Üks väga tunnustatud rokkmuusik on viimasel ajal võtnud päris jõuliselt sõna teatud trendide vastu muusikabisnesis. Talle nimelt ei meeldi see, kui bändid üritavad muusikabisnesis karjääri teha ja edu saavutada. Ühes intervjuus on ta öelnud, et see on täiesti vale, kui sa üritad teha edukat muusikukarjääri. Muusika ei tohiks olla võimalus teenida elatist. Muusikategemine on tema sõnul hoopis privileeg.
Sellest ütlusest jääb mulje, et ehk peaks muusik, kellel hästi ei lähe, siiski leppima sellega, et kuna ta on privilegeeritult andekas, siis juba läbi selle on tal piisavalt vedanud. Kahjuks on muusikutele, kes on tihti hädas kontserditele publiku meelitamisega, selline jutt parimal juhul ebapiisav. Mida selles valet on, kui keegi tõesti üritab teada saada, kuidas muusika tegemisega kuhugi välja jõuda? Mulle kui vahelduva eduga muusikule (mõnikord läheb täitsa hästi, tihti aga masendavalt kehvasti) kangastub kuulus prantsuse tsitaat "Qu'ils mangent de la brioche" (söögu nad saiakesi/kooke).
Nii see tsitaat, mis tegelikult siiski on vääralt omistatud Marie Antoinette'ile, kui ka steitment et "Kellel muusikabisnesis hästi ei lähe, see pidagu end privilegeerituks juba ainuüksi muusikuks olemise pärast" tuleneb liiga kõrgelt positsioonilt. Kas edukal ja tunnustatud rokkmuusikul tasub üldse sedasi moraali lugeda vähem edukatele (ja tihtipeale alles alustavatele) rokk/pop-muusikutele? Temal ju lihtne öelda, et muusikuks olemine on privileeg, kui ta ise on ekstra privilegeeritud.
Okei, ma ei soovi ju tegelt õhutada klassiviha endast edukamate vastu. Diskrediteerida argumenti, sest ütleja positsioon on liiga kõrge, kas see pole mitte ad-hominem? Aga kaalun siis argumenti, et muusikuks olemine on privileeg, argumendi enda põhjal.
Ja ikkagi jätab asi soovida. Võib-olla on viga minus, aga ma ise kohe mitte ei näe põhjust uskuda sellesse, et oskuses pilli mängida või isegi muusikat komponeerida midagi nüüd nii väga erilist on. Võib-olla kompenseerib muusiku-anne minu puhul näiteks ühe sarnase "privileegi" traagilist (sest ma siiamaani valutan südant sellest ilma jäämise pärast) puudujääki: oskust joonistada. Aga ütleme siis niimoodi, et enamik inimesi paistab oskavat midagi loomingulist teha. Aga mis on tõeline privileeg? Privileeg on ehk võime leida meie turumajanduslikus kontekstis turgu oma võimetele, annetele ja tehtavale tööle. Kuulus rokkstaar, keda ma endiselt nimetada ei soovi, aga kelle te ehk isegi ära tunnete, on oma turu juba ammu leidnud. See on privileeg.
Ehk on privileegide privileeg oskuse omamine, mis enamikul puudub? Teate mis mulle siin Itaalias paar päeva tagasi öeldi? "Kui sa õpiksid kuivmüüri laduma, siis leiaksid sa siin vabalt tööd ja saaksid kenasti tasustatud". Vot see oleks privileeg. Kui mul oleks mõni eriti hinnas oskus, leiaksin turgu sellele vabalt. Olen alati arvanud, et kõige privilegeeritum wwoofer on see, kes omab mingit kasulikumat sorti oskust. Muidugi on siin oht, et wwoofer lihtsalt teeb tasuta tööd (okei, saab kõhu täis ja voodi, kus magada, aga reisikulud peab ta kuramus ikkagi ise katma!), aga ma näen selgelt, et paljude arvates on see ainult optimaalne, et wwooferil on mingid väärt oskused.
Mõtlen tagasi esimesele talvele Portugalis, kus olin kaks kuud Quinta do Vale da Lamas, kus aga Walt pärast wwooferite kasutamise katkestas. Et tuua sisse makstud töölised, kellel need oskused, mida Walt vajas. Privilegeeritud inimeste invasioon tõrjus minema vähem privilegeeritud. Sisuliselt keeras see mul toona terve ülejäänud talve pekki, kuna maadlesin alaväärsuskompleksidega ning kroonilise rahulolematusega edaspidiste wwoof-hostide suhtes, kuhu ma sattusin.
Isegi, kui muusikuks olemine võiks potentsiaalselt privileeg olla, siis ehk oleks privileeg see, kui mul õnnestuks teistest piisavalt eristuda. See võib olla ala, kus veel arenguruumi. Mäletan selgelt Tallinn Music Weeki 2011, kus minu lugu võis demo-paneelil küll olla üks hea laul oaasina keskpärasuse meres, aga üks mees, kelle nimi ei meenu (See mees oli Nick Hobbs - Edmund 2. novembri seisuga), aga kes on olnud Henry Cow roadie, vastas selgelt, et "sedasorti minimalistlikku muusikat tehakse väga palju". Siit leiangi, et privileeg oleks teha midagi, mida ei tehta väga palju. Keskkonnas, kus loomingulised ideed kipuvad varsti ammenduma, läheb see järjest raskemaks. Ja võib-olla see määrabki paljudele privilegeerituse puudumise. Kainestav mõte, kas pole?
No comments:
Post a Comment