Müraluikede etteaimamatu süvarokk-etendus

New Yorgi legendaarne mürarokibänd Swans tõestas kontserdiga Tallinnas Von Krahli teatrisaalis, et nemad vana rasva peal liugu ei lase - bändi laiv-repertuaar paelub otsingulise ja improvisatsioonilise lähenemise ning pikkade arendustega.

Swansi juhatas sisse James Blackshaw, noor inglise kitarrivirtuoos, kes musitseerib 12-keelsel akustilisel alternatiivhäälestusega kitarril ja kelle pillimängustiil on võrreldav näiteks John Fahey ja Leo Kottkega. Mediaatori asemel on Blackshaw parema käe jaoks kasvatanud eriti pikad küüned.

Blackshaw repertuaar koosnes pikkadest modaalsetest, tihti ühel akordil põhinevatest minimalistlikest paladest. Mis võinuks ebakompetentsemates kätes kõlada igavalt, kõlas Blackshaw käepaari all aga hüpnootiliselt võluvalt. Omamoodi sobiv sissejuhatus peaesinejale, olgugi, et volüümi mõttes täiesti kontrastne.

Minimalistlike teemade pikavõitu arendamist jätkas ka Swans, kes alguses lasi hästi pikalt mängida oma rütmisektsioonil stevereichilikku löökpilliintrot, kus Thor Harris tagus torukellasid ja trummar Phil Puleo mängis haamritega kannelt. Lõpuks tuli ka terve bänd lavale, kes asus nimme kruvima pinget pikkamisi üles ja isegi, kui lõpuks tuligi pingevabastus, polnud see pelgalt etteaimatav rokkimine.

Swansi stiilis mürarokk püsis erinevates dünaamikastaažides võrdväärselt nurgelisena ja nihestatuna. Suur osa Swansi kui laivbändi mõjust tasub kindlasti kanda rütmisektsiooni arvele. Kuigi bändi esiliinis on kolm kitarri (liider Michael Gira Gibsonil ja Norman Westberg Fender Telecasteril ning horisontaalne steel-kitarr mängituna Christoph Hahni poolt), paistsid kõige enam välja siiski Chris Pravdica maavärinalikult võimas bass ning Puleo/Harrise kurioosne perkussioonitandem.

Phil Puleo on üks nendest vähestest rock-trummaritest, kes suudab kombineerida oma mängus jõudu, meisterlikkust, mitmekesisust ja etteaimamatust, tema rütmifaktuurid andsid Swansi müravallidele soliidse, ent ekstsentrilise selgroo. Thor Harris aga üllatas üsna mitmekesise pillipagasiga. Lisaks taldrikutele ja püsti-trummidele olid tal laval ka torukellad ja elektriliselt võimendatud vibrafon. Kuid Harrisel oli veel teisigi trikke varrukas. Aegajalt haaras ta välja ka iseehitatud poognapilli ning - üllatus-üllatus - klarnetigi. Tõeline multi-instrumentalist.

Bändi kava kestis umbes 90 minutit. Lisalugu oli eriti kõrvu kikitav. Harris puhus veidralt, freejazzilikult oma klarneti huulikut, Gira organiseeris ülejäänud bändi müra tegema ja rütmilisi aktsente lajatama viisil, mis tihti mõjus frankzappalikult. Kõige lõpuks aga jättis bänd oma americana'likult stiilse frontmani Gira üksinda a cappella laulma. Antud lisalugu oli päris meeldejääv lõpp 80ndate postpunk-legendi müraroki-etendusele, mis volüümi ja dünaamika poolest paelus rokifänne ning oma etteaimatamatuse poolest intrigeeris ka süvamuusikahuvilisi.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siin galerii.

Munarokk 2011 - galerii

Reedel 22ndal aprillil toimus Põlvas klubis Aal üritus Munarokk 2011. Esinesid:

Broken Spectacles:




Superliustik:






Wrupk Urei:

Paar musalinki

Stefan Goldmann seletab pikalt ja laialt lahti, mis tänases musabisnesis valesti on. Põhimõte on see, et vanasti ei pääsend igaüks salvestustehnoloogiale ligi, kuid mida aeg edasi läks, seda demokraatlikumaks muutus nii muusika lindistamine kui ka levitamine. Tänapäevases ühiskonnas, kus muusikat pigem tasuta alla laetakse ja kus muusikat tuleb uksest-aknast sisse, on läbilöögilootused artistide jaoks kahanenud. Lahenduseks pakub Goldmann, et ära tee asju nii nagu "õigem" on, vaid proovi olla teistest julgemalt erinev ning samuti proovi leida tuluallikas, mis toob raha sisse ka ilma selle jaoks pingutamata.

Siin aga üks blogiintervjuu Mont Campbelliga. Minu jaoks üks inglise progeroki kangelasi. Räägib oma päevadest ansamblites Egg ja National Health. Väga lühidalt ja konkreetselt räägib. Kõige üllatuslikum oli teada saada, et ta on tegev päikeseenergia vallas ja ta on väga mures ökoloogiliste-majanduslike katastroofide pärast, mis meid tabavad. Viimaks ütleb ta, et religioon on üks rumalamaid ideid inimkonna ajaloos. Needless to say, Campbell on üks neist muusikutest, kellega ma eriti hästi samastada oskan ja see intervjuu vaid kinnitas seda.

Korg Monotribe'ist ja muust kaasaegsest analoog-elektroonikast

Rada7s alustas Taavi Tulev (alias Wochtzchee) topiku pealkirjaga "Korg Monotribe", kommentaariga "Ilgelt lahe asi tundub". Kõnealune asi siis on järg Korg Monotronile, mis sisuliselt on siuke pisike taskusuurune analoogsündike, miskit sorti kummist üheoktaavise klaviatuuriga. Ja nüüd Monotribe on siis katse ühendada see pisike sündike koos rütmimasina ja Electribe-stiilis sekvetseriga.

Osad kommentaatorid pahandasid, et liiga mänguasja moodi asi tundub olevat. Üks user isegi märkis, et see on siis riistapuu neile, kes päris analoogsünti ei jaksa osta, aga tahaksid ka olla osa grupist. Tulevi vastus oli, et ta on monotroniga rahul, lõbus riistapuu.

Eelnevalt oli Radas teema sellest, et Roland toob turule Jupiter 80. Aga ei, see pole päris Jupiter 8 uues kuues, lihtsalt mingi digitaalne masin vanas heas klassikalises kestas. Tulevi arvates elab Roland selgelt vana rasva peal, samal ajal kui Korg teeb viimasel ajal lahedaid asju. Monotron siis tundub olevat üks nendest ja nüüd siis ka Monotribe.

Ma ise olen äärmiselt rahul Korg Kaoss Padi kasutaja juba 5 aastat ja ma jagan Tulevi entusiasmi, et Korg suudab teha päris põnevaid produkte. Mitte ainult seda, vaid ma olen ka hämmastunud, kui palju on analoogtehnika aastatega edasi arenenud.

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, et vanade analoogsüntesaatorite omamine on teatud mõttes ületähtsustatud. Kõik need vanakooli Moogid jms pillid olid ju, tsiteerides Hugh Hopperit, "somewhat less than user-friendly" (link, kust tsitaat pärit, viitab süntesaatorimängijale, kes suutis analoogklahvkadega imesid teha, kuulake näiteks seda lugu, mida sämplinud Common loos "Nag Champa"). Pealegi olid esimesed süntesaatorid sisuliselt kapisuurused monstrumid.

Seda enam olen impressed, et tehnika on sedavõrd kaugele arenenud, et tänapäeval suudetakse teha kompaktsemaid ja ka töökindlamaid analoogsüntesaatoreid. Näiteks Ervin Trofimov ostis eelmise aasta suvel endale Doepferi Dark Energy modulaar-räki. Tema lavadebüüt sellega Plink Plongil 2010 oli ühtlasi minu eelviimane live Opium Flirdiga ja need jõhkralt mahlakad monofoonilised kõlad, mida ma kuulsin, olid hämmastavad. Täis-analoogvärk ja sellega saab igast värki teha, ka teisi pille filterdada.

Siis on veel tänapäeval siuke kompanii nagu Dave Smith Instruments. Neil on sellised tooted nagu Tetra, Mopho ja Prophet '08, viimased kaks lisaks räkkmoodulivormile ka klahvpilliversioonis. Mopho on monosünt, aga Tetra on neljahäälne (tänud Andres paranduse eest!) Prophet '08 võimaldab kaheksahäälset polüfooniat. Evolver on aga analoog/digitaalhübriid ja saadaval nii monos, neljahäälsena kui ka räkina ja klaviatuurina.

Kas ma oleksin huvitatud Korg Monotribe'i proovimisest? Kindlasti. Mänguasi või mitte, samas võib mänguasjadeks sõimata praktiliselt kõiki elektroonilisi pille, seisukoht, mida kindlasti Keith Jarrett jagab. :) Samas ei ütleks, et ma sinna pidama jääks, et sealt edasi mingit päris korralikku analoogpilli ei jahiks. Ja mul on vaid hea meel, et tänapäeval on ka paljulubavaid valikuid turule tulnud. Ja et analoogtehnoloogia on ka pealtnäha digitaalses maailmas endiselt arenemisvõimeline.

Ma oleksin justkui tulnukas teiselt planeedilt (ehk TMW juttu natuke)

Eelmine reede mängimas Genklubis.

Ma pole kindel, mis mõju see avastamine ja äramärkimine TMW-l on minu MPR projekti jaoks avaldanud. Kas minu muusikat nüüd teatakse rohkem? Tuntakse selle järgi suuremat huvi? Kas ehk terendab ka reaalselt mõni välismaa live?

On täiesti võimalik, et ehk on mu populaarsus ülesmäge minemas. Aga see tundub väga aeglane protsess olevat. Samuti pole mitte iga muusik õnnistatud suurepäraste promo-oskustega. Eriti raske on introvertsemal loojanatuuril.

Kontaktide loomine kasulike tegijatega eeldab, et sa suudaksid nendega saada headeks semudeks ja suhelda nendega vahetult ja avatult. See efekt peaks kas nullima või vähemalt vähendama tunnet, nagu artist üritaks end pähe määrida. Andres Lõo mainis eelmine aasta TMW'l, et tal on Helen Sildnaga alati kõik loomulikult sujunud, et kunagi pole olnud siukest teemat, et ta nüüd põõrdub abipalvega tema poole.
Siukest vahetut fiilingut on väga raske tabada, kui sinu temperament on sootuks teine võrreldes Lõoga. Kohe kindlasti ma ei taha langeda sellesse lõksu, et ma lihtsalt käin tülitamas delegaate stiilis "Here's my CD" ja siis kohe vehkat. Aga mis oleks jõukohane alternatiiv?

Tegelikult oli mul eelaimdus, et ega sest TMWst igaühele kasu ka saa olema. Oodata kohe mingit edulugu on väga ebarealistlik. Alati on võimalus, et sinu showcase'il on vähem rahvast ja vähem delegaate ja seega vähem võimalust kas või mingitki tagasisidet saada, tunnustusest rääkimata. Eriti arvestades, et üritused sisuliselt konkureerivad festivali ajal üksteisega.
Mitte, et Odessa Pop selle all kannatas, aga ma tajun, et enamasti oldi kohal kuulamas kõiki teisi artiste pärast mind. See, et minu EP Check My Demo paneelis välja valiti, see ainult kinnitas minu sisetunnet, et pahatihti on muusikas mingid edusammud pigem vedamise küsimus.

Aga mul vähemalt läks hästi, et välisdelegaatidelt sain tunnustust. Ja siinkohal arutleksin üht raudkindlat positiivset efekti endale kui sooloartistile. Nimelt kõikvõimalik saadud tagasiside andis mulle mõista, et isegi kui mu muusika pole veel päris kohal, siis vähemasti olen õigel teel. Briti delegaadid demopaneelis eriti valideerisid minu tundeid muusikategemise kohta.
Selle tulemusena olen kindel, et teen muusikaliselt pigem vähem kui rohkem kompromisse. Ükskõik kui vähetunnustatud MPR ka kodumaal poleks, mitte mingil juhul ei näe ma põhjust teha nimme pingutusi selleks, et teistele meeldida. Veel vähem allun ma katsetele ennast muuta.

Ennem lõpetan muusikategemise üldse ära, kui et teen mingeid õudseid kompromisse selleks, et end edendada iga hinna eest. Minu arust muusikategemisel peaks olema eesmärk. Hirm mõttetuse (või eesmärgipäratuse ees, inglk. nimetas seda hirmu kui "fear of purposelessness") ees on liialt kohutav ja see on üks faktor, miks mõned muusikud nii kergesti alla annavad. Kuid kui ainus eesmärk on teistele meeldida iga hinna eest, siis see on veelgi kurvem väljavaade.

Viimaks esitan kommentaari, mida Eesti turu väiksus tegelikult tähendab. Ma pole kindel, kui väike see turg tegelikult on nendele artistidelele, kes on kodumaal populaarsed ja tunnustatud. Küll aga on ta kindlasti äärmiselt piiratud erilisemat muusikat tegevatele loojatele. Turu väiksus on kohe kindlasti katastroofilisem, kui sa pole absoluutselt kindel, kas need vähesedki muusikatarbijad võiks üldse su reaalne sihtgrupp olla.

Pole lihtne olla justkui tulnukas teiselt planeedilt (blogiposti pealkiri tuleneb loo "Ekstsentrik" sõnadest). Kuid kõiki muid alternatiive arvestades polegi see kõige hullem variant. See tasub ära, sest siiski vähemalt kellelegi meeldivadki just nimelt need ekstsentrilisemad tüübid rohkem, kui need, kes oskavad "õigeid nuppe" vajutada.

Electric Thoreau in Wired Walden EP

...on nüüd striimitav Bandcampi kaudu:



Mul on endiselt olemas ka mõned füüsilised koopiad. Tükihind 3EUR, lisanduda võib postikulu 1EUR, kui päris näost näkku käest kätte transaktsioon pole võimalik. Kontakti saab stereom ja siis gmail no teate isegi.

Tartus esitlen seda juba see reede Genialistide Klubis kontserdil Kuldnokkade Kevadball, kus peale minu astub üles veel Ans. Andur üle tõsiselt jupi aja, nad lubavad uusi palasid mängida. Nii et kohtume!

Nii hakkab ka pilte tulema TMW festivalist!

MPR


Pastacas (+mina külalisena)


Badass Yuki

Ülejäänud fotod siit: terve kollektsioon kogu festivalist niipalju kui fotograaf sai füüsiliselt kohal olla.

Krt eile mul täitsa vedas!

Käisin siis eile seminaridel. Tuuriorgunnimise seminar oli väga põnev ja aktuaalne. Hiljem oli "Check My Demo" paneel, kus siis erinevad artistid panid oma demod demokarpi ja siis loterii alusel kuulasid viis Briti tüüpi eri leibelitest ja puha neid ja arvustasid. Istusin kõrvuti Roometiga Kreatiivmootorist ja Roomet arvas et see on ebatõenäoline, et tema lugu tuleb. Ise mõtlesin, et oioi, kui nüüd minu oma peaks tulema, siis oleks ma ilgelt närvis.

Aga pagana pihta, enamik lugusid olid suht mittemidagiütlevad. Mulle tundus, et kõik need inglased pidid kindlasti olema suht underwhelmed nii palju keskpärasust kuulates. Mis enamik inglasi nt. Mimicry kohta ütles, see toetas mu tundeid sündipopi kohta: et ega see ikka nii greit ei ole küll kui teha nii lihtlabaselt 80ndate asja.

Neljandana tuligi Kreatiivmootori lugu "Kaleidoskoopi" plaadi pealt. Ja mul oli hea meel. Ilmselt ka kriitikutel, ma nägin kuidas keskmine tüüp nimega John Rogers naeratas. Ja siis tulidki kommentaarid stiilis lõpuks midagi huvitavat. Ma nägin kohe, et tüübid hindavad omapära. Ja kui on situatsioon, kus riburada tuleb mittemidagiütlevat elektropoppi, tavapärast indikidrarokki ja ka üks vokaaljazzpala, mille kohta olid kommentaarid umbes selline "you have to be absolutely the best in that genre to sound really good!", siis pole raske näha, miks võiks mõni vähegi veidram lugu tunduda kui sõõm värsket õhku.

Viimaks, oh üllatust, tuli ka minu lugu. Ma juba olin arvestanud, et pärast ehk lähen ise nende tüüpidega rääkima, kas või avaldamaks kaastunnet, kui palju nüri paska nad kuulama olid sunnitud. Aga minu lugu "Printsess & Pagé" lasti (mängiti vot kuni brassiansambli kohani) ja oh üllatust, inglastele täitsa meeldis. Siuke huvitav, mõnus minimalistlik ühemehestuff oli üldine mulje, ühele tüübile meeldis isegi mu vokaal, mis oli eriti üllatav, arvestades et mu vokaalitunnetus on suht umbne. John oli mind reedel lives ka näinud ja talle väga meeldis. Andsin inglastele oma EP ja ajasin natuke juttu. Soovitasin Johnil vaadata Cleaning Womenit pärast Juuksuris.

Mõtlesin varem, kas minna Rock Cafesse või mitte. Aga arvestades, kuidas mulle eile seal kohe mitte ei meeldinud ja kuidas inglaste nõudlik muusikamaitse toetas minu tundeid sedasorti muusika kohta, mida seal šõukeisiti, ja kui hästi mul hakkas klappima Johniga, otsustasin ikka minna Juuksurisse Cleaning Womenit vaatama pärast. Enne käisin veel Rotermanni aatriumis jatsušõukeisil, aga ma krt ei jaganud alguses üldse matsu ära kuidas sinna sisse saada, minuga ühes tiirles mõõda Rotermanni veel mõned jatsuhuvilised. Saime lõpuks sisse, nägin Rouge Madame'i ja siuke mõnus stuff. Mulle meeldis väga siuke huvitav luuperipõhine tõlgendus "Muinasloost Muusikas".

Seejärel Juuksurisse. Alguses esines Dr Normal ja MC Roki, see Marten Kuninga oldschool hiphop projekt. Good clean fun, vahel on täitsa meelelahutus midagi siukest kaeda ja muidugi Marten natsa teises elemendis. Siis tuli Cleaning Women lavale. Enne olin Võru galeriis Heikki ja Pinkseldajaärra Tomi (minu lapsepõlvesõber muide, superandekas kunstnik) näituse avamisel üht kolmandikku sest industriaalsest transvestiitide triost näinud ja see oli siuke väga mellow ja droning ühemehevärk. Aga see, mis nad ühes triona tegid, see oli ikka väga võimas! Ikka totaalne Neubauteni teema ja väga toores punkmetal agressioon heas mõttes. Ja publik sai ikka ohtralt kuuma. Nägin samuti üle tõsiselt pika aja tsikki, kellega mul õnnestus eelmine aasta TMW'l pildile jääda. Kargasime Malcolm Lincolni järgi toona. Aga seekord ML esines ise Rock Cafes ja Cleaning Womani kõrval kõlab ML küll nagu pühapäevaestraadiorkester.

Viimaks käisin läbi Krahlist ja seal ma pigem hängisin lihtsalt teiste inimestega, eriti delegaatidega. Minu senine kogemus dikteerib, et inglased on üks mõnus rahvas ja mul oli väga hea meel saada inglise delegaatidega sina peale. Ma pean Suurbritannias see aasta ära käima, isegi kui vaid reisimas. Aga loodetavasti saab livet ka teha. Kuid esialgu on kõik vaid ideede tasanditel...

Eilne päev...

...oli hull, kohati liiga hull. Pinged koguaeg, alates Tallinnas autoga sõitmisest, mis oli tihti parajalt närvesööv. Siis oli Nordic Hotel Forumis segadus, et minu delegaadipass on läinud, see veel omakorda tekitas ekstra jooksmist mõõda linna. Siis jäi mu saundchekiks naeruväärselt vähe aega. Mul vahepeal ilmselt oleks küll vaja enamat kui tundi selleks, et oma asju üles seada. Suur probleem oli, et ma eksperimenteerisin täistrummikomplekti mängimisega looperisse. See nõudis natuke peade ragistamist, et kuidas teha. Lõpuks ma kolisin kogu setupiga paika pandud trummikomplekti taha, niimoodi et kidravõim oli must vasakul pool ja muu pillipagas paremal. Seejärel jälle sõidutasin oma auto parklasse, sest Mustpeade Maja ees on vaja spets parkimisluba ja seda saab vaid tunniks-paariks.

Otse loomulikult jäin kontserdile hiljaks. Oma viis minutit. Kuid ma tegin oma setupi ära. Mängisin alustuseks Elektromehhaanilist Äratuskella. Need klahvpillil harjutatud keerukad meloodiaosised tulid mul ilusti välja. Aga pagan! Viis kuud ilma flöödimänguta on mulle ikka mõjunud küll, väga raske on pilli puhuda, eriti võimendatud helikeskkonnas. Siis oli kidrasaund mõnedes rokkivamates lugudes suht pann, mul ei jäänd absull aega kidrasaundi timmida.

Viies lugu oli improvisatsioon. Ramo tuli ja mängis flööti selles loos. Krt, tüüp ikka oskab puhuda, hoolimata tema tagasihoidlikust attitude'ist, et ta olla kehva pillimees. Ega ikka ole küll. :) Lõpetasin süntesaatorisoologa, Argo Valsile igatahes muide meeldis see portamento-saund, mis ma kasutasin.

Proovisin mängida lugu "Tsivilisatsioon" (Kohviradiost saab muide requestida siit), mis minu arust võttis kokku kogu mu kava olemuse: kõvasti head energiat, aga teatud vajakajäämised saundis. Kell oli 21.10 ja ma uurisin, et kas ühte lugu saaks veel teha. Tauno oli alguses pigem seda meelt, et võiks juba lavalt maha tulla, aga teised olid täitsa huvitatud, et ma veel mängiks. Tegin siis lühikese "Printsess & Pagé" versiooni, mille lõpetasin soolode asemel sedasi, et mängisin lihtsalt trumme peale.

Järgmiseks läks lavale Pastacas. Tema setlistis tegin ka üks-kaks külalisetteastet klarnetil. Ramo looper, Boss RC50 tundub igatahes pakkuvat rohkem võimalusi ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla vajan upgrade'i. Siis ma nägin hiljem, et huvi minu uue EP vastu jätkus ja ma pidin isegi parklasse jooksma, et koopiaid juurde tuua autost. Mis tähendas jälle hullult jooksmist ja tulemus oli, et ma nägin vaid natsa Badass Yukit. Aga väga hea live-bänd oli! Trummari lisamine oli hea idee minu arvates. Aigaril (Argo vend siis) on rütmitunnetus väga kindel ja laitmatu.

Järgmiseks jooksin taas parklasse, sedapuhku siis eesmärgiga sõita Rock Cafesse, et näha Leslie Da Bassi. Aga ma eksisin meeletult ära, sõitsin mingi ilge pika ringi maha, kuni lõpuks olin sunnitud GPS lugeja sisse lülitama, et üldse kuhugi välja jõuda. Jõudsin lõpuks kohale. Mõtlesin et LDB oli lõpetand, aga tegelt ta ikka mängis üheni välja. Nii et ma mõningaid hitte isegi kuulsin, nt. "Pisar", "Kassatšekk" ja "Sinu Nõiduses". LDB on kindlasti väga andekas muusik ja songwriter, aga ma vaatasin publikut ja mul tuli meelde jutuajamine ühe vana keskkooliaegse semuga, kelle meelest on ikka vaks vahet, kas teha muusikat, mida tulevad kuulama inimesed, kes tegelt tõesti on huvitatud või teha muusikat, mis nimme suunatud neile, kelle arust see võiks lahe olla. Mulle tundus, et need inimesed seal saalis pole päris minu inimesed.

Ja ühtäkki ma aktsepteerisin, et minu populaarsus on väiksem. Ma ei suudaks mitte mingil juhul edu nimel kompromisse teha (ja sellepärast ma ka OFi maha jätsin) ja kui kõigile neile Mimicryt, Tallinn Daggersit jm. siukest poleeritud sündipoppi (sinna lahtrisse tundub saundi mõttes ka LDB mahtuvat) kuulavatele tüüpidele ei tähenda mu enda muss mitte midagi, siis see poleks big deal. Samas Eesti on väike, sest raskem on leida neid inimesi, kellega oleks see autentne muusiku-fänni sünergia ehedam ja kuna mul pole plaanis nimme teha pingutusi ülejäänutele meeldimiseks, siis ega ma vist niipea ikka kuulsaks saa küll. :) Kuid positiivne on see, et olen taas energiat muusikategemiseks juurde saanud, nii et panen armastusest muusika vastu edasi!

Hiljem sõitsin Martini ja Eva-Maria juurde, kus ma öömaja sain. Seejärel veel üks keeruline sõit mööda linna: et Mustpeadest oma tehnika järgi korjata. Otse loomulikult oli autojuhtimine taas pingerikas.

Täna loodan tunduvalt rahulikumalt võtta. Lihtsalt käia seminaridel ja õhtuti bände kuulamas. Täna ootan eriti seda tuuriorgunnimise seminari kl 12.30.

Multiphonic Rodent - Electric Thoreau In Wired Walden EP!

Esitlen homme TMWl uut EP'd nimega "Electric Thoreau In Wired Walden". Pikema pressiteate saatsin paari muusikablogisse ja TMW pressile laiali, lugeda saab näituseks siit. Olen alates teisipäevast ka proove teinud ja tõesti mõnus on mängida luuperiga üle jupi aja! Siin üleval üks versioon ühest EP loost pealkirjaga "Pisike Kosmoselaev".

Tracklist:

Printsess & Page
Katkine Kuub
Ekstsentrik
Pisike Kosmoselaev
Freedom of Speech Essentials

Ja tagasi Eestis!

Hetkel paras sulailm, aga palju lund kuhjund, mis alles ootab sulamist. Õnneks pole väljas nii külm kui kartsin. Igatahes oleksin ideaalis heameelega jäänud lõunasse kuni aprillini välja ehk. Aga ma arvestasin täpselt, et Tallinn Music Weeki ajaks oleks mõistlik kompromiss astronoomilise kevade algus, mis sest et meteoroloogilist kevadet peab veel ootama. Homme hakkan oma TMW kava ette valmistama-harjutama. Tundsin orelimängust puudust. Aga selle klahvid on päris väikesed võrreldes Guido ja Mark'i klaveritega, mida mul õnnestus veebruaris-märtsis kasutada!

Igatahes mõned fotomeenutused Portugalist.


Victor ja mina kasvuhoones (pildistas Roberto)


Kasvuhoones vol 2


Mina ja Biri Vale de Lamas. (pildistas Yassine)


Suplus Atlandi ookeanis uusaastal (Meia Praia)


Mina ja Ruby (pildistas Guido)


Leivateol


Karnevaliseltskond: Guido, Marine (prantslannast wwoofer), Iris ja mina. (foto: Mariluz)

Riia lennujaamas (ja Frankfurti juttu ka)

Tenho saudades! Siin veel üks fotomeenutus Portugalist, sedapuhku koolilaste karnevalilt, kus me terve perega saatsime Guido tütart Irist. Guidol oli šoti seelik seljas!

Frankfurt oli cool! Minu host oli Jan, 41-aastane muusik (trummar-perkussionist), kes hetkel lonkab üht jalga, reedel ootab teda rõntgen. Tema Falkstrasse korteris ootas mind veel tema elukaaslane Simona ja siis tulid veel mõned külalised. Sõime õhtust, jõime õlut ja veini ja chillisime niisama. Ja jämmisime! Paar külalist olid toonud oma didgeridood, külas oli ka naaber sitaril ja Janil oli ka vibrafon! Esimest korda elus mängisin vibrafoni. Ilgelt lahe on mängida päris vibrafoni. Bassklarnet järgmiseks?


Siin siis totaalne Saturday night jam session kõige ebakonventsionaalsemat sorti pillipagasiga seni mu elus! Džembed, didgeridoo'd, sitar ja vibrafon! Try beating that! Kiilaspäine prillidega mees seljaga on Jan.

Pühapäeval käisime ühel kirbuturul Leipziger Strassel. Ostsin sealt Van Der Graaf Generatori "H to He Who Am the Only One". Omal ajal proovisin seda CDl tellida Helitroobist, aga es trehvand, tuli hoopis mingi kogumik, mille vastu ma huvi muidugi ei tundnud. Nüüd siis vinüül! See on mu teine VDGG vinüül "Still Life'i" kõrval, lisaks veel "Pawn Hearts" CD. Muidu heas konditsioonis, aga loo "House With No Door" kohal on mingi valge plekk, mis rikub ära mu lemmikkoha ses laulus, David Jacksoni ühemehe puhkpilliansambli-sektsiooni (kuula siit 2:45).

Hiljem laenas Jan mulle ratast ja tegin väikse tiiru mõõda Frankfurdi linna. Ilm oli väga ilus ja kevadine, Maini jõe ääres oli palju inimesi niisama jalutamas ja rahulikult võtmas. Õhtul lindistasin paar vibrafonipartiid läpaka sisemikriga, patustades taas heade helikvaliteedinõuete vastu muusika salvestamisel. Neid paari lugu, kuhu vibrafoni lisasin, saab kuulda varsti Multiphonic Rodent'i uuel EPl. Mille pealkiri saab olema "Electric Thoreau In Wired Walden"!!! Vaatasime Jim Jarmuschi "Dead Mani" pärast. Suht weird film, Jan arvas, et see on kauboifilmide paroodia. Aga Neil Youngi kidrat kuulates sain aru, kust need "Õunakuu" (OF) võrdlused "Dead Mani" OST'ga tulid!

Nüüd ootan Ecolinesi bussi Riia lennujaamas ja surfan netti. Ilm on väga pilvine ja jahe. Krt, ei mingit erilist märki kevadest, kui välja arvata ehk sulakonditsioonis lumi. Ja ega soojust ole see nädal ka suurt oodata. Mis on ilgelt disappointing. Portugalis samal ajal 20-25 kraadi sooja. Tenho saudades de Portugal, midagi pole öelda! Aga elan kojujõudmise üle, paksu riietust jagub.

Viimast ööd Portugalis

Tulin täna päeval tulema mägedest, kus oli mu hooaja viimane wwoof-farm, mille perenaine oli inglanna Andrea ühes oma elukaaslase Jeroeniga Hollandist. Mulle seal meeldis, plaanin kindlasti tagasi minna kunagi tulevikus. Veedan öö Lissabonis ja esimest korda sattusin Couchsurfingu kaudu kokku teise eestlasega. Minu host on Alan, kes koos oma tüdruksõbraga on kolmas-neljas eestlane, keda ma olen kohanud oma Portugali talvitumisretkel. Homme lendan Frankfurti ja olen seal esmaspäevani. Ilm on viimased paar päeva olnud hea, mõnda aega ilmselt tunnen päris soojadest temperatuuridest puudust, kuid ega see päriskevad ka Eestis kaugele jää. :)

P.S. Postimehes laupäeval minu poolt nädala plaadiks Toro Y Moi "Underneath The Pine". Soovitan!

On the move again

Harjutamas Guido klaveril. Koidest puretud ülikond, mis annab vanema aja hõngu edasi, on tema oma.

Täna lahkusin Quinta de Boiço'st. Kogemus iseenesest osutus keerulisemaks, kui olin lootnud. Olukord on kohati väga pingeline. Sest perenaine Mariluz on kohutava pinge all ja tihti närvis, valmis isegi karjuma teiste peale. Mul eriti oli raskusi. Isegi Guy tunnistas, et Mariluz on teda vahest hulluks ajanud. Ilmselt pole kerge olla kahe lapse ema ning teha süüa ühekorraga kuuele inimesele (k.a. wwooferid).

Põhjus, miks ma pidin lahkuma, oligi, et rohkem kui kaht wwooferit korraga pole võimalik talus ülal pidada. Marine ootab oma ema ja ma pean paratamatult ruumi tegema. Viimane quinta on siin http://www.casalinho.com ja selle veebisait on päris põnev! Soovitan tutvuda, väga põhjalikult on seletatud lahti, mida tasub sealt oodata. Eks näis, kuidas mul seal läheb.

Olen igatahes tänulik, et olen saanud leivategu harjutada ja õppida ühtteist ka puudepügamise kohta. Samuti olen saanud ka oma klaverioskusi harjutada. Postitan nüüd faili sellest, kuidas ma mängin "Elektromehhaanilise Äratuskella" (see lugu Eesti Popsu pealt) vibrafonisoolo-sektsiooni klaveril stiilis saateakordid+meloodia. Võttis aega, enne kui selgeks õppisin, aga välja tuli. Tulemus on, et esitan seda pala ka TMWl kohe kindlasti.

Electromechanic (acoustic piano finale) by stereom

Eile proovisime minu küpsetatud esimest leiba. Maitses hüva, kõva koorikuga ja puha. Guido õpetas oliivipuude pügamist ja mulle see töö meeldis üliväga. Kaks uut talle sündisid ka, teise ilmaletulekut nägin pealt. Tallede nimed on Patti ja Ella. Negatiivne on see, et Guidol on alates eilselt olnud peavalu. Loodan, et see ei tähenda mingit tõsist tervisehäiret. Aga eks elamenäeme.

Update: Guidoga kõik korras, tema isal Inglismaal aga eemaldati kasvaja. Kas võib olla kõige tõsisemat haigust kui vähktõbi?

Tagasi Guidoga!

Olen tagasi Guido quintas! Tulin tulema Sami quintast, sest mida aeg edasi, seda enam sai selgemaks, et ta polnud ikka päris see inimene, kelleks ma teda pidasin. Plaanin sinna jääda kuni 10ndani. Pesamuna Ruby on vahepeal ikka kasvanud. Kaheaastase tüdrukutirtsuna on tal rohkem juukseid, oskab korralikult kõndida ja ka kõnelda, lugeda numbreid kümneni ja isegi laulda. Meil on teine wwoofija Prantsusmaalt nimega Marine. Taaskord oleme kartuleid pannud ning kaks esimest päeva olen hullult sitta visanud kitsetallist. Mis on õudselt väsitav töö. Üks kits nimega Marie-Joao sünnitas kaks talle, nimeks pani Guido neile Carlos ja Joni (Santana ja Mitchell vastavalt siis). Ja täna õppisin leivategu!

Ma pole absoluutselt kindel, kas Portugal on ikka see maa, kuhu ma võiks emigreeruda. Ega siin tegelt kõik niiväga hunky-dory ei ole, väga palju on probleeme, esineb vaesust ja bürokraatlikku kägistamist igast nurgast. Samuti ma pole kindel, kas ma võiks oma meelelaadilt portugaallastega üldse sobida. Muidugi olen ma kohanud mõningaid oma lemmik-inimesi siin, aga erandid enamasti kinnitavad reeglit.

Samuti elan endiselt üle seda, et ma pidin lahkuma Vale de Lamast. Sisuliselt olen juba alates 4ndast jaanuarist olnud siukses siirdeperioodis ja mulle tundub, et see endiselt kestab. Ma pidin tagasi tulema Guido juurde, sest kõik muud post-Vale de Lama quintad on olnud ilgelt pettumustvalmistavad enamasti. Näiteks Sam Abercromby lõpuks vihastas mind, sest ma avastasin oma suureks õuduseks, et ta on lootusetu vandenõuteoreetik ja seega on tal reaalsusest kaunis moonutatud arusaam. Mul viskas kopa ette see, et ta pidevalt nämmutamiseni vaidles neid samu nõmedaid teemasid. Pealegi, Mark Darnelli jt. wwooferite lahkumine 22'l veebruaril muutis kõik veel kurvemaks. Ma pole leidnud uut farmi, kus mulle tõsiselt meeldiks, kus oleks hea seltskond ja kus oleks huvitav.

Alates kümnendast pean veel nädal aega veel ühes talus peatuma, enne kui ma alustan koduteed. Nädal aega suudaksin veel vastu pidada ükskõik kus, aga logistiliselt on siit mõnda teise farmi rännata suure tõenäosusega paras pain in the ass. Samuti on ühistransport Portugalis jõhkralt kallis! Vahel isegi absurdselt nii. Kuigi buss ütleme Lissabonist Coimbrasse maksab üks ots 13 eurot, siis umbes neli korda väiksem vahemaa sealt omakorda Tabuasse röövib mu rahakotist 7.50! Totaalselt proportsioonidest väljas! Alul tahtsin raha säästmiseks hoopis rongiga Santa Comba Daosse tulla regionaalse rongiga, aga kuna Guido ise oleks pidanud ka rohkem raha bensiini peale kulutama, leppisime kokku, et teeme hinnavahe pooleks.

Mis edasi saab, on aja küsimus. Igatahes olen juba suht excited Eestisse naasmise üle. Loodan, et kevadeks on temperatuur üldjoontes plussis, kuigi põhjamaises kliimas võib tont teab mida oodata.

Üks põnev artikkel oma keha soojustamisest

Väljavõte Low Tech Magazine veebist.

Low Tech Magazine'is üsna põlev lugemine teemal, kuidas säästa kütteenergiat sedasi, et kõigepealt soojustada oma keha sobiva riietusega ja siis soojustada kodu ja sättida termostaat säästlikuma temperatuuri peale. Soovitan lugeda. Portugalis oleks see väga teema!

Miks süüdistatakse vägistatuid?

Friendly Atheisti veebis on shokeeriv stoori selle kohta, kuidas üht naisseersanti seksuaalselt ahistati ja lõpuks vägistati. Ja kui ta põõrdus sõjaväekaplani poole, oli tema vastus, et aga see oli jumala tahe, et ta ära vägistati ja et üldse peaks ta tihemini kirikus käima.

Kuitahes tundetu see ka poleks, kristlikud fundamentalistid on väga autoritaarsed inimesed. Ja mida autoritaarsem on inimene, seda enam ta soovib uskuda, et maailm on õiglane paik. Õiglase maailma teooria kohaselt on inimene valmis uskuma mida iganes selleks, et saada kinnitust, et maailm on õiglane. Ja kui maailmas on kohutavalt palju ebaõiglust, siis see tekitab kognitiivset ebakõla. Üks meetod sellega toimetulekuks on kanda üle süü otse neile, kes on ülekohut kannatanud. Ehk ohvri süüdistamise mentaliteet. Vägistatud naine järelikult oli ilmselt liiga lits või muul moel noris seksuaalset kallaletungi. Ja mida autoritaarsem maailmavaade, seda karmim ollakse vägistamise ohvrite suhtes.

Mistõttu pole mõni ime, et need fundamentalistid selliste öövastavate steitmentidega lagedale tulevad. Aga tegelikult toetub autoritaarsus äärmiselt nõrgal psühholoogilisel pinnasel: autoritaarsed inimesed ei suudaks toime tulla maailma ebaõiglusega. Ega ka õieti mitte surmahirmuga. Nii et haaaa-leeeee!

Ekstsentrilise kunstniku farmis

Vahetasin jälle quintat ja eile saabusin tallu, mille omanikuks on üks ekstsentriline kunstnik, helilooja ja disainer. Võin isegi ta nime öelda, ta nimi on Sam Abercromby. Ta elab Kesk-Portugalis Torres Novas ja Tomari vahel, tal on oma maja ning lisaks omab ta ka mitut restaureeritud elamut, hetkel on valmimas uus maja wwoofijatele. Seni aga on wwoofijatele tema ateljee.

Hetkel on viis wwoofijat ühes minuga. Üks belglane, üks kanadalanna ja kaks ameeriklast. Üks nendest on ka muusik! New Orleansist on pärit üks helilooja, pianist ja laulukirjutaja, nimega Mark Darnell. Ma alul arvasin, et ta on kõige rohkem ehk 40, pigem siiski ehk 35-37, aga tuleb välja et ta on 52 aastat vana! Välimuse poolest meenutab natuke Ran Prieurit ja ka kõne poolest. Igatahes leidsin temaga päris kähku ühise keele muusika osas. Ta reisib oma suure ja kaaluka Yamaha elektroonilise klaveriga. Ta on mul lubanud harjutada pilli ja tänu sellele olen jälle üle tõsiselt hulga aja saanud oma klahvka-asju harjutada. Tema muusikat saab kuulata siit: päris andekas tüüp, I say!

Sam on paras permakultuurifanatt, tal muide on siuke huvitav aianduslik leiutis: ta kasvatab tomateid, kartuleid, spinatit jms sedasi, et kõik muld, kus taimed kasvavad, on mässitud meetrikõrgusesse traatvõreringi, enne traatvõret veel tihti ka heinakiht multšiks. Mis tähendab, et kuna ta on juba päris vana mees, siis kummardamise asemel võib ta vilju korjata püstiasendis.

Muidu on Sam aga päris ekstsentriline tüüp. Ta on pärit Austraaliast, elanud siinseal kuni lõpuks kolis paar dekaadi tagasi Portugali, aga juurtelt on ta šotlane. Tal on üsna omapärane huumorimeel ja ta võib olla väga kindlameelne oma arvamuse avaldamises. Väga siuke anti-establishment tüüp, vihkab politseinikke ("vampiirlikud sitapead!") ja pankureid ("banksters", vot umbes nagu gängsterid), tema poliitilised vaated kohati meenutavad Thoreau'd, ta arvab et valitsus ei tohiks tegelt pea üldse valitseda, mis tuletas mulle väga meelde "Kodanikuallumatuse" esseed, armastab teatrit. Väga temperamentaalne ja intensiivne karakter.

Samas on tema kohalolek omamoodi värskendav. Sest ma pole kindel, kas Portugal on maa, kuhu ma lõpuks tahaks pidama jääda. Kindlasti külastaks seda edaspidigi hästi palju, aga siin ühiskonnas on omad probleemid. Ja kui Sam alustab jälle mõne vihase rant'iga ühiskonna vastu, siis see on värske annus tegelikkust, et olud pole siin mitte kõige optimaalsed ja liiga romantiliselt ei tasuks ka siinsesse maasse suhtuda.

Ma endiselt arvan, et olen tulnukas tundmatult planeedilt. Kuid pigem, et uskuda, nagu oleks mõni muu koht minu jaoks temperamentaalselt sobivam, ma väärtustan reisimist, kui võimalust kokku puutuda huvitavamate inimestega, nendega, kellega kergem samastada või vähemasti oleks neilt, mida õppida. Sam on väga kriitiline austraallaste suhtes, kes arvavad, et nad teavad kõike, aga kelle maailmavaade on äärmiselt müoopiline ja piiratud.

Ühte kohta kinni jäämine on parimal juhul masendavalt igav, halvimal juhul vaimselt atrofeeriv. Ja inimestega laivis kohtumine on hoopis teine ooper. Olen reisil kohanud mitmeid inimesi, keda võin oma lemmikuteks pidada ja päriseluvestlused on igatahes rahuldavamad kui interneti teel suhtlus. Ainuke probleem on, et tihti peab inimestest eralduma ja vahel on vaid mõni päev aega, et teineteisega koos aega veeta. Nagu wwoofides sa kas pead ise lahkuma või peab keegi teine lahkuma. Ja ma endiselt arvan, et inimeste vahel on kõige tähtsaim sobivus ja see võib olla päris haruldane nähe. Aga mõõda maailma ringi käies on suurem tõenäosus leida sobivamaid tuttavaid ja sõpru.

Lõpetan tänaseks. Täna sai kinnitatud muide esialgne esinejate list Tallinn Music Weekil 2011 ja mina olen ka seal. Võin juba avaldada, et esinen 25ndal märtsil Mustpeade Majas. Nii et kohtume vot nii umbes viie nädala pärast juba ehk?

Kuidas mul seni läind on

Pole viitsinud viimasel ajal eriti blogida. Aga mu wwoof-seiklus Portugalis jätkub. Lahkusin eelmisest Aljezuri farmist, sest mul tekkis eelmine laupäev tüli omanikuga. Mis oli kaunis närvesööv kogemus, nii et otsustasin lahkuda. Minu arust ei ole mõtet jääma pidama ei taludesse ega ka üldse igasugustesse suhetesse (jah, ka bändisuhe), kus igasugused konfliktid või vastuolud võivad tekkida. Nii et eelmine pühapäev liikusin põhja poole.

Pühapäeval sõitsin Lissaboni. Sain oma viimase minuti couchrequestile aktsepti ühelt toredalt lissabonlaselt Victorilt. Käisime koos väljas nautimas Portugali toitu. Portugali restoranides on see tüüpiline, et mitmele inimesele serveeritakse üks suur roog, mida siis võib laiali jagada. Sellepärast tundusidki igatahes hinnad suht kõrged. Aga see hind läheb pooleks. Hiljem käisime klubis kuulamas forro muusikat. Inimesed tantsisid! Ja tõesti oskuslikult tantsisid, paariline paarilisega. Nii peabki. Suvaline ringikargamine, mida pidudel enamasti näeb, pole mulle väga meelt mõõda. Ja portugali/brasiilia muusika rütmika on mõnus.

Minu uus farm on Herdade da Agolada de Cima. Pikemat kirjeldust võib lugeda siit, aga see on väga ajalooline valdus, mis eksisteerinud juba 19. sajandist. Kus saab korraldada pulmi, suvelaagreid, jahiüritusi, seminare jms. Omanik Antonio elas ise muide kaks dekaadi Kanadas ja seega ta on esimene portugaallane, kelle inglise keel on laitmatu ka aktsendi mõttes: kõlab nagu ehtne põhja-ameeriklane, mil iganes ta inglise keeles räägib.

Ja ma kohtasin eestlasi! Tuli välja, et kaks Eesti tüdrukut on siin veel. Liina ja Annaliis on ka alates augustist reisil olnud, aga nemad on rohkem saksakeelsetes riikides peatunud. Portugali saabusid nad nädala eest. Neljas wwoofija on ameeriklanna Keely. Tunda on, et siinne kliima on Algarve'i omast jahedam. Täna lõuna paiku oli siiski suht soe.

Hetkel külastavad meid ajakirjanik ja fotograaf, kes teevad ühe ajakirja jaoks feature-stoorit wwoofist, välja valitud sai siinne quinta. Nad tegid igaühega eraldi intervjuu ja klõpsutasid väga palju pilte. Ei mäleta, kuna mind viimati nii palju pildistati. Arvatavasti ei teinud isegi Riina Varol Opium Flirdist eelmise aasta märtsi lõpus nii palju klõpse. Pildistati igas kontekstis, nii tööl, lõunal kui ka vabal ajal. Nad lahkuvad homme. Artikkel ise peaks ilmuma veebruari teises pooles millalgi.