Üks põnev artikkel ühiskonnast irdumise teemal

Avastasin ühe laheda essee, mis kirjeldab fenomeni nagu ühiskonnast irdumine (dropping out). Kui Timothy Leary lausus omal ajal kuulsa fraasi "Turn On Tune In Drop Out" arvasid paljud hipid, et see tähendab üleskutset lõpmatuseni narkotsi panna ja niisama mõttetult vegeteerida. Tegelikult pidas Leary silmas valitavat, valikulist, elegantset irdumisprotsessi tahtmatutest või mitteteadlikest kohustustest. Ja iseseisvust, iseenda omapära avastamist, pühendumist liikumisele, valikule ja muutustele.

Siinkohal on arutatud viise, kuidas on võimalik ennast vabastada meinstriim-ühiskonna kammitsatest 21nda sajandi oludes. Sõna saavad Daniel Suelo, kes on elanud 10 aastat ilma rahata, vabamõtleja-esseist Ran Prieur, kelle kirjutis "How to Drop Out" saab siiani 2500 klikki kuus. Ja teised huvitavad tegelased, kes on leidnud oma tee välja kapitalistliku tarbimisühiskonna diktaatidest. Viidatud on igasugustele tegelastele alates Thoreaust ja Orwellist kuni Christopher McCandless'ini (mees, kes annetas kõik oma säästud Oxfamile, elas 2 aastat looduses, kuni suri mürgise taime söömise tagajärjel, ja kellest Sean Penn lavastas filmi Into The Wild). Igal juhul on ühiskonnast irdumine kui protsess, millel on mitmekesised implikatsioonid. Otse loomulikult, nagu väidab ka Prieur, ei saa ühiskonnast täielikult irduda. Kuid iga teisitimõtleja ja radikaal võib leida oma lähenemise.

Ja arvata võib, et üha rohkem inimesi hakkab otsima alternatiive. Sest traditsioonilised eluviisid on hakanud ennast ammendama, arvestades kui suurtesse raskustesse on sattunud globaalne rahamajandus. Edu ei ole enam mitte see, kui sa lähed välja ja teenid raha. Vaid see, kui sa hakkad tegutsema viisil, millest on otsest kasu nii sulle kui su lähedastele. Trend on selles suunas, et hakatakse kasvatama ise toitu või õpitakse jalgrattaid parandama. Kui asi jätkub samas vaimus, siis võib ühiskond olulisel määral transformeeruda. Või vähemasti tekivad inimeste kogukonnad, mis põhinevad üllamatel põhimõtetel, kui materialism. Mammona-põhisest ühiskonnast irdumisele järgneb loodetavasti imbumine uuemat sorti ühiskonda.

Opium Flirt Vaal Galeriis

Just laadisin üles ühe katkendi Opium Flirdi kontserdist Vaal Galeriis noortenäituse NoWave avamisel 7ndal mail 2009. Sel õhtul oli ansambli Opium Flirt koosseis:
Ervin - kitarr, laiv-elektroonika
Erkki - klahv- ja puhkpillid, laiv-elektroonika
Raimond - Chapman Stick



Ja siin ühe teise YouTube'i kasutaja poolt üleslaetud katkend kontserdi lõpupoole (videos esimesed 6 minutit):

Well said, Inno!

Tervislik toitumine ei ole pirtsutamine

Pidasin ennast ka ilgeks pirtsutajaks vanasti. Ei maitsenud mulle mitte suurem osa kraami, mida peetakse kasulikuks. Kuni ma avastasin, et terve tühermaa jagu toitu sisaldab nisujahu, laktoosi, rafineeritud süsivesikuid ja muud paska. Kas või see minu poolt läbi elu vihatud mannapuder on ju täielik gluteenipomm! Ma kipun arvama, et kui mingi teatud toit tekitab süües oksereflekse, siis see on märk, et see toit on sobimatu. Praegu söön puu- ja juurvilju, kartulit, kala, riisi, maisi, tatart, hirssi, kinoat ja amaranti. Pannkoogid teen tatrajahust ja makaronide puhul tarbin maisipastat. Joon kas vett või ise puuviljadest pressitud mahla. Minu meelest on see dieet päris hea.

Kas elu ilma rahata on võimalik?

Siin üks lugu ajakirjast Details, mis kõneleb mehest, kes on juba peaaegu 10 aastat elanud ilma rahata. Praegu 48 aastane Daniel Suelo, kes elab Utah's ühes koopas, loobus rahast pärast seda, kui ta oli korduvalt näinud rahamajanduse negatiivseid efekte inimestele ja ühiskondadele ning oli saanud inspiratsiooni Indias elavatelt askeetikutelt. Suelo otsustas India sadhude eeskuju jälgida, ent mitte Indias, vaid Ameerikas. Sest rahata elu ultramaterialistlikus Ameerika ühiskonnas on tunduvalt suurem katsumus.

Isegi, kui elu ilma rahata pole tingimata igaühel võimalik, isegi kui minu mõtted rahast ja kurjusest tingimata tema omadega ei ühti, on see lugu ometi inspireeriv. Sest see innustab mõtlema, kui palju raha me tegelikult ikkagi vajame. Ja mis määrani on võimalik sõltuvust rahast vähendada. Igal juhul tundub elu, kus raha pärast pole vaja nii palju muretseda, ilusam elust, kus rahamured domineerivad.

Siin Daniel Suelo kodukas. Nii mõnegi essee siin on mõtlemapanev. Minu lemmik on aga see kirjutis armastusest ja omandiihast. Üks elegantsemaid kirjutisi armastuse teemal, mida ma olen lugenud. Suelo ise on homoseksuaal ja ta on aktsepteerinud, et ta ei pruugi leida partnerit. Ometigi ei vaeva teda üksindusemured. Sest üksindus on tihti mure meie enda peas, millest peab end lahti laskma samamoodi, nagu me kopsud lasevad lahti õhust, mida me hingame. Kes on õnnelik üksi, suudab olla ka õnnelik teistega.

Heakstegeva vägivalla müüdist

Siin üks essee vägivalla teemal. Mis räägib vägivallast, kui jumalast inimeste elus. Tutvustades Babüloonia müüti maailma loomisest, kus kord sündis sõna otseses mõttes kaosest. Kus isa- ja emajumal plaanivad tappa noored jumalad, et nad rahu saaks nende lärmamisest. Jumalapojad aga saavad salaplaanist teada ja nad tapavad isajumala Apsu. Emajumal Tiamat kavatseb kätte maksta selle eest. Noored jumalad põõrduvad oma noorima liikme Marduki poole, kes siis võtab ohjad enda kätte, tapab Tiamati (ja loob protsessi käigus kosmose) ning saab jumalate valitsejaks.

Autori põhipostulaat on, et sedasorti arusaamad, et vägivald on paratamatu ja ainus õige abinõu ning et kord sünnib kaosest, on mõjutanud massimeediat ja igapäevaelu kõvasti. Näiteks toob ta ka igasugused multifilmid, kus kangelane sõdib vaenlastega, võidab need vaenlased ja siis järgmises eposoodis võitleb ta taas samade vaenlaste vastu. Formaat ei varieeru kunagi. Vastased ei istu kunagi maha arutamaks oma erimeelsusi. Kangelased ja kurikaelad sõdivad üksteisega pidevalt ja vägivald on ainus viis lahendada probleemi. Kurjus ei sünni inimesest endast, vaid see on alati olemas ja inimene lihtsalt kohaneb olukorraga, muutudes ise vägivaldseks ja vägivald muutub afrodisiakumiks, erutavaks kihuks, sõltuvusttekitavaks kaifiks ja inimsuhete aseaineks. Multifilmid (rääkimata muust, mis telekast tuleb) on seega enamasti üles ehitatud müüdile, mida autor peab "kõige lihtsamaks, laisemaks, erutavamaks, probleemitumaks, irratsionaalsemaks ja primitiivsemaks kurjuse kujutiseks, mida maailm eales teadnud".

Lisaksin veel omalt poolt, et kui aegajalt ilmubki mõnes multikas mingit rahutegemise katset, siis seegi on kujutatud üsnagi primitiivselt. Ja tihti tegeldakse just tagajärgede, mitte põhjustega. Heaks näiteks on Tom & Jerry multikas "Truce Hurts", kus koer, kass ja hiir üritavad omavahel läbi saada. Mitte kordagi ei istuta maha ega arutata tülide põhjuseid. Lihtsalt koer ise nõuab, et kass saaks koeraga läbi ja hiir kassiga. Ja nii lihtne see ongi. Vahepeal tundub, et rahuleping justkui toimib nagu õlitatult. Kuni ahnus ikka loomad taas tülli ajab ja nii ollaksegi tagasi seal, kust alustati. Loomad lihtsalt vahepeal suutsid oma erimeelsused alla suruda, kuni teatud stiimul (ehk siis lihakäntsakas) allasurutu jälle teadvusesse tõstis ja siis vallandus taas kogu põrgu. Ja rahulepingu koostanud koer rebis vihaselt lepingu puruks.

Ja siis esineb seal veel eeldus, et vägivalla ainus alternatiiv on, et tuleb olla suur sõber. Aga miks? Ei pea ju tingimata. Vägivaldse vaenamise ja südamesõpruse vahepeal on ju terve mikrokosmos. Vaenlasega rahu tegemine ei tähenda, et ta peab saama sinu parimaks sõbraks üleöö. Äraleppinud vastased võivad ka lihtsalt oma eludega edasi minna, olles lihtsalt vabanenud vihavaenu taagast omavahel. Seega massimeedia, kaasa arvatud lastele näidatud multifilmid, esitab tihti maailma ka mustvalgena. Mis võib inimese maailma nägemist moonutada sama palju, kui heakstegeva vägivalla (redemptive violence) propageerimine teleprogrammides.

Ja need kaks on omavahel tihti seotud! Võtame näiteks kristlikud fundamentalistid (ka neid on essees mainitud). Nende maailmavaade on must-valge, et on hea ja halb, kristlik ja mittekristlik, püha ja patune, jumalik ja ilmalik, taevas ja põrgu, meie ja nemad. Meie ja nemad. Fundamentalistid ei tunnista iialgi neid, kes näevad maailma teistmoodi. On kas nende tõde või valeõpetus. Ja oma tõe eest võideldes muututakse tihti vägivaldseks. Pommitatakse abordikliinikuid, piketeeritakse tapetud homode matuseid, surutakse läbi repressiivseid seadusreforme nagu näiteks kreatsionismiõpetuse lükkamine teadusklassidesse, sõditakse islamistidega, kiusatakse taga teistsuguse usutunnistuse ja sättimusega inimesi.

Otse loomulikult on essee kirjutatud kristliku patsifismi vaatevinklist. Eks ses positsioonis ole oma kitsaskohad ka, sest vahel on vaja kaitsta pealtnäha vägivaldsete taktikatega ennast nende vastu, kes oma julgeolekut ohtu seavad kippuma. Teise inimese mõrv ei ole eales aktsepteeritav, kuid vahel on vaja ellujäämise nimel likvideerida keegi, kes sind ennast mõrvata üritab. Patsifism patsifismi enda pärast võib oma grotesksemal kujul olla sama lihtsustatud maailmavaade, kui arusaam heakstegevast vägivallast. Oluline on siin, nagu iga teise ideoloogia puhul, et ei muututa fanaatiliseks ja et ollakse võimelised jälgima reaalsust ja siis ennast kohandama sellega.


"Truce Hurts"

Seksiga teenuste eest tasumisest

Väljavõte Nelli Teataja veebist.

Siin üks huvitav artikkel tabloidilehest Nelli Teataja, mis räägib ühest Tallinna neiust Merlest, kes rahapuudusel on saanud auto remonditud ja aknad vahetatud tänu seksile armukestega, kes oskavad neid töid teha. Mõned mõtted selle artikli kohta.

1) Kohe hakkab silma, et loo peakangelanna on ikka väga seksapiilne naisterahvas. Seega mehena mul mingeid proteste naise eeldatava "litsakuse" vastu pole. Tundub, et enamik nendest, kes naist "litsiks" peavad on teised naised ise. Kes ise nii seksikad pole. Mistõttu ma arvan, et litsiks tembeldamine pole enam üldse tõsiseltvõetav hinnang kellegi naise seksuaalsele käitumisele. Ma ikka usun sellesse, et igal inimesel on õigus oma seksuaalsele enesemääramisele, like it or not.
2) Kuigi ma ei nõustu tingimata mõnede prostitutsiooni padukaitsjate suhtumisega, et prostituut olla on väärikas ja lahe, ma arvan, et prostitutsioon peaks ikkagi olema legaalne. Sest kui me juba muude teenuste eest tasu küsime rahas, siis miks ei võiks ka mõni naine eraettevõtjana oma keha müüa? Kui juba prostitutsiooni kritiseerida, siis parem võtame kriitika alla terve rahamajanduse! Ise usun nn. "kingimajandusse" (gift economy), kus teatud teenuste eest on tasu vabatahtlik ja tihti natuural põhinev. Nüüd ma näen näidet, kuidas oma keha pakkumine töötab kingimajanduse baasil! Mis on kindlasti põnev. Ja ega seksi pakkumine pole tingimata parem ega halvem muudest viisidest, kuidas autoremondi eest kompenseerida.
3) Kuigi Merle väidab, et ta pole selline naine, kes tahaks kelleltki meest üle lüüa, tundub mulle ometigi, et Ronald elab sobimatus suhtes. Sobiva elukaaslase olemasolul ei tuleks see kõne allagi, et mees läheks oma naise juurest kellegi teisega liini ajama. Aga samas paistab, et mees ei julge tunnistada, et ta pole oma suhtes õnnelik. Kes teab, kui mehel jätkuks närvi oma sobimatu abielu pikalt saata, ehk leiaks ta oma õnne Merlega? Igatahes loodetavasti leiab naine sobiva mehe, kellest ta unistab.

Pildikesi Šiauliaist, Leedust

Mina Šiauliai draamateatri ees.


Draamateater


Vilniuse tänaval


Holistic Theatre of Movement


Šiauliai on ülikoolilinn


Ülikooli peahoone


Vaade Talsose järve kaldalt linnale


Üks kurioosne hübriidmaja Talsose järve lähedal, kus euronormidele vastav maja ehitatud vana nõukaaegse maja külge.


Kuldne vibulaskur

Ülevaatlikum galerii siin