Wednesday, July 4, 2012

Kullaaugu kontsertpeo 2012 memuaarid

Pildil Aigar Valsi maalitud bändide ajakava poster.
Eelmine laupäev ma juba kaalusin ja lõpuks olin juba enamvähem kindel, et lähen Argo Valsi poolt korraldatud Kullaaugu kontsertpeole tema vanematekodus. Siis aga sain ma lõunapaiku ootamatult kõne maestrolt endalt: nimelt üks esinejatest (Galvanic Elephants) hüppas alt ära ja ta tundis huvi, et kas oleks mul võimalik pühapäeval asendus-esinemine teha. Ma ütlesin, et ma juba olen kaalunud niikuinii Ahjale tulekut, et ehk siis võtan pillidki kaasa, aga paraku pean laivi tegema proovi tegemata. Mõeldud-tehtud, panin asjad valmis ja pärastlõuna paiku hakkasin Tartust lõuna poole sõitma.

Kui olin jõudnud Valsi vanematekodu, panin oma pillid tema garaaži, mis oli ürrariks pmst backstage. Helistasin Roy Striderile ja rääkisin, et olen Ahjal. Ta parajasti tegeles muruniitmisega. Läksin talle külla. Mees oli vahepeal lasknud ekskavaatoriga oma maa üles kaevata ja nii ta oli viimasel ajal külvanud muru. Seega igale poole ikka astuda ei tohtinud. Läbi astus ka sõber Lehari, jõime teed ja siis aitasime Royl üht rasket objekti eest ära tõsta. Leppisin kokku, et tulen Royle öömajale.

Kui ma tagasi jõudsin Kullaaugule, oli Mirabilia parajasti eelviimast lugu mängimas. Vot Janek Murd mõtiskles eile Eesti Popsi saates, et kas Schillingil tuleb pigem ingliskeelne või pigem eestikeelne kava. Janek, kui sa seda loed, siis don't get your hopes too high: fantastiline "Suvi Suures Linnas" (mis mul ütlematagi selgelt kuulmata jäi) oli setlistis (mida laval näha oli) esindatud, aga päris mitmed lood, k.a. kaks viimast olid selgelt inglise keeles. Viimases loos panin tähele, et üsnagi kitarrikesksed põhjad tulid sämplerist.

Järgmisena tuli lavale Henri Hütt, aga kuna arvutimehi pole laval minu jaoks teab kui huvitav jälgida, tegin tast vaid ühe pildi. Küll aga plõksisin meeletult fotosid Phloxist. Kes hiljuti oli teinud paar eksprompt-livet Roomet Jakapiga (meie oma Mike Pattoniga pmst), aga oli ka läbi teinud koosseisu kokkutõmbe sekstetist kvintetiks: perkussionist Allan Proosot polnud enam bändis. Samas viiekesi jälle kõlas Phlox ka hästi: oli tunda, et iga muusik panustab üldhelipilti üsna oluliselt. Kalle Kleini altsaksi soolod olid intense as ever, aga ka Kristo Rootsi kidrasoleerimist panin tähele ning ka Pearu Helenurm käristas üsna agressiivse Rhodesi soolo ühes loos ("Ooode"). "Kurehirm" avaloona oli geniaalne, saateta saksisoolo demonstreeris Kleini improvõimekust ja see uus elektriseeritud crescendo, mis "Rebimiselt+Voltimiselt" puudu, ent Klassikaraadio Areaali livest saadik selgelt kavas, on lihtsalt võrratu!

Link Jakapi-laividega sisaldus ühes kurioosses vahepalas, mille Phlox tegi ka lisaloona: Klein piinas oma alti nagu homset polekski ja käesignaalide peale küttis ülejäänd bänd elektriseeritud müravalli ja niimoodi vaheldumisi terve lugu kulgeski stiilis saksitirilimps-bändimüra-saksitirilimps-bändimüra etc. Tuli välja, et Klein pmst asendas Jakapi häälutamist.

Järgmisena astus lavale Junk Riot. Kitarribänd, kelle stiili puhul oli selge, et kolme kitarriga ja trummiga muusikat on mõtet teha vaid juhul, kui suuta kitarridest välja võluda ebakitarrilikke saunde. Siin pettumust ei valmistatud: juhtkitarristi kosmilised delayd olid täitsa leidlikud, kohati tundus suisa, nagu kuuleks mingeid imelikke viiuleid. Ka kõrgehäälse solisti Kirilli kitarrist tulid aegajalt päris põnevad helid, näiteks üks draiviga toon, mis sarnanes monosündiga (või isegi klarnetiga). Ühes loos käivitas basskitarrist isegi sündibassiploki, tõepoolest kõlas nagu korralik sünt-bass. Hoolimata inglk. sõnadest on see vene aktsent nii tugev, et Junk Riotit (või siis Дзанк Раёт?) ei saakski millekski muuks pidada, kui venelaste bändiks. Ja kui JR ongi vene rokk, siis täitsa nitševoo russkii rok!

Laulan Sinule naasmine areenile üllatas: neist ei olnud alates eelmisest aastast tegelt suurt midagi kuulda. Aga seekord oli täitsa tore neid kaeda küll: nüüd on neil teine tantsija ka: üks rohepäine tantsutüdruk sekundeerimas blondile tantsupoisile. Esitusele tulid kõik need lood, mille pärast Laulan Sinule nimelist orkestrit on rõõm kuulata laia muigega suul, ainult mitte seda omanimelist laulu, no teate küll, see "keerasin käima raadio, sealt tuli nõmedat muusikat". Mine tea, vb. peab Taavi Tulev seda LS üheks nõmedamaks palaks?

Laupäevane programm läbi, lähen Roy Strideri Mustakurmu tallu tagasi. Ehtsa töödrügava talumehe moodi on Royl käed-jalad tööd täis, eks ma isegi natuke ulatasin abikäe, nt. kohendasin lõket, mille ta oli minu tuleku ajaks püsti saanud. Pärast seda degusteerisime Roy poolt valmistatud ingveriveini ja saime lõpuks magama alles kl 4.

Ärgates oli Royl jälle jooksmist ja tegemist, kas või poes oli vaja käia, mis võttis aega. Ise lootsin minna tehnikat üles panema juba kl 12 või 12.30, aga pidin ikka ootama pikalt, enne kui ta hommikusöögi valmis sai, mida pakkus mullegi. Aga päris korralik eine oli, well worth the wait. Selline seente ja juurviljadega omlett, keele viis alla. Roy ise oli ametis kitsede lüpsmisega, kui mina einestasin. Jätsin lõpuks hüvasti ja sõitsin tagasi Argo poole.

Kell oli ehk 13.15 minu kohale jõudes. Ma polnud absoluutselt kindel, milline mu kava üldse tuleb. Kõik olenes sellest, kas sain mingit pisikest mikserpulti, et ka trumme luupida õnnestuks. Kui ei, oleksin teinud mõned palad, mis trummide luupimist ei vaja, ja siis tagumise otsa Luuperikontserdist. Aga leidsin Aigari (Arksi vend) trummitoast ühe viie kanaliga puldi (Aigar ise kasutab seda kõrvamonitooringuks) ja sain loa seda kasutada. Tunni ajaga olin valmis.

Ja tegingi Luuperikontserdi järjekordselt. Muidugi, mõnedes kohtades nagu 1. ja 3. osa oli liiga paljude kihtide luupimisega feedback-probleemid ja osad soolod ei tõusnud eriti õhku. Aga arvestades proovi mitte tegemist tuli isegi päris hästi välja. 4. osa õnnestus kõige paremini. Aga 5. osa ilmselt vajaks minu meelest laivis kas puhkpilliansamblit (nagu plaadiversioonil) või päris klaverit (nagu Kumu või Mooste laividel), millega oleks võimalik üsna dünaamilist klahvkaatakki saavutada. Muidu ta jääb liiga staatiliseks ja isegi ebahuvitavaks. Vb. järgmine kord teen terve Luuperikontserdi laivis ekstra-torudega. Olen selle eksperimendi peale juba terve aasta mõelnud.

IHM Trio oli fusion-bänd kidra, bassi ja trummidega. Hans Kurvits on korralik rütmimasin, kes hoiab ühtlast tempot hästi ja mängib ka päris peenekoeliselt. Ning muidugi keevitas ka kitarrist Marvin Mitt natuke Holdsworth-ilikke soolosid päris korralikult. Aga asjad läksid kõige huvitavamaks, kui lavale tuli külalistrompetist. Tema flügelhorni toon oli just nii mahe nagu vaja ja ta improviseeris ka hästi, mängides puhkpilli ka läbi efektide (nagu ka mina teen). Tõeline leid muusikuna.

Argo Vals lõpetas oma luuperikavaga. Avalugu, millega ta alustas (ja mida kuulates ma parajasti köögis morssi jõin), on lihtsalt võrratult ilus ja seda mängis Murd ka eile Popsu saates. Argo on jällegi üks sedasorti kitarrist, kelle saunde on põnev jälgida. Eriti üllatas aga mind oktaaviefekti kasutamine kitarril. Oktaavijagajaga feik-bass omaette on muidugi täielik nali (on selge, et mitte keegi ei ajaks "Seven Nation Army" "bassi"käiku päris bassiga segamini), ent mitmekihilises kitarriluupide muusikas andis oktaaviefekt madala otsa üllatavalt hästi kätte.

Selline see muusikaline programm oligi. Ilm oli pühapäeval eriti hea. Viimaks ometi algas päris-suvi. Argo ema Maire kiitis mind, ütles, et ma olin päris hea leid. Kinkisin talle mälestuseks oma "Luuperikontserdi" plaadi. Mis ta kohe erakordselt rõõmsaks tegi. Käisime vendade Valsidega Ahja järvel ujumas ja lõpuks, kui kõik teised olid juba ära läinud, panin isegi taas Tartu poole ajama.

Laadisin üles ka pildigalerii.

No comments: