Reisil Itaalias (ja natuke ka Prantsusmaal)

Otsustasin septembris võtta ette ühe välisreisi kuuks ajaks. Sihtkohaks valisin välja Itaalia. Soetasin Ryanairi kaudu piletid Milaanosse (õigemini toimib lend küll Bergamo lennujaama). Pärale jõudsin 1. oktoobril.

Killuke Milaano ajaloolist kesklinna.

Pärastlõuna veetsin Milaanos. Siis võtsin õhtul rongi Albengasse. Järgmisel hommikul jõudsin pärast üht sekeldust kohale ja sain kontakti Lorenzaga. Kes oli minu esimene HelpX host. Kes enamasti rääkis vaid itaalia keelt ja alles nüüd proovib ta õppida ka inglise keelt. Lorenzal on kolm tütart, kellest vabatahtlikega suhtleb Elena. Kes ehk mõistab inglk. natuke paremini (ta oskab ka prantsuse keelt), kuigi sain kohe aru, et Itaalia on selline ühiskond, kus polüglotlus pole vast väga laialt levinud. Telekas on kõik anglo-ameerika telekraam itaalia häältega peale loetud, koolides pole võõrkeelte õpetamine päris tasemel.

Aga noh, vähemasti itaalia toit on igatepidi maitsev. Ja kliimaga ei saanud kah kurta. Väga mõnus oli igatahes jälle natuke suvisemat sorti kliimat nautida. Sain tihti ka mere ääres käia nii Albengas kui ka Alassios (kus mererand paistab märksa kenam välja).

Lorenza valdus. Esiplaanil külalistemaja, tagaplaanil Lorenza peremaja.

Ujumas meres

Alassio rand

Vendone küla päikeseloojang

Üks park Alassios

Alassio rannikul asuv torn

Albenga vanalinnas

Lahkusin Lorenza poolt 17ndal oktoobril. Proovisin leida Couchsurfing hosti paariks päevaks sellest kuupäevast alates. Sain tuttavaks ühe päris toreda noormehega (temast hiljem), aga kahjuks olid tal omad mured. Selle asemel kasutasin ära võimalust saada küüti ühelt sakslannalt, kes oli Lorenza külalistemaja paariks päevaks rentinud ja oli lahkumas samal kuupäeval, mis mina. Ta viis mind oma autoga Šveitsi piiri lähistele, kus elas üks itaalia näitleja. Kes pidas talu. 

Olin temaga kontakti saanud oma hostide otsinguga seoses. Otsustasin proovida paar päeva tema juures peatuda. Kahjuks pidin pettuma. Minu jaoks oli mees natuke liiga otsekohene ja selline lõunapäraselt temperamentaalne tüüp. Ei suutnud ma temaga läbi saada. Seega minu jaoks oli ainult kergendus sealt laupäeva 19nda oktoobri hommikul lahkuda. Novot, kõigile ei saagi meeldida. Koht oli iseenesest päris kena. Lahkusin mere ligidalt ning sattusin hoopis mägedesse. Koht asus Vanzone külas, regioonis, mis maastiku mõttes ehk tundus peaaegu nagu proto-Šveits.

Laupäeval siis võtsin rongi Albasse. Sealt istusin bussi peale Bossolasco suunas. Tre Cunei peatuses sain kokku Christinaga. Kes on šveitslanna. Tema tundus juba sõbralikum ja vähem temperamentaalsem inimene. Kes on üsna avatud ja vägagi jutukas, aga mitte pealetükkiv, nagu võiks ehk oodata lõunamaise temperamendiga inimestelt. Christina on klaveriõpetaja. Tema talus on kits ja kuus lammast. Kuna parajasti on küttepuutegemise hooaeg, siis lõikasime ja ladusime riita küttepuid. 

Ja ma sain esimest korda kooris laulda! Christina jagas kohe ära, et ma olen musikaalne inimene ja et mul on eriti madal hääl. Ta juhatab iga kolmapäev koori ja ta kutsus mind seega kooriproovidesse nende kahe nädala jooksul, mil ma tema juures peatusin. Teistele minu bassihääl igatahes väga imponeeris. Rõõm kuulda, et kellegi arust ma tegelikult ka laulda oskan.

Üks Šveitsi stiilis külalistemaja, kus peatusin mina

Vaade Altalanga maastikule

Christina maja

Proovisin nädalavahetuseks uuesti kontakti Couchsurfi hostiga. Nimega Kevin. Elukoht Nice (või Nizza) Prantsusmaal. Seekord ta oli nõus. Seega laupäeval 2. novembril lahkusin Christina talust. Ja võtsin rongi kõigepealt Albast Ventimigliasse (mis kusjuures läks Cuneost väljasõites läbi ka Prantsusmaast enne Ventimigliat) ja sealt Nice'i. Õhtul jõudsin Constellations'i bussipeatusse, sealt saatsin sõnumi Kevinile ja ta tuli vastu ja juhatas mind oma majja. Kus ta elas vanematega.

Seadsin end sisse, seejärel sõime õhtust perega ning siis sõidutas Kev mind oma motorolleri seljas Nice'i vanalinna. Kus oli üks jazz-klubi nimega Shapko. Seal esines saksofonist Sebastien Chaumont oma bändiga. Päris hea. Chaumont paistis kõrva päris tuliste improvisatsioonidega ning tema trummar oli eriti super, mulle väga meeldis tema trummimängustiil nii nootide kui ka kehakeele mõttes, hea dünaamika.

Natuke olen õppinud ka prantsuse keelt. Tõsi küll, suuliselt suhelda on märksa raskem. Ja teiste dialoogi jälgida eriti kuradi raske. Kui eesti keel oleks toidu mõttes justkui liha ja kartulid, siis prantsuse keel on puhas pudrukeel: raske eristada sõnu. Kev'i sõnul on aga märgata, et ma juba olen mingis suunas arenenud viimase kümne kuuga.

Sebastien Chaumont ja tema jazz-ansambel

Täna külastasin pikemalt Nice'i vanalinna. Sellest panen üles mingi pildigalerii homme. Plaan on lahkuda Prantsusmaalt esmaspäeva pärastlõunal. Mul on hea meel, et õnnestus ühekorraga ära käia nii Itaalias kui ka Prantsusmaal esimest korda. Itaaliast lendan välja tagasi Eestisse teisipäeval.