Möku Tänavamuusika kontsert 29 VIII 2014

Reedel 15. augustil jalutan õhtul Tartu linnas. Alates oma 30. sünnipäevast pole tolle seisuga mul veel kordagi olnud võimalust lives mängida. Mõtlesin kindlalt, et midagi peab ette võtma selle seisuga. Sattusin mõõda minema baarist nimega Möku ja nägin järgnevat kuulutust.

Pilt muidugi tehtud minu iPhone'iga nagu kord ja kohus, et pärast taipaksin ka meili saata. Nägingi üht korraldajat, kes juhtus mõõda minema. Vahetasime paar sõna. Pärisin, et kas võimendust ikka võimaldatakse ka, sest mul oli kindel idee eksperimenteerida elektrilise busking'uga. Sain mõista, et seda saab. Lubasin saata meili.

Mida ka tegin. Vastuseks sain, et umbes taoline luuperirida, nagu mina ajan, ongi see, mida nad oodanud on. Ööl vastu esmaspäeva võtab aga Genklubis minu paar live korraldanud ja nüüd Arhiivi pubis toimetav Villem ühendust. Ta pärib, kas oleksin huvitatud Arhiivis live tegemisest 21. augustil. Saime kokkuleppele ja tegin asja ära, pikemalt saab lugeda eelmisest postitusest.

Lõppeva nädala esmaspäeval hakkasin proovi tegema tõenäoliseks tänavamuusika festivalil esinemiseks. Otsustasin oma setuppi vähendada. Välja jätsin trummitaldrikud, parema käe trummimäng jäi solniku serva ja cowbell'i peale, viimase upitasin mingi puujupiga basstrummi peale. Agregaatidest jäid alles vaid luuper ja Bossi harmoniseerimispedaal oma klarnetite jaoks. Häda oli muidugi selles, et Korg Kaoss Pad'il, mida seni klarnetite jaoks kasutasin, on input switch ja Boss Harmonistil vaid üks input. Probleemi otsustasin lahendada setlisti kahte poolde jaotamisega. Esimeses pooles mängisin rohkem sopranklarnetit ja üleminekul bassklarneti poolde ma lihtsalt vahetasin juhtmed välja.

Reedel tulin Tartusse poole seitsmeks. Sättisin kiirelt asjad üles, tegin ühe laulu läbi. Heliproovis tegi natuke muret see, et mingid juhtmed vms. ajas heli ragisema. Lootsin, et seda jama kontserdil ei tule.

Natuke vaatasin ka ülejäänud esinejaid. Nagu võis oodata, tegid need, kes enne mind, kitarridega muusikat. Ma ikka olen veendunud, et kitarrimängijaid on maailmas nii palju, et sa pead absoluutselt olema tõeliselt kõva ja leidlik kitarrimees, et selle pilliga võluda. Nagu Argo Vals vms tegija. Vähemalt teadsin, et olen alates maist 2011. (mil otsustasin hakata kitarrivabaks luuperiartistiks) püüdnud selgelt arendada oma kõlapildilist nišši.

Ja nii ma siis enne kümmet kulgesingi linna peal siia sinna mõlemal pool Mökut kusjuures. Veidi enne kl. kümmet lõpetas eelmine punt enne mind. Sain oma pillid siis võimalikult kiiresti tagaruumist välja ja üles.

Olin tähele pannud ka seda, et eelmistel esinejatel polnudki kohvreid vms. väljas, et annetusi koguda. Seega tundus see tänavafestival väga teistmoodi spontaansematest tänavamuusika ilmingutest. Kena hulk muusikuid mängiski tasuta.

Õnneks oli mul idee inspireerituna ühest Barcelona elektroakustilisest tänavatriost: nad kogusid oma annetusi ja kui teatud arv eurosid annetasid, võisid vabalt võtta plaadi. Valmistasin siis ette hinnasildid ja nii jätsin oma klahvkakotti Civilisation EP ja Art Disease'i koopiaid, nii palju, kui mul neid veel oli.

Kontsert läks täitsa kenasti. Kuulajaid oli kogunenud muljetavaldav hulk ja paistab, et nende peal repertuaar - suures osas Art Disease plaadi materjal - töötas. Mängisin oma 50 minutit muusikat ära ja pärast tuldi ikka lausuma igatsorti kiidusõnu: trummimängust kuni bassklarneti kasutamise ja korduvmustrite hea toimimiseni väja. Plaate ka osteti. Ongi Art Disease koopiad praktiliselt otsas.

Kui õnnestub sedasorti avalikke esinemisi teha, siis on pärast tunne hea. Oma augusti kontsertidest saadud heaolutunne oligi see hea süst käsivarde, mida minusugusele muusikule vaja. Kui selja taga kontserte, kus ainult kümme (või veel vähem) inimest või üldse pikk põud laivitegemises, siis ikka hakkab endast natuke kahju ja sa mõtled, mis küll on viltu läinud. Aga pärast reedet näen ma ennast vähem raskustes muusikuna ja rohkem lootustandva artistina, kellel on potentsiaal läbi murda. Senikaua, kuni see tunne püsib, on kõik korras.

Pilt Möku Facebooki leheküljelt

SETLIST:

Elektromehhaaniline äratuskell 5ndast dimensioonist

Alentejo Blues

Põlenud sild

Päikesekell varjus

Transition

Zen Spicebox

Soojalt sinu - >

Kulunud kere

Le Savoir, C'est Le Pouvoir

- > viitab pausita üleminekule.

Arhiivi Live - 21 VIII 2014

Eelmine neljapäev läks suht kenasti kontserdiga Arhiivis. Mõned tuttavad olid isegi kohal, vastukaaluks sellele, kuidas ma 29. novembri kontserdil ei näinud oma tutvusringkonnast mitte kedagi enda etteaste ajal. Kontsert oli suhteliselt madala helitugevusega, trummid polnud mikrofoneeritud. Hea asi oli see, et ma kuulsin kõike, mis tuli läbi mikrofoni: oma laulmist, oma flöödimängu. Ma polnud mänginud flööti laivis alates aprillist 2013. Kuid too õhtu mängisin üsna mitu soolot flöödil.

Tegin kaheosalise kava. Esimene kava koosnes vanadest lugudest Multiphonic Rodent perioodist. Siis kaks uut lugu, mida plaanin panna uue EP peale. Lõpetasin improvisatsiooniga, mjs seekord tuli natuke mahedam välja. Teine kava koosnes tervest Art Disease plaadist. "Valss Rubyle" oli lavalemineku muusika, flööti ja bassklarnetit siiski sai peale ka mängitud. Eelmainitud novembri 2013. kontsert Genklubis oli esimene kord mängida bassklarnetit. Mida mängisin täiesti akustiliselt. Nüüd on mul kasutuses ka üks piezo-element. Mis ei anna küll kõige paremat saundi välja, kuid senikaua, kuni ma midagi paremat välja ei mõtle, on see kasulik pilli luuperisse mängimiseks. Kui midagi läkski kontserdil kehvasti, siis piezo-element kippus aegajalt ära vajuma. Kõige enam kannatasid selle all "Resilience" ja uue laulu "Zen Spicebox" lõpuosad.

Üldiselt jäin livega ikka rahule. Hea meel, et õnnestus see aasta ka laivis mängida. Kui reede õhtul ilm lubab, siis eksperimenteerin musitseerimisega tänavamuusika festivalil baari Möku ees. Harjutangi parajasti natuke tagasihoidlikumat setup'i (loe: vähem pedaale, trummikomplekt minimiseeritud solniku ja bassi peale).

Setlist:

SET 1: Uut ja vana

Art Trip

Elektromehhaaniline äratuskell 5ndast dimensioonist

Printsess & Paaž

Parem kosmogoonia

Tsivilisatsioon

The Low Beeflatter*

Zen Spicebox*

Improvisatsioon

SET 2: Art Disease

Valss Rubyle (fono + live fl & bcl)

Alentejo Blues

Põlenud sild

Päikesekell varjus

Transition

Kulunud kere

Resilience

Le Savoir, C'est Le Pouvoir

*uued palad, tulevase EP pealt.

Pildid Tony Tonni.

Muusika tagamaad: "Art Trip"

Alustan seeriaga, millega olen algust teha mõelnud juba pikemat aega. Nimelt tegi Villem Varik ettepaneku mängida Tartu baaris Arhiiv live see neljapäev ja arvestades, et viimasest kontserdist on peaaegu juba üheksa kuud, otsustasin jah-sõna anda. Juba paar aastat tagasi mõtlesin selle peale, et mis oleks, kui eksperimenteerida sellega, et selgitada lahti mõne oma pala sünnilugu. Ja kuna mul on plaanis muuseas ette mängida Multiphonic Rodent'i perioodi (2008-2013) retrospektiiv koos mõningate oma tähtsamate lugudega, siis otsustasingi kirjutada ühest või isegi kahest muusikateosest.

Alustan palast, millest tegelikult saigi minu kodussalvestaja tegevus alguse. "Art Trip". Esimesed katsetused kodus salvestamisega tegin juba 2005. aasta suvel. Opium Flirt oli valmis saanud plaadiga "Saint European King Days" ja asjaolu, et Ervin Trofimov oli enamik pille selle plaadi peal ise sisse mänginud ja trumme on seal tegelikult suhteliselt vähe, oli indikaator, kui võimekas mu bändikaaslane oli. Otsustasin, et on ülim aeg võtta kätte ja proovida ise ka täiesti omal käel muusikat komponeerida ja seda ka kuidagimoodi salvestada.

Ei saa öelda, et toona oli kasutuses eriliselt palju tööriistu. Kohe kindlasti kasinam valik võrreldes tänasega. Nailonkeeltega kitarr, mingi odav mikker, trummikomplekt, muud mul polnudki. Polnud isegi mitte oma arvutit. Seega salvestasin vanema venna arvutisse, mil iganes see minu kasutada oli. Selleks, et asi üldse kõlaks piisavalt huvitavalt (loe: mitte liiga primitiivselt) ja ka eksperimentaalselt (vähemasti minu jaoks), tuli üsna palju arvutis helisid manipuleerida. Mul oli kompuutrisse salvestatud Audacity programm, millega sai salvestada ja ka helisid lõigata. Samuti sebisin Cubase'i, millega sai  ka efekte keerata.

"Art Trip" näiteks sündis sämplimisega katsetamisest ja sellisena on ta ka üsna erandlik, seda trikki pole enda teada hiljem korranud. Võtsin Soft Machine'i ühest salvestusest mingi lühikese trioolijupi ja panin selle kordama 11 korda. Tegin sellise 11/4 taktimõõdus loop'i. Pikendasin seda kaks korda, teise poole transponeerisin tooni võrra alla. Tulemuseks sain kaheakordilise loop'i. Akordid oleks pmst F#m7/B ja Em7/A.

Sellele tegin otsa mitu kihti kitarripartiisid. Kõigile lisasin Cubase'is efekte. Põhiluubile järgneb tagurpidi kajaefektiga taustaosa ja sellele omakorda üks ringmodulaatorliku heliga kontrapunkt. Siis tuleb meloodia, mis kukkus ilmselt suht jazzilik välja. Saatsin lugu hiljem kuulata ühele Ameerika tüübile ja tema arust oligi see siuke huvitav elektrooniline jazz.

Jaanuaris 2006. sain aga juba oma esimese läpaka (siiani alles, aga kasutan äärmiselt harva, vastavalt vajadusele). Ning ka helikaardi. And last, but not least, Korg Kaoss Pad 2. Toona oli mul toanaabriks üks Ervini tuttav noor poiss, kes ise ka kitra mängis. Laenasin talt üks õhtu kitarri ning salvestasin uue versiooni "Art Trip"'ist. Erinevalt eelmisest versioonist ma esiteks tegin oma kitarrimeloodia suht selgemaks ja paremini struktureeritumaks, teiseks ma panin enne salvestamist paika kõik efektid oma kitarripartiidele (kasutasin KP2 presetipangast efekte nagu Reverse Delay, Broken Modulation ja LFO Wah). Mulle meeldis selline aus lähenemine, et kõik efektid on juba raudvaraga paigas, selmet teha arvutis mingit postproduktsiooni. Veider heliefektide osa lõpus peegeldab minu toonast vaimustust Frank Zappa plaadi "Läther" vastu, kus paljud laulud algavad või lõpevad mingite veidrate perkussiooni vms helidega. Zappafiilide seas kasutatakse sedasorti audiolinkide kohta terminit grout.

Kui 2008. otsustasin hakata kasutama pseudonüümi Multiphonic Rodent ja ühtlasi valida välja parimad kodusalvestused, millega esialgu lagedale tulla, siis sai "Art Trip", salvestatuna jaanuaris 2006, "Formationsi" nimelise netikogumiku avalooks. Ja miks mitte, seda võib pidada päris korralikuks esimeseks saavutuseks. Olen eksperimenteerinud pärast seda ka muude arranžeeringutega, mis enam ei sõltu sellest sämplist. Suudaksin seda lugu esitada ka palja klaveripalana, kui vaja. Kontserdi jaoks aga harjutan versiooni, kus kitarri (instrument, millest otsustasin loobuda kevadel 2011) asendab bassklarnet.


Lugu kuulatav "Soundcloudi" leheküljel.
"Art Trip" ja nii mõned teisedki tulevad esitusele neljapäeval 21. augustil Arhiivi Laivil.

Intsikurmu Muusikafestival 1-2 VIII 2014

Panen üles väikse valiku pilte ka teistelt esinejatelt peale eile kajastatud Epliku/Randalu.

Reede 1 VIII 2014

Publik Argo Valsi ansambli ajaks. Minu hinnangul ehk 50-100 inimest, samal ajal eelmine aasta pidin festivali avama max. 15 inimesele. Üldiselt on vist idee hea, et festivali avab põlvamaa mees, aga olgem ausad, järgmine kord teeksin ise seda parema meelega alles siis, kui ma olen oma tuntust muusikuna kasvatada suutnud. :)

Kena poiss ja kitarr. Repertuaaris enamasti Tsihcier perioodi materjal,  erinevused ehk vaid nende lugude mängustiilis, Kurvitsa trummirütm Tsichieri nimipalas oli varasemast teistmoodi.

See brasiilia kitarrist mängis pilli päris hästi, ühes loos oli mingi puupulgaga soolo, kus keel õnnestus tšellolikult vibreerima panna. 

Odd Hugo.

Chalice esines klaveriga, materjali tuli suures osas "Liiga palju viiuleid" pealt. Vaherepliigid olid ka Jarek oma tuntud vaimukuses.

The Irrationals (Soome)

Frankie Animal

Marten Kuningas keskel, vasakul Marteni sõnul "psühhedeeliasse rokkiv" Raul Ojamaa ja paremal elektroakustiliste bassidega (kontrabass ja akustiline basskidra siis) Peedu Kass.

Lätlaste Instrumenti jäi üldiselt minu jaoks veidi staadionilikuks, kuigi üldiselt väga proff bänd. Jäädvustatud hetke karje juhtsolistilt oli muljetavaldav.

Sibyl Vane. Nägin kohal ka muusikakriitikut Mart Niinestet ja tundub, et tema judgmenti Eesti rokkmuusika osas võib usaldada. Hea bänd tõesti.

Super Hot Cosmos Blues Band.

Laupäev 2 VIII 2014.

Daniel Levy. Mulle meeldis tema publikuga suhtlemine tegelikust muusikast rohkem.

MiaMee. Solist-laulukirjutaja Liina Saar laulab päris hästi. 

Esimest korda pildistasin galvaanikuid iPhone'iga.  USA kuti Dirk'i sündid läksid seti lõpus päikesepaiste tõttu häälest ära.

Tiit Kikas

Micucu. Kõige rohkem mulle meeldisid need muusikapalad, kus kolm meeslauljat kooris laulmas olid.

Gorö Lana. Väga kuul räpibänd, räpp venekeelne, vahetekstid  aga aktsendiga eesti keeles.

Liisi Koikson

Oleg Pissarenko. Veel üks andekas vene-eesti muusik ja taaskord tänu Mart Niinestele ja tema arvustustest tulenevale positiivsele eelhäälestatusele. Tõsiselt kuulasin ja nautisin. See ei ole tavajazz, see on pigem nagu jazzmuusikud jämmimas a la varajane Pink Floyd. Respekt!

Phlox tõi taas kohale oma guest vocalist extraordinaire'i Roomet Jakapi. Ja ikka eriti hästi mängisid. Unustage ära, mis ma Kullaaugu peo kohta kirjutasin, Hunt suudab endiselt murda, eriti kui saata ta publikut rebima hilisel õhtutunnil!

Pärast Phloxi on vaatet igaüks antikliimaks, aga see "jangle pop" (Phloxi ajal lava ees kõige entusiastlikumalt rokkinud Helmut Kooli aka Tony Tonni tsitaat) bänd Neon Noir ei paistnud küll millegi erilisega silma/kõrva.

I Wear Experiment. Not my cup of tea, kui päris aus olla. Tegelt saavad väga vähesed esinejad pidada ennast tõeliselt avangardseks ja isegi siis ma eelistaks, et teised omistaks neile seda avangardistaatust. Presenteerigu bänd ennast ausa staadioni-süntrokk bändina, sarnaselt sellele, kuidas galvaanikud loobusid üsna targaste oma kahtlasest "popi ja eksperimentaalmuusika" "kuldse kesktee" otsimise retoorikast.

Eplik & Randalu Intsikurmu Festivalil 1 VIII 2014

Eile käisin (ja plaanin täna ka minna) Intsikurmu muusikafestivalil agaralt muusikat kuulamas ja pilte tegemas. Hetkel peatun pikemalt aga Epliku ja Randalu kaval.

Alati, kui see duo on seni kontserte andnud, olen mina paraku Eestist ära olnud. Seega Vaiko ja Kristjani kavva lisamine otsustus minu jaoks üsna definitiivseks argumendiks ilmuda festivalile kohale. Enne kella 9 õhtul ma juba uudistasin neid endid üles seadmas. Panin Vaiko puhul tähele kaks erinevust võrreldes tavapärase Eplik/Randalu setupis: esiteks oli ta kaasanud soolo- ja basstrummi oma lavaarsenali, teine erinevus oli totaalne live-elektroonika puudumine. Seega Eplik toetus seekord üksnes oma vokaalsetele võimetele, ei mingeid masinaid ega süntesaatorlikke tekstuure seekord.

Eplik ja Randalu alustasidki mõnede lugudega oma Lahkhelide kavast. Varielu laulis Eplik püsti mikrofoni, toetamas ainult Randalu klaveril ja lauldi ära ka viies Ehini salm, trükitud kuuenda plaadi vahelehel, aga jäetud plaadiversioonilt välja. "Homse päeva" esimeses pooles laulis Vaiko taas pillita, vahepeal koputas solnikule, mis tõi meelde perkussioonisaundid stuudioversioonilt, teises pooles istus ta kitarriga maha.

Pärast "Virgumist" teatas Kristjan Randalu, et tulevad ette palad ebaõnnestunud projektist ehk Jaan Räätsa marginaalide töötlused. Kõlasid kaks instrumentaalpala, "Pöördumatult külm", mis oli minimalistlik klaverikompositsioon, kuid mille jaoks oli ka Vaikol oma kitarripartii. Hoolimata oma popstaarimainest on ka Vaiko Eplik siiski tõsine muusik. Töötlus ühest Räätsa marginaalidest oli aga kontserdi üks highlight: Eplik mängis siin trumme ja vist ka samaaegselt kitarri. Tulemus ei kõlanud mitte väga erinevalt võrreldes Epliku instrumentaalplaadiga "Tants klavessiini ümber" (Epliku most underrated album!).

Tõsised muusikud töös!

Järgnesid veel mõned laulud kahe uuema plaadi pealt. "Nõgeste" emotsionaalne alastiolek joonistus selles versioonis eriti liigutavalt välja. Sedasorti tundlikkust ei paista tulevat välja elektrikitarri põhises rokis, mida Eplik viimasel ajal kõige rohkem viljelema kipub. Ametliku programmi kaks viimast lugu olid "Ma olin teismeline libahunt", kust live-elektroonika puudus, aga Eplik kompenseeris trummimängimisega Randalu klaverisoolo taga; ning "Nähtamatus", Epliku vist sümpaatsemaid klaveriballaade üldse. Sellest laulust panin juutuubi video kah:



Lisalood olid "Pöördumatult soe" ja "Sinu jälg", viimane ikkagi lühemas versioonis, kui "Kooskõla" versioon. Mäletan seda ka veel oma päris esimeselt Epliku soolokontserdilt, mis ma eales nägin, et sügisel 2008. istus publik alguses maas, ent siis mingist laulust alates ("Kosk" vist) tõusis publiku eesmine osa püsti ja hakkas rohkem kaasa elama. Viimaste lugude ajaks oli ka lava ees palju fänne, tihti kaasa laulmas. Mõned asjad ei muutu eal.

Setlist:
Varielu
Homne päev
Virgumine
Pöördumatult külm
Jaan Räätsa Marginalia (katkend)
Nõgesed
Kuningal on külm
Hurraa
Ma olin teismeline libahunt
Nähtamatus

Lisalood:
Pöördumatult soe
Sinu jälg