Korg Monotribe'ist ja muust kaasaegsest analoog-elektroonikast

Rada7s alustas Taavi Tulev (alias Wochtzchee) topiku pealkirjaga "Korg Monotribe", kommentaariga "Ilgelt lahe asi tundub". Kõnealune asi siis on järg Korg Monotronile, mis sisuliselt on siuke pisike taskusuurune analoogsündike, miskit sorti kummist üheoktaavise klaviatuuriga. Ja nüüd Monotribe on siis katse ühendada see pisike sündike koos rütmimasina ja Electribe-stiilis sekvetseriga.

Osad kommentaatorid pahandasid, et liiga mänguasja moodi asi tundub olevat. Üks user isegi märkis, et see on siis riistapuu neile, kes päris analoogsünti ei jaksa osta, aga tahaksid ka olla osa grupist. Tulevi vastus oli, et ta on monotroniga rahul, lõbus riistapuu.

Eelnevalt oli Radas teema sellest, et Roland toob turule Jupiter 80. Aga ei, see pole päris Jupiter 8 uues kuues, lihtsalt mingi digitaalne masin vanas heas klassikalises kestas. Tulevi arvates elab Roland selgelt vana rasva peal, samal ajal kui Korg teeb viimasel ajal lahedaid asju. Monotron siis tundub olevat üks nendest ja nüüd siis ka Monotribe.

Ma ise olen äärmiselt rahul Korg Kaoss Padi kasutaja juba 5 aastat ja ma jagan Tulevi entusiasmi, et Korg suudab teha päris põnevaid produkte. Mitte ainult seda, vaid ma olen ka hämmastunud, kui palju on analoogtehnika aastatega edasi arenenud.

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, et vanade analoogsüntesaatorite omamine on teatud mõttes ületähtsustatud. Kõik need vanakooli Moogid jms pillid olid ju, tsiteerides Hugh Hopperit, "somewhat less than user-friendly" (link, kust tsitaat pärit, viitab süntesaatorimängijale, kes suutis analoogklahvkadega imesid teha, kuulake näiteks seda lugu, mida sämplinud Common loos "Nag Champa"). Pealegi olid esimesed süntesaatorid sisuliselt kapisuurused monstrumid.

Seda enam olen impressed, et tehnika on sedavõrd kaugele arenenud, et tänapäeval suudetakse teha kompaktsemaid ja ka töökindlamaid analoogsüntesaatoreid. Näiteks Ervin Trofimov ostis eelmise aasta suvel endale Doepferi Dark Energy modulaar-räki. Tema lavadebüüt sellega Plink Plongil 2010 oli ühtlasi minu eelviimane live Opium Flirdiga ja need jõhkralt mahlakad monofoonilised kõlad, mida ma kuulsin, olid hämmastavad. Täis-analoogvärk ja sellega saab igast värki teha, ka teisi pille filterdada.

Siis on veel tänapäeval siuke kompanii nagu Dave Smith Instruments. Neil on sellised tooted nagu Tetra, Mopho ja Prophet '08, viimased kaks lisaks räkkmoodulivormile ka klahvpilliversioonis. Mopho on monosünt, aga Tetra on neljahäälne (tänud Andres paranduse eest!) Prophet '08 võimaldab kaheksahäälset polüfooniat. Evolver on aga analoog/digitaalhübriid ja saadaval nii monos, neljahäälsena kui ka räkina ja klaviatuurina.

Kas ma oleksin huvitatud Korg Monotribe'i proovimisest? Kindlasti. Mänguasi või mitte, samas võib mänguasjadeks sõimata praktiliselt kõiki elektroonilisi pille, seisukoht, mida kindlasti Keith Jarrett jagab. :) Samas ei ütleks, et ma sinna pidama jääks, et sealt edasi mingit päris korralikku analoogpilli ei jahiks. Ja mul on vaid hea meel, et tänapäeval on ka paljulubavaid valikuid turule tulnud. Ja et analoogtehnoloogia on ka pealtnäha digitaalses maailmas endiselt arenemisvõimeline.