Halvim asi tänapäeval plaatide väljaandmise hõlpsuse juures on, et siis on plaadi ilmutaja vaid üks paljudest. Nii tekib olukord, kus kodulindistaja ise usub, et ta on teinud meistriteose, ent siis hakkavad kriitikud tema plaati arvustama. Loodetud kiidulaulu asemel võib mõni muusikakriitik, kes tõsimeeli usub, et muusikutel "enesekriitika täielik puudumine on mõttetus", kirjutada plaadile hoopis päris julma arvustuse. Siunata, et tegemist on "tüüne nuudeldamisega" ja terve plaat asub kuskil "territooriumil, kuhu minnakse vanast peast surema". Ja ka teistest muusikakriitikutest meeldib plaat ehk vaid paarile. Kui tuleb aga aeg parimad plaadid üles rivistada, siis on kodulindistaja silmis meistriteoseks peetud plaadist enamike kriitikute silmis ikkagi vähemalt 20-30 väärilisemat heliteost.
Kas sellises olukorras on kodulindistaja astunud keskpärasuse ämbrisse? Ma ei eita, et arenguruumi on kõigil esinejatel. Miks siis ikkagi on nii, et osad bändid ja sooloartistid can do no wrong ja teised saavad väga vähe välist validatsiooni? See vist on turu küllastumise paratamatus. Ja hea on tänases olukorras puhtalt parima vaenlane. Õpetust, kuidas teha tõelist all killer no filler plaati tänases situatsioonis, mis kõnetaks publikut, aga erutaks ka nõudlikke kriitikuid, ju ei leia. Sa võid õppida puusepaks, õppida müüri laduma, autot parandama. Aga mitte seda, kuidas tõeliselt edukas ja andekas muusik olla. Selleks kasvatakse pigem. Ja osade kasvuvalud defineerivad nende veerandeakriise.
Vaiko Eplik teeb muidugi geniaalset muusikat. Aga ta on juba noorest peast tuhandeid laule kirjutanud. Tema puhul kehtib 10000 tunni reegel. Juba 25ndal eluaastal oli tema coming of age. Äkki osad andekad tegelased ongi hilisemad õitsejad? Joe Zawinul oli vaid kompetentne pianist, enne kui ta Miles Davisega ja hiljem Weather Reportiga ajalugu tegema hakkas. Ta oli selleks ajaks hilistes 30ndates. Ehk on täna tunnustamata veerandeakriisis loojal lootust pikemas perspektiivis.
No comments:
Post a Comment