"Astral Dance" arvustus ajakirjas Muusika

Pildikesi kevadisest Taevaskojast

Galerii siin

Opium Flirt Pärmivabrikus 3

Viimane YouTube'i osa Opium Flirdi kahe trummariga laivist Pärmivabrikus 30ndal aprillil.

Opium Flirt Pärmivabrikus 2

Opium Flirt Pärmivabrikus - The Hundred Days

The Hundred Days (Live)

Salvestatud 30ndal Aprillil Pärmivabrikus üritusel Mood Performance Tants

Opium Flirt:
Ervin - kitarr, sämpler
Erkki - trummid, klarnet, flööt, synt
Albert - klarnet
Tanel - bass
Kulpa - trummid

Peagi tulemas lisa sealt samalt kontserdilt. Stay tuned!

Opium Flirt Trehvis

Üleval nüüd paar katkendit 10nda aprilli kontserdist klubis Trehv. Mõlemal katkendil võib näha OF'i duona tegemas elektroonilist setti. Kes teab, võibolla varsti läheb üles ka mõni lugu, mis jäi videosse bändiosast.

Peatsed laivid Opium Flirdiga

Jess-jess, Opium Flirdi fännid saavad bändi varsti veelkord lavalaudadel näha. Ja samamoodi nagu ka Trehvis viimati 10ndal, alguses duo-elektrosett ja siis 2 trummariga jämm! Tulemas on järgmised kontserdid:

25. aprill Polymeri Kultuuritehas, Tallinn
30. aprill Pärmivabrik, Tartus

Koosseis:
Ervin - sämpler, arvuti, kitarr
Erki - trummid 1, flööt, klarnet, midi keyboard, korg kaoss pad
Kulpa - trummid 2
Tanel - basskitarr
Albert - klarnet

Olete oodatud.

Genklubi laiv

Neljapäevane Genklubi kontsert on nüüd täies mahus juutjuubis.

Ebaõnnestumisest Vol 2

Mängisin eile Genklubis kontserdi. Rahvast oli isegi vähem kui veebruaris Juuksuris. Päris kurb, ütleks mõni vist selle peale. Aga mis seal ikka, ma mõtlesin ka kl 22 mängima ennast sättides, et pohhui see rahva vähesus, ma teen oma elu parima laivi üldse. No peaaegu isegi tuli välja, paar lugu läks natsa perse, aga juhtub. Ma ütlen tõsiselt: muusikat tasub teha ainult enda jaoks! Kui sa muusikat tõesti armastad, ei huvita sind kunagi see, et saalis pole praktiliselt kedagi. Edu vähesus on pigem pseudoprobleem, seega ärge kartke ebaõnnestuda!

Tegelen hetkel filmitud video macbooki importimisega. Kui hästi läheb, on juutjuubis varsti nii mõndagi üleval!

Stereolab lakkas tegutsemast

Just lugesin Stereolabi ametlikult kodukalt uudist, et nad on lõpetanud aktiivse tegutsemise. Gone on hiatus, nagu õeldakse. Ühest küljest natsa kahju. Samas jällegi, kui paljud bändid suudavad kaks dekaadi koos mängida, ilma et nad ei tunneks, et neis hakkab miski vaikselt hääbuma. Plaadid, mis salvestatud pärast Mary Hanseni traagilist hukku, olid küll päris head ja nad näitasid, et grupp võib ka pärast eelnimetatud tragöödiat ise edasi minna. Aga olgem ausad, kelle arvates on need plaadid paremad Hanseni perioodi loomingust? Tihti oli tunne, et Stereolab on kõik juba muusikaliselt ära õelnud ja nüüd saab samu asju vaid hästi õelda. Ja ma julgeksin väita, et bänd sai ise ka sellest aru, võttes pikaks ajaks aja maha just sellepärast, et tunti seesmiselt mingit stagnatsiooni.

Teisest küljest võiks oletada ka seda, et bändis on mingid konfliktid. Ikka juhtub. Aga peab arvestama, et bändi põhituumik Tim Gane ja Laetitia Sadier olid kunagi paar (vist isegi abielus). Kui paljud eksid suudavad teineteisega koos mistahes kontekstis koostööd teha? Kõik kindlasti mitte.

Isiklikult on veidi kahju ka sellest, et mul ei õnnestunud bändi mitte kunagi laivis näha. Aga kõike head ei saagi, nagu õeldakse. Mis seal ikka, au revoir Stereolab. Vähemalt selleks korraks.

Peatsed laivid

9. aprill - Multiphonic Rodent (Genialistide Klubi, Tartu kl 20.00, pilet 50-)
Plaadiesitluskontsert
Live: MULTIPHONIC RODENT: Astral Dance
Plaadimuusika: ERVIN TROFIMOV
Tasa ja targu mööda muusikalabürinte tudeeriv Erki Hõbe on meie mail tuntud ka kui pool "Opium Flirti". "Multiphonic Rodent" on tema sooloprojekt ning "Astral Dance" selle esimene CD.

Eesti Ekspress: Multiphonic Rodenti multiinstrumentaalne niiditõmbaja kõlistab aeglaselt kellukesi, iga järgnevat avastust vaikselt ja uurivalt laborisse saates. Kel aega on, astugu läbi. Niidirulli otsas tiksub pealtnäha küll hipilikke metsaande, aga mis siis? Lähemalt kuulates voolab nende sees tüüne motoorika; võnkuv gruuv, mis parema kuuseisuga ja kruttivama heliga kaunistaks ulmediskoteeke. Samas peab tunnistama, et sissejuhatavad teemad on veidi segadusseajavad - keerdudesse kaduvad ja pole kindel, et kuhu.
www.myspace.com/multiphonicrodent

10. aprill - Opium Flirt (Trehv, Tartu, pilet 50-, lisaks esineb Stella)
Stella (live)

Stella debüütalbum "Meie oma pisikene Mozart" Tartu esitlus.

Tallinna viisik Stella sai alguse 2005. aasta lõpul ja on tänaseks paljuski tänu oma eksentrilistele laividele omandanud Eesti undergoundis juba legendaarsele läheneva maine. Stellat, mis segab neile ainuomasel viisil psühhedeelset sündipoppi ja discot, on nimetatud koguni täesti uue, veel nimetu stiili loojateks. Bändi muusikat võiks võrrelda katustkergitava kosmilise kokteiliga, mille koostisosadeks on rütmimasinast rulluv diskogruuv (Kati), seda toetav trumm (Mammu), kirglik elektriviiul (Carmen), isemeelne kitarr (Tauno) ja võidukalt viiulikiunatustega võistlev vokaal - Eesti maniakaalseima frontwomani Lotte esituses.

vaata lisa - http://www.myspace.com/stellatallinn
http://www.youtube.com/watch?v=BB8I66HzAXk
http://www.youtube.com/watch?v=btCq-fDGuVI

Opium Flirt (live)

Lõpuks ometi.
Üle tõsiselt hulga aja taas laval Tartu underground duo Opium Flirt, kes toovad seekord ettekandele terve hulga uut materjali. OF kava koosneb nii duo-elektroonika techno-etteastest kui ka 2-trummariga freestyle-jammist! OF'i tuumikuga ühinevad lisaks veel külalismuusikud, ansamblitest Tartu Popi & Roki Instituut ja Wrupk Urei. Erakordne võimalus kõigele neile, kes on palju kõneainet pakkunud OF laive igatsenud

Vaata lisa - www.myspace.com/opiumflirt
http://www.youtube.com/watch?v=8VjDtGfdJqc&feature=related

Dj: Majoor Liiv(space guitar disco)
Nicolas(vecherinka.fr)

Pileteid müüb: Chungin

Olete oodatud kuulama!

Uus bänd - Superliustik

Siin üks video, mis filmitud ühe mu sõbra sünnipäeval veebruarikuus. Laivi tegi siis pidulistele üks uus Tartu ansambel Superliustik ja kuna ma isegi tegin enne väikse sooloetteaste ja mul oli muuhulgas olemas ka poolik trummikomplekti, mängisin nendega teise trummarina selles loos nimega "Kaboi" (jah, just nimelt ongi kirjapilt selline).

Õige pea astub bänd avalikult ka lavalaudadele. Hoidke silm peal.

Uuendus 15.08.2009 seisuga: Juba tükk aega on olnud üleval ka bändi oma Myspace lehekülg! Kus saab kuulda ka mõningaid salvestusi. Eeldatavasti laivist. Või vähemalt proovisalvestuste paremik. Bänd salvestab tõesti kõik oma proovid.

Uuendus 19.02.2011 seisuga: Üleval embedditud video pole enam avalikult vaadatav, bändi enda palvel. SL videote jaoks võib nüüd jälgida Juutuubis kasutaja Glawapple kanalit.

Kas kontsertide friendlistid on kurjast?

Nii mõnigi aktiivselt muusikat teinud inimene on rohkem kui ühel hetkel kokku puutunud inimestega, kes kontserdi saabudes lunivad pääset sõbralisti. Paljude inimeste jaoks on listi pääsemine üks viis, kuidas hoida kokku kulusid meelelahutusele. Teised aga jällegi siunavad listi-optsiooni ülekasutajaid parasiitideks, kes ajavad ürituse korraldaja kahjumi äärele. Ühest seisukohta mul endal ei ole. Olen ise ka kasutanud listi-optsiooni korduvalt ja olen ka ise listi pannud teisi. Samas jällegi olen nii Opium Flirdis kui ka soolokarjääri tehes puutunud kokku ise kontserdite korraldamisega ja mõlemal puhul, mil ma niigi ei saanud õieti mingitki kasumit, oleks listipanemise võimalus olukorda vaid kehvendanud. On selge, et listid on luupainaja enamasti korraldaja jaoks. Või nagu Berk Vaher sarkastiliselt pröökaks listilunijatele vastuseks: "Mille eest ma su lemmikartistile maksan, kullake?" (tsitaat Rada7 foorumist).

Samas jällegi on paratamatult küsimus, et kas see, kes muusika eest raha maksab, peab tingimata toetama korraldajat (kui just muusikud ise ei korralda). Seda muidugi olukorras, mil esinejad ise ei näe mingi korraldatava ürituse pealt mingit tulu. Ürituste külastamise eest maksmine on oma olemuselt kõige mõistlikum justament olukorras, kui sellest sõltub ka see, kuidas esinejad tasustatud saavad. Mitte, et peaks korraldajaid kahjumi äärele meelega ajama, aga muusika eest kulutatud raha puhul ma eeldaks, et sellest saaks kõige rohkem toetust ikkagi muusikud. Seda ühest küljest. Teisalt ma aga mõtlen, et kui listioptsioon ära jätta ja nõuda, et kõik külastajad maksaksid, siis kas sellest ikka suureneks üritusele kasum ja inimesed oleksid rohkem sunnitud rahakotiraudasid lahti kangutama? Listilisamine, hoolimata kriitikute argumentidest, ei tekita kontserdituludes iseenesest auke, vaid lihtsalt lisab maksvate külastajate hulka ka mõned muidu sisse saavad inimesed.

Seega, terve see argument, kas panna listi või mitte, on ikka väga hall ala ja tihti võivad diskuteerides ette tulla semantilised miiniväljad. Mul on hea meel, et see võimalus on kontserdite puhul olemas, aga ma mõistan, et süsteem ei ole täiuslik.

Mida tähendab sõnavabadus lühidalt öeldes?

Minu jaoks on sõnavabadus õigus kaitsta ebapopulaarseid ideid või isikuid ja ka vastupidi, õigus kritiseerida populaarseid isikuid ja ideid. Kas keegi vaidleks vastu?

Film "Happy Go Lucky"

Kaunis naine jalgrattal (kujutis "Happy Go Lucky" juutjuubi treilerist)

Käisin täna Ateena Keskuses kaemas Mike Leighi filmi "Happy-Go-Lucky", kus siis peategelaseks oli üks algkooli naisõpetaja, kes on hästi positiivne ja optimistlik, selline vähe Pollyannalik tegelane. Juba filmi esialgsed kaadrid olid ikka päris šarmantsed, kuidas Poppy (keda kehastas Sally Hawkins) rattaga muretult mõõda linna sõidab. Kusjuures mulle väga meeldivad jalgratastega naised. Poppy käib siis raamatupoes, kus ta üritab kaasata vestlusesse poodnikku, aga viimane paistab olevat paraku liiga endassetõmbununa, otsekui teravaks kontrastiks peategelase enda kirglikule avatusele.

Õigepea saabub esimene katsumus Poppy ülioptimistliku hoiaku suhtes: jalgratas osutub varastatuks. Kuid ei heida naine meelt midagi: ta otsustab hakata võtma autosõidutunde. Nii puutub Poppy kokku Scottiga, kes on üks nendest keerukatest tegelastest, kellega naisel toime tulla tuleb. Teised tegelased on flamenkotantsu õpetaja, kes kogeb ühes tunnis emotsionaalset murdumist, mille arvatavasti kutsub esile tema isiklik ebaõnnestumine eraelus. Ning poiss, kes kiusab kaasõpilast ja kelle puhul tuleb välja, et tema ema kavaler peksab teda (no kas pole mitte tüüpiline, et koolis teisi õpilasi kiusavatel poistel on alati endal kodus probleeme). Ja Sally vanem last ootav õde, kes ise paistab olevat oma valikute vang ja ta ei paista mõistvat, kuidas saab üldse elada õnnelikult abielus olemata, ilma pangalaenuga soetatud majata, pensionikindlustuseta ja üldse siukse väikekodanliku pagasita, mis peaks iga kolmekümne-neljakümnese keskklassi inimese elus justkui kohustuslik olema. Aga Poppy loetles kohe nii mõndagi mis talle meeldib: ta armastab oma tööd, tal on head sõbrad, lõbus olla, mis sa hing ikka ihaldad. On ütlematagi selge, et õnn ei peitu üldsegi rahas või sotsiaalses staatuses. Vaid vabaduses olla sina ise ja teha just seda, mis sulle meeldib. Mis on veel üks põhjus, miks Poppy tundub nii armsa tegelasena: ta on vaba hing, kellele pole vaja midagi erilist, et olla õnnelik.

Aga eriti pingeline on muidugi suhe Scottiga. Alguses võib tunduda, et Poppy on oma naljatlemise ja fokuseerimatusega halva õpilase etalon, keegi kes ei saaks iialgi autojuhiluba. Või kes varem või hiljem teeb avarii. Samas, ei saa öelda nagu oleks Scott kõige eeskujulikum õpetaja. Tegelikult on selge, et õpetaja ja õpilase puhul on kindlasti oluline ka hea omavaheline klapp. Näiteks mina, kes ma olen erinevatel pillidel eratunde võtnud, ei klappinud kuidagi trummiõpetajaga, kes kippus arvustama ja etteheiteid tegema, kelle arust olin mina kõike varem valesti omandanud. Samas naissoost flöödiõpetaja, kellelt ma kaks aastat tagasi tunde võtsin, oli hästi südamlik ja soe inimene, hästi julgustav tüüp, kellelt oli lausa rõõm tunde võtta. Aga see selleks.

Scott ja Poppy on omavahel selgelt sobimatud tegelased. Scott, erinevalt Poppyst, paistab olevat õnnetu ja löödud mees. Tal tekib omal moel isegi kiindumus naisesse, mis aga muidugi tekitab frustratsiooni, kui ta näeb naist suudlemas sotsiaaltöötajat Timi, kes paistab Poppyga päris hästi sobivat. See kulmineerub eriti intensiivse konfliktiga, kus tuleb välja Poppy tegelik võime võtta vastutust. Scott elab välja oma frustratsioone ja represseeritud tundeid ja kuigi naine mõistab, kui ohtlik võib olla mees autojuhina, tunneb ta omal moel Scottile isegi kaasa.

Mul on hea meel, et sellised filme on tehtud. On eriti südamlik näha, kuidas üks naisterahvas naudib elu täiel rinnal, ei lase ennast emotsionaalsetest katsumustest eriti heidutada ning julgeb olla tema ise, samal ajal ka teiste õnnest hoolides. Ja ta leiab armastuse, kohtudes sotsiaaltöötaja Timiga. Kuigi Poppy toanaaber Zoe teeb etteheite, et too hoolib liiga palju teiste inimeste õnnest ja tõepoolest ma leian et tihti on inimese õnn just tema enda teha ja alati ei saa maailma parandada, on "Happy Go Lucky" sellegipoolest väga inspireeriv. Ja ma tahaksin loota, et see film andis paljudele vaatajatele inspiratsiooni otsida oma õnne just endale kõige loomulikumal, inimlikumal ja vabamal viisil.



Ja siin ka üks teemakohane rõõmus laul rõõmsast lihtsat elu elavast inimesest, kes ka vähe ekstsentriline tüüp just nagu selle filmi peategelanegi: Genesis - Happy The Man (1972)

Lugemissoovitus: essee toitumise teemal

USA blogija Ran Prieur sai just valmis oma uue essee teemal "Kuidas paremini toituda". Soovitan lugeda neil, kellele tervislik toitumine tähtis on, siin on nii mõndagi õpetlikku.

Tanya Tagaq Kumu Auditooriumis

Käisin eile Tallinnas. Kus esines Kumu auditooriumis inuiti kurgulauljatar Kanadast, Tanya Tagaq. Esines koos ühe elektrooniku ja ühe trummariga. Siuke päris põnev kaasaegne kontserdimuusika ütleks. Kõik oli improvisatsioon, otsast lõpuni. "Lisaloona" improviseerisid nad veel. Järgmine nädal millalgi peaks Postimehes ilmuma sest arvustus. Seniks aga üks 11 minutiline videolõik. Kuigi jah, tagantjärgi oleks võinud valida istumiseks mõne teise istekoha, arvestades asjaolu, et kaamera filmis sisuliselt eesistuva publiku vahelt. Enne lisaimprot tuletas Tanya Tagaq meile kõigile julgustavalt meelde, et seal, kus tema pärit on, on külma koguni kuni miinus 70, nii et ärgu me külma kartku. Nojah, samas jällegi kui sa oled külmetunud ja vähe tõbine (nagu mina hetkel), siis mõjub isegi miinus viis piisavalt hirmsalt. Kuidas inuiidid küll külmetushaigusi ennetavad?



Fotod.

Paarisuhetest

Väljavõte Ran Prieuri kodukalt.

Paar päeva tagasi kirjutas Ran Prieur päris huvitavaid ja siiraid mõtteid valentinipäeva teemadel. Ran pidas valentinipäeva üheks halvimaks pühaks, konstateerides, et üksikud tunnevad end siis väljajäetuna ja paarisuhetes olijad on stressis teise paarilise ootuste pärast. Lisaks on "armastuse" mõistega selline probleem, et see on semantiline miiniväli, kus on lugematu arv tähendusi. Et romantiline armastus võib viidata nii patoloogilisele obsessioonile kui ka lühinägelikule ihale kui ka sügavale kiindumusele pikaajaliste partnerite vahel. Mine võta kinni, kellel tegelikult õigus on või mis?

Parimaks vundamendiks paarisuhte jaoks ei pea Ran mitte romantilist armastust, vaid sobivust. Kuid isegi "sobivus" on keeruline ja raskesti defineeritav. Enamik inimesi mõtleb, et sobivus tähendab samu popkultuurilisi eelistusi ja sellega peaks siis asi ants olema. Ran aga postuleerib, et sobivuse tähtis osa on mugavus, viidates Barbara Sheri väitele, et hea partner (või hoopis suisa hea tegevus) ei pea tingimata olema põnev, vaid peab tunduma nagu tundub jalas vana mugav king. Siis on oluline sünergia. Test on vaadata kõiki teisi elu osi, sinu suhteid sõprade ja perega, sinu sissetulekuallikat, loomingulist tegevust või katseid parandada maailma või jõuda valgustuseni või mis iganes radu sa tallad. Sinu partner peaks toetama sind nendel radadel või siis vähemalt ta ei tohiks hoida sind tagasi.

Kuigi ma ei nõustu ausalt öeldes Raniga, et romantika peab tingimata sobivusele vastu hakkama, võttis ta sobivuse olemuse minu arvates päris hästi kokku. Iga suhte puhul ongi tähtis, et kas sul on oma kaaslasega hea koos olla ja kas ta lubab sul olla sina ise, viia ellu su unistusi või hakkab ta sinu teele takistusi lükkama. Kujuta ette, et sa näiteks oled muusik ja su naine ütleb ühel hetkel, et nüüd on vaja uut pesumasinat osta ja selleks pead sa maha müüma oma kitarrivõimu. Kui sa siis pärast tunned ennast nagu vananev rokkar, nagu üks mu tuttav muusik seda sõnastas, siis kas asi on ikka õige? Ma arvan, et eelistatav olukord on alati selline, kus sa tunned ennast elusana, mitte et sa nüüd muutud kuidagi vanaks või stagneerud. Alati, kui suhe taandub vastandlike huvide konfliktiks, kus üks peab lihtsalt oma tahtmisest loobuma ja teine oma tahtmise manipulatiivsete taktikate abil saama, on asi halvasti. Sellist asja aitakski paremini ennetada maksimumi piires sobiva elukaaslase leidmine.

Lõpetuseks arutleb Ran lühidalt üksikuks olemise üle. Ta vastas reisil olles ühele võõrustajale, et jah, ma olen üksi õnnelik, aga ma ei ole rahul. Tema hinnangul on enamik paarisuhteid ses maailmas kehvemad vallaliseks olemisest. Aga parimad suhted on palju paremad. Olen täiesti nõus.

Ebaõnnestumisest

Minu hiljutine kontsert, kus ma esitlesin oma uut plaati "Astral Dance", oli ebaõnnestumine rohkem kui ühest küljest vaadatuna. Ühelt poolt olid tehnilised probleemid, esimese loo ajal tuli puldist low-freq undamist, mistõttu võttis ikka jupp aega, enne kui probleem lahenes ja ma sain alustada teise looga. Teisalt tuli seekord liiga vähe rahvast. Liiga vähe sellepärast, et saamata jäi vajalik tulu arvestades ürituse kulusid, mille katmise vastutus oli minu õlgadel. Ehk jäin põhimõtteliselt miinustesse seekord. Kahjuks. Põhjuseks muidugi samal päeval Von Krahlis toimunud kontsert koos Epliku, Chalice'i jt. artistidega Genklubi toetuseks, kuhu läks nii mõnigi inimene, kes oleks muidu võinud mind kuulama tulla. Nii et seekord kannatasin ebavõrdse konkurentsi pärast.

Aga...ei ütleks, et olin sellepärast hiljem kurb või masendunud. Endalegi üllatuseks, pigem sai mulle osaks hingerahu, mida ma polnud varem eriti kogenud. Kõik oli ühtäkki selge minu jaoks. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et ebaedu pole tingimata hirmus asi. Ja nii saingi üle hirmust ebaõnnestumise ees, mis oli mind tegelikult juba aastaid vaevanud ja mis mind oli pannud põdema ka mõned päevad enne kontserti, kui juba siis oli selge, et ega midagi eriti rõõmustavat tavaarusaama kohaselt ei maksa oodata.

Ebaedu pole alati hirmus, sest tihti võib see ka inspireerida. Näiteks minu raske katsumus looperiga, millega soundcheckis oli suht palju jamamist ja mis ka laivis kippus rohkete pealeloopimiste tõttu mürastuma tihti, pani mind mõtlema, milliseid võimalusi pakuks mulle see, kui ma edaspidi laividel rohkem arvutit hakkaks kasutama ja liiguksin rohkem elektroonilisemas suunas. Kui ma paneks looperi kõrvale ja teeksin ainult arvutiga lugusid, siis kindlasti asi oleks teistsugune ja isegi põnevam. Kasvõi Treeed kuulates ma mõtlesin, kui neetult lollikindel on arvutiga teha!

Pealegi, tegelt oli neljapäev Juuksuris omamoodi päris tore õhtu. Treee oli päris hea (ja oma õhtuse esinemistasu auga ära teeninud) ja Leemets hiljem avaldas ka tunnustust minu esituse kohta, hoolimata vigadest. Kohal olid ka mõned head sõbrad, kellega alati on tore koos olla ja ma sain tuttavaks Tarvo-Kaspar Toome (Lippajad) ja Pearu Helenurmiga Phloxist, kellest eriti esimene on ikka täitsa muhe sell. Neile väga meeldis mu muusika. Ahjaa, Raul Saaremets, sarnaselt Opium Flirdi konsale 15. märtsil 2006 (mille ka ise korraldasime ja kus publikut oli ka vähe), oli ka kohal. Pühendasin talle lõpuloo "Kevademantra", mille ma peaaegu oleks tegelikult välja jätnud, aga see oli mu esimene lugu, mida laiem eesti publik sai raadiost kuulda omal ajal (tänu Saaremetsa mängule Vibratsioonis), nii et see oli minu viis öelda aitäh.

Ma arvan, et läbikukkumise hirmust vabastas mind mitu asjaolu: esiteks, sisendasin endale, et ilmselt on see märk sellest, et võtab veel veidi aega, enne kui ma oma muusikaga mingit märkimisväärset edu saavutan, nii et ma lihtsalt pean andma aega, enne, kui mul endale tõeliselt nime teha õnnestub. Teiseks, ma olen lihtsalt omandanud aastate jooksul päris hea suutlikkuse oma irratsionaalsemaid uskumusi vaidlustada, või vähemalt nendega toime tulla. Kuna kas või näiteks Opium Flirdiga pole meil Erviniga veel õnnestunud pääseda tegema ühtegi kontserdit väljaspool Eestit v.a. kontsert Liepajas (kust on pärit Tehislennu CDl lugu "Intense Heat"), siis tihti olen ma mõelnud, et äkki me oleme sitt bänd vms. Aga nüüd ma vaid tean, et kartus läbikukkumise ees sünnitab tihti ebaterveid alaväärsustundeid, millel ei pruugi tegelikkusega mingit seost olla. Kõigile ei saagi meeldida. See, et mind vähe rahvast neljapäeval kuulama tuli, ei näita, et ma oleksin kehv muusik. Philip Glass omal ajal saatis oma ansambli esimese tuuri organiseerimise nimel välja 120 kirja erinevatele kontserdikorraldajatele ja sai tagasi vaid kuus vastust. Kuigi tänapäeval on Glass maailmanimi, oli omal ajal temalgi raskem. Aga teda ei heidutanud raskused ja aastaid pärast kõva vaeva oli Glass lõpuks endale nime teinud.

Kolmandaks: ma olen hakanud uskuma, et edu ja ebaedu on pigem suhtelised, kui et teineteist välistavad absoluudid. Ühel alal silmapaistvat edu saavutavast tegijast on alati keegi veelgi edukam. Ja vastupidi, teatud alal ebaedu ei tähenda veel, nagu oleks ebaõnnestuja üldiselt sündinud luuser. Läbikukkumises võib tihti olla ka midagi inspireerivat, ilusat, lõbusat või vähemalt õpetlikkugi. Tähtis ei ole see, et kas sa saavutad eesmärgi, vaid kui palju sa tegelikust olukorrast enda jaoks välja pigistad. Pealegi, kui edu on tihti saavutatud mingite räigete ohvrite toomisega, üle laipade minemisega, siis kas see on ikka õige edu? Ma ei ole üldse kristlane, aga ometigi see on valiidne küsimus, et mis kasu on inimesele, kui ta võidab terve maailma, samas aga kaotab iseenda? Ehk oleks parem olla tavamõistes ebaedukas, aga siiski ennast leida? Ma arvan küll, et hingerahu, õnn ja inimlikkus on tähtsamad väärtused, kui materiaalne edukus, staatus või saavutused. Kui mult küsitaks täna, mis on mu suurim saavutus, ma vastaksin ilmselt, et see, et ma vabanesin hirmust ebaedu ees, on juba isegi suur asi. Mida iganes ma võin tulevikus saavutada, on vaid meeldiv boonus.

Ebaõnnestumist olen kogenud ka inimsuhetes. Kui nii mõnigi inimene, keda pidasin toredaks ja huvitavaks tüübiks, osutus hiljem hoopis tigedaks küünikuks, kelle käest kõrvetavalt haiget sain. Kui tihti olen ma kirjutanud kellelegi teisele kirju, samas saamata üldse nendele vastust. Need on vaid paar näidet sellest, kuidas ebaõnnestumine inimsuhetes võib olla egole paras hoop. Lisaks on mind vaevanud kahtlused, et kas mul üldse õnnestub leida sobiv elukaaslane kunagi. Ma pole siiani seda sobivat leidnudki. Ja olen kindel, et ma kogen edaspidigi ebaedu nii suhete sfääris kui mujalgi. Kuid ma usun, et iga ebaõnnestumisega võib tegelikult õnnestumisele lähemale sattuda. Pole mõtet vaevata pead kahtlustega, et kas mul üldse läheb õnneks, kas ma leian õige elukaaslase, kas ma leian parimad sõbrad. Pigem tasub liikuda eluteel edasi ja olla valmis kõigeks, mis tuleb. Protsess võib teinekord olla põnevamgi, kui tegelik eesmärk.

Uus plaat "Astral Dance"

Multiphonic Rodent - "Astral Dance"

Minu uus sooloalbum nimega "Astral Dance" nüüd saadaval.

Lugude nimekiri:
1. Siiras Siirius (Sincere Sirius)
2. Pastoraalideaal (Pastoral Ideal)
3. Elektromehhaaniline Äratuskell Viendast Dimensioonist (Electromechanic Alarm Clock from 5th Dimension)
4. Endorfiiniunenäod (Endorphin Dreams)
5. Astraaltants (Astral Dance)
6. Teine Laine (Second Wave)
7. Mikroskoopiline Trompet (Microscopic Trumpet)

Osta saab:
Tallinnast baaris Juuksur (Vaimu 1)
Tartust (alates 20.märtsist) Genklubist (Magasini 5/Lai37 taga)
Rada7 netipoest

Või minu käest: kirjuta meil stereom ja siis gmail ja noh teate isegi.