Guidol (käisin taas tema talus 12-20 aprillil) on hea termin minusuguste kohta: "
career wwoofer" (ehk siis karjääri-wwoofija). Tõsi ta on, et alates 2013. detsembrist olen ma seda olnud full-time. Teinud lõpu sõltumisele pereliikmetest majutuse osas. Ja isegi Eestisse tagasitulekut paika pannes ikka otsisin uue koha. Triinu majaga on nüüd lõpp, ta peaks see aasta juba ise sisse kolima.
Eelmine nädal tegel't tegin tervenisti wwoofimis-vaba nädala. Ehk siis siuke väike puhkus. Kika ja Mele olid beebiga elanud juba novembrist Portos. Seega käisin kaks ööd neil külas. Siis oli mul lennupileteid otsides kõige soodsamaks võimaluseks olnud lend Portost Tallinnasse Bremeni kaudu paariöise peatusega. Leidsin Couchsurfingust ühe noormehe, kes mu vastu võttis. Ja kuna ma juba olin lubanud end Magma kontserdile ilmutada Valnerile kultuuriportaalist, siis nädalavahetus oli kavas Tallinnas.
Esmaspäeval 20ndal siis sõidutas Guido mind ühte kohta, kust sai hakata hääletama Coimbra suunas. Sain küüti umbes 25 minutiga. Coimbra lähistele jõudes proovisin õnne ka Portosse hääletamisel. Sattunud olin riigimaanteele. Ja nii tuligi välja, et küüti sain ma tükk-haaval. Ühes kohas jäin isegi kaheks tunniks toppama, kuni üks juht sõidutas mind kohta, mida ta ise paremaks hindas. Ja saingi küüti mehelt, kes viis mind Vila Nova de Gaia'ni. Mis, nagu pärast välja tuli, oli päris Portost vaid teisel pool kallast. Silla ületamine võttis sõitja sõnul viis minutit. Kohale jõudes tuli tuttav küll ette, ma käisin ju 2013. lõpus ka Portos ja olingi vist samast sillast korraks üle läinud. Hääletamine läks üldjoontes siiski edukalt, esimest korda õnnestus mul ses riigis hääletada end kaugemale, kui 100 km.
Melel ja Kikal oli parajasti külas ka Mele ema. Läksime siis perega välja ja Kika näitas kõikvõimalikke kohti jõe ääres, kus oleks lahe turnimas käia.
Off the beaten track. Mele siis pidi lapsega kodu minema ja otsisime Kikaga mingi söögikoha. Järgmine päev kondasin omal käel mõõda linna ja tagasi tulles oli külla tulnud üks lätlaste perekond, kes ka parajasti Portos elas. Saskial (Kika tütar siis) oli sünnipäev. Ta on nüüd kahe-aastane. Käisime jalutuskäigul.
 |
| Porto linnas |
 |
| Saskia laseb liugu |
Äralend oli kolmapäeval. Bremenisse jõudsin kl 21.30 või niimoodi. Hämmastasin, kui kiiresti oli äraantav pagas juba pagasikonveierile jõudnud. Nii et sain oma suure seljakoti (kus suurema osa ruumist võtab bassklarnet) maru kähku kätte ja siis lennujaamast välja kah. Aga trammist jäin kuramus maha ja pidin järgmist ootama umbes 20 minutit. Mis ka lõpuks tuli ja seitsme minutiga olin vajalikus peatuses. Lõpuks sain sõnumi kaudu ühendust Richardiga, kelle juures peatusingi.
Richard on Leipzigist, aga on Bremenis tšellotudeng. Tal oligi tihti tegemist pilli harjutamisega ja ka orkestriprooviga. Seega veetsin neljapäeva rattaga mõõda linna sõites. Vanalinna arhitektuur mulle väga meeldis. Ilm oli ka hea, tavaliselt on siinses mereäärses parasvõõtmekliimas ilm pigem midagi Inglismaa sarnast. Aga natuke kvaliteetaega ka: käisime nii neljapäeva kui ka reede hommikul jõusaalis ratastega. See oli päris tore. Bremenis on väga väga mugav rattaga liigelda. Tundsin sest esmaspäeval rattaga Tartus sõites puudust.
 |
| Weseni jõe ääres |
 |
| Vanalinnas |
24. aprillil ehk reedel maandusin Tallinnas umbes 18.55. Ilm oli ikka üsna jahe. Läksin õe juurde. Olin taas ühendust võtnud Valneriga mõned päevad enne ja sebinud ennast sisse ka Owen Pallett'i kontserdile. Tahtsin näha seda Kanada luuperimeistrit. Samuti leppisime Mari Abeliga kokku, et tulen vaatama praegu jooksvat etendust "Me emad ostsid asju, et sõda ei tuleks" pühapäeval. Nii, et korralik kultuuriprogramm nädalavahetuseks.
Kontserdist juba
arvustuse kirjutasin, väga vinge oli tõepoolest mõlemal. Etendus oli ka väga tore. Hea meel oli näha Riina Maidret, ta on ikka üsna andekas. Jim Ashilevi mängitud killer oli ka üsna killer. Ikka üsna palju asju toimus seal näidendis. Lavastati kunagises Krahli baaris, mis nüüd renoveeritud pisemaks ja seeläbi ka mõnevõrra intiimsemaks teatriaugus, mille kapatsiteet on umbes 100 inimest. Pärast Mariga kokku saamine tekitas ka üsna hea tunde südamesse. :)
Selline mu "puhkus" siis oligi. Teeks veel tulevikus, kombineerides couchsurfi ja mitme linna vahet lendamist. Või kas või mitme riigi vahelt hääletamist. Aga praegu, uus wwoof-koht asub Võrumaal. Seal on lambaid. Panen ühe foto esialgu.
