Siin üks essee vägivalla teemal. Mis räägib vägivallast, kui jumalast inimeste elus. Tutvustades Babüloonia müüti maailma loomisest, kus kord sündis sõna otseses mõttes kaosest. Kus isa- ja emajumal plaanivad tappa noored jumalad, et nad rahu saaks nende lärmamisest. Jumalapojad aga saavad salaplaanist teada ja nad tapavad isajumala Apsu. Emajumal Tiamat kavatseb kätte maksta selle eest. Noored jumalad põõrduvad oma noorima liikme Marduki poole, kes siis võtab ohjad enda kätte, tapab Tiamati (ja loob protsessi käigus kosmose) ning saab jumalate valitsejaks.
Autori põhipostulaat on, et sedasorti arusaamad, et vägivald on paratamatu ja ainus õige abinõu ning et kord sünnib kaosest, on mõjutanud massimeediat ja igapäevaelu kõvasti. Näiteks toob ta ka igasugused multifilmid, kus kangelane sõdib vaenlastega, võidab need vaenlased ja siis järgmises eposoodis võitleb ta taas samade vaenlaste vastu. Formaat ei varieeru kunagi. Vastased ei istu kunagi maha arutamaks oma erimeelsusi. Kangelased ja kurikaelad sõdivad üksteisega pidevalt ja vägivald on ainus viis lahendada probleemi. Kurjus ei sünni inimesest endast, vaid see on alati olemas ja inimene lihtsalt kohaneb olukorraga, muutudes ise vägivaldseks ja vägivald muutub afrodisiakumiks, erutavaks kihuks, sõltuvusttekitavaks kaifiks ja inimsuhete aseaineks. Multifilmid (rääkimata muust, mis telekast tuleb) on seega enamasti üles ehitatud müüdile, mida autor peab "kõige lihtsamaks, laisemaks, erutavamaks, probleemitumaks, irratsionaalsemaks ja primitiivsemaks kurjuse kujutiseks, mida maailm eales teadnud".
Lisaksin veel omalt poolt, et kui aegajalt ilmubki mõnes multikas mingit rahutegemise katset, siis seegi on kujutatud üsnagi primitiivselt. Ja tihti tegeldakse just tagajärgede, mitte põhjustega. Heaks näiteks on Tom & Jerry multikas "Truce Hurts", kus koer, kass ja hiir üritavad omavahel läbi saada. Mitte kordagi ei istuta maha ega arutata tülide põhjuseid. Lihtsalt koer ise nõuab, et kass saaks koeraga läbi ja hiir kassiga. Ja nii lihtne see ongi. Vahepeal tundub, et rahuleping justkui toimib nagu õlitatult. Kuni ahnus ikka loomad taas tülli ajab ja nii ollaksegi tagasi seal, kust alustati. Loomad lihtsalt vahepeal suutsid oma erimeelsused alla suruda, kuni teatud stiimul (ehk siis lihakäntsakas) allasurutu jälle teadvusesse tõstis ja siis vallandus taas kogu põrgu. Ja rahulepingu koostanud koer rebis vihaselt lepingu puruks.
Ja siis esineb seal veel eeldus, et vägivalla ainus alternatiiv on, et tuleb olla suur sõber. Aga miks? Ei pea ju tingimata. Vägivaldse vaenamise ja südamesõpruse vahepeal on ju terve mikrokosmos. Vaenlasega rahu tegemine ei tähenda, et ta peab saama sinu parimaks sõbraks üleöö. Äraleppinud vastased võivad ka lihtsalt oma eludega edasi minna, olles lihtsalt vabanenud vihavaenu taagast omavahel. Seega massimeedia, kaasa arvatud lastele näidatud multifilmid, esitab tihti maailma ka mustvalgena. Mis võib inimese maailma nägemist moonutada sama palju, kui heakstegeva vägivalla (redemptive violence) propageerimine teleprogrammides.
Ja need kaks on omavahel tihti seotud! Võtame näiteks kristlikud fundamentalistid (ka neid on essees mainitud). Nende maailmavaade on must-valge, et on hea ja halb, kristlik ja mittekristlik, püha ja patune, jumalik ja ilmalik, taevas ja põrgu, meie ja nemad. Meie ja nemad. Fundamentalistid ei tunnista iialgi neid, kes näevad maailma teistmoodi. On kas nende tõde või valeõpetus. Ja oma tõe eest võideldes muututakse tihti vägivaldseks. Pommitatakse abordikliinikuid, piketeeritakse tapetud homode matuseid, surutakse läbi repressiivseid seadusreforme nagu näiteks kreatsionismiõpetuse lükkamine teadusklassidesse, sõditakse islamistidega, kiusatakse taga teistsuguse usutunnistuse ja sättimusega inimesi.
Otse loomulikult on essee kirjutatud kristliku patsifismi vaatevinklist. Eks ses positsioonis ole oma kitsaskohad ka, sest vahel on vaja kaitsta pealtnäha vägivaldsete taktikatega ennast nende vastu, kes oma julgeolekut ohtu seavad kippuma. Teise inimese mõrv ei ole eales aktsepteeritav, kuid vahel on vaja ellujäämise nimel likvideerida keegi, kes sind ennast mõrvata üritab. Patsifism patsifismi enda pärast võib oma grotesksemal kujul olla sama lihtsustatud maailmavaade, kui arusaam heakstegevast vägivallast. Oluline on siin, nagu iga teise ideoloogia puhul, et ei muututa fanaatiliseks ja et ollakse võimelised jälgima reaalsust ja siis ennast kohandama sellega.
"Truce Hurts"
No comments:
Post a Comment