Üks essee nüüdismuusika teemal

Kyle Gann, helilooja ja kriitik, kirjutas mõned aastad tagasi essee, mida sattusin just lugema, teemal, kuidas popmuusikalised mõjud on imbunud nüüdismuusikasse. Alustab Laurie Andersonist ja sellest, kuidas tema "O Supermanist" sai üllatus-hitt 1980ndate alguses. Jätkab teemal, kuidas klassikaheliloojad alati imetlesid rokkmuusika puhul nooruslikku energiat ja olid salaja tüdinenud avangardi kuivast akadeemilisusest. Seejärel toob ta välja, kuidas nüüdismuusika mõjutas popmuusikat ja vastupidi. Mainitakse tegijaid nagu Rhys Chatham, Glenn Branca, Diamanda Galas jt. Viimaks tutvustab ta kontseptsiooni nimega totalism, mis tähendab sisuliselt minimalismi edasiarendust veidi keerulisemates suundades. Totalism tähendab kindlat rütmilist pulssi, just nagu ka minimalistlikus muusikas, ent samuti ka soovi ühendada nii akadeemilist tausta kui ka garaažibändide kogemusi oma muusikas. Põhimõte on omada piisavalt energiat, et rõõmustada popkuulajat kui ka piisavalt keerukust rahuldamaks nüüdismuusikafänne. Sedasorti heliloojad ei aja taga ei kommertsedu ega ka akadeemikute tunnustust. Ajendav jõud on pigem muusika sildistamise ja kategoriseerimise eitamine ning soov stimuleerida nii aju, keha kui südant.

Soovitan kindlasti kaeda ka Kyle Ganni veebilehte. Palju tasuta muusikat üleval muide, just tõmbasin mõned tema pikemad teosed alla. Ta on kirjutanud igasugu muusikat kõikvõimalikele instrumentidele alates elektrikitarridest keelpillikvartetini välja ning ka midiklaverile (ehk disklavier). Väga erinevaid mõjutusi on tõepoolest tunda. Arvatavasti on mul nüüd üks favoriit-komponist veel juures.

Mainekujunduslik enesetapp Facebookis

Väljavõte Unmarketing.com veebist.

Põnev ülevaade ühest hiljutisest sotsiaalmeedia skandaalist. Ühes grillrestoranis käis kord üks klient, kes ei olnud rahul pakutava toiduga ja kes kirjutas restorani kohta kriitilise arvustuse. Tulemuseks oli totaalne nõiajaht Facebookis! Tema pilt postitati Boners BBQ nimelise restorani FB seinale ning kommentaariks kirjutati, et ta ei jätnud jootraha ning et teised restoranid peaksid ta välja viskama ja putsi saatma. Igasugused ebaviisakad kommentaarid järgnesid, kuni lõpuks julges keegi ka naisterahva kaitseks välja astuda. Ent restorani vastus nendele julgetele õilishingedele? Sisuliselt samamoodi: mine putsi raisk! Omanik õigustas end sellega, et kui naine julges jätta negatiivse arvustuse, siis nemad võivad ta kohta seinale mida iganes postitada. Tjah, kel võim, sel õigus.

Seejärel aga kustutati FB postitus ära. Aga taiplikumad netikasutajad olid enne jõudnud ekraanipilte teha. Seejärel ilmus restoranilt "vabandav teadaanne". Mille eesmärgiks oli pigem massiviha ohjeldamine, eriti arvestades kommentaari omanik Andrew Capronilt, kes tunnistas, et jah, tema käitumine polnud päris õigustatud, aga ka jootraha maksmata jätmine pole õigustatud.

Klient lõpuks andis teada, et ta jättis ikkagi jootraha. Tema tellimus tuli sooduskupongiga, mis tähendas, et ta tegelt ei pidanud 40 dollarit maksma, aga jättis lauale ikkagi kaks 20-kupüürist. Igal juhul asi jõudis uudistesse. Capron seejärel postitas pealtnäha siira vabanduse. Aga keegi idioot jättis väga õela kommentaari (jootraha mittemaksjad tuleks piinamisele saata). Ja kes klikkisid "like"? Üks neljast oli otse loomulikult Boners BBQ! Nii et mitte nii siiras vabandus!

On selge, et restoran tegi oma margi täiega täis. Nad proovisid nõiajahti teha oma kriitilisele kliendile, ent pigem paljastus nende enda ebaprofessionaalsus ja suhtumise probleem. Väga hea näide, kuidas mitte äri teha.

Intsident on kindlasti andnud põhjust Facebooki kiruda. Samas on küsitav, kas FB muudabki igasugused ärimehed sitapeadeks või FB lihtsalt võimendab nende sitapäisust. Aga väga unikaalne võimendaja on ta küll. Kas ilma FB'ita oleks võimalik samasugust nõiajahti korraldada? Ja kas see paljastaks nii läbinähtavalt omanike suhtumise?

Häirivaim on muidugi eeldus, et kõik kliendid peaks jootraha jätma. Justkui see oleks mingi kirjutamata reeglina paikapandud külastustasu. Mis minu arvates jällegi näitab, kui õnnetus seisus on USA's madalapalgalised töötajad. Probleemi ei eksisteeriks, kui ettekandjad vähemalt saaks korralikku palka. Selmet makstakse neile miinimumpalgast vähem ja siis peavad ülejäänud tasu saama jootrahast, kui neile üldse midagi sealt üle jääb. Nii et kui kellegi arust on see solvav, et jootraha ei tiksu, siis võtkem midagi ette ettekandjate tasustamise probeemiga!

Kas töönädal peaks lühenema?

Guardian kirjutab, et Briti ajutrust New Economics Foundation (NEF) on tulnud välja soovitusega vähendada töönädal poole võrra. Päris huvitav algatus ja paistab adresseerivat hästi probleeme nagu tööpuudus, ületöötamine, võlakriisid ja isegi keskkonna reostamine. Praktikas on kõik visandlik.

Kuidas mõjutab lühem töönädal madalapalgalisi, kelle töö on kõige enam arvestatav tundides? Töönädala, ja seeläbi ka saadava palga vähendamiseks peaks elamiskulude vähenemine olema paralleelselt sünkroonis. Ja muidugi on küsitav ka: kas poliitikas läheks selline asi läbi?

Üldjoontes olen aga nõus, et suurenenud produktiivsuse valguses peaks vaba aega töölistele rohkem jääma. Ning praegune mudel pole eriti jätkusuutlik. Näiteks, kui tööd jätkub ainult osadele inimestele, kas poleks mitte mõistlik töid jagada? Siit sinna, ehk praegusest tunduvalt kestlikuma süsteemini jõuda on aga väljakutse.

"Gilgameš" 55 sekundiga!

Siit videomeenutus eelmisest aastast, kus terve Gilgameši etendus näidatakse vähem kui minutiga. Muusika, mis all kõlab, on igatahes minu oma ja pärineb stseenist, kus Gilgameš ja Enkidu lähvad taplema Humbaba vastu. Filmitud ülevalt otse helipuldi juurest arvatavasti. Vähemasti sain ära näha, kui palju minu muusikunurka vasakul pool üldse paista oli.

Gilgameš ehk igaviku nupp / 55 Sekundiga from VonKrahl on Vimeo.