Kompromiss kui räpane sõna

Väljavõte Dancing With Happiness veebist

Sattusin ühe toreda blogipostituse peale. Blogipidaja Meghana argumenteerib, et kompromisside tegemisega õnnelikku abielu ei saavuta. Kompromissi definitsioon võiks siis olla, et see on "vaidluse lahendus, mille käigus kumbki pool teeb järeleandmisi". Eluaeg kompromisse teha on eluaeg oma tahtmisest loobuda.

Oletame näiteks, et paar tahab osta esimest autot. Üks tahab musta autot, aga mitte sinist, nagu teine, kes jällegi ei taha musta. Mida teha? Kui minna rangelt kompromisside tegemise teed, siis on võimalik vähemalt üks järgnevatest stsenaariumitest: a) paar ostab hõbedakarva auto, mis ei vasta küll kummagi unistusele, ent pole ka päris vastumeelne. Tagajärg on aga see, et sinist autot nähes tunned sa tõenäoliselt ent õnnetuna. b) sa saad oma tahtmise, kui sul veab. Kui osta sinine auto, siis ehk lubatakse sulle järgmine kord osta must auto. Lootus on aga lollide lohutus, nagu öeldakse. Ja kui saadki ütleme musta mikrobussi, siis teeb musta sportauto nägemine sind ikka õnnetuks ja oma partnerile seda "meelde tuletada" ei ole abielusuhte seisukohalt jätkusuutlik, ütleme siis niimoodi c) sa kaotad oma mina. Musta mikrobussi juhtimine on nii võõras kogemus ja kaugel unistatud elust.

Meghana lahendus on lähtuda armastusest. Iseenda ja kaaslase vastu. Siin on võimalik et a) sa oled nõus loobuma suurema heameelega oma tahtmisest. Sinu elukaaslane võib selgitada pikalt laialt oma nooruspõlve unelmatest ja sellest, mida must spordiauto talle tegelikult tähendaks. Musta sportauto saamine tähendaks paljut tema jaoks. Armastav elukaaslane oleks liigutatud ja lubaks tal musta auto soetada.* b) sina saad oma tahtmise. Su elukaaslane tahab musta autot, aga sinuga juhtus lapsepõlves tõsine autoõnnetus, mis pani sind musti autosid kartma. Sinu elukaaslane on siis omakorda nõus oma tahtmisest loobuma, sest sinu turvatunne on talle olulisem.* Sina omakorda lubad tänutundest teha mida iganes, et elukaaslane saaks järgmine kord ikka musta sportauto osta.

*Autor rõhutab siinkohal, et kui sina (või kaaslane teises näites) endiselt nõuad oma tahtmise saamist, siis on probleem sügavamal kui oma tahtmise (mitte)saamises ja kompromissidega seda ei lahenda.

Kompromisside tegemisega võib tõesti olla risk, et oma tahtmisest tuleb pidevalt vähemalt poole võrra loobuda. Usun, et tõeliselt sobivas suhtes tuleb kompromisside järgi vajadust harvem ette kui sobimatutes suhetes. Pealegi, kompromiss on nii ebaromantiline kontseptsioon minu arvates, liigratsionalistlik lähenemine, mis ei kõneta idealiste, unistajaid. Mulle paistab, et Meghana üritas lihtsalt võtta kokku armastuse olemust: kumbki pool püüab maksimiseerida üksteise õnnetunnet. Seda saab teha, kui tabada ära vajadusi tahtmiste tagant. Kui see peaks välja tulema, siis on abielusuhe kindlasti jätkusuutlikum.

Kui bänditegemine on nagu abielu, siis samamoodi on kompromisside tegemine halvim võimalik viis tagada jätkusuutlikke suhteid. Mul on muusikuna olnud kogemusi, kus ma hea meelega loovutan oma tahtmise, sest ma näen, mida see tähendab teisele osapoolele. Kui ma Kikaga Mosaiigi singlit tegin eelmine aasta, ma muuseas lootsin salvestada ka üht minu spetsiaalselt selle projekti jaoks tehtud pala, arendatud 2011. oktoobri visiidi ajal. Paraku hingas aga aeg kuklasse ja meil oli vaid piiratud aeg minu, Kika ja trummar Priiduga lugusid salvestada. Kuna ma Kikat aga igati respekteerin, siis mõtlesin, ok, jätaks minu idee kõrvale ja prooviks tema ideed ära teha. Sest see tähendaks talle palju.

Üks õhtu siis Kika vabandas, et ei olnud aega tegeleda selle ideega, mis mul oli. Tegin talle selgeks, et minu jaoks polnud mingi probleem keskenduda eksklusiivselt vaid tema ideedele. Minu jaoks oli see väga tähtis, et kuigi ma võimaldasin tema ideede elluviimist, oli Kika ühtlasi piisavalt tundlik ka minu lootuste osas.

Teine näide: kui Mari Abel Gilgameši tehes selgitas, mida tema jaoks tähendas Kate Bushi megahitt, ma olin uskumatult liigutatud! Tõele au andes iga helilooja ei suudakski teha ideaalset taustamussi siukeste racyde stseenide jaoks nagu seal etenduses templiprostituudi kopulatiivne tants metsmees Enkiduga. Oli selge, et kõigest hoolimata Mari respektib ja armastab mind ning minus tekkisid ka tema vastu ainult sümpaatsed tunded. Nii et ma kinnitan alla Meghana väitele, et oma tahtmisest saab ka suure rõõmuga loobuda, kui on põhjust rõõmustada. Niipea kui aga teiste tegevus sind soovitust ilma jättes riivab sinu õiglustunnet või üldse psühholoogilisi vajadusi, ei päästa ka kompromisserdamine midagi. Case in point: Dejavoodoo plaadi tegemine, need I say more?