Munarokk 2011 - galerii

Reedel 22ndal aprillil toimus Põlvas klubis Aal üritus Munarokk 2011. Esinesid:

Broken Spectacles:




Superliustik:






Wrupk Urei:

Paar musalinki

Stefan Goldmann seletab pikalt ja laialt lahti, mis tänases musabisnesis valesti on. Põhimõte on see, et vanasti ei pääsend igaüks salvestustehnoloogiale ligi, kuid mida aeg edasi läks, seda demokraatlikumaks muutus nii muusika lindistamine kui ka levitamine. Tänapäevases ühiskonnas, kus muusikat pigem tasuta alla laetakse ja kus muusikat tuleb uksest-aknast sisse, on läbilöögilootused artistide jaoks kahanenud. Lahenduseks pakub Goldmann, et ära tee asju nii nagu "õigem" on, vaid proovi olla teistest julgemalt erinev ning samuti proovi leida tuluallikas, mis toob raha sisse ka ilma selle jaoks pingutamata.

Siin aga üks blogiintervjuu Mont Campbelliga. Minu jaoks üks inglise progeroki kangelasi. Räägib oma päevadest ansamblites Egg ja National Health. Väga lühidalt ja konkreetselt räägib. Kõige üllatuslikum oli teada saada, et ta on tegev päikeseenergia vallas ja ta on väga mures ökoloogiliste-majanduslike katastroofide pärast, mis meid tabavad. Viimaks ütleb ta, et religioon on üks rumalamaid ideid inimkonna ajaloos. Needless to say, Campbell on üks neist muusikutest, kellega ma eriti hästi samastada oskan ja see intervjuu vaid kinnitas seda.

Korg Monotribe'ist ja muust kaasaegsest analoog-elektroonikast

Rada7s alustas Taavi Tulev (alias Wochtzchee) topiku pealkirjaga "Korg Monotribe", kommentaariga "Ilgelt lahe asi tundub". Kõnealune asi siis on järg Korg Monotronile, mis sisuliselt on siuke pisike taskusuurune analoogsündike, miskit sorti kummist üheoktaavise klaviatuuriga. Ja nüüd Monotribe on siis katse ühendada see pisike sündike koos rütmimasina ja Electribe-stiilis sekvetseriga.

Osad kommentaatorid pahandasid, et liiga mänguasja moodi asi tundub olevat. Üks user isegi märkis, et see on siis riistapuu neile, kes päris analoogsünti ei jaksa osta, aga tahaksid ka olla osa grupist. Tulevi vastus oli, et ta on monotroniga rahul, lõbus riistapuu.

Eelnevalt oli Radas teema sellest, et Roland toob turule Jupiter 80. Aga ei, see pole päris Jupiter 8 uues kuues, lihtsalt mingi digitaalne masin vanas heas klassikalises kestas. Tulevi arvates elab Roland selgelt vana rasva peal, samal ajal kui Korg teeb viimasel ajal lahedaid asju. Monotron siis tundub olevat üks nendest ja nüüd siis ka Monotribe.

Ma ise olen äärmiselt rahul Korg Kaoss Padi kasutaja juba 5 aastat ja ma jagan Tulevi entusiasmi, et Korg suudab teha päris põnevaid produkte. Mitte ainult seda, vaid ma olen ka hämmastunud, kui palju on analoogtehnika aastatega edasi arenenud.

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, et vanade analoogsüntesaatorite omamine on teatud mõttes ületähtsustatud. Kõik need vanakooli Moogid jms pillid olid ju, tsiteerides Hugh Hopperit, "somewhat less than user-friendly" (link, kust tsitaat pärit, viitab süntesaatorimängijale, kes suutis analoogklahvkadega imesid teha, kuulake näiteks seda lugu, mida sämplinud Common loos "Nag Champa"). Pealegi olid esimesed süntesaatorid sisuliselt kapisuurused monstrumid.

Seda enam olen impressed, et tehnika on sedavõrd kaugele arenenud, et tänapäeval suudetakse teha kompaktsemaid ja ka töökindlamaid analoogsüntesaatoreid. Näiteks Ervin Trofimov ostis eelmise aasta suvel endale Doepferi Dark Energy modulaar-räki. Tema lavadebüüt sellega Plink Plongil 2010 oli ühtlasi minu eelviimane live Opium Flirdiga ja need jõhkralt mahlakad monofoonilised kõlad, mida ma kuulsin, olid hämmastavad. Täis-analoogvärk ja sellega saab igast värki teha, ka teisi pille filterdada.

Siis on veel tänapäeval siuke kompanii nagu Dave Smith Instruments. Neil on sellised tooted nagu Tetra, Mopho ja Prophet '08, viimased kaks lisaks räkkmoodulivormile ka klahvpilliversioonis. Mopho on monosünt, aga Tetra on neljahäälne (tänud Andres paranduse eest!) Prophet '08 võimaldab kaheksahäälset polüfooniat. Evolver on aga analoog/digitaalhübriid ja saadaval nii monos, neljahäälsena kui ka räkina ja klaviatuurina.

Kas ma oleksin huvitatud Korg Monotribe'i proovimisest? Kindlasti. Mänguasi või mitte, samas võib mänguasjadeks sõimata praktiliselt kõiki elektroonilisi pille, seisukoht, mida kindlasti Keith Jarrett jagab. :) Samas ei ütleks, et ma sinna pidama jääks, et sealt edasi mingit päris korralikku analoogpilli ei jahiks. Ja mul on vaid hea meel, et tänapäeval on ka paljulubavaid valikuid turule tulnud. Ja et analoogtehnoloogia on ka pealtnäha digitaalses maailmas endiselt arenemisvõimeline.

Ma oleksin justkui tulnukas teiselt planeedilt (ehk TMW juttu natuke)

Eelmine reede mängimas Genklubis.

Ma pole kindel, mis mõju see avastamine ja äramärkimine TMW-l on minu MPR projekti jaoks avaldanud. Kas minu muusikat nüüd teatakse rohkem? Tuntakse selle järgi suuremat huvi? Kas ehk terendab ka reaalselt mõni välismaa live?

On täiesti võimalik, et ehk on mu populaarsus ülesmäge minemas. Aga see tundub väga aeglane protsess olevat. Samuti pole mitte iga muusik õnnistatud suurepäraste promo-oskustega. Eriti raske on introvertsemal loojanatuuril.

Kontaktide loomine kasulike tegijatega eeldab, et sa suudaksid nendega saada headeks semudeks ja suhelda nendega vahetult ja avatult. See efekt peaks kas nullima või vähemalt vähendama tunnet, nagu artist üritaks end pähe määrida. Andres Lõo mainis eelmine aasta TMW'l, et tal on Helen Sildnaga alati kõik loomulikult sujunud, et kunagi pole olnud siukest teemat, et ta nüüd põõrdub abipalvega tema poole.
Siukest vahetut fiilingut on väga raske tabada, kui sinu temperament on sootuks teine võrreldes Lõoga. Kohe kindlasti ma ei taha langeda sellesse lõksu, et ma lihtsalt käin tülitamas delegaate stiilis "Here's my CD" ja siis kohe vehkat. Aga mis oleks jõukohane alternatiiv?

Tegelikult oli mul eelaimdus, et ega sest TMWst igaühele kasu ka saa olema. Oodata kohe mingit edulugu on väga ebarealistlik. Alati on võimalus, et sinu showcase'il on vähem rahvast ja vähem delegaate ja seega vähem võimalust kas või mingitki tagasisidet saada, tunnustusest rääkimata. Eriti arvestades, et üritused sisuliselt konkureerivad festivali ajal üksteisega.
Mitte, et Odessa Pop selle all kannatas, aga ma tajun, et enamasti oldi kohal kuulamas kõiki teisi artiste pärast mind. See, et minu EP Check My Demo paneelis välja valiti, see ainult kinnitas minu sisetunnet, et pahatihti on muusikas mingid edusammud pigem vedamise küsimus.

Aga mul vähemalt läks hästi, et välisdelegaatidelt sain tunnustust. Ja siinkohal arutleksin üht raudkindlat positiivset efekti endale kui sooloartistile. Nimelt kõikvõimalik saadud tagasiside andis mulle mõista, et isegi kui mu muusika pole veel päris kohal, siis vähemasti olen õigel teel. Briti delegaadid demopaneelis eriti valideerisid minu tundeid muusikategemise kohta.
Selle tulemusena olen kindel, et teen muusikaliselt pigem vähem kui rohkem kompromisse. Ükskõik kui vähetunnustatud MPR ka kodumaal poleks, mitte mingil juhul ei näe ma põhjust teha nimme pingutusi selleks, et teistele meeldida. Veel vähem allun ma katsetele ennast muuta.

Ennem lõpetan muusikategemise üldse ära, kui et teen mingeid õudseid kompromisse selleks, et end edendada iga hinna eest. Minu arust muusikategemisel peaks olema eesmärk. Hirm mõttetuse (või eesmärgipäratuse ees, inglk. nimetas seda hirmu kui "fear of purposelessness") ees on liialt kohutav ja see on üks faktor, miks mõned muusikud nii kergesti alla annavad. Kuid kui ainus eesmärk on teistele meeldida iga hinna eest, siis see on veelgi kurvem väljavaade.

Viimaks esitan kommentaari, mida Eesti turu väiksus tegelikult tähendab. Ma pole kindel, kui väike see turg tegelikult on nendele artistidelele, kes on kodumaal populaarsed ja tunnustatud. Küll aga on ta kindlasti äärmiselt piiratud erilisemat muusikat tegevatele loojatele. Turu väiksus on kohe kindlasti katastroofilisem, kui sa pole absoluutselt kindel, kas need vähesedki muusikatarbijad võiks üldse su reaalne sihtgrupp olla.

Pole lihtne olla justkui tulnukas teiselt planeedilt (blogiposti pealkiri tuleneb loo "Ekstsentrik" sõnadest). Kuid kõiki muid alternatiive arvestades polegi see kõige hullem variant. See tasub ära, sest siiski vähemalt kellelegi meeldivadki just nimelt need ekstsentrilisemad tüübid rohkem, kui need, kes oskavad "õigeid nuppe" vajutada.