli mees natuke liiga otsekohene ja selline lõunapäraselt temperamentaalne tüüp. Ei suutnud ma temaga läbi saada. Seega minu jaoks oli ainult kergendus sealt laupäeva 19nda oktoobri hommikul lahkuda. Novot, kõigile ei saagi meeldida. Koht oli iseenesest päris kena. Lahkusin mere ligidalt ning sattusin hoopis mägedesse. Koht asus Vanzone külas, regioonis, mis maastiku mõttes ehk tundus peaaegu nagu proto-Šveits.

Laupäeval siis võtsin rongi Albasse. Sealt istusin bussi peale Bossolasco suunas. Tre Cunei peatuses sain kokku Christinaga. Kes on šveitslanna. Tema tundus juba sõbralikum ja vähem temperamentaalsem inimene. Kes on üsna avatud ja vägagi jutukas, aga mitte pealetükkiv, nagu võiks ehk oodata lõunamaise temperamendiga inimestelt. Christina on klaveriõpetaja. Tema talus on kits ja kuus lammast. Kuna parajasti on küttepuutegemise hooaeg, siis lõikasime ja ladusime riita küttepuid. 

Ja ma sain esimest korda kooris laulda! Christina jagas kohe ära, et ma olen musikaalne inimene ja et mul on eriti madal hääl. Ta juhatab iga kolmapäev koori ja ta kutsus mind seega kooriproovidesse nende kahe nädala jooksul, mil ma tema juures peatusin. Teistele minu bassihääl igatahes väga imponeeris. Rõõm kuulda, et kellegi arust ma tegelikult ka laulda oskan.

Üks Šveitsi stiilis külalistemaja, kus peatusin mina

Vaade Altalanga maastikule

Christina maja

Proovisin nädalavahetuseks uuesti kontakti Couchsurfi hostiga. Nimega Kevin. Elukoht Nice (või Nizza) Prantsusmaal. Seekord ta oli nõus. Seega laupäeval 2. novembril lahkusin Christina talust. Ja võtsin rongi kõigepealt Albast Ventimigliasse (mis kusjuures läks Cuneost väljasõites läbi ka Prantsusmaast enne Ventimigliat) ja sealt Nice'i. Õhtul jõudsin Constellations'i bussipeatusse, sealt saatsin sõnumi Kevinile ja ta tuli vastu ja juhatas mind oma majja. Kus ta elas vanematega.

Seadsin end sisse, seejärel sõime õhtust perega ning siis sõidutas Kev mind oma motorolleri seljas Nice'i vanalinna. Kus oli üks jazz-klubi nimega Shapko. Seal esines saksofonist Sebastien Chaumont oma bändiga. Päris hea. Chaumont paistis kõrva päris tuliste improvisatsioonidega ning tema trummar oli eriti super, mulle väga meeldis tema trummimängustiil nii nootide kui ka kehakeele mõttes, hea dünaamika.

Natuke olen õppinud ka prantsuse keelt. Tõsi küll, suuliselt suhelda on märksa raskem. Ja teiste dialoogi jälgida eriti kuradi raske. Kui eesti keel oleks toidu mõttes justkui liha ja kartulid, siis prantsuse keel on puhas pudrukeel: raske eristada sõnu. Kev'i sõnul on aga märgata, et ma juba olen mingis suunas arenenud viimase kümne kuuga.

Sebastien Chaumont ja tema jazz-ansambel

Täna külastasin pikemalt Nice'i vanalinna. Sellest panen üles mingi pildigalerii homme. Plaan on lahkuda Prantsusmaalt esmaspäeva pärastlõunal. Mul on hea meel, et õnnestus ühekorraga ära käia nii Itaalias kui ka Prantsusmaal esimest korda. Itaaliast lendan välja tagasi Eestisse teisipäeval.

Muusika ja privilegeeritus

Üks väga tunnustatud rokkmuusik on viimasel ajal võtnud päris jõuliselt sõna teatud trendide vastu muusikabisnesis. Talle nimelt ei meeldi see, kui bändid üritavad muusikabisnesis karjääri teha ja edu saavutada. Ühes intervjuus on ta öelnud, et see on täiesti vale, kui sa üritad teha edukat muusikukarjääri. Muusika ei tohiks olla võimalus teenida elatist. Muusikategemine on tema sõnul hoopis privileeg.

Sellest ütlusest jääb mulje, et ehk peaks muusik, kellel hästi ei lähe, siiski leppima sellega, et kuna ta on privilegeeritult andekas, siis juba läbi selle on tal piisavalt vedanud. Kahjuks on muusikutele, kes on tihti hädas kontserditele publiku meelitamisega, selline jutt parimal juhul ebapiisav. Mida selles valet on, kui keegi tõesti üritab teada saada, kuidas muusika tegemisega kuhugi välja jõuda? Mulle kui vahelduva eduga muusikule (mõnikord läheb täitsa hästi, tihti aga masendavalt kehvasti) kangastub kuulus prantsuse tsitaat "Qu'ils mangent de la brioche" (söögu nad saiakesi/kooke).

Nii see tsitaat, mis tegelikult siiski on vääralt omistatud Marie Antoinette'ile, kui ka steitment et "Kellel muusikabisnesis hästi ei lähe, see pidagu end privilegeerituks juba ainuüksi muusikuks olemise pärast" tuleneb liiga kõrgelt positsioonilt. Kas edukal ja tunnustatud rokkmuusikul tasub üldse sedasi moraali lugeda vähem edukatele (ja tihtipeale alles alustavatele) rokk/pop-muusikutele? Temal ju lihtne öelda, et muusikuks olemine on privileeg, kui ta ise on ekstra privilegeeritud. 

Okei, ma ei soovi ju tegelt õhutada klassiviha endast edukamate vastu. Diskrediteerida argumenti, sest ütleja positsioon on liiga kõrge, kas see pole mitte ad-hominem? Aga kaalun siis argumenti, et muusikuks olemine on privileeg, argumendi enda põhjal. 

Ja ikkagi jätab asi soovida. Võib-olla on viga minus, aga ma ise kohe mitte ei näe põhjust uskuda sellesse, et oskuses pilli mängida või isegi muusikat komponeerida midagi nüüd nii väga erilist on. Võib-olla kompenseerib muusiku-anne minu puhul näiteks ühe sarnase "privileegi" traagilist (sest ma siiamaani valutan südant sellest ilma jäämise pärast) puudujääki: oskust joonistada. Aga ütleme siis niimoodi, et enamik inimesi paistab oskavat midagi loomingulist teha. Aga mis on tõeline privileeg? Privileeg on ehk võime leida meie turumajanduslikus kontekstis turgu oma võimetele, annetele ja tehtavale tööle. Kuulus rokkstaar, keda ma endiselt nimetada ei soovi, aga kelle te ehk isegi ära tunnete, on oma turu juba ammu leidnud. See on privileeg.

Ehk on privileegide privileeg oskuse omamine, mis enamikul puudub? Teate mis mulle siin Itaalias paar päeva tagasi öeldi? "Kui sa õpiksid kuivmüüri laduma, siis leiaksid sa siin vabalt tööd ja saaksid kenasti tasustatud". Vot see oleks privileeg. Kui mul oleks mõni eriti hinnas oskus, leiaksin turgu sellele vabalt. Olen alati arvanud, et kõige privilegeeritum wwoofer on see, kes omab mingit kasulikumat sorti oskust. Muidugi on siin oht, et wwoofer lihtsalt teeb tasuta tööd (okei, saab kõhu täis ja voodi, kus magada, aga reisikulud peab ta kuramus ikkagi ise katma!), aga ma näen selgelt, et paljude arvates on see ainult optimaalne, et wwooferil on mingid väärt oskused. 

Mõtlen tagasi esimesele talvele Portugalis, kus olin kaks kuud Quinta do Vale da Lamas, kus aga Walt pärast wwooferite kasutamise katkestas. Et tuua sisse makstud töölised, kellel need oskused, mida Walt vajas. Privilegeeritud inimeste invasioon tõrjus minema vähem privilegeeritud. Sisuliselt keeras see mul toona terve ülejäänud talve pekki, kuna maadlesin alaväärsuskompleksidega ning kroonilise rahulolematusega edaspidiste wwoof-hostide suhtes, kuhu ma sattusin. 

Isegi, kui muusikuks olemine võiks potentsiaalselt privileeg olla, siis ehk oleks privileeg see, kui mul õnnestuks teistest piisavalt eristuda. See võib olla ala, kus veel arenguruumi. Mäletan selgelt Tallinn Music Weeki 2011, kus minu lugu võis demo-paneelil küll olla üks hea laul oaasina keskpärasuse meres, aga üks mees, kelle nimi ei meenu (See mees oli Nick Hobbs - Edmund 2. novembri seisuga), aga kes on olnud Henry Cow roadie, vastas selgelt, et "sedasorti minimalistlikku muusikat tehakse väga palju". Siit leiangi, et privileeg oleks teha midagi, mida ei tehta väga palju. Keskkonnas, kus loomingulised ideed kipuvad varsti ammenduma, läheb see järjest raskemaks. Ja võib-olla see määrabki paljudele privilegeerituse puudumise. Kainestav mõte, kas pole?

Mõned mõtted tasuta loometöö teemal

Lugesin Siim Nestori artiklit "Kogu looming varsti tasuta". Mõtlesin. Ja panin mõtted kirja.

1. Inglise keele snoobina ütleksin kõigepealt, et "kreitivid" ei ole päris see mugandus inglk. sõnast "creatives". Diftongi "ea" sõnas "create" hääldatakse kui "iei". Seega oleks sobilikum öelda kas "krieitivid", mis kahtlemata ajaks soome-ugrilastel keele sõlme. Või, inspireerituna Kreatiivmootori bändinimest, paneksin ette sellise sünonüümi loomeinimestele: kreatiivikud. Juba suupärasem, eks?

2. Roy Strider ütles kord õigesti, et kui juba nt. remondimees võib eeldada, et tema tehtava töö eest on igati õige maksta korralikumat sorti kompensatsiooni, siis miks kusagil festivalil esinemine peaks olema teistmoodi. Eks ta ilmselt olegi respekti asi, kui raatsid ikka kreatiivikutele maksta nende panuse eest. Palju ausam oleks ehk proovida midagi ise teha, kui sa pole kindel, kas sa ise kreatiivikuna ealeski teenid niipalju, et suudaks teistele kreatiivikutele maksta. 

See on põhjus, miks ma kujundan oma plaadikaaned ise ning miks ma olen nüüd lõpetanud külalispuhkpillide kasutamise. (Kõik Priiduga tehtud trompetilood on salvestatud 2010. aastal ja neid on minu kolme viimase reliisi peale kokku neli). Motivatsioon umbes sama, mis torumeheoskuste omamisel, et mitte vajada torumeeste palkamist, kui köögis kraan umbe läheb. Tulevik - kas tasuta? Tulevik - rohkem DIY optimaalselt igas eluvaldkonnas. 

3. Siim Nestori puhul on mulle kui näoraamatu kasutajale teada, et suvel 2012 ta luges üsna kibestunud vanakooli indirokkari nimega David Lowery kirjutatud ristisõja-artiklit filesharing'u ja streaming'u vastu ning aktsepteeris kõik seal väidetu gospelitõena. Sealt ongi pärit tema väide, et teenivad tehnoloogiafirmad. Eks 1980ndate keskpaigal tundus ka, et kassetifirmad hakkasid vaikselt tulu kõrvale nihverdama plaadifirmadelt ja muusikutelt. Siis tuldi lagedale tühja kassetimaksuga (blank tape tax). Mis oli üsna vastuoluline tegelikult. Kas nüüd siis surume peale läpakamaksu (laptop tax) selleks, et toetada muusikuid? 

Ning teine point: kas tehnoloogiafirmad siis ka midagi teenivad, kui filesharing'u harrastajad ostavad oma arvuteid ja nutikaid second hand turult (a la Ebay)? Olgu öeldud, et viimase viie aasta jooksul mul on olnud kaks macbooki ja mõlemad on ostetud kasutatult. Toetan ma seda Apple'it jee! 

4. Ma tervitaksin tasuta kreatiivikuks olemist juhul, kui ma ei peaks never ever enam maksma ka põhivajaduste katmise eest! Kui ma saaks elu lõpuni tasuta elada kusagil, kui saaksin kogu toitu kasvatada ise tasuta ning kui mul tervis käest ära läheb, siis mind ka tasuta tohterdatakse. Millal jõuab see kommunismus muudes eluvaldkondades kohale? 

Üks variant oleks Šveitsis hetkel arutelu all olev garanteeritud miinimumsissetuleku eelnõu, mille kohaselt makstakse igale kodanikule iga kuu teatud summa põhiraha, millest peaks ideaalis piisama ära elamiseks. Kui Šveitsis elavad kreatiivikud saaksid iga kuu garanteeritud põhisissetulekut lihtsalt Šveitsi kodakondsuse eest, mis häda siis oleks neil tasuta luua eks? Kommunismus mis kommunismus! 

Teine tõenäoline võimalus oleks kreatiivikule hakata vähese rahaga ringireisivaks vagabundiks, kes saab kasutada süsteeme nagu wwoof, couchsurfing ja ehk ka mingid housesitting süsteemid. Minu järgmine album on juhtumisi suve lõpus osaliselt (pillide mõttes) salvestatud siis, kui olin Jõgevamaal wwooferiks. Kui mul õnnestub sinna samma kohta järgmine aasta naasta, siis ehk võtan kõik oma pillid kaasa ja teen taas uue albumi valmis.

Kokkuvõte: see tasuta loomingu teema tänapäeval ikka toidab mõtteid küll. Ühest küljest on surmani analüüsitud seda, mis on juhtunud ja mis on teistmoodi võrreldes sellega, mis oli vanasti. Palju produktiivsem võimalus oleks aga mõelda: mis saab nüüd edasi. Where do we go from here?