Pastacas & Tenniscoats - Yaki Läki (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja Muusika novembrikuu numbris

Reisil Itaalias (ja natuke ka Prantsusmaal)

Otsustasin septembris võtta ette ühe välisreisi kuuks ajaks. Sihtkohaks valisin välja Itaalia. Soetasin Ryanairi kaudu piletid Milaanosse (õigemini toimib lend küll Bergamo lennujaama). Pärale jõudsin 1. oktoobril.

Killuke Milaano ajaloolist kesklinna.

Pärastlõuna veetsin Milaanos. Siis võtsin õhtul rongi Albengasse. Järgmisel hommikul jõudsin pärast üht sekeldust kohale ja sain kontakti Lorenzaga. Kes oli minu esimene HelpX host. Kes enamasti rääkis vaid itaalia keelt ja alles nüüd proovib ta õppida ka inglise keelt. Lorenzal on kolm tütart, kellest vabatahtlikega suhtleb Elena. Kes ehk mõistab inglk. natuke paremini (ta oskab ka prantsuse keelt), kuigi sain kohe aru, et Itaalia on selline ühiskond, kus polüglotlus pole vast väga laialt levinud. Telekas on kõik anglo-ameerika telekraam itaalia häältega peale loetud, koolides pole võõrkeelte õpetamine päris tasemel.

Aga noh, vähemasti itaalia toit on igatepidi maitsev. Ja kliimaga ei saanud kah kurta. Väga mõnus oli igatahes jälle natuke suvisemat sorti kliimat nautida. Sain tihti ka mere ääres käia nii Albengas kui ka Alassios (kus mererand paistab märksa kenam välja).

Lorenza valdus. Esiplaanil külalistemaja, tagaplaanil Lorenza peremaja.

Ujumas meres

Alassio rand

Vendone küla päikeseloojang

Üks park Alassios

Alassio rannikul asuv torn

Albenga vanalinnas

Lahkusin Lorenza poolt 17ndal oktoobril. Proovisin leida Couchsurfing hosti paariks päevaks sellest kuupäevast alates. Sain tuttavaks ühe päris toreda noormehega (temast hiljem), aga kahjuks olid tal omad mured. Selle asemel kasutasin ära võimalust saada küüti ühelt sakslannalt, kes oli Lorenza külalistemaja paariks päevaks rentinud ja oli lahkumas samal kuupäeval, mis mina. Ta viis mind oma autoga Šveitsi piiri lähistele, kus elas üks itaalia näitleja. Kes pidas talu. 

Olin temaga kontakti saanud oma hostide otsinguga seoses. Otsustasin proovida paar päeva tema juures peatuda. Kahjuks pidin pettuma. Minu jaoks oli mees natuke liiga otsekohene ja selline lõunapäraselt temperamentaalne tüüp. Ei suutnud ma temaga läbi saada. Seega minu jaoks oli ainult kergendus sealt laupäeva 19nda oktoobri hommikul lahkuda. Novot, kõigile ei saagi meeldida. Koht oli iseenesest päris kena. Lahkusin mere ligidalt ning sattusin hoopis mägedesse. Koht asus Vanzone külas, regioonis, mis maastiku mõttes ehk tundus peaaegu nagu proto-Šveits.

Laupäeval siis võtsin rongi Albasse. Sealt istusin bussi peale Bossolasco suunas. Tre Cunei peatuses sain kokku Christinaga. Kes on šveitslanna. Tema tundus juba sõbralikum ja vähem temperamentaalsem inimene. Kes on üsna avatud ja vägagi jutukas, aga mitte pealetükkiv, nagu võiks ehk oodata lõunamaise temperamendiga inimestelt. Christina on klaveriõpetaja. Tema talus on kits ja kuus lammast. Kuna parajasti on küttepuutegemise hooaeg, siis lõikasime ja ladusime riita küttepuid. 

Ja ma sain esimest korda kooris laulda! Christina jagas kohe ära, et ma olen musikaalne inimene ja et mul on eriti madal hääl. Ta juhatab iga kolmapäev koori ja ta kutsus mind seega kooriproovidesse nende kahe nädala jooksul, mil ma tema juures peatusin. Teistele minu bassihääl igatahes väga imponeeris. Rõõm kuulda, et kellegi arust ma tegelikult ka laulda oskan.

Üks Šveitsi stiilis külalistemaja, kus peatusin mina

Vaade Altalanga maastikule

Christina maja

Proovisin nädalavahetuseks uuesti kontakti Couchsurfi hostiga. Nimega Kevin. Elukoht Nice (või Nizza) Prantsusmaal. Seekord ta oli nõus. Seega laupäeval 2. novembril lahkusin Christina talust. Ja võtsin rongi kõigepealt Albast Ventimigliasse (mis kusjuures läks Cuneost väljasõites läbi ka Prantsusmaast enne Ventimigliat) ja sealt Nice'i. Õhtul jõudsin Constellations'i bussipeatusse, sealt saatsin sõnumi Kevinile ja ta tuli vastu ja juhatas mind oma majja. Kus ta elas vanematega.

Seadsin end sisse, seejärel sõime õhtust perega ning siis sõidutas Kev mind oma motorolleri seljas Nice'i vanalinna. Kus oli üks jazz-klubi nimega Shapko. Seal esines saksofonist Sebastien Chaumont oma bändiga. Päris hea. Chaumont paistis kõrva päris tuliste improvisatsioonidega ning tema trummar oli eriti super, mulle väga meeldis tema trummimängustiil nii nootide kui ka kehakeele mõttes, hea dünaamika.

Natuke olen õppinud ka prantsuse keelt. Tõsi küll, suuliselt suhelda on märksa raskem. Ja teiste dialoogi jälgida eriti kuradi raske. Kui eesti keel oleks toidu mõttes justkui liha ja kartulid, siis prantsuse keel on puhas pudrukeel: raske eristada sõnu. Kev'i sõnul on aga märgata, et ma juba olen mingis suunas arenenud viimase kümne kuuga.

Sebastien Chaumont ja tema jazz-ansambel

Täna külastasin pikemalt Nice'i vanalinna. Sellest panen üles mingi pildigalerii homme. Plaan on lahkuda Prantsusmaalt esmaspäeva pärastlõunal. Mul on hea meel, et õnnestus ühekorraga ära käia nii Itaalias kui ka Prantsusmaal esimest korda. Itaaliast lendan välja tagasi Eestisse teisipäeval.

Muusika ja privilegeeritus

Üks väga tunnustatud rokkmuusik on viimasel ajal võtnud päris jõuliselt sõna teatud trendide vastu muusikabisnesis. Talle nimelt ei meeldi see, kui bändid üritavad muusikabisnesis karjääri teha ja edu saavutada. Ühes intervjuus on ta öelnud, et see on täiesti vale, kui sa üritad teha edukat muusikukarjääri. Muusika ei tohiks olla võimalus teenida elatist. Muusikategemine on tema sõnul hoopis privileeg.

Sellest ütlusest jääb mulje, et ehk peaks muusik, kellel hästi ei lähe, siiski leppima sellega, et kuna ta on privilegeeritult andekas, siis juba läbi selle on tal piisavalt vedanud. Kahjuks on muusikutele, kes on tihti hädas kontserditele publiku meelitamisega, selline jutt parimal juhul ebapiisav. Mida selles valet on, kui keegi tõesti üritab teada saada, kuidas muusika tegemisega kuhugi välja jõuda? Mulle kui vahelduva eduga muusikule (mõnikord läheb täitsa hästi, tihti aga masendavalt kehvasti) kangastub kuulus prantsuse tsitaat "Qu'ils mangent de la brioche" (söögu nad saiakesi/kooke).

Nii see tsitaat, mis tegelikult siiski on vääralt omistatud Marie Antoinette'ile, kui ka steitment et "Kellel muusikabisnesis hästi ei lähe, see pidagu end privilegeerituks juba ainuüksi muusikuks olemise pärast" tuleneb liiga kõrgelt positsioonilt. Kas edukal ja tunnustatud rokkmuusikul tasub üldse sedasi moraali lugeda vähem edukatele (ja tihtipeale alles alustavatele) rokk/pop-muusikutele? Temal ju lihtne öelda, et muusikuks olemine on privileeg, kui ta ise on ekstra privilegeeritud. 

Okei, ma ei soovi ju tegelt õhutada klassiviha endast edukamate vastu. Diskrediteerida argumenti, sest ütleja positsioon on liiga kõrge, kas see pole mitte ad-hominem? Aga kaalun siis argumenti, et muusikuks olemine on privileeg, argumendi enda põhjal. 

Ja ikkagi jätab asi soovida. Võib-olla on viga minus, aga ma ise kohe mitte ei näe põhjust uskuda sellesse, et oskuses pilli mängida või isegi muusikat komponeerida midagi nüüd nii väga erilist on. Võib-olla kompenseerib muusiku-anne minu puhul näiteks ühe sarnase "privileegi" traagilist (sest ma siiamaani valutan südant sellest ilma jäämise pärast) puudujääki: oskust joonistada. Aga ütleme siis niimoodi, et enamik inimesi paistab oskavat midagi loomingulist teha. Aga mis on tõeline privileeg? Privileeg on ehk võime leida meie turumajanduslikus kontekstis turgu oma võimetele, annetele ja tehtavale tööle. Kuulus rokkstaar, keda ma endiselt nimetada ei soovi, aga kelle te ehk isegi ära tunnete, on oma turu juba ammu leidnud. See on privileeg.

Ehk on privileegide privileeg oskuse omamine, mis enamikul puudub? Teate mis mulle siin Itaalias paar päeva tagasi öeldi? "Kui sa õpiksid kuivmüüri laduma, siis leiaksid sa siin vabalt tööd ja saaksid kenasti tasustatud". Vot see oleks privileeg. Kui mul oleks mõni eriti hinnas oskus, leiaksin turgu sellele vabalt. Olen alati arvanud, et kõige privilegeeritum wwoofer on see, kes omab mingit kasulikumat sorti oskust. Muidugi on siin oht, et wwoofer lihtsalt teeb tasuta tööd (okei, saab kõhu täis ja voodi, kus magada, aga reisikulud peab ta kuramus ikkagi ise katma!), aga ma näen selgelt, et paljude arvates on see ainult optimaalne, et wwooferil on mingid väärt oskused. 

Mõtlen tagasi esimesele talvele Portugalis, kus olin kaks kuud Quinta do Vale da Lamas, kus aga Walt pärast wwooferite kasutamise katkestas. Et tuua sisse makstud töölised, kellel need oskused, mida Walt vajas. Privilegeeritud inimeste invasioon tõrjus minema vähem privilegeeritud. Sisuliselt keeras see mul toona terve ülejäänud talve pekki, kuna maadlesin alaväärsuskompleksidega ning kroonilise rahulolematusega edaspidiste wwoof-hostide suhtes, kuhu ma sattusin. 

Isegi, kui muusikuks olemine võiks potentsiaalselt privileeg olla, siis ehk oleks privileeg see, kui mul õnnestuks teistest piisavalt eristuda. See võib olla ala, kus veel arenguruumi. Mäletan selgelt Tallinn Music Weeki 2011, kus minu lugu võis demo-paneelil küll olla üks hea laul oaasina keskpärasuse meres, aga üks mees, kelle nimi ei meenu (See mees oli Nick Hobbs - Edmund 2. novembri seisuga), aga kes on olnud Henry Cow roadie, vastas selgelt, et "sedasorti minimalistlikku muusikat tehakse väga palju". Siit leiangi, et privileeg oleks teha midagi, mida ei tehta väga palju. Keskkonnas, kus loomingulised ideed kipuvad varsti ammenduma, läheb see järjest raskemaks. Ja võib-olla see määrabki paljudele privilegeerituse puudumise. Kainestav mõte, kas pole?