Magma - kas varsti Eestis?

Eks elame-näeme! Rada7s on igatahes topik. Ja Magma Myspace officiel ka paistab kuupäeva paika pannud olevat!

Uuendus 2. oktoobril: Kontsert siiski cancelled. Või vähemalt edasi lükatud.


Magma - Mekanik Destrüktiw Kommandoh

Meediaarvustus: Muusikat Nõudlikule Maitsele avasaade

Vaiko Eplik Showd ei ole enam. On nüüd "Muusikat Nõudlikule Maitsele" ja 1 septembril kõlas eetris avasaade. Kuigi põhiolemuselt on saade sama, kaasnesid nime muutusega ka muud muudatused. Sümpaatne oli kahe rubriigi lisamine: nädala enimkuulatud lugu ja Eesti rariteet. Eplik mängis esimeses Frank Zappa "Lemme Take You To The Beach". Olen nõus, et Zappa pop-lauludest on ka see üks mu isiklikke lemmareid, kuigi mõnede hardcore-Zappa fännide arust on laul throwaway. Eesti rariteet oli Tornaado kaver Kraftwerki "Das Modell", pealkirjaga "Seitse", ma arvan. Eplikut kuulsin esimest korda seda lugu mängimas juunikuu Genklubi konsal DJ-tamise ajal.

Muidu mängis Eplik kõvasti western swingi, ehk siis swing-muusika kantrilikumat ekvivalenti 1920-30ndatest aastatest. Ja Honest Jon plaadifirma kogutud maailmamuuusikat EMI arhiividest. Hästi palju harivat ajaloojuttu. Sain näiteks teada, et vanasti tegutsesid naistest plaadistavate lauljatena peamiselt prostituudid. Ja et elektrikitarri leiutamiseni viis vajadus slide-kitarri western swing ansamblis võimendada. Kusjuures eksemplar varajaseimast elektrikitarrisoolost ühes western swing palas kõlas tooni poolest mitte väga erinev Frank Zappa varajasest saundist!

Chalice'i muusikaline kujundus oli aga jama! Ma ei eita, et Jarek Kasar on andekas muusik, aga ma ei saanud aru, mis eesmärki tema kujundamine täitis. Mind pigem häiris. Vaiko Eplik võinuks jumala vabalt komponeerida oma saate jooks mõne meeldejääva instrumentaal-meloodia. Oleks efektiivsem olnud. Kas Vaiko soovis, et tema saade oleks rohkem popima ja noortepärasema maiguga? Kui see pisiasi välja arvata, siis tasub edaspidi kuulata ka tulevasi "Muusikat Nõudlikule Maitsele" saateid.

Vaiko Epliku "Neljas" - kas kaasaja "McCartney" (1970)?

Kirjutasin Orkutis Vaiko Epliku kommuunitis siukse kommentaari Epliku "Neljanda" kohta.

Olles viimasel ajal kuulanud ka kahte esimest Paul McCartney sooloalbumit: "McCartney" (1970) ja "Ram" (1971), kohtab paralleele Epliku uue plaadi puhul palju. Eriti just "McCartney" albumiga. Mõlemad plaadid on salvestatud kodus. Vaiko mängib kõik ise sisse nagu ka Macca oma plaadil. Mõlemal plaadil pole külalisi peale naise (ja nii Kristel Epliku kui Linda McCartney puhul on plaadil märgitud rollideks fotod ja taustvokaal). Mõlemat albumit võiks vaadelda kui muusikaliste armastuskirjadena oma naisele. Mõlemal plaadil kohtab kodukootumat, isegi folgilikku saundi. McCartney mainis, et esimese plaadi tekstuur on "kodu, loodus ja armastus" ja enamvähem sama tekstuuri kohtab "Neljandal" ka.

Olen absoluutselt veendunud, et neljandal plaadil soovis Vaiko teha plaati, mis oleks tema isiklik ekvivalent Paul McCartney esimesele sooloalbumile. Pealegi oli ka McCartney esimene sooloplaat hoopis kodukootum ooper, kui ütleme "Abbey Road", mille Epliku vaste oleks vist siis "Kosmoseodüsseia". Vaikole meeldivad McCartney kodussalvestatud albumid ikka hullupõõra, ma vaatan. Tulemus Epliku puhul vähemalt sama hea, kui mitte paremgi. :)

Aga otsustage ise. Embeddin siia Paul McCartney loo "Junk". Seage siis võrdluseks mistahes akustilisem pala "Neljandalt", kas või "Peidetud Varandus", mida saab kuulda ka Epliku Myspace'i lehelt.


EDIT: Üks paralleel tuli veel meelde! "Oo You" alguses McCartney hüüab: "More guitar!". Võrdle "Kibeda ja Kuuma" alguse Vaiko: "Trummid!". Kas pigem juhuslik või pigem taotluslik?

Mina ja Vaiko Eplik Genklubis (video)

Siin üks videomontaaž 7nda augusti kontserdist GenKlubis, kus esinesid Multiphonic Rodent ja Vaiko Eplik. Ehk siis saab siin näha esinemas kaht multi-instrumentaalset ühemehebändi. Muusika, mis siin kõlab:

Multiphonic Rodent - David Synclavier (katkend)
Multiphonic Rodent - Elektromehhaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist (katkend)
Multiphonic Rodent - Endorfiiniunenäod (katkend)
Vaiko Eplik - Kibe ja Kuum
Vaiko Eplik - Müra

Kuidas toidutööstus on kaaperdanud me ajud ja muutnud meid paksuks

Siin üks hariv intervjuu dr David Kessleriga toidutööstuse ja ülesöömise teemal. Soovitan lugeda!

7 august - mina ja Vaiko Eplik Genklubis

Üks armsamaid autogramme, mis olen eales saanud.

Pärastlõunal helistasin Vaikole. Pärisin talt, mis kell ta soundchecki teeb. Vaiko ütles, et kell seitse. Kahjuks oli aga Vaiko auto läinud tee peal rikki, nii et ta ise ootas parajasti puksiiri. Ja märkis naljaga pooleks, et äkki ta ei tulegi ja siis pean ma õhtul Genklubis üksinda esinema. Igatahes arvestasin kella seitsmega. Eks näis, kuna Vaiko ise kohale jõuab.

Jõudsin Genklubisse oma kolaga poole kaheksa ajal. Vaiko oligi laval koos oma basstrummi, Nord Lead 3 süntekaga ning kitarridega. Küsisin, et kas ta Digitech Whammyt seekord ei kasuta. "Ei, aga mul on ta kaasas, võin laenata kui tahad". Kuna ma olin kuulnud Vaiko Eplik showd teisipäeval, kus Vaiko mängis palju neid plaate, mis talle kingitud oli, otsustasin tallegi anda ühe. Tõsi küll, CDR-i, aga ikkagi. Ulatasin talle Fred Frith'i 1983 aasta "Cheap at Half the Price", mis oli tolle briti avangard-kitarristi, improvisaatori ja helilooja katsetus lihtsamate lauludega, mis salvestatud kodus 4-trackiga erinevate teiste trummarite vanemate träkkide peale. Mõtlesin, et kodusalvestajate fanaatikule nagu Vaiko võiks see huvi pakkuda. Sain vastu Vaiko uusima plaadi. Auto, muide, pidi ta jätma remonti, nii et seekord tuli temal ja Kristelil jääda ööseks Tartusse, muidu nad oleks tagasi sõitnud Tallinnasse pärast ürituse lõppu. Siis suundus Vaiko sööma ja mina jäin oma asju üles sättima.

Oma staffi sättisin ma laval Vaiko asjadest vasakule poole. Ruum tundus muidugi suhteliselt kitsas ja pealegi kui ma oma selja taha vaatasin, siis ma mõtlesin, et kurat teab, kui jälle mingi kukkumine ees ootab. Novembris 2008 kukutasin ma samas kohas ühe kabineti maha. Seekord oli üsna suur tõenäosus, et järgmine kord lendan ise alla. Nagu alati, oli mul väga palju stuffi kaasas, nii et kõige üles sättimine võttis isegi rohkem aega, kui heliproov ise. Kui olin kõik ära ühendanud ja valmis ka akustikat testima, oli ka Vaiko koos Kristeliga tagasi.

Kella üheksa paiku oli soundcheck tehtud, tutvustas Vaiko juba mõnele kohalolijale, et nüüd on alganud Vaiko Epliku uue plaadi esitlus ja kõigepealt ta paneb plaadi enda mängima. Siis läksime välja ja ajasime Vaikoga juttu. Rääkisime tulevikuplaanidest, trummide salvestamisest ühe mikriga, nõukaaja analoogsüntesaatoritest, autos muusika kuulamisest jm huvitavast. Õhus oli ka küsimus öömaja leidmise kohta. Eplikud pärisid, et kas oleks võimalik ka minu pool ööbida, kui vaja. Vastasin, et saaks nad häda pärast oma toas diivanile mahutada küll. Vaiko tegi ettepaneku, et ma alustaks nii umbes pool 11. Siis läks ta plaate mängima.

Veidi enne oma etteastet trehvasin Priit Salumaad. Küsisin, et kas ta oleks nõus minu esinemist kaamerasse võtma. Ta oli nõus. Tõin talle oma kaamera. Kuna ma kuulsin nii umbes 22:15 ajal Kristelilt, et inimesed juba kärsitud, et võiks alustada, siis ütlesin et viie minuti pärast lähen.

Nii umbes 22:20 jõudsin lavale. Vaiko siis juhatas mu sisse, ma tänasin teda, et ta oli mind kutsunud oma plaatiesitluskontserdile. Alustasin Astral Dance albumi nimilooga. Ent see osutus valestardiks, kui ma panin tähele et loopstationisse sööstetud mikker vilistas räigelt ja kuhjas looperisse ohtralt feedbacki. Katkestasin loo, keerasin mikri inputi leveli alla, mängisin kitarrikihid sisse ja alles trummide pealedubleerimise ajaks keerasin mikri inputi taas üles. Teise loona mängisin "Phases and Stages" Formationsi pealt. Kuigi see on minu üks vanimaid palu (loodud 2005 aasta suvel), oli reedel selle loo esimene ettekanne laivis.

Veel üks esimene selle kontserdi juures oli see, et ma esimest korda mängisin looperisse klahvpille. Ma poolte lugude ajal ühendasin nimelt loopstationi instrumendi inputi juhtme arvuti helikaardi kõrvaklapi outi. "Phases and Stages" oli esimene lugu, kus ma looperisse mängisin partiid klahvkal. Vahetasin instrumendi inputi kitarrile tagasi kolmanda loo jaoks. Esitasin ühe uue loo, mille plaanin välja anda oma kolmandal albumil lähitulevikus. Lool olid ka laulusõnad, mida ma tihti oma muusika jaoks ei kirjuta.

Pärast "David Synclavieri" tuli veel üks lugu, mida ma polnud kunagi varem laivis teinud. Otsustasin teha pikka kompositsiooni "Elektromehhaaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist". See kusjuures oli taas üks valestart. Olin juba jõudnud looperisse peale teha glockenspieli partii, kui ühtäkki juhtuski see, mis ma kartsin et võis juhtuda: kukkusin lavalt alla. Publikule oli kindlasti seda mõnevõrra amüsantne vaadata (nojah, ikkagi paras Spinal Tap tüüpi moment, kas pole?), ise jäin terveks, aga minu lendamine muidugi tiris ka teatud objektid tasakaalust välja ja Vaiko Epliku naturaalkitarr sai kerge kahjustuse. Millest muidugi kahju. Mulle ikka tundub, et ega seal laval vähemalt minu jaoks küll väga turvaline mängida ei ole. Järgmine kord, kui siia esinema satun, siis pean ikka kuidagiviisi kindlaks tegema, et ma rohkem a) ise ei lendaks ja b) midagi muud ümber ei ajaks.

Pärast intsidendist taastumist alustasin uuesti eelnimetatud pika kompositsiooniga. Seekord vähemalt oli glockenspieli kiht nüüd olems, nii et vaja vaid veidike pedaali suruda. Kuuenda loona tegin "Endorfiiniunenäod" (koos "Siira Siiriuse" põhimeloodiaga alguses), mängides lõpus kirgliku klarnetisoolo. Siis nägin, et Vaiko andis mulle märku, et tahab lavale minna. Ütlesin siis publikule, et kahjuks jääb üks lugu tegemata, aga mis seal ikka, laseme Vaikol mõllata! :)

Vaiko Eplik esitas kõigepealt materjali oma uuelt plaadilt. Ma olin ühe korra varem tema uusi lugusid plaadilt kuulanud Tartu Kaubamajas kolmapäeval. Mulle tundus, et see on plaat, mida vaja mitu korda kuulata, et ta avaneks. Õnneks tegi Vaiko laiv triki ära. Kuigi mul oli tegemist asjade kokku pakkimisega, jõudsin ma sellegipoolest kuulata ka Vaiko uusi lugusid ja peab ütlema, et tema uus materjal avas ennast laiv-esituses päris hästi. Nüüd, kus ma sain Vaikolt endalt plaadi jumalamuidu, on mul igatahes aega küllaga, et sellesse plaati süveneda ja selle võlusid avastada.

Kontserdi teine pool oli rohkem live by request: ehk siis Vaiko mängis publiku soovilugusid oma kolmelt esimeselt plaadilt. Tavaliselt, kui popstaarid oma hitte mängivad, siis nad paistavad tihti neid lugusid tuimalt tegevat, justkui tööna palju rohkem kui mänguna. Vaiko hitietteaste aga oli kõike muud kui going through the motions: kui tal oligi raskusi teha mõningaid lugusid nagu "Seks on Lahe", siis ainult sellepärast, et ta ei olnud neid piisavalt harjutanud. Ja oli ära unustanud laulusõnad. Muidu aga paistis, et Vaiko jaoks olid kõik tema lood endistviisi värske materjal, mida ta esitas ikka samasuguse entusiasmiga, justkui mängiks ta neid lugusid esimest korda.

Publik aga paistis koosnevat tõeliselt andunud fänkonnast: mitte ainult ei nõutud tuntumaid hitte, vaid ka natuke obskuursemat materjali. Mitmeid kordi kõlasid minu kõrvus soovid mängida "Aelitat". Kui Vaiko viimaks ometi neid hüüdeid kuulis, siis ta seletas, et alguses oli tal selle loo jaoks ka sõnad. Aga paraku oli see tema jaoks liiga siuke tüüpiline love-song, mistõttu ta otsustas, et paneb loo plaadile instrumentaalina. Ja nii esitaski Vaiko esimest korda ilmselt "Aelita" vokaalversiooni, tuntud ka kui "Mul on sinuga nii hea" (vms). Kahjuks aga oli mul videokassett täis saanud, nii et see ajalooline hetk jäi paraku videosse võtmata. Neetud! Ma lihtsalt pean edaspidi ostma 90-minutilisi kassette kaamera tarvis. Vaiko ikka tegi päris pika seti: 2x pikema kui minu oma igatahes! Lisalugusid ta seekord ei teinud, vaid ütles, et nüüd kõik ja läks oma plaadimasinate taha.

Läksin siis Vaiko juurde ja embasin teda. Mul oli plaat ka näpus ja ma avaldasin soovi saada autogramm. Vaiko siis otsis oma markeri välja ja hakkas soovijatele autogramme kirjutama. Mulle ta kirjutas ikka eriti siiralt ja armsalt "Erkki aitähh" koos allkirjaga. Üleval võibki näha pilti, kus see autogramm on peal. Pildistasin, sest plaadikaante materjalile ei söövitu too marker teab kui hästi ja see paratamatult varem või hiljem kulub ära. Vähemalt fotos on mälestus nüüd olemas.

Jäin kuni lõpuni Genklubisse. DJ-sett lõppes looga "Pidu Saab Otsa" esimeselt Eliidi plaadilt, mis on igati fitting. Pärisin Vaikolt, et kas neil öömaja Tartus on. Sain vastuseks, et õnneks olid nad saanud kokkuleppele Karl Laanekaskiga. Siis aitasin Eplikutel nende stuffi ümber tõsta teise ruumi, sain oma esinemise eest väikse honorari, jätsin hüvasti ja läksin koju ära. Kodu jõudes jõudsin pilgu peale visata ka Areenis ilmunud "Neljanda" arvustusele. Mis oli päris sümpaatne: see rõhutas eriliselt seda, et tegemist oli plaadiga, mis on spetsiaalselt pühendatud Vaiko naisele. Jah, armastus mitte ainult ei päästa maailma, vaid ta ka inspireerib õilsat kunsti tihti. See kindlasti on aidanud mul plaati kuulata uues valguses. Ning ma veendusin reede õhtu jooksul üha jälle ja jälle, et mitte ainult pole Vaiko fantastiline muusik, vaid ta on ka suurepärane inimene. Üks siiramaid, vahetumaid ja armsamaid inimesi, keda ma isiklikult tunnen. Ta paistab olevat ka kadestamisväärselt õnnelik: no kes muusikutest ei tahaks olla olukorras, kus on justkui kõik mis sa soovid olemas: vabadus teha just seda muusikat, mida armastad ning ka publiku ja kriitikute poolehoid. Ja sobiv, armastav elukaaslane. Siiski, temaga suheldes kandub paratamatult osa sest õnnest ka enda peale.

Henry Cow - No More Songs

Põnev leid YouTube'ist. Kindlasti plaanin raha kõrvale panna selle üüratu boxseti jaoks, kus lisaks live-CD-dele leiab ka DVD Henry Cow konsast 1976, kust ka see Phil Ochs'i kaver.

Kas ma taotlen odavat populaarsust?

Absoluutselt mitte.

Avastasin hommikul Feedjiti trafficut jälgides, et ohsa, Delfis olla ühele minu vanemale sissekandele refereeritud. Mõtlesin et huvitav, mis see küll võiks olla. Avastasin selle artikli, kus oli esitatud ülevaade blogidest, kus on kirjutatud seksist. Ja paistab, et see meelitas minu blogile tänase päeva jooksul keskmisest suurema trafficu. Seda konkreetset sissekannet on eilse päeva jooksul klikatud isegi rohkem, kui Epliku intekat.

Igatahes olgu öeldud, et selle sissekande, nagu ka kõik muu minu blogis, kirjutasin ma ikka sellepärast, et mul tekkisid teatud teemal mõtted. Ja ma pidasin heaks nad kirja panna. Kindlasti oleks viga mind sildistada mingiks "seksiblogijaks" vms. Enamasti ma ikka kirjutan muusikast. Ja ühiskonnast.

Teiseks poleks mul midagi vastu populaarsemaks blogijaks saamise vastu. Aga kui ma tahaksin rohkem populaarsust saavutada, siis ma peaks selle nimel rohkem vaeva nägema, kui odavate trikkide abil. See oleks väga lame, kui ma midagi kirjutaksin üksnes selleks, et rohkem lugejaid saada. Kui keegi peab minu kirjutisi huvitavaks, on see pigem boonus. Blogi pean ma ikka iseenda jaoks. Ja ma olen valmis aktsepteerima, et mul on blogijana hetkel madalavõitu profiil.

Niisiis, see, et antud sissekanne mõnevõrra rohkem tähelepanu meelitas, on pigem juhus. Ja vist paratamatu tagajärg?

Sel reedel Genklubis

Foto: Aron Urb.

R07.08.2009 / 21.00 / 75.-
plaadiesitluskontsert
VAIKO EPLIK
Live: MULTIPHONIC RODENT
myspace.com/multiphonicrodent
Live: VAIKO EPLIK + KRISTEL EPLIK
myspace.com/vaikoeplikjaeliit
Kaheteistkümne verivärske palaga albumi esitajanimest puudub sel korral sõna “Eliit”. “Esitajanimi on ilma Eliidita, sest peale oma naise plaadil külalisi pole ja Eliidi plaati on veel eraldi juba sel aastal oodata,” selgitas Eplik Melu.ee-le.
Ka on neljas album valminud veidi teisiti kui varasemad: “Uut veel niipalju et plaat on algusest lõpuni kodus valmistatud ehk siis seekord ka enda miksitud ja kõlab seetõttu meeldivalt tubaselt. Ja erinevalt eelmistest lindistatud öösiti.

No kes meil see tegelik parasiit on?

Väljavõte tech.yahoo.com veebist.

Loen siis, et ühele tudengile on RIAA keeranud kohtu kaudu jälle ühe metsiku trahvisumma. Mis on nii üüratu, et arvata võib et kohtualune on sunnitud välja kuulutama pankroti. Ja mind hämmastab, et küll ikka osatakse määrata kuriteole mittevastavaid karistusi. Muusika netist tasuta tõmbamise vastased võivad küll pidada seda parasitismiks, aga seda, kuidas RIAA üritab "muusikute huve kaitsta", ütleksin pigem, et RIAA on see tõeline parasiit. Ei ole absoluutselt mingit põhjust keerata netist illegaalse allatirimise vastu nii räigeid trahvisummasid, välja arvatud ahnus. Võib olla peaaegu kindel, et neid institutsioone, kes väidavad end muusikute huve kaitsvat, huvitab tegelikult palju rohkem hoopis raha, kui muusikute toetamine. RIAA pigem lõikab kasu sellest, et muusikat tasuta alla tõmmatakse illegaalselt. Sest olgem ausad - kas mingigi osa sest trahvist, mida määratakse illegaalselt allalaadinule kaela, üldse läheb muusikute taskusse ka? Või ainult RIAA tasku?

Intervjuu Vaiko Eplikuga

Eilses Postimehes siis

Vaiko Eplik: noored muusikud, mõelge ikka hoolega järele!

Vaiko Eplik on alates 2006. aastast teinud üsna edukat soolokarjääri, võites nii kriitikute kui ka publiku heakskiitu oma kodussalvestatud plaatidega (kus ta enamik pille ise mängib) ning tihti improvisatsiooniliste Eliidi kontsertidega (mille koosseis tihti varieerub).

Vaiko Eplik on kahtlemata oma muusika kallal kõvasti vaeva näinud. Arvestades kas või asjaolu, et tema värskeim plaat on esimene Epliku sooloalbum, mis ei ilmunud kevadisel ajal. Mida aeg edasi, seda rohkem võtab uue plaadi loomine aega. Ja aega Eplikul paistab jaguvat.

Alates 2007. aastast on Vaiko Eplik tegutsenud täielikult vabakutselisena. Pärast Raadio 2 hommikuprogrammi saatejuhi kohalt kinga saamist on Eplik pühendunud muusikategemisele. Lisaks on tal R2 «Õhtuses vööndis» oma tunniajane show. Mis teeb Vaiko Eplikust ühe vähese Eesti muusikutest, kes suudab end elatada muusikast, mida ta teha armastab.

Täna ilmub Eplikult neljas sooloalbum, seekord ilma külalismuusikuteta. Järgnev intervjuu heidab valgust Vaiko Epliku elule vabakutselise muusikuna ning annab vastused küsimustele uue plaadi kohta.

Kuidas sul õnnestus jõuda olukorrani, kus on võimalik ennast täielikult muusikategemisele pühendada? Milliseid raskusi ja takistusi ees seisis?

See olukord pole kunagi olnud eesmärk omaette, pigem on lihtsalt nii läinud. Tegelikult pärast R2 hommikuprogrammi ma polegi kunagi kusagil päriselt töötanud. Olen alati peamiselt muusikast elanud. Nõnda pole sul kunagi raha kuigi palju, aga nagu McCartney on öelnud: you can only eat three meals a day (sa saad süüa vaid kolm einet päevas – E. H.).

Kas selleks, et muusikaga piisavalt enda elatamiseks teenida, peab tegema palju kompromisse või on mingi ruum ka iseendaks jäämisele? Kui teeksid plaadi vaid instrumentaalidega, kuidas müüks see võrreldes Eliidi seniste plaatidega?

Eks igaüks tee kompromisse. Probleem on pigem selles, et suur osa muusikuid ainult kompromisse teebki ning ootavad aega, mil neil on n-ö piisavalt hinge taga, et kunstile pühenduda. Sellist aega muidugi ei jõua meist keegi ära oodata, sest süües kasvab isu jne... Seega, ainult siis, kui teed kompromisse millegi nimel, on nad õigustatud. Mis instrumentaalalbumi müüginumbreid puudutab, siis seda võib hetkel ainult oletada, aga mul on tunne, et saame üsna lähitulevikus teada.

Mis on sinu jaoks muusika tegemise mõte?

Ei oska kuidagi vastata.

Kui tihti kontsertesinemisi ette tuleb? Millises vahekorras on muusika tegemisele kulutatud aeg ja vaba aeg?

Tavaliselt umbes 15–20 kontserti aastas. Täpselt pole arvet pidanud. Protsentuaalselt pole muusika tegemisele kuluv aeg kuigi suur, aga sõltub ka, mida sinna hulka arvata. Kui näiteks kuulad muusikat, kas see on mõnes mõttes enese täiendamine?

Kuidas suhtud üheksast viieni palgatöösse – on see sulle täiesti vastumeelne või pigem leiad, et kahel rindel korraga rassimine on mõttetu? Kui muusikast poleks enam võimalik end elatada, siis mil viisil äraelamisele pühenduksid?

Töötaksin tegelikult hea meelega kusagil, see distsiplineeriks mind ja saaksin ka lahedamalt läbi.

Kui muusikat ei teeks, hakkaksin tõenäoliselt kokaks või midagi sellist.

Muusikaga edu saavutamise puhul võiks eeldada, et see on toiminud tutvuste kaudu. Kui tähtsad on tutvused muusikamaailmas? Ja kuidas neid vajalikke tutvusi luua?

Pigem tulevad need tutvused läbi edu saavutamise, mitte vastupidi. Kui midagi Eestis hästi teed, siis ühel hetkel hakatakse sulle helistama jne...

Raul Saaremets on väitnud, et muusikast äraelamiseks on vaja hommikust õhtuni selle tegemisele pühenduda. Millist vaeva peaks veel nägema lisaks pilli harjutamisele, proovitegemisele ja heliloomele?

Ma arvan, et inimese looming peaks olema kooskõlas tema arenguga inimesena. Ei tohi unustada, et oled ennekõike inimene ja siis muusik.

Kuidas on majanduskriis mõjutanud sinu sissetulekut?

Ebameeldivalt?

Kirjanike liit on tulnud välja taotlusega, et kirjanikke peaks riik eluaeg toetama. Kas ka muusika tegemist peaks sarnasel määral toetama?

Eks nn väärismuusikat toetataksegi. Džässi ja klassikat. Ja õigesti tehakse, sest suur osa sellest muusikast vajub ilma riigi rahata lihtsalt kokku. Me, ülejäänud, saame ilma ka läbi.

Milliseid soovitusi jagaksid noortele muusikutele, kes soovivad ennast muusika tegemisele pühendada?

Mõelge ikka hoolega järele.

Erinevalt esimesest kolmest sooloplaadist, mis ilmusid kevadisel ajal, jäi käesolev plaat pigem suve lõpupoole. Mida nõudis uue plaadi tegemine rohkem, võrreldes eelmistega, et sellele kulus rohkem aega?

Iga plaati teen umbes aasta aega ja siis veel miksimine, tootmine jne... Kokku umbes 13 kuud ja veidi peale, sellepärast ongi esimesest plaadist alates nende ilmumised kuu-pooleteise kaupa hilisemaks nihkunud, oleks juuniks kah jõudnud, aga varasuvel pole mõtet ilmutada.

Mis põhjusel salvestasid uue plaadi seekord külalisteta (v.a Kristel)? Kas see oligi taotluslik või asi lihtsalt kujunes sedasi?

Nii ja naa, ehk siis kujunes ja taotlus oli ka, tahtsin uue plaadiga igas mõttes intiimsemat tulemust, väike trupp on n-ö osa meetodist, kuigi jah, Paju (Ans. Anduri kitarrist – toim) ikkagi plaksutas ka ühes loos.

Lugudest, mida kirjutad, jõuab plaadile vaid murdosa. Kui kahju sul on jätta välja nii mõndagi lugu? Kas võiks olla lootust, et kunagi tuleb mingi varem avaldamata rariteetide kogumik à la Zappa «Lost Episodes»?

On karta, et neid «Lost Episodeseid» on mul varuks ikka hirmsat moodi. Digitaliseerisin siin talvel veel näiteks oma esimesi kodusalvestisi, mis koos õega kuskil 93–95 tehtud, lisaks on veel kassettide kaupa Jaaniga tehtud asju, Claire’s Birthday ja Koera avaldamata albumid, kümneid tunde Eliidi salvestatud improvisatsioone jne... Jube, kui palju muusikat on tehtud. Muidugi albumitelt üle jäänud asjadest ei hakka üldse rääkimagi.

Esimene n-ö singel, «Peidetud Varandus», on üsna kammerliku, folgiliku, võiks öelda, et isegi introvertse tunnetusega. Samuti olen tähele pannud, et sinu viimase aja Eliidi laivid sisaldavad vähem elektrikitarre ja rohkem elektroonilisi instrumente. Kas Vaiko Eplik on kaugenemas rokist?

Uus album on üldse juba taotluselt teistmoodi, folgilikum, tubane on võib-olla õige sõna. Rokist olen ma kaugenenud juba mingi viis aastat, julgen väita. Tahaksin, et iga plaat oleks erimoodi, kunagi unistasin, et suudaks täiuslikku pop­plaati teha, mõnes mõttes olen seda juba mitu korda teinud, aeg on edasi minna.

Uue plaadi miksisid seekord ise. Kas taotlesid tubasemat fiilingut või oled lihtsalt oma stuudio-oskustes enesekindlamaks muutunud?

Eks nii ühte kui ka teist.

Erkki kommentaar: Selle intervjuu sai alguse juba kevadel. Nimelt oli mul idee otsida üles muusikud, kes suudavad muusika tegemisest ära elatada (pean silmas siis muusikat, mida armastatakse, mitte mingit sülti vm paska) ja kirjutada neist artikkel. Algus oli paljulubav, kui märtsi lõpus Tallinn Music Weekil Vaiko Eplikut esimest korda trehvasin (tegelt olen ma temaga varem laval olnud, 17ndal veebruaril 2006, kui Opium Flirt esines Kinomajas, siis Eliit oli viimane bänd ja kui Vaiko Eplik trummide tagant lava ette tuli, hakkas ta rahva seast trummareid kutsuma. Mina olin esimene kes läks ja tegime päris laheda jämmi. Kui Vaikole sest rääkisin, siis ta vastas, et kahju et ta ei salvestanud seda kontserti) ja küsisin talt, et kas vastab tõele, et suudad muusika tegemisest end ära elatada. Vaiko vastus oli et jah, see on tricky aga temal on vedanud.

Peale Vaiko aga kedagi leida ei õnnestunud ja nii jäid need muusikast elatumise küsimused-vastused tükiks ajaks kõvakettale parimaid aegu ootama. Kuni hakkas tasapisi lähenema uue plaadi väljalaskmiskuupäev. Kirjutasin Vaikole uue meili küsimustega plaadi kohta. Kuna tema puhul olen ma tähele pannud, et ei või iial teada, kas ta ikka meilidele vastab, siis olin kolmapäeval juba vanemate küsimustega inteka ära saatnud Postimehele. Neljapäeval sain ka plaadi kohta vastused. Ja viimased viis küsimust-vastust on selgelt viimase-minuti lisad. Oleksin kindlasti andnud artiklile rohkem adekvaatsema kuju, kui oleksin vastused varem saanud, aga hea et niigi läits.

Muide, kui ma Vaikolt olin vastused saanud, tegi ta mulle ettepaneku reedel 7ndal tema Genklubi plaadipresekal teda soojendada. Nii et varsti võib taas mitmehelilist närilist oma instrumendipagasiga laval näha. Järgmine reede näeme!

Muuseas, paistab, et kõikidest artiklitest, mis ma olen eales Postimehele kirjutanud, on see minu seni kõige populaarseim, kui arvestada kommentaaride hulka. Ja oi mis andmine käib, küll pragavad mõned, et Eplik ei oska laulda ja on üldse mõttetu tüüp ja siis teised jälle vaidlevad vastu, et ei, ikka andekas tüüp ja puha. Vaiko ise kirjutas mulle, et loobus netikommentaaride lugemisest juba 2003ndal aastal. Tubli!

Üks põnev artikkel ühiskonnast irdumise teemal

Avastasin ühe laheda essee, mis kirjeldab fenomeni nagu ühiskonnast irdumine (dropping out). Kui Timothy Leary lausus omal ajal kuulsa fraasi "Turn On Tune In Drop Out" arvasid paljud hipid, et see tähendab üleskutset lõpmatuseni narkotsi panna ja niisama mõttetult vegeteerida. Tegelikult pidas Leary silmas valitavat, valikulist, elegantset irdumisprotsessi tahtmatutest või mitteteadlikest kohustustest. Ja iseseisvust, iseenda omapära avastamist, pühendumist liikumisele, valikule ja muutustele.

Siinkohal on arutatud viise, kuidas on võimalik ennast vabastada meinstriim-ühiskonna kammitsatest 21nda sajandi oludes. Sõna saavad Daniel Suelo, kes on elanud 10 aastat ilma rahata, vabamõtleja-esseist Ran Prieur, kelle kirjutis "How to Drop Out" saab siiani 2500 klikki kuus. Ja teised huvitavad tegelased, kes on leidnud oma tee välja kapitalistliku tarbimisühiskonna diktaatidest. Viidatud on igasugustele tegelastele alates Thoreaust ja Orwellist kuni Christopher McCandless'ini (mees, kes annetas kõik oma säästud Oxfamile, elas 2 aastat looduses, kuni suri mürgise taime söömise tagajärjel, ja kellest Sean Penn lavastas filmi Into The Wild). Igal juhul on ühiskonnast irdumine kui protsess, millel on mitmekesised implikatsioonid. Otse loomulikult, nagu väidab ka Prieur, ei saa ühiskonnast täielikult irduda. Kuid iga teisitimõtleja ja radikaal võib leida oma lähenemise.

Ja arvata võib, et üha rohkem inimesi hakkab otsima alternatiive. Sest traditsioonilised eluviisid on hakanud ennast ammendama, arvestades kui suurtesse raskustesse on sattunud globaalne rahamajandus. Edu ei ole enam mitte see, kui sa lähed välja ja teenid raha. Vaid see, kui sa hakkad tegutsema viisil, millest on otsest kasu nii sulle kui su lähedastele. Trend on selles suunas, et hakatakse kasvatama ise toitu või õpitakse jalgrattaid parandama. Kui asi jätkub samas vaimus, siis võib ühiskond olulisel määral transformeeruda. Või vähemasti tekivad inimeste kogukonnad, mis põhinevad üllamatel põhimõtetel, kui materialism. Mammona-põhisest ühiskonnast irdumisele järgneb loodetavasti imbumine uuemat sorti ühiskonda.

Opium Flirt Vaal Galeriis

Just laadisin üles ühe katkendi Opium Flirdi kontserdist Vaal Galeriis noortenäituse NoWave avamisel 7ndal mail 2009. Sel õhtul oli ansambli Opium Flirt koosseis:
Ervin - kitarr, laiv-elektroonika
Erkki - klahv- ja puhkpillid, laiv-elektroonika
Raimond - Chapman Stick



Ja siin ühe teise YouTube'i kasutaja poolt üleslaetud katkend kontserdi lõpupoole (videos esimesed 6 minutit):

Well said, Inno!

Tervislik toitumine ei ole pirtsutamine

Pidasin ennast ka ilgeks pirtsutajaks vanasti. Ei maitsenud mulle mitte suurem osa kraami, mida peetakse kasulikuks. Kuni ma avastasin, et terve tühermaa jagu toitu sisaldab nisujahu, laktoosi, rafineeritud süsivesikuid ja muud paska. Kas või see minu poolt läbi elu vihatud mannapuder on ju täielik gluteenipomm! Ma kipun arvama, et kui mingi teatud toit tekitab süües oksereflekse, siis see on märk, et see toit on sobimatu. Praegu söön puu- ja juurvilju, kartulit, kala, riisi, maisi, tatart, hirssi, kinoat ja amaranti. Pannkoogid teen tatrajahust ja makaronide puhul tarbin maisipastat. Joon kas vett või ise puuviljadest pressitud mahla. Minu meelest on see dieet päris hea.

Kas elu ilma rahata on võimalik?

Siin üks lugu ajakirjast Details, mis kõneleb mehest, kes on juba peaaegu 10 aastat elanud ilma rahata. Praegu 48 aastane Daniel Suelo, kes elab Utah's ühes koopas, loobus rahast pärast seda, kui ta oli korduvalt näinud rahamajanduse negatiivseid efekte inimestele ja ühiskondadele ning oli saanud inspiratsiooni Indias elavatelt askeetikutelt. Suelo otsustas India sadhude eeskuju jälgida, ent mitte Indias, vaid Ameerikas. Sest rahata elu ultramaterialistlikus Ameerika ühiskonnas on tunduvalt suurem katsumus.

Isegi, kui elu ilma rahata pole tingimata igaühel võimalik, isegi kui minu mõtted rahast ja kurjusest tingimata tema omadega ei ühti, on see lugu ometi inspireeriv. Sest see innustab mõtlema, kui palju raha me tegelikult ikkagi vajame. Ja mis määrani on võimalik sõltuvust rahast vähendada. Igal juhul tundub elu, kus raha pärast pole vaja nii palju muretseda, ilusam elust, kus rahamured domineerivad.

Siin Daniel Suelo kodukas. Nii mõnegi essee siin on mõtlemapanev. Minu lemmik on aga see kirjutis armastusest ja omandiihast. Üks elegantsemaid kirjutisi armastuse teemal, mida ma olen lugenud. Suelo ise on homoseksuaal ja ta on aktsepteerinud, et ta ei pruugi leida partnerit. Ometigi ei vaeva teda üksindusemured. Sest üksindus on tihti mure meie enda peas, millest peab end lahti laskma samamoodi, nagu me kopsud lasevad lahti õhust, mida me hingame. Kes on õnnelik üksi, suudab olla ka õnnelik teistega.

Heakstegeva vägivalla müüdist

Siin üks essee vägivalla teemal. Mis räägib vägivallast, kui jumalast inimeste elus. Tutvustades Babüloonia müüti maailma loomisest, kus kord sündis sõna otseses mõttes kaosest. Kus isa- ja emajumal plaanivad tappa noored jumalad, et nad rahu saaks nende lärmamisest. Jumalapojad aga saavad salaplaanist teada ja nad tapavad isajumala Apsu. Emajumal Tiamat kavatseb kätte maksta selle eest. Noored jumalad põõrduvad oma noorima liikme Marduki poole, kes siis võtab ohjad enda kätte, tapab Tiamati (ja loob protsessi käigus kosmose) ning saab jumalate valitsejaks.

Autori põhipostulaat on, et sedasorti arusaamad, et vägivald on paratamatu ja ainus õige abinõu ning et kord sünnib kaosest, on mõjutanud massimeediat ja igapäevaelu kõvasti. Näiteks toob ta ka igasugused multifilmid, kus kangelane sõdib vaenlastega, võidab need vaenlased ja siis järgmises eposoodis võitleb ta taas samade vaenlaste vastu. Formaat ei varieeru kunagi. Vastased ei istu kunagi maha arutamaks oma erimeelsusi. Kangelased ja kurikaelad sõdivad üksteisega pidevalt ja vägivald on ainus viis lahendada probleemi. Kurjus ei sünni inimesest endast, vaid see on alati olemas ja inimene lihtsalt kohaneb olukorraga, muutudes ise vägivaldseks ja vägivald muutub afrodisiakumiks, erutavaks kihuks, sõltuvusttekitavaks kaifiks ja inimsuhete aseaineks. Multifilmid (rääkimata muust, mis telekast tuleb) on seega enamasti üles ehitatud müüdile, mida autor peab "kõige lihtsamaks, laisemaks, erutavamaks, probleemitumaks, irratsionaalsemaks ja primitiivsemaks kurjuse kujutiseks, mida maailm eales teadnud".

Lisaksin veel omalt poolt, et kui aegajalt ilmubki mõnes multikas mingit rahutegemise katset, siis seegi on kujutatud üsnagi primitiivselt. Ja tihti tegeldakse just tagajärgede, mitte põhjustega. Heaks näiteks on Tom & Jerry multikas "Truce Hurts", kus koer, kass ja hiir üritavad omavahel läbi saada. Mitte kordagi ei istuta maha ega arutata tülide põhjuseid. Lihtsalt koer ise nõuab, et kass saaks koeraga läbi ja hiir kassiga. Ja nii lihtne see ongi. Vahepeal tundub, et rahuleping justkui toimib nagu õlitatult. Kuni ahnus ikka loomad taas tülli ajab ja nii ollaksegi tagasi seal, kust alustati. Loomad lihtsalt vahepeal suutsid oma erimeelsused alla suruda, kuni teatud stiimul (ehk siis lihakäntsakas) allasurutu jälle teadvusesse tõstis ja siis vallandus taas kogu põrgu. Ja rahulepingu koostanud koer rebis vihaselt lepingu puruks.

Ja siis esineb seal veel eeldus, et vägivalla ainus alternatiiv on, et tuleb olla suur sõber. Aga miks? Ei pea ju tingimata. Vägivaldse vaenamise ja südamesõpruse vahepeal on ju terve mikrokosmos. Vaenlasega rahu tegemine ei tähenda, et ta peab saama sinu parimaks sõbraks üleöö. Äraleppinud vastased võivad ka lihtsalt oma eludega edasi minna, olles lihtsalt vabanenud vihavaenu taagast omavahel. Seega massimeedia, kaasa arvatud lastele näidatud multifilmid, esitab tihti maailma ka mustvalgena. Mis võib inimese maailma nägemist moonutada sama palju, kui heakstegeva vägivalla (redemptive violence) propageerimine teleprogrammides.

Ja need kaks on omavahel tihti seotud! Võtame näiteks kristlikud fundamentalistid (ka neid on essees mainitud). Nende maailmavaade on must-valge, et on hea ja halb, kristlik ja mittekristlik, püha ja patune, jumalik ja ilmalik, taevas ja põrgu, meie ja nemad. Meie ja nemad. Fundamentalistid ei tunnista iialgi neid, kes näevad maailma teistmoodi. On kas nende tõde või valeõpetus. Ja oma tõe eest võideldes muututakse tihti vägivaldseks. Pommitatakse abordikliinikuid, piketeeritakse tapetud homode matuseid, surutakse läbi repressiivseid seadusreforme nagu näiteks kreatsionismiõpetuse lükkamine teadusklassidesse, sõditakse islamistidega, kiusatakse taga teistsuguse usutunnistuse ja sättimusega inimesi.

Otse loomulikult on essee kirjutatud kristliku patsifismi vaatevinklist. Eks ses positsioonis ole oma kitsaskohad ka, sest vahel on vaja kaitsta pealtnäha vägivaldsete taktikatega ennast nende vastu, kes oma julgeolekut ohtu seavad kippuma. Teise inimese mõrv ei ole eales aktsepteeritav, kuid vahel on vaja ellujäämise nimel likvideerida keegi, kes sind ennast mõrvata üritab. Patsifism patsifismi enda pärast võib oma grotesksemal kujul olla sama lihtsustatud maailmavaade, kui arusaam heakstegevast vägivallast. Oluline on siin, nagu iga teise ideoloogia puhul, et ei muututa fanaatiliseks ja et ollakse võimelised jälgima reaalsust ja siis ennast kohandama sellega.


"Truce Hurts"

Seksiga teenuste eest tasumisest

Väljavõte Nelli Teataja veebist.

Siin üks huvitav artikkel tabloidilehest Nelli Teataja, mis räägib ühest Tallinna neiust Merlest, kes rahapuudusel on saanud auto remonditud ja aknad vahetatud tänu seksile armukestega, kes oskavad neid töid teha. Mõned mõtted selle artikli kohta.

1) Kohe hakkab silma, et loo peakangelanna on ikka väga seksapiilne naisterahvas. Seega mehena mul mingeid proteste naise eeldatava "litsakuse" vastu pole. Tundub, et enamik nendest, kes naist "litsiks" peavad on teised naised ise. Kes ise nii seksikad pole. Mistõttu ma arvan, et litsiks tembeldamine pole enam üldse tõsiseltvõetav hinnang kellegi naise seksuaalsele käitumisele. Ma ikka usun sellesse, et igal inimesel on õigus oma seksuaalsele enesemääramisele, like it or not.
2) Kuigi ma ei nõustu tingimata mõnede prostitutsiooni padukaitsjate suhtumisega, et prostituut olla on väärikas ja lahe, ma arvan, et prostitutsioon peaks ikkagi olema legaalne. Sest kui me juba muude teenuste eest tasu küsime rahas, siis miks ei võiks ka mõni naine eraettevõtjana oma keha müüa? Kui juba prostitutsiooni kritiseerida, siis parem võtame kriitika alla terve rahamajanduse! Ise usun nn. "kingimajandusse" (gift economy), kus teatud teenuste eest on tasu vabatahtlik ja tihti natuural põhinev. Nüüd ma näen näidet, kuidas oma keha pakkumine töötab kingimajanduse baasil! Mis on kindlasti põnev. Ja ega seksi pakkumine pole tingimata parem ega halvem muudest viisidest, kuidas autoremondi eest kompenseerida.
3) Kuigi Merle väidab, et ta pole selline naine, kes tahaks kelleltki meest üle lüüa, tundub mulle ometigi, et Ronald elab sobimatus suhtes. Sobiva elukaaslase olemasolul ei tuleks see kõne allagi, et mees läheks oma naise juurest kellegi teisega liini ajama. Aga samas paistab, et mees ei julge tunnistada, et ta pole oma suhtes õnnelik. Kes teab, kui mehel jätkuks närvi oma sobimatu abielu pikalt saata, ehk leiaks ta oma õnne Merlega? Igatahes loodetavasti leiab naine sobiva mehe, kellest ta unistab.

Pildikesi Šiauliaist, Leedust

Mina Šiauliai draamateatri ees.


Draamateater


Vilniuse tänaval


Holistic Theatre of Movement


Šiauliai on ülikoolilinn


Ülikooli peahoone


Vaade Talsose järve kaldalt linnale


Üks kurioosne hübriidmaja Talsose järve lähedal, kus euronormidele vastav maja ehitatud vana nõukaaegse maja külge.


Kuldne vibulaskur

Ülevaatlikum galerii siin

Mälestusi Hugh Hopperist

Pildil Hugh Hopper kontserdil Tallinnas 5ndal juunil 2008.

Sain küll alles täna teada, aga igatahes on legendaarne Soft Machine'i bassimees Hugh Hopper elavate kirjast lahkunud. Aasta otsa kestnud võitlus leukeemiaga lõppes siis allavandumisega 7ndal juunil. Ehk siis pea 3 nädalat tagasi tänasest. Paar päeva enne surma jõudis Hopper veel abielluda oma partner Christine'iga. Erinevalt siis Farrah Fawcettist, kes plaanis ka enne surma abielluda, ent kahjuks jõudis vikatimees temast ette.

Veel avastasin, et mul õnnestus käia täpselt eelviimasel Hugh Hopperi kontserdil üldse! 5ndal juunil 2008 avastasin pärastlõuna paiku, et Hopper esineb Tallinnas Rock Cafes. Koos kvartetiga Colorphone. Mõtlesin, et oh lahe, läheks vaatama! Spontaanne mees nagu ma olen, orgunnisin kohe käigu Tallinnasse. Aitäh Ervinile, et ta toona Tallinnas elades mulle öömaja võimaldas. Kontserdil esines ka Sergei Manukjan koos Sofia Rubinaga. Eeldasin, et eestlased esinevad esimesena. Tegelikult läks hoopis Hopper & co peale kõigepealt. Circa kl 22.00. Koos Hopperiga olid laval ka kitarrist, trummar ja bassklarnetist. Viimane oli ikka eriti muljetavaldav. Bassklarnet on üks mu lemmikinstrumente üldse (loodetavasti kunagi õnnestub endalgi seda pilli puhuda), ent see muusik oli ikka eriliselt osav oma instrumendil. Kõige meeldejäävaim moment oli versioon loost "Was A Friend", mille tuntuima versiooni on esitanud teatavasti Robert Wyatt. See instrumentaalversioon, kus meloodiat kandis bassklarnet, oli ikka kummastavalt kaunis.

Ajasin pärast ka pisut juttu Hopperi endaga. Andsin talle muuseas ka Opium Flirdi Tehislennu ning CDR'i oma esimese sooloalbumi Formations paladega. Mainisin talle, et oleks päris tore saada välismaale esinema. Hopper siis ütles, et tänapäeval on kontserte üsna raske saada. Mnjah, tõepoolest, teha siukest mittekommertslikku muusikat ei ole tänapäeval just kerge. Millest on maru kahju.

Ent mitte nii kahju, kui sellest, et peatselt pärast seda laivi (kaks päeva hiljem esines Hopper Colorphone'iga veel Soomes, mis jäigi mehe viimaseks laiviks üldse) haigestus Hopper leukeemiasse. Uudis jõudis minuni sügisel. Esialgu oli põhiline mure muidugi see, et saada piisavalt raha, et maksta mehe haiglakulude eest. Mistõttu organiseeriti mitmeid heategevuskontserte ja isegi plaatide müügist hakkas teatud protsent minema Hopperi toetuseks. Kuigi viimasel ajal olen plaate suht harva ostnud, tellisin siiski ühe, millest kuuldavasti pool müügitulust pidi toetuseks minema: Soft Machine'i arhiivsalvestis Drop aastast 1971 (kus Robert Wyattit oli asendanud Phil Howard trummidel). Ma siiralt lootsin, et ehk saab Hopper haigusest jagu ja et mees ei järgne nii ruttu saksofonist Elton Deanile (kes heitis hinge 2006 veebruaris).

Paraku, nagu tuleb välja, hakkas mehe tervislik seisund käesoleva aasta kevade paiku järsult halvenema. Kuni 7ndal juunil läkski Hopper oma viimsele tuurile taevariigi suunas. 25ndal juunil toimusid matused, mis kuuldavasti Hopperi soovil järgis budistliku tseremoonia traditsiooni. Olgu kerge talle muld. Hopper kord sõnastas, et vaid 10% kõigist muusikutest teeb midagi tõeliselt originaalset või loomingulist, samas kui ülejäänud 90% vaid kopeerivad teisi. Maailm on igatahes kaotanud ühe tõelise originaali.


Soft Machine - "Kings and Queens" (tribuutvideo kasutajalt TheSoftMachineFamily)

Huvitav intervjuu Ray Collinsiga

Väljavõte Daily Bulletin veebist.

Siin üks huvitav intervjuu Ray Collinsiga, keda tuntakse kui Frank Zappa legendaarse Mothers of Invention vokalisti, kes laulis koos Zappa bändiga kuuekümnendatel. Praegu elab 71-aastane mees Claremont Village'is, kus ta päevad mõõduvad tänavatel jalutades, pargipinkidel istudes ja inimesi tervitades.

Mees ise intervjuusid tihti ei anna, küll aga motiveeris teda võtma ühendust ajakirjanikuga üks YouTube'i klipp. Kus Frank Zappa ühes teleshows seletas, et Mothers of Invention sündis sellest, et Collins kutsus Zappat asenduskitarristiks oma kõrtsubändi Soul Giants pärast seda, kui ta oli endisele kidramehele pasunni sõitnud. Tegelikult oli Collinsi hinnangul Soul Giantsi kitarrist Ray Hunt lihtsalt ebapädev muusik või tahtlikult kiuslik tüüp, mistõttu Collins pidi talle kinga andma. Siiski kulges asi Collinsi sõnul vägivallatult.

Igal juhul võttis Frank Zappa bändi juhtohjad enda kätte, Soul Giantsist sai Mothers (of Invention, sulgudes olev liide lisandus plaadifirma nõudel) ja koosseis salvestas mitu satiirilise underground-rocki klassikplaati. Collins aga ei olnud rahul oma rolliga bändis, sest ta ei armastanud laulda satiiri. Johnny Mathisest ja Nat King Cole'ist mõjutatuna meeldis talle lihtsalt ilusat muusikat laulda. Ja nii oligi Ray Collins aastaks 1968 bändist jäädavalt lahkunud. Millega seoses sai enamvähem otsa ka mehe lauljakarjäär.

Sellest ajast saadik on Collins elanud peost suhu. Enamasti siiski omast tahtest. Ta ainsad sissetulekud on pension ning kaks korda aastas laekuv autoritasu doo-wop laulu "Memories of El Monte" eest. Collinsi jaoks sellest piisab, et ära elada. Ent sellest ei piisa, et naisi saada, ta samas naljatab.

Ray Collins tundub olevat ebaambitsioonikas mees. Tal on palju salvestamata laule. Tal pole rahaga kunagi olnud sõbralikud suhted. Samas on ta eluga rahul. Elu nautimine muudab edu mittesaavutamise soodsamaks. Kui elu on ilus, siis pole tähtis, kas sa üldse midagi saavutad.

Mulle meeldib see suhtumine. Edu saavutamine pole kahtlemata kõige tähtsam asi siin ilmas. Kõik ei saa kindlasti edu saavutada. Eks olen minagi tahtnud olla edukas. Et jõuda muusikas välja mingite ihaldusväärsete saavutamisteni. Kibe tõde, mida ma pole tunnistada varem tahtnud, aga mille omaksvõtt on ometigi vabastav, on et kõik ei saagi ühtmoodi edu saavutada. Sa võid välja anda plaadi, aga kus on su garantii, et seda üldse keegi ostab? Sa võid teha bändi ja proovida saada kontserte välismaale, aga see on jällegi lihtsam öelda kui teha. Kahjuks.

Või õnneks? Sest õnn ei sõltu sellest, mida sa saavutad. Vaid sinu omaenda siseilma tasakaalustatusest. Sa võid elada peost suhu ja vajuda muusikuna unustusse, aga kui sa võid endale surres öelda, et sa oled olnud õnnelik, siis see on ju üsna suur asi. Michael Jackson, kes eile suri, oli ju ka üks kuulsamaid ja ikoonilisemaid lauljaid üldse, aga ma kahtlen, et ta üldse õnnelik oli. Julgen arvata, et Ray Collins, kes veel elu ja tervise juures, on märksa õnnelikum. Isegi, kui teda teatakse vaid Zappa plaatide järgi, millel ta laulis. Ometigi on need head plaadid.


The Penguins - "Memories of El Monte" (loo autoriteks Zappa ja Collins)


Mothers of Invention - "Any Way The Wind Blows".


Mothers of Invention - "Hungry Freaks Daddy".