Kuidas ma wwoofimisest puhkust pidasin

Guidol (käisin taas tema talus 12-20 aprillil) on hea termin minusuguste kohta: "career wwoofer" (ehk siis karjääri-wwoofija). Tõsi ta on, et alates 2013. detsembrist olen ma seda olnud full-time. Teinud lõpu sõltumisele pereliikmetest majutuse osas. Ja isegi Eestisse tagasitulekut paika pannes ikka otsisin uue koha. Triinu majaga on nüüd lõpp, ta peaks see aasta juba ise sisse kolima.

Eelmine nädal tegel't tegin tervenisti wwoofimis-vaba nädala. Ehk siis siuke väike puhkus. Kika ja Mele olid beebiga elanud juba novembrist Portos. Seega käisin kaks ööd neil külas. Siis oli mul lennupileteid otsides kõige soodsamaks võimaluseks olnud lend Portost Tallinnasse Bremeni kaudu paariöise peatusega. Leidsin Couchsurfingust ühe noormehe, kes mu vastu võttis. Ja kuna ma juba olin lubanud end Magma kontserdile ilmutada Valnerile kultuuriportaalist, siis nädalavahetus oli kavas Tallinnas.

Esmaspäeval 20ndal siis sõidutas Guido mind ühte kohta, kust sai hakata hääletama Coimbra suunas. Sain küüti umbes 25 minutiga. Coimbra lähistele jõudes proovisin õnne ka Portosse hääletamisel. Sattunud olin riigimaanteele. Ja nii tuligi välja, et küüti sain ma tükk-haaval. Ühes kohas jäin isegi kaheks tunniks toppama, kuni üks juht sõidutas mind kohta, mida ta ise paremaks hindas. Ja saingi küüti mehelt, kes viis mind Vila Nova de Gaia'ni. Mis, nagu pärast välja tuli, oli päris Portost vaid teisel pool kallast. Silla ületamine võttis sõitja sõnul viis minutit. Kohale jõudes tuli tuttav küll ette, ma käisin ju 2013. lõpus ka Portos ja olingi vist samast sillast korraks üle läinud. Hääletamine läks üldjoontes siiski edukalt, esimest korda õnnestus mul ses riigis hääletada end kaugemale, kui 100 km.

Melel ja Kikal oli parajasti külas ka Mele ema. Läksime siis perega välja ja Kika näitas kõikvõimalikke kohti jõe ääres, kus oleks lahe turnimas käia. Off the beaten track. Mele siis pidi lapsega kodu minema ja otsisime Kikaga mingi söögikoha. Järgmine päev kondasin omal käel mõõda linna ja tagasi tulles oli külla tulnud üks lätlaste perekond, kes ka parajasti Portos elas. Saskial (Kika tütar siis) oli sünnipäev. Ta on nüüd kahe-aastane. Käisime jalutuskäigul.

Porto linnas

Saskia laseb liugu

Äralend oli kolmapäeval. Bremenisse jõudsin kl 21.30 või niimoodi. Hämmastasin, kui kiiresti oli äraantav pagas juba pagasikonveierile jõudnud. Nii et sain oma suure seljakoti (kus suurema osa ruumist võtab bassklarnet) maru kähku kätte ja siis lennujaamast välja kah. Aga trammist jäin kuramus maha ja pidin järgmist ootama umbes 20 minutit. Mis ka lõpuks tuli ja seitsme minutiga olin vajalikus peatuses. Lõpuks sain sõnumi kaudu ühendust Richardiga, kelle juures peatusingi.

Richard on Leipzigist, aga on Bremenis tšellotudeng. Tal oligi tihti tegemist pilli harjutamisega ja ka orkestriprooviga. Seega veetsin neljapäeva rattaga mõõda linna sõites. Vanalinna arhitektuur mulle väga meeldis. Ilm oli ka hea, tavaliselt on siinses mereäärses parasvõõtmekliimas ilm pigem midagi Inglismaa sarnast. Aga natuke kvaliteetaega ka: käisime nii neljapäeva kui ka reede hommikul jõusaalis ratastega. See oli päris tore. Bremenis on väga väga mugav rattaga liigelda. Tundsin sest esmaspäeval rattaga Tartus sõites puudust.

Weseni jõe ääres

Vanalinnas

24. aprillil ehk reedel maandusin Tallinnas umbes 18.55. Ilm oli ikka üsna jahe. Läksin õe juurde. Olin taas ühendust võtnud Valneriga mõned päevad enne ja sebinud ennast sisse ka Owen Pallett'i kontserdile. Tahtsin näha seda Kanada luuperimeistrit. Samuti leppisime Mari Abeliga kokku, et tulen vaatama praegu jooksvat etendust "Me emad ostsid asju, et sõda ei tuleks" pühapäeval. Nii, et korralik kultuuriprogramm nädalavahetuseks.

Kontserdist juba arvustuse kirjutasin, väga vinge oli tõepoolest mõlemal. Etendus oli ka väga tore. Hea meel oli näha Riina Maidret, ta on ikka üsna andekas. Jim Ashilevi mängitud killer oli ka üsna killer. Ikka üsna palju asju toimus seal näidendis. Lavastati kunagises Krahli baaris, mis nüüd renoveeritud pisemaks ja seeläbi ka mõnevõrra intiimsemaks teatriaugus, mille kapatsiteet on umbes 100 inimest. Pärast Mariga kokku saamine tekitas ka üsna hea tunde südamesse. :)

Selline mu "puhkus" siis oligi. Teeks veel tulevikus, kombineerides couchsurfi ja mitme linna vahet lendamist. Või kas või mitme riigi vahelt hääletamist. Aga praegu, uus wwoof-koht asub Võrumaal. Seal on lambaid. Panen ühe foto esialgu.

Owen Pallett + Magma Jazzkaar 2015

Arvustus

Owen Pallett viiulil

Klahvpillidel

Triokoosseis

Magma rütmigrupp

Benoit Alziary, Hervé Aknin, James Mac Gaw, Stella Vander, Isabelle Feuillebois, Philippe Bussonnet,  Jeremie Ternoy

Zebehn Strain de Geustaah

Phlox - Mahlad (Intsikurmu 2 VIII 2014 LIVE)

Phlox laadis eile üles uue video YouTube'i. Lugu "Mahlad", mängituna live'is eelmise aasta Intsikurmu festivalil. Kui esimese 20 sekundi jagu tunduks nagu selline klassikaline pungijärgne mürarokk, siuke saund, mis võiks täitsa vabalt kas või Swans'ile kõlvata, siis varsti hakkavad Pearu ja Kalle töötama oma Rhodes'i ja sopraniga vastavalt ikka sedasorti maagiat, mis tuletab meelde Francois Cahen'i ja Yochk'o Seffer'i koosmängu Prantsuse post-Magma jats-rokk bändis Zao. Meloodiajooniste poolest on see lõdvalt seni Phlox'i kõige ida-euroopalikum kompositsioon üldse ja paralleelid ungari päritolu Seffer'iga seeläbi selgemadki, kui ootaks üksnes Rhodes'i ja sopransaksi kasutamisest dominantsete pillidena. Tavaliselt võiks ikka tõmmata paralleele teatud teiste fusion'i krestomaatikutega, aga seekord rohkem kui mujal kangastub siinkuulajale vastu Zao fantastiline debüütalbum Z=7L (1973).

Aga jah, video filmisin oma iPhone'iga. Originaali sound oli jõle kärisev ja seeläbi ka ülekohtune ansambli esinemisvõimete suhtes. Õnneks olid bändimehed saanud professionaalse salvestuse. Ja nii laadisingi selle video bändi jaoks üles, kasutada oli ka Tony Tonnilt saadud videomaterjali ja nii saigi komposiitsest videomaterjalist ja soundboard kvaliteediga helimaterjalist täitsa asjalik live-visuaal. Ja ehk lükkab see ka ümber eelarvamuse nutitelefoniga filmimise väidetavast alaväärsusest. Sest iPhone'iga filmitud videosid kiputakse materdama vasakule ja paremale! Asi pole kasutatud vahendites (ja ainult "õigete" kaamerate pooldamine ongi tegel't elitarism, mitte et see halb oleks, aga olgem ausad, sa vajad majanduslikku privilegeeritust, et high-end aparatuuri lubada! Mul on ka tuus sünt Prophet ainult sellepärast, et mul üks hetk oli piisavalt kapitali kogunenud), vaid toormaterjalide töötlusoskustes. Minu ootused igatahes ületati.

Video Möku Tänavamuusikalt

Just avastasin selle, pool aastat hiljem täiesti juhuslikult. Esitusel on "Elektromehhaaniline äratuskell viiendast dimensioonist". Täitsa korralik versioon, väga lähedalt on filmitud mu sünti ja mu käsi nendel.

Just discovered this by accident, six months after the fact. The composition being performed is called "Electro-mechanic Alarm Clock from Fifth Dimension". This is quite a fine version, the camera work really focuses on my synth and my hands on it.

By comparison, here's the same piece in 2011 whilst I was still performing as Multiphonic Rodent.

Võrdluseks versioon 2011. Tallinn Music Week'ilt, siis kui veel Multiphonic'una esinesin.

Helipea bassklarnetile / Pickup installed for bass clarinet

Alates eelmise aasta maist olin kasutanud ühte üsna odavat Shadow pieso-elementi oma bassklarneti võimendamiseks. Kuigi tulemus võimaldas eksperimenteerida elektroonikaga (eriti põnevaid tulemusi saavutasin pilli protsesseerimisega läbi süntesaatori), jäi üldine heli ise suht tuhmiks ja liiga saksofonlikuks. Teine probleem oli kontserdil trosti külge kleebitava pieso äravajumine.

Lahendasin probleemi sedasi, et võtsin Pasoana helipea, mida seni üsna edukalt sopranklarneti peal kasutatud. Siis soetasin teise bassklarneti (ei tahtnud originaaliga riskima hakata) huuliku, millesse auk puurida. Vaja läks drilliotsa paksusega 5.5mm. Puurisin augu läbi huuliku, mis oli fenoolvaigust plastmassist valmistatud. Kruvisin siis Pasoana külge. Proovisin siis arvutisse natuke salvestada pilli ja tundub, et võtab pilli sama hästi üles, kui sopranklarneti.

Helipea huuliku küljes / Pickup attached to the mouthpiece

Since last May I had used a Shadow piezo pickup to amplify my bass clarinet. Even though it enabled me to experiment with electronics (particularly fruitful were the attempts to process it through an analogue synthesiser), the basic sound itself was a bit dull in terms of frequencies as well as a bit too saxophone-ish for my liking. Plus the piezo element (glued to the reed) had a tendency to loosen off the reed at concerts.

I solved the problem by deciding to attach my trusty Pasoana clarinet pickup (so far used on my b-flat clarinet) to the instrument. To this end I first purchased a second mouthpiece (so that I would not ruin the original in case the experiment backfired) for the instrument. Then I borrowed a drill with a 5.5mm drill bit. I drilled the hole into the mouthpiece made of phenol resin (a hard plastic). I screwed the Pasoana into the new hole. Finally I made an attempt to record some of my playing and I managed to get a good sound out of it. Pasoana works just as alright for the bass clarinet as it does for my b-flat clarinet, amplifying from the mouthpiece fairly good.

Salvestamas elektriklarnetit / Recording the electric clarinet

Kui iPhone ekraan puruneb

Eelmine reede mõranes mul iPhone'i ekraan kildudeks. Juhtumisi olin pühapäeval sõitmas Lissaboni ja nii ma uurisingi võimalusi, kuidas ekraan ära vahetada. Sain ühest maci poest nimekirja Apple'i parandusteenindustega ja käisin täna lähimais nendest. Mulle öeldi, et on kaks võimalust: ma kas lasen telefoni täiesti välja vahetada (kallim ja ajakulukam variant) või ma lähen teeninduspunkti nimega Journey by Day, mis asub sama hoone teises otsas.

Leidsin Journey by Day üles ja sain teada, et iPhone 4S ekraanivahetus võtab 25 minutit ja läheb maksma 70 eurot. Olin juba mõelnud, et ehk võib remondikulu minna suisa kolmekohaliseks, nii et tegelt lõppkokkuvõttes isegi hea diil. Eestis tõenäoliselt oleks kulu 75 euri, nii et Portugalis on hind mõnede eurode võrra soodsam. Võib-olla mingi DIY variant oleks veel soodsam, aga ma ise veel ei söanda midagi sellist proovida. Nüüd on uus ekraan telefonil ja olen täitsa rahul. Nii et Portugalis on võimalik iPhone'e käia remontimas lasta Journey by Day teeninduspunktis. Aadress Avenida Afonso Costa 44.

Pildil sissepääs poodi.

Happy birthday Iris

Today Iris, Guido's daughter, is ten! We had a birthday party yesterday (pic here), but today's her real birthday! So Iris, here's to you you such a lovely girl ! ! !

Kapingbdi, fado ja Viseu

Guido quinta'st umbes 1km kaugusel asub Kapingbdi baar. Nädal aega tagasi laupäeval oli seal fado-kontsert. Esinesid kitarristid Sousa ja Rui Pina ja ka paar fadista't (ehk laulusolisti). Sousa mängis juhtkitarri ja kohati olid ta soolod päris põnevad. Eriti meeldis mulle portugali kitarr. Kõla mõttes on see justkui mandoliini ja 12-keelse kitarri ristand, väga ilusalt kõlab.

Teisipäeval aga korraldas Guido road trip'i Viseusse. Seal käisime kõigepealt Itaalia restoranis ja siis käisime ühes kultuurikeskuses vaatamas Jim Jarmuschi "Only Lovers Left Alive" linateost, mis oli päris põnev.

Täna on aga Kapingbdis feira da ladra (ehk kirbuturg). Ostsin Guido tütardele mõned jõulukingid.

Kohalik siider

Sain täna sünnipäevaks Guidolt (alates 19. novembrist Portugalis ja minu esimene valik oli muidugi mõista vana hea Quinta do Boiço ehk prtg keeli "Metsa talu") selle pudeli siin:

Pole veel pudelit avanud, aga kindlasti on see suurepärane. Ehk siis kodus valmistatud siider ühelt tema sõbralt.

Tervitus: "Happy Birthday Edmund. Love, Guido"

Sessioonifotod Vooremaalt

Lõppenud suvi sai veedetud taas Triinu talus Vooremaal, kus ma eelminegi aasta tööd tegema sain. Veetsin seal tervelt viis kuud seekord, maist oktoobrini. 14ndal kuupäeval lendasin tagasi Itaaliasse, läksin taas vabatahtlikuks Stefano juurde.

Töö tegemise kõrvalt salvestasin uut muusikat ka. Välja sai antud EP The Low Beeflatter. Kuulata saab, nagu ikka, Bandcamp saidilt.



Panen mõned pildid ka.

Seadsin esimesel võimalusel prooviruumi üles. Sinnasamma tulevase vannitoa ruumi, mille kivimüürid ma eelmine aasta valmis ladusin. Harjutasin igasugu vanu lugusid juhuks kui live-pakkumine peaks tulema ning proovisin ka uusi ideid genereerida.

Aja mõõdudes tuli mõte, et kui mu uus materjal saab juba esimest korda sisaldama salvestatud bassklarnetiosi, siis miks mitte seda uudset faktorit maksimiseerida ja tehagi kõik puhkpilliosad vaid selle pilliga. Nii tekkis mõte teha nelja looga EP (kõik minu vanemad EP'd on olnud viie looga. Kontrastiks tegi Opium Flirt 2010. aastal kolme looga EP) väga spetsiifilise kontseptsiooniga: üks puhkpill, üks kindel noot (si-bemoll), mis dikteerib iga loo harmoonilise kliima.

Üldse tuli mõte teha tagasihoidlikuma pillivalikuga arranžeeringud. Erinevalt eelmistest salvestustest otsustasin esmalt sisse taguda trummid...

…siis tegin Prophet 08 klahviosad.

Ja viimaks salvestasin bassklarneti nii elektriliselt (keele peal on pieso-element, mille juhet on ka pilli kaela ümber näha) kui ka läbi kondensaatormikri, tihti stereos (mikrisaund vasakul, piesosaund paremal). Mängisin sisse nii soolod, ansambli- kui ka madala otsa partiid. Nimelt "The Low Beeflatter" (ehk siis: madal sibemoll-pill) ja "Zen Spicebox" on üles ehitatud bassklarneti ostinatode peale. Tegin kahekihilise bassi nende kahe loo jaoks, normaalne mikrisaund ning piesosaundile panin bassipluginaid peale, et asi ikka madalsageduslik oleks.

Käisin veel Tartus salvestamas elektriorelit (kasutasin kahes eelnimetatud loos) ning tiitelpala intros kasutasin ka Vermona firma elektroonilist klaverit Ida-Euroopast. Vokaalid salvestasin ülakorrusel. Salvestasin juhtvokaali tervetooni võrra madalamalt sisse läbi Varispeed funktsiooni Logicus (varispeedi sai palju kasutatud eelmine aasta puhkpillide jaoks Art Disease albumil).

Kui materjal valmis sai, siis sellega paralleelselt lõpetasin ka põrandapaneku töö (osa tehtud Triinu isa abil) ja kolisin kogu kupatuse pärast Arhiivi kontserti ülalkorrusele. Tegin proovi Möku Tänavamuusikafestivali jaoks ja hakkasin veel uut materjali salvestama. Prophet 08 on siin pildi peal statiivil, mille puujuppidest kokku kruvisin üsna rohmakalt ja algeliselt. Vasakul all nurgas on Vermona võimendi.

Vaiko Eplik ja Eliit - Tartu Uus Teater 27 IX 2014

Tere tulemast tagasi, klahvpilli-Vaiko! Juulis mäletatavasti võttis Vaiko oma senised katsed taas-tutvustada elektriklaverit Eliidi pilliarsenali kokku sedasi: "Mulle ei meeldi klahvpille püsti mängida, mulle ei meeldi, kui mu bänd liiga Coldplaylikult kõlab". Mõtlesin tema sõnade üle päevad hiljem. Mõte jäi pidama ka selle peale, et Epliku bassimehel Kostjal on ju täitsa oma Fender Rhodes. Huvitav lahendus oleks selle pilli kaasamine Eliidi live-setuppi. Kas bänd selle peale tuleks või mitte, jäi toona selgelt iseasjaks.

Eeldasin, et minu esimene võimalus näha Eliiti aastal 2014 saab olema 2012-13 perioodist juba selle poolest teistmoodi, et olin Vaikolt läbi mingi intervjuu kuulnud, et ta mängib jälle naturaalkitarri. Sest tal oli ju hiljuti välja tulnud valdavalt akustiline plaat "Nelgid" ja ta oli ka juulikuisel soolokontserdil kiitnud oma uut pilli.

Ilmusin Tartu Uude Teatrisse kusagil poole ja kolmveerand üheksa vahel. Õnneks ei olnudki nii pikka saba, kui ma esiotsa kartsin. Kohe kiirustasin lava juurde pilliparki uudistama. Ja ennäe: laval oligi Rhodesi klaver! Ilmselt oli Vaikot ikka tükk aega painanud probleem, kuidas ikkagi teha teatud klaverilaule. Osad neist ka uusima plaadi peal. Ootused kontserdi osas olid igal juhul lakke kruvitud.

Vaiko pillid: Rhodes, elektrikitarr, akustiline kitarr. Akustilisest kitarrist paremal pool on ka näha üht aparaati võimendi peal, mis läks kasutusse kava teises pooles, aga sellest hiljem.

Lavale tulles alustati lauluga "Suu lilli täis", mis kõlas kohe eriti hästi live-seades. Kui lauluosa läbi, vajutas Vaiko kärinaploki põhja ja terve Eliit mängis võimsa progeroki jämmi laulule otsa. Et Eliit oskab rokkida, selles pole viimased kaks aastat vähimatki kahtlust olnud. Aga see oli elektriseeriv!

Vaiko, nelgid ja Rhodes klaver.

Sten Sheripov muide mängis akustilist kitarri avaloos. Pill paraku vilistas aeg-ajalt, vist oli viga piesoelemendis. See oli ka ainus lugu, kus Sten naturaali tinistas.

Järgmiseks tulid naturaalkitarriga esitatud laulud "Nelkide" pealt. Laulus "Mina ja Mr Bean" istus Kostja - kelle oma see Rhodes tegelikult oligi - ka ise elektriklaveri taha.

Kostja, nelgid ja Rhodes klaver.

Bassimängijal oli ka sitaks plokke oma pedalboard'is. Viiendas laulus "Kuningal on külm" üllatas ta päris maadraputava bassikärinaga. Meenus millegipärast Metallica "Orion" intro, kus Cliff Burtoni bassisaund sarnanes väga overdrive'iga Hammondile.

Vaiko ei võtnudki elektrikat kätte enne kuuendat laulu, milleks oli määratud "Käis ja naeris". Üllatav valik, kuni kuulsin instrumentaalset keskosa. Vaiko ja Sten nimelt tegid kitarridega naerusaunde. Vaiko mängis kromaatilisi liine ja Sten libistas vasakut kätt mõõda kidrakeeli. Lava ees keskel olles on stereoefekt super!

Vasakul Sten

Ja paremal Vaiko

Esimeses osas kantigi terve plaat ette. Ja otse loomulikult lõpetas kava instrumentaal "Tiitrid". Jällegi rokkis Vaiko kärinaga Rhodesi ning filmimuusikalik instrumentaal transformeerus powerhouse jämmiks, kus oli kuulda, et Vaiko pole siiski lõplikult maha jätnud oma proge/psühhedeelia kalduvusi.

Teise kava avasid trummimasina saundid. Uurisin asja ja nägin, et võimu peale oligi mingi analoog-trummimasin paigaldatud. Biidi järgi oli aru saada, et kava esimene laul saab olema "Mõtetes mõrudais". Hea versioon. Taustvokaalid Stenilt ja Kostjalt kostsid hästi välja, Sten andis oma kitarriga hästi palju sellele soul-laulule juurde. Sellele tuli otsa "Murelik brünett", ka trummimasina põhja peale. Mulle meeldis see live-versioon rohkemgi plaadiversioonist. Vaiko Todd Rundgreni sensibiliteet ja Steni psühhedeelne kidra andsid meeldiva kombo. 

Murelike brünettide poiste kvartett mängib teile rokki, souli, bossat, folki ja isegi psühhedeelset progerokki. What's not to like?

Järgnes kahe laulu jagu ka "Varielu" materjali, selle Eliidi koosseisu raison d'etre. "Homne päev" ja "Soorebased". Mõlemas mängis Vaiko elektrikat, kuigi hiljutiselt Kuressaare kontserdilt on YouTube'is video, kus Vaiko esitab "Soorebaseid" akustikal.

Vaiko vabandab, et plaadid (ilmselt on silmas peetud Nelkide LP formaadis helikandjaid) jäid Tallinnasse, kuid lubasid muusikalisi kingitusi. "Lilled Algernonile" tegi meele rõõmsaks sellel reporteril siin (ja nii mõnelgi teisel, ühel fännil suisa silt selle laulu pealkirjaga kaasas). Väga kena versioon. Sellele otsa tuli mingi laul, mille puhul ma tükk aega mõtlesin: kurat, mis see küll olla võiks? Algus meenutas kangesti Stereolab'i "Nothing To Do With Me". Kui vokaal sisse tuli, siis selgus, et "Must Uks" on ümber seatud Rhodesi klaverile. Väga nautisin seda versiooni. Järgnes veel paar lugu "Nõgeste" pealt, millest ühe laadisin just YouTube'i. 

"Lauludest ja muust", no midagi ei saa parata, Radar oma hiljuti elavate kirjast lahkunud Jaak Joala perioodist tuleb kangesti selles laulus meelde!

Lisalugusid oli kolm ja kõigis neis mängis Vaiko elektrikitarri. Kõige rabavam hetk oli Kostja Tsõbulevski ronimine Rhodesi parema serva otsa. Siin saigi olla kaks võimalust: kas Kostja ei tea, mida ta teeb või ta teab, mida ta teeb. Tuli välja, et teab. 

Vaiko igatahes jäi oma Rhodesi kogemusega väga rahule. Justnimelt see pill oligi lahendus klahvpilli dilemmale. Rhodes ongi vist elektriklaver, mis meeldib kõigile, välja arvatud Keith Jarretti tüüpi puristidele, kelle meelest kõik elektr(oon)ilised klahvpillid on "mänguasjad". Jääb vaid loota, et ehk koguneb Vaikole üks päev piisavalt kapitali, et ka omale see super "mänguasi" (ehk asi, millega mängida kontserdil laule nagu "Lilled Algernonile", "Suu lilli täis" ja "Mõtetes mõrudais") osta.

See oli esimene Vaiko Epliku kontsert, mis mind üle hulga aja tõeliselt entusiastlikult tundma pani. Olin midagi sellist juba viimased kaks aastat kannatlikult oodanud ja mu ootused isegi ületati. Kahe viimase plaadi materjali ning ka akustilise kitarri ja elektriklaveri kaasamine aitas sel rokkbändil esitada materjali, mis näitab nende laia stilistilist haaret. Kallervost muide, kui "Varielu" tuuride ajal oli tal kaasas see pesumasinatrummel, siis seekord oli ta oma trummisetti lisanud rattakella. Samuti mängis ta üsna palju harjadega, esimest korda kuulsin talt sedasorti mängustiili. Pean Kallervost lugu kui võimekast trummarist, kes oskab hästi musitseerida, aga kes õnneks mitte kunagi ei kipu ülemängima. Ta oskab Vaiko lugusid Vaikost paremini trummeldada, ilma lisamata liigset ballasti. 

Nii et igati kiiduväärt kontsert. Ka setlist - mille nüüd postitan - oli laitmatu:

Kava 1 - Nelgid

Suu lilli täis

Reede avab väravad

Juulia

Mina ja Mr Bean

Kuningal on külm

Käis ja naeris

Nelgid

Tantsijad

Suudluste aeg

Tiitrid

Kava 2 - Nõgestest ja muust (minu pealkiri)

Mõtetes mõrudais

Murelik brünett

Homne päev

Soorebased

Lilled Algernonile

Must uks

Hurraa

Lauludest ja muust

Lisalood

Sylvester otsustab surra

Armastus päästab maailma

Pidu saab otsa

The Fuxx, Ouu + Galvanic Elephants - 12 IX 2014 Genklubi

Eelmine reede esinesid Genklubis The Fuxx, Ouu ja Galvanic Elephants. The Fuxxi nägin esimest korda, kui tegin Indiroonika laivi veebruaris 2013. Siis olid nad kahekesti. Nüüd on neid kolm tänu trummari lisamisele. Trummar mängis väga hästi ja parendas bändi üksvahe võrreldes eelmise 19 kuuga.

Põhiline argument kohale tulemiseks minu jaoks oligi Ouu. Esimene kontsert. Tuli välja, et selle bändi jaoks aasta viimane. Nii et ajastusega isegi vedas. Olen seni nõus olnud kogu kiitusega, mis bändile osaks saanud on. Osad on nina kirtsutanud, et Ouu kõlab lives liiga lohakalt. Mulle just paistis välja, et bänd võtab täiesti vabalt ja sundimatult asja. Noortebänd selle sõna positiivses tähenduses, nooruslik energia on see, mis loeb. Tehti igasugu materjali, nii plaadi pealt kui ka plaadiväliseid teemasid. Üks nendest oli inglisekeelne funk-lugu, kus taustvokalist Rahel Ollisalu haaras vaid selleks looks esinaise positsiooni ja etendas täiega funk-soul diivat rahvale. See oli vokaalsete võimete demonstratsioon, kohati tulid Ollisalu kõrist kohe nii kõrged noodid, et tekkis paralleel alt-saksofoni altissimo nootidega, mida need friijätsu mehed ikka pillist välja piinavad. :)

Kui eelmine aasta mulle tundus igal pool esineva bändina Wrupk Urei, siis 2014. tundub Galvanic Elephantsi aasta. Alates maist olen neid juba neli korda lives trehvanud. Tuuritavad endiselt "Mosaic" materjaliga, seega siin on oht setlisti korduma hakkamises. Bändile võiks kasuks tulla uue materjali looma hakkamine.

Rahvast oli päris palju. Ouu ajaks oli saal selgelt täis ja ega Galvanikudki ei saanud publiku puudumise üle kurta.

Möku Tänavamuusika kontsert 29 VIII 2014

Reedel 15. augustil jalutan õhtul Tartu linnas. Alates oma 30. sünnipäevast pole tolle seisuga mul veel kordagi olnud võimalust lives mängida. Mõtlesin kindlalt, et midagi peab ette võtma selle seisuga. Sattusin mõõda minema baarist nimega Möku ja nägin järgnevat kuulutust.

Pilt muidugi tehtud minu iPhone'iga nagu kord ja kohus, et pärast taipaksin ka meili saata. Nägingi üht korraldajat, kes juhtus mõõda minema. Vahetasime paar sõna. Pärisin, et kas võimendust ikka võimaldatakse ka, sest mul oli kindel idee eksperimenteerida elektrilise busking'uga. Sain mõista, et seda saab. Lubasin saata meili.

Mida ka tegin. Vastuseks sain, et umbes taoline luuperirida, nagu mina ajan, ongi see, mida nad oodanud on. Ööl vastu esmaspäeva võtab aga Genklubis minu paar live korraldanud ja nüüd Arhiivi pubis toimetav Villem ühendust. Ta pärib, kas oleksin huvitatud Arhiivis live tegemisest 21. augustil. Saime kokkuleppele ja tegin asja ära, pikemalt saab lugeda eelmisest postitusest.

Lõppeva nädala esmaspäeval hakkasin proovi tegema tõenäoliseks tänavamuusika festivalil esinemiseks. Otsustasin oma setuppi vähendada. Välja jätsin trummitaldrikud, parema käe trummimäng jäi solniku serva ja cowbell'i peale, viimase upitasin mingi puujupiga basstrummi peale. Agregaatidest jäid alles vaid luuper ja Bossi harmoniseerimispedaal oma klarnetite jaoks. Häda oli muidugi selles, et Korg Kaoss Pad'il, mida seni klarnetite jaoks kasutasin, on input switch ja Boss Harmonistil vaid üks input. Probleemi otsustasin lahendada setlisti kahte poolde jaotamisega. Esimeses pooles mängisin rohkem sopranklarnetit ja üleminekul bassklarneti poolde ma lihtsalt vahetasin juhtmed välja.

Reedel tulin Tartusse poole seitsmeks. Sättisin kiirelt asjad üles, tegin ühe laulu läbi. Heliproovis tegi natuke muret see, et mingid juhtmed vms. ajas heli ragisema. Lootsin, et seda jama kontserdil ei tule.

Natuke vaatasin ka ülejäänud esinejaid. Nagu võis oodata, tegid need, kes enne mind, kitarridega muusikat. Ma ikka olen veendunud, et kitarrimängijaid on maailmas nii palju, et sa pead absoluutselt olema tõeliselt kõva ja leidlik kitarrimees, et selle pilliga võluda. Nagu Argo Vals vms tegija. Vähemalt teadsin, et olen alates maist 2011. (mil otsustasin hakata kitarrivabaks luuperiartistiks) püüdnud selgelt arendada oma kõlapildilist nišši.

Ja nii ma siis enne kümmet kulgesingi linna peal siia sinna mõlemal pool Mökut kusjuures. Veidi enne kl. kümmet lõpetas eelmine punt enne mind. Sain oma pillid siis võimalikult kiiresti tagaruumist välja ja üles.

Olin tähele pannud ka seda, et eelmistel esinejatel polnudki kohvreid vms. väljas, et annetusi koguda. Seega tundus see tänavafestival väga teistmoodi spontaansematest tänavamuusika ilmingutest. Kena hulk muusikuid mängiski tasuta.

Õnneks oli mul idee inspireerituna ühest Barcelona elektroakustilisest tänavatriost: nad kogusid oma annetusi ja kui teatud arv eurosid annetasid, võisid vabalt võtta plaadi. Valmistasin siis ette hinnasildid ja nii jätsin oma klahvkakotti Civilisation EP ja Art Disease'i koopiaid, nii palju, kui mul neid veel oli.

Kontsert läks täitsa kenasti. Kuulajaid oli kogunenud muljetavaldav hulk ja paistab, et nende peal repertuaar - suures osas Art Disease plaadi materjal - töötas. Mängisin oma 50 minutit muusikat ära ja pärast tuldi ikka lausuma igatsorti kiidusõnu: trummimängust kuni bassklarneti kasutamise ja korduvmustrite hea toimimiseni väja. Plaate ka osteti. Ongi Art Disease koopiad praktiliselt otsas.

Kui õnnestub sedasorti avalikke esinemisi teha, siis on pärast tunne hea. Oma augusti kontsertidest saadud heaolutunne oligi see hea süst käsivarde, mida minusugusele muusikule vaja. Kui selja taga kontserte, kus ainult kümme (või veel vähem) inimest või üldse pikk põud laivitegemises, siis ikka hakkab endast natuke kahju ja sa mõtled, mis küll on viltu läinud. Aga pärast reedet näen ma ennast vähem raskustes muusikuna ja rohkem lootustandva artistina, kellel on potentsiaal läbi murda. Senikaua, kuni see tunne püsib, on kõik korras.

Pilt Möku Facebooki leheküljelt

SETLIST:

Elektromehhaaniline äratuskell 5ndast dimensioonist

Alentejo Blues

Põlenud sild

Päikesekell varjus

Transition

Zen Spicebox

Soojalt sinu - >

Kulunud kere

Le Savoir, C'est Le Pouvoir

- > viitab pausita üleminekule.

Arhiivi Live - 21 VIII 2014

Eelmine neljapäev läks suht kenasti kontserdiga Arhiivis. Mõned tuttavad olid isegi kohal, vastukaaluks sellele, kuidas ma 29. novembri kontserdil ei näinud oma tutvusringkonnast mitte kedagi enda etteaste ajal. Kontsert oli suhteliselt madala helitugevusega, trummid polnud mikrofoneeritud. Hea asi oli see, et ma kuulsin kõike, mis tuli läbi mikrofoni: oma laulmist, oma flöödimängu. Ma polnud mänginud flööti laivis alates aprillist 2013. Kuid too õhtu mängisin üsna mitu soolot flöödil.

Tegin kaheosalise kava. Esimene kava koosnes vanadest lugudest Multiphonic Rodent perioodist. Siis kaks uut lugu, mida plaanin panna uue EP peale. Lõpetasin improvisatsiooniga, mjs seekord tuli natuke mahedam välja. Teine kava koosnes tervest Art Disease plaadist. "Valss Rubyle" oli lavalemineku muusika, flööti ja bassklarnetit siiski sai peale ka mängitud. Eelmainitud novembri 2013. kontsert Genklubis oli esimene kord mängida bassklarnetit. Mida mängisin täiesti akustiliselt. Nüüd on mul kasutuses ka üks piezo-element. Mis ei anna küll kõige paremat saundi välja, kuid senikaua, kuni ma midagi paremat välja ei mõtle, on see kasulik pilli luuperisse mängimiseks. Kui midagi läkski kontserdil kehvasti, siis piezo-element kippus aegajalt ära vajuma. Kõige enam kannatasid selle all "Resilience" ja uue laulu "Zen Spicebox" lõpuosad.

Üldiselt jäin livega ikka rahule. Hea meel, et õnnestus see aasta ka laivis mängida. Kui reede õhtul ilm lubab, siis eksperimenteerin musitseerimisega tänavamuusika festivalil baari Möku ees. Harjutangi parajasti natuke tagasihoidlikumat setup'i (loe: vähem pedaale, trummikomplekt minimiseeritud solniku ja bassi peale).

Setlist:

SET 1: Uut ja vana

Art Trip

Elektromehhaaniline äratuskell 5ndast dimensioonist

Printsess & Paaž

Parem kosmogoonia

Tsivilisatsioon

The Low Beeflatter*

Zen Spicebox*

Improvisatsioon

SET 2: Art Disease

Valss Rubyle (fono + live fl & bcl)

Alentejo Blues

Põlenud sild

Päikesekell varjus

Transition

Kulunud kere

Resilience

Le Savoir, C'est Le Pouvoir

*uued palad, tulevase EP pealt.

Pildid Tony Tonni.