Kyle Gann, helilooja ja kriitik, kirjutas mõned aastad tagasi essee, mida sattusin just lugema, teemal, kuidas popmuusikalised mõjud on imbunud nüüdismuusikasse. Alustab Laurie Andersonist ja sellest, kuidas tema "O Supermanist" sai üllatus-hitt 1980ndate alguses. Jätkab teemal, kuidas klassikaheliloojad alati imetlesid rokkmuusika puhul nooruslikku energiat ja olid salaja tüdinenud avangardi kuivast akadeemilisusest. Seejärel toob ta välja, kuidas nüüdismuusika mõjutas popmuusikat ja vastupidi. Mainitakse tegijaid nagu Rhys Chatham, Glenn Branca, Diamanda Galas jt. Viimaks tutvustab ta kontseptsiooni nimega totalism, mis tähendab sisuliselt minimalismi edasiarendust veidi keerulisemates suundades. Totalism tähendab kindlat rütmilist pulssi, just nagu ka minimalistlikus muusikas, ent samuti ka soovi ühendada nii akadeemilist tausta kui ka garaažibändide kogemusi oma muusikas. Põhimõte on omada piisavalt energiat, et rõõmustada popkuulajat kui ka piisavalt keerukust rahuldamaks nüüdismuusikafänne. Sedasorti heliloojad ei aja taga ei kommertsedu ega ka akadeemikute tunnustust. Ajendav jõud on pigem muusika sildistamise ja kategoriseerimise eitamine ning soov stimuleerida nii aju, keha kui südant.
Soovitan kindlasti kaeda ka Kyle Ganni veebilehte. Palju tasuta muusikat üleval muide, just tõmbasin mõned tema pikemad teosed alla. Ta on kirjutanud igasugu muusikat kõikvõimalikele instrumentidele alates elektrikitarridest keelpillikvartetini välja ning ka midiklaverile (ehk disklavier). Väga erinevaid mõjutusi on tõepoolest tunda. Arvatavasti on mul nüüd üks favoriit-komponist veel juures.
No comments:
Post a Comment