Multiphonic Rodent - Formations (uuesti saadaval!)

Üks hea idee, miks laadida oma muusikat tasuta üles failidena, on, et kuitahes palju teised ka sinu mussi tasuta ei laadiks alla, sul on ikka oma muusika alles. Eeldusel, et sul on kõik kenasti salvestatud ja lingid püsivad. Vahel siiski juhtub, et lingid surevad ja pahatihti sureb ka kõvaketas, mistõttu võid ikkagi oma muusikafailid kaotada.

Siin tulebki mängu kingimajanduse (gift-economy) teine pool: sinu fännid võivad sinu muusika uuesti üles laadida. Meilisin mitmele sõbrale sooviga laadida üles uuesti oma esimene kogumik "Formations" (2008). Berk Vaheril olid failid alles ja täna sain just kätte. Thanks Berk!

Laadisin just terve albumi Soundcloudi setina ülesse kuulamiseks. See set on praeguse seisuga (viimati toimetatud 4 novembril 2017) kõvasti permanentsem link olnud.

Natuke farmijuttu kah

Täna oli Vale da Lama quintas erandlik laupäev. Sest ees oli suur projekt, milleks olid ettevalmistused käinud juba paar nädalat. Istutasime nimelt puid quinta laagriplatsile. Hommikupoole valmistasime veel auke ette, kus segasime mulda kompostiga. Pärastlõunal aga tulid vabatahtlikud, keda olime oodanud, ent kelle tulek ei olnud heitliku ilma tõttu kindel. Ilm igaljuhul läks siis paremaks ja vabatahtlikke tuli ikka üksvahe. Ja nii me siis tegime päris suure seltskonnaga kolm tundi tööd, traktor käis toomas komposti veel täitmata aukude jaoks. Osad puud, kaitsmaks jäneste ja teiste näriliste eest, vajasid kaitsevõret enda ümber. Kasutasime selleks bambuskeppe ja kanaaediku võret. Väiksematele panime lõigatud plastikpudelid ümber. Enamik puid vajas siiski vaid bambuskeppi toetuseks. See nädal ongi suuresti kulgenud puid istutades, nädala sees panime ka viljapuud mulda mujal territooriumil.

Eile aga tegin esimest korda teistele süüa täiesti iseseisvalt. Ma tahtsin teha midagi risotto laadset, aga teatud oluliste komponentide puudumisel (mida vist ükski risotto retsept välja ei jäta) ma lihtsalt keetsin riisi ühes juurviljadega niimoodi väga katseliselt. Kui sa ise ei ole eriti harjunud keerukaid toite valmistama, siis tundub päris hirmutav teinekord proovida midagi ise teha. Permakultuuriga on samamoodi: see kõik on väga raske töö ja paneb proovile. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem olen valmis endale väljakutseid esitama ja proovima sellegipoolest midagigi teha. Sest mis oleks alternatiiv: kui ma ei teeks üldse süüa, peaksin rohkem nõusid pesema ja see oleks päris igav väljavaade. Närv on alati sees ja kõik tundub ponnistusena, kuid vähemasti õpid iga kord midagigi ja lõpuks on hea tunne, et vähemalt sain millegagi hakkama.

Ran Prieur, kellele ma varem ka viidanud olen, on oma maatükil tööd tehes samamoodi lähenenud: teatud asjad tunduvad eriti rasked ja siis ta lihtsalt proovib katse-eksituse meetodil, vaatab, millega on võimalik asi üldse aetud saada. Minu eilse õhtusöögi kohta: mulle baastasemel see üldiselt maitses ja ilmselt ka Victorile. Aga kui ma nägin, kuidas Renato muutis riisiroa enda portsjoni veel isuäratavamaks lisades oliiviõli, peterselli ja päevalilleseemneid, siis see andis juba ettekujutuse, mida võiks edaspidi taolise roa puhul arvesse võtta. Igatahes tundub, et eksperimentaalset muusikat tegeva inimesena suudaksin ma kindlasti taluda ka pinget eksperimenteerida muudes eluvaldkondadeks. Sest sellist asja, nagu totaalne läbikukkumine ei ole olemas, on vaid tulemused, mis mõnikord huvitavamad, üllatavamad kui vahest.

Mulle ei meeldi puritaanlus!

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Kuu aega juba Portugalis

Nii, täna sai täis terve kuu alates ajast, mil ma Portugali saabusin ja seni ma olen rahul. On ikka sootuks teine tera, kui ilm on palju mahedam, sest ma tõesti vihkan külma ilma. Samas ma pole kindel, kas ma tahaks kogu aeg siin olla, sest suvel jälle läheb esiteks maru kuumaks ja teiseks on Portugali ühiskonnas probleemid, mis on tihti öövastavalt kurvad. Palju on vaesust ja raskusi ära elamisega. Kindlasti on paljulubav idee pidada siin talu, aga suvekuumus oleks paras väljakutse. Vähemasti külmaga on võimalik end rohkem riidesse panna (samas kulub põhjamaades kõvasti rohkem energiat), aga kuuma ilmaga on selge limiit, kui palju kihte sa saad riietuse osas maha võtta.

Nii et hetkel mulle täitsa meeldib idee talvituda lõunas, naastes põhja poole kevade-suve perioodiks. Vähemalt kolmandik ajast Eestimaal olla mulle täitsa sobiks. Aga on selge reegel: alla 12 tunni jagu päikesevalgust per päev dikteerib märksa ebameeldivamad olud minu jaoks 57ndal-59ndal laiuskraadil. 37s laiuskraad on aga märksa teine tera. Päiksevalguse hulk ei lange kunagi alla 9 tunni ja kui päike paistab eredalt, siis tundub temperatuur alati soojem, kui tegelikult. Mistõttu võib kas või 15 soojakraadiga rannas päikest võtta kui olud sobivad. :)

Eile saabus uus wwoofija. Roberto Itaaliast, kes on juba neli aastat rännanud ringi ja käinud erinevates kohtades õppimas uut jätkusuutliku elustiili ja permakultuuri kohta. Viimati oli ta Bulgaarias. Ta on veendunud taimetoitlane ja meil just oli päris terav vaidlus sellel teemal, mis minu jaoks oli pigem stimuleeriv. Vahest on hea, kui teise inimese sootuks erinev maailm seab sulle väljakutseid ja sa ise pead suutma oma seisukohtade eest seista. Ma kindlasti ei nõua, et kõik inimesed mõtleksid minu moodi, sest eks vahel oleks ka huvitav mingit uut vaatenurka enda jaoks avastada. Roberto tundub olevat päris tark inimene ja see juba on midagi. :)

Roberto tahaks tulevikus luua oma enda ökoküla või vähemalt community, kus elada. See oleks huvitav, aga probleem on selles, kuidas leida sobivad inimesed ja kas isegi kõige sobivamate inimestega oleks võimalik koos elada. Ma olen paratamatult paradoksaalselt jäärapäine individualist ja samas lootusetult passiivne. Juba kogemus Opium Flirdiga illustreerib, et ma olen rühmas pigem passiivne indiviid, kes siis vaatab kõrvalt, kuidas teised domineerivad ja minu ideed varju jäävad, ja siis ma muutun passiiv-agressiivseks, tundes põletavat resentmenti teiste vastu, kes mind alla suruvad, või ma kujutan ette, et mind surutakse alla. Mõni ime, et ma lõpuks ei näinud muud võimalust, kui lahkuda.

Ühesõnaga, kollektiivielu oleks vist minusuguse passiivse introverdi jaoks vastunäidustatud. Pigem kujutaksin ennast elavat nagu Thoreau, enamasti tegutsedes üksinda, ent vahest siiski toetudes või pakkudes tuge teistele. Samamoodi ka muusikas. Kõige parem on mängida kõiki pille ise, aga aegajalt kutsuda ka instrumentaliste, kes valdavad pille, mida mina ei oska mängida (nagu mina olen kasutanud vasktorude mängijaid), või mängides ise mõnda oma erilist pilli teise jaoks (nagu ma hiljuti puhusin flööti Krustoki jaoks). Mulle see valem sobiks, et ma ise loon enda ümber Epliku mõttes eliidi, aga oleksin hea meelega ka aegajalt osa kellegi teise eliidist (ja viis aastat tagasi ühel Kinomaja kontserdil trummi mängides ühe loo jaoks olin korraks osa ka Vaiko enda eliidist, loodetavasti kunagi veel). Äkki on võimalik jätkusuutliku elustiiligi mõistes omada enda ümber kogukonda, samas eemaldades need kogukonna kõige igavamad osad? Kes teab.

Koduõpe ja laste sotsialiseerumine

Aivi Renteli arutelus koolivägivalla teemal sisaldub muuseas ka alljärgnev tsitaat:

Osa peresid valib lapsele koduõppe, sel juhul on vaja koolis käia ainult õpetajatele vastamas. See polegi vilets variant, aga sotsialiseerumine kui selline jääb olematuks.

No muidugi, see on paljude kooliõppe pooldajate ja koduõppe vastaste lemmik-strawman argument, et koduõppes laps jääb sotsialiseerimata. Minu meelest on see argument pullikaka. Avalik kool, kus lapsed peavad alluma pea vanglalikule korrale ja kus igasugu jõhkrad konfliktid on pea sama kärmed tekkima kui viirused külmas ja ebasoodsas kliimas, on minu seisukohast kõige kehvem variant lapse sotsialiseerumiseks. Koduõppe vastased tihti targutavad, et lapsi peabki õpetama "reaalsusega kohanema", et see on elu, kui sind kiusatakse, siis see õpetab sulle nii mõndagi. Aga miks ei võiks inimese lapsepõlv olla õnnelik, miks meid peab igasugu ülekohtuste kannatustega peedistama? Maailmas on tohutult võimalusi inimestega kohtuda ja õppida teiste inimestega arvestama, mis ei nõua seda, et sa viibiksid vabakäiguvangla tüüpi institutsioonis, kus sa võid saada ja saadki vägivalla ohvriks. Isegi kui ei kiusata, on kool kui institutsioon parimal juhul ikkagi üsna intsestuaalselt piiratud viis sotsialiseeruda. Nii et igaljuhul ma soovitaks lapsevanematel, kel on kahtlusi terve selle koolipõhise haridusvalemi osas, saata see kooliinstitutsioon perse ja minna koduõppe teed.

Siin aga lugemist teemal, kuidas kanda hoolt sotsialiseerumise eest, kui valida koduõppe tee.

Ran Prieur ja tema savimaja

Soovitan lugeda Ran Prieur'i maablogi, kus ta kirjeldab kõiki töid ja projekte, mis ta oma isiklikul tsivilisatsioonist eraldatud maalapil ette võtab. Äsja sai põhimõtteliselt valmis tema savimajake. Dokumenteeritud on ehitusprotsess ühes fotodega. Minu arust on see muljetavaldav, kui keegi saab hakkama mingi ehitisega, hoolimata suht vähesest ehitusalasest kompetentsist. Savihütt näeb igatahes päris kena välja.

Mis aga minusse puutub, siis täna alustuseks istutasin kasvuhoones mõned taimed (peet, kapsas, piprataimed jne). Ilm kisub tuulisemaks, vihmasemaks ja jahedamaks.

Kolmas päev

Tänane põhiprojekt oli pajupuude ümberistutamine. Milles olid oma väljakutsed. Esiteks pidime mõned eile kaevatud augud pool meetrit ümber nihutama. Teiseks kolm ekstra auku jäid tunduvalt kõvema pinnase peale, ning vesi, millega augud kastsime, ei tahtnud kuidagi alaneda kahes kõige kõvema pinnasega augus. Kolmandaks olid pajud juuripidi nii kokku kasvanud, et neid eraldada oli päris raske. Vot mine ja tea, kas need pajupuud ellugi jäävad.

Samuti oli minu peal täna õhtusöögivalmistamine. Ma pole eriti harjunud keerukamaid toite valmistama, nii et mu ees seisis väljakutse. Otsustasime, et teen salati kõrvale riisi. Victor aitas hautatud juurviljade prepareerimisega. Lisatud sai ka tuunikala. Roog tuli päris maitsev.

Pärast sööki aga helistasin Guidole maja telefoniga. Jutustasime päris pikalt. Oli meeldiv üksteise hääli kuulda. Minu ja Guido hääled on ikka üsna sarnased ja ma olen isegi avastanud kohati ennast tema moodi kõnelemas. Tuli 17 minutit kestev vestlus. Tavaliselt ma telefoniga väga pikalt ei räägi, aga heade sõprade puhul võin alati erandeid teha. :)

Tänaseks kõik.

Lühidalt tänasest päevast

Pildil ujumisbassein.

Täna hommikul tegime uue kompostihunniku aeda. Pärast lõunat puhastasin aga kapsapeenra umbrohust. Pärast tööd käisin aga ujumisbasseinis ujumas. Vesi oli, kui uskuda kraadiklaasi, umbes 20 kraadi soe. Kindlasti soojem, kui ookeanivesi, kuid ometigi juba suhteliselt jahe. Täna oli väljas soe ja edaspidi on võimalik isegi kuni 22kraadi sooja. Järgmine nädal aga peaks sajusemaks, tuulisemaks ja jahedamaks minema.

Siin aga tutvustav profiil quintast, kus ma hetkel olen. Võimalik on lugeda põhiinfot ja vaadata ka paari pilti. Quinta do Vale da Lama.

Minu esimene päev uues quintas

Ärkasin täna kell 7. Surfasin kuni umbes üheksani netis ja siis läksin hommikust sööma. Söin müslit ja siis näitas Julia mulle quinta ümbrust. Päris suur ja uhke territoorium igatahes. Siis andis Julia mul valida: kas töötada aias ühes hollandlasest vabatahtliku Victoriga või aidata tal endal köögis keediseid prepareerida. Olin huvitatud viimasest variandist.

Kõigepealt keetis Julia viigilehisest kõrvitsast (Cucurbita ficifolia) moosi. Kasutusjuhendi moosi valmistamiseks leiab siit. Selleks korjasime aiast päris mitu kõrvitsat. Kasutasime siiski vaid paari, k.a. üks päris vana vili, mis Julia sõnul nägi perfektne välja. Siis õpetas Andrea, portugaallanna, kes küll ei osutunud Renato elukaaslaseks, küll aga käib ta suviti quintas lastelaagrit juhendamas ja on siin muidu tihe külaline, kuidas küdooniaviljadest (inglk. quince, ladk. Cydonia Oblonga) teha tarretist ja marmelaadi (kaks eri asja ikkagi). Siis läks ta ühes Renatoga shoppama.

Aa, küdoonia. Esimest korda maitsesin küdooniatarretist Guido quintas sel kevadel. Küdooniatarretist tehti ka Saksamaal Kathrini farmis ning küdooniad kasvavad isegi Eestis, believe it or not! Väga mõnus maitse igatahes. Ja vili ise lõhnab ka hästi, kuigi ise ta päris söömiseks ei kõlba, ikka keediste tegemiseks enamasti.

Keskpäeval sõime lõunaks suppi ja siis jätkasime küdooniaviljadega. Tarretise valmistamisega läks aga väheke nihu, sest suhkur, vesi ja kooretükid-seemned said lisatud vales järjekorras. Samuti juhtus Juliaga õnnetus, ta sai kuumast veest vähe kõrvetada, mistõttu ta pidi oma käe laskma Andreal kinni siduda. Marmelaadiga aga läks kõik kenasti. Kell 3 lõpetas Julia oma töö, mina aga hiljem alustanuna tõin viimase asjana aiast käsnkõrvitsaid (luffa), millest saab looduslikke käsnu valmistada. Puhastasin ära juba mõned pliidi kohal rippuvad värsked käsnad ja koos Victoriga prepareerisime kaks käsnkõrvitsat.

Siis otsustasin randa minna. Võtsin läpaka kaasa ja pildistasin natuke ümbrust.


Selline on külalistemaja esine.


Siin on päiksepaneelid. Tõsi küll, need on pigem basseinis vee soojendamiseks.


Siin just valmis saanud jurtatelk, mis tulevikus peaks wwoofereid majutama.


Ja siin mina poseerimas jurta sees. Täitsa äge struktuur, peaks ütlema.


Vaade kasvuhoonele ja juurviljaaiale.


Ja siin mina Atlandi ookeani ääres. Söandasin ujumaski käia. Vesi on juba suht jahe, aga üht karastavat-värskendavat suplust saab ikka lubada. Kui Kristjan Melega Portugalis elas, siis Kristjan olevat suisa pea detsembri alguseni ujumas käinud meres.

Vahepeal oli meile külla tulnud üks Portugali paarike. Ja niimoodi siis seitsmekesi sõime õhtuks pastat mereandide ja tsukiiniga, hiljem magustoiduks rõstitud kastaneid, mida ma tegelt esimest korda sain maitsta juba kaks nädalat tagasi, siis kui eelmises quintas päris mõnusa grilliõhtu tegime.



Oma magamistuppa naastes võtsin välja klarneti, et oma pillil tavapärased skaalaharjutused läbi teha ja avastasin, et ruumil on ikka päris võimas naturaalne reverb. Lagi on siinsetes tubades ikka päris kõrge ja nii kajab pill ikka väga hästi. Naturaalne reverb on ikka üle prahi võrreldes mistahes elektroonilise efektisimulatsiooniga, veendusin selles ise. Salvestasin jazz-improvisatsiooni Audacityga ja siis sain ma Ervinilt meili, kus muuseas ta soovitas, et ma võiks reisil ikka mingeid audioasju ka üles panna, kas või field recordingut. Mis seal ikka, by request siit tuleb see salvestus.



Edaspidi ilmselt teen oma pillimänguharjutused läbi jurtas, sest ehk on seal intiimsem õhkkond, kui majas, kus teised paratamatult mu tõrtse kuulma peavad. Tänaseks aga kõik, varsti aeg nagunii magama minna.

Tartu kodulindistajate koostöö!!!

Puhusin Saksamaal Ivo Krustoki ühele uuele loole natuke flööti (aitüma Kathrinile, et laenas). Lugu pealkirjaga "Mu Truudus on Ruudus" saab kuulata-allatirida vot siit.

Ja taas uues Portugali quintas sedapuhku

Veel vanas farmis.

Jõudsin jupp aega tagasi Sao Teotoniost Lagosesse. Tulin oma eelmisest farmist, kus interneti kasutusvõimalused olid piiratud ja mis oli tsivilisatsioonist ikka väga eraldatud, uude quinta'sse. Paistab vägaväga teistmoodi olevat, peatun külalistemajas, mis peaaegu nagu hotell. Ja internet levib päris kenasti. Ma ikka olen seekord tõesti üllatunud igakord, kui ma uude farmi lähen vabatahtlikuks. Esta ja Nilsi talus sai palju nalja ja oli muidu lõbus, seda poleks mitte oodanudki. Eks näis mis siin edasi saama hakkab.

Vastu võttis mind Lagose bussijaamas siinses plaanimisjärgus olevas külalistemajas elav majahoidja Renato ühe portugaallannaga, vist tema elukaaslane. Ning üks Ameerika wwoofija Julia. Peremees Walter ise elab hoopis eemal ning peaks siia tulema alles uuel nädalal millalgi. Loodetavasti saab siin töö mõttes nii mõndagi põnevat teha. Aga eks see selgu.

kiire blogipost Portugalist

Nädal tagasi jõudsin Portugali. Olen seni peatunud talus 15km eemal Sao Teotoniost. Talu peab Saksa immigrandipere Esta ja Nils koos kahe lapsega, kes ise plaanivad lõpetada WWOOF-hooaja novembrist, seega mina olen neil tänavu aasta viimane WWOOFija. Ja ma pole üksi, peale minu on veel kaks noorukit USAst, Elizabeth ja Cody. Nii et esimest korda olen töötanud ühes teiste WWOOFijatega. Seltsis on tõesti segasem, peab tõdema. Tööd oleme teinud hobusetallis, aiamaal, põllul ning eelmise nädala suurprojekt oli hobuste ratsutamisplatsiks mõeldud territooriumi rookimine kividest.



Territoorium on hämmastavalt suur. Pere ise magab ühes väikses majakeses, mille ees on väliköök. Lisaks on ehitus/renoveerimis-järgus üks suurem maja. Maal on laiali kolm karavani, ühes neist, mis on värvitud üle hipi-stiilis, ööbin siis mina. Gert „Trash“ juba ironiseeris, et Saksamaal elavat ma hipitalus. See on palju hipilikum talu. Nils ja Esta on ikka igati vabameelsed ja mõnusad tüübid, peale tööd oleme ikka ühes õlut ja veini koos joonud ning naernud, eelmine reede käisime ka rannas ning laupäeval jämmimas ning ühes teises talus väikest viisi pidu pidamas. Nii et seltskonna mõttes igati bueno. J



Portugal tundub olevat ideaalne maa, kus talu pidada. Maastik hämmastavalt kaunis, ilma et kõrgus merepinnast hullupööra varieeruks. Ja siinses kliimas saab ka väga paljusid vilju kasvatada. Miinusteks ehk suvine kuumus ja talvine vihm. Aga praegu on kõik ilus, Saksamaal juba läks külmaks, aga siin olen kogenud suisa temperatuure üle 20. Nii et igati kenal ajal sattusin siia. Nüüd on küll jahedam, aga see on ikka troopika võrreldes külmade kodumaiste temperatuuridega. Või perse, Eesti on Põhjapoolus võrreldes subtroopilise võõndiga!



Seda lumma, mis mind kevadel siia tõmbas, tundsin igatahes nädala eest saabudes jälle ja kui meeldiv äratundmine see oli. Portugal on maa, kus olla õnnelik, mistõttu pole ime, et siin niipalju immigrante on. Siin lõuna pool leidub sakslasi, põhja pool rohkem inglasi, hollandlasi ja belgialasi. Kas ma järgneva viie kuu jooksul ka eestlasi näen, see selgub. Kuid järgmine talunik, keda külastada plaanin, võin öelda, et on natuke leedukas oma veres.



Praeguseks lõpetan. Internetti saab siin enamasti kasutada pigem meilide lugemiseks, nii et enne novembrit ma vist uuesti ei blogi.

Kuidas ma Saksamaal elanud olen

Postitan mõned pildid vagunelamust/ehitussoojakust/karjusehütist, mida siis mulle Saksamaal WWOOFides peavarjuna on võimaldatud. Alguses ma kasutasin hoopis üht magamistuba suures majas, aga esiteks hakkas karjusehütt mulle meeldima, teiseks saab siin ligi naabri wifile, kolmandaks kolis tuppa sisse hoopis üks noor umbes 20-23-aastane sakslanna, kellega Kathrin on juba mõned aastad tuttav olnud ja kes on aidanud viimasel ajal talutöödega. Mis tõi kaasa selle, et ma kolisin tervenisti karjusehütti.


Veel üks pilt karjusehüti eest.


Taustal koiku, mille peal magan.


Pildistatuna hüti tagant. Kõik fotod on korraliku kaamera puudumisel tehtud Maci Photo Boothiga, nii et sellest ka sitem kvaliteet ja väiksem reso. Eriti raske on saada head pilti, kui sisseehitatud kaamerale vahib päike vastu.


Ja siin pildil on ahi, mida ma siin kütnud olen. Ilm on seni endiselt olnud hea ja päikseline, kuid kiskumas ka juba jahedaks. Eriti öösel, mistõttu olen ahju kütma hakanud. Õnneks tuleb ahju kütmine mul juba palju paremini välja. Mul pole vaja isegi enam iga kord uut lõket alustada, vaid teatud intervallide tagant lihtsalt sõetükkidele uusi halge lisada ja tuli varem või hiljem süttib taas. Muidu aga on hütis olemine väga mõnus, tubane oma Thoreau-likul viisil.

Ahjaa, viimasel ajal olen harinud aiamaad, kaevates komposti peenrate sisse. Ning terve perekonnaga pluss veel mõnede talus peatuvate külalistega puid vedanud. Ma ei mäleta, et oleks varem nii suure hulga inimestega koos elanud, söönud ja töötanud. Karjusehütt ongi minu üksinduse kindlaks linnaks-varjupaigaks, mis minusugusele introverdile sobib.

Trashi blogis

Aitüma tantsulisele prügikastikutile, kes mind filmide ja muusika kohta küsitles ja sissejuhatuseks ka päris sooja kommentaari kirjutas. Küsitlus ise on siin.

Täna oli õues päris soe ilm, võib julgelt pakkuda 20 kraadi või isegi nats üle. Kandsin täna jälle lühikesi pükse, mis viimati jalas vast 1,5 kuud tagasi, mil temperatuur Eestis hakkas kukkuma kõvasti alla võrreldes varasema kuni 30kraadise suvekuumusega. Täna puhastasin aiamaal ühe peenra umbrohust, kust varem olin ära korjanud oad. Siis kompostihunniku vasakust poolest koristasin ära kõrvitsataimed ühes mõnede kõrvitsatega. Kathrin seletas, et kõrvitsad võib vabalt nii umbes maikuus panna kasvama kõdunevale pinnasele, soovitavalt siis komposteeruvale orgaanilisele materjalile. Lõpetuseks korjasin ka vaarikaid.

Internetti saan kasutada muide "karjusehütist". Paistab, et naabri wifil pole salasõna vaja sisestada, et sellega ühineda. Täna ühendasime ka hobusetallist ühe pikendusjuhtme, et saaksin läpakale juhtme taha panna. Nüüd põleb ahjus lõke, mille ma just katse-eksituse meetodil põlema sain. Otsustasin, et kütan hüti soojaks täna ööseks. Tuletegemine on alati nii keeruline, igal ahjul on justkui omaette isiksus, mis tähendab, et need trikid, millega sa panid põlema X ahju, ei tööta üldse ahjus Y jne. Sellepärast ongi hea jahedamal ajal WWOOFimas käia, et erinevates ahjudes tule tegemine arendab lõkke süütamise oskusi. Täna öösel polegi vist teab kui külm, aga ei tee paha selle ahju isiksust tundma õppida.

WWOOF-talu keset tsivilisatsiooni

Tervitused Saksamaalt head lugejad!

Olen alates 1. oktoobrist peatunud Saksamaal, taaskord olen ette võtnud WWOOF-retke välismaale. Hetkel peatun Kesk-Saksamaal ühes külas, mis on umbes 35km Kasseli linnast, nimega Volkmarsen-Ehringen, mis kuulub Volkmarseni väikelinna valdusse. Ehringen on küla, kus elab umbes 900 inimest ja seal asub ka üks talu. Kus peatun mina.

Talu peab üks perekond, kus mees Florian töötab maastikuarhitektuuri õppejõuna Kasselis ja naine Kathrin on sotsiaaltöötaja, kes enamasti töötab kodus. Ja kasvatab Florianiga ühist tütart nimega Dora. Teised pere lapsed on pärit paari eelmistest abielust, kummaltki abikaasalt kaks last. Ehk siis nn. patchwork family. Talus on hobused ja lambad ning aiamaa. Nende maatükil asub üks suur vana savist elamu, mis on juba umbes 150 aastat vana ning mida paar on jõudumõõda renoveerinud. Samuti üks ratastel haagissuvila tüüpi ehitis, mida Kathrin ise kutsub "shepherd's hut" (karjuse hütt), kus Kathrin elas enne, kui ta esimesest lapsest rasedaks jäi, ent mis on siiamaani alles. Olen seal ööbinud ja kuigi öösel läheb juba külmaks, tuleb sellegipoolest seal ehtne Thoreau tunne peale.

Seni olen abiks olnud aiamaal, koristasin esimese asjana oad ära ja täna konserveerisime need. Ja siis veel nipetnäpet muid asju, nt. hobuselauta koristanud ja aidanud ühel poisil muruniitmisel. Muruniiduk, millega ta pidi täna naabri muru niitma, oli muide siuke, et korjab kogu niidetava heina plastikkonteinerisse, mis vajab iga paari hetke tagant tühjendamist ning minu ülesanne oli heina kärutada edasitagasi.

Talu on igaljuhul päris mõnus koht. Nagu eelpool mainitud, asub ta külas, mis on suht tihedalt asustatud. Nii et minu senine WWOOF-talu, mis on kõige vähem isoleeritud. Tüüpiline on see, et WWOOF-farmerid elavad parimal juhul oma naabritest pea kilomeetri kaugusel, või nad on üldse väga hõredalt asustatud asukohas. Nüüd on aga peaaegu tunne, nagu WWOOFiks kuskil väikelinnas. Ja ka muidu igati vinks-vonks olemine. Perekond on ka väga sümpaatne, perenaisega on alati huvitav jutustada ning Dora on lihtsalt nunnu, üldse on kõik väga sõbralikud ja elurõõmsad siin. Nii et minu jaoks igati sobilik. Arvata võib, et tulen järgmine aasta tagasigi.

Siinses peres on mõned instrumendid ka. Kaks nailonkeeltega kitarri. Kusjuures Kathrin on ka flööti õppinud. Ma olen ta pilli, mis seisab külmkapi peal flöödi-stand'il, ka väheke uuristanud ja jumala korralik instrument, parem kui minu oma isegi, ka Yamaha pill. Üks positiivne omadus on see, et pillil tuleb madal C-noot päris kenasti välja, minu omal ikka kuidagi nõrgalt kohiseb, kui sedagi. Ja siis ma sain aru, et ilmselt on viga ikkagi lekkinud klapipadjas, mitte selles, nagu ei oskaks ma üldse madalaid noote eriti puhuda. Tulevikus peaks laskma enda pilli üle vaadata.

Kaasa võtsin seekord oma pillidest klarneti. Plaanin tõsiselt kätte võtta ja oma pillimänguoskusi harjutada. Harjutangi vabal ajal "karjusehütis" skaalasid. Mõned mu tuttavad muusikud võivad ju arvata, et ma oskavat hästi puhkpille mängida. Ervin ütles Areaali saates, et minu tugevam külg on puhkpillid, Ramo aka Pastacas peab minu flöödimängu isegi osavamaks, kui enda oma ja ka Vaiko näeb minus klassikalist puhkpillimeistrit. Kahjuks ma ise tunnen, et mul on veel arenguruumi kõvasti ja mu stiil on esialgu suht piiratud. Arvata võib, et teistel on karp lahti, sest see on ju nii rariteetne, et keegi hakkab 20ndates eluaastates mitte aint ühte, vaid ka kahte puhkpilli mängima ja näib, justkui oleks tal omaette suhe nendega. Samas mikroskoobi all paljastuks, et ma olen ikka paras amatöör. Albert Linntam ja Tanel, kes nüüd Opium Flirdis mult puupuhkpillide rolli üle võtnud on (ja ta sisuliselt toodigi bändi mind asendama!), puhuks mulle iga kell tuule alla. Igal juhul nüüd on mul palju aega, et ennast arendada. Vähemasti seni olen osanud mängida seda, mida tahan ja teab, kas nt. "Ratatouille" oleks ikka seesama, kui ma oleks seal kiiremaid ja sõrmimurdvamaid käike tulistanud?


Vanakooli puhkpillimeister? Või pigem toores amatöör? :)

Ilm oli siis, kui ma tulin, sügisele tüüpiliselt sombune, kergete sademetega. Pühapäeval aga läks ilm päris ilusaks ja tänagi oli mõõdukalt soe ilm, nii umbes 15-20 vahemikus soojakraade. Kindlasti ehtne suvi võrreldes jaheda Eesti kliimaga praegu, mille eest ma tõtt-öelda kodunt putku paningi. Minu eesmärk on teha tänavu aasta midagi, mida ma varem ei ole teinud: talvituda lõunas. Paar nädalat hiljem on plaanis jälle Portugali sõita ja seal peaks vähemalt novembri lõpuni veel Eesti mõistes suvetemperatuurid võimalik olema. Kindlasti ei kuku temperatuur talviti väga külmaks ja pärast eelmise talve jubedat pakast on igasugune pääsemine soojemasse keskkonda teretulnud. Ma ei ole üldse talveinimene paraku. Ideaalis ma teeks muidugi nn. hemisphere hopping'ut, ehk hüppaks põhjapoolkeralt lõunapoolkerale aastaaegade vaheldudes, aga see läheb arvatavasti liig kulukaks. Vb. järgmine aasta teen ära selle triki, et sõidan talvituma nt. Brasiiliasse. Eks näis.

Imandra Lake ja Ulrich Schnauss - Plink Plongi laiv (arvustus)

Eelmisel nädalavahetusel esines Eestis taaskord Ulrich Schnauss. Sarnaselt eelmisele korrale oli soojendusbändiks Rein Fuksi juhitud ansambel. Sedapuhku oma esikplaati esitlenud Imandra Lake.

Imandra Lake tuli Plink Plongi lavale umbes pool kaksteist. Koosseisus Rein Fuks (kitarrid, vokaal), Eve Komp (vokaal, sünt, metallofon), Rivo Järvsoo (kitarr), Tõnis Kenkmaa (bass) ja Taavi Laatsit (sünt). Üllatas trummide puudumine, rütmid tulid fonona Fuksi sülearvutist. Laulud mängiti seega just nagu plaadil, ainult "Öö Laul" oli esitatud tervetoon kõrgemalt ja ilma ukulele-introta. Samas oli kitarride, süntesaatorite, metallofoni ja vokaalide kokkumängus piisavalt seda tunnetust, mis laivis plaadilugudele uue hingamise annab.

Fuks mängis lisaks oma tavalisele rohekassinisele Jazzmasterile ka Danelectro kitarre, üks neist suisa 12-keelne (loos "Seesamseesam"). Eriti mahlakalt kõlas kitarrimeloodiate duubeldamine metallofoni poolt. Imandra Lake'i etteaste oli lühike, aga mõnus. Lõpetuseks tegid nad ühe kaverloo, mis oli kontserdi ilmselt kõige Pia Frausilikum moment.

Hiljem tuli lavale Ulrich Schnauss, kes oli suurele lauale üles seadnud läpaka, kontrollerid ja mikserpuldi. Kuigi Schnauss on tuntud shoegaze'i uue laine ühe vaieldamatu meistrina, keskendus ta pigem oma repertuaari technolikumale küljele. Suurema osa ajast ta keeras nuppe manipuleerimaks oma Ableton Live'i setti, kõik lood suubusid üksteisesse ilma pausideta.

Kohati kõlas üllatuslikult raju tantsulist kütet, mis lõi rohkem kui kaudseid seoseid Chemical Brothersiga. Samas oli Schnaussi kava päris pikk ja kohati kippus tähelepanu hajuma. Seda enam, et Schaussi läptop+kontrollerid presentatsioon implitseerib homogeensust, mis tihti elektroonilisele muusikale pigem karuteene teeb.

Kõitvamad hetked olid siiski need, kus Schnauss lasi oma sisemisel Kevin Shieldsil mõllata. Kui ta mängis klahvkat, tegi ta seda eriti elavalt ja dramaatiliselt, samas sundimatult. Ning lisaloona tehtud lühemat setti alustas üks üsna raju laks shoegaze'imist, mis tõesti rokkis. Kuigi Schnauss ilmselt soovib shoegaze'ist nüüd kaugeneda, oli siiski selge, et selles stiilis teeb Schnauss silmad ette nii mõnelegi teisele.

Arvustus ilmus veidi lühendatud kujul 28nda septembri Postimehes.

Opium Flirt Catfishi soundtrackil

Opium Flirdi Facebooki seinal täna siuke uudis:

Meil on hea meel teatada, et üks meie vanem lugu "Saint European King Days" valiti USA mängufilmi "Catfish" soundtrackile kus teiste seas Beach Boys ja Philip Glass.

Minu kommentaar: hea valik!

Kui taskukohane on ökoelu?

Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.

Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.

Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.

Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.

Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.

Imandra Lake - Seesamseesam

Pia Fraus oli eelmise kümnendi üks tähtsamaid nimesid Eesti indirokis. Neil õnnestus leida mõningast tähelepanu ka välismaal ja mängida ka koos mitme tunnustatud indi-nimega, nt. Piano Magic ja Ulrich Schnauss. Arvamusi selle bändi kohta oli seinast seina, kriitik Blake Butler (All Music) näiteks kirjutas Pia Frausi teise albumi "In Solarium" kohta, et bänd on suutnud edukalt taaselustada shoegaze'i kõitvama poole. Negatiivsemalt meelestatuile tundus eelmise kümnendi sees neli plaati ilmutanud PF aga oma indi-iidolite isikupäratu jäljendajana.

2009nda aasta lõpus ilmus aga 3Pead kollektiivi koostatud kogumikalbum "Eesti Pops nr 1", läbilõige Eesti värskeimast alternatiivmuusikast. Bändiliider Rein Fuksi heliloome oli ka esindatud, küll aga mitte enam PF nime all. Kogumikul ilutses lugu pealkirjaga "Ilus Aeg", esitajaks märgitud Imandra Lake. Paistis välja, et Fuksi ja Eve Kompi uus projekt laulis erinevalt ingliskeelsest Frausist eesti keeles. Tekkisid küsimused, et kas esiteks on Fuks loonud eestikeelse kõrvalprojekti ja teiseks, mis saab Pia Frausist endast?

Tänaseks on selge, et Pia Fraus on lakanud olemast. Raadio 2 saates "Muusikanõukogu" andis Eve Komp vastuse, et bänd lihtsalt vajus ära lõpuks. Selles valguses pole Imandra Lake mitte PF'i kõrvalprojekt, vaid jätkuprojekt. Pealtnäha jätkab Imandra Lake eelmise bändi shoegaze-rida, mistõttu küünikute meelest on saund endiselt My Bloody Valentine'i, Pale Saintsi ja Slowdive'i faksiimile. Samas võib julgelt öelda, et küünilisus on selgelt vale mõtteviis "Seesamseesamile" lähenemiseks.

Prominentseteks kõlavärvideks pole enam efektirohke sudutav kitarr ja sellele sekundeeriv kosmiline sünt. Helipilt on muutunud selgemaks, otsekui kristallselge [Venemaal asetseva] Imandra enda järveveena peegelduvad vastu akustilised kitarrid, klaver jm. pillid. Fuksi ja Kompi vokaalne keemia on muutunud üha peenemaks ja nende põimutud lauluhäälte tekstuur juba äratuntavaks Fuksi firmamärgiks.

Mis veel enam, pealtnäha Imandra Lake'i nõrkusena tunduv liigne heliline sarnasus shoegaze'i legendidega on osatud sedapuhku tugevuseks keerata. Mõned lood, nagu näiteks "Liugle Liugle", "Ole Mu Laev", "Puhangus" jmt sugereerivad tegelikult uut sorti folk-muusikat, millel pole mitte midagi ühist folkmuusika tavapärase kujundiga. Ning nende kaver Johansonide laulust "Külm" on osatud panna kõlama oma seitsmeminutilises kestuses pigem hüpnootiliselt, kui et tüütult. Hea sooritus. Imponeerivalt mõjub ka bluusivormi võttev "Igane", mis sobib plaati lõpetama ülihästi.

"Seesamseesamit" võib üldjoontes lugeda õnnestunud plaadiks, sest kingapõrnitsemis-šabloon on siin selgelt kasutatud atmosfääri loomise eesmärkidel. Ja tulemuseks on omamoodi indi-folkalbum, mis võib kõlada psühhedeelselt ja mõjuda narkootiliselt sooja muusikana. On igati sobiv, et lauldakse eesti keeles, sest Fuks ja Komp kõlavad üha vastuvõtlikumana oma kodumaise muusikalise pärandi osas. Kindlasti võib sellelt post-Pia Fraus projektilt veel huvitavat muusikat oodata. (Hinne: 4)

Arvustus ilmus täna Postimehes.