Eplik & Randalu Intsikurmu Festivalil 1 VIII 2014

Eile käisin (ja plaanin täna ka minna) Intsikurmu muusikafestivalil agaralt muusikat kuulamas ja pilte tegemas. Hetkel peatun pikemalt aga Epliku ja Randalu kaval.

Alati, kui see duo on seni kontserte andnud, olen mina paraku Eestist ära olnud. Seega Vaiko ja Kristjani kavva lisamine otsustus minu jaoks üsna definitiivseks argumendiks ilmuda festivalile kohale. Enne kella 9 õhtul ma juba uudistasin neid endid üles seadmas. Panin Vaiko puhul tähele kaks erinevust võrreldes tavapärase Eplik/Randalu setupis: esiteks oli ta kaasanud soolo- ja basstrummi oma lavaarsenali, teine erinevus oli totaalne live-elektroonika puudumine. Seega Eplik toetus seekord üksnes oma vokaalsetele võimetele, ei mingeid masinaid ega süntesaatorlikke tekstuure seekord.

Eplik ja Randalu alustasidki mõnede lugudega oma Lahkhelide kavast. Varielu laulis Eplik püsti mikrofoni, toetamas ainult Randalu klaveril ja lauldi ära ka viies Ehini salm, trükitud kuuenda plaadi vahelehel, aga jäetud plaadiversioonilt välja. "Homse päeva" esimeses pooles laulis Vaiko taas pillita, vahepeal koputas solnikule, mis tõi meelde perkussioonisaundid stuudioversioonilt, teises pooles istus ta kitarriga maha.

Pärast "Virgumist" teatas Kristjan Randalu, et tulevad ette palad ebaõnnestunud projektist ehk Jaan Räätsa marginaalide töötlused. Kõlasid kaks instrumentaalpala, "Pöördumatult külm", mis oli minimalistlik klaverikompositsioon, kuid mille jaoks oli ka Vaikol oma kitarripartii. Hoolimata oma popstaarimainest on ka Vaiko Eplik siiski tõsine muusik. Töötlus ühest Räätsa marginaalidest oli aga kontserdi üks highlight: Eplik mängis siin trumme ja vist ka samaaegselt kitarri. Tulemus ei kõlanud mitte väga erinevalt võrreldes Epliku instrumentaalplaadiga "Tants klavessiini ümber" (Epliku most underrated album!).

Tõsised muusikud töös!

Järgnesid veel mõned laulud kahe uuema plaadi pealt. "Nõgeste" emotsionaalne alastiolek joonistus selles versioonis eriti liigutavalt välja. Sedasorti tundlikkust ei paista tulevat välja elektrikitarri põhises rokis, mida Eplik viimasel ajal kõige rohkem viljelema kipub. Ametliku programmi kaks viimast lugu olid "Ma olin teismeline libahunt", kust live-elektroonika puudus, aga Eplik kompenseeris trummimängimisega Randalu klaverisoolo taga; ning "Nähtamatus", Epliku vist sümpaatsemaid klaveriballaade üldse. Sellest laulust panin juutuubi video kah:



Lisalood olid "Pöördumatult soe" ja "Sinu jälg", viimane ikkagi lühemas versioonis, kui "Kooskõla" versioon. Mäletan seda ka veel oma päris esimeselt Epliku soolokontserdilt, mis ma eales nägin, et sügisel 2008. istus publik alguses maas, ent siis mingist laulust alates ("Kosk" vist) tõusis publiku eesmine osa püsti ja hakkas rohkem kaasa elama. Viimaste lugude ajaks oli ka lava ees palju fänne, tihti kaasa laulmas. Mõned asjad ei muutu eal.

Setlist:
Varielu
Homne päev
Virgumine
Pöördumatult külm
Jaan Räätsa Marginalia (katkend)
Nõgesed
Kuningal on külm
Hurraa
Ma olin teismeline libahunt
Nähtamatus

Lisalood:
Pöördumatult soe
Sinu jälg