Kontseptsioon: Kolmas osa triloogiast Art Disease. Nii Art Disease (2013), Indian Summer in Portugal (2015) kui ka käesolev sisaldavad vokaalpalu kõrvuti paari instrumentaaliga. Vokaaliga lauludes on kasutatud nii inglise ja eesti keelt, kui ka mõnda muud keelt. Uuel plaadil laulan portugali keeles laulus "A Porta Verdadeira". Kosmopoliitne joon. Art Disease oli isiklikuma laadiga ja süntesaatorikesksem, Indian Summer... oli ühiskonnakriitilisem ja näitab naasmist kitarrimängu juurde ja Free Range Derangement ühendab isiklikku poliitilisega ja põhipillistaatuses on 12-keelne Danelectro kitarr. Kasutanud olen ka Takamine 12-keelset akustilist kitarri.
Salvestatud: Novembrist 2016 aprillini 2017 Portugalis. V.a. "The Inexpressible Qualities" ja "Metsavalss", põhiosad tehtud Lätis ühel laagriplatsil maikuus.
Kronoloogia:
2016
Mai: Salvestan "The Inexpressible Qualities" ja "Metsavalsi" põhipartiid. Ka "The Milk Never on Time", mis jäi plaadilt kõrvale.
August: Kolin Portugali ja hakkan uusi ideid genereerima.
November: Teen trummid kolme eelmainitud laulu jaoks.
Detsember: Hakkan salvestama loope, millest lood kokku panna ja neile pärast peale ehitama.
2017
Jaanuar: Salvestan puhkpillipartiisid ja hakkan sõnu kirjutama.
Veebruar: Salvestan suurema osa trummipartiidest..
Panin mikri paika ja ühendasin selle Kaoss Padi. Salvestasin läbi kajaefekti, tulemuseks selline lo-fi ambienss, mis paistab väga töötavat uutes lugudes. Sünte kasutan üldse veidi vähem, seega sedasorti klaverikõla on päris tore alternatiiv.
Põhimõtteliselt album ongi salvestatud. Tegin eelmine nädal enne klaverit veel igasugu muid asju, k.a. akustiline kitarr ja ka kellamäng. All pilt kellamängust.
Aga hiljem edastan rohkem teavet uue plaadi ja ka kontsertide kohta. Tänase päeva sees ületame kindlasti Hispaania piiri ja vaatame, kaugele ööseks pidama jääme.
Guido tuli kolmapäeval. Üksi, paariks nädalaks. Ülejäänud pere jäi Saksamaale. Kuni selle momendini olin ma talus omaette olnud täpsent seitse kuud ja kaheksa päeva.
Nüüd teeme majas korralikult koristustöid ja ettevalmistusi osade asjade väljaviskamiseks ja teiste Berliini kolimiseks. Hommikul käisin peenarde juures ja võtsin ühe jaanuaris külvatud redise välja.
Guidol oli hea meel seda näha. Põhimõtteliselt praegu võibki neid korjata. Kaks-pool kuud mullas täpselt paras aeg. Mul ainult hea meel, et õnnestus täiesti omal käel midagi söödavat kasvatada. Kahjuks herned pole eriti üles tulnud, nii et katse-eksitus jätkub.
Muusika loomine on mul ka läinud niimoodi vahelduva eduga. Vahel saan üksvahe tehtud, siis ei tee päevi või suisa nädalaid midagi. Eile aga sain külvamistööde kõrvalt ka viimaks laulusõnad valmis ja kuna täna tõotas järjekordset päikselist päeva, hakkasin ka vokaale tegema. Osade lugude jaoks oligi meloodiad olemas, aga ühe loo jaoks panin meloodia paika vokaale salvestades. Tundub, et ka niimoodi saab töötada. Praegu on mingi kaks tekstiga lugu veel, mida teha. Sealt edasi kavatsen teha pealispartiisid. Või isegi teatud asjad uuesti teha. Sest kitsaskohti ja põhjusi mitte rahul olla ikka leiab. Ka praegustest vokaalipartiidest on osad esiotsa platsihoidjad.
Messing around with a bugle found in the household, in February
Creating new music has had its ebbs and flows for me. Sometimes I get a lot done, then I end up doing nothing for days or even weeks on end. Yesterday in between spring plantings I finally completed my lyrics so I took advantage of another sunny day today and started singing. For many compositions I already had the melodies, but for one track I created the melodic bits as I was recording. I guess one can work like that as well. For now I have two more singing numbers to work on. After that I plan to do overdubs. Or even re-dubs. Because there's surely more than a few shortcomings and less than satisfactory things. Even a few current vocal tracks may simply be placeholders for now.
Aiandus on mul siin täiesti iseseisvalt olles olnud puhas katse-eksituse meetod. Sügisel tegin küll katset ühtteise külvamisega, aga kapsastest ei tulnud midagi välja. Oad küll tulid välja, aga talvel nende kasv hoopis aeglustus. Hakkavadki uue hooga kasvama kevade poole. Jaanuaris panin redised mulda. Kerkivad teised küll, eks näis, kuna valmivad.
Nüüd on märksa rohkem põhjust seda ja teist külvata, sest ilmad lähevad soojemaks, päikesevalgust on rohkem. Nii paningi täna herneid mulda. Kuue-seitsme meetri pikkusele peenrale külvasin kaks rida söögiherneid ja siis kaks rida neid herneid, mida saab tervenisti ära süüa. Portugali keeles nimetatakse feijao verde, inglise keeles mangetout peas, eesti keeles paistab lähim asi adekvaatsele vastele olevat salathernes.
Istutada plaanin ühtteist veel. Näiteks spinatit ja salatitaimi. Praegu ongi väga hea aeg õues tööd teha, päikest jagub, temperatuur tõuseb see nädal suisa 25 kraadi paiku. Pole paha.
Täna hommikul oli jälle päikest näha. Ja taevas vaid osaliselt pilves. Oletasin, et päikeseenergiat seega piisavalt. Seega seadsin üles trummide salvestamiseks kõik vajaliku ja tegin ära trummid lugudele, mida kujutan (vähemasti esiotsa) järgmisele albumile. Nüüd ongi põhiread olemas ja sealt edasi igasugused pealis- ja lisakihid (kuigi ei saa välistada ka mõningate olemasolevate asendamist, aga las nad hetkel kohta hoiavad).
Today the sun appeared again in the morning. And the sky was only partially cloudy. Thus it seemed there would be enough solar energy. So I went ahead and did the drums for all the tracks I envision putting on my next record. Now I've got the basic tracks done and from now on I expect to work on all sorts of top lines and other additional layers (though possibly replacing a few faulty tracks too, which I now allow to remain as placeholders).
EST: Vahepeal oli paus salvestamisest. Päikest küll oli jaanuaris, aga jube külm oli, rohkem küttepuid kulus ka. Peale selle maadlesin olin ka veel loominguliselt blokeeritud, väga raske oli sõnu kirjutada. Mis iseenesest väärib küll eraldi postitust tulevikuks, aga mainin praegu, et eelmine nädalavahetus sain viimaks paar emakeelset teksti valmis, nii et viimaks suudan edasi minna.
Aga nüüd on hoopis selline ilm, et pilves ja sajuvõimalusega, aga ilmateade ei ütle midagi selle kohta, kuna päikest näeb järgneva 24 tunni jooksul, sestap tuleb loota parimat. Seega, kui nägin täna päikest taevas keskpäeva paiku, kohe kasutasin võimalust. Seadsin oma Danelectro üles ja tegin rütmikitarripartiid kahele loole, mis neid vajasid.
Siit edasi, niipea, kui vähegi võimalik, proovin trummid teha ja hakata vokaalidega jändama, kui jälle päikselisemaks läheb. Aga see nädal jätkuvalt ilm pilves ja sajune. Enamasti. Hea, kui natukenegi päikest näeb.
ENG: I had a bit of a pause from recording. There was solar energy, but it was damn cold and I used up a bit more firewood than expected. Also, I struggled with the writer's block, felt too stuck in terms of my ability to come up with new lyrics. While this deserves a post on its own, I'd just mention that last weekend I did manage to produce a couple of texts in my native language, so I'm finally able to move on.
Now the weather is overcast and rainy. The forecasts however say nothing about whether I can expect any sun within the 24 hours, so I have to hope for the best. Thus, as soon as I saw the sun peaking out around noontime today, I quickly set up my Danelectro and commenced laying down a couple of rhythm guitar parts that I needed to do.
From now on, as soon as possible, I hope to do the drums next. Might have to start setting up the drum mikes already. And then commit myself to do the vocals, as soon as it gets sunny again on a more consistent and reliable basis. For now, it's good to see sun whenever it appears.
Päris kenasti tegelt. Tundub, et saan salvestada oma osi iseseisvalt ilma eelmisi kuulamata. Kui tempo ja taktimõõt paigas, siis sujub küll.
Soetasin ka mikro-SD kaardi, et saaksin ilma USBita faile mäku peale importida. Kitarri ja puhkpilliread asendasin esimese generatsiooni salvestustega luuperis, aga klahviosad ekstra efektidega kõlavad endiselt piisavalt hästi.
Tahtsin ühe enam-vähem valmisoleva loo põhjal (see oli seesama, millele flööti tegin laupäeval) proovida, kuidas iseseisvalt salvestatud luubid omavahel üldse sünkroniseeruvad. Paraku ma ei leidnud Jammani USB-kaablit üles. Jäigi vist Eesti maha.
Ikkagi oli huvi proovida. Seega tuli luubid arvutisse salvestada audiona. Tuli mõte läheneda asjale natuke "eksperimentaalselt" (kui nii võib öelda) ja kasutada Kaoss Padi. Seega kasutasin võimalust lisada efekte luupidele tehes teise generatsiooni salvestusi nendest.
Ilm oli täna ootamatult pilvine (üks neist kordadest, mil ilmateade täiega valetab). Kuna prognoos lubab edaspidigi rohkem pilvi ja isegi vihma kolmapäevaks (seda pigem tasub juba uskuda), siis see tähendab vähem päikeseenergiat, millega töötada. Seega tulevad selle nädala postitused praeguse salvestusprotsessi teemal.
Tahtsin ausalt öeldes midagi teistmoodi teha selle uue materjaliga. Mul tuli idee, et selle asemel, et kõik arvutisse korraga salvestada, ma võiks kõik luubid ette valmistada uue luuperiga. Digitech Jamman Solo XT on ju digitaalne ja võimaldab sättida täpse tempo ja taktimõõdu. Olgu öeldud, et suurem osa uutest lugudest ongi muudes meetrumites, kui tavapärane 4/4.
Seega, kui salvestada grupp luupe mingis tempos (ütleme 120) ja taktimõõdus (ütleme kõige tüüpilisema näitena enda puhul 7/4), siis pärast saab ju need põhilised ehitusblokid importida mäku peale ja need seal sünkroniseerida. Seega eelmine nädal ma tegelesingi palju justnimelt nende ehitusblokkidega.
Neljapäeval hakkasin kitarriluupe tegema. Reede pärastlõunaks olid valmis nii elektrika kui ka akustikaluubid. 12-keelsed kitarrid on väljakutse, tavapärane rütmikitarr tuleb kenasti välja, aga arpedžeerimine on keerukam, ikka tahaks medikaga pihta saada mõlemale keelele keelepaarist. Eriti just akustilisel nõuavad topeltkeeled sõrmedelt rohkem survet keeltele. Nii, et endiselt tuleb 12-keelsega ära harjuda.
Thursday I commenced the guitar loops. By Friday afternoon I had both electric and acoustic 12-string loops done. 12-string guitars remain a challenge, apart from the usual strumming which is nice. It is particularly arpeggiating that's more complicated, as I would prefer to hit both strings of any particular pair with a plectrum. Particularly on the acoustic the double strings demand more finger pressure. So I still need to get used to playing the 12-strings.
Aga siin videos mängin sisse ühe rütmikitarripartii Danelectrol ja olen äärmiselt rahul, kui hästi see välja tuli. Üks tuttav kommenteeris, et eriti rets saund ja tuleb nõustuda!
But here I play the rhythm guitar loop on Danelectro and I'm extremely pleased how it turned out. An acquaintance commented that it had a wicked sound to it and I have to agree!
Siin aga on töös üks instrumentaalpala, kus alguses kuuleb elektrilist luupi, mille peale mängin akustilisega arpedžosid. Elektrilise ostinato kirjutasin alguses klaveril, aga asi töötab ka Danelectro kitarril väga kenasti, võimalik, et kasutan põim-tekstuuri.
Here, however, is an instrumental work in progress. First there's an electric loop, on top of which I play the acoustic arpeggios. I wrote the electric ostinato on the piano actually, but the thing works so well on Danelectro, so I'll possibly aim for a composite texture when putting the track together.
Täna aga seadsin üles mikri Kaoss Padi ja lindistasin flöödipartii ühe teise instrumentaali jaoks. Tegelikult olen tänaseks ka mõned bassklarnetiluubid teinud, aga pill on häälest ära, nii et tuleb vaadata, kuidas seda probleemi lahendada ja siis need asjad uuesti teha.
Today I set up a microphone, fed into Korg Kaoss Pad and I cut the flute part for another instrumental piece. I've also cut some bass clarinet loops, but the instrument is a bit out of tune so I'll need to sort out the issue somehow before moving on and redoing some of the parts.
Just posted a short video clip. Of playing an electric piano groove from one of my more keyboard-oriented new tracks. Cutting the loops is going well, keyboard loops all done, will start with guitars and bass clarinet tomorrow, I hope. The weather's been good, each day before the sun begins to disappear behind the woods (which do obscure the sun from the panels about 3 hours before actual sunset) the batteries appear fully charged. Which is good. The batteries are too old, so I have to be more conservative with the electricity use after 2PM.
Panin just väikse klipi üles Instagrammi. Üks gruuviv elektriklaveri progressioon ühest klahvisemast teemast. Luupidega läheb hästi, klahvpillid tehtud, hakkan ehk juba homme kitarridega ja ka bassklarnetiga pihta. Ilm on olnud hea, akud paistavad täis olevat selleks ajaks, kui päike hakkab puude taha kaduma (mis juhtub kolm tundi enne tegelikku loojangut). Akud samas liiga vanad, seega praegu tuleb elektri kasutusega olla võimalikult säästlik pärast kella kahte pärastlõunal.
EST: Hakkasin just salvestama uusi asju. Täna on olnud eriti hea päikseline ilm, seega energiat piisavalt, et laadida patareisid ja lülitada pillid sisse. Saab olema põnev salvestada uut albumit päikeseenergia abil. Mis muidugi tähendab, et salvestada saan vaid siis, kui päikest paistab paneelide peale. Seda juhtub maksimaalselt viieks-pooleks kuni kuueks tunniks praegusel juhul.
Alustada otsustasin luupide valmistamisest. Ühtlasi teha pill pilli haaval. Seega kõigepealt mängin sisse klahvpilliluubid. Seejärel kitarriluubid. Vaatan, kuidas jooksvalt läheb, aga seni Instagrami ikka postitan järgnevate nädalate jooksul.
ENG: So I've finally commenced recording newest tracks. Today has been a particularly clear and sunny weather, so there's enough energy to charge batteries and turn on the instruments. It's going to be so exciting to record a new album with solar energy. Even though it means only recording when the sun rays touch the solar panels. Which for now means about five and a half or six hours of usable sunlight from that standpoint.
I decided to start with the loops first. Also do it instrument by instrument. So first I will do all the electric keyboard loops. And then all the guitar loops. I'll see how I will be doing, but I expect to keep on posting to Instagram.
Huvitav, et pea neli aastat tagasi kirjutasin oma blogis, et Eestis on ehk ruumi vaid ühele Schillingule, tõstes seda esile menuka muusikafestivali näitena. See nädal siis teated Schillingu ärajäämisest tuleval aastal. Ka Schillingu tegijatel on raske.. Kuigi siin on rõhutatud rohkem läbipõlemise moodi probleeme, ehk "motivatsioonipankrotti". Tulude ja kulude vahekorda pole mainitud ja targem olekski mitte pinnida seda infi välja.
Lootsin ise ka, et kunagi õnnestub Schillingul sooloartistina üles astuda, ma pean ses suhtes aus olema. Tegelikult on mõõdapääsmatu fakt, et üks asi on olla (ühel või teisel viisil) heitlev muusik ja teine asi on olla (ühel või teisel või kolmandalgi viisil) heitlev kontserdikorraldaja, muusikafestival või kontserdikoht. Kõigil on raske ja programmi kokku pannes tuleb tihti arvestada üsna mitme faktoriga, alates sellest, kui väga keegi muusik või esineja üldse korraldajate maitsega klapib kuni selleni, kui pop või tunnustatud ta parajasti tegelikult on. Teisisõnu, kui kedagi esinema kutsutakse, siis ikka põhjusega. Ju siis on mul üsna palju ihaldatud esinemisvõimalusi jäänud saamata, sest veenvat argumenti, miks just mina peaks sinna-tänna pääsema, pole nähtud.
Schilling võis ju olla omandanud ilusa muusika institutsiooni maine, aga eks Eestis on seda institutsiooni üleval hoida keerulisem. Ei tea, kuidas küll Positivuse, rääkimata igasugu suuremate välismaiste festivalide tegijad töökoormuse, stressi ja muude probleemidega (ja olgem kuradi ausad, osad neist tulenevad ka kapitalistlikust turumajandusest) hakkama saavad. Olgu Eestis ruumiga ehk vaid üheks selleks edukaks muusikuks või üheks selleks edukaks festivaliks kuidas on, ka edukad põlevad läbi. Või takerduvad enesekorduseni või suisa enesekarikatuursuseni. Kui juba Eplik on ausalt tunnistanud, et ta ei suuda enam leida värsket lähenemisnurka oma soolostiilile, siis miks peaks mõni vähem edukam muusik üldse suutma 20 aastat ühte rida ajada, eriti, kui kaelas edupuuduse raske veskikivi. Festivalidega kindlasti samamoodi. Täna kuulutas motivatsioonipankroti välja Schilling, vaatame, kuidas homme (loe: lähimas tulevikus) läheb Intsikurmu festaril.
Minulgi on peas olnud mõtted proovida, et kuidas oleks elu ilma muusikat loomata-salvestamata-avaldamata-taasesitamata. Aga siis ma lülitan jälle pillid sisse, harjutan mingeid uuemaid asju ja mõtlen, et päris alla anda ka ei tahaks. Nii, et ei teagi, mida tegelikult teha. Seetõttu soovin ka Schillingu korraldajatele jõudu avastamaks Schillinguvaba elu olemuse ja jõudmaks kõige sobivamate järeldusteni.
Loodan pihta hakata uue albumimaterjali salvestamisega detsembris-jaanuaris. Seni olen aga prioritiseerinud paari ideed, millega alustasin juba kevadel. Kaasa arvatud see lugu.
Siin ta siis on, minu esimene singel, kus on kuulda Danelectro 12-keelset elektrikitarri. Ehk siis uus kitarrisaund. Lugu ise pärineb ühel instrumentaalpalal, mille salvestasin Indian Summer in Portugal sessioonide aegu, aga jätsin kõrvale, sest ta ei tundunud nii huvitav, kui need instrumentaalid, mis tegelikult käiku läksid, või siis hiljem tulnud vokaalmaterjal ("A Bit Dark" näiteks). Lugu oli alguses kolmeosaline, klahvpillikesksem ilma igasugu kitarrideta ja tavameetrumis.
Kirjutasin aasta tagasi teksti, mis järgis naisõiguslusest tuttavat põhimõtet personal is political ja otsustasin proovida seda teksti seada tollele kõrvalejäetud ideele. Ma loobusin esimesest osast, kasutasin sõnu algusosaks-edutatud-keskosas, seadsin kogu loo 7/4 taktimõõtu.
Lives mängisin seda ka paar korda. Tallinna kontserdi ajal isegi kerkis kindel idee loo lõpuosa rütmisektsiooni jaoks: bassklarneti ostinato kaob ära ja selle asemele tuleb üks bassinoot (ehk mi-bemoll) neljandiknootidena. Noodi tatsusin sisse elektrioreli bassipedaalil. Trummipartii peal natuke jälgib bassipedaali tunnetust.
Mängimas uut singlit suvel laivis. Kultuuriklubi Kelm, 9 VII 2016
Ütleks, et algse ideega võrreldes õnnestus teistsugune tunnetus saavutada küll. Rohkem draivi ja dünaamikat ja isegi hinge. Originaalidee mingis mõttes osutas minu klahvpillid + elektriklarnetid kombo võimaluste ammendumisele. Tõtt-öelda ongi "Art Disease" oma saundivõimalustes ületamatu sama pillipagasiga. Mõni ime, et mul hakkas taas tekkima huvi kitarri vastu. 12-keelsed kitarrid on kindel viis minna edasi. Ahjaa, ja siin loos pole ühtegi süntesaatoripartiid. Pillid on Danelectro, elektriorel, bassklarnet ja trummid. Vahelduseks ju tore Prophet välja jätta.
Jäin oma eksperimentidega 12-keelse elektrikitarriga kohe nii rahule, et otsustasin soetada ka akustilise pilli, mida oleks ka niisama hea mängida, ilma luuperdamata. Kuigi saab ka toda teha, valikul lähtusin põhimõttest, et helipea oleks ikkagi olemas. Tegin just Instagrami jaoks pilti kah:
Elektrikaga võrreldes kohe teine tunne, aga hakkan tasapisi tinistades juba ära harjuma. Lisaks helipeale on pillil muide ka sisseehitatud häälestaja. Lülita vaid nupp sisse ja saadki pilli häälde vaid minuti-paariga. Vanasti võis ehk 12-keelse häälestamine võtta jube kaua aega. Näiteks Genesise puhul olevat enne kontserti olnud kidrameestel selleks, et üldse ära mängida igasugu "Supper's Ready" tüüpi lugusid mitme 12-keelse pilliga, spetsiaalsed kuni paaritunnised häälestusrituaalid. Tehnika areneb, elektroonilised häälestajad teevad elu lihtsamaks.
Täna tegin veidi trummide salvestust. Lisaks uutele ideedele, mida ma pole veel seni salvestama hakanudki, on mul mõned asjad, millega tegin algust juba maikuus, kui kolmeks nädalaks Lätti läksin. Seega otsustasin need enne ära teha, kui edasi liigun.
Kolisin just omadega kööktuppa. Ilm on jahedaks läinud ja olen juba köögis pliiti kütma hakanud. Seega madrats on põrandal ja magan seal. Tõhusam oleks ilmselt teha tuld ühes küttekoldes, selmet kütta köögis ja siis kütta wwoofijate magamistoas. Ilmselt kolin varsti ka oma pillid sinna, vaja ainult terve kööktuba ümber organiseerida. Mis ma ikka lasen pillidel külmetada.
Tänaseks juba veidi üle kahe kuu talus elatud. Mulle igal juhul meeldib püsiva elukoha olemasolek. Käia vabatahtlikuna talust tallu omab paratamatult oma väljakutseid. Eelmine aasta näiteks kogesin läbipõlemist. Mul lihtsalt vahest vedas inimestega viltu ja tihti mõtlesin, et ma polegi vist hea wwoofer. Aga siis ütles Guido, et ta on ka teistelt kuulnud üsna sarnaseid õudusjutte, sest osad vabatahtlikke vastuvõtvad inimesed on tema sõnul liiga tundlikud, liiga nõudlikud, veidra mentaliteediga või lihtsalt on tegemist jumala jamade kohtadega.
Eriti jõhker ja ohtlik omamoodi oli terve see wwoofimise rea ajamine oma kodumaal. Erinevus Eesti ja Portugali vahel on minu jaoks selgelt, et kui sa Eestis oled natuke liiga autsaiderlik oma olemuselt, siis sa oledki imelik ja justnagu mitte tõeline eestlane (mida iganes "tõeline eestlane" muidugi tähendab). Portugalis aga on nii palju inimesi elama tulnud nii Lääne- kui ka Ida-Euroopast, rääkimata muudest riikidest. Seega siin on igati ootuspärane, et välismaalane oleks autsaider. See võtab survet maha.
Nagu võib näha siinsest Instagrami pildilt, olen küttepuitu lõiganud mootorsaega. Sain oktoobri alguses tehtud. Kuigi hiljem olen näinud veel üht mahakukkunud puud ja võimalik, et ajan selle jaoks sae uuesti tööle. See on igatahes hea, et mul õnnestus küttepuud ära lõigata, enne kui sadama hakkas. Alates 12. oktoobrist sadas korralikult. Mis muidugi teeb maale head. Oktoobri lõpp on aga päris soe olnud. Nädala lõpus läheb vist jahedamaks.
Jahedast ilmast rääkides, kevad olla siinmail suht jahe ja sajune olnud. See tähendab, et on kõvasti vähem puuvilja olnud. Eelmine aasta saime 400kg oliive. See aasta võibolla saab kokku parimal juhul kümnendiku. Vaatan lähiajal.
Kahju, et ma pole Eestis õieti kunagi korralikult seenel käinud. Ilmselt peab oskama seeni otsida. Siin aga kasvab sügisel pärast vihmasid sirmikuid. Ülemisel Instagrami pildil on üks õhtusöök: hirss + praetud sirmikud.
Aasta tagasi läks Kapingbdi baar kinni. Nüüd on lahti aga uus baar nimega a Sebaidella. Ehitises on end sisse seadnud üks Lõuna-Aafrika Vabariigi päritolu perekond. Vahest kuuleb siin näiteks elavat muusikat. Nagu näiteks see jazz-bänd siin:
Kirbuturg on ka õnneks tagasi iga kuu esimesel pühapäeval. Siiani mäletan oma esimest Kapingbdi täikat maist 2010, kust ostsin ühe Philip Glassi CD ja Genesise "The Lamb Lies Down on Broadway", mida ma siiani aegajalt stereos käitan.
Hunnikute viisi autosid kogunenud täikale, 2 oktoober 2016
Muusikat ka olen teinud. Aga septembris oli muidugi ohtralt päikest, seega mõnikord laamendasin oma elektriliste pillide taga ka öösiti. Nüüd pigem mängin siis, kui päikest paistab. Praegu on piisavalt muusikat, et salvestada uus album, aga nagu eelmine kord, eks ma ikka eelistan, et oleks rohkem ideid, millest valida 40 minuti vääriline nn. shortlist. Võibolla lähiajal hakkan ka päriselt salvestamisega algust tegema, seni olen lihtsalt ideid genereerinud ning telefoniga voice memosid salvestanud.
Panin eile pillid üles ja hakkasin kohe uute asjade kallal nokitsema. Plaanis koguda ideid albumi jaoks, kus 12-keelne kitarr on keskne pill ja siis ehk veel nii mõndagi huvitavat. Aga esiotsa kogun ideid ja neid tuleb üsna mitmekesiselt. Võib aga üsna kindel olla, et mul ei tasu karta enesekordumisse takerdumist või eneseparoodiaks moondumist. See oht on alati olemas, aga tahaks uskuda, et selle vastu aitab a) pidev katsetamine teistmoodi lähenemistega ja b) tugev teadlikkus oma tugevustest.
Mis ehk tähendab ka seda, et kui mingi idee puhul on kahtlusi, kas see üldse töötab, järelikult pole mõtet sellega jamada. Päris huvitav, et kaks aastat tagasi ma tegin üsna hea bassklarneti-EP ja siis salvestasin terve albumi jagu materjali, millest ainult EP jagu söandasin lõpuks panna Indian Summer… albumile ja ülejäänu lihtsalt heitsin kõrvale, sest see tundus suvalise tapeedina. Ja isegi sel plaadil pidasid Muusikanõukogu kriitikud eelmine sügis üht lugu ikkagi liiga suvaliseks. Või suisa täis-jubeduseks, mina ausalt öeldes pole seda saadet söandanud kuulata. Go figure. Suvalist tapeeti loodan seekord vähem ja uut kvaliteeti rohkem.
