Midagi positiivset ka

Juhkam pani üles just live-versiooni "Etüüdist" Genklubi konsalt 15 septembril. Kasutades selleks minu videomaterjali, mis talle saatsin. Juurde monteeritud on arusaadavatel põhjustel puldiheli salvestatuna Kaarel Tamra poolt. Mitte, et puldiheli kasutamine üldiselt perfektne oleks, aga üks kindel eelis on see, et see eemaldab publiku jutuvada, mis kaamerasse enamasti peale jääb.

Siin aga kenake versioon "Amatsooni kaebelaulust". Mällo poogna-bass kõlab eriti ilusalt siin. Samuti Kurvitsa harjaga trummid. Kurvits on kohati chadwackermanilikult perfektsionistlik, aga pole kahtlustki, et ta oskab eri stiile viljeleda. Tema trummimäng "Etüüdis" liigub kohati metal-territooriumile, aga ta võib ka subtiilselt mängida nagu "Kaebelaul" näitab. Lugu mängitud Eesti Filmimuusika peol Von Krahlis 26ndal novembril. Oleks ehk isegi tahtnud seal olla, aga vot mis juhtub, kui oled tihedalt Tartuga seotud.

Kuidas olla hea...loomingus

Halvim asi tänapäeval plaatide väljaandmise hõlpsuse juures on, et siis on plaadi ilmutaja vaid üks paljudest. Nii tekib olukord, kus kodulindistaja ise usub, et ta on teinud meistriteose, ent siis hakkavad kriitikud tema plaati arvustama. Loodetud kiidulaulu asemel võib mõni muusikakriitik, kes tõsimeeli usub, et muusikutel "enesekriitika täielik puudumine on mõttetus", kirjutada plaadile hoopis päris julma arvustuse. Siunata, et tegemist on "tüüne nuudeldamisega" ja terve plaat asub kuskil "territooriumil, kuhu minnakse vanast peast surema". Ja ka teistest muusikakriitikutest meeldib plaat ehk vaid paarile. Kui tuleb aga aeg parimad plaadid üles rivistada, siis on kodulindistaja silmis meistriteoseks peetud plaadist enamike kriitikute silmis ikkagi vähemalt 20-30 väärilisemat heliteost.

Kas sellises olukorras on kodulindistaja astunud keskpärasuse ämbrisse? Ma ei eita, et arenguruumi on kõigil esinejatel. Miks siis ikkagi on nii, et osad bändid ja sooloartistid can do no wrong ja teised saavad väga vähe välist validatsiooni? See vist on turu küllastumise paratamatus. Ja hea on tänases olukorras puhtalt parima vaenlane. Õpetust, kuidas teha tõelist all killer no filler plaati tänases situatsioonis, mis kõnetaks publikut, aga erutaks ka nõudlikke kriitikuid, ju ei leia. Sa võid õppida puusepaks, õppida müüri laduma, autot parandama. Aga mitte seda, kuidas tõeliselt edukas ja andekas muusik olla. Selleks kasvatakse pigem. Ja osade kasvuvalud defineerivad nende veerandeakriise.

Vaiko Eplik teeb muidugi geniaalset muusikat. Aga ta on juba noorest peast tuhandeid laule kirjutanud. Tema puhul kehtib 10000 tunni reegel. Juba 25ndal eluaastal oli tema coming of age. Äkki osad andekad tegelased ongi hilisemad õitsejad? Joe Zawinul oli vaid kompetentne pianist, enne kui ta Miles Davisega ja hiljem Weather Reportiga ajalugu tegema hakkas. Ta oli selleks ajaks hilistes 30ndates. Ehk on täna tunnustamata veerandeakriisis loojal lootust pikemas perspektiivis.

Miks ei võiks üks muusik olla edukam

Üks mu sõber plaanib järgmine suvi korraldada muusikafestivali. Õigupoolest ta on võtnud nõuks festivali produtseerida, sest kava koostada ja muud tähtsat paika panna aitavad teised ka. Ja ta on võtnud ka minuga kontakti, et ehk ma mõistaks nõustada teda. Kuna ma olevat muusikamaailmas igati sees tänu oma muusiku ja kriitiku kaksikstaatusele.

Aga vot siin ongi probleem, et ma teps mitte ei tea, kuidas korraldada muusikasündmusi nii, et nad edukaks kujuneksid! Kui ma seda teaksin, siis oleksin vähemalt kolm korda kuulsam, kui täna tegelikult olen. Ma võtan oma sõbra palvet samas siiski väljakutsena seda probleemi lahendama. Nii teiste jaoks. Kui ka iseenda tarvis.

Eile tegin oma tummfilmikontserdi Elektriteatris. Rahvast oli taas suhteliselt vähe. Nii nagu ka Kinomajas. Lugesin alustades kokku, et mingi 30 inimest. Tõele au andes polnudki see nii suur feil, sest hullemaidki laive on olnud. Pealegi arvestasin välja, et 30 on miinimum, millega veel enamvähem lepiksin. Kahju oli see-eest Johannes Lõhmusest jt. Elektriteatriga seotud tegelastest, kes on pidanud külma talve saabudes jõuetult pealt vaatama, kuidas publiku külastavus alates novembrist kahanenud on. Ilmselt kõige pimedam aeg pole kultuuriürituste aeg. No tõesti soovin, et oleks mingi definitiivne vastus, miks mõnikord üritusi oodatust vähem külastatakse.

Juba pärast Kinomaja oli mul kaksipidine tunne. Ühest küljest, et tummfilmi jaoks muusika tegemine on toonud mind välja loomingulisest stagnatsioonist ja andnud tagasi enesekindluse, et olen ikkagi muusiku, helilooja ja (improviseeriva) pillimehena õigel teel. Teisest küljest oleks kogu see positiivne areng veel positiivsem, kui seda toetaks ka rohke külastatavus oma üritustel. Ma tahaks üliväga enda jaoks ära lahendada probleemi, kuidas oma fännibaasi kõvasti kasvatada. Sildna ütles ükskord tegelt jumala targaste Rada7s, et kui artistil pole fänkonda, kes tema plaate ostaks ja kontserdil pileti eest maksab, siis mingist karjäärist ei tasu rääkidagi. Nägin eile klassiõde Treffneri päevilt, kelle sõnul olin ma ilmselt kuulsaim endistest klassikaaslastest. Oleks ma taibanud talle seda Sildna argumenti vastu lausuda!

Kuid ühe artisti suhteline ebaedu pole tingimata isoleeritud probleem. Vaid tegelikult tervet muusikaskeenet näriv vähktõbi. Ja vot siin ongi miljoni euro küsimus: kas enne leitakse definitiivselt edukas vähiravimise võimalus või definitiivne viis, kuidas muusikasündmusi ja -festivale edukalt korraldada?

Ja ega need küsimused otsa ei saa! Ikka mõtlen, et miks Schilling on elujõulist edu saavutanud, samas Plink Plonk läks hingusele? Samuti ma ilgelt ihaldan seda, et keegi statistikahull avaldab mulle näiteks suvefestivalide puhul külastatavuse määra juulikuu ja augustikuu festivalide puhul, et kas on vahet. Mida teha nõrkusega nimega küllastunud turg? Kas turu küllastuvusest saab kuidagi üle olla või ehk seda nõrkust enda kasukski keerata? Ning lõppude lõpuks: kui kellelgi lähebki muusikabisnesis kehvasti, kas see tähendab, et ta polegi loodud Tõeliseks Muusikuks või Tõeliseks Muusikaärimeheks? Kõik ju ei saagi ühtmoodi geeniused olla. Ehk ongi Eestis ruumi vaid ühele Vaiko Eplikule, ühele Schillingule või ühele Helen Sildnale?

Tõeline argument peaks muidugi olema, et muusikat tuleks teha suurest sisemisest tungist ja pealtnäha piiramatust andest/potentsiaalist tingituna. Ja et festivali tuleks teha, sest see oleks õige ja huvitava asja tegemine. Aga tahad või ei, me oleme kapitalistlikus tarbimisühiskonnas ja seega rahamajanduse külge aheldatud. Ja tulud ja kulud on kui ingel ja saatan, kes muusikaliste ettevõtmiste hingede nimel heitlevad. Ja kui meil on juba selline dualism, et üritused on kas edule või ebaedule määratud, siis sarnaselt päris religioonile otsime ka meie muusikausku inimesed vastuseid, kuidas saada päästetud või kuidas saada Muusikajumala poolt kõige enam õnnistust.

Nagu öeldud, mul vastuseid pole. Aga ma loodan need leida. Nii enda kui ka teiste sõprade jaoks. Sest kõigil meil on samad ootused, lootused ja mured.

Tummfilmikontsert (treiler)

 Nüüd üleval Juutuubis järgmise teisipäeva tummfilmikontserdi treiler ühes muusikalise klipiga. Salvestasin selleks lühikese jupi 13/8 (7/8+6/8) taktimõõdu peale, see oli üks esimesi ideid, mille ma tummfilmi jaoks genereerisin.

Tummfilmikontsert Facebookis.

Tummfilmikontsert Tartus (plakat)