Veebruar 2017: Vahetasin surnud lingi välja.
 |
| Väljavõte Canadian Pressist |
Steven Van Zandt - kuulus rokkmuusik, kes on tuntud eeskätt Bruce Springsteeni E-Street Band'i kidramehena, ent on teinud ka sooloprojekte ja näidelnud ka Sopranodes - annab järgnevat nõu artistidele, kes plaanivad oma juba edukate bändide kõrvalt midagi muud teha:
"Teisi asju teha on okei, aga ära iial loobu bändist ja ära loobu oma jõubaasist, ära loobu faktist, et sul on õnnestunud saada publiku poolt äratuntavaks"
"Sul on suhe oma publikuga, mis on absoluutne ime, mis juhtub vaid ühega miljonist. Ära eales võta seda iseenesest. Toida seda, arenda seda, toeta seda. Aastaks-paariks võid ju asja kõrvale panna, aga alati tule tagasi."
"Sul võib ju olla tunne, et sa ei vaja teisi, kogu see värk oli vaid eksitus ja nüüd lähed sa tõelise eluga edasi. Aga nii ei juhtu kunagi. Kas saatus, õnn või juhus, aga mingid jõud toimisid, mille abil terve värk üldse juhtus ja sa ei saa seda lihtsalt kõrvale heita. Ja seda kogemust ei loo sa enam iialgi taas."
Minu meelest pole asi tegelt midagi nii mustvalge. Võib-olla oli see hea asi näiteks, et biitlid kunagi uuesti kokku ei tulnud. Kes ütleks, et mingi 70ndate lõpus oleks hüpoteetiline
reunion nii väga midagi parem olnud, kui paljukirutud eksbiitlite soolokarjäärid? Ehk oleks mingid
reunion'id biitlite laitmatu pärandile olnud lihtsalt alaväärne postskriptum, mida lihtsalt ei saa vaadata 1962-70 kuldajast eraldi.
Võtame teise näitena Pink Floyd'i. Selle bändi puhul läksid bändisisesed suhted sõna otseses mõttes täiesti aia taha 70ndate lõpuks-80ndate alguseks. Roger Waters'i ja David Gilmour'i vaheline hõõrumine läks päris teravaks, kuni need kaks enam teineteist üldse ei talunud. Kuni asi läks üldse kohtusse. Ehk oleks omavahelised suhted kas või veidigi healoomulisemaks jäänud, kui oldaks laiali mindud juba vähemalt viis aastat enne reaalset PF'i ja R.Waters'i splitti?
Publik võib ju tahta, et kokku tuleks uuesti see bänd just selles kuldkoosseisus. Paraku see pole realistlik. Osad koosseisud lihtsalt pole jätkusuutlikud. Eriti kui ühes bändis on koos kaks alfaisast, kes pidevalt teineteisega sarvipidi kokku lähvad. Ja lõpuks prõmmibki üks kahest ukse jäädavalt kinni. Ja enam ei suhelda.
Võib-olla bändist suhteliselt varaku lahkumine aitab ära hoida halvemat. Ning kuulsus ei saa ju olla ainus argument. Täpselt sama palju, isegi rohkemgi veel loevad ka loominguline autonoomia, kunstiline integriteet, psühholoogiline heaolu, soov uuenduste järele, autentsus jm. väärtused.
Sain isiklikult juba mais 2010 Portugalis (tervitused Guido'le sinna, tal isa just suri vähki,
so stay strong mate!) viibides aru, et tee mis tahad, ma ei suuda üldse ei oma loomingulisi põhimõtteid maha müüa ega ka teha õudseid kompromisse puhtalt edu ja kuulsuse saavutamise nimel. See teadmine andis julgust astuda välja bändist, mis toona oli saamas populaarsemaks kui eales varem. Ent tuntus oli mulle tulnud oma hinnaga.
Siinkohal peabki tõdema erinevalt Van Zandt'ist, et pole olemas
one size fits all vastuseid, et kas menu on ikka muusikule sedasorti hinda väärt. Parem olla vähetuntud, kuid omadega rahul. Kui et kogeda kuulsust, mis tuleb järelmaitsega. See on ehk õige, et ei tasu oodata, et mõni su muu projekt ületab endise põhibändi populaarsuse. Tark on igatahes arvestada, mis
trade-off teatud valikutega kaasneb.
Pealegi ma kujutan ette, et ehk on Van Zandt'i nõuanne niikuinii suunatud pigem
mainstream tüüpidele, kelle jaoks ongi populaarsus kõige tähtsam kriteerium. Kaalume aga progressiivsemate ja kunstiliselt ambitsioonikamate muusikute motiive. Bill Bruford ei nõustunud jääma pidama oma põhibändi. Niipea kui Yes sai valmis "Close to the Edge" LP 1972 aastal, ütles Bruford lihtsalt tavai, head aega teistele. Ja liitus King Crimson'iga. Kui KC laiali läks, mängis ta sessioonitrummarina siin-seal. Siis pani kokku oma fusion-
bändi koos Allan Holdsworth'i, Jeff Berlin'i ja alahinnatud klahvisti David L. Stewart'iga. Hiljem tuli KC
reunion, misjärel hakkas Bruford ühtäkki aga jazz-muusikuks.
Yes'i meestega taasühines Bruford vaid üürikeselt. Kuid keskendus jazz-trummariks olemisele. Kuni lõpuks 2009. aastal läks üldse erru. Yes võis ju olla Bruford'i kuulsaim bänd ever, aga mitte kõige lemmikum kogemus pillimehena. Ehk on Bruford vahest isegi tüdinud sellest, et teda suuresti just varajase Yes'iga seostatakse. Õiged muusikafännid aktsepteerivad tema muid tegemisi niikuinii.
