Vale da Lama on nüüd Permakultuuri Uuringuinstituut. Siin korraldatakse permakultuuri-disaini kursusi ja parajasti on käimas ka kahekuine internatuur. Territooriumile saabudes nägin kohe Walti askeldamas ja ta tutvustas mulle kohe lisaterritooriumi, mille ta sel aastal oli ostnud. Tema valdus oli seega kolmandiku võrra kasvanud.
Valdusel on üks renoveeritav uus maja. Parajasti käis seal rakettahju ehitamine.
Selle jaoks segati ühes kuuris cob'i (põhk?), koostisosadeks savi, liiv, vesi ja hein. Vanadest nägudest nägin sekretärineiut Joanat, Helder Valente't, kes alguses tuli siia kanu kasvatama (rebane murdis nad kahjuks maha). Enamus muid nägusid olid minu jaoks uued, nagu näiteks inglane Mark (tegelikult juba Vale de Lama veteran-vabatahtlik) ja üks iirlane Andy.
Walt tegi mulle ringkäigu ülejäänud valdusel. Minu pettumuseks polnud Walt veel suutnud suurt maja külalistemajaks konverteerida. Kõik magamistoad olid täidetud internide/vabatahtlikega, ühes toas pahatihti neli-viis inimest korraga. Klassikaline bürokraatiajama, et ei saa luba renoveerimistöödeks!
Järgmisena näitas Walt suure veetsisterni seina, kuhu oli peale tehtud väga osav maaling. Jah, permakultuuris võiks ruumi olla ka kunstilisele andele.
Seejärel kaesime jurtat. Niiskuse probleemid on seal lahendatud, ent paraku oli selleks vaja kaasaskantavust kahandada katuse- ja seinaosade kokkuõmblemise kaudu. Kevade lõpupoole tekkis jurta ligidale ka üks ökopeldik, ehitatuna põhust. Väga muljetavaldav.
Aiamaa on kohe kindlasti muutunud lopsakamaks võrreldes aastataguse ajaga. Kasvuhoones eriti oli laiendatud tööd kõrgete peenardega, mida mina, Victor, Roberto jt. aasta tagasi tegime. Ja viimaks ometi oli valmimas ka nn. "pizza-aed". Mis tähendab seda, et aiamaa jupid on pizza-lõikude kujulised, mille piirjooni konkretiseerivad eriti killustikurajad.
Viskasime pilgu peale ka laagri-territooriumile. Aastatagused puud paistavad kasvavat, väike osa neist suri küll ära, aga enamik kasvab kenasti. Maasse on vahepeal löödud tugevamad tugipostid.
Siis oli Waltil aga kiire, aga ta lubas mu Lagosesse tagasi sõidutada. Tegi mulle isegi lõuna välja. Vestlesime ühes tänavarestoranis sellest, mida permakultuur tähendab ja ka sellest, et kas Portugalis on võimalik õnnelikult elada, arvestades igasuguste jamadega. Kõlama jäid mõtted, et permakultuur ei ole religioon, igaüks ei pea selle ideid omaks võtma. Selle põhimõte on pigem selles, kas inimene ja loodus suudavad kooseksisteerida ilma nendevahelise null-summa konfliktita. Portugalil on kahtlemata puudusi, aga Walti jaoks on lihtne nendega toime tulla ja eelised kaaluvad kahtlemata üles.
Mul oli igal juhul hea meel naasta, isegi kui ainult veidi kauemaks, kui üks tund. Rõõm näha, et Vale da Lama quinta'l läheb hästi ja et mind tervitas nii äratundmisrõõm kui ka erutav üllatusmoment.
No comments:
Post a Comment