Eelmine reede mängimas Genklubis.
Ma pole kindel, mis mõju see avastamine ja äramärkimine TMW-l on minu MPR projekti jaoks avaldanud. Kas minu muusikat nüüd teatakse rohkem? Tuntakse selle järgi suuremat huvi? Kas ehk terendab ka reaalselt mõni välismaa live?
On täiesti võimalik, et ehk on mu populaarsus ülesmäge minemas. Aga see tundub väga aeglane protsess olevat. Samuti pole mitte iga muusik õnnistatud suurepäraste promo-oskustega. Eriti raske on introvertsemal loojanatuuril.
Kontaktide loomine kasulike tegijatega eeldab, et sa suudaksid nendega saada headeks semudeks ja suhelda nendega vahetult ja avatult. See efekt peaks kas nullima või vähemalt vähendama tunnet, nagu artist üritaks end pähe määrida. Andres Lõo mainis eelmine aasta TMW'l, et tal on Helen Sildnaga alati kõik loomulikult sujunud, et kunagi pole olnud siukest teemat, et ta nüüd põõrdub abipalvega tema poole.
Siukest vahetut fiilingut on väga raske tabada, kui sinu temperament on sootuks teine võrreldes Lõoga. Kohe kindlasti ma ei taha langeda sellesse lõksu, et ma lihtsalt käin tülitamas delegaate stiilis "Here's my CD" ja siis kohe vehkat. Aga mis oleks jõukohane alternatiiv?
Tegelikult oli mul eelaimdus, et ega sest TMWst igaühele kasu ka saa olema. Oodata kohe mingit edulugu on väga ebarealistlik. Alati on võimalus, et sinu showcase'il on vähem rahvast ja vähem delegaate ja seega vähem võimalust kas või mingitki tagasisidet saada, tunnustusest rääkimata. Eriti arvestades, et üritused sisuliselt konkureerivad festivali ajal üksteisega.
Mitte, et Odessa Pop selle all kannatas, aga ma tajun, et enamasti oldi kohal kuulamas kõiki teisi artiste pärast mind. See, et minu EP Check My Demo paneelis välja valiti, see ainult kinnitas minu sisetunnet, et pahatihti on muusikas mingid edusammud pigem vedamise küsimus.
Aga mul vähemalt läks hästi, et välisdelegaatidelt sain tunnustust. Ja siinkohal arutleksin üht raudkindlat positiivset efekti endale kui sooloartistile. Nimelt kõikvõimalik saadud tagasiside andis mulle mõista, et isegi kui mu muusika pole veel päris kohal, siis vähemasti olen õigel teel. Briti delegaadid demopaneelis eriti valideerisid minu tundeid muusikategemise kohta.
Selle tulemusena olen kindel, et teen muusikaliselt pigem vähem kui rohkem kompromisse. Ükskõik kui vähetunnustatud MPR ka kodumaal poleks, mitte mingil juhul ei näe ma põhjust teha nimme pingutusi selleks, et teistele meeldida. Veel vähem allun ma katsetele ennast muuta.
Ennem lõpetan muusikategemise üldse ära, kui et teen mingeid õudseid kompromisse selleks, et end edendada iga hinna eest. Minu arust muusikategemisel peaks olema eesmärk. Hirm mõttetuse (või eesmärgipäratuse ees, inglk. nimetas seda hirmu kui "fear of purposelessness") ees on liialt kohutav ja see on üks faktor, miks mõned muusikud nii kergesti alla annavad. Kuid kui ainus eesmärk on teistele meeldida iga hinna eest, siis see on veelgi kurvem väljavaade.
Viimaks esitan kommentaari, mida Eesti turu väiksus tegelikult tähendab. Ma pole kindel, kui väike see turg tegelikult on nendele artistidelele, kes on kodumaal populaarsed ja tunnustatud. Küll aga on ta kindlasti äärmiselt piiratud erilisemat muusikat tegevatele loojatele. Turu väiksus on kohe kindlasti katastroofilisem, kui sa pole absoluutselt kindel, kas need vähesedki muusikatarbijad võiks üldse su reaalne sihtgrupp olla.
Pole lihtne olla justkui tulnukas teiselt planeedilt (blogiposti pealkiri tuleneb loo "Ekstsentrik" sõnadest). Kuid kõiki muid alternatiive arvestades polegi see kõige hullem variant. See tasub ära, sest siiski vähemalt kellelegi meeldivadki just nimelt need ekstsentrilisemad tüübid rohkem, kui need, kes oskavad "õigeid nuppe" vajutada.
4 comments:
Üldiselt on Eestis minu meelest tore. Ka kodus vaikselt nokitsevaid inimesi pannakse tähele ja seetõttu on võimalik igal ühel teha täpselt sellist muusikat nagu ta soovib. Kompromisse ei ole vaja teha kui on raha ja aega. On vaid üksikud foorumid ja infokanalid ja nendes end reklaamida ei ole väga raske. Kuulajaskonna leiab igaüks.
Kuulajaskonna suurus on aga väike. Kuna inimesi Eestis on üsna väha, on sedavõrra väiksemad ka need rühmad, kellele meeldib alternatiivne muusika. Kui teha väga teistmoodi muusikat on ka kuulajaskond sellevõrra väiksem.
Eestist väljaspoole saada oma muusikaga on samas ka raske. Niisiis.. Väga lihtne on teha väikesele kuulajate rühmale igasugust muusikat.. Raske on aga kompromissitult saada suurt kuulajaskonda. Kui ei ole just promomise geenius. Siin tuleb mängu ka sotsiaalvõrgustike ja interneti suurepärane tundmine. Üldiselt on oluline ikka fakt, et endale meeldib see, mida teed. Eriti kui ei ole kedagi kellele on "vaja" meeldida ja saab üksi (või sõpradega) rahulikult asju ajada.
Ma olen ka paar korda elus raadiosse saanud. Ehk saab kunagi veel :D
Tahan öelda selle Gen-i kontserdi kohta, et võrreldes selle MPR mis ma ~3 aastat tagasi nägin (Eclectica 2008?), oli nüüd tegemist sootuks teise küpsema närilisega. Selles suhtes ma loodan su jaks otsa ei saa & ma paari aasta pärast saan uuesti näha & imestada. :P
Erkki - Sa oled täiesti õigel teel, jätka samas vaimus!
Edu!
See oli jah Eclectica 2008. Kindlasti olen tolle ajaga võrreldes vähe muutunud ja loodetavasti just paremas suunas. Geni live muidugi oli veel suht katseline samas, sest ma pidevalt eksperimenteerin uute setupitega ja pealegi ma polnud ju mänginud mingi oma seitse kuud! Kuid loodan järgmisel livel rohkem kuuma anda ja teha ikka kõva, mitte lihtsalt poolkõva kava.
Post a Comment