Foto maalinäituselt Belem' kultuurikeskuse galeriis Lissabonis.
Uskumatu, et "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" võitis kõik auhinnad, millele oldi nomineeritud: aasta lavastuse, lavastaja, meespeaosalise, lavakunstniku ning ka originaalmuusika auhind. Või ehk mitte nii uskumatu, arvestades, kui soojalt näidend eelmine aasta tegelikult vastu võeti?
Mul on igatahes hea meel, et sain originaalmuusika auhinna. Mis tähendab, et ma olen samas paadis näiteks Chalice'i ja Liisa Hirschiga, kes on ka eelmistel aastatel (2009 ja 2010 vastavalt) olnud teatrimuusika laureaadid.
Terve see kogemus tuli mulle vaid kasuks tagantjärgi hinnates. Palad, mis tükis kasutusse läksid, on stiililiselt ja meeleolu mõttes natuke teistmoodi võrreldes minu tava-ampluaaga. Mäletan kindlasti, kuidas lavastaja Peeter Jalakas soovitas natuke vähem rõhuda teatud harjumuspärastele aspektidele minu musitseerimisel ja lähtuda natuke rohkem reeglist less is more. Kõik ei pea tingimata olema ülearu keeruline või ludistav, vahel on ka mõni natuke lihtsam idee löövam.
Näiteks see taplussteeni muusika (jupike siin) oli katse teha midagi tumedamat ja tempokamat. Ühel päeval proovi tehes lihtsalt tuli lambist üks idee, mis omas teatud "Ratatouille" stiilis vaibi ja mõtlesin, selline asi võiks minna küll. Salvestasin põhikäigu luuperisse, jättes ruumi tasapisi kohapeal kihte juurde ehitada.
Originaalis kujutasin ette veel mingit totaalset trummiorgiat peale. Paraku välistas selle ambitsiooni Kultuurikatla akustika lootusetu latents: mis tähendas, et heli, mis sai tekitatud akustiliselt lava all, jõudis ülesse helimeheni (ja seega ka ülemiste ridade publikuni) teatud viivitusega. Renzo jaoks oli selge, et tühjadel veepudelitel hullu panna oleks totaalne trainwreck, nii et taandasin oma trummimängu-osa vaid üksikute aktsentide peale.
Kui peaks juhtuma, et see suvi tuleb Gilgameš uuesti ettekandele, siis ilmselgelt tuleks minu esitus natuke teistmoodi saundiga, arvestades Prophet 08 süntesaatorit Blofeldi asemel, seega natuke teised klahvisaundid. Kuid samuti kaalun ka sellist varianti, et pudelitesse panna kontakt-mikrid, et siis muuta need "trummid" elektriliseks. Tühjad pudelid trummide asemel muide oli Jalaka idee. Üleüldse mõtlen, et ehk õnnestuks laivis ka trumme paremini luupida, kui kasutada kontaktmikreid. Siin on üks artikkel, mis kontaktmikrite kasuks argumenteerib.
Kindlasti mõtlen selle peale, kuidas oma paladest korralikud salvestused teha. Väga raske on muidugi panna osalusmuusika töötama väljaspool osalust ennast. Minu motivatsioonid muusika salvestada on pigem seotud esiteks sooviga säilitada see materjal järeltulevate põlvede jaoks (nagu ikka). Teiseks mind väga huvitab, kuidas mõningate nende eba-MPR'ilike palade produktsioon mul välja tuleks ja kas ehk ilmneks sealt ka mingi uus suunamuutus post-"Luuperikontsert" (tulemas varsti!) albumi tarvis.
Lõpetuseks mainiksin, et suurem õppetund minu jaoks on mitte kunagi kahelda iseenda andekuses. Nagu Dirk Campbell ühes intervjuus ütles: "Insecurity. It's only worrying if you worry about it" (mure teeb muret vaid siis, kui ise muretsed). Minu viga oli näha ka teisi inimesi, kel oli oma nägemus muusikalise kujundamise osas kui konkurentidena, kuigi teater on pigem koostöö. Mil iganes inimene tunneb elus kriisi a la suhte lõpp või töökoha kaotus, siis ma olen tähele pannud, et võib võtta pool aastat, kui mitte aasta, enne kui kriisist lõplikult üle saada. Minu jaoks oli "Gilgameši" projektis ka paratamatu kriisielement, mis on alles nüüd ületatud. Nii et kannatlikkus on tähtis.
1 comment:
Palju õnne Erkki! Ja see põdemise kohta on küll väga õige point -- lõpp muredele ja lase aga oma mussi tulla meie kõigi rõõmuks!
Post a Comment