Multiphonic Rodent - Luuperikontsert Nr 1

Luuperikontsert Nr 1 (Loop Pedal Concerto No. 1) koosneb viiest osast:

I - Vikerkaare Ees (Before A Rainbow)
II - Tsivilisatsioon Neab End (Civilization Will Curse Itself)
III - Kaunishing (A Beautiful Bloke)
IV - Parem Kosmogoonia (A Better Cosmogony)
V - Kas Soovid Aedvilju (Would You Like Some Greens)

Komponeeris, esitas ja salvestas Multiphonic Rodent.
Tekst IV osas Paul-Eerik Rummo.
Trompet V osas: Priit Rusalepp
Salvestatud 2011.

Kontserdikava (viimane uuendus 14 aprill):
6 aprill - Aal, Põlva
14 aprill - Nälg, Tartu
26 aprill - Von Krahl, Tallinn
27 aprill - Dynamo, Turu, Soome.
3 mai - Kink Konk, Tartu

Katkend:


CD Baby (koos helikatkenditega)
iTunes

Minu viis kuud Portugalis vabatahtlikuna

Just sai läbi minu Portugali HelpX retk. Ja päris edukas oli! Erinevalt eelmisest Portugali WWOOF-talvest, mis algas hästi, ent põõras poole pealt parajaks jamaks omavahel öeldes, vedas mul kõikide võõrustajatega, igaühega sain läbi, ei olnud mingeid tõsiseid konflikte. Peatusin kokku kuues kohas, kestusega paarist nädalast ühe kuuni. Päris stabiilne. Minu odüsseia kulges Lagosest Faro lähisteni, sealt Alentejosse alguses Ourique regiooni ja sealt Santa Clara järve manu, siis ühte quintasse Odiaxeres, mis on päris lähedal Vale da Lamale. Lõpetasin Lissabonis, ühes korteris poole tunni jalutuskäigu kaugusel lennujaamast.

Kirjutan seda teksti Sete Rios bussijaamas. Istun bussi peale Farosse ja sealt lendan Stockholmi, sealt Riiga ja siis bussiga Tartu. Lähiajal ehk pajatan oma HelpXimisest pikemalt ja postitan ehk piltegi.

Olen värske teatrimuusika laureaat!

Foto maalinäituselt Belem' kultuurikeskuse galeriis Lissabonis.

Uskumatu, et "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" võitis kõik auhinnad, millele oldi nomineeritud: aasta lavastuse, lavastaja, meespeaosalise, lavakunstniku ning ka originaalmuusika auhind. Või ehk mitte nii uskumatu, arvestades, kui soojalt näidend eelmine aasta tegelikult vastu võeti?

Mul on igatahes hea meel, et sain originaalmuusika auhinna. Mis tähendab, et ma olen samas paadis näiteks Chalice'i ja Liisa Hirschiga, kes on ka eelmistel aastatel (2009 ja 2010 vastavalt) olnud teatrimuusika laureaadid.

Terve see kogemus tuli mulle vaid kasuks tagantjärgi hinnates. Palad, mis tükis kasutusse läksid, on stiililiselt ja meeleolu mõttes natuke teistmoodi võrreldes minu tava-ampluaaga. Mäletan kindlasti, kuidas lavastaja Peeter Jalakas soovitas natuke vähem rõhuda teatud harjumuspärastele aspektidele minu musitseerimisel ja lähtuda natuke rohkem reeglist less is more. Kõik ei pea tingimata olema ülearu keeruline või ludistav, vahel on ka mõni natuke lihtsam idee löövam.

Näiteks see taplussteeni muusika (jupike siin) oli katse teha midagi tumedamat ja tempokamat. Ühel päeval proovi tehes lihtsalt tuli lambist üks idee, mis omas teatud "Ratatouille" stiilis vaibi ja mõtlesin, selline asi võiks minna küll. Salvestasin põhikäigu luuperisse, jättes ruumi tasapisi kohapeal kihte juurde ehitada.

Originaalis kujutasin ette veel mingit totaalset trummiorgiat peale. Paraku välistas selle ambitsiooni Kultuurikatla akustika lootusetu latents: mis tähendas, et heli, mis sai tekitatud akustiliselt lava all, jõudis ülesse helimeheni (ja seega ka ülemiste ridade publikuni) teatud viivitusega. Renzo jaoks oli selge, et tühjadel veepudelitel hullu panna oleks totaalne trainwreck, nii et taandasin oma trummimängu-osa vaid üksikute aktsentide peale.

Kui peaks juhtuma, et see suvi tuleb Gilgameš uuesti ettekandele, siis ilmselgelt tuleks minu esitus natuke teistmoodi saundiga, arvestades Prophet 08 süntesaatorit Blofeldi asemel, seega natuke teised klahvisaundid. Kuid samuti kaalun ka sellist varianti, et pudelitesse panna kontakt-mikrid, et siis muuta need "trummid" elektriliseks. Tühjad pudelid trummide asemel muide oli Jalaka idee. Üleüldse mõtlen, et ehk õnnestuks laivis ka trumme paremini luupida, kui kasutada kontaktmikreid. Siin on üks artikkel, mis kontaktmikrite kasuks argumenteerib.

Kindlasti mõtlen selle peale, kuidas oma paladest korralikud salvestused teha. Väga raske on muidugi panna osalusmuusika töötama väljaspool osalust ennast. Minu motivatsioonid muusika salvestada on pigem seotud esiteks sooviga säilitada see materjal järeltulevate põlvede jaoks (nagu ikka). Teiseks mind väga huvitab, kuidas mõningate nende eba-MPR'ilike palade produktsioon mul välja tuleks ja kas ehk ilmneks sealt ka mingi uus suunamuutus post-"Luuperikontsert" (tulemas varsti!) albumi tarvis.

Lõpetuseks mainiksin, et suurem õppetund minu jaoks on mitte kunagi kahelda iseenda andekuses. Nagu Dirk Campbell ühes intervjuus ütles: "Insecurity. It's only worrying if you worry about it" (mure teeb muret vaid siis, kui ise muretsed). Minu viga oli näha ka teisi inimesi, kel oli oma nägemus muusikalise kujundamise osas kui konkurentidena, kuigi teater on pigem koostöö. Mil iganes inimene tunneb elus kriisi a la suhte lõpp või töökoha kaotus, siis ma olen tähele pannud, et võib võtta pool aastat, kui mitte aasta, enne kui kriisist lõplikult üle saada. Minu jaoks oli "Gilgameši" projektis ka paratamatu kriisielement, mis on alles nüüd ületatud. Nii et kannatlikkus on tähtis.

Tulemas on Munarokk 2012!

6ndal aprillil, ehk siis Suurel Reedel, klubis Aal Põlvas juba kolmandat aastat Munarokk. Üritus algab kell 21.00 ja seal astub üles neli esinejat:

SAMM (Põlva)
PRÄGNANTNE BRIGAAD (Tartu)

CANDY EMPIRE (Tartu)
http://languor.viinyl.com/
MULTIPHONIC RODENT (Tartu)


Algus 21.00
Sissepääs 4 € / 18 +

Lõustar

Roy Strider "Mongoolia memuaarid. Tiibeti koertega kullaotsijate jälil"

Roy saatis just oma tutvustava Youtube treileri oma uuele, kevadel ilmuvale raamatule. Mis räägib reisist Mongooliasse ühes tiibeti koertega ning illegaalse kullaäri paljastamisest. Videot saab näha alljärgnevalt:



Veel infi

Luuperikontsert Nr 1 - Esimene Singel

Plaan välja anda "Luuperikontsert Nr 1" aprillis. Seniks kuulamiseks esimene singel. Teine osa pealkirjaga "Tsivilisatsioon Neab Iseend" lühendatud formaadis. Head kuulamist!

Üks gluteenivaba pannkoogiretsepti variant

Tutvustan siinkohal üht uut meetodit valmistamaks gluteeni- ja laktoosivabu pannkooke, mille olen viimasel ajal avastanud. Tulemus on igal juhul rahuldavam, kui minu varasemad ponnistused tatrajahupliinidega.

Vaja läheb:
Gluteenivaba jahusegu: tatra-, riisi- ja maisijahu (viimase asemel võib ka nt. kikerhernejahu kasutada)
Mune
Suhkrut, soovitatavalt pruunsuhkur
Soja- või riisipiima, või piisab ka veest.

Valmistusjuhend ühe inimese jaoks: 5-6 spl jahu segada umbes kolmveerand klaasitäie laktoosivaba piima või veega ning suhkruga, seejärel vahustada kaks muna (või ka kolm) ja segada ülejäänud taignaga. Praadimiseks võib kasutada oliiviõli taignasse panemise trikki, mis üldiselt töötab. Samas oleks soovitav esimese pannkoogi jaoks panna õli ka pannile, et kooki saaks ümber keerata, järgmiste jaoks piisab ka õlist taignas. Väiksemat sorti pannile, ütleme diameetriga 15-20cm sobib valada tainast ütleme ühe väikse kohvitassi jagu (suurus vot umbes selline, milles näiteks Portugali kohvikutes võib tellida uma bica). Seejärel laotada taigen pannile ühtlaselt laiali, mis peaks tagama pigem õhukesed, kui paksud koogid. Kui valmis, siis võib serveerida kas keedise, meega või millega iganes!

Sellise retseptini jõudsin tänu ühele HelpX hostile Alentejos. Üks muutus sel aastal minu jaoks on olnud naasmine laktoositu ja (enamasti) gluteenitu menüü manu ning Carol Monte Alvorada'st oli minu õnneks piisavalt teadlik alternatiivsemat sorti menüüde järgi kokkamisest. Kui ma tema juurest lahkusin, sain kaasa järgmisse paika terve purgi jagu tema eelkirjeldatud jahusegu. Nii olen korra nädalas kuni tänaseni endale neid pannkooke teinud ja asi tuleb järjest paremini välja.

Paar muusikateemalist linki taas

DIY Musician blogis on päris põrutav postitus teemal, miks kontserdipaigad on tänapäeval muusikute suhtes nii ekspluateerivad, miks makstakse vähe raha ja miks nõutakse, et muusikud ise tooks vähemalt 25 inimest kohale. Lahendus: hakata võitlema sahkerdavate klubiomanikega sellisel ennastkehtestav viisil, stiilis rahulikult esitatud ratsionaalsed argumendid. Tjah, eks ta ole, probleemid muusikute jaoks polegi ehk niiväga tingitud sellest, et klubiomanikud sahkerdavad, vaid sellest, et muusikud ei kehtesta ennast.

Ja siinkohal üks intervjuu härra Dirk Campbelliga alias Mont Campbell, varem tuntud progemuusikuna ansamblitest Egg ja National Health. Kellest on ka varem juttu tulnud. Erinevalt teistest intervjuudest Campbelliga keskendub siinne intervjuu tema klassikalisele muusikahariduse-taustale ja samuti tema hilisemale rokkmuusika-järgsele karjäärile filmi- ja televisioonimuusikas.

Juttu tuleb ka tehnoloogiast, mida hr. Campbell on kasutanud viimase paari dekaadi jooksul. Last but not least, Dirk on taaskord aus oma sisemise hingeelu keerdkäikude osas: mees on saanud üle oma negatiivsetest kalduvustest üleliia muretseda. Mure on murettekitav vaid siis, kui ise muretsed. Samuti ta toonitab, kui tähtis on olla suhtes naisega, kes ikka ja jälle sind tunnustab.

Dirk Campbelli naisest nimega Adrienne üks artikkel siin. Väga alternatiivne naine ja tundub, et sobiv elukaaslane Dirk Campbellile. Ja siin uudis perekond Campbelli kodule installeeritud päikesepaneelidest. Sobiva elukaaslase olemasolu on üks olulisi faktoreid, mis võib aidata muusikuid, kelle looming ehk masse ei kõneta, tunda ennast kõigele vaatamata andeka ja tunnustatuna. Samas on nii sobiva elukaaslase kui ka muusikalise edu saavutamiseks vajalik kõigepealt iseendaga rahu teha. Mis võib mõne jaoks olla lihtsam öelda kui teha. Kasuks võib tulla, ja tuli kindlasti ka Campbelli puhul, kohanemisvõime.

Nishimuusiku staatusest veidi pikemalt

Kui ma kirjutasin jupp aega tagasi, et mulle valmistas muret TMW'ilt kõrvale jäämine, siis põhjuseid muret tundmaks oli kahte sorti. Esiteks kadus ära (peaaegu) kindel võimalus leida veel välismaiseid kontsert-esinemise võimalusi. Teine probleem oli puhtalt sotsiaalpsühholoogiline: paljud teised muusikud, keda ma tunnen, ja kes seeläbi kuuluvad minu nn. peer group'i, pääsesid TMW'ile ja kuna inimestel juba on pahatihti selline kalduvus võrrelda end teistega, siis sotsiaalse eraldatuse ja väljajäetuse tunded on kärmed tekkima. Ma sooviksin olla sedasorti tunnete vastu immuunsem, kuid inimloomus oma halvimal kujul on üsna etteaimamatu ja võimas.

Kumbki nendest probleemidest pole tingimata ületamatu. Mida vanemaks inimene saab, seda emotsionaalsemalt küpsemaks ta muutub ja seda vähem peaks teda ka huvitama enda võrdlemine teistega. Vähemasti võiks siis minapilt olla vähem sõltuv kaaslastega staatuse jagamise dilemmast. Mis puudutab kontserte, siis vähemalt teoreeriliselt peaks olema võimalik Eestist välja mingeid kontsertesinemisi orgunnida. Isegi, kui Opium Flirdil läks vanasti laivide otsingutel peaaegu kehvasti, siis võib öelda, et Ervin ja mina leidsime lihtsalt hunnik viise, mis ei tööta. Viisid, mis töötavad, pole olematud. Aga neid on vähem, kõvasti vähem kasutute taktikatega võrreldes. Kui väga muusik tahaks neid töötavaid viise leida, oleneb osaliselt ka tahtest.

Mart Avi, kes ise osaleb TMW'l sedapuhku sooloartistina, osutas, et võibolla on TMW'lt kõrvale jäämine tänavu paratamatu. Näiteks Rock Cafesse ma ei sobiks ja Odessa Pop showcase'i, ainuke minu jaoks sobiv ilmselt, soovib korraldaja varieerida võrreldes eelmise aastaga. Mardil on point, kahtlustan. Hüpoteetiline olukord, kus ma astuks üles Tuborg Green Clubi showcase'il Rock Cafes, sarnaneks liialt stseeniga "The Blues Brothers" filmist, kus üks bluusivendadest orgunnib petlikult oma äsja taas kokku klopsitud ansambli mängima kantrimuusika kõrtsi. Bänd hakkab avanumbrina mängima rütmibluusilugu, mis ajab kantrimehed kurjaks ja pudelid lendama. Okei, võibolla Tuborgi pudelitega pihta ei saaks, aga kujutan ette küll, et ausa eksperimentalisti suhe trenditeadliku kontingendiga on küll postmodernne hipsterlik analoog linnabluusimehe ja kantrimusa-maakate düsfunktsionaalsele suhtele.

Teisest küljest olen esinenud ka näiteks Viljandi rokifestivali järelpeol. Publik oli üldiselt üsna tolerantne, vahel isegi entusiastlik, kui ma tegin midagi, mis oli piisavalt intense. "Ekstentriku" lugu sündis laval improviseerides just sel kontserdil. Olin plaaninud nimme improviseerida midagi punk või rokk stiilis ja vahetult enne rokkima hakkamist ma kuulsin sooviavaldusi, et tehku ma midagi puhkpilliga! Ja nii sündiski laval üks lugu, mis sarnanes natuke rokkmuusikaga, juhul kui me aktsepteeriksime rokkmuusikana ka Epliku-Eliidi improvisatsioone ja 1968-69 perioodi Mothers of Invention'it ja Soft Machine'i.

Seega on raske öelda, kui suur võiks kellegi, keda peetakse "nišimuusikuks", reaalne sihtgrupp tegelikult olla. Kahtlustan, et kontserdikorraldajate motiivid põhinevad pigem hirmul ja kalkuleeritusel ja mitte tingimata põhjendamatult. Mugavam on ju kindla peale välja minna ja arvestada killustunud-kompartmentaliseerinud publiku maitse(te)ga, selmet võtta kavasse keegi, kelle viljeldav stiil on nii huvitav, et "mis seal ikka, anname talle võimaluse ja vaatame, mis juhtub."

Ses valguses on mul kindlasti pigem kahju igasugu kontserdikorraldajatest, kui et endast. Veendusin kas või Gilgameši projektis osaluse käigus ja hiljem Jarek Kasariga suheldes seoses "Katuselt" ooperiga, kui raske on tagada kultuuriprojektidele majanduslik jätkusuutlikkus. Pahatihti on kulutused seoses ürituse korraldamisega suuremad piletitulust ning olukord, kus korraldaja loodab leida maksimaalsel määral publikut ning esineja loodab rahalist kompensatsiooni, on null-summamäng, klassikaline zero-sum game! Keeruline probleem, millele lihtsaid lahendusi, kardan, et ei eksisteeri.

Mulle meeldis mõte, mille esitas Anu Samarüütel kommenteerides üht Janek Murdi linki Facebookis. Et iga inimese loomuses on olemas soov oma annetega olla kasulik ja abiks teistele. Kuna meil kõigil on erinevad anded ja need on kõik vajalikud, siis meie eesmärk elus võikski olla nende rakendamine. Mina isiklikult ei suudaks mõelda humanistlikumat vastust küsimusele, mis võiks olla loomingu eesmärk või mis on loova isiku sisemine väärtus. See väärtus on olemas, hoolimata välise väärtustatuse vähesest määrast.

Tallinn Music Weeki heidiku pihtimused

Tänaseks on juba teada, kes esinevad see aasta Tallinn Music Weekil. Mitmed minu tuttavad on ka nimekirjas, mis pole sugugi üllatav. Küll aga on seekord puudu teie alandlik teener.

Aasta alguses kõlas TMW esindajatelt seisukoht, et paljud artistid endiselt ootavad kutset, ilma sooviavaldust täitmata. Sedasi vaidlustati laialtlevinud süüdistust, justkui pääseb TMW'ile vaid siis, kui keegi juba kutsub ning artisti sooviavaldusel on vähe kaalu. Minu arust on see kriitika, et TMW'ile pääsu tagavad tutvused ja kokkulepped, endiselt valiidne. Muidugi, sooviavaldus on kohustuslik. Aga kui sind juba eos keegi ei kujuta ette osana tema showcase'ist, you're basically fucked! Sooviavaldus ei aita siis midagi.

Ja mis salata, short end of the stick'i sain see aasta ka mina. Tegelt ma aimasingi, et rejection tuleb. Ja siin, ärge jumala eest vastupidist arvake, ei süüdista ma tingimata Helen Sildnat ennast. Ma näen TMW'ile mittepääsemist pigem sümptomi, kui haigusena. Terve jaanuar mõtlesin pärast sooviavalduse esitamist nagu kord ja kohus, kas üldse keegi teeb ettepaneku esineda tema showcase'il. Keegi ei võtnud ühendust. Justnagu ei kutsutud mind eelmine aasta ka 2011 aasta teise poole olulisematele kontserditele. Sama probleem kandus edasi TMW konteksti ja kolmandaks veebruariks olid tulemused etteaimatavad.

Olin ma väga õnnetu? No eks natuke ikka pettunud. Aga selline on elu: rejection ja failure on sama kindlad siin elus, nagu surm ja maksud. Muidugi täna TMW'le pääsenute listi nähes tekkis küll selline õnnetu väljajäämise tunne ning mis seal salata: mõtlesin korraks, et mind pole kellelegi vaja. Tuli üsna korralik laks enesehaletsust peale.

Olen oma viimased kolm aastat vähemalt maadelnud mitte ainult sellega, kuidas teostada oma kolmandat albumit (või õigemini kuidas teha midagi kõvasti paremat kui "Astral Dance"), vaid ka küsimustega, mis on üldse muusika tegemise mõte. Eriti nii tihti esineva külalise puhul nagu seda on ebaedu. Kui muusik vajab tunnustust ja ta ei saa seda, siis kas see ei tähenda mitte loomingulise inimese jaoks tema annete totaalset mõttetust ja eesmärgipäratust?

Ma sooviks, et mul oleks lõplikult ammendav vastus sellele küsimusele. Mis aga kahtluse all, on, et kas ebaedu on tingimata täiesti ebasoovitav? Kui Vaiko Eplik (kes pääses TMW'ile oma uue koosseisuga - see kitarrid-bass-trummid stampkoosseisu järgiv bänd Šeripovi, Tsõbulevski ja Karuga - hoolimata tema küünilisest suhtumisest TMW aadressil eelmine aasta a la "Seal festivalil ei ole tegelt midagi näidata") rääkis R. Stevie Moore'ist, siis mulle kangastus mees küll muusikalise feilimise kõige masendavaima kehastusena. Nii õnnetu ja nii vaene mees, nii sitas positsioonis vaevalt et keegi olla tahab.

Läbikukkunud rokkmuusiku teine kehastus on aga üks Inglise härrasmees nimega Dirk Campbell, kes varem oli tuntud kui Mont Campbell. Teda kui progressiivrokkarit (ansambel Egg) ei tunnustatud (vt. 1:25:15). Erinevalt R.Stevie Moore'ist, kes on terve elu sisuliselt pead vastu seina tagunud, otsustas Campbell rokkmuusikale selja keerata. Et leida lahendus teda vaevanud hingepiinadele. Campbell otsis väljapääsu ja oli selle nimel valmis muusikast loobuma. Ta leidis tagasitee musitseerimise juurde rahva-, maailma- ja filmimuusika kaudu. Basskitarri ei ole ta alates 1970ndatest enam kunagi kätte võtnud, küll aga on ta õppinud mängima mitmeid eksootilisi instrumente ja leidnud tunnustust hoopis teistsuguse muusikuna, kui ta noorena ehk lootis.

Dirk Campbell esindab üht sorti lahendust probleemile nagu rahuldamata tunnustusevajadus. Ehk on võimalik ka leida kolmas viis, kas või kombineerida mingit sorti rsteviemoore'ilik jäärapäisus dirkcampbelliliku paindlikkusega? Campbelli eelis minu silmis on tema terav teadlikkus oma tunnetest ja valmisolek tegutsema.

Veel üks võimalus, mida soovitas mulle Guido Quinta do Boiçost, kelle abielu just läks karile: sa ei või iial teada, mis on hea ja mis on halb. Soovitu ja ihaldatu võib hiljem osutuda ebasoovitavaks ning mittesoovitav võib hiljem osutuda õnnistuseks. TMW'le mittepääsemine võib sobida viimasesse kategooriasse. Esialgu tähendab see muidugi minu jaoks jäämist natuke kauemaks soojale maale. Ehk pole minu tagasi tulles enam nii freezing kui eelmine aasta?

Samuti ei või iial teada, millist edu TMW tegelikult toob. Kõik bändid TMW 2011 festivalil pressis kiita ei saanud. Ma nägin selgelt, et ma ei saanud 2011 nii edukaks kui OF 2010. Kui mul see aasta üldse hästi läheb, siis see saab olema pigem üllatus. Ja võimalus öelda, et haa, thrive'isin TMWst hoolimata!

Olen valmis proovima ka muusikategemisest loobumist. Minu arust iga muusik, kes otsib oma suunda, võiks eksperimenteerida sellega. Kas või aru saada, milline on tema tegelik sisemine väärtus muusikuna. Võibolla lõpuks leiab Multiphonic Rodent aktsepti? Või saavutan edu mõnes bändis, loodetavasti sobivate muusikutega? Või teen hoopis Dirk Campbelli stiilis radikaalse kannapöörde?

Autoritaarsed lapsevanemad ja düsfunktsionaalsed pered

Väljavõte PsychCentrali veebist.

Psychcentralis üsna kirglik, samas hästi argumenteeritud artikkel nn. Läpakapapast. North Carolina lapsevanem nimega Tommy Jordan sai nimelt hästi kurjaks oma teismelise tütre peale, kes postitas üsna vihase Fcebooki postituse, mille toon oli sisuliselt perssesaatev, nagu mässulistelt teismelistelt ikka oodata võiks. Jordan otsustas oma tütrele kätte maksta. Tehes video YouTube'i kanali tarvis, seal lugedes esiteks tütre FB posti avalikult ette ja siis tulistades tütre arvuti sõelapõhjaks.

Julgen hädavaevu ette kujutada, milline kriis Jordanite peres hetkel valitseb. Kuid psühholoog Sophia Dembling vange oma artiklis ei võta. Sellised autoritaarsed lapsevanemad ei ole sugugi küpsemad ega emotsionaalselt elutervemad oma mässavatest teismelistest. Mis on aga mitte iseenesest teab kui üllatav, küll aga masendav, kui paljud lapsevanemad toetavad Jordanit. Nende inimeste meelest oleks Jordan pidanud veelgi jõhkramalt oma tütre paika panema ning psühholoogid nagu Dembling on midagi Saatana teenrite sarnast.

Demblingul on siiski õigus. Mäss on täiesti tavaline osa teismeeast. Ning Jordan läks täiesti ülekäte. Toonitaksin muide, et suure tõenäosusega see raha maksmise osa majapidamistööde eest tütre postituses oli lihtsalt sarkastiline torge, mitte tõsine nõudmine. Tähtis on eristada põhjust ja tagajärge. Tütre mässumeelsus on tõenäoliselt halvemat sorti kasvatuse tagajärg. Autoritaarsete vanemate lapsed, nagu Demblingu artiklis välja toodud, peavad oma vanemate autoriteeti ebaõiguspäraseks. Tulistades oma võsu arvuti sõelapõhjaks kasvatab Jordan oma tütart hüsteeriliste jõudemonstratsioonide, mitte aga juhtiva eeskuju najal.

On suhteliselt üllatav ja äärmiselt pettumustvalmistav, kui paljud perekonnad on tegelikult düsfunktsionaalsed. Paljud lapsevanemad elavad oma järglaste peal lihtsalt nooruspõlve komplekse välja ja seega pärandavad oma psühholoogilist düsfunktsionaalsust edasi. Ainuke muutuja, mis võib ehk põlvkonniti varieeruda, on autoritaarsus: autoritaarsete vanemate järglastest saavad äärmiselt anti-autoritaarsed isiksused, kuna nad õpivad igasugust sundust ja kõva käe stiili põlastama. Kui minust saaks lapsevanem, siis mul poleks mingit garantiid, et minu pojast ei saaks samasugust kõva käe pooldajast türanni nagu Läpakapapa.

Tõsiselt mõtlen, et ainus lahendus kas või ülerahvastatuse probleemile oleks rangem kontroll lapsevanemaks saamise üle: inimesed, kel kupli all kas või midagigi logiseb, ei tohiks lapsi saada. Lapse saamine on tõesti nii naeruväärselt lihtne, et mõni ime, et üks kurikuulus blogija seda ekskrementide väljastamisega võrdles. Pereväärtuste jutlustajatele käis see paralleel muidugi äärmiselt närvidele.

Nii närvidele, et unustati ära selle kurioosse paralleeli tegelik mõte - laste kasvatamine on see, mis tegelikult loeb. See on nii keeruline, et ta jääb kusagile kunsti ja teaduse vahepeale. Tõsiselt mõtlen, et lapsevanemaks saamisele peaks eelnema tõsine lapsevanema väljaõpe. Mitte kõik potentsiaalsed lapsevanemad pole võrdsed, seega parem oleks, kui õnnestuks edaspidi düsfunktsionaalseid lapsevanemaid nagu naise- ja lapsepeksjad, pedofiilid, joodikud, kasiinosõltlased, Tiigrimammad, inimesed, kes tapavad oma perekonna ja seejärel iseenda ning last but not least, raevunud väiksed Hitlerid nagu Läpakapapa üleüldse ära hoida.

Postitan taas paar linki

Janar Siniväljalt põrutav artikkel FBs ACTA vastu. Tema idee on, et kui muusika on juba niigi muutunud kergemini kättesaadavaks ja produtseeritavamaks, siis selmet viriseda kahanevate sissetulekute pärast, peaks terve kopirait-süsteemi reformima sedasi, et laiatarbekultuuri pealt saaks passiivtulu teenida vaid viis aastat, samas väärtkultuuri võiks autoritasustada kauem.

Minu poliitika on mitte nii väga postitada oma senistest HelpX kogemustest, kuni ma Portugalist naasen, aga hiljuti Alentejos juhtus niimoodi, et sattusin ühte talusse ühe Austraalia folk-muusikuga. Õppisime koos mängima mõningaid rahvaviise ja meie perenaine orgunnis meile ühte restorani õhtusöögi, mille raames mängisime (ilma võimenduseta) koos muusikat. Philip mängis viiulit ja mina kitarri. Siin Monte Alvorada Facebook, kus ka paar klippi üleval.

Üks essee nüüdismuusika teemal

Kyle Gann, helilooja ja kriitik, kirjutas mõned aastad tagasi essee, mida sattusin just lugema, teemal, kuidas popmuusikalised mõjud on imbunud nüüdismuusikasse. Alustab Laurie Andersonist ja sellest, kuidas tema "O Supermanist" sai üllatus-hitt 1980ndate alguses. Jätkab teemal, kuidas klassikaheliloojad alati imetlesid rokkmuusika puhul nooruslikku energiat ja olid salaja tüdinenud avangardi kuivast akadeemilisusest. Seejärel toob ta välja, kuidas nüüdismuusika mõjutas popmuusikat ja vastupidi. Mainitakse tegijaid nagu Rhys Chatham, Glenn Branca, Diamanda Galas jt. Viimaks tutvustab ta kontseptsiooni nimega totalism, mis tähendab sisuliselt minimalismi edasiarendust veidi keerulisemates suundades. Totalism tähendab kindlat rütmilist pulssi, just nagu ka minimalistlikus muusikas, ent samuti ka soovi ühendada nii akadeemilist tausta kui ka garaažibändide kogemusi oma muusikas. Põhimõte on omada piisavalt energiat, et rõõmustada popkuulajat kui ka piisavalt keerukust rahuldamaks nüüdismuusikafänne. Sedasorti heliloojad ei aja taga ei kommertsedu ega ka akadeemikute tunnustust. Ajendav jõud on pigem muusika sildistamise ja kategoriseerimise eitamine ning soov stimuleerida nii aju, keha kui südant.

Soovitan kindlasti kaeda ka Kyle Ganni veebilehte. Palju tasuta muusikat üleval muide, just tõmbasin mõned tema pikemad teosed alla. Ta on kirjutanud igasugu muusikat kõikvõimalikele instrumentidele alates elektrikitarridest keelpillikvartetini välja ning ka midiklaverile (ehk disklavier). Väga erinevaid mõjutusi on tõepoolest tunda. Arvatavasti on mul nüüd üks favoriit-komponist veel juures.

Mainekujunduslik enesetapp Facebookis

Väljavõte Unmarketing.com veebist.

Põnev ülevaade ühest hiljutisest sotsiaalmeedia skandaalist. Ühes grillrestoranis käis kord üks klient, kes ei olnud rahul pakutava toiduga ja kes kirjutas restorani kohta kriitilise arvustuse. Tulemuseks oli totaalne nõiajaht Facebookis! Tema pilt postitati Boners BBQ nimelise restorani FB seinale ning kommentaariks kirjutati, et ta ei jätnud jootraha ning et teised restoranid peaksid ta välja viskama ja putsi saatma. Igasugused ebaviisakad kommentaarid järgnesid, kuni lõpuks julges keegi ka naisterahva kaitseks välja astuda. Ent restorani vastus nendele julgetele õilishingedele? Sisuliselt samamoodi: mine putsi raisk! Omanik õigustas end sellega, et kui naine julges jätta negatiivse arvustuse, siis nemad võivad ta kohta seinale mida iganes postitada. Tjah, kel võim, sel õigus.

Seejärel aga kustutati FB postitus ära. Aga taiplikumad netikasutajad olid enne jõudnud ekraanipilte teha. Seejärel ilmus restoranilt "vabandav teadaanne". Mille eesmärgiks oli pigem massiviha ohjeldamine, eriti arvestades kommentaari omanik Andrew Capronilt, kes tunnistas, et jah, tema käitumine polnud päris õigustatud, aga ka jootraha maksmata jätmine pole õigustatud.

Klient lõpuks andis teada, et ta jättis ikkagi jootraha. Tema tellimus tuli sooduskupongiga, mis tähendas, et ta tegelt ei pidanud 40 dollarit maksma, aga jättis lauale ikkagi kaks 20-kupüürist. Igal juhul asi jõudis uudistesse. Capron seejärel postitas pealtnäha siira vabanduse. Aga keegi idioot jättis väga õela kommentaari (jootraha mittemaksjad tuleks piinamisele saata). Ja kes klikkisid "like"? Üks neljast oli otse loomulikult Boners BBQ! Nii et mitte nii siiras vabandus!

On selge, et restoran tegi oma margi täiega täis. Nad proovisid nõiajahti teha oma kriitilisele kliendile, ent pigem paljastus nende enda ebaprofessionaalsus ja suhtumise probleem. Väga hea näide, kuidas mitte äri teha.

Intsident on kindlasti andnud põhjust Facebooki kiruda. Samas on küsitav, kas FB muudabki igasugused ärimehed sitapeadeks või FB lihtsalt võimendab nende sitapäisust. Aga väga unikaalne võimendaja on ta küll. Kas ilma FB'ita oleks võimalik samasugust nõiajahti korraldada? Ja kas see paljastaks nii läbinähtavalt omanike suhtumise?

Häirivaim on muidugi eeldus, et kõik kliendid peaks jootraha jätma. Justkui see oleks mingi kirjutamata reeglina paikapandud külastustasu. Mis minu arvates jällegi näitab, kui õnnetus seisus on USA's madalapalgalised töötajad. Probleemi ei eksisteeriks, kui ettekandjad vähemalt saaks korralikku palka. Selmet makstakse neile miinimumpalgast vähem ja siis peavad ülejäänud tasu saama jootrahast, kui neile üldse midagi sealt üle jääb. Nii et kui kellegi arust on see solvav, et jootraha ei tiksu, siis võtkem midagi ette ettekandjate tasustamise probeemiga!

Kas töönädal peaks lühenema?

Guardian kirjutab, et Briti ajutrust New Economics Foundation (NEF) on tulnud välja soovitusega vähendada töönädal poole võrra. Päris huvitav algatus ja paistab adresseerivat hästi probleeme nagu tööpuudus, ületöötamine, võlakriisid ja isegi keskkonna reostamine. Praktikas on kõik visandlik.

Kuidas mõjutab lühem töönädal madalapalgalisi, kelle töö on kõige enam arvestatav tundides? Töönädala, ja seeläbi ka saadava palga vähendamiseks peaks elamiskulude vähenemine olema paralleelselt sünkroonis. Ja muidugi on küsitav ka: kas poliitikas läheks selline asi läbi?

Üldjoontes olen aga nõus, et suurenenud produktiivsuse valguses peaks vaba aega töölistele rohkem jääma. Ning praegune mudel pole eriti jätkusuutlik. Näiteks, kui tööd jätkub ainult osadele inimestele, kas poleks mitte mõistlik töid jagada? Siit sinna, ehk praegusest tunduvalt kestlikuma süsteemini jõuda on aga väljakutse.

"Gilgameš" 55 sekundiga!

Siit videomeenutus eelmisest aastast, kus terve Gilgameši etendus näidatakse vähem kui minutiga. Muusika, mis all kõlab, on igatahes minu oma ja pärineb stseenist, kus Gilgameš ja Enkidu lähvad taplema Humbaba vastu. Filmitud ülevalt otse helipuldi juurest arvatavasti. Vähemasti sain ära näha, kui palju minu muusikunurka vasakul pool üldse paista oli.

Gilgameš ehk igaviku nupp / 55 Sekundiga from VonKrahl on Vimeo.

Aasta 2011 kokkuvõte muusikas

Mina tsementi segamas Portugali talutöö raames. Ilma kindla põhjuseta leidsin, et see oleks ideaalne sissejuhatus muusikateemalisele postitusele.

Olles esinenud Tallinn Music Weekil kaks korda, leian, et on aeg teha kokkuvõte teemal, kuidas on see mind mõjutanud nii esinedes ansambliliikmena kui ka sooloartistina.

Opium Flirdi puhul oli meeldiv saada esimest korda välismaa pressist häid arvustusi. Tundus, et isegi mõni välismaine kontserdipakkumine teretab. Sealmaal paraku tegudeni ei jõudnud. Küll aga saavutas OF "Dejavoodoo" perioodil vabalt oma populaarsuse lae. Tegelikkuses on raske hinnata, kas TMW andis bändile populaarsuse-pushi, aga pärast seda hakkas bänd saama vähemalt ühe live-pakkumise kalendrikuu kaupa. OF oli suvel 2010 igal pool: Kumu ÖÖ 2010, Schilling, Plink Plonk ja Uue Ajastu Festival (minu viimane live Dejavoodoo koosseisuga*). Seega OF pärast TMW'i oli pigem kodumaine edulugu. OF tegi ühe laivi pärast minu lahkumist Riias Nabaklabis, aga see põhines, kahtlustan, ühel vanal tutvusel (OF esines esimest korda Lätis Septembris 2007, Nabaklabi konsa orgunnis sama tüüp).

Järgmisel aastal esinesin juba üksinda TMW'il. Mul ilgelt vedas tegelt, et mul tekkis paugupealt hea suhe Brainlove'i leibeli John Rogersiga. Kel oli grandioosne idee alustada briti ja eesti muusikute vahetusprogramm kontserditega Londonis ja seejärel Tallinnas. Londoni pool tähendas Brainlove'i festivali mai lõpus minule ja Kreatiivmootorile. Nii et minu jaoks unistus esineda Inglismaal läks täide.

Ka Gilgameši teatritüki otsa kahtlustan TMW eduloona. Nimelt nägi mind seal esimest korda laivis Ingrid Kohtla. Kes oli võlutud nii minu kontsertesinemisest kui ka minu heliloojavõimetest, siis kui Check My Demo paneelis läks masinasse "Printsess ja Pagé". Sealt edasi tekkis maikuus kontakt Peeter Jalakaga, kel oli idee kutsuda oma uude näidendisse mõni multi-instrumentalistist muusik luuperiga ja Kohtla oli talle just mind soovitanud. The rest is history. Kuigi, nagu olen varem kirjutanud sel teemal, oli kogu see koostöö teatriga päris karm katsumus nii loomingulise eneseteostuse kui ka psühholoogia mõttes, ma pean endiselt märkimisväärseks, et mulle just selline võimalus avanes.


Andmas intervjuud ETV'le seoses Gilgameši näidendiga.

Kõige suurem pettumus oli aga kõrvalejäämine enamikest muudest tähtsamatest kontserditest aastal 2011. Schillingule ei kutsutud. Eesti Popsule ei kutsutud. Citysonicu festivalile ei kutsutud. Kultuuripealinna 2011 programmi jaoks vist ei jätkunud rohkem ruumi minu jaoks, kui välja arvata TMW, Kumu ÖÖ ja Gilgameši näidend.

Kumu ÖÖst rääkides, see oli mu aasta parim laiv. Ma alguses lootsin end sinna festivalile lükkida kas mingi uue EP või videoesitluse kaudu. Siis aga tegin Krahlis aprillikuus ühe laivi, mille vähese publiku peal jälgitavad reaktsioonid olid hämmastavad. Nad tantsisid instrumentaalide järgi, ent lauludega palade vastu (vt. Electric Thoreau in Wired Walden EP) nad kaotasid huvi. Siis kuulsin sõbrannalt soovitust, et kuule, see vokaalasi on su nõrgim külg, keskendu rohkem instrumentalismile. Sellest inspireerituna heitsin kogu senise repertuaari üle parda ja hakkasin aprilli lõpus tööd tegema ühe kontsert-stiilis viieosalise teose kallal ilma pausideta. Enamasti instrumentaalne, ent siiski ka jõukohasemad (ja ebakonventsionaalsemad) hääleosad sees.

Teose nimeks panin Luuperikontsert Nr. 1. Andsin Helen Sildnale oma uue kava esitlusplaanidest teada ja varsti edastas ta kutse ETVsse. Esitlesin Terevisioonis Luuperikontserdi esimest osa ja ühtlasi uut imidžit lühemate juustega, justkui andes märku tähtsast suunamuutusest. Palusin luba kasutada Kumus akustilist klaverit, et anda natuke tonaalset variatsiooni lisaks mu sündisaundidele. Klaverisoolode kohta sain pärast Maria Mölderilt üsna ausat kriitikat. Aga palun, siin üks video, kus ma kasutan klaverit saatepillina, mängides parema käega sündimeloodiat. Just see eesmärk leian, et õigustas klaveri kasutust.



Võtsin muide kontserdil päris palju riske ja improviseerisin, aga kõik tuli enamvähem korralikult välja. Sain ideid, mida edaspidi kasutada. Samuti võtsin kätte ja salvestasin luuperikontserdi osad. Paljud pilliosad said muide tehtud Von Krahli teatris Gilgameši perioodil, eriti basskitarri ja trummipartiid.

Kõige veidraim laiv, mis oli ühtlasi ainus kontsert suveks, mis ma sain, oli Patarei Kultuuritolm. See, ütlen ausalt välja, oli totaalne rat-style üritus ja minu aasta absurdielamus muusikaskenes anno 2011. Väga sarnane igasugustele Diletantide Avangardidele, millega Opium Flirdi päevil sai palju jamatud. Masendav oli näha laupäevasel päeval varajasemaid esinejaid mängimas üksnes kümnele inimesele ja siis näha pidutsejaid hilistel õhtutundidel. Absurdi tipp oli minu meelest aga esinemiskoha valik minu jaoks. Oma võimalusi arvestades olnuks õiglaseim esineda suurel laval. Selmet paigaldati mind hoopis konteinerisse. Üritasin pinnida välja, kas leidub trumme konteinerilava jaoks. Muidugi mulle öeldi, et midagi ikka leiab. Ainult et minu esinemisaja lähenedes tuli muidugi välja, et trumme ikka ei leidu. Kuigi ma olin oma raiderisse selgelt kirja pannud täpsed selgitused ja nõuded instrumentatsiooni ja tehnika osas. Kas keegi üldse neid raidereid loeb?

Olukord oli frustreeriv. Ei paistnud olevat muud lahendust, kui lükata oma esinemine edasi. Keeldusin ilma trummideta esinemast, sest minu uus repertuaar nõudis neid. Lõpuks oli ainuke lahendus esineda hilisel ajal pärast PostUgandat ja transportida trummid pärast Kreatiivmootori laivi konteineri manu. Trummide vedamine oli igatahes paras kannatus. Negatiivsed emotsioonid keesid üle pea. Ehtne rat-style festival, paras nässerdamine ja täielik jama. Masendav oli mõelda, et kas tõesti paremini polegi võimalik, eriti mõeldes teistele, kes igasugu seksikamad kontserdipakkumised endale krabasid.


PostUganda Kultuuritolmul. Vabandan sita kvaliteedi eest.

Trummide ülespanekuga oli jamamist, pidin klahvpilli jaoks laenama statiivi Riina Maidre käest, kes oli PostUganda esinemise jaoks laenanud selle Von Krahli arsenalist. Mikritega oli jamamist. Ja kui ma lõpuks mängima hakkasin, mind totaalselt hämmastas helimehe küündimatus! Kui ma laulma hakkasin ja siis vilistas, õigem reaktsioon olnuks mind keerata maha mõistlikule levelile. Hahaa. Otse loomulikult helimees ei teinud midagi. Kogu situatsioon oli tragikoomiline.

Vähemalt rahvast oli kogunenud piisavalt. Osa oli küll pärast PostUgandat lahkunud, aga tõesti, mulle tundus pärast kõiki neid aastaid esinedes avaesinejana tühjadele saalidele, et kurat, võibolla ongi parem esineda päris viimasena. Kui pidutsejad ongi totaalsed ööloomad, let's go with the flow. Luuperikontsert läbi, nõuti mult jälle lisalugu. Vihjeks: "tee midagi trummidega". Esimene mõte, mis pähe kargas, oli "Printsess ja Pagé". Mille lõpuosa laivis on trummitagumine. Pärast vabandasin küll tõenäolise kõvasti-valesti laulmise pärast, millele vastuseks sain "trummiosa päästis ära". Fair enough.

Kuigi järgmine aasta plaanin kindlasti ka mõne kontserdi teha, eelistaksin selgelt pääseda kodupiirest väljapoole mängima. Ja ka mõni muu teatri/filmimuusika projekt oleks ilgelt teretulnud. Senised kogemused igatahes kinnitavad kahte asja: osad esinejad sobivad pigem välismaale esinema, kui kodu ja teiseks: kui sul Eesti muusikaskenes hästi läheb, on see suuresti vedamise ja tutvuste küsimus. Isegi Tallinn Music Weekilgi nii palju edu saavutada oli tegelikult suur ime, sest ütlen ausalt, see oli minu aasta kehvim kontsert esinemise taseme mõttes. Siiski, mul on hea meel, et TMW on olemas ja see tõesti võimaldab oma muusikale tähelepanu tõmmata. Igal juhul hetkel soovin head vana aasta lõppu kõikidele kolleegidele meie konnatiigist ja ka kuulajatele-lugejatele.

*Opium Flirdiga tegin siiski juunikuus üürikese taasühinemise. Ervin teatas maikuus, et juuni keskpaigaks on kutse Poolasse ühele üritusele orgunnituna Eesti saatkonna poolt. Dejavoodoo materjali pole vaja teha, selmet võib esitada vana Flirdi kava. Pakkumine oli ahvatlev, sest vanade demode salvestamise aegu polnud ma veeranditki see muusik, kes täna. Otse loomulikult tahtsin proovida vanu asju teha uutes-parendatud kuubedes arvestades uusi kogemusi ja varustust. Valmistasime ette duo-kava kitarrile, kahele klahvpillile, puhkpillidele ja laiv-elektroonikale.

Proovikontserdi tegime Genklubis Tartus ja nädal aega hiljem lendasime Varssavisse. Kus saatkonna esindaja oli meile tõesti korraldanud suurejoonelise vastuvõtu: kõik transpordi- ja hotellikulud oli ta enda peale võtnud. Olime luksusliku kogemusega väga rahul. Rotistiili vastand.


Multifoonne rott rotistiililaividelt naudib vahelduseks kuningakassiks olemist. Pilt Varssavi hotellist.

Esinesime ühel filmifestivalil. Mängisime vanu asju nagu "Sandfire in Paris", "Facing Reality", "Basement Creatures", "The Man Who Never Was" jne. Tegime ka paar kaverit, muuseas Erik Satie "Gymnopedie No. 1" (minu idee) klahvkale ja flöödile. Ainus "uuem" asi, mis me tegime, oli lõpus see Fuck Buttons tüüpi reivijämm, mis Dejavoodoo ajastul kasvas välja "Mr Mutuille'ist", sedapuhku standalone palana. Kontsert tuli hästi välja, mängisin tunduvalt paremini võrreldes 2010. aasta laividega. Sealt edasi aga moodustas Ervin uue projekti: Brooklyn Candy Empire koos ühe tüdrukuga nimega Katarina, keda esimest korda nägin suvel Ervini korteris proovi tehes. Tuult tiibadesse, Ervin!


Mina ja Ervin Varssavis.

Minu rohelised jõulud

Hetkel HelpXin ühe Hollandi päritolu hostiga Alentejos. Täna tegime koos veel paari hollandlasega pisikese ringreisi mõõda Edela-Alentejot. Kõigepealt sõitsime läbi Cercali väikelinnast. Ilm oli maru pilvine, tuuline ja neetult jahe! Seejärel sõitsime läänerannikule Vila Nova de Milfontesi lähedale. Brunheirase külas oli laat, mis toimub seal kaks korda kuus. Portugali turgudest on päris raske vastu saada Lissaboni second hand tour de force'ile: Feira da Ladra. Juba Faros panin tähele, et enamus neid nädalavahetuse laatadest ei ole tegelt kirbuturud. Nii pakuti siingi enamasti uuemat kaupa, mis second hand kraamist kohe kindlasti kallim. Portugali üks miinus on, et second hand kultuuri siin eriti pole, aga käesoleva kriisi valguses asi võib muutuda.

Sõime koos kana, mida kohapeal grilliti. Üllatavalt hästi maitses, nagu päris liha, mitte pühvlijõusööt. Päike tuli välja. Otsustasime, et käime rannast läbi. Sõitsime Praia do Malhao nimelisse randa. Käisin ujumas ookeanis, mida pole vähemalt kuu aega teinud. Veetemperatuur on umbes 16 kraadi. Lained olid aga päris rajud.

Pärast sõitsime koju. Nüüd istume mu HelpX võõrustaja peahoones, seltskond on peale minu neli hollandlast, kõik vanemad minust. Näitasin neile Tartu e-ilmajaama veebi, demonstreerimaks neile kodumaiseid valgeid jõule. Tagasihoidlikum, kui eelmiste aastate lumehullus, aga valged jõulud kodus sellegipoolest. Minu jõulud on aga rohelised. Nüüd pildid.

WWOOF ja HelpX - veidi erinevustest

WWOOF-süsteemi olen kasutanud juba üle kahe aasta. HelpX süsteemiga aga liitusin sel aastal. Siinkohal tooksin välja mõned erinevused.

WWOOF süsteem on üldiselt riigispetsiifiline. On olemas näiteks WWOOF Poland, WWOOF Portugal, WWOOF Eesti jne. Mis tähendab, et igal riigil on oma WWOOF süsteem, mille liikmestaatus võimaldab ligipääsu WWOOF-hostidele selles kindlas riigis ainult. HelpX aga koondab hoste üle maailma. Mis võimaldab sümboolse liikmemaksu eest leida vabatahtlikel võõrustajaid üle maailma.

WWOOFi ja HelpXi vahe on kui erinevus üksiku ja üldise vahel ka selles mõttes, et kui WWOOF koondab mahetalunikke, siis HelpX koondab talusid, majapidamisi ja isegi backpacker-hosteleid, kellel on vabatahtlikke lisakäsi vaja.

Üks positiivne faktor on ka tagasisidevorm hostidele. See võimaldab tihtikülastatud hostide puhul lugeda vabatahtlike arvustusi. Arvestades tõenäosust sattuda hosti juurde, kelle juures vabatahtlikul ei pruugi meeldida (been there done that!), on selline nn. tarbijakaitse vajalik. Üks minu eelmise aasta Portugali reisil ebameeldivamaid WWOOF-hoste on ka HelpXis ja kui ma lugesin HelpXist üht negatiivset arvustust, siis see ühtis üldjoontes minu enda kogemustega. WWOOFi puhul on paraku ainus võimalus teada saamaks suhelda teiste wwooferitega.

Kui HelpXil on puudusi, siis ehk faktor, et erinevalt WWOOFist, kus host on kohustatud pakkuma nii öömaja kui ka toitlustust, osad HelpX hostid pakuvad ainult majutust. Kui vabatahtlikule on oluline ka toidu arvelt raha kokku hoida, siis soovitan selliseid diile vältida. Igatahes panin ühe mõlema süsteemi talu puhul tähele, et kui WWOOFis oldi seatud tingimuseks rohkem töötunde ja ka toitlustus, siis HelpXis oli pakutud väiksem arv töötunde ja ainult majutus. Üks Hispaania backpacker-hostel on seadnud tingimuseks, et kolm esimest päeva peab vabatahtlik veetma hostelis maksulise turistina. On ütlematagi selge, et mind see pakkumine väga ei peibuta.

Sama medali plusspoolel on osade HelpX hostide puhul võimalik taskurahagi teenida. Ise pole veel taolise hosti juurde jõudnud, aga mu praegune vöörustaja saatis mind eile pärastlõunal naabri juurde, kus teenisin küttepuude ladumisega veidi taskuraha. Soovitan igaljuhul kaaluda kõiki võimalikke diile.

Plaanin kirjutada vabatahtliku töölise kogemustest hiljemgi, teemaks üldised tähelepanekud meeldivate ja vähem meeldivate hostide puhul ja kuidas suurendada positiivsete kogemuste leidmise tõenäosust.

Quinta do Vale da Lama aasta hiljem

Täna hommikul mul õnnestus teha kiirvisiit Quinta do Vale da Lama'sse, kus ma aasta tagasi viibisin ja kust lahkusin 4ndal jaanuaril sel aastal. Kümme kuud oli seega vahet olnud ja tahtsin teada, kuidas quinta'l läinud on.

Vale da Lama on nüüd Permakultuuri Uuringuinstituut. Siin korraldatakse permakultuuri-disaini kursusi ja parajasti on käimas ka kahekuine internatuur. Territooriumile saabudes nägin kohe Walti askeldamas ja ta tutvustas mulle kohe lisaterritooriumi, mille ta sel aastal oli ostnud. Tema valdus oli seega kolmandiku võrra kasvanud.



Valdusel on üks renoveeritav uus maja. Parajasti käis seal rakettahju ehitamine.



Selle jaoks segati ühes kuuris cob'i (põhk?), koostisosadeks savi, liiv, vesi ja hein. Vanadest nägudest nägin sekretärineiut Joanat, Helder Valente't, kes alguses tuli siia kanu kasvatama (rebane murdis nad kahjuks maha). Enamus muid nägusid olid minu jaoks uued, nagu näiteks inglane Mark (tegelikult juba Vale de Lama veteran-vabatahtlik) ja üks iirlane Andy.



Walt tegi mulle ringkäigu ülejäänud valdusel. Minu pettumuseks polnud Walt veel suutnud suurt maja külalistemajaks konverteerida. Kõik magamistoad olid täidetud internide/vabatahtlikega, ühes toas pahatihti neli-viis inimest korraga. Klassikaline bürokraatiajama, et ei saa luba renoveerimistöödeks!

Järgmisena näitas Walt suure veetsisterni seina, kuhu oli peale tehtud väga osav maaling. Jah, permakultuuris võiks ruumi olla ka kunstilisele andele.



Seejärel kaesime jurtat. Niiskuse probleemid on seal lahendatud, ent paraku oli selleks vaja kaasaskantavust kahandada katuse- ja seinaosade kokkuõmblemise kaudu. Kevade lõpupoole tekkis jurta ligidale ka üks ökopeldik, ehitatuna põhust. Väga muljetavaldav.



Aiamaa on kohe kindlasti muutunud lopsakamaks võrreldes aastataguse ajaga. Kasvuhoones eriti oli laiendatud tööd kõrgete peenardega, mida mina, Victor, Roberto jt. aasta tagasi tegime. Ja viimaks ometi oli valmimas ka nn. "pizza-aed". Mis tähendab seda, et aiamaa jupid on pizza-lõikude kujulised, mille piirjooni konkretiseerivad eriti killustikurajad.



Viskasime pilgu peale ka laagri-territooriumile. Aastatagused puud paistavad kasvavat, väike osa neist suri küll ära, aga enamik kasvab kenasti. Maasse on vahepeal löödud tugevamad tugipostid.



Siis oli Waltil aga kiire, aga ta lubas mu Lagosesse tagasi sõidutada. Tegi mulle isegi lõuna välja. Vestlesime ühes tänavarestoranis sellest, mida permakultuur tähendab ja ka sellest, et kas Portugalis on võimalik õnnelikult elada, arvestades igasuguste jamadega. Kõlama jäid mõtted, et permakultuur ei ole religioon, igaüks ei pea selle ideid omaks võtma. Selle põhimõte on pigem selles, kas inimene ja loodus suudavad kooseksisteerida ilma nendevahelise null-summa konfliktita. Portugalil on kahtlemata puudusi, aga Walti jaoks on lihtne nendega toime tulla ja eelised kaaluvad kahtlemata üles.

Mul oli igal juhul hea meel naasta, isegi kui ainult veidi kauemaks, kui üks tund. Rõõm näha, et Vale da Lama quinta'l läheb hästi ja et mind tervitas nii äratundmisrõõm kui ka erutav üllatusmoment.