Intsikurmu Muusikafestival 1-2 VIII 2014

Panen üles väikse valiku pilte ka teistelt esinejatelt peale eile kajastatud Epliku/Randalu.

Reede 1 VIII 2014

Publik Argo Valsi ansambli ajaks. Minu hinnangul ehk 50-100 inimest, samal ajal eelmine aasta pidin festivali avama max. 15 inimesele. Üldiselt on vist idee hea, et festivali avab põlvamaa mees, aga olgem ausad, järgmine kord teeksin ise seda parema meelega alles siis, kui ma olen oma tuntust muusikuna kasvatada suutnud. :)

Kena poiss ja kitarr. Repertuaaris enamasti Tsihcier perioodi materjal,  erinevused ehk vaid nende lugude mängustiilis, Kurvitsa trummirütm Tsichieri nimipalas oli varasemast teistmoodi.

See brasiilia kitarrist mängis pilli päris hästi, ühes loos oli mingi puupulgaga soolo, kus keel õnnestus tšellolikult vibreerima panna. 

Odd Hugo.

Chalice esines klaveriga, materjali tuli suures osas "Liiga palju viiuleid" pealt. Vaherepliigid olid ka Jarek oma tuntud vaimukuses.

The Irrationals (Soome)

Frankie Animal

Marten Kuningas keskel, vasakul Marteni sõnul "psühhedeeliasse rokkiv" Raul Ojamaa ja paremal elektroakustiliste bassidega (kontrabass ja akustiline basskidra siis) Peedu Kass.

Lätlaste Instrumenti jäi üldiselt minu jaoks veidi staadionilikuks, kuigi üldiselt väga proff bänd. Jäädvustatud hetke karje juhtsolistilt oli muljetavaldav.

Sibyl Vane. Nägin kohal ka muusikakriitikut Mart Niinestet ja tundub, et tema judgmenti Eesti rokkmuusika osas võib usaldada. Hea bänd tõesti.

Super Hot Cosmos Blues Band.

Laupäev 2 VIII 2014.

Daniel Levy. Mulle meeldis tema publikuga suhtlemine tegelikust muusikast rohkem.

MiaMee. Solist-laulukirjutaja Liina Saar laulab päris hästi. 

Esimest korda pildistasin galvaanikuid iPhone'iga.  USA kuti Dirk'i sündid läksid seti lõpus päikesepaiste tõttu häälest ära.

Tiit Kikas

Micucu. Kõige rohkem mulle meeldisid need muusikapalad, kus kolm meeslauljat kooris laulmas olid.

Gorö Lana. Väga kuul räpibänd, räpp venekeelne, vahetekstid  aga aktsendiga eesti keeles.

Liisi Koikson

Oleg Pissarenko. Veel üks andekas vene-eesti muusik ja taaskord tänu Mart Niinestele ja tema arvustustest tulenevale positiivsele eelhäälestatusele. Tõsiselt kuulasin ja nautisin. See ei ole tavajazz, see on pigem nagu jazzmuusikud jämmimas a la varajane Pink Floyd. Respekt!

Phlox tõi taas kohale oma guest vocalist extraordinaire'i Roomet Jakapi. Ja ikka eriti hästi mängisid. Unustage ära, mis ma Kullaaugu peo kohta kirjutasin, Hunt suudab endiselt murda, eriti kui saata ta publikut rebima hilisel õhtutunnil!

Pärast Phloxi on vaatet igaüks antikliimaks, aga see "jangle pop" (Phloxi ajal lava ees kõige entusiastlikumalt rokkinud Helmut Kooli aka Tony Tonni tsitaat) bänd Neon Noir ei paistnud küll millegi erilisega silma/kõrva.

I Wear Experiment. Not my cup of tea, kui päris aus olla. Tegelt saavad väga vähesed esinejad pidada ennast tõeliselt avangardseks ja isegi siis ma eelistaks, et teised omistaks neile seda avangardistaatust. Presenteerigu bänd ennast ausa staadioni-süntrokk bändina, sarnaselt sellele, kuidas galvaanikud loobusid üsna targaste oma kahtlasest "popi ja eksperimentaalmuusika" "kuldse kesktee" otsimise retoorikast.