Üks mu sõber plaanib järgmine suvi korraldada muusikafestivali. Õigupoolest ta on võtnud nõuks festivali produtseerida, sest kava koostada ja muud tähtsat paika panna aitavad teised ka. Ja ta on võtnud ka minuga kontakti, et ehk ma mõistaks nõustada teda. Kuna ma olevat muusikamaailmas igati sees tänu oma muusiku ja kriitiku kaksikstaatusele.
Aga vot siin ongi probleem, et ma teps mitte ei tea, kuidas korraldada muusikasündmusi nii, et nad edukaks kujuneksid! Kui ma seda teaksin, siis oleksin vähemalt kolm korda kuulsam, kui täna tegelikult olen. Ma võtan oma sõbra palvet samas siiski väljakutsena seda probleemi lahendama. Nii teiste jaoks. Kui ka iseenda tarvis.
Eile tegin oma tummfilmikontserdi Elektriteatris. Rahvast oli taas suhteliselt vähe. Nii nagu ka Kinomajas. Lugesin alustades kokku, et mingi 30 inimest. Tõele au andes polnudki see nii suur feil, sest hullemaidki laive on olnud. Pealegi arvestasin välja, et 30 on miinimum, millega veel enamvähem lepiksin. Kahju oli see-eest Johannes Lõhmusest jt. Elektriteatriga seotud tegelastest, kes on pidanud külma talve saabudes jõuetult pealt vaatama, kuidas publiku külastavus alates novembrist kahanenud on. Ilmselt kõige pimedam aeg pole kultuuriürituste aeg. No tõesti soovin, et oleks mingi definitiivne vastus, miks mõnikord üritusi oodatust vähem külastatakse.
Juba pärast Kinomaja oli mul kaksipidine tunne. Ühest küljest, et tummfilmi jaoks muusika tegemine on toonud mind välja loomingulisest stagnatsioonist ja andnud tagasi enesekindluse, et olen ikkagi muusiku, helilooja ja (improviseeriva) pillimehena õigel teel. Teisest küljest oleks kogu see positiivne areng veel positiivsem, kui seda toetaks ka rohke külastatavus oma üritustel. Ma tahaks üliväga enda jaoks ära lahendada probleemi, kuidas oma fännibaasi kõvasti kasvatada. Sildna ütles ükskord tegelt jumala targaste Rada7s, et kui artistil pole fänkonda, kes tema plaate ostaks ja kontserdil pileti eest maksab, siis mingist karjäärist ei tasu rääkidagi. Nägin eile klassiõde Treffneri päevilt, kelle sõnul olin ma ilmselt kuulsaim endistest klassikaaslastest. Oleks ma taibanud talle seda Sildna argumenti vastu lausuda!
Kuid ühe artisti suhteline ebaedu pole tingimata isoleeritud probleem. Vaid tegelikult tervet muusikaskeenet näriv vähktõbi. Ja vot siin ongi miljoni euro küsimus: kas enne leitakse definitiivselt edukas vähiravimise võimalus või definitiivne viis, kuidas muusikasündmusi ja -festivale edukalt korraldada?
Ja ega need küsimused otsa ei saa! Ikka mõtlen, et miks Schilling on elujõulist edu saavutanud, samas Plink Plonk läks hingusele? Samuti ma ilgelt ihaldan seda, et keegi statistikahull avaldab mulle näiteks suvefestivalide puhul külastatavuse määra juulikuu ja augustikuu festivalide puhul, et kas on vahet. Mida teha nõrkusega nimega küllastunud turg? Kas turu küllastuvusest saab kuidagi üle olla või ehk seda nõrkust enda kasukski keerata? Ning lõppude lõpuks: kui kellelgi lähebki muusikabisnesis kehvasti, kas see tähendab, et ta polegi loodud Tõeliseks Muusikuks või Tõeliseks Muusikaärimeheks? Kõik ju ei saagi ühtmoodi geeniused olla. Ehk ongi Eestis ruumi vaid ühele Vaiko Eplikule, ühele Schillingule või ühele Helen Sildnale?
Tõeline argument peaks muidugi olema, et muusikat tuleks teha suurest sisemisest tungist ja pealtnäha piiramatust andest/potentsiaalist tingituna. Ja et festivali tuleks teha, sest see oleks õige ja huvitava asja tegemine. Aga tahad või ei, me oleme kapitalistlikus tarbimisühiskonnas ja seega rahamajanduse külge aheldatud. Ja tulud ja kulud on kui ingel ja saatan, kes muusikaliste ettevõtmiste hingede nimel heitlevad. Ja kui meil on juba selline dualism, et üritused on kas edule või ebaedule määratud, siis sarnaselt päris religioonile otsime ka meie muusikausku inimesed vastuseid, kuidas saada päästetud või kuidas saada Muusikajumala poolt kõige enam õnnistust.
Nagu öeldud, mul vastuseid pole. Aga ma loodan need leida. Nii enda kui ka teiste sõprade jaoks. Sest kõigil meil on samad ootused, lootused ja mured.
No comments:
Post a Comment