Kuressaare, vanakoolipillid ja multiinstrumentalism revisited

Mina Orpheuse basskitarriga.

Käisin just mitmeks päevaks külas Kristjan Jansenil Kuressaares. Minu muusikukarjääril on ta selgelt üks toredamaid tutvumisi, mis mul eales juhtunud ja temaga on olnud huvitav igasugustel teemadel arutada ja vahest ka musitseerida, kui võimalust on. Kuna tal oli mitu vanakooli instrumenti, siis otsustasin, et proovin osadel instrumentidel salvestada partiisid oma uute laulude tarvis. Proovisime ka natuke tema enda ideede peal jämmida. Seadsime üles Philicorda oreli, mis tegelikult põlise saarlase Maria Fausti oma, aga mida ta siiani pole leidnud mahti vedada Taanisse. Selle peale läks arvuti ühes midikontrolleriga Rhodesi saundi tarvis. Kappidele panime kõrvuti Polivoksi ja Faemi 1M sündid. Kasutuses oli ka elektrikitarr ja Orpheuse bass.

Kirjutasin enne, et ma vist pole bassimees. Samas, kui ma Orpheuse kätte võtsin, siis mul justkui tekkis sellega eriline side. Üks asi, mis oli eriti lahe, oli see, et sellega sai mängida kõrgeid partiisid päris puhtalt, vanaaegsetel ja odavamate bassidel tihti see jama, et kui kõrget nooti mängida, tuleb mingi plärin. Nii et kõlbab nii sooloinstrumendiks kui madalaks otsaks. Nii et vähemalt paari loosse tegin Orpheuse bassiga partiid, kus alul plaanisin üldse vaid sündibassi kasutada. Proovisin ka Polivoksi, millega saab päris huvitavalt noise'i teha, samas meloodiapillina on tal siuke hullult kiire vibrato nagu takjas küljes. Samas ma olevat kuulnud, et Polivoksiga pidavat saama nt flööte simuleerida. Nii et võibolla ma ei saanud pihta. Samas Faemi stringsündil see puhkpillilik analoogsaund on super, just nii nagu mulle meeldib.

Maria Fausti Philicorda orel on ka päris huvitava saundiga. Sellega saab mängida madalaid bassipartiisid ja see kõlab ikka eriti teravalt. Mulle meeldib klahvpille mängida läbi kärina, aga see orel ei vaja kärinat. Kuid proovisime ühe vanakooli fuzz-wahi vahele panna ja fuzz pani Philicorda kõlama eriti tapvalt!

Maria ise astus ka Kuressaarest (mis tegelt täitsa tore linn, kõik kiviviske kaugusel ja mõnus jalutada linnas, aga Maria sõnul talvel olevat siin maru igav) läbi ühes oma Taani sõbrannadega. Saime siis viiekesi veinibaaris kokku. Maria Faust Group on valmis saanud oma teise albumi Warrior Horse ja ta oli just Tallinnast tiraaži kätte saanud. Nii mulle kui ka Kristjanile andis ta koopia. Jazzifännid, hoidke alt, see septembris ilmuv plaat tõotab tulla kõva sõna!

On tihti tüüpiline, et ma vahest pusin teatud partiisid ikka hunnitu arv kordi teha, enne kui midagi üldse õnnestub. Kristjan käis välja huvitava mõtte: tasub harjutada teatud partiisid vähemalt kaks-kolm päeva enne, siis peaks kuluma salvestamisel võimalikult vähe teike, et linti saada. Ah et sellepärast ma mängingi laivis tihti paremini kui salvestussessioonidel! Mul on nende sessioonidega veel Opium Flirdi ajast igast jama olnud, ei saa mängitud rütmis ja pidevalt komistan. Saint European King Daysi sessioon näiteks oli absoluutselt kohutav. Mina olen seal peal vaid minimaalselt, suur osa tööst on Ervini tehtud. Samas tolle perioodi laividel ma kütsin täie jõuga trumme ja tundus, et sky's the limit. Tagantjärele tundub, et on ikka vaks vahe, kas üritad nullist mingit trummikäiku sisse peksta või harjutad mitu päeva ette ilma igasuguse surveta olla mikroskoobi all kas plaadil või lives. Proovi tegime OF'i varajasel perioodil, up to Tehislend ütleme, päris kõvasti.

Kuigi basskitarr võib tunduda liiga suur käes või laul tulla liialt kõvasti-valesti (ja kui sa veel juhtuksid samal ajal olema Olav Ehala bändis, siis tuleb lihtsalt keegi Jaak Joala ja pushib su ilma pingutamata minema, kui viidata ühele ajaloolisele pretsedendile), on see kõik ikka harjutamise asi. Bassi suuremad krihvid nõuavad kindlasti harjumist, enne kui tõeliselt rock-solid bassiliinid jooksma hakkavad. Ja eks ikka peab alguses ikka vähemalt natukenegi kraaksuma, enne kui laul kenasti välja tuleb. Nii et tunnen, et kui tahan, siis võin muusika osas teha mis iganes. Muide, nägin viimati unes seda, et ma mängisin trompetit. Pilli laenasin muide Maria Fausti bigbändi liikmelt, huvitav kuidas küll tema grupp mu unenäkku sattus. :)


Philicorda oreli taga.

Peatsed kontserdid

24. juuli - Multiphonic Rodent Manatargaq festivalil Võsus, Lääne-Virumaal.
31. juuli - Opium Flirt Plink Plongil.
14. august - mõlemad projektid Uue Ajastu Festivalil, Põlvas.

Pilte eilselt Ganjapäevadelt Genklubis

Ans. Kuma









Ans. Voog

















Ans. Maikameikers

Vaiko Eplik - Mul on Hea

Kuulakem Vaiko Myspace'ist lugu pealkirjaga "Mul on Hea". Mida seni oleme tundnud hoopis teises versioonis ulmelise instrumentaalpalana "Aelita". Kõlab nagu oleks sobinud nagu rusikas silmaauku neljandale plaadile. Ma muidugi eeldasin, et ehk on vokaal lihtsalt instrumentaalile juurde lisatud. Kuid hoopis unplugged-variant. Ei tea, kas Kosmoseodüsseialt tuttav backing track sai ennem valmis, ent siis otsustas Vaiko laulusõnad lisamata jätta või salvestas ta enne akustika ja alles siis, kui ta otsustas neid "ninnunännu" laulusõnu mitte plaadile panna, võttis kätte ja tegi loo "ulme"-variandi?

Endale meeldib muidugi instro-variant rohkem. Mitte et ma oleks armastuslaulude vastane, kaugeltki mitte, aga ma lihtsalt eelistan kraadi võrra atmosfäärilist space-rokkimist-trippimist rohkem. "Aelita" lihtsalt aktiveerib ajus mõnutundekeskused kohe eriti. :) Aga see vaid minu kaugeltki mitte objektiivne arvamus.

Muusikat iseehitatud instrumentidel: Yochk'o Seffer - "Trabla"

Muusik-kunstnik Yochk'o Seffer on lisaks kõigele muule ehitanud ka oma instrumendid, skulptuuride moodi puhkpillid. Neid on erinevaid tüüpe, Seffer mängib "trablat", teine mängija "trombinat" ja kolmas "duplat". Sefferi instrument tundub olevat bassklarneti moodi kõla poolest, keskmise mängija pillil on vaskpuhkpilli (trompet, tromboon?) huulik ja kolmanda muusiku pill oleks justkui free-jazz saksofon või trompet nende kriuksude poolest. Kolmekesi tehakse siukest modernistlikku avangardi, kus sürrealistlikud toonid vastavad sürreaalse välimusega pillidele.

Blogisoovitus: The Professional Hobo

Väljavõte Professional Hobo veebist

Soovitan kõigile reisihuvilistele lugeda üht põnevat blogi, mida peab 30ndates eluaastates naisterahvas nimega Nora Dunn. Kes juba neli aastat on elanud ilma palgatööta ja kindla aadressita. Ta kirjutab oma reisidest ümber maailma ja sellest, kuidas reisil olles hakkama saada, eriti mis puudutab rahalisi kulutusi ja ka rahateenimisvõimalustest. Mida ma eriti soovitan lugeda, on 8 abivahendit aitamaks reisida lõpmatuseni ja elada üürivabana. Kus siis Nora soovitab ja kirjeldab WWOOF'i, CouchSurfingut, Caretaker's Gazette'i ja teisi võimalusi, mis lubavad saada tasuta majutust, osad neist ka vastutasuks vabatahtliku töö eest. Olen Noraga ka meili teel suhelnud ja ta on hästi tore ja alati valmis andma praktilist nõuannet minusugusele algajale. Loodetavasti innustab see lehekülg ka teisi mõtlema rohkem reisimisvõimaluste peale, mis ei nõua rahaliselt pankrotti minekut.

Mõned fotod minust Portugalis

Aitäh Guido!


Maad harimas


Miksimas oma uut muusikat Guido puhketoas. Minu kõrval on Ruby.


Klimberdamas. Väga kvaliteetne pill muide, midagi pole öelda.


Kukil Iris.

Huvitav kommentaar USA fundamentalistliku kirikuorganisatsiooni kohta

Üks põnev vastukaja artiklile Ronnie James Dio matuste kohta, kus usufanaatikute grupp Westboro Baptist Church eesotsas Fred "God Hates Fags" Phelpsiga jälle piketeerimas käis.

OneinaBillion:

Love & Respect to the Family of RJD. To all of the fans and readers, please understand that the Westboro "Church" has NOTHING to do with Christianity, "organized religion", or the love and salvation of Jesus. The Westboro Church is largely made up of an antagonistic & litigious family [Note: it is yet undetermined if they are inbred], who exhibit their protests under the guise and legal protections of a Religion. Though they are arguably evil, do not be fooled into thinking these people are not intelligent and calculating. Many of the members are LAYWERS. They do not speak their vile, hateful and hurtful words for religious, biblical or spiritual reasons; they do it to **** off people enough that they will either attack the Westboro members or attempt an ill-prepared lawsuit. When either of these things happen, the Westboro members are ready and waiting with bullet-proof Counter-Suits. THEY DO NOT CARE ABOUT JESUS OR YOUR SOUL. THEY ONLY WANT TO GET YOU MONEY IN A LAWSUIT WHEN YOU TRY TO FIGHT THEM. Be careful, know more about Jesus to argue against these hypocrites, know the law, and look out for your brothers and sisters, in love. Take a look at the saving projects that Dio and his wife worked on for our nation's troubled, compared to the garbage that the Westboro people live for. And, take a look at the people that Jesus loved to associate with; they looked like DIO, his Family and his Fans. --- An Old Rocker & Christian

Mnjaa, labased provokaatorid, kes üritavadki inimesi vihale ajada, et siis kohtu kaudu oleks hea raha välja pressida, kui kellelgi kops liiga üle maksa peaks lendama. Ehk siis, WBC on hundid lambanahas mitte isegi sellepärast, nagu nende tegevus oleks rajatud fundamentalistlikule ideoloogiale kasutades fundamentalistlikke taktikaid, vaid sellepärast, et nad on manipulatiivsed petised, kes loodavad, et keegi annab neile molli või üritab kohtusse kaevata, et nad siis ise võidaks kohtulahingud ja saaks pappi. Samas ma ei tea, kuidas see kahtlane "äriidee" on isegi töötanud, et kas keegi üldse on kellelegi pasunasse sõitnud. Küll aga saavad nad kindlasti kostitatud igasuguste trükimusta mittekannatavate sõimusõnadega. Parim viis võidelda on muidugi satiir. Nagu näha allpoolsel pildil. Ja arvestades, et nende tolguste ilmumine teatud matustele on tavaliselt ette teada, on vastastel piisavalt aega oma vaimukuse laskemoona varuda. :)

Muusika tootmisest - superprodutsentidest tehasefarmerid vs. kodulindistajatest ökotalunikud

Ühes hilisema perioodi Jaak Joala intervjuus (tänaseks on ta kuulsuse ahelatest kohe nii demonstratiivselt end vabastanud, et pagenud väga väga kaugele avaliku tähelepanu eest, mis tähendab, et temaga tänapäeval intervjuusid teha on praktiliselt võimatu, aga see selleks) viis aastat tagasi demonstreerib Joala ajakirjanikule oma kodustuudios, kuidas põhju tehakse. Vajuta lihtsalt klahvi ja noot kohe arvutis. Mida saab siis vastavalt vajadusele vormida ja trikke teha. Kõlama jäi mõte Joala muusika kohta ajast, mil ta pidi kõik ühe jutiga sisse laulma:

Võib-olla kuulatakse kümne aasta pärast Joala lugusid kui "ökokaupa". Nagu praegu otsitakse ussiga õunu, pritsimata kapsaid või muundamata maisi.

Väga tabav mõte! Muusika produtseerimise puhul tõmbaksin hea meelega paralleelid farminduse puhul. Nii nagu on farmimise puhul võimalus vastandada industriaalfarmindus ja ökotalundus, nii saab ka muusika puhul vastandada superstuudioproduktsioon ja DIY kodulindistamine.

Meinstriimrokk ja pop tekitab mus võõristust. Sest see kõlab tihti vägagi steriilselt ja üleprodutseeritult. Ja ega tõtt-öelda sisetunne väga valetagi. Sest meinstriimpopis võib kõige korporatiivsemat sorti produktsioonis tihti kohata igasugust nonsensit: produtsent võib oma suva järgi anda muusikalist sõnaõigust mõnedele muusikutele rohkem kui teistele, halvem veel, ta võib üldse osa bändist perse saata ja kutsuda hoopis sessioonimuusikud nende bändimeeste rolle üle võtma konkreetse plaadi tarvis. Ja siis veel toppida plaat täis kõvasti muid elemente, mis ei ole üldse seotud bändi autentse kõlapildiga. Ja hullem veel: tihti palgata välised laulukirjutajad, justkui bändisisest komponeerimistalenti ei saaks üldse usaldada. Rääkimata pettemanöövritest, nagu näiteks shit-hot "kidrasoolo" ludistamine süntesaatoril, mis distortitud kidrasaundi järgi aimab. Igatahes selline perfektsionistlik produktitootmise iha annab tulemuseks helikeeduvorsti, mis kõlab küll raadiosõbralikkuse mõttes täiuslikult, aga mis üldse ei representeeri bändi enda saundi.

Justnagu ei representeeri supermarketis saada olev säilitusaineid ja/või muud keemiat täistopitud läikimalöödud õun seda, milline õun tegelikult on. Juba Henry David Thoreau kirjeldas seda, kuidas kõige autentsemat sorti metsmarjamaitset saab tunda vaid see, kes ise metsas marjul käinud ja ma leian, et tal on point. Mitte, et marjade (või üldse mistahes viljade) müügikskasvatamine iseenesest oleks kurjast, aga tuleb vahet teha, kuidas nad on kasvatatud. Samamoodi, nagu ka muusika puhul tasub vahet teha, kas selle produktsioon annab aimu muusiku või bändi olemusest või mitte.

Suurprodutsendid, kes teevad, mida iganes saavad, selleks, et luua müügivalmis produkti, ongi justnagu industriaalfarmerid, kes kasutavad ohtrasti pestitsiide ja muid kemikaale ning kes oma kariloomi kasvatavad stressirikastes ja agoniseerivates tingimustes. Samas Vaiko Epliku taolised kodulindistajad, tee-seda-ise produtsendid on justkui mahetalunikud, kes ei kasuta kemikaale ja kes tihti üksinda oma maapinnal rasket tööd teha rassivad, saamata oma toodangu eest pooltki nii palju raha. Aga kelle kraam on mõeldud inimestele, kes on nõudlikud. Kes ei ole nõus rahulduma pelgalt laiatarbekraamiga, mida nii supermarketi töödeldud toit kui ka meinstriimpop paratamatult on.

Mitte, et kõik kodulindistajad oleks 100% "öko". Eks paljud kasutavad kindlasti ka ohtralt midi ja igasugu saundipettusi, a la sündipuhkpillid jms, või siis tehakse terve plaat Garagebandi softiga. Eks ma isegi ole minevikus midi kasutanud. Kuid nüüd üritan võimalikult palju kasutada päris instrumente, niipalju, kui saan. Olen saanud juurde senisest rohkem kas klahvpille, sünte või võimalusi neid kasutada.

Oma uusi lugusid olen alustanud täpselt samamoodi Garagebandi softidemodena, ent alati, kui ma mõne soft-instrumendi raudvarapilli vastu välja vahetan, hakkab tulemus minu kõrvade jaoks juba jumet võtma. Ja kui ma kõrvutan mõningaid oma lugude vanemaid versioone, mis olid kas 80 või 100% MIDI, siis mind alati hämmastab, kui elutud ja mannetud need midiversioonid kõlavad võrreldes variantidega, kus on juba pärisklaver või päristrompet juures. Nüüd ma pigem kutsun oma plaadile brassimängijaid, kui et üritan trompetisaundi elektrooniliselt järgi ahvida.

Sest kvaliteet ei ole vaid see, kui kõik on võimalikult müravaba. Vahel just vastupidi: üsna suure müraleveliga vene analoogsünt võib anda palale palju enam sära, kui mistahes tasemel sünditarkvara. Samamoodi, midi- või digiklaverist ei ole vastast akustilise klaveri kõlaliste võimaluste osas. Mulle lihtsalt meeldib salvestada seda, kuidas ma sostenuto-pedaali alla vajutan ja kuidas noodid kõlama jäävad. Mis siis, kui mikker haarab sisse ka selle, kuidas jalg pedaali pealt tõuseb? Lisabki karakterit. :)

Nii et mulle meeldib mõelda, et see, kuidas ma oma muusikat loon, on orgaaniline nii pillide kui ka salvestamistaktikate osas. Justnagu isetehtav mahepõllumajandus. Eks ma muidugi ei ole mahesalvestamises nii kõva superstaar nagu Vaiko, nii nagu ka osad farmerid, kellega olen kokku puutunud, peavad endiselt teenima elatist ka mõne muu alaga (Guido Portugalist on tai-chi instruktor). Aga isetegemisrõõm ja orgaanilisus on ju väärtused, mis minu jaoks tegelikult loevad. Ma kasutasin vanasti midi, sest algaja kodusalvestaja peab ju kusagilt alustama! Liiatigi, kui puudub veel reaalne oskus klahve mängida, aga sa tahaksid sündisaunde plaadile. Nii nagu ei saa ka igaüks kohe oma toitu edukalt kasvatada või puudub võimalus osta mahedat. Mul on laienenud võimaluste üle ainult hea meel.

Ahjaa: ühe olulise paralleeli võiks veel välja tuua! WWOOFi talud on tihtipeale sisuliselt Mahetalunik ja Eliit! Nii nagu Eplik kutsub oma plaadile sõpru kas tausta laulma või mõnda pilli mängima, ootavad ka soolotalunikud tihti vabatahtlikke appi. Vabatahtlik tahe olla abiks on ju ka iseenesest väga orgaaniline suhtumine ja tänapäeval kohtab seda muusikas üha rohkem. Makstud sessioonimuusikute aeg ongi samahästi kui läbi.

Kristjan Randalu & Vaiko Eplik - nüüd Vikerraadios!

Mul on hea meel, et nüüd saab ka Vikerraadio konservist kuulata Kristjan Randalu ja Vaiko koostöökontserti Kumust Jazzkaarel. Olen seda kuulanud ja päris põnev! Lood on saanud väga huvitavad seaded Randalu poolt, või nagu Vaiko ise naljatas: mina käisin poes, aga Kristjan teeb süüa. Eriti meeldib see, kuidas lood omavahel suubuvad üksteisesse ilma pausideta. Materjal toetub suuresti neljandale plaadile, ehk siis Vaiko trubaduurilikumale küljele. Mis tähendab, et tema akustilisemad laulud on täiendatud sedasi, et neis kuuleb tihti klaverisoolosid ja kromaatilisi meloodiamustreid, aga ka julgeid ring-modulatsioone ja "Õnnelik Number" 7/8 taktimõõdus! Loodetavasti astuvad Kristjan+Vaiko sellesama kavaga millalgi veel üles. Seniks aga nuumakem kõrva!

Setlist:
Tuhat ja üks ööd
Taevad
Pöördumatult Soe (uus lugu, esimest korda kuulsin seda 11ndal detsembril 2009 Krahlis)
Minus
Peidetud Varandus
Õnnelik Number
Sonett
Sinu Jälg

Lisalugu:
Nähtamatus

Opium Flirt Areaalis

OF'i torud, foto Kumu Öölt Delfi veebist.

Hooaja viimases Areaalis võttis Maria Mölder siis luubi alla Opium Flirdi. Stuudios olime mina, Ervin ja Andres. Rääkisime OFist nüüd ja vanasti, sekka muusikat nii uuelt plaadilt kui ka vanemat kulda. Kuulata saab nüüd Klassikaraadio veebis siit.

Tallinnas

Eile saabusin Erviniga ühes Tallinna. Sõitsime raadiomajja andmaks intervjuud Maria Mölderile, kel plaanis eetrisse lasta viimane Areaal pühapäeval koos Opium Flirtiga, kus siis räägime natuke bändi ajaloost ja sellest, kuidas siis kujunes Andres Lõo liitumine ansambliga. Saade eetris 6ndal juunil Klassikaraadios kell 21. Stay tuned!

Õhtul aga läksin Malcolm Lincolni vaatama-kuulama Rock Cafesse. Soojendas Orelipoiss alias Jaan Pehk ja ma jälle veendusin, et andekamat sõnademeistrit tänapäeva Eestis on raskem leida. ML'i set oli aga teistmoodi selles osas, et ka Vaiko Eplik lõi kaasa! Ta riietus Ämblikmehe kostüümi ja istus trummide taha. Viimase lisaloo ajal ta tegi isegi natuke breiktantsu või nagu ta ise kutsub, "säästubreiki". Aga ML laiv oli täiesti füüsiline, Vaiko oli jumalast võhmal pärast 40 minutit nendega mängimist ja ka teistel higi voolas ojadena.

Pärisin Vaikolt muuseas ka saate "Muusikalt Nõudlikule Maitsele" lõppemise kohta. Sain vastuseks, et ta tuli ise R2st ära. Küll aga kavatseb ta raadiotööd tulevikus siiski ühel või teisel kujul jätkata. Aga see on veel tulevikumuusika. :)

Mis siis veel ees ootab? Muidugi mõista esinemised. Täna KUMU, homme TULP.

Taas Tartus

Pildil Guido poseerimas oma tütre Irisega vanas auruveduris Tabuas.

Jõudsin eile tagasi Tartusse. Kuigi ilm on olnud keskpäraselt jahe, oli terve linn ikka üsna roheline, puud on nüüd lausa pakatavalt lehtedes. Emajõe veetase on ka alanenud mõistlikule tasemele, kuigi paistab olevat praeguse aja kohta endiselt keskmisest kõrgem. Käisin Mailaulul Genikates, kohale jõudsin veerand-või-pool kümme õhtul. Nägin kahjuks ainult Pastaca lisalugusid, kuigi olin just Ramo pärast kohale tulnud. Siis vaatasin veel mõningaid trubaduure. Eriti huvitav oli noormees nimega Arno Tamm. Kes tegi luuperiga. Alustas eksperimentaalse melodica introga, võttis teiseks looks kätte kitarri. Ja krõks käis hetkel, kui ta hakkas igasugu vokaalset veidrust peale tegemas. Ta tegi igasuguseid hulle häälitsusi, justkui laulis mingis teises keeles üldse. Võis isegi kuulda Framptoni stiilis talk-box tüüpi kidra-vokaali kombot. Ta võis teha tiibeti munkade üminaid, laulda Thom Yorke'i stiilis justkui Yorke ise oleks tegelt keegi lähisidalane, teha bassisaunde alla pitchitud voki ja kidraga ja siis veel muudki hullust. Mida Arno Tamm tegi laval oma naturaalkidra, melodica, Digitech JamMan luuperiga ja siis ehk veel mingi efektiplokiga (ning muidugi oma häälepaeltega) oli üsna musikaalne, aga samas veidruse tase oli ikka ülikõrge. Kui keegi peab minu Rodenti laive avangardseks, siis kuulaku parem Arno Tamme! Ta on mõned oma laivsalvestused üles pannud ka oma Myspace'i.

Lisaks muusika nautimisele veetsin aega ka tuttavate-sõpradega suheldes, rääkides neile oma reisist Portugali. Terje Toomistu tegi oma lahutamatu kamraadi Berit Renseniga ka DJ setti all kohvikus, mainides muuseas, et tema lemmar uuelt OF'i albumilt Dejavoodoo (mida bänd esitles 13ndal mail Telliskivis ilma minuta, siin üks päris äge video koos pasunasektsiooniga) on instrumentaal "Ghost Rider". Hea valik! Enamasti aga vestlesin erinevatel teemadel Ramoga, kellega ma olen meili teel aeg ajalt suhelnud, aga keda näost näkku kohtab harva, kuna ta elab Soomes. Vaatasin just hiljuti ETV netiarhiivist "Eesti Lood" dokki Ramost. Pärast läksime ja einestasime Suudlevates Tudengites, mis laupäeviti kl 7ni hommikul avatud ja siis jätsime hüvasti, Ramo läks oma õe juurde.

Otse loomulikult on mu hinges kerge saudade nüüd, kus ma tagasi olen. Portugalis on midagi erilist, mis tõmbab inimesi väljast sinna ja ilmselt samasugune tõmme, mis vedas kohale Guido oma perega tõmbab varem või hiljem ka minu. Tagasi Portugali minna on igal juhul tulevikus kavas. Samas eks mul ole ka põhjuseid tagasi olla, mitte ainult see, et varsti tulemas ropult OF'i laive, eriti Kumul reedel. Ja miks mitte olla Eestis just hiliskevadisel/suvisel ajal.

Arteri peatoimetaja Ingrid Veidenberg (eks-Tähismaa) küll kobises oma eilses juhtkirjas, et nüüd kus TopTours on pankrotis, siis ehk tasuks rohkem mõelda Eestimaale jäämise peale, isegi kui ehk suvi ei pruugi tulla soe või päikeseline. Eks ta muidugi ole ka puhtalt väikekodanlik ideaal ole, et käid reisil läbi reisikorraldajate ja lubad endale kalleid turismipakette. Aga nonkonformistid/trippijad (tegelt ma vihkan seda sõna, aga parema puudumisel kasutan) saavad ju endale ise reise korraldada! Abiks odavlennupiletid (või autostopp kui oled tõesti kuival ja tõesti julge) ja siis CouchSurfing, Hospitality Club, miks mitte ka WWOOF, kui sul pole midagi selle vastu, et natuke maad harida. Ja ärge bukkige hotelle ega hosteleid, see on puhas haip, millest lõikavad kasu krediitkaardikompaniid. Ja on üsna tõenäoline, et leiate toa ka kohapeal, juhul kui on vaja ja/või saate lubada tasulist majutust. Nii et minge igal juhul reisima nii kui vähegi võimalik! Jah, eks suvi ole ka tegelt parim aeg Eestimaa loodust avastada, aga kui tahta, leiab aega nii ühe kui teise jaoks. See on siis minu kontrapunkt Veidenbergi väikekodanlikule vahutamisele.

Eestis on üldse mõttetult palju väikekodanlust. Pilt, mis avaneb vaadates inimesi tänavatel ja kaubanduskeskustes, on suht masendav. Ma võin vaadata mingit suvalist pisiperet kuskil Eedeni kaubanduskeskuses ja siis mõelda, et ei, sellist elu ma endale üldse ei taha, eriti kui ma olen veel 20ndates-30ndates. Aga keskealisena poleks mul midagi selle vastu, et leida Portugalist endale õrn, tark, hea ja tundeline naine, osta koos oma quinta (ilma laenu võtmata muidugi) luua oma permakultuuril baseeruv aed ja saada mõni laps, mitte rohkem kui kaks. Näiteks. Kuigi Quinta de Boico pereema Mariluz oli temperamentaalne ja tihti tülitses Irisega, mul polnud vähimatki kahtlust, et selles peres on suhted tihedad ja ei mingit materialistlikku ballasti ega soovi olla naabrist parem. Guido ja Mariluz eelistaksid iga kell rikkuse tagaajamise asemel pühendada aega oma lastele, oma aiamaale ja oma loomadele. Ja olukord, kus neil tekkis perekond suhteliselt hilja, võimaldab neil just elada sellist elu, mis neile meeldib. Guido ei vaja pere elatamiseks muud, kui õpetada paar korda nädalas tai-chid ja müüa kitsejuustu. Samas vaadates tüüpilist väikekodanlikku peret võid kihla vedada, et neil on vähemalt sadades tuhandetes laenud kaelas.

Seega, mingil juhul ärge uskuge, et peate teatud eaks saavutama seda ja toda. Proovige aga elada elu just nii, nagu teil endal oleks huvitav ja siis vaadake, mis juhtub. Esitage väljakutse arusaamale, et parim aeg elus on just ülikooliaastad ja pärast seda ootab mandumine väikekodanlaseks. Mina juba ootan huviga järgmist faasi oma elus.

Pilte Coimbrast

http://nagi.ee/photos/multirodent/sets/266747/

Coimbras

Nii, tulin eile Quinta de Boicost tulema. Alguses oli mul plaanis minna ja veeta viimased paar päeva Lissaboni. Kahjuks sain üsna ruttu teada, et CouchSurfingu host Lissabonis oli sunnitud mulle ära ütlema töökohustuste tõttu. See tekitas paraja probleemi. Ma igatahes asusin tegutsema. Leidsin Santa Cruz kohviku lähedal ühe hea vabaõhuwifiühenduse variandi. Proovisin vaadata, kas oleks olnud võimalik saada kelleltki teiselt öömaja kas Lissabonis või Coimbras. Või kui mitte, siis kas ehk oleks võimalik kuhugi hostelisse minna. Päris keeruline probleem. Sest CouchSurfingu kaudu on väga raske leida viimase minuti öömajavariante. Teine probleem, mis ma tähele panin, olid, et hostelite bookimine netis nõuab krediitkaarti, mul on aga Visa Electron deebet, millel see vajalik kolmekohaline turvakood üldse puudub.

Lõpuks aga lugesin netist soovitust reisimise kohta, et online'is bukkimise asemel võiks kohapeal end hoopis sisse registreerida. See, et on vaja mitu kuud ette broneerida olevat üldse paras pettus ja puha. Võtsin siis kätte ja otsisin üles ühe noortehosteli. Sain endale ühistoas voodi. Oleksin küll eelistanud kellegagi CSi teel kontakti saada. Aga rahaliselt kannatab see variant, et peatun hostelis, õnneks välja küll. Siit igatahes õppetund, et mitte lahkuda välismaal mahetalust enne, kui oled absoluutselt veendunud, et saab öömaja kuskil linnas enne ärasõitu. Ja hea oleks võimalikult mitu varianti sebida ette. Ja teine õppetund: sa ei pea ette broneerima, juhul kui sa vajad hosteleid. Midagi soodsat ikka leidub. Kergendav teadmine igatahes neile, kes netis nagunii bukkida mitte sittagi ei saa. Nagu mina!

Noh, minu puhul oli samas couchsurfinguga kahjuks keeruline lugu, sest Tabuas ja quintas olid mu netivõimalused äärmiselt piiratud. Mina aga vajan tohutult energiat ja ajaressurssi, et üldse tegeleda sellise asjaga nagu CSis kontaktide sebimine! Ma ei ole kindel, kuidas ma vaid ühe tunniga nädalas hakkama saaks siukse asjaga. Aga mina sain nädalas vaid paar tundi netikohvikut kasutada ja needki kulutasin muule. Shit, ma ei saand isegi enda macbooki kasutada! Pidin jälle neid hirmsaid abordijäänuklikke numbriasendusi täpitähtede asemel kasutama teiste klaviatuuridel, kui ma oma keeles meile saatsin või blogisin.

Aga nii Poolas kui ka Portugalis oli probleem selles, et nett oli talunikel läbi USB modemite, mis Macil absoluutselt ei funka (Justynal Orange Freedom, Guidol Vodafone, mis on muide eriti aeglane). Kaalun soetada Parallels Desktopi, mis võimaldaks Windowsit opereerida Macil. Kas väliste seadmete kasutamine ka sedasi funkaks, on iseasi. Igaljuhul ma oma välismaal reisimist ja WWOOFimist veel katki ei taha jätta, mul isegi plaan võtta ette edaspidi mõni pikaajalisem rännak mõõda kontinenti. Nii et pean mõtlema, mis saab internetiga. Ma ei ütle, et pean online'is 24/7 olema, aga paar korda nädalas oleks hea ju korralikke võimalusi endale lubada. Guido juurde tahaks kunagi kindlasti naasta, kui ma peaks uuesti siiamaile WWOOFima tulema.

Kindlasti saan aga pärastlõunal siit postitada mõningaid pilte, mis olen Coimbrast teinud. Coimbra on väga lahe linn ja mul hea meel, et ma siia pidama jäin. Siin võiks vabalt ehk tulevikus isegi elamist proovida. Ei tea, kui kerge oleks siia ülikooli midagi tudeerima pääseda, aga ma ei muretse selle pärast. Esiteks olen ma seisukohal, et sa pead teadma täpselt, mis on see, mida sa esiteks tahaksid õppida ja mis oleks sulle samas kasulik õppida. Minu jaoks vajab see asi selgelt mõtlemist. Kui sa ikka endas kindel ei ole, mis sa ikka aega ja ressursse raiskad. Kui mind tõmbab pigem ringirändamise poole, siis miks mitte seda teha?

Uitm6tted teemadel kuumarabandus, tervis ja immigratsioon

Halvim asi WWOOFimise puhul on see, et farmis vabatahtlikuks olijat v6ib tabada yhel hetkel haigus. K6ige lihtlabasem n2ide muidugi kylmetus. Eelmise n2dala madalamad temperatuurid paistsid k6igile mingi viiruse toovat. Iris k6his nagu korsten, Rubyl oli n2dal aega tagasi palavik ja isegi vanematel on olnud probleeme enesetundega. Mul on aga ysna hull nohu olnud. Vaikselt hakkab tervis taastuma. Aga kolmap2ev oli kohutav: absoluutselt polnud energiat t88tada, 2rkasin v2sinuna ja energialevel oli terve p2eva madal. J6in palju vett ja proovisin vabad hetked voodis lamada ja varem magama minna. Alul kartsin, et viirus on hullemaks l2inud, aga tagantj2rele tundub, et olin lihtsalt maru palju p2ikest saanud.

Kuumarabandus pole naljaasi. M2letan, et neli aastat tagasi tahtsin teha yksinda rattaretke L2tti, aga suvekuumus r88vis kogu energia ja V6rust pidin tagasi kodu poole p88rama. Koju j6udes oksendasin. Mul oli ilgelt sitt olla.

Ehk siis, kui on liiga kylm, ryndavad viirused, kui on aga kuum, siis saad p2ikse k2est ilge laksu. Teagi, mis see optimaalne kliimakeskkond mulle olla v6iks. Kindlasti mitte Eesti enam, oma kodumaale mind ausalt 8elda enam yldse ei t6mba. Aga ka Portugal on kahtlane variant. Maa iseenesest on p2ris m6nus ja yhiskond tolerantne, aga kas ma tuleks siinse kliimaga paremini toime kui Eesti omaga?

Yks variant oleks ehk Berliinis elada. N2iteks. Olin seal kevadp88rip2eval ja kevad oli seal juba alanud. Mulle meeldib, kui m2rts ongi t6eline kevadkuu, mitte aga talve pikendus, nagu ta Baltimaades ja Skandinaavias pahatihti on. Ja kindlasti saaks seal ka muusikat teha. Aga Portugal on ka ysna cool koht ja seda enam on kahju kohe varsti Eestisse tulla, kus siis hakkavad k6ik vanad jamad j2lle pihta ja ma j2lle kirun jupp aega k6ike Eesti kohta yleyldse. Ma lugesin yhest Guardiani numbrist, et immigratsiooniprobleem vajab ausamat arutelu. Olen n6us. Aga minu lahedus probleemile on, et las iga inimene proovib leida endale sobiva keskkonna. Kui Eesti sisimas tundub enamikele sobimatu paigana, siis oleks ehk aeg kysida, miks see nii on? Miks on Eesti m6ttetu perifeeria? Millistele inimestele siin yldse sobiks elada?

Paar pilti farmielust Portugalis

Viskan siis viimaks paar pilti ka yles Quinta de Boico farmist. Olen siin peamiselt tegelenud aiandusega, kitkunud umbrohtu, istutanud kartult. Eile aga puhastasime talliesise puuokstest ja tegime lõket. Kahjuks aga eile suri yks nädala vanune kitsetall, syydlaseks eesel, kes syydimatult (v. hoopis nimme nimme, Guido mainis, et eesel tundvat vist end nats armukadedalt, et ta tegeleb rohkem kitsede kui eesliga) talle hambusse haaras ja teda raputas nii tugevalt, et vaene talleke hinge heitis. Enne seda kylastas meid aga Irise ristiisa Jos, kes parajasti tuuritab tantsijana Euroopas ja täna õhtul on tal etendus Portugalis. Jos aitas kanakuuti ehitada.

Ilm on olnud oodatust jahedam maikuu esimeses pooles, eriti viimase nädala jooksul, mil on ka juba sademeid pudenenud. Minu magamistuba on eriti keldrilikuna tundunud. Olen seega sutike kylmetunud. Kuid pole hullu, varsti pidi taas soojaks, isegi kuumaks minema. Samas yllatus on vaadata Eesti ilmaennustusveebi, mis raporteerib sooje temperatuure hetkel kodumaal.



Minu magamistuba (sinise uksega)


Pereelamu


Guido harjutamas Scarlattit


Kitsed


Kompostihunnik (28 aprilli seisuga)


WC


Solaarpaneel, kust tuleb elekter majja.


Ja minu salvestusstuudio. :)

Mina Portugalis WWOOFimas - senine kogemus

Nii, olen juba n2dal aega peatunud WWOOFi talus nimega Quinta de Boico. Internetti kasutan suht harva, esiteks v6imalused on piiratud, teiseks ei j22 surfamise jaoks aega just ylearu yle. Lisaks t88le on ka muidu huvitav siin, et oleks patt raisata liialt aega arvuti taga istumisele. Kui v2lja arvata arvutiga salvestamine. Laup2eviti proovin k2ia Tabuas yhes netikohvikus, mis yleeile oli riikliku pyha t6ttu kinni.


Huvitav on aga see, et ma pole mitte portugaallase tallu sattunud. Quinta de Boico, mis asub Tabua l2histel ja Varzielase kyla k6rval, kuulub hoopis briti-itaalia immigrandiperele. Farmer Guido on inglane (aga temas voolab ka india verd!), kes kohtas pea 10 aastat tagasi oma praegust elukaaslast, itaallanna Mariluzi, Londonis. Nad kolisid Portugali, sest nad soovisid paikseks asuda kusagil, kus oleks soojem kliima ja lihtsalt toredam olla. Paaril on kaks tytart, 5-aastane Iris ja viieteistkuune Ruby. Iris on v2ga hyperaktiivne ja m2ngulustlik, kuigi vahetevahel esineb tal konflikte oma emaga, nt hammaste pesemise yle. Ruby on h2sti armas, kuigi kipub asju ymber ajama. Ema jaoks on laste kasvatamine suht stressirikas, aga Guido naudib oma isadust.


Guido kasvatab maal kitsi, aga ka eeslit, lambaid ja kanu. Lisaks tegutseb ta ka tai-chi instruktorina ja tema hobiks on muusika. Ta klimberdab klaveril Bachi ja Scarlatti palu, aga ta on tegutsenud ka t2navamuusikuna. Tal on siuke h2sti m6nus mahlakas briti aktsendiga madal meheh22l, mis mulle eriti lahedana tundub. Samas ma ise meenutan talle oma k6ne poolest Frank Zappat. Guido on h2sti rahulik ja kannatlik oma loomult, mis mulle sobib, sest koleerilistemate isikutega on konfliktid kerged tekkima. Mul on temaga ysna huvitav koos t88tada ja lihtsalt jutustada.


Seni olen aidanud komposteerimise ja aiandusega. Oleme t6stnud ymber komposti ja tekitanud uut hunnikut aegam66da. Andres L6o juba muigas mitu kuud tagasi, et nyyd ma siis elan sellist elu, et viskan sitta ja laulan hanedele serenaadi. Hanesid pole veel kohanud, aga Quinta de Boico on esimene talu, kus olen pidanud sitta viskama seni! T6si, sitt kompostiks, seega sitaviskamine with a difference! :)


Guido ja perekond elavad muide off-grid, s.t. et nad pole yhendunud elektri- ega veev6rku. Elekter tuleb p2ikesepaneeli kaudu ja vesi loodusest, mis siis organiseerub kraanikaussidesse l2bi isetekitatud kanalisatsioonisysteemi. Vesi tuleb kas suurtest tynnidest v6i kaevust. Sulastele on neil m6eldud 6ues asuv WC ja vannituba, kus uriini kogutakse plastikpudelitesse ja sitt koguneb maa alla, kus ta peaks ise komposteeruma, peaasi et sinna muud jama (nt. WC pesuvahendeid) ei satuks. Hetkel kuumaveekraan duši jaoks ei funka, aga Guido on lubanud selle korda teha.


Seni on aga elu siin t2itsa tore olnud. T88 6ues on olnud yllatuslikult nauditav, ilm on olnud soe ja ymberringi on loodus ysna ilus. Olen aias n2inud ka sidruni- ja apelsinipuid. Isekasvatatud apelsinid on aga kuivad (proovisin ise ka), seega puuvilju ostab perekond endiselt supermarketist. Toidu osas perekond on muide taimetoitlased. Samuti olen hakanud nyyd rohkem leiba s88ma yle jupi aja. Guido endakypsetatud leib maitseb hea. R22kisin hiljuti Guidoga taimetoitluse teemal ja tema arvates on hirm proteiini v2hesuse yle taimetoidu puhul alusetu.


Okei, selleks korraks k6ik. Laup2eval proovin pilte postitada.

Täna Lissabonis

Vaade merele.

Täna käisime Joaoga väiksel autosõidul. Kõigepealt läksime tema emale külla. Joao oli oma emalt saanud mingi vastamata kõne ja seega ta arvas, et midagi on lahti. Kuna ta ema on küllaltki vana juba, siis ta kartis kõige halvemat, liiatigi, et ta on oma ema ainus poeg ja juba on ta kaotanud oma isagi. Sõitsime siis mõõda rannikujoonel paiknevat Marginali avenüüd, kus võis näha ookeani. Saabusime Joao ema poole Paredes, astusime sisse. Köögis nägime kirjakest, kus siis tuli välja, et ema oli läinud järgi tädile. Lõpuks saabus ema koos tädiga ka korterisse. Olime mõnda aega Joao ema pool, mulle pakuti lõunaks riisi koos kalkunilihaga. Võtsin rõdul natuke päikest, täna ongi siin olnud päris ehtne suveilm, umbes 25 kraadi, ei saa kurta.


Vaade rõdult (pildistatud Paredes)

Siis sõitsime Belemi kultuurikeskuse juurde, kus pidime kokku saama Joao sõbranna Niniga. Plaanis oli vaatama minna kunstinäitust kultuurikeskuses paiknevas Berardo muuseumis. Üleval olid seal kaasaegse kunstniku Joana Vasconcelose teosed. Vasconcelos kasutas materjalideks igasugu objekte, näiteks klaaspudeleid, sukki, tampoone, peegleid, tordikarpe, Nike'i tossusid, lipse, aspiriinitablette, plastiknõusid ja muud huvitavat. Nii oli ta teinud näiteks plastiknõudest südameid, tablettidega kaunistatud mööblit, pottidest-pannidest kõrge kontsaga kinga ja muud huvitavat. Väga postmodernistlik, teravalt ühiskonnakriitiline aga samas lapselikult mänguline stiil. Tõeliselt hea kunstielamus. Joao on suur kunstisõber.


Postmodernistliku kunsti stiilinäide: aspiriinitablettidega kaunistatud tool.


Postmodernismi stiilinäide 2: potistiletto

Igal juhul täna on olnud päris tihe päev. Ja õhtul võibolla ootab kokkusaamine veel ühe Joao sõbraga. Mis muidugi tähendab, et igale poole täna ka ei jõua, aga pole hullu, jõuab ka edaspidi, kui vaja. Tegin kaameraga pilte ka. Ülevaatlikum galerii on siin.

The Rodent Has Landed - ehk viimaks ometi Portugalis

Huh, peale nädalast viivitust õnnestus lõpuks mul ikkagi Portugali lennata. Alguses olin küll lükanud lennu edasi neljapäevale, aga kuna mul olid siis kahtlused tuhapilve piisava hajuvuse osas, lükkasin veel kaks päeva edasi. Hiljem vaatasin, et neljapäeval lennud Helsingist Frankfurti ja sealt Lissaboni ikkagi toimusid. See on üks neist kordadest, mil olen soovinud, et oleksin riskialtim. Ja mõtlesin, et tont teab, mis laupäeval juhtub. Õnneks siiski on tänaseks lennuliiklus normaliseerunud. Kuigi nägin samas teel Frankfurdist Lissaboni ikka suhteliselt vähe reisijaid lennukis. Hiljem lugesin, et ilmselt on reisijate vähesus seotud sellega, et paljud katkestasid tänu tuhapilvedele oma lennud üldse. Mina aga ei matnud siiski mõtet lennata kevadeks Portugali veel maha.

Ja siin ma siis olen. Saabusin praktiliselt kesköö paiku. Jõudsin ühe couchsurfingu tüübi korterisse nimega Joao, tal oli parajasti külas üks brasiillasest sõber, käisime korraks Tejo jõe äärses baaris. Ilus linn see Lissabon, kuigi öisel ajal on väsinuna, pikk lend selja taga, natuke raske infot vastu võtta. Täna kindlasti loodan linnale rohkem pilku peale visata. Ilm on ilus, sooja on umbes 20 kraadi, aknast välja vaadates avaneb tänaval lehtedes puude näol mõnus rohelus.

Homme pärastlõunal aga võtan ette mineku WWOOFi farmi, mis asub Tabua lähistel kesk-Portugalis. Kuidas mul seal minema hakkab, eks see selgub. Igaljuhul olen nüüd Portugalis mai lõpuni.