Vaiko Eplik Antoniuse Gildis 13 VII 2014

Mees ja kitarr. Esimene kord muide, mil tegin üritusel pilti iPhone'iga (ostsin oma mudeli 11 päeva tagasi, 4S minu oma siis. Filmisin ka üht laulu, vb. riputan selle pärast üles ka)

Vaiko Eplik andis pühapäeval täitsa sümpaatse soolokontserdi Antoniuse õues. Irooniline repliik järgnes iroonilisele repliigile, kuid kõige rohkem võttis karbi lahti kitarrimäng. Vaiko oskab ikka sigavingelt akustikat mängida. Esimene pala oligi (seni vist üldse avaldamata) instrumentaal "Halloo", väga kavalalt genereeritud kitarripala, kus madal e-keel oligi kogu aeg lahti ja mille kitarriakordide progressioon oli lihtsalt uskumatu. Siis tulid palad uue plaadi pealt ja kuigi alguses tõotas kava jälle tulla uus plaat siis greatest hits, pärast paari uue plaadi laulu hakkas kõik mõnusalt segamini minema. 

Keegi hüüdis välja esimese sooviloo ja see oli "Tavaline päev". Kuulsingi esimest korda kolmandat sorti seadet (võrdle: sämpleri-põhine stuudioversioon ja kitarribändilik live-seade). Kuigi Vaiko unustas sõnad ära, oli seda laulu rõõm kuulda. Päris palju lugusid tuligi Varielu pealt. Kõlasid "Varielu" koos viienda salmiga, mida plaadi peal ei ole, kuid mida Eplik laulus ühes Randaluga hiljuti "Lahkhelide" kontserdil. Siis tulid "Homne päev", "Soorebased", "Ajakaja" ja veel kaks Ehini laulu. Keegi mingi hetk pommitas küll, et Eplik teeks "Koske", aga Vaiko vasturepliik: "Tartus on juba kaks tüüpi, kes seda laulu laulavad, minge kuulake neid", karjusin siis, et "Keravälk!" ja Vaiko: "Ahah, ma pidingi Ehiniga jätkama". Reason prevailed. Varrukast oli ka võtta "Muuseas" süntesaatoritausta ümberseade naturaalkitarrile, mis kõlas ka hästi. Nii et seitse laulu "Varielu" pealt, not too shabby. 

"Varielu" ja uus "Nelgid" olidki kõige enam esitletud albumid pühapäevases kontsertkavas, mille pikkuseks arvestatud poolteist tundi (sest Vaiko soovis pärast kontserti ja kohustuslikku autogrammivooru pääseda ka jalkafinaali kaema). Esimese plaadi pealt ei tulnud midagi, teise plaadi pealt tulid kohustuslikud hitid "Armastus" ja "Sylvester". Kolmanda pealt tellis keegi publikust "Linnulaata", mis tegi meele heaks. Meele tegi heaks ka eesti vist parim kantrilaul üldse nimega "Kodutee". Neljanda plaadi pealt kõlas ainult "Sinu jälg". Viienda pealt tuli "Pöördumatult soe", aga ka "Moonaliisa" lühiversioon. Seitsmenda plaadi pealt vähemalt kolm laulu, "Brünett", "Mõtetes mõrudais" (kõlas väga hästi Vaiko lüürilise häälestuse peal, kõrge e-keel tooni võrra alla) ja "Hurraa". Kuna ma väga täpselt arvestust ei pidanud, siis muidugi mõista põhineb mu ettekanne sellel, mida ma mäletan. 

Publik.

Kuidagi väga vahetu ja sundimatu atmosfäär kipub olema nendel kontserditel, kus Vaiko vaid üksinda kitarriga esineb ja see on seni mu lemmik nendest, mida mul näha on õnnestunud. Pärast autogrammivooru õnnestus ka maestroga natuke vestelda. Tuli välja, et Vaiko kitarr oli tegelikult uus pill ja ta oli sellega väga väga rahul. Kui ma mainisin talle, et olin hakanud mitu kuud tagasi bassklarnetit mängima, vastas ta: "Väga lahe pill, tegin mingi aeg tagasi Meelis Vindiga improkontserdi". Minu küsimusele, kas bändi repertuaaris ka mingeid klahvpillilugusid on, vastas ta, et ta proovis küll elektriklaverit lisada bändi setuppi, aga ei jäänud kogemusega rahule. Liiga coldplaylikuks läks asi ja pealegi tal ei tule see klaverivärk väga hästi välja. Njah, tegelt tal tõesti tulebki paremini see kitarriasi välja, nii et tõesti, miks punnitada.